Sünnipäevaeelne väljakutse 5 - lapsepõlve lemmikraamat

Nagu paljud teised lugesin ka mina lapsena väga palju. Ma vist loen ka praegu keskmise inimesega võrreldes palju, lihtsalt FB lugemisväljakutse grupi inimesetega kõrvutades on mu lugemus ikka väga vähene. Aga seal on ikka elukutselised ka juba :d

Igatahes. Lapsena lugesin kõike ilma suurema pirtsutamiseta. "Tavaliste" raamatute kõrval läks rahumeeli nii luule kui draama. Eriti meeldis mulle näidend sellest poisist, kellele isa tõi kolm sulge ja kelle sõna kõik kuulama hakkasid, kui tal need peas olid. Luuleraamatutest meeldis mulle kõige rohkem üks kõvade kaantega pisut suuremas formaadis hall raamat, mis oli mõne vennasrahva kirjaniku oma, sest piltidel olid peenikeste patsidega tüdrukud söömas tulipunaseid õunu.

Kõige rohkem lugesin siiski "Vendasid Lõvisüdameid" ja vanaema juures olles raamatut"Viimases pingis". Aaa, "Neljas kõrgus" oli ka üsna tihti kavas.

Sellesse aastasse hüpates olen lõpuks ometi suutnud käivitada süsteemi, mille käigus kirjutan üles läbiloetud raamatud, lisan kommentaari ja panen hinde. Ma olen aastaid mõelnud, et tahaks seda teha :D

Nüüd oma märkmikku sirvides tuleb kohe meelde, et mulle väga-väga meeldisid "Lillede keel", "Ikka veel Alice", "Matmisriitused" ja "Emapiim". Tegelikult meeldis "Piiririik" ka väga, aga see pole mul veel märkmikus kirjas. "Piiririik" on mu elus vist esimene raamat, millega ma väga tugevalt tunnen, kuidas kunagine "suht okei" raamat on ootamatult kasvanud "ma ei või kui ilus" raamatuks :)

Mõtiskluse mõttes lisan siia, et loen praegu ka Sebastian Bergmanni needust. Kõik fännid on juba lugenud, nii et raamatukogus pole enam järjekorda, saab rahus järjest lugeda. Ja ma olen kõhkleval seisukohal, kas see mulle meeldib. Ma olen muidu ikka selline tavaline "suletud toa" müsteeriumi mees, selles sarjas on seda tüüpi meenutav ainult esimene osa. Samas on vastuvaidlematult tegemist paeluva sarjaga, ega ma ilmaasjata viiendat osa just ei lõpetanud :D Ja jumal küll, kuidas mulle Vanja närvidele käib. Ma saan aru, et üldiselt on Sebastian see, kes pahameele ära teenib. Kuigi ma tõesti ei saa aru, mispärast kõik tegelased nii erutatud pidevalt on sellepärast, et Sebastian mõne naisega magab. Eriti Vanja. Ja no see, kuidas ta suhteid katkestab armastatud inimestega, sest nad on valetanud. Oleks siis, et midagi pahatahtlikku valetanud. Ei, päriselt, mul on tõe ja vale osas ikka väga teised piirid :) Just hiljuti ütlesin hr H-le, et kui tal peaks mingi teine naine olema, siis mulle küll ärgu pihtima tulgu, põdegu omaette :D

Sellise ülestunnistusega ongi päris hea lõpetada.