*Tegelikult ma lihtsalt ei jaksa täna mõelda, mis need äpardused olnud on. Aga kuna väljakutse on iga päev postitus teha, siis täna tuleb eriti mõttetu.
Edited
Uuel päeval uue hooga äpardustest. Vahemärkusena öeldes - mul läks hiiglama pikalt aega, et välja mõelda, mis sõna kasutatakse eesti keeles sõna feil asemel. Ja ma olin väga rõõmus, kui mulle meenus tore sõna äpardus.
Kahjuks on ikka nii, et lahedaid uusi möödalaske pole nagu väga olnud. Ma mõtlen sellised, nagu see, kui ma klassi ees pesu väel seisin. Samamoodi see lugu, kui ma unustasin pulmaaastapäeva. Või kõik need lood, kuidas ma tanklas käisin, vol 1 ja vol 2. Nende viimastega meenub, et mu väga austusväärne paps sai kunagi hakkama klassikalise tanklaäpardusega, mis tähendab seda, et ta tankis (varahommikul) ja sõitis rahumeeli tööle. Ilma maksmata. Mu paps ei näe välja, nagu ta oleks tanklaröövel, ja ta ei sõida autodega, mis oleksid sobilikud tanklarööviks. Lisaks on ta nägu piisavalt tihti meedias figureerinud, et vähemalt meie ühises kodulinnas teavad teda vist küll kõik. Aga siiski pidi ta politseile aru andma ja ta ei pidanud seda üldse naljakaks. Erinevalt minust, kes jätkuvalt leiab, et see on oma totruses väga meeleolukas lugu :D Rääkimata prl Luisa Lottast, kes üritas bensiisjaama bensuga üle lasta, sest tahtis, et paak saaks korralikult täis :D
Minu äpardused viimasest ajast on olnud tavalisemad. Stiilinäiteks sobib see:
pidasime koolis ühe lapse sünnipäeva, oli tort ja joogid, väga mõnus. Aga muusikat ei olnud, et õiget meeleolu luua, sest koolis oli internet maas, nii et ma ei saanud kasutada kõiki neid tehnikahüvesid, mida uus ja moodne koolikeskkond pakub youtube näol. Ja oma naiivuses ütlesin (kõvasti üle klassi, nagu õpetajale kohane): "Noh, andke keegi oma mp3, ma panen mängima." Nad vaatasid mind isegi natuke haletsevalt - MITTE KELLELGI ei olevat enam mp3-mängijat. Selle väita peale tõstsin ma küll käe, et MINUL on, aga isegi need vana kooli tegelased, kellega me muidu saame oma vana kooli telefonidega eputada, ei oma enam sellist igandit. Stiili mõttes võiks lasta hr H-l mõnele CD-pleierile elu sisse puhuda :D
Eile jagas aga minuga oma toredat möödalasku üks mu rahvatantsijast kolleeg. Nimelt paluti neil viimaseks trenniks kaasa võtta põll. Natuke veider palve (mõtles mu kolleeg), aga pistis oma ilusa punase traksidega põlle kotti ja läks tantsima. Ise veel mõtles, et huvitav, kas tõesti on kõigil veel tänapäeval põlled kasutusel, ja millised põlled neil siis on, traksidega või poolikud või ... Suur oli tema üllatus, kui kõik teised võtsid kotist välja rahvariidepõlle :D Aga vähemalt oli tema põll kõige ilusam.
Hoian veel kõrvu lahti, et kuulda lahedaid äpardusi, sest põlleloo üle naersin ma päriselt ka nii, et mul olid pisarad silmas.
Edited
Uuel päeval uue hooga äpardustest. Vahemärkusena öeldes - mul läks hiiglama pikalt aega, et välja mõelda, mis sõna kasutatakse eesti keeles sõna feil asemel. Ja ma olin väga rõõmus, kui mulle meenus tore sõna äpardus.
Kahjuks on ikka nii, et lahedaid uusi möödalaske pole nagu väga olnud. Ma mõtlen sellised, nagu see, kui ma klassi ees pesu väel seisin. Samamoodi see lugu, kui ma unustasin pulmaaastapäeva. Või kõik need lood, kuidas ma tanklas käisin, vol 1 ja vol 2. Nende viimastega meenub, et mu väga austusväärne paps sai kunagi hakkama klassikalise tanklaäpardusega, mis tähendab seda, et ta tankis (varahommikul) ja sõitis rahumeeli tööle. Ilma maksmata. Mu paps ei näe välja, nagu ta oleks tanklaröövel, ja ta ei sõida autodega, mis oleksid sobilikud tanklarööviks. Lisaks on ta nägu piisavalt tihti meedias figureerinud, et vähemalt meie ühises kodulinnas teavad teda vist küll kõik. Aga siiski pidi ta politseile aru andma ja ta ei pidanud seda üldse naljakaks. Erinevalt minust, kes jätkuvalt leiab, et see on oma totruses väga meeleolukas lugu :D Rääkimata prl Luisa Lottast, kes üritas bensiisjaama bensuga üle lasta, sest tahtis, et paak saaks korralikult täis :D
Minu äpardused viimasest ajast on olnud tavalisemad. Stiilinäiteks sobib see:
pidasime koolis ühe lapse sünnipäeva, oli tort ja joogid, väga mõnus. Aga muusikat ei olnud, et õiget meeleolu luua, sest koolis oli internet maas, nii et ma ei saanud kasutada kõiki neid tehnikahüvesid, mida uus ja moodne koolikeskkond pakub youtube näol. Ja oma naiivuses ütlesin (kõvasti üle klassi, nagu õpetajale kohane): "Noh, andke keegi oma mp3, ma panen mängima." Nad vaatasid mind isegi natuke haletsevalt - MITTE KELLELGI ei olevat enam mp3-mängijat. Selle väita peale tõstsin ma küll käe, et MINUL on, aga isegi need vana kooli tegelased, kellega me muidu saame oma vana kooli telefonidega eputada, ei oma enam sellist igandit. Stiili mõttes võiks lasta hr H-l mõnele CD-pleierile elu sisse puhuda :D
Eile jagas aga minuga oma toredat möödalasku üks mu rahvatantsijast kolleeg. Nimelt paluti neil viimaseks trenniks kaasa võtta põll. Natuke veider palve (mõtles mu kolleeg), aga pistis oma ilusa punase traksidega põlle kotti ja läks tantsima. Ise veel mõtles, et huvitav, kas tõesti on kõigil veel tänapäeval põlled kasutusel, ja millised põlled neil siis on, traksidega või poolikud või ... Suur oli tema üllatus, kui kõik teised võtsid kotist välja rahvariidepõlle :D Aga vähemalt oli tema põll kõige ilusam.
Hoian veel kõrvu lahti, et kuulda lahedaid äpardusi, sest põlleloo üle naersin ma päriselt ka nii, et mul olid pisarad silmas.
No comments:
Post a Comment