"Ooperifantoom"

Mu isa hoolitseb selle eest, et ma teinekord külastaksin ka selliseid üritusi, mille ma ise laiskuse, ihnsuse või lihtsalt ükskõiksuse pärast vahele jätaksin. See on alati tore, sest mulle tõesti meeldib oma vanematega koos olla. Kusjuures mulle on see alati meeldinud, võibolla paar aastat masendunud teismeiga välja arvatud, kui mulle ei meeldinud kellegagi koos olla.

Seekord käis meie väike kultuurihuviline seltskond "Ooperifanoomi" vaatamas. Tore oli see, et tegelikult pidi meie neljas kaaslane olema prl Vaprake, aga läks nii, et tema oli koos oma emaga eilsel suurel kontserdil ja meie kutsusime kaasa minu ämma. Päev enne minekut küsis hr H (natuke kurva häälega): "Miks mind kaasa ei kutsustud? Ma oleks väga tahtnud "Ooperifantoomi" näha..." Eeee, ega asi ei ole ometi selles, et viimati, kui me ta kaasa võtsime, keeldus ta teatrisaali sisse tulemast? :D

Igatahes. "Ooperifantoom" oli ... muusikal. Seda ma teadsin muidugi enne ka. Viimased muusikalkülastused olid mul "Arabella" ja "Viiuldaja katusel", mis olid küll muusikalid ja seal hakati täiesti kohatult aeg-ajalt laulma ja tantsima, aga noh, ma teadsin seda, olin valmistunud ja traumat ei saanud. "Ooperifantoomis" lauldi kogu aeg (välja arvatud tantsimise ajal) ja ma ei saanud sõnadest mitte muffigi aru. Ausalt öeldes oli see lõpuks üsna väsitav. Soome- ja ingliskeelsed subtiitrid aitasid natuke ree peal püsida, kuid siiski. Eriti hull oli seis koori, Ooperifantoomi (S. Hansen) ja sellega, et miskipärast lauldi pidevalt korraga. Hanna-Liina Võsa sõnadest sai veel enam-vähem aru.

Muidu inimesed olid teatrisse tulnud väga ilusate riietega (eriti võrreldes minuga, kes ma otse töölt kohale kappasin) ja jäätisekokteil oli maitsev. Samamoodi oli meie kerge õhtuoode Shakespeare´is ilus ja maitsev.

Tegelikult oli selliseid stseene küll, kus ma huviga jälgisin, nii et oleks ülekohtune öelda, nagu oleks tegemist olnud täiesti nõmeda lavastusega. Asi on rohkem ikka minus, eksole :)