Täiesti hullumeelne lugu, aga juba terve kuu on meil olnud üks Mõnus Beebi. Ma pole siiani otsustanud, kuidas teda blogis nimetada, sest miskipärast ei tahaks pärisnime siia kirjutada. Sildina on ta Matilda, mis on nimi, mida mõtlesime panna, aga jäi kasutamata, sest mõned siin ei suutnud üle saada Matilda kõlalisest sarnasusest sõnaga dildo. Sellised probleemid siis.
Igatahes. Esimene kuu. I-me-li-ne. Mul on täiega kahju, et see möödas on. Juba praegu igatsen esimeste nädalate beebimullis olemise õnnetunnet. Praegu on ka õnn. Ja nii-nii suur armastus, kui ma teda süles hoian või vaatan magamas või imetan või vannitan või ... mida iganes teen. Aga see täielik immuunsus välismaailma suhtes pluss kõigutamatu õnnetunne on vähenenud. Asemele on natuke tulnud seda hormoonide osa, kus kõik ajab nutma. Näiteks imetasin üks päev siin Matildat ja nutsin samal ajal, sest ma lihtsalt ei suutnud lõpetada mõtlemist sellest, et äkki juhtub temaga midagi ja ma jään temast ilma. See ehk ilmestab mu meeleseisundit kõige paremini.
Sellest, et sünnitus oli tore, ma juba kirjutasin. Sealt edasi läks ka vahvasti. Saime peretoa, kuigi alguses öeldi, et pole ühtegi vaba. Õnneks siiski oli ja järgmised kolm päeva nautisime TÜKi võlusid. Mulle ausalt öeldes väga meeldis haiglas olla. Kolm korda päevas toodi süüa ja pärast viidi nõud ära, koristama ei pidanud, lapsega tegelesid profesionaalid (hommikune silmapesu ja nabapuhastus näiteks), mõnna oli. Kolmapäeval (see on siis teisel elupäeval? Sünd oli esmaspäeva hilisõhtul) hakkas küll kaalumine pihta, sest kuigi mingi maani on kaalukaotus ju beebidel loomulik, siis Matilda oma läks paljuks ja muudkui langes. Esimeste kaalumistega selgus, et ta oli pärast söömist kergem kui enne söömist :D Ehk siis tuli pudel. Minu jaoks polnud see probleem. Esiteks ma usun sellesse, et beebidele tegelt meeldib üldjuhul nagunii tiss rohkem kui pudel, et ma ei pelga, et pudeli maitse suhu saanud laps põlgab rinnast imemise ära. Ja teiseks oli minu jaoks täiesti ok võimalus, et mul ongi pudelibeebi. Jepp, ma eelistan rinnapiima, sest see on a) mugavam, b) odavam. Aga emotsionaalselt pole see minu jaoks nii hirmutav. Igatahes võttis Matilda rõõmuga nii rinda kui ka pudelit ja kui mul veel piim ka rindadesse tuli, läks eriti lõbusaks. Neljapäeval saime koju koos tutika beebiga, kel küll oli silmas kerge põletik, aga ei miskit hullu. Ja pärast herr Keemiku töölt läbikäimist saimegi koju suure venna juurde :P
Kui ma haiglas olles natuke muretsesin, kuidas kodune elu, kus kõige eest ise peab hoolitsema, kulgema hakkab, siis kodus olles selgus, et samasugune chill elu jätkus. Sünnitusest taastusin hästi kiiresti, mul polnud ühtki hetke, kus ma poleks saanud kahel kannil istuda või oleks mingi nõrkus peale tulnud või mis iganes olla võiks pärast sünnitust. Lippasin ringi nagu nõtke gasell, herr Keemik tassis toitu mulle ette ja beebi pmts magas (ja suure palumise peale sõi). Mul oli füüsiliselt nii hea olla (mitte mingisugust iiveldust! Mitte mingisugust raskust pissimisel! Mitte mingisugust seljavalu!), öösel sai magada 3+ tunni rütmis, päeaval lisaks, kui soovi oli, aga mul üldsielt polnud. Ma olin nii mõnusas seisus, et tegin terve esimese kuu täiega palju tööd. Näiteks läheb mul nüüd järgmisel nädalal 5 minu juhendatud uurimistööd kaitsmisele, sest mul oli aega lõpuks ometi kogu aeg kaikaga taga ajada õpilasi pluss väga põhjalikku ja kiiret tagasisidet anda. Veel detsembris oli esimesele kaitsmisele jõudmas 1 töö. Lisaks olid mul veebitunnid mu IB õpilastega ja Harno tööde lõpetamine. Et iga päev sai tööd tehtud, aga see on olnud nii mõnus, sest mul on olnud aega ja vaimset võimekust, et seda kõike rahulikult teha. Matilda üldiselt on maganud sel ajal.
Magamisest rääkides. Kui ma oleks eile selle postituse kirjutanud, siis ma oleks öelnud, et see laps on imemagaja. Aga juhtumisi just täna öösel oli ta üleval kella kolmeni ja sõna otseses mõttes röökis. Aga mitte valust, vaid pigem kokkuvõttes väsimusest. Ja no lõpuks kella kolmest edasi magas kokkuvõttes 7 tundi hambad laiali, vahepeal oli 5 minutit söögipausi ja lõpuks ma ikka äratasin ta üles, sest muidu oleks päevakava väga kummaliseks läinud. Ise olen suht väss, aga minu mure, sest ma ärkasin kaheksaks üles, et Ruudiga olla hommikul (see on minu lähenemine vanema lapsega kvaliteetaja veetmise osas) ja praegu nt kirjutan blogi, mitte ei maga. See vanema lapse teema on kusjuures suht keeruline minu jaoks ikkagi. Ja mul on 16-aastane vägagi mõistlik tüüp kodus. Aga ikkagi tunnen ma, et ma pean teadlikult panustama sellesse, et ta ei tunneks, et tema on nüüd vähem tähtis. Ma ei saagi aru, kuidas saavutada seda nooremate lastega, ausalt. Sest üsna alguses oli meie juures herr Keemiku tütreke ja see oli minu jaoks tõesti keerukas, mul oli võrdselt kahju nii endast kui temast. Mina vajasin oma rutiini ja puhkust, tema vajas minu tähelepanu. Ma saan aru, et igapäevaselt perena koos elades loksub asi kiiremini paika, aga väga palju kurnavam tundub küll kahe lapsega.
Aga magamisest. Üldiselt magab beebi kenasti. Isegi mingi teatav rütm on hetkel olemas. Ööuni kui selline on kuskil keskööst poole üheksani hommikul, selle sisse jääb kaks söögipausi. Ja päeval magab 2,5-3 tundi, on tunnikese üleval ja magab jälle, õhtuti on natuke pikemalt ka üleval. Mulle tundub, et ta magab väga palju, aga samas tegin kahel päeval unede jälgimist ja selgus, et ta magab ööpäevas umbes 16 tundi. Mis on n-ö miinimumprogramm, sest 0-2kuused titad magavad keskmiselt 16-20 tundi ööpäevas. Ma ei suuda aru saada, kuidas on võimalik veel rohkem magada :D Ma jõuan praegu kohati hädavaevu mähkmed ära vahetada ja sööta.
Magab ta omaette kas diivaninurgas või oma korvis meie voodi ees. Selle diivaninurgas magamisega on mitu korda natuke nalja saanud, sest inimesed ei märka, et ta seal magab tunde. Kahel ööl on ta ka meie voodis maganud, aga vähemalt praegu ei sobi see mulle üldse, ma magasin mõlemal korral nii kehvasti. Lisaks ei ole seekord lamades imetamine eriti mugav, ma kahtlustan, et mu rinnad on liiga suured nii väikese inimese jaoks. Ja kuna ta tegelikult magab kenasti enda asemel, hoiame seda joont.
Kehvemat hetke on tal olnud esimese kuu jooksul 3 korda, siis on olnud sellist arusaamatut ja pikka röökimist (ma ei ütle nutmist, sest sest seda oskab ta nüüdseks ka teha, aga ma mõtlengi sellist hingetuks tegevat karjumist, mis kestab tunde). Kõigil kolmel korral on see olnud nii, et istun, pambuke süles, ja endal ka pisarad voolavad. Aga lõpuks on need möödunud ja õnneks siiski on neid harva ette tulnud.
Arengu osas ei oska ma midagi väga kirjutada. Ta naeratab nüüd ka ärkvel olles ja tundub, et teadlikult. Näiteks naeratab mind nähes. Või jänest. Või tigu. Sensoorne tundlikkus (teadlikkus?) on kõvasti kasvanud. Eile pärastlõunal pikutas ta 30 minutit tegeluskaare all ja vestles jänesega. Ma pidin vahepeal käima jänest õigetpidi tõstmas, samal ajal sain söögi pannile valmima. Mustvalget raamatut, kus on tigu ja liblikas ja koaala ja veel mingid tegelased, meeldib talle ka vaadata. Siis võibolla mitte nii mugava arenguna on paremaks läinud ka kuulmine, mis tähendab, et mingitel hetkedel (suikumise faasis, unetsükli vahetumise ajal 45 minuti paiku) on võimlaik koduste helidega tema magamist segada. Me elame ju elutoas, ainult öösel oleme magamistoas. Igatahes ei maksa tema uinumise ajal asju maha pillata, ootamatult karjatada, uksega prõmmida. Magamise ajal need helid õnneks teda ei sega veel. Selle esimese kuu jooksul on ta õppinud eelistama mind, mida ma tahaks paremaks saada, sest no lapsel on ikkagi isa ka ja ma eelistaks, et nad ikkagi koos kahekesi hängivad vahetevahel. Praegu on see hängimine natukene nutune pahatihti. Lutti on ta ka õppinud imema, aga see on pigem harva kasutusel, üldiselt sülitab välja ja jääb solvunult magama.
Igasuguste ettevalmistuste osas võib nüüd tõdeda, et murtsesin täiesti asjatult. Ma ju mõtlesin, et oleks pidanud tegema üht või teist, aga kokkuvõttes - toimis ka nii. Näiteks seesama haiglakott, mille ma panin kokku hommikul, kui hakkasime haiglasse sõitma. Ma polnud ju isegi alustanud pakkimisega, aga ma küll ei arva, et midagi puudu jäi. Tegelikult kasutasingi kaasavõetud asjadest hambaharja ja -pastat, juuksekumme ja siis kojuminekuriideid nii endale kui ka beebile. Kusjuures enda riiete osas tegelikult piisas puhtast t-särgist. Asjad, mida mul kaasas polnud, aga mis oleks võinud olla, sest neid läks vaja. "Hügieenisidemed" mulle, sest TÜKis neid juurde ei taheta anda. Õnneks meie beebigrupis oli üks naine juba sünnitanud ja soovitas, et kõige paremad on täiskasvanute mähkmed. Ja tõsi ta on, absoluutselt ebaseksikad, aga ikkagi inimlikumad kui need hirmsad sidemed + võrkaluskad. Kaitsevad ka paremini. Ja smuutisid läks ka päris palju. Aga neid mõlemaid sai herr Keemik tuua, nii et mul otseselt probleemi polnud.
Kokkuvõttes oligi nii, nagu ütles mu kriisinõustaja - kõikidest asjadest on tõeliselt vaja ainult turvahälli, sest muidu ei saa haiglast koju. Ja arvestades, kui näljane ma esimesed päevad olin, siis võibolla on müslibatoonid ka üsna vajalikud.
Aga kogu selle esimese kuu üldistuseks tahaksin kogu aeg kõigi ees uhkustada oma imelise beebiga, käin temaga kogu aeg igal pool, kus vähegi võimalik. Et kõik ikka näeks, kui tore väike tita mul on :D Et kui siit edasi läheb ka deemon-beebiks ja ma järgmised kolm aastat magada ei saa ega julge avalikes kohtades viibida, siis esimene kuu on olnud väga-väga tore.
Kasvamise osa lisan uuel nädalal, kui oleme arsti juures ülevaatusel ära käinud.
Edited Ametlikud mõõdud olid 3850 grammi ja 53 cm. Et selline keskmine vastsündinu 😏
No comments:
Post a Comment