Kaks korda teatris ja kust keskealisena meest leida

Kuidagi sujuvalt olen vahepeal käinud kaks korda teatris, ühel korral kodulinnas, teine sattus olema suvepealinn.

Esiteks "Sätendav pimedus" kodulinnas, mille pilet jõudis minuni päris mitme juhuse tõttu, aga üldse ei kahetse! Lubati artkilist trillerit ja seda vist sai ka. Aga palju rohkem sai ilusat teksti (Martin Alguse oma), mis polegi nii tavapärane, kui arvata võiks. Monoloogid olid nii kirjanduslikud, et lust kuulata. Ja dialoogid olid loogilised. See on ka päris hea märk :D

Põhiline oli siiski lugu ise, mis paelus mind väga. Koht ja sündmus ise polnudki nii olulised, aga just see osa, mida annab konkreetsest situatsioonist tõsta ka mujale ellu - see oli täiega äge. Lugu oli muidu sellest, kuidas üks mees läks kesk lumiseid välju kaotsi ja teine mees (Märt Avandi mängitud Kryssnar) läks uurima, kuhu too esimene jäi. Ja sealt edasi pole miski enam kindel, sest erinevalt Kryssnari senisest elukogemusest ei ole võimalik alati meetodi ja korra ja täpsusega olukordi hallata, sest inimesed su ümber võivad kas lõbu pärast või pahatahtlikkusest või hullusest sulle vastu mängida. Või vähemalt võib jääda mulje, et nad mängivad vastu. Võibolla nad just aitavad sind? Ja kogu see värk tegigi "Sätendava pimeduse" nii paeluvaks, sest kuigi minu jaoks sai asi suuremalt jaolt mingisuguse selgituse, ei selgita see selgitus kogu selgitamatust (kuigi annab mingil määral tähendust toimuvale), sest noh, see pealispindne probleem (kuhu kadus üks mees) jääb ikka õhku rippuma.

Emps mul arvas, et kõige kohutavam oli selle loo juures just see, kuidas ühe hetkega võib inimene sattuda olukorda, kus ta ei saa ise mitte midagi kontrollida. Minu jaoks oli kõige kohutavam see, kui ma sain aru, et ma olen nii kergeusklik, et usun kohe kõike, mida mulle räägitakse :D

Lisaks on kohutav see, et ma ei saa avalikult arutada, kas see idee, mille õde välja pakkus (ja mis annab teatava tähenduse juhtunule), võiks tõde olla (nagu mulle tundub, sest päris mitu asja etenduses viitaks nagu sellele), sest selle välja pakkumine oleks inimeste jaoks, kes etendust näinud pole, aga kavatsevad seda vaatama minna, sama nõme, kui keegi oleks enne filmi "Others" (kas keegi üldse mäletab veel seda?) ära öelnud, kus kummitused tegelikult on.

***

Teine nähtud etendus oli "Olga, Irina ja mina" ehk siis ilmselgelt midagi Tšehhovi motiividel. Ma olen VÄGA kahtlustav kõige suhtes, mis on võiks olla Tšehhov moodsas võtmes, sest ma ei suuda uskuda, et teda on võimalik moodsas võtmes teha ilma, et see kas muutuks naeruväärseks ja/või kaotaks ära selle imeilusa nostalgia, mis Tšehhovil on. Sest kuigi ta kirjutab oma näidendites manduvast aristokraatiast, mida annaks kenasti ühiskonnakriitiliselt ja naeruvääristavalt tõlgendada, keeldun ma seda tegemast ja jään selle juurde, et "Kolm õde" ja "Kirsiaed" ja "Kajakas" ja... on nagu lood lapsepõlvest, mida ei kritiseerita ega naeruvääristata.

Niisiis :D ei oleks ma ostnud pileteid sellele etendusele, kui ma poleks nagunii Pärnus just sel õhtul olnud. Aga olin ja Endlasse tahtsin minna. Ja kokkuvõttes polnud üldse hull. Lugu oli kolmest naisest, kes 20 aastat tagasi olid mänginud "Kolmes ões" kolme õde. Ja kuidas nende elu kujunenud on - üks on kinni oma näiliselt ideaalses abielus, kus mees ja naine tegelikult üksteist ei armasta, teine on alkoholiga kimpus olev vallaline (eks)primadonna, kolmas kohusetundlik töömesilane.

Selline olmedraama, kus on mõningaid lihtsaid naljakohti ja sama palju lihtsaid pisarakiskumiskohti, mis tervikuna mõjus meeldiva meelelahutusena ühte neljapäeva õhtusse. Mind mõneti häiris tegelaskujude ebaloogiline käitumine (ma mõtlen nt seda Mašat - 20 aastat teesklust, et sul on ideaalne elu ja siis prauh, purskan kõik välja inimestele, kes pole mulle väga lähedased. Ja sellele ei eelne mingit erilist dramaatilist sündmust), aga teiste arvates seda polnud, nii et tuleb vist tõdeda, et mina lihtsalt niiviisi ei teeks. Mis ei tähenda, et teised ei võiks seda teha.

Siia lõppu sobib üles tähendada paar olulist nõksu. Nimelt olen ma jõudnud teatavasse vanusesse, kus mul on tekkinud küsimus, kuidas minuealised (ja vanemad) endale mehi leiavad (ja ma ei otsi endale, lihtsalt vaatan kõrvalt teiste otsinguid). Õde andis kaks soovitust, mis väärivad ülesmärkimist, ehk on kellelegi abiks. Esiteks tasub üksi kinno minna, seal olevat terve hulk mehi, kes on üksi kohale tulnud (ei saa muidugi garanteerida, et nad ka vallalised on). Teiseks tasub Margit Kilumetsa soovituse kohaselt minna raamatukogu ajalooraamatute osakonda.

Lihtsalt nii teadmiseks :D