Festivalil

Nüüd siis selle juurde, miks me ikkagi TEGELIKULT Tšehhis käisime. Sest Karli sild on tore küll, aga kas me niisama oleks just uuesti Prahasse läinud. Aga festivalile küll :)

Ehk siis Aerodrome Festival Prahast 50 kilomeetri kaugusel, mille line up mind täiega vaimustas. Kokkuvõttes võib öelda, et see oligi uskumatu lahe line up. 

Aga kõigest järgemööda. 

Sellel festivalil oli palju häid külgi, tõesti palju. Sinna- ja ärasaamine nende hulka ei kuulunud :D Tegelikult oli käima pandud tasuta otsebuss Prahast, aga kuna me esimeste busside peale ei jõudnud ennast registreerida ja järgmiste bussidega ei oleks jõudnud Tommy Cashi ajaks kohale, otsustasime ühistranspordi kasuks. See tähendas teoorias sutsakat suure rongiga Praha piirkonnast välja, siis kohaliku väikerongiga edasi festivalilähedasse jaama, kuhu buss vastu pidi tulema. 

See oli teooria. Meie läbisime praktika :D

Esimese etapiga läks hästi, ostsime jaamast piletid, küsisime mitu korda üle, kus me olema peame ja sõitsime jaama nimega Kralupy nad Vltavou. Rong kusjuures oli ülitore, kupeedega. Kralupy nad Vltavous tekkis aga tõrge. Tšehhikeelne, mis jättis tõrke iseloomu meie jaoks igavesti saladuseks, aga selle tagajärjega ehk puuduva rongiga tuli meil siiski rinda pista. Ühesõnaga, rong oli asendatud bussiga. Prahast olid festivali poole teele asunud massid. Ja mitte niisama massid - suurte seljakottidega massid. Seega esimesele bussile me ei mahtunud ja uus tuli nii tunni aja pärast. Jätkus tõeline piin - täistuubitud bussis püsti seistes mööda mägiseid külavaheteid. Mul polnud õrna aimugi, et Tšehhi niiii mägine on. See piin kestis terve igaviku, aga ega olukord veel paremaks ei läinud. Buss pani meid täiesti suvalise koha peal maha ja sõitis minema. Reaalselt suvalise :D Õnneks olid mõned meie hulgas taibukamad ja leidsid rongi. Või siis trammi :D

Aus rong lähenemas. Ei ole tramm.

Nii et tegelikult jätkus kõik üsna samamoodi kokkupressitult ilma õhuta, lihtsalt rong sõitis oluliselt aeglasemalt. 

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud - kui me viimasesse jaama jõudsime, polnud seal mingeid busse. Ja neid polnud seal ka veerand tundi hiljem. Ega pool. Ega terve tund :D Siis siiski tulid ja viimane etapp sai läbitud lausa istudes. 

Ühesõnaga pandi meie meelekindlus kõvasti proovile. Või siis katsuti meie väärilisust. Lihtsalt. Tommy Cashile me siiski ei jõudnud.

Tahaks öelda, et sellega vintsutused ka lõppesid, aga kahjuks pidime kuidagi Prahasse tagasi ka saama. See oli juba alustuseks palju lõbusam, sest busse festivalilt rongijaama ei liikunud :D Praha-bussid olid ammu ära bronnitud. Midagi ei olekski olnud väga, kui oleks kuskiltki mingit infot saanud - kas on midagi organiseeritud, mis on organiseeritud, kuidas liigub ühistransport. See osa oli null, mingit infolauda lihtsalt ei olnudki olemas. Õnneks ühe abivalmi teenindaja, google translate´i ja hr Peika telefonikõnesuutlikkusega saime aru, et võime võtta takso rongijaama ja sealt siis tagurpidi kogu rada läbi teha. Kusjuures rongiasendusbussi tagasiteel polnud, seega oli tegemist täiesti idüllilise ettevõtmisega, mille käigus nägime, kui palju avarust ja põlde Tšehhis on.

Täitsa rõõmsalt tagasiteel rongis 

Festivalil kohal olla oli puhas ilu. 

Olme oli väga okei. Loomulikult olid kohal peldikuputkad, aga lisaks oli ka normaalsete WC-de ala, kus olid putkades keraamilised potid, veega äratõmme ja kätedesinfitseerimisvahend. Nagu päriselt. Keegi oli mõelnud, et festivalile tulevad näiteks naised, kes peavad tampoone kasutama ja kes saavad nüüd nii mõnusalt oma käed enne seda protseduuri puhtaks teha. Prl Lumivalgeke leidis, et kui nüüd saaks asja veel nii kaugele, et üks kotiriputusnagi oleks madalamal ka, oleks täiuslik välikäimla olemas. Mõtleks vaid, astud kabiini, see on puhas, ei lõhna pahasti, istud, riputad koti nagisse, otsid mugavalt oma tampooni välja, puhastad käed ja viid toimingu lõpule. Pärast pesed käed seebiga puhtaks. Idüll, eksole :)  Neid (siiski ilma kotiriputusnagita) vetsusid oli palju. Ja need püsisid kogu aeg puhtad, sest neid koristati kogu aeg. Lisaks oli sealsamas mõnus kätepesuala peegliga. 

Duši all sai ka vabalt käia. Vähemalt siis, kui sa ei põdenud võhivõõrastega koos ihualasti olla :D Ehk siis dušiala oli suur ja suhteliselt avatud hall, aga mehed ja naised olid eraldi ning vähemalt sai asi aetud ilma järjekorra ja tasuta. Kui palju inimesi oli, siis küll sooja vett dušist ei tulnud, aga jumal temaga, saigi värskema olemise. 

Maksmine käis kiibiga, mis oli juba käepeale küljes. Sinna sai raha lisada nii kioskis sulaga kui ka ülekandega, kui sul telefonil akut jagus. Vat see laadimise osa oli neil kehvasti korraldatud, sestap pole meil ka viimasest päevast eriti pilte. 

Mulle meeldis, et oli topsitaarasüsteem ehk siis 50 krounat oli joogitops, mille eest esimesel korral maksid, pärast enam ei maksnud ja öösel pärast viimast toopi andsid topsi ära ja said oma 50 krounat tagasi. Joomise osas oli tegelikult üldse kuidagi mõnus. Ma sellist Positivuse laupäevale omast lauslällamist ei näinudki, inimesed päriselt tulidki muusikat kuulama. 

No ja lõpuks siis muusikast ka. Ma olin ikka mitu korda täiesti vaimustunud. Üks suurepärane asi oli heli. Oli väga ootamatu, et paigas saundi kuulamiseks ei peagi olema helipuldi kõrval, vaid võib olla suvalisel kohal ja ikka nautida. See ei kehtinud küll 100protsendiliselt, aga vahe Positivusega oli taas meeletu.

Bändid, kes oleks võinud vaimustada, aga ei teinud seda

Märgin alustuseks kohe ära, et kaks bändi siiski valmistasid... no võibolla mitte pettumust, aga kellelt oleks oodanud võibolla rohkemat. Esiteks oli Bullet for My Valentine, keda saatis kummaline keskkõrge foon. Ja teiseks Limp Bizkit, mis lihtsalt ei mõjunud lavalt. Või noh, nad mõjusid umbes nii "me oleme suur ja kuri Limp Bizkit ja me oleme õige coolid". Heli oli ka üleelusuuruses, mis ei olnud tore. Ah, tegelikult võis asi olla ka selles, et ma tulin otse NINi juurest ja mõtted olid mujal :D


Ootamatud leiud

Kohe neljapäeval avastasime kohaliku saksoDJ -Saxofrancise, kes tõmbas peo niiviisi käima, et ise ka ei usu. Kui ma peaksin kunagi pulmi pidama, siis ma tahaksin teda õhtuseks tantsuks. Esimesel õhtul mängis ta suhteliselt tühjale lavaesisele, aga teiseks korraks olid inimesed kohal ja möllasid südamest. Saksofon ongi alati meeleolukas, aga Saxofrancis ise oma kabuga andis veel lisameeleolu. Ja siis oli vahepeal laval ka viiuldaja, mis andis oma nüansi. Õudselt tore rannapeo vibe tekkis lõpuks.


Teised kaks ootamatut leidu on MØ ja CHVRCHES, kes ei ole päris võõrad, aga kellele ma pole erilist tähelepanu varem pööranud. Ja kes kumbki ei teinud mingit ekstraägedat lavašõud, aga mõjusid laivis õudselt ehedalt ja ilusalt ja nauditavalt ja kaasatõmbavalt.

Bändid, kellelt oli oodata vinget esinemist ja kes tegid selle ka sajaga ära

Esimese päeva põrutus oli Parkway Drive, mis tegi sellise šõu, et hoia ja keela :D Kõik tuled ja viled, mida ühelt kontserdilt oodata võiks, olid olemas. Kaasa arvatud see, et trummar mängis pea alaspidi. Tegemist on ka prl Lumivalgekese lapsepõlvebändiga, nii et tema tantsis ennastunustavalt. Ma pean tunnistama, et minagi unustasin end :D

Teine hullult tore laiv oli Hollywood Undead, mis on lihtsalt tore ja sõbralik bänd. Nende "kurjade" bändidega on see jama, et nad kipuvadki kogu aeg hästi kurjad olema. Rõhutatult. Fuck-you-bitches värk. Aga see ei mõju kuidagi väga loomulikuna, kui seda teevad vananevad kõhukestega härrasmehed, kes on riides nagu keskkoolipoisid. See kusjuures oli just Bullet for My Valentine´i ja You Me at Sixi probleem. Hollywood Undead mõjus aga nii, et okei, me pole enam 16, aga me teeme ikka seda, mis meile meeldib ja lustime selle juures täiega. Näiteks võtsid nad lavale ühe 6aastase poisikese, kes oli jahmatusest kivistunud, aga kelle vanem õde, kes lavale toeks läks, elas oma elu õnnelikumat päeva :D Natuke jäi mulje, et vanemad käskisid õel venda hoida, aga õde võttis venna festivalile kaasa. Ja nüüd tuli see kõik välja.

Ja parim laiv oli Macklemore´il. See ei olnud vist üllatus, aga see ei vähendanud mõju. See oli kogu festivali viimane kontsert. Ma olin väsinud, oma peas juba mõtlesin, et mis oleks, kui läheks telki puhkama...? Aga siis ikka jäin, sest noh, Macklemore. Ja no tõesti. See. Oli. Niiiii. Äge. Laulda koos kõigi nende tšehhide ja poolakatega "Fuck Donald Trump" oli lihtsalt kaunis. Hästi sooja tundega esinemine.

Esinejad, keda kõige rohkem ootasin

Pole saladus, et ma leidsin selle festivali, kui otsisin, kus võiks sel suvel Nine Inch Nailsi näha. Ja leidsin koha, kus esineb NIN ja Lana Del Rey, keda ma olen samamoodi näha tahtnud, sest esiteks meeldib mulle tohutult tema hääl. Ja no tema muusika ka. Ja teiseks tahtsin ma teada, kas ta tõepoolest suudab oma muusikaga ära tinistada staadionitäie rahavast. Staadionit Tšehhis ei olnud, aga päris palju inimesi küll. Ja mina olin tinistatud, kui ma silmad kinni panin :D Sest selgus, et minu jaoks on tema lavaline olek siiski liiga palju. Ta on tohutult ilus ja seksikas ja oskab seda tohutult ilusasti välja mängida, aga minu jaoks hakkas see natuke varjutama muusika ilu. Laiv iseenesest oli tõesti väga hea ja lauldud sai väga palju lugusid, sest mõnest loost tuli esitamisele vaid refrään.

Nine Inch Nailsi ajal ma ei pidanud silmi kinni panema, kui siis ainult selle tädi pärast, kes alguses mu kõrval seisis, roosat kampsikut ja õlgkaabut kandis ning kohvi jõi. Ausalt, eraldi võttes pole mul neist ühegi vastu mitte midagi :D Aga NINi kontserdil õudselt häiris. Pärast oli minu kõrval üks pikajuukseline tõsiselt pikk mees, kes laulis kogu kontserdi kaasa, mis oli palju mõnusam. Tegelikult oli kogu kontsert fantastiline. Kindlasti ei olnud see midagi sellist, kus toimub pidev vestlus bändi ja rahva vahel ja kus crowd surfitakse, aga see mõjus, sest see lihtsalt oli hea ja aus. Ja kohal olid inimesed, kes armastavad seda muusikat. Mul on natukene kahju, et "Closer" jäi mängimata, sest minu meelest on see kogu muusikaajaloo kõige ... sensuaalsem :D laul. Aga kõik muu ja rohkemgi veel oli olemas. Ma natuke muretsesin, kuidas "Hurt" lahendatud saab, sest see oleks võinud minna ülepaisutatult tundeliseks, aga ei, väga stiilne ja puhas oli. Trent Reznor hakkas laulma viimast lugu, rahvas ühines ja siis tuli ka bänd järele. Kokkuvõttes oli nagu "Ta lendab mesipuu poole", lihtsalt "Hurt" on kurvem. Kui kontsert läbi sai, olin ma ikka mõnda aega endast ära.


Tegelikult käsimime kuulamas palju teisigi bände, nii kuulsamaid kui ka vähem kuulsamaid, aga neist nagu sellist tugevamat sorti emotsiooni ei tekkinud. Milky Chance oli selline tore. Ja Glass Animals muidugi ka.

Kokkuvõttes, mis ma ütlen - rahvas, minge kontserdile. Minge autoga, lennukiga, laevaga, aga minge ja vaadake üle oma lemmikud. See elamus on täiega väärt kõike, mis selleks kulub. Bändid ei ole igavesed. Ma elasin aastaid kurbusega, et ma ei saa kunagi näha Nirvanat. Alates eelmisest suvest mõistan ma, mis tegelikult kurbus on, sest mul pole kunagi enam võimalust näha päris Linkin Parki. See oli ka kindlasti üks põhjus, miks ma sel aastal kindlasti minna tahtsin. Mul ei ole väga palju bände, keda ma bändina fännaksin, nüüdseks on terve hulk neist vähestest ka nähtud. Bon Iveri kontserdile läheksin väga hea meelega. Ja Sigur Rosile Islandil. Kunagi :)