Üks, kes kõik on...

Tänane päev on kulgenud Eesti vabariigi 95. sünnipäeva rütmis: hommikul "paraadil" ehk kohtumaja ees manifesti kuulamas (okei, aususe huvides tuleb ära märkida, et sinna jäime tegelikult hiljaks), siis läbi linna lööberdamas, gümnaasiumi silt uhkelt ees ja ees ja kõrval ja taga sammumas kolleegid. Patriootlik kasvatus noorema generatsiooni sees vajab veel tegemist. Pärast seda hiline kohv vanemate juures ja pidupäeva pidulik lõunasöök Mulgi pudruga (kuhu ma KA hiljaks jäin). Ja lõpuks presidendi kõne, mida ma igal aastal väga vapralt kuulata püüan, aga kunagi üle kümne minuti ei jaksa. Ja need kümme minutit ei ole algusest. Need on kõik katked kokku.

Mulle meeldib 24. veebruar. Ma pean tunnistama, et mulle üldse meeldib Eesti vabariik. Mulle meeldib see, kui ma saan Ruudiga rääkida, kui suur ja tähtis asi on KODUMAA. Hmmm, kui järele mõelda, siis pärineb see KODUMAA-asi ju "Kasuemast" - kodumaa ausõna. Ehk siis hoopis üks teine kodumaa ja üldse arusaam kodumaast. Aga kindlasti kõige patriootlikum asi minu elus. Laulupeod on ka lahedad, aga see on teistmoodi.

Mulle meeldib see, et me oleme eestlased. Ma olen kunagi juba kirjutanud ka sellest, et mulle meeldib, kui inimesed räägivad võõrkeeli aktsendiga. Kui ei räägi, siis ei ole ju aru saada, kes on eestlane ja kes rootslane. Ja minu meelest on lahe sellest aru saada. Ei ole minus kosmopoliitset võnget, nii nagu minus pole seda tõelist reisipisikutki (kuigi, taas kord aus olles, mängisin mõttes sellega, millise rahvusvahelise programmiga liituda, et natuke välja jälle saada. Pestalozzi magasin maha. Või tegelikult ei leidnud seda õiget programmi, kus oleks teema, riik ja keeleoskus kõik õiged olnud).

Mulle meeldib Veidemanni mõttekäik: „Tahe olla eestlane, teadmine selle tahte paratamatusest meie sees, teadmine, et siin me seisame ja teisiti ei või, ongi see alus, millele ehitada üles kogu vabaduse, kohustuste, võimaluste ja piirangute hierarhia. Kui aga seda tahet pole tunnetatud, kui seda pole ülemaks seatud, kui selles ei nähta paratamatust, kui ollakse parajal hetkel valmis ka sellest loobuma kas isiklikku heaolu silmas pidades või muudel pragmaatilistel kaalutlustel — siis toimitakse ebakõlbeliselt või vähemalt immoraalselt, siis pole lootustki eestlust kui kultuuri, ühiskonda toitvat hingeseisundit elavana hoida.”

Pole ühtegi ratsionaalset põhjust hoida eesti kultuuri elus. Jumal küll, kokkuvõttes pole ju mitte millelgi mõtet. Aga ma tunnen, et minu sees ongi selline paratamatu tunne, et ... siin ma olen ja teisiti ei saa :) Ja mulle meeldib kogu see sümboolika meie riigi ümber. Ja meeldib täita Eesti riigi seadusi. Ja meeldib mõelda, mis siin riigis veel parem võiks olla. Ja kuna ma siiralt usun mõttesse ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha, vaid küsi, mida saad sina riigi heaks teha, nii väga ei tihka vigiseda ka.

Et siis palju õnne!