Kadunud rattad ja telefonid

Praegu paaris blogis esile kerkinud aususe teema tuletas mulle meelde, et ma olen unustanud kirjutada meie jalgrattaloost. Ja Ruudi telefoniloost ka.

Juuli alguses, kui me laiendatud perega Pepsi-äärsete looduskaunite paikadega tutvusime, avastas Ruudi koju naastes jalgrattaga sõitma minnes, et ratas polnud enam seal, kus ta olema oleks pidanud. Kõigepealt näägutasime tema kallal, et ta on hajameelselt ratta jälle vanaema-vanaisa või sõprade juurde jätnud, aga siis hakkasime mõtlema, et kiiver oli ju kodus. Ja Ruudi sõidab alati kiivriga, sest ta teab, et kui me näeme kiivrita sõitu, läheb ratas puhkusele. Lisaks on ta nüüd hakanud aru saama, et kiiver ongi mõistlik kaitsevahend, kui sõites kukkuma juhtud. Nüüd oli aga olukord selline, et kiiver oli, aga ratast mitte. Võimaluse, et ta mõnel õhtul pani kiivri pähe ja tuli jalutades koju, välistasime, sest tegemist on inimesega, kes võimalusel ei astuks mitte ühtegi sammu jala. Nii et vaagisime seda asja ühtepidi ja teistpidi ja lõpuks hakkas ikkagi tekkima tunne, et keegi on käinud ja tema ratta lihtsalt ära varastanud. Kusjuures minu elektrilise jalgratta kõrvalt, mis tundus kuidagi väga tobe. Ruudi ratas on suhteliselt vana isend, kuigi käikudega. Ma kahtlustan, et maha müüa kannataks seda praegu umbes 50 euroga, mis ei tundu varastamiseks üldse mõistlik.

Aga mõistlik või mitte, ratas oli läinud ja pärast mõningasi vaatlusi ja meenutusi tuli tõdeda, et kadunud oli ka hr H ratas, mis kunagi üle kümne aasta tagasi oli kindlasti väga hea ratas, aga mille praegune suurim tunnusmärk on katkine sadul. Varaste hingeelu on ikka täiesti hoomamatu.

Kurvastasime mõnda aega, sest kui mina kasutan ratas selleks, et kuskile kiiremini jõuda, on Ruudi jaoks ratas üks ihuliikmetest, seega oli tal tunne, nagu oleks temalt käis või jalg varastatud. Lõpuks tegin politseisse avalduse. Mitte et ma oleks väga lootnud, et kohalik politseiüksus täies koosseisus meie rattaid hakkab taga ajama, aga nii ... statistika mõttes. Asjaga tegelenud ametnik polnud ülemäära entusiastlik, sest meil polnud ratastest isegi mitte pilte :D

Avalduse tegemisest läks mööda nädal, kui ühel hommikul helistas mull taas ametnik PPAst. Patrull oli meie rattad üles leidnud! Asi oligi nii, nagu hr H oli algusest saadik arvanud - keegi kasutas meie rattaid lihtsalt huumori mõttes ja jättis siis teepervele vedelema. Kuna meie rataste kirjeldused olid andmebaasis olemas, saimegi oma velod tagasi.

Teine aususega seotud lugu on telefonist. Ruudi käis sõpradega ujumas ja kaotas oma telefoni ära. Üsna kiiresti said nad sellest ka aru ja hakkasid maniakaalselt helistama, lootes helina järgi telefoni üles leida. Ei leidnud, sest enne neid oli keegi inimene telefoni maast juba üles korjanud. Omavahel said Ruudi ja leidja kokkuleppele nii, et mina lähen telefonile järele. Ja kõige nunnum oli see, et kui me telefoni teel üleandmispaika kokku leppisime, ütles leidja: "Me käisime seal Kuuse 1, Oks 2 ka, aga kuigi uks oli lahti, ei julgenud me telefoni sinna jätta." Ruudi nimelt jookseb telefoni lukustatud olekus ekraanil tekst telefoniomaniku nime ja aadressiga.

See oli nii südamlik. Keegi leiab telefoni, võtab selle üles, vaatab seda ja püüabki omanikule tagasi toimetada. Et on ikka hea teada, et lisaks inimestele, kes virutavad lastelt jalgrattaid, on maailmas ka ilusaid ja häid tegelasi.