Jätkame filmimaailmaga

Filmid on teine teema, millest ma hästi südamlikult oskan kirjutada.

Tegelikult olen sel aastal ikka vähe rohkem kinos käinud, sest 2017 oli see märgiline aasta, kus meie kinotu ja veepargitu linn endale lõpuks kino sai. Veeparki ... enam vist keegi ei ootagi :D

Kontrollisin blogist üle, mida ma üldse vaatamas käisin, kohati kratsisin imestunult kukalt - kas tõesti olen sellist filmi näinud? Tavaliselt on mul selline asi suvaliste raamatutega, mida lõõgastuseks loen, aga tänu kodulähedasele kinole on sama fenomen tabanud ka filme.

Kui filmindusest üldises plaanis rääkida, siis 2017 oli ka see aasta, kui Ruudi hakkas iseseisvalt kinos käima. Eks see ole ka selle  kodulähedusega seotud. Igatahes käis ta vahepeal päris usinalt kinos vaatamas filme, mille mina vaadatamatuteks tembeldasin. Mulle väga meeldib, et tal pole mitte mingisugust sisemist tõrget ka päris üksi kinos käimise suhtes, sest mulle näib, et tervet hulka inimesi kammitseb uskumus, et kinos käiakse kellegagi koos. Kohati tundub mulle isegi, et ta eelistab üksi minna.

Aga minu vaadatud filmidest ... "Barry Seal" oli päris meeleolukas. "Kingsman" lahutas päris meeldivalt mu meelt. Põhimõtteliselt võiks ära mainida veel "Una", mis tekitas vähemalt mõtteid. No ja loomulikult just vaadatud "Väike ime", mis on ülinunnu film jõuluajaks. Seda käisime koos Ruudiga vaatamas ja loomulikult vesistasin ma pool aega (kui ma parajasti ei hämmeldunud selle seltskonna peale, kes meie ees istus, sest nood kõndisid ringi, rääksid, naersid selliste kohtade peal, et Ruudigi oli segaduses. Kui üks neist eriti kõva ja eriti pika peeruga maha sai ja ülejäänud selle peale endast täiesti väljusid, sai minu karikas täis. Pärast seda oli terves saalis filmi lõpuni täielik vaikus.)

Jätkates "Imega". Raamatut olen loomulikult lugenud, nii et sisu oli mulle teada. Ja film oli täiega samasugune. Nunnu ja kurb ja selline, millesse tahaks uskuda, aga... Või noh, tegelikult isegi usud, et Auggie oligi nii lahe ja vapper ning Jack Will ja Summeri nii tugevad ning Julien tegelikult saigi aru, et tema ise koos oma vanematega on nõme. Ühesõnaga, et selles loos olidki sellised inimesed, kellega läks lõpuks kõik hästi. Mis ei tähenda, et päris elus samamoodi läheks - seal on ikka lapsed, kes on ilusad, targad ja osavad ning kes ei saagi aru, et oma käitumisega teevad jõledusi teistele; ja need lapsed, kes on toredad ja südamlikud, aga kes erinevatel põhjustel ikkagi ei julge vastuollu sattuda nonde esimestega; ja lisaks kõigele muule on päris maailmas üsna raske leida haridustöötajaid, kes tunnistavad, et (nende) koolis on kiusamist.

Mul oli kõikidest peategelastest õudselt kahju, sest kõigil oli raske.

Pärast filmi arutasime natuke asja ka. Et mis oli filmi mõte ja kellest või millest meil kahju oli ja nii. Ja kas meie oleksime Jackiga sarnaselt Auggie´ga sõbrustama hakanud. Ruudi ütles, et ta ARVAB, et oleks. Ta päris kindel endas ei olnud, aga leidis, et nii palju, kui temal kogemust on, siis sellised teistmoodi lapsed pole kunagi ülbed ja ebameeldivad. Ja juba selle pärast võiks nendega sõbrustada.

Mina ise kusjuures ei oska ka öelda. Praegu muidugi, aga 10-aastasena? Pigem olin ma toona filmi-Charlotte´i sarnane, kes nagu ei saanudki õieti aru, et kõigil inimestel ei ole nii ilus elu kui mul.

Selliseks see filmiaasta sai.