Ühel hommikul sel nädalal ütlesin Ruudile, et aitab naljast, lähme seiklusparki. Mis tal selle vastu olla sai. Pakkusin talle ka seda, et ta võib kellegi kaasa kutsuda, et oleks põnevam, ja lipsasin tunnikeseks veel tööle, et mõned koristustööd lõpetada. Tore oli see, et peagi helistasid lühikese vahega mulle kaks ema, kes uurisid, kuidas see seiklusparki minek välja näeb ja mida kaasa peab võtma. Ühel emal on kaks parajas vanuses last. Nii et kokkuvõttes põrutasime ronima mitte kolmekesi, vaid viiekesi. Rohkem õnneks autosse ei mahu.
Käisime Valmas, mis ei ole meist väga kaugel, aga kuhu ma siiani ei ole jõudnud. Eelmise aasta suvel oli isegi plaanis, aga ilmad olid, nagu nad olid. Ja õiget meeleolu ei tekkinud. Nüüd olen ma täitsa rahul, et me eelmisel aastal ei läinud, sest kuigi kodulehel on kirjas, et esimese ehk rohelise raja läbimiseks peab olema vähemalt 130 cm pikk, selgus kohapeal ronimise käigus, et ka 140 cm pikk Ruudi kohati ei ulatunud toetavate köiteni, nii et ta pidi ennast hammastega õhku närides edasi vinnama. See on seiklusparkides üldse kummaline - kui me Pannjärvel käisime, siis oli lasterajal piiriks 120 cm, aga õetütar, kes just nii pikk oligi, ühel kohal lihtsalt ei saanudki edasi, nii et mu vapper õde pidi ise üles ronima ja ta edasi aitama. Kusjuures instruktoreid ei olnud seal kuskil, kes tegelikult oleks pidanud appi tõttama.
Valmas oli abistamisega kõik hästi. Samas instrueerimist läbi viinud noormees on vist küll muidu spetsialiseerunud täiskasvanute juhendamisele, sest poisid kuulasid teda suht klaasistunud pilkudega, sest nad ei saanud suurt midagi aru. Ei olnud seal ka sellist esimest õpperajakest, kus esimest korda seikluspargis olevad inimesed oleksid saanud katsetada, kuidas karabiinide avamine ja sulgemine reaalses ronimissituatsioonis käiks ja kuidas neid turvaasju ikka edasi tõsta nii, et sa kunagi päris lahtiselt ei oleks. Pannjärvel oli selline asi, lisaks sai seal katsetada rakmetes istumist, nii et sa said aru, et tõepoolest alla ei kuku ja vajadusel saab korraks puhata. Selline asi oleks Valmas ka ära kulunud.
Igatahes hakkasime otsast minema. Otsustasime minna nii, et kõige ees läheb kõige vanem poiss, siis tema hullumeelselt osav ronija noorem vend, tema järel Ruudi, siis neljas väike poiss, kes oli suhteliselt hädas oma karabiinidega, ja tema järel viimasena mina, et vajadusel teda aidata. Esimesed kaks ronisid suhteliselt probleemivabalt kaldteest üles ja hakkasid esimest elementi võtma, mina alt jälgisin, et Ruudi ei unustaks esimest reeglit (mitte kunagi ei ole mõlemad turvarihmad korraga lahti!). Ja kui Ruudi lõpuks üles jõudis, selgus, et on tekkinud takistus. Noorem vend, kes igapäevaselt ronib sekundiga kümne meetri kõrgusele puu otsa ja kõigub seal nagu õige Vargamäe laps, keeldus astumast kõikuvale sillale. Vanem vend hüüab teiselt poolt: "Vaata ainult mind, ära alla vaata!" Mina alt julgustan samamoodi. Vahepeal juba jalake astub kõhklevalt sillale, et siis kiiresti tagasi tulla. Nuta või naera, aga edasi ei julge minna. Õnneks oli instruktor kohe olemas, kes arvas, et kui laps ikka ei julge, pole mõtet sundida, ja juhendas, kuidas ta alla saaks. Selle peale ronis poiss nagu väike osav kass ilma igasuguse hirmuta nööride alt läbi ja oli hops maas. Ei mingit muret enam :D Talle anti luba minna mudilaste rajale.
Meie viimase musketäriga hakkasime kaldteest üles ronima. Esimesed kinnitused läksid enam-vähem, aga mida sentimeeter edasi, seda vaevalisemalt. Ühel hetkel ei ulatunud ma enam maapealt otseselt aitama ka, sain ainult sõnadega julgustada. Aga ei miskit. Pole vist üllatus, et pärast kümneminutilist pusimist kostis hädine hääleke: "Ma tahan alla tulla." Mis seal ikka, kaldtee pealt oli veel lihtsam rajalt alla saada, nii me suunasime teisegi poisikese mudilaste rajale. Jäime alles meie kolm, kes täiega nautisid oma kogemust.
Tuleb tunnistada, et rada oli kohati isegi füüsiliselt raske. Ja see oli kõige lihtsam rada. Ühte elementi võttes teatas Ruudi suht asjalikult poole pealt: "Ma ei jaksa enam." Soovitasin tal vahepeal rippu jääda, et käsi puhata, aga ta puhises, et parem punnitab lõpuni, nii on lihtsam. Ise selle võrkseina küljes tuterdades sain aru, et Ruudi tagasiside oli väga täpne - kuskil poole peal tõesti enam ei jaksanud, aga rippu jäädes oleks pidanud pärast veel suurema pingutuse tegema, et elemendi juurde tagasi jõuda :D Kokkuvõttes oli väga lahe, rada lõppes päris mõnusalt pika trossisõiduga ja hiljem tagasi mõeldes polnud midagi ülemäära keerulist. Poisid olid ka ülimalt rahul. Kaks mudilase rada läbinut olid ka suhtelislt heatujulised.
Kuna päike lõõskas ja füüsiline pingutus oli siiski päris suur olnud, tahtsime Võrtsjärve ujuma minna. Meile näidati suund kätte, kuhu minna, aga hoiatati, et Võrtsu põhi on väga mudane, arvestagu me sellega. Võtsime oma piknikukraami selga ja asusime matkama. Järve äärde jõudes tormasid poisid nagu näljased hurdad vette, et siis kiljudes välja joosta, sest muda oli neile kubemeni. Ma ei hakanud proovimagi. Hakkasime kurvalt tagasi lonkima, kui üks hea hing näitas meile, kus tegelikult ujuda saab. Oli üks kividega palistatud jupike, kus muda oligi kividega kinni kaetud. Vesi oli supersoe, möllasime pikalt. Pärast hävitasime veel minu kaasa võetud kraami ja oli tõeline idüll.
Seiklusparki tagasi jõudes jõime veel jäätisekokteile ja avastasime, et sealses baaris on paraja suurusega bassein, kus poisid veel korra täiega möllasid. Üldse on kogu see kompleks Valmas väga mõnus, on võimalik võtta endale metsaveerele majake, kus ööbida, ruumi igasugusteks murumängudeks on kõvasti. Ja personal on sõbralik ja toetav. Täitsa võiks soovitada seda kohta suvepäevadeks või sünnipäevadeks või mis iganes päevadeks.
Kokkuvõttes - nelja lapsega on täiesti võimalik selliseid päevi ette võtta. Mõtlesin vahepeal, et just niiviisi ilma oma emadeta ongi vist kõige parem, sest kõik kuulasid vastuvaidlematult minu sõna, ainus, kes laveerida üldse püüdis, oli Ruudi, aga temagi sai üsna ruttu aru, et hetkel kehtivad sellised reeglid ja pole mõtet püüda endale erikohtlemist välja rääkida. Rohkem kui kord nädalas ma vist tegelikult ei viitsiks. Ja päris igale poole sama seltskonnaga ka ei läheks, lapsed lihtsalt ongi erinevad - erinevad taustad, harjumused, eelistused. Aga üldises plaanis - saab hakkama.
Ja ronimise eest võetiga raha ainult meilt kolmelt, kes me raja läbisime. Mis oli äärmiselt kena Valma seikluspargi poolt.
Ma loodan, et seikluspargi inimesed satuvad kunagi guugeldades seda lugema. Minu arust on vahva, et sellised kohad on olemas. Aga samas teeb mind valvsaks Sinu poolt kirjeldatud kirjeldus, et kasvukriteerium alati ei tööta, mistõttu ka kahe turvakinnituse reeglit on võimatu täita. Loodan, et kunagi õnnetust ei juhtu - kunagi, kuid kui võimalik, tuleks mistahes ohud minimiseerida.
ReplyDeleteRäägin seda seepärast, et üks mu lähedastest teenib igapäevast leiba kõrgtööga. Jah, tema kõrgused ulatuvad mõnikord ka paarisaja meetri kõrgusele ja enam, kuid ka kolm meetrit maapinnast on ta ohutusküsimustes professionaalne tähenärija. Muidugi tänu sellele magan ma rahulikult, kuid ausalt öeldes ega ma väga teada tahagi kus ta parasjagu siin Eestis või välismaal ronib.
Õnneks turvakinnituse reeglit saab täita, probleem tekib siis, kui olla juba elemendi peal ja selgub, et sa ei ulatu nende köite või trosside või mis iganes asjadeni, et saada lisakindlust ja -jõudu, et edasi liikuda. Ohutuse mõttes oleks minu arust väga oluline ka see, kui instruktorid hoiaksid ronijatel silma peal. Valmas see toimiski, Ruudile tuletati ka raja keskel korra meelde, et ta ei võtaks korraga mõlemat turvarihma lahti. See oli küll platvormi peal, aga ohtlik ikkagi. Selles osas on nad seal tublid :)
DeleteTubli ema! Ma ei kujuta sellist laenatud lastega üritust, pealegi ainsa vastutava täiskasvanuna, isegi kord kuus ette. Aga noh, mul on omasid ka kolm, mida on siiski mõnevõrra rohkem kui üks.
ReplyDeleteEga ma ausalt öeldes plaanitult niiviisi poleks läinud :D Aga kui saatus mängis mulle neli poissi kätte, polnud mul enam miskit öelda. Või noh, oleks võinud ju, aga siis lõin juba käega.
DeleteMa ikka hangin meie nohikutele mõnikord sõpru lisaks. Sest ise nad ei taipa. Kui lapsi on palju, aga kõigil on oma mängukaaslane ja kedagi ei jäeta kõrvale-välja ja kui kõik kuulavad enam-vähem sõna, võib neid ükskõik kui palju olla. Aga kui kambas on kasvõi üks, kellega mul vanem-laps suhe ei klapi, siis on kohe jama kaelas.
ReplyDeleteMingil seiklusrajal olen ma ise hätta jäänud ja mind tuli redeliga alla võtta. (Rullik pidi hooga alla ja uuesti üles sõitnud, aga ei sõitnud mitte. Pärast jälgisin, seal jäid teisedki poolele maale kõlkuma.) Üldiselt olen hämmeldunud, et keegi neil radadel veel surma pole saanud. Minu kogemuse kohaselt ei jälgi lapsi seal keegi ja ma arvan, et ässamad kutid rikuvad reegleid lakkamatult. Sest reeglid on mömmidele, mitte ässadele. Eduka liidri kuvandis on seaduskuuletus sügaval sees ja kus siis veel plikadele esineda kui mitte seiklusrajal.
Meie oleme ka mitmetel radadel käinud ja samamoodi imestanud - cm-te poolest peaks sobima, aga reaalselt siiski jääb hätta. Ja keegi ei tule aitama, kui ise ei aita. :(
ReplyDeleteTartu seikluspargis ka sellised kohad olemas, kus tahaks lõpetada, sest laps ei jaksa, aga need on keset atraktsiooni! No et ei jaksagi rohkem, kui laps on juba seal hirmsas kohas 5-10 minutit ÜRITANUD järgmisele niidikeste otsas rippuvale lauajupile astuda, aga paraku pole spagaadiinimene! ja tagasi ka ei saa - keset rada 5 meetri kõrgusel... Jah, lõpuks õnnestus, kuid see eneseületus kurnas täiega ära. Mees, kes kaasa ronis, ütles ka, et raske rada võrreldes teistega. Paha oli lihtsalt see, et instruktoreid on kas ainult üks, kes teistele külastajatele varustust kätte jagab või siis on üldse kuskil peidus..