Enne veel kui kell kukub ja mul polegi enam pärisbeebit, vaid on juba 1-aastane suur tüdruk, püüan siis visandada selle imenunnu viimaste kuude tähtsündmused ka.
Ma jäin oma kokkuvõtetega pidama augustisse. Iseenesest on see loogiline, sest septmebrist kolisime ja sealt edasi on siiani olnud mu elu motodeks "On, nagu on" ja "Üks päev korraga". Ehk meie oma kodu alles valmib, meie oleme asenduspinnal, aga kuna keegi ei osanud aimata, et see asenduspinna aeg nii pikalt kestab, üürisime selle ühe vähestest korteritest, mida väga lühikeseks ajaks üürida sai. Ja tehniliselt on see liiga väike meile. Ma tean, et on inimesi, kes elavadki sõbralikult koos ja puha, aga ma olen pmts terve elu elanud kohtades, kus on eraldusvõimalused. Ja samamoodi on elanud Suur Vend. Nii et see elu kahetoalises on olnud mõneti väljakutseid pakkuv. Või noh, mis kahetoaline. Elutuba on koos köögiga, mis tähendab, et tegelikult on siis tegemist ühetoalise korteriga. Aga elus me oleme.
Beebivälistest asjadest on lisaks korteri ehitamisele teemaks muidugi Suure Venna õpingud, mis kulgevad äärmiselt kenasti. Kui ta esimese kuu oli võibolla natuke ärevil ja üksi nig tundis, et kõik teised on temast targemad ja osavamad, on ta nüüdseks kooli täielikult sisse elanud, võtnud omaks, et ta tõepoolest ei lõpeta medaliga, ning tal on usk, et see on kui mitte terve Eesti, siis vähemalt Lõuna-Eesti parim kool koos parimate õpetajatega.
Mingitel mõnevõrra segastel asjaoludel alustasin novembris ka mina selles kooli töötamisega. Poole koormusega ja täie teadmisega, et see on suht hull otsus, aga ... on, nagu on. Ja üks päev korraga.
Nüüd siis aga peategelane ise.
Oi, bljääd, milliseks nurjatuks beebiks Matilda on kasvanud :D Tal on mõnus muie sünnist saati suunurgas olnud, nüüd näeme seda lihtsalt tihedamalt. Ta teab täiega hästi, mida ta teha ei tohiks, vaatab sulle otsa, raputab pead, muigab, ja teeb. Lisaks juhtus see, mida ma ka algusest peale kartsin, ehk magamine ... ei ole kuigi roosiline. Selle nelja kuuga, mis me nüüd ülikoolilinnas elanud oleme, on ta välja kasvanud oma hällist, maganud vahepeal madratsi peal, seejärel komandeeritud beebivoodisse, kus ta siis vahelduva eduga magab. Me mingil hetkel kolisime oma madratsiga tema voodi ette maha. Öösel ärkab ta siiski korduvalt ja tahab uuesti uinumiseks rinda. Ja mul pole südant seda talle keelata, sest mu süümekad seoses sellega, et 10-kuuse beebsi kõrvalt tööle läksin, on nagunii suured. Samas pole see vist siiski nii hull, sest ma ei tunne tapvat füüsilist väismust. Jepp, ma tunnen vaimset väsimust, aga see on hoopis üks teine lugu. Ja üks sõbranna, kel on kuu aega vanem tegelane, tegi vahepeal väikese tööotsa ja ütles nüüd, et ei-ei, ta ei jaksa rohkem, sest ta on nii magamata. Ütleme nii, et magamatuse pärast ma pole mõelnud, et ei tahaks tööd teha.
Sööb ta jätkuvalt hea meelega kõike, lusikas on selline so-so, kahvel tuleb välja, kui on sobiv söök. Ja no põhiliselt on lihtsalt näputoit. Püreed annan talle ise lusikaga, sest ma lihtsalt ei kannata plädistamist, kui ta seepärast hakkab hiljem iseeseisvalt sööma, siis hakkab. Lemmiksöökidest on ikka klassikalised beebide asjad - banaan, leib, aga ka (frii)kartulid, verivorst ja mida iganes pakutakse. Hambaid on 4 - kaks üleval ja kaks all. Tulid need hambad normilt, põhimõtteliselt sain aru, et hambad on tulemas, aga ei midagi kohutavat.
Arengute poole pealt võib märkida, et aastane Matilda ei käi veel. Seisab ilma toeta ja teeb ka üksikuid samme, aga muidu tahab ikka tuge. Kükitada ja kükist üles tulla oskab ilma toeta. Armastab ronida igale poole - trepist üles, laua peale, aknalauale... Vabal ajal armastabki ronida kõikjale ja siis ringi vaadata, loomulikut sahtleid avada ja tühjendada, viimasel ajal ka täita. Enam-vähem on selge, kuidas mängida nii, et näpud ei jääks sahtli vahele. Oma mänguasjadega mängib ka hea meelega - paneb torni otsa mänguasju, paneb oma kopsikutesse asju ja võtab välja, vaatab raamatuid. Mõnikord joonistab pikalt, kusjuures üsna hästi paberi peale. No siis muidugi peegliga suhtlemine ja pesumasina häkkimine. Muusika üldiselt meeldib ka, plaksutab, ümiseb ja kõigub kaasa, kui head lugu kuuleb.
Sõnu nagu pole. Lobiseb küll, meist aru saab ja väljendab oma soove üsna selgelt, näiteks kui rohkem süüa ei soovi, tahab, et keegi kanalit vahetaks, või kui mõni inimene talle ei meeldi. Sõnadest on olemas mingi aitähi-laadne asi ja mingi da-daa-laadne ka. Ja siis on mingi ömmm, mis näib tähendavat kõiki usaldusväärseid inimesi ehk mind, issit ja suurt venda.
Võõraste inimeste osas on see, et ta loomulikult ei ole kohe valmis nendega füüsilisse kontakti astuma, aga minu või abikaasa sülest vaatab hea meelega. Ja kogu see häbelikkus läheb üldiselt nii 10 minutiga üle. Ja siis läheb mölluks üldiselt. Kui ma tööle läksin, siis direktor ütles, et võtad beebi tundi kaasa, meil palju beebisid käinud. Ja kui mul siis ükskord olude sunnil see saatana sigidik kaasas oli, küsis seesama direktor murega "Kuidas te ta ära händlite?!?!". Aus vastus on, et ei händligi :D Mina olen tegelikult suhteliselt harjunud, et kõiki tema tegevusi saadab vali sisekõne, aga isegi herr Keemikul on kohati küsimusi, miks nii häälekas kõik on. Ühesõnaga teda on palju, ta on intensiivne. Samas on juba praeguses vanuses võimeline pikalt keskenduma oma asjadele, ise endale tegevust leidma, proovima-proovima-proovima mõnd rasket (ja keelatud) asja.
Kokkuvõttes - terve aasta imelist beebit, mis siis et nurjatut.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Tuesday, December 31, 2024
Imeliselt nurjatu beebi teine poolaasta
Sunday, August 11, 2024
Ülevaade veekeskustest ehk Matilda 7. elukuu
Üks sündmusi täis suvine kuu on taas mööda saanud ja lõpuks ometi ei pea ma häbelikult endale tunnistama, et tegelikult on Matilda ainult kuskil tagataustal tiksunud ja põhifookus on millelgi muul. Sel kuul on Matilda olnud täitsa samaväärne kõigi teistega :D Aga asjast siis.
Kõige põhilisem siis kohe alguses - 6 kuud ja 2 nädalat vana Matilda sai lõpuks liikuma. Ma saan aru, et iga ema vaatab uhkusega oma last ja arvab, et just tema laps teeb asju imehästi, aga ausalt, Matilda roomamistehnika on tõesti üks ilusamaid, mida ma näinud olen. Väga jõuline, puhas, efektiivne. Praeguseks teeb ta küll juba väga palju ettevalmistusi käputamiseks, nii et seda imeilusat roomamist on vähem, kuid siiski. Ettevalmistused toimuvad ka istumiseks, mida ootan juba väga. Kui palju lihtsam oleks tal oma asjadega mängida, kui ei peaks seda ainult kõhuli tegema! Mitte et ta otseselt mänguasjadega mängiks, sest nagu iga normaalne pooleaastane püüab ta igal võimalikul ja võimatul juhul kaasata oma mängudesse pärisasju (pult, telefon, juhtmed, prügi), aga mõnikord ikka juhtub. Näiteks meeldib talle oma torni küljest võtta asju, veeretada purki, vaadata raamatut. Tegelikult tema lemmikmänguasjade osas iseloomustab olukorda kõige paremini pealtkuuldud vestlus Matilda ja issi vahel.
Matilda: agyjsedlksj
Issi: Matilda, ma saan aru, et sa oled kuri, aga mina ei pannud sinu närimisasju endale jalga, vaid sina närid minu aluspükse.
(Ta võtab neid puhta pesu korvist loomulikult. Sokke ka. )
Igatahes ootan, et ta hakkaks istuma, et me saaks mängida palli ja klotsitorni ja kindlasti midagi veel. Praegu on minu õpetatud mängudest parim "Asjade kastist välja võtmine". Tõele au andes - see ongi hea mäng.
Ja talle hullult meeldib, kui ma mängin, et Ikea leopard räägib ja üldse liigutab. Peeglid ka jätkuvalt.
Söömise osas on seis ses mõttes sama, et ikka meeldib talle kõik, mida pakkunud oleme. Ja pakkunud oleme palju... Selliseid kahtlaseid asju küll lihtsalt keele vastu maitseks, aga näiteks toorest sibulat ta sõi ja tükk aega mõtles järele, et mis just juhtus. Praeguseks oleme jõudnud kolme toidukorrani päevas, üks lihaga püree, üks puuviljapüree/piimapuder ja mingi puuvili. Olen ka päris palju tükke talle andnud ja ainult kaks korda jalgupidi üles tõstnud, et tükk kurgust välja tuleks. Söögitooli veel ei kasuta, sest ta ikkagi ei istu veel ja teiseks ei näe ma mõtet siia koju midagi osta, sest nagunii tuleks see suht kohe ümber kolida. Nii et sööb ta oma BB toolis.
Kui söömisest juba räägitud, siis teine baastegevus ehk magamine... ei ole nii mõnus ja paigas. Jällegi. ma saan aru, et võiks olla palju hullem. Ta viimastel aegadel ärkab hommikul kell 7 ja õhtul läheb magama kaheksa ja poole üheksa vahel. Muutunud ei ole see, et panen ta õhtul voodisse ja seal pusserdab ta end ise magama. Tüütu osa on see, et kui esimese une teeb ta veel enam-vähem viisaka 4-tunnise, siis edaspidi virgub iga kahe, vahel korra ka tunni tagant (see hommikune kella 5 paiku ärkamine), mõnikord on ka 3tunnised uned. No ma ei tea, see laps magas väiksemana 7+ tundi järjest, siis sõi ja magas 3 tundi otsa :S Aga ma olen tänulik, et pole mingit uinutamise jante, ka öösel magab ta kohe edasi ja tegelikult ma üldiselt tean ärkamisi eelkõige seetõttu, et ma märgin need äppi üles, mitte seepärast, et ma ise väga üles ärkaks, kuigi ma jätkuvalt imetan istudes, mitte lamades. Mul ikka veel pole kaisubeebit. Aga jah, selline järjest 10 tundi magada tundub erilise luksusena. Ja ma nüüd ei tea, kumb kumba mõjutab, et päeval magab ta ikka veidralt. Ärkveloleku aken on veninud nüüd 3,5 tunni pikkuseks. Ja vabalt võib olla nii, et ta teebki päevas 3*20 minutit uinakud. Kui ta teeb pikemad (praegu näiteks hakkab juba kaks tundi täis saama), magabki üldse kaks korda (kuigi tema vanuses peaks nagu veel kolm korda magama). Üldiselt lasen tal teha seda, mida ta tahab, välja arvatud see, et õhtul pärast kuut ei maga, siis tuleb juba poole kaheksani vastu pidada ja ööunne minna. Ja ka see toimib kenasti.
Igasugusteseid sotsiaalseid ettevõtmisi jagus sellesse kuusse mitmeid. Juba koju kätte tuli tervelt kaks sünnipäevapidu ja kodust väljapoole viis meie tee korduvalt ja korduvalt veekeskustesse. Ütleme nii, et sellest lapsest on saanud täitsa korralik veeloom. Me oleme nüüdseks käinud sellistest kohtades:
1. Suure-Jaani tervisekeskus - suht okei, aga jätkuvalt näib mulle, et Suure-Jaanis on õhk jahe. Muidu kohti, kus beebiga ujuda, on (beebide bassein, madalama veega bassein möllamiseks), aga ma ei tea, kas jaheda õhu pärast või ongi seal ka vesi jahedam, meeldib mulle vist käidud kohtadest kõige vähem, sest mul lihtsalt hakkab seal külm. Samas on seal paraja temperatuuriga saunaruum olemas, sealgi käisime Matildaga korduvalt. Aga jah, üks sooja veega mullivann, palun. Duširuumis on Ikea Antiloop, aga mähkimislauda vist pole (vähemalt ma ei märganud ja seega ei kasutanud).
2. Tõrva veemõnula - ka suht okei beebiga. Mullivann on soe, põhimõtteliselt on madala veega koht, kus beebiga olla, minu meelest olid duširuumis ka Ikea antiloobid (Matilda hakkab nutma juba siis, kui ta neid eemalt näeb, nii et ma väga ei saa neid kasutada abivahendina), mähmikislauda ma ei mäleta.
3. Tartu V-spa - noh, see on see veider koht, mille suhtes mul on nagunii vastakad tunded. Ma lihtsalt ei saa aru, kes on selle koha sihtrühmaks. Päris alguses oli see vist n-ö täiskasvanutele mõeldud lõõgastuspaik, natuke kallim ja natuke peenem kui Tartu teine veekeskus Aura. Aga üsna kähku hakkasid seal käima pered ja praeguseks on see täiega perespaa. Lihtsalt see ebamugavus, et kuna seal pole mõeldud sellele, et tegelikult võiks mõnus olla nii lastel kui ka täiskasvanutel, siis ... minu meelest pole täiskasvanutel seal eriti mõnus olla :( Ja ma viibisin V-spaas kahe lapsega, üks küll beebi, aga teine väga aktiivne 7-aastane, mis võiks mu südant mõnevõrra leebutada, aga ei :D Ok, saunaosakond on sealgi ju eraldi, aga ausalt öeldes ei meeldi mulle nende saunaosakond ülemäära palju. Aga jah, mul on raske andeks anda seda, et mu lemmikatraktsioon (Jaapani vann) on vaatega lastebasseinile. Ei, see ei ole lõõgastav. Ja no see, et suplusbasseinis pole ruumi supelda, sest seal on lapsed, on jamps. Mis seal siiski hästi on - ühine riietusruum kindlasti. Mugav mähkimisnurk ja duširuumi tool. Soe õhk ning soe vesi ja piisavalt palju lebotoole. Ehk et kokkuvõttes on seal beebiga üsna mugav. Kui kõik need vanemad lapsed kõrvale jätta. Kevadise V-Spaas pikemalt elades saime spaas käia sellisel kellaajal, kui seal polnud teisi inimesi, ja siis oli täitsa ok.
4. Tartu Aura - mu kogemus on nüüd küll ainult sellega, kui võtta koos saunaosakonnaga pilet. Ja kui seda teha, siis soovitan küll. Riietusruumis on mähkmislaud, beebipesu abivahendid on duširuumis olemas, õhk on soe. Saunaosakonna mullivann ja Jaapani vann on mõnusalt soojad, sealsamas on ka mõnusad lebotoolid, kus Matilda minu süles oma kolmveerand tundi magas, nii mugav ja lõõgastav koht. Hullamise ala on noh... hullamiseks, sõitsin ka ise torudest alla (üks on ikka täiega kiire). Lastebassein on ka toreda atraktsiooniga, lisaks on kohe lastebasseini kõrval kaks sauna, mis on ülimugav, kui sul on kaasas natuke vanemad lapsed kui beebid :D Seal osakonnas on ka see vahva ruum, kus saad kogeda erinevaid vihmasid (troopika jne), see on päris jahmatav kogemus. Proovige :P Üks kummaline asi on see, et baaris tuleb maksata kas kaardiga või sularahas, n-ö käepaelga maksta ei saa. See on pisut ebamugav lahendus. Siiski on Aura vägagi mõnus perespaa, vb mitte nii ilus (saunaosakond siiski meenutab natuke spordikooli duširuumi), aga täitsa vahva.
5. Ja mu lemmik oli ja on Pärnu Terviseparadiis. Mulle meeldib nii hullamise ala (mägijõgi on kõige lahedam veeatraktsioon Eestis) kui saunaparadiis (juba sisekujundus on seal kena, pluss Jaapani vann on eriti kena ja eriti kuum.) Igatepidi soe ja mõnna koht, riietusruumis on olemas söögitoolid, veekeskusesse saab beebi kaasa võtta kohaliku turvahälliga, mis on väga nunnu lahendus. Me muidu oleme kasutanud enda oma, kui pikemaks viibimiseks läheb, aga noh vesi ja piss ikka panevad mõtlema. Nendesse laenu omadesse rätik alla ja väga hea on.
Sellised kogemused on siis meil olnud. Vahenditest nii palju, et Matildal on Little Lambi ujumismähe, mis töötab kenasti, Speedo beebide ujumisrõngas, mis talle ka väga hästi meeldib, ja kõige tavalisem beebide kapuutsiga saunarätik. Rätikute osas on V-Spaa lahe, sest neil on beebidele minipontšod, mis on ülinunnud. Olen mõelnud Matildale ka sellist osta, aga muudkui läheb meelest.
Igatahes oleme jõudnud beebiga sinnamaani, et vett ta enam ei karda. Ta siiski ei uju vee all, aga ta saab hakkama sukeldumisega, nii et temaga saab täitsa mõnusalt spaatada.
Selle kõrvalt väga palju muud ei jõudnudki teha peale jalutamise ja koduse lebotamise. Tore juuli oli :)
Ja seitsmekuune Matilda on 69 cm pikk ja kaalub 7330 grammi.
Friday, July 5, 2024
Kuidas ma peaaegu tööle läksin
Jumal teab, mitmendat kuud järjest saan ma alustada Matilda-blogi postitust mõttega, et sel kuul oli kahjuks väga palju fookust millelgi/kellelgi teisel, mitte Matildal. Mis teha, kui sa oled lihtsalt niivõrd mõnus ja vähenõudlik kaaslane, et kõikide teiste mured tunduvad suuremad ja tähtsmad... Kusjuures see on teema, milleni oma teraapias olen jõudnud ehk harjutan, kuidas võtta rohkem ruumi. Tundub natuke, et Matilda on minu masti vendi. Ma TEGELIKULT alustan iga tegevuse või minekuga, et "teen nii pikalt, kui beebi nõus on". Lihtsalt... ta tavaliselt ei protesteeri ega ole kuidagi segavaks faktoriks, nii et kulgeme rahulikult igal pool.
Igatahes. Sel kuul käis meie entusiastlik naispaar kolmel lõpetamisel (suure venna, suure venna nõbu ja minu klassi omal), väisasime Matilda tädi ja teise nõbu sünnipäeva, osalesime 3-päevasel perereisil Võrumaal (okei, jõudsime kohale esimese päeva lõunaks ja kolmas päev oli rohkem kojusõidupäev, aga ikkagi), seal hulgas ka jaanipäev, küll juba juulis, aga siiski enne postituse kirjutamist jõudsime veel ühele sünnipäevale ja Tartusse sõbrakestele külla. Paar korda ka niisama kodulinnas külla, jalutamistest rääkimata. Ehk siis tehtud ikka sai. Ja tõepoolest oli Matilda kõikidel neil koosviibimistel väga tore kaaslane. Nii rahulik, et prl Vaprake arvas, et kui saaks kindel olla, et selline beebi sünnib, siis võiks isegi lapsi saada. Olen temaga täiesti nõus :) Näiteks kas või see, et kõikidel neil koosviibimistel, mis õhtusse venisid, andsime talle süüa ja panime kärusse magama. Ja nii ta seal magas. Jaanipäevaööl näiteks oli nii, et panin ta kella kümne paiku täpselt koosviibimise kõrvale (pinnamood lihtsalt ei soosinud eemale viimist) magama, kuskil ühe paiku tõstsin kärust turvahälli, sõitsime ööbimispaika, tõstsin ta turvahällist tagasi tema magamiskorvi ja ta magas kõik selle üle ning ärkas kella viiest, et süüa ja siis edasi magada.
Tõe huvides võiks muidugi mainida, et kodus ta tegelikult selliseid 7-tunniseid ööunejuppe ikka veel uuesti ei tee. Paar korda on olnud 6 tundi. Ja keskmine on 4,5. Aga vabalt võib olla ka alla kolme tunni, tavaliselt küll mitte eriti palju alla kolme, umebs nii 2 h 50 min või nii. Aga kuna ta jätkuvalt ärkab, sööb natuke ja magab edasi, siis väga hull pole. Sellist öist üleval olemist pole tõepoolest üldse olnud. Ja no see poole kuue-kuue paiku äratuse vastu aitab kaissu võtmine. Samas ma vaatangi, et nii mõnigi öine söömine on tal 3-4 minutit ehk ei mingit korralikku söömist. Et äkki võiks ikka proovida neid ära jätta... samas on nii mugav olla korraks 5 minutit üleval ja siis rahumeeli edasi magada, mitte mõnda aega teda patsutada või kuulata tema pusserdamist. Õhtune magama jäämine on küll viimastel aegadel väga rahulik olnud, heidab pikali, mõmiseb paar korda ja juba magab.
Päevasel ajal harjutab tütarlaps edasiliikumist. Küljele ja tagasi läheb juba täitsa hästi, aga otse edasi on hääästi natukene ja hääästi aeglaselt, aga pmts saab vajadusel asja kätte. Aga see peab siis väga ihaldusväärne asi olema, näiteks plekist küpsisekarbi kaas on selline motiveeriv objekt. Hakkasin muidu täitsa mõtlema, et ta on juba nii suur, et äkki võiks tal juba mingid mängusjad olla. Praegu mängib ta eelkõige oma mängumati koaalaga, kuulab mängumati mussi (vahetab lugu ja on endaga ülirahul), lobiseb Ikea leopardiga, vaatab kanaraamatut, närib seenekest ja eriti õnnelik on siis, kui saab mõne puldi suhu panna.
Suhu panemisest rääkides. See laps sööb meid vaeseks :D Ma ei ole suutnud leida veel produkti, mida ta ei tahaks. Eile andsin talle 60 grammi lihaga püreed ja ta hakkas nutma, kui kauss tühjaks sai, nii et ma pidin teise poole tuubist talle siiski ka kätte andma. Puuviljapüreed ta lihtsalt hingab sisse, nüüd sööb ta kahvliga purustatud banaani.
Uutest kogemustest sel kuul tasuks välja tuua ehk selle, et Matilda ratsutas esimest korda :D (perereisi raames), käis Munamäel (vaatas tornist kaunist Eestimaad). Sellega seoses see lugu ka, et miks me perereisi esimese päeva poolenist vahele jätsime. No esiteks hakkasime liikuma siis, kui Matildal tuli uneaeg, sest ilma selleta ta väga pikalt ei viitsi sõita. Nii et me juba alustasime mõnevõrra hiljem ajast, kui me oleks pidanud Vastseliinas olema. Aga teine asi on see, et mu imetamisest haaratud aju suutis Suure ja Väikse Munamäe ühte patta panna, nii et meie väike ekipaaž vaatas tõtt Väikse Munamäega, samal ajal kui teised liikusid Suure poole :D Aga me siiski kohtusime. Perereisil nägi Matilda (aga ka mina) esimest korda ka Hinni kanjonit, mis oli hullusti äge ja käis kõigepealt hommikust söömas Hargla kogukonnamajas (ülinunnu koht) ja seejärel lõunat Leno Takobaaris (Vanaema Aeda me väga pikalt ei vaadanud), mis oli ka tore koht. Muudest asjadest rääkides: liblikvannist saime välja suurde basseini (seda eelkõige küll põhjusel, et ta lihtsalt nuttis vannis treeneri käes olles, suures basseisin minuga võivad isegi kõrvad vees olla, see ei aja VÄGA nutma).
Ja kõige selle kõrval ei suutnud ma vastu panna ning kandideerisin tööle. Lihtsalt tundus, et kui see pakkumine just nüüd tuli, siis ma ei saa seda kasutamata jätta. Kõige hullem on see, et ma täiesti sain selle koha, lihtsalt... ütlesin ära, sest 1,0 kohta pooleaastase jubina kõrvalt tundus liiga ulme. Kugi tunnistan, et mõtlesin, arvutasin, kaalusin, arutasin abikaasaga... Aga kokkuvõttes jäi ikkagi see, et kui oleks väheamlt 0,7 kohta, siis veel, aga täiskoht koos täispanustamisega läheks hulluks. Ja nüüd on mul juba hea meel, sest kuigi ma olin juba elevil tööle minemise pärast, oli mingi osa minust kurb ka, et pole enam hommikusi mõnulemisi ja päevaseid kaisutamisi. Kuigi kuskil hästi sügaval natuke kripeldab, aga samas näitas see kogemus, et mul ehk ikka õnnestub ka uues kodulinnas tööle saada mõistliku aja jooksul.
Selline vahva kuu oli siis. Ja lõpetuseks 6-kuuse Matilda parameetrid: kaal 6,9 kg ning pikkus 68 cm.
Wednesday, June 19, 2024
Ühiskatsete kogemusest
Ma siiski proovin kirja saada oma mõtted (ja vähemal määral ka tunded) Tartu gümnaasiumisse sisseastumise osas. Esiteks on mul vist vaja seda enda tervenemise mõttes. Teiseks tundsin selles protsessis sees olles, et tahtsin nii väga lugeda teiste inimese kogemusi. Olgu see siis minu panus uutele katsetajatele, kes ärevuses olles otsivad lugusid, millest toetust või lohutust leida. Mulle pakkus väga palju rõõmu SEE KIRJATÜKK ja ilma igasuguse irooniata ka praeguseks manala teele läinud Perekool. Aga miskipärast tõesti rohkem näppu ei sattunud. Minu postituse ei tule kindlasti nii põhjalik kui kaksikute ema oma, aga midagi natuke ikka.
Alustuseks taustaks
Minu laps ei olnud see provintsilinna noor, kes läheb suurlinna kooli, et iseseisvat elu maitsta ja parimat haridust saada. Tema (ja no sellega seoses kogu meie pere) jaoks oli küsimus väga praktiline - Tartu on lihtsalt tema uus kodulinn, mis sellest, et ta lõpetab hoopis teise maakonna põhikooli. Ehk siis küsimus ei olnud üldsegi mitte enda proovilepanekus ja katsetamises, vaid lihtlabases haridustee jätkus. Teiseks on tegemist lapsega, kellel õpingute mõttes jäi 7. klassi peaaegu täielikult vahele ja seda vahet oleme üritanud viimased kaks aastat lappida, vahel edukamalt, vahel edutumalt. Nt 8. klassi matemaatika üleminekueksamil sai ta 47% punktidest. See ehk annab tema tasemest aimu. Kolmandaks oli mul hägune aimdus, et Tartus on üsna keerukas gümnakohta saada, sest seal on suurusjärgus 2000 kandidaati 900 kohale.
Sisenemine katseterallisse
Tartus tuleb teha kindlasti vähemalt kaks testi - matemaatikas ja eesti keeles, neid nõuavad kõik koolid. Vastavalt sellele, millised valikud teha koolide osas, on tegemisel ka inglise keele test ning loodusainete test, mis koosneb füüsikast (33%) ja keemiast+bioloogiast (67%).
Minu oma on viimased aasta rääkinud Tamme Gümnaasiumist, ta nagu ei märganudki, et Tartus veel koole on. Igatahes üritas ta sisseastumissüsteemis panna kõik eelistused Tammesse, aga selgus, et tuleb siiski erinevad koolid valida. Seega sai lõpuks järjekord selline: 1. Tamme (tehnoloogiasuund), 2. Poska, 3. Treffneri humanitaar, 4. Härma ja 5. Peterson.
Nende koolide puhul on sisseastumisel siis olulised järgnevad asjad:
1. Tamme tehnoloogia - eesti keel + matemaatika + loodusained (300 punkti); 9. klassi tunnistus hinded, eriti eesti keel ja matemaatika (200 punkti) ja vestlus (100 punkti) - ainus kool, kes niiviisi propotsioonid välja toob.
2. Poska - eesti keel + matemaatika; õpitulemused põhikoolis + vestlus
3. Treffneri humanitaar - eesti keel + matemaatika; õpitulemused põhikoolis; vestlus
4. Miina Härma - eesti keel + matemaatika + inglise keel; õpitulemused põhikoolis; vestlus
5. Peterson - kõik neli testi + vestlus (kus loeb ka varasem õppeedukus)
Kõike eelnevat arevesse võttes (ehk et tunnistus pole tal üldse mitte viieline, keskmine hinne kahe esimese trimestri eest oli 4,2, s.h kaks kolme - 1. trimestri geograafia ja muusika) algas 7 nädalat enne katseid trenn - iga päev oli meil ette nähtud lahendada mateülesandeid. Mu poeg ei ole kindlasti tuutu matemaatikas, võiks öelda, et ta mõikab isegi üsna hästi, aga esiteks on ta pigem aeglane ja teiseks, kuna sellest "üsna hästist" piisab jooksvate hinnete kokkuvõttes neljaks, puuduvad tal tegelikult sügavamad teadmised. Ta võib üheks kontrolltööks ruutvõrrandi lahendamise enam-vähem käppa saada, aga kaks kuud hiljem rahumeeli küsida "mida see +/- seal ruutjuure ees tähendab". Ja kui ma ütlen "meil oli ette nähtud", siis täpselt nii oligi, sest mina vist lahendasin isegi rohkem ülesandeid kui laps. Mulle lihtsalt jõhkralt meeldib põhikooli matemaatika :D Plaani esimene osa nägi ette, et matemaatika ja eesti keele testi tulemus peab olema nii hea, et ta saaks vestlustele.
Katsed algavad
Kohalik kool
Kuna Tartu on nii, nagu ta on, soovitasin poisil tagavaravariandina siiski kohalikus koolis ka katsed ära teha. Lihtsalt nii igaks juhuks, plaaniks D. Seal käis ta ära ja tuli tagasi vägagi jahmununa, sest niivõrd raske oli. Üks asi oligi objektiivselt raske - ajasurve matemaatikas. Tema jaoks on see kahtepidi keeruline, ühelt poolt see, et tegemist ongi ärevusega kimpus oleva noorega, teiselt poolt siis see, et ta vajab konkreetselt matemaatikas aega. Teiseks oli eesti keele testis lisaks õigekirjale, lugemisülesandele ja väljendite tundmisele ka ülesanne, kus tuli ära tunda lauseliik (lauselühendiga lause jne), mida ta pidas täiesti üle võlli ülesandeks. Kokkuvõttes sai ta eesti keeles 68% ja matemaatikas 48%. Hea on, et tulemused tulid pärast Tartu katseid, need oleks mõjunud väga morjendavalt. Samas oli kohe üsna selge, et nende tulemustega saab ta kooli hõlpsasti sisse. Nimelt avaldati kohaliku kooli kodulehel ka üldnimekiri, mille põhjal oli näha, et vaatamata tema vägagi tagasihoidlikule skoorile oli ta pika puuga esimese 200 sees. Ilma probleemideta oli ta sees ka oma eelistatud suunas, aga kuna tal tegelikult pole olnud soovi siia kooli jääda viimased kaks aastat, ei tekitanud see väga palju rõõmu.
Nädal hiljem Tartu katsed
Nädal enne Tartu katseid sain aru, et minu laps ongi see inimene, kes võib südame rahus kirjutada ussjas ja artikkleid, mis pani sireeni täiel võimsusel tööle. Õnneks nädalaga suutsin mingid asjad tal ära treenida. Vist. Igatahes Tartu katsetele sõitsime suhteliselt rahulikus meeleolus. Panime kodaniku Petersoni gümnaasiumi ees maha ja võtsime mõned tunnid hiljem Keemikumi juures jälle vastu. Tüüp oli oluliselt paremas tujus kui esimeste katsete järel. Jõudis matemaatikas kõik ülesanded ära lahendada, eesti keele üle kontrollida, füüsika osas oli täiesti segaduses, sest see olevat olnud väga lihtne, sama asi inglise keelega. Keemia+bioloogia olevat olnud tehtav.
Katsete tulemused
Siit edasi oli tükk tühja maad, kus tuli oodata tulemusi. Seda oli oma kolm nädalat. Tagantjärele vaadates oli see selline õnnis aeg, kõik, mis võimalik, oli tehtud ja lausa kellaajaliselt oli teada, millal tulemused saabuvad. Mitte et mu süda poleks põksunud, kui õigel hetkel süsteemi sisse logisin :D
Tulemused olid siis sellised: eesti keel 70%, matemaatika 67%, füüsika 27/33 (81,8%), keemia+bioloogia 50/67 (74,5%) ehk siis loodusained kokku 77% ja inglise keel 45/50 (90%). Ma ei oska otseselt öelda, kui head või halvad need tulemused on. Keskmisest kõrgemad küll, seda näitas sisseastumiste keskkond. Näiteks Tamme tehnoloogias oli kandideerijate keskmine mate tulemus 60 punkti, eesti keel 58 punkti, füüsika 19 ja keemia+biloogia 43. Aga Petersoni kandideerijatel eesti keel 58, matemaatika 54, füüsika 17, bio+keemia 40 ja inglise keel 33. Iseenesest ütleks mediaan ehk natuke rohkem tulemuste kohta, aga seda infot kandideerijatele ei võimaldata. Ise lootsin nõks kõrgemat tulemust nii eesti keeles kui ka matemaatikas, mõlemas 75 oleks mu meele rahulikumaks teinud. Aga üldjoontes võis rahul olla, suurt üllatust ei olnud, punktid vastasid enam-vähem tema tulemustele koolis. Välja arvatud matemaatika, kus ta selliseid suuri, mitmeid teemasid haaravaid töid, nii hästi varem teinud pole.
Selliste tulemustega kutsusid teda vestlusele kõik koolid :D
Esimesed vestlused
Süsteem on selline, et esimene nädal on 1. valikute vestlused, teisel nädalal 2. valiku omad ja sealt edasi 3.-5. valiku vestlused. Kohe sai teada esimese vestluse ehk Tamme Gümnaasiumi aja, milleks oli vestluste teine päev. Üldiselt on nii, et tulemuste põhjal tekib pingerida, mille põhjal vestlusele kutsuma hakatakse. Ja tema aja järgi tegime järelduse, et pigem on ta pingereas eespool.
Vestlus ise olevat kulgenud normaalselt. Tammes on paarisvestlused ja sellele konkreetsele paarile öeldi, et kui süsteemi tuleb kutse kooli astuda, siis võiks kohe ära kinnitada, et asi oleks selge. Sellest vestlusest jäi igatahes vestlejale mulje, et tegemist oli formaalsusega, seda enam, et ankeeti, mida paluti enne vestlust kindlasti täita, polnud loetud, sest tema käest küsiti neidsamu küsimusi ning üllatuti vastuste peale. Küsimused olid klassikalised, ei midagi ootamatut. Loovtöö kohta, hobide kohta, klassikaline "mida sina meie koolile anda saad", rohkemat ma välja ei pinninud. Emotsioon oli üsna leige, aga kuna tulemused (eriti füüsika, mis on tehnoloogia suunas olulise tähtsusega) olid kenasti üle keskmise ning kõik see, mis ta juurde rääkis (loovtöö vesinikuga tehtud katsetest ja muusikakooli helitehnikuõpingud), tundus samuti toetavat tema valikut, hakkasime puhta südametunnistusega kutset ootama.
Ja jäimegi ootama.
Ses mõttes et esialgu ei tundunudki see mulle veider. Mõtlesin, et loomulikult vesteldakse kõigiga ära ja siis korraga saadetakse kutsed laiali. Aga siis oli esimese eelistuse vestluste aeg ümber ja kutset polnud tulnud. Mõtlesin siis, et noh, teised eelistused ka vähemalt esimese otsa omad siis ehk ära kuulatud, siis saadetakse. Aga ei miskit. Siinkohal oleks olnud muidugi lihtsam, kui mul ei oleks piisavalt palju vaba aega ja ma suudaks ennast internetist eemale hoida. Sest kui ma poleks netist lugenud, et Tamme tegelikult juba saadab kutseid laiali, poleks ma üldse nii ärevil olnud, kui ma olin. Kahjuks jah, ma teadsin. Ja sain aru, et esimese hooga Tamme gümnaasium minu poega enda ridadesse ei soovi. Jäi loota, et teine ring läheb paremini.
Vahepeal jõudis aga kätte teise vestluse aeg - Poska gümnaasium. Taas oli ta vestluste päeva mõttes keskmisest eespool, aga mitte nii ees kui Tammes. See ka arusaadav, sest Poska arvestab just neid teste, mis tal nõrgemad olid.
Sellelt vestluselt sai tagasi hoopis teistsuguse lapse. Majja läks natuke ärevil üheksandik, välja tuli üliõnnelik ... noh... muidugi jätkuvalt üheksandik :D, aga selline üheksandik, kes oli just veetnud väga toredad 20 minutit. Ütles, et tõesti läks hästi, vestlus oli tore, intelligentne, huumor olevat klappinud, küsiti sisukaid ja õppimist puudutavaid küsimusi, jäi mulje, et komisjon tõesti tahtis teada, mis tüüp see selline poiss on ja kas ta võiks sobida Poska gümnaasiumisse. Esiteks uuriti tunnituse anomaaliate kohta (miks need kolmed, pluss miks hoolsus rahuldav. Selle viimase küsimuse üle on mul eriti hea meel, sest asi on selles, et poisi koolis hinnatakse käitumist ja hoolsust kolmetasandiliselt: hea, rahuldav ja mitterahuldav. Aga kui seda ei tea, võib jääda mulje, et rahuldav on kehv hinne, tegelikult tähendab rahuldav, et võiks olla parem, nt mitte lasta tunnistusele kolme, kui probleem pole võimekuses, aga jah, see rahuldav pole niiiii kehv hinnang), uuriti, kus elama kavatseb hakata ja muud klassikalised küsimused. Ootamatu oli palve iseloomustada oma vana kooli. Vestluse lõpus olevat öeldud, et oli väga meeldiv, aga kuna neil on nii palju soovijaid, siis nad midagi lubada ei saa, aga 29. tuleb mingi otsus. Hästi kena oli see - lapsel jäi hea tunne sisse, samas sai ta aru, et kutse võib, aga ei pruugi tulla. Ise hakkas ta seda küll väga ootama, sest lähem tutvus õppekavaga ning kokkupuude vestlusel tekitasid tunde, et hoopis Poska on parim valik. Mina olin skeptiline, sest näib, et Poska on Tartus ülipopulaarne.
Jäime ootama 29. maid.
Viimased vestlused ja mõlgutused kutsehariduse osas
Kuna kutseid ei olnud tulnud ei Tammest ega Poskast, pidime võtma ette järjekordse reisi Tartusse. Seekord Petersoni ja Härmasse. Petersonil on umbes selline maine, et see on gümnaasium, kes võtab vastu need, kes mujale ei pääse. See on ka põhjus, miks ta meil siin 5. kohal eelistustes oli. Mida pikem see sisseastumiseprotsess oli, seda enam hakkasin aga aru saama, et see "võtame vastu need ülejäänud" tähendab Tartu kontekstis 4-5lisi õpilasi, kes teevad testid pigem 60+ protsendile (mõni testiosa võibolla madalam, aga üldpildis). Et see pole selline sõnajalalik "tulge kõik, noored ja vanad", vaid selline umbes meie kohaliku gümna keskmine tase, nii masendav kui see ka poleks.
Aga igatahes elasime tollal veel selges lootuses, et Tamme kutse tuleb. Minul käis see kahjuks küll hoogudena - kohati olin täiesti veendunud, et selliste tulemuste pealt peab ju saama kutse. Ja siis olid need teised hetked, mil ärevus oli ülikõrge, pisarad olid silmis ja genereerisin erinevaid skeeme, kuidas perena edasi toimetada.
Umbes sel ajal võtsime siiski ka jutuks kutseka. Ma siiani olin selle kuidagi kõrvale jätnud, aga siis kui asjad ei laabunud nii libedalt, kui lootsime, hakkasime poisiga koos asja uurima. Et mis valikud üldse on. Ja no ausalt, tegelikult on see seis siiski kurb. Ka Tartu kutsekas, mida peetakse ikkagi päris lahedaks kooliks ja selliseks kutsekaks, kuhu inimesed päriselt tahavad minna (mitte ei satu sinna, sest kuskile mujale ei saa ja midagi peab ju noor inimene ikkagi tegema), on põhikooli baasil pakutava osas ikka suht nukker koht. Mida hakkab inimene peale näiteks professionaalse laotöötajana? Okei, muid valikuid on ka, aga ausalt öeldes kõik on umbes sellise suunaga. Kõige suurem šokk oli minu jaoks see, et põhikooli baasil kutseka lõpetajad saavadki kutsekeskhariduse, mis ei ole tegelikult sisuliselt see, et saad keskhariduse ja kutse, nagu mina siiralt siiani uskusin. Paberil umbes midagi selles suunas on, aga reaalsus on see, et üldaineid on vähe ja seda õppeastet ei pea lõpetama riigieksamitega. Kahjuks olen ma nii kaua haridussüsteemis sees olnud küll, et tean, et kui miski pole kohustuslik, siis tehakse seda poole vinnaga. Ja kahjuks nii õpetajate kui ka õpilaste poolt.
Näiteks seesama Tartu kutsekas siis ikkagi.
21/22 õppeaastal lõpetas Voco 294 inimest.
Neist eesti keele eksamit tegi 93 lõpetajat, matemaatikat 53.
22/23 õppeaastal tegi matemaatikat ka 53, eesti keelt 82
Keskmine tulemused oli sellised
21/22: eesti keel 41,5 (max 74), lai mate 29,4 (max 58), kitsas mate 10,8 (max 57)
Õppeaasta 22/23 on natuke huvitav (ja lootusrikkam): eesti keel 33,9 (max 71), lai mate 28,8, aga max on 94 (!!!); kitsast mate 9 (max 24) (või siiski pole väga lootust andev).
Nagu näha matemaatikaeksamit ei teinud üldsegi mitte kõik lõpetaja, võib kahtlustada, et ettevõtlikum ja entusiastlikum osa tegi. Ja selliste tulemuste juures me räägime, et kutsekast saab minna edasi õppima ka ülikooli. Noh, see tüüp, kes mates 94 sai, tema kindlasti saab, aga need ülejäänud, 9-punkti-vennad? Kusjuures meie kohalikus kutsekas on seis palju kurvem veel...
Võrdluseks sellesama õnnetu Petersoni tulemused (eksameid teevad loomulikult kõik 210 lõpetajat):
2021/22: eesti keel 55,7, lai mate 43,1 (max 89), kitsas mate 35,5 (max 89)
2022/23 eesti keel 55,2 (max 85); lai mate 61,5 (max 100), kitsas mate 40,7 (max 92)
Nojah, see on vahepalaks. Lihtsalt väike karjatus, et on küll ka Eesti haridussüsteemis tupikteed.
Jätkame siit, kus mu poeg läks Petersoni vestlusele.
See oli vestlus, kuhu ta läks ilma igasuguse ootuseta. Ja tagasi tuli väga üllatunult. Ma arvan, et kõige paremini võavadki asja kokku temaga vestelnud naise sõnad: "Petersoni gümnaasium ei ole üldse nii hull, kui räägitakse." Sain aru, et kokuvõttes tekkis poisil reaalne huvi, sest tegemist on tõesti suure kooliga, kus valikmoodulite hulk on väga hea. Vestlus läks ka väga meeldivalt ning lõppes sellega, et kutset ta ei saanud, sest "su tulemustega saad kindlasti mõne teise kooli kutse, me kutsuks enda juurde neid, kes päriselt meile tulla tahavad. Aga kui sa ikka otsustad, et tahad Petersonis õppida, siis kirjuta, me leiame sulle koha". Selle vestluse kohta ütles poeg, et see oli kõige ausam. Mõlemad osapooled teadsid, et nad pole teineteise esimesed valikud, aga mõlemad said aru, et neil on üksteisele nii mõndagi pakkuda.
Igatahes lõpuks tekkis kindlus, et on, mis on, poisile on Tartus gümnaasiumikoht olemas. See võttis ausalt öeldes pinget kõvasti maha. Ja niiviisi oluliselt rahulikumana liikusime Miina Härma poole, et läbida eelviimane vestlus.
See oli pikk vestlus, ma jõudsin juba muretsema hakata. Ma samal aja jalutasin ümbritsevatel tänavatel. Minu ülikooliaja kodukant siiski. Vestluselt saabus väga rahulolev inimene, kes särades teatas, et ta sai kutse. Ja mitte niisama kutse, vaid direktor ise (kes siis vestlust läbi viis) ütles, et ta kutsub poisi oma kooli õppima. Üleüldse olevat vestlus jätnud väga mõnusa mulje. Et kui Tammes tundis poiss, et ta peab kuidagi tõestama, et ta on Tamme vääriline, Poskas püüti aru saada, kas ta sellisena, nagu ta on, sobiks Poska gümnaasiumisse, ja Petersonis rääkisid kaks ratsionaalselt mõtlevat inimest, mis on parim lahendus, siis nüüd Härmas olevat olnud see tunne, et just teda soovitakse näha uuest õppeaastast selles koolis. Lisaks oli see olnud esimene vestlus, kus küsiti, mis raamatut ta viimasena luges. Üsna kohe oli ametlik kutse ka süsteemis, mille peale poiss ütles ära Treffneri vestluse, sest tema jaoks polnud Treffner kuidagi ihaldusväärsem kui Härma, nii et milleks raisata nii enda kui ka vestleja aega.
Asjade selline pööre oli minu ootamatu, aga püüdsin kohaneda.
Otsustamise aeg
Pärast Härma kutset ilmus sisseastumiste kodulehele veel kaks staatust, nii Tamme kui Poska teatasid, et poiss on ootenimekirjas. Kui Tamme puhul oli see vähim, mida neilt ootasime, siis Poska osas mõtlesin, et tal läks vist vestlus tõesti hästi :D
Nüüd tuli enne 3. juunit kinnitada oma soovi asuda kooli õppima, mida poiss rõõmuga ka tegi. Treffnerisse ja Petersoni kandideerimisest oli ta juba loobunud, aga Poskat tahtis veel hoida... nii igaks juhuks. Et kes teab mis saab. Noh, ja sai see, et 4. juunil tuli teade, et talle on tehtud ettepanek asuda õppima Poska gümnaasiumisse.
Ja nüüd tuli teha otsus. Päriselt läbimõeldud otsus.
Seda oli päris huvitav kõrvalt vaadata. Nüüd lõpuks uuris ta mõlema kooli kohta sügavuti. Õppekava, õppekorraldust, teekonda kodust kooli, õpetajaid. Ja loomulikult küsis tuttavate käest. Selle viimase osas oli mul isegi natuke kurb, sest kohalikud noored ise vist hindavad Poskat nii palju rohkem, Härma on selline ... nišikas. Aga seal on see IB õppekava ja sellest veelgi ägedam tundus mu lapsele, et seal õpivad välismaalased. Samas, tegemist on täistsüklikooliga, selles osas Poska kohe tõusis. Ja umbes nii see arutlus käis.
Kuni peale jäi Poska ja see pea kaks kuud kestnud närvidemäng sai ka meie pere jaoks lõpliku lahenduse.
***
Soovitused uutele kandideerijatele
Selline oli meie kogemus. Ja kui ma ütlen meie, siis just nii see ongi, mina olin selles protsessis täiega sees. Murelikumgi arvatavasti kui laps, tema uskus alati, et kõik lõppeb hästi.
Kummaline oli see, et seda kõike kirjutades ei suutnud ma sõnadesse panna kogu seda ängi, mis selles protsessis on. Just see teadmatus. Võiks olla kuidagi konkreetsem, umbes nagu testitulemuste saabumine. On teada kindel päev ja kellaaeg, mil otsus tuleb. Koolikohtade jagamise juures on küll teada, et on konkreetne kuupäev (sel aastal oli see 29. mai), aga reaalselt tulid kutsed väga erineval ajal. Teine asi on jah see, et vestluse kohta puudub igasugune objektiivne tagasiside. Iseenesest minu poeg tajus vist pigem õigesti, aga see pole nagu päris täppisteadus :D Ja tegelikult võiks ikkagi olla avalikud pingeread. Mitte et kõik näeks kõike, aga soovitud kooli/suuna pingerida, et kandideerija näeks, kas tal on lootust. Kuu aega teadmatust on tegelikult väga-väga painav. Ja me räägime ju lastest, kes samal ajal valmistuvad põhikooli lõpueksamiteks ehk on nagunii mõningase stressi all. Aga jah, kui meie poisiga (kaks ärevikku) jäime ellu, jäävad kõik teised inimesed ka.
Uutele kandideerijatele sellised tähelepanekud.
Võtke tõsiselt seda, et kandideerijaid on kaks korda rohkem kui kohti. Me ka nagu teadsime, aga ei saanud aru, et see on päriselt nii. Et selliste numbrite juures tõepoolest on palju neid, kelle tunnituse keskmine hinne on 4,7 ja kõrgem. Et palju on selliseid, kes saavad katsetel kõikides testides 80+ tulemuse.
Kindlasti soovitan mõelda laiemalt, et mitte kinni jääda ühe kooli / suuna eelistamisse. Nagu Härma direktor mu pojale ütles: "Tartus on kõik koolid head koolid." Ja nii ongi, nii Peterson kui ka Härma vajaks ehk pisut brandingut, aga vaieldamatult on mõlemad igati kaalumist väärt koolid. Seda enam, et Härma lõpetajate riigieksamitulemused on väga head, jäävad küll Treffnerile ja Poskale alla, aga Tammest on paremad nii inglise kui ka eesti keeles. Postimehe koolide tabeli järgi oli Treffenr eelmisel aastal 5. kohal, Poska 6.-l ja Härma oli 13., Tamme 21. ja Peterson 68., aga tabelis oli 131 kooli, nii et tubli keskmine on Petersongi ikkagi. Ja noh, minu laps ei osanud enne arvatagi, et ta tõsimeeli kaalub Härmasse astumist.
Oma eelistuste järjekord tuleb muidugi ka ratsionaalselt läbi mõelda. Selge on, et Treffneri loodussuunda on raskem sisse saada, sest seda on ainult üks, erinevalt nii reaalist ja humanitaarist. Aga samas, kui see on kindel soov, siis pannagi see esimeseks, et näidata, et päriselt tahad. Tundub, et teised koolid on leplikumad järjekorra osas (Härma oli ju minu poisi 4. eelistus). Kui Petersoni päriselt välistada ei kavatse, siis seda ehk 5. kohale mitte panna, nad ikkagi eelistavad lapsi, kes tahavad neile tulla.
Kindlasti tasub teha kõik testid. Jah, eelistatud kool võibolla ei vaata loodusainete või inglise keele tulemust, aga kui sul on terve linna peale 5 kooli, siis tegelikult võib vabalt igaühes neis käia. Aga selle jaoks tuleb neisse kandideerida. Testid ei ole tegelikult rasked, minu laps on pigem keskmine. Eesti keel ja matemaatika on vist pisut raskemad kui põhikooli lõpueksamid, peavad nad ju eristama paremini, aga loodusainete ja inglise keele testiks kordas minu oma täpselt nii palju, et vaatasime üle ühiskatsete nõuete juures, mis teemad sees on. Mõlemad testid on valikvastustega ja nt füüsika kohta ütles poiss, et seal olid sellised kiiruse ülesanded, kus ei pidanud isegi teisendama. Et igatahes tasub teha.
Vestlus on päriselt määravad tähtsusega. Ma ei oska otseselt nõu anda, mida ja kuidas vestlusel rääkida, ma oma last vahepeal ehmatasin ootamatute küsimustega, lihtsalt selleks, et ta harjuks kiiresti mõtlema. Ja andsin talle soovituse, et püüdku mõelda, et ta räägib minu õega (ehk täiskasvanuga, kellega ta on harjunud ladusalt rääkima, aga kes on siiski mitte oma pere liige). Selle soovituse andsin talle enne Poska vestlust, sest Tamme vestluse kirjelduse põhjal jäi mulje, et ta kipub kohati pisut ülespuhutult (ja sellesena ebaloomulikult) rääkima. Ma ei tea, kas sellest oli abi, aga jah, Poska vestlu läks tal hästi.
Ja meeles tasub kokkuvõttes pidada, et tublide keskmiste tulemuste puhul mängivad mingid pisiasjad määravat rolli ja kõiki neid me kontrollida ei suuda. Nii ongi, et minu poisi nõbu, kelle põhikooli lõputunnistus oli (ma pakun) keskmise hindega 4,6, lõpueksamid protsentidega 87, 94 ja 100 ning ühsikatsete tulemused samasse kanti minu poisi omadega, käis küll vestlustel, kuid ei saanud ühtegi kutset. Et see lihtsalt on nii ja see ei tähenda, et tulemused oleks kuidagi alaväärsed olnud.
Mul on hea meel, et see on nüüd möödas. Et see kõik lõpuks lahenes hästi, aga ülemäära head tunnet ikkagi sisse ei jäänud. Liiga palju muretsemist, liiga palju ebaselgust oli selles protsessis. Selles mõttes meeldis mulle kohaliku kooli variant, et kõikide keskmised tulemused olid pingereas. See andiski selguse, et on, mis on, ma saan kooli. Kuna Tartus mängib koolide järjekord vähemalt mingit rolli, on see kõik natuke hirmsam, sest n-ö vale järjekorra puhul võid oma keskmiste tulemustega ka üldse välja jääda. Ja no see, et tegelikult ei saa teada, kuidas vestlus läks. Võib ju endale tunduda, et oli tore, aga tegelikult ei saanud üldse punkte. Või siis vastupidi.
Igatahes tervitan kõiki üheksandikke ja nende vanemaid. Ja ka järgmiste aastate omi :) Olge vaprad. Ka see läheb mööda. Aga valmistuge, siis läheb vähem ärevalt.
Saturday, June 8, 2024
Mu laps on peaaegu pool aastat vana
Tegelikult siis 5 kuud, aga jahmatav ikkagi. 5. kuu täitumist tähistas Matilda esimene mänutoa sünnipäev (Tartu sõbrakeste oma siis, mitte tema enda), kus ta täpselt matsu ei jaganud, aga kiikus beebikiigul, sõi pakutavat püreed ja oli mõnus beebi.
Kui ma eelmisel kuul ütlesin, et fookus on pisut Matildalt ära Suure Venna koolikatsetel, siis tuleb tunnistada, et aprill oli poisike mai kõrval. On olnud palju Tartus käimist, väga palju ärevushooge (minul). pettumust, solvumist, lootust ja rõõmu. See kõik on läinud hoopis teisiti, kui ma arvasin. Noh, kui ma mõtelsin oma pojale, siis ma arvasin, et võimetelt oleks sobivaim talle Tamme (lähtudes riigieksami tulemustest), Poska jääks kättesaamatuks (see on siiski kõige popim kool Tartus ja tulemustelt ei jää Treffneri keskmisele alla), Treffner on liiga elitaarne tema olemusele (Treffneri loodus ja reaal ka kättesaamatud, aga humintaar iseenesest võimalik) ja noh, Peterson ta ikka vastu võtaks. Sellel kohal mu mõtted lõppesid. Tartu oludega kursis olevad inimesed märkasid kindlasti, et üht kooli ma ei maininud ja tõepoolest, raudteejaamas asuv kool ei tulnud mul üldse meeldegi. Ja muidugi elasime paar nädalat teadmisega, et just selle kooli gümnasist temast saab. Seda sai väärata ainult üks sündmus - kutse Vanemuise tänaval asuvasse kooli. Ja ma ei tea, miks või kuidas, aga see kutse tuli. Nii et sinna ta läheb. Ma tegelikult mängin mõttega (Tartu) koolikatsetest pikemalt kirjutada, sest selgus, et see on nüüd üks kord maailma ajaloos, kus vähamalt mina ei suutnud uskuda, et jutud, mida räägitakse, on pigem lahjad võrreldes sellega, mis päriselt on.
Tagasi Matilda juurde.
Tema on väga vapralt sõitnud palju autoga, maganud hambad laiali autos ja naeratanud oma hambutut naeratust Tartu tänavatel. Meeletu areng on taas kord toimunud, ma ei teagi, kas rohkem füüsiline või vaimne. Igatahes mängib ta oma matil pikalt ja laialt, haarba kõhuli olles nii paremalt kui vasakult, pivoteerib (väga lambikas sõna) entusiastlikult, selili pikutades tõmbab ise oma mängumati muusikamasina tööle ja vahetab ka lugu. Edasi liikumise alged on samuti olemas, liskas tõukab end sundimatult labakätele. Mais toimusid ka viimased beebivõimlemise tunnid, mis oli ülitoredad (õpetaja näitas mõned lahedad kukerpallid, mida nüüd kogu aeg Matildaga teeme), füsioteraapiast visati ta liigse edasijõudmise pärast välja. Ujumas käime, kuigi see on ikka üsna nutune. Viimased korrad on natuke parem olnud, aga poolt tundi ta veel vastu ei pea.
Veidrate nähtuste osas on tekkinud ka võõristamine. Ma ausalt arvasin, et see tuleb oluliselt hiljem. Aga jah, hakkab nutma, poeb minu kaissu, rabeleb võõras süles. Minu süles vaatab võõraid hea meelega. Sama hea meelega sööb igasuguseid püreesid. Tundub, et kõige vähem maitseb talle puhas õun ja puhas kõrvits, kõige lemmikumad on aga puhas pirn ja pastinaak (võib esieneda ka seguna). Sööb tõesti kenasti, ei purista, ei aja suust välja, ei suru suud kinni.
Eestit tabanud kuumalaine mõjus väga halvasti. Minu meelest pole ta kogu oma elu jooksul öösiti nii tihti ärganud kui sel ajal ja mulle tundus, et tal oligi lihtsalt janu. Jõi natuke ja magas edasi. Kui nüüd ilmad jahedamaks läksid, on natuke paremaks tagasi läinud. Lihtsalt kui enne oli pigem üks pikk uni (5-6 tundi) pluss kahe-kolme tunni kaupa edasi, siis nüüd ongi pigem 3,5-4 tundi pluss uuesti 3,5-4 tundi pluss 2-3 tundi. Vajab harjumist, aga pole ka viga. Päevased magamised on nagu jumal juhatab või siis ei juhata :D Üldiselt päeva peale kokku tuleb 3-3,5 tundi. Võiks vist rohkem, aga mis sa teed, kui und pole rohkem. Õhtuti magamajäämine on ka selline so-so. Ma iseenesest ei anna talle järele ja ta peab ise oma voodis magama jääma, aga vahetevahel kulub selleks oma pool tundi. Aga samas vahel läheb vaid 5 minutit. Eks ta natuke sellest sõltub, kas ta on üleväsinud või mitte...
Juuni alguses toimus ka uus vaktsiiniannuse manustamine, mis tõi kaasa Matilda esimese palaviku. Kaks päeva kestis ja oli üsna kurb. Otseselt midagi muud ju polnud (köha või nohu), aga arusaadavalt oli inimesel kehv olla, tahtis rohke pikutada, rinnal mõnuleda ja kõik ajas nutma. Aga nüüd tundub jälle parem olema. Meditsiinilistest asjadest on kehvasti tema kurenoka jäljega kuklal. Selle palavuse ajal hõõrdus see kuidagi pahasti ära ja me pole kahe nädalaga seda korda saanud. Ma saan aru, et see segab teda ennast ka, kiheleb ja sügeleb. Loodetavasti arsti antud kreem aitab paremini kui senised ravivõtted.
Lõpetuseks aga märge siis ka selle kohta, et ametlikult on 5-kuune Matilda deemon-beebi, sest ta on 66 cm pikk ja 6,66 kilogrammi raske :D
Wednesday, May 15, 2024
Ja ongi 4 (!?!?) kuud täis
Juba nädal aega tagasi kirjutasin, aga unustasin avaldada :D
Faktiliselt sai neli kuud täis juba nädal tagasi, aga noh, põle nagu aeg olnud. Tegelikult muidugi aega oleks, aga mõtted on kuidagi kuskil mujal olnud.
Prl Matilda neljas elukuu möödus ausalt öeldes väga paljude muude sündmuste tähe all. Aprill nimelt ju gümnaasiumisse sisseastumiste kuu, nii et päris palju fookust oli Suure Venna tegemistel. Kodukoha gümnaasiumi katsed läksid suht kraavi äärt mööda, aga sees ta igatahes on. Suurlinna omad läksid paremini, aga seal jällegi suurem konkurents. Vestlusele kutsuti teda igatahes kõiki viite kooli, esimene vestlus on ka peetud, aga koolikoha osas laiutab jätkuvalt teadmatus. Närvid igatahes on mul täiega läbi. Teine asi on see, et mul endal on riigieksamid taas hindamisel, mis tähendab, et vaiksematel hetkedel teen pigem tööd. Kui südamest südamesse rääkida, siis ma üldse ei viitsi tööd enam teha.
Selle kuu Suur Sündmus Matilda elus oli see, et aprilli keskel oli hr Isal suur konverents Tartus, kuhu ta palus kaasa nii minu kui beebi. Ja nii me viis päeva spaahotellis olimegi. Mina ütlesin küll, et olen täpselt nii kaua, kui beebi nõus on, ja arvasin, et pärast esimest ööd sõidame koju tagasi. Läks aga nii, et Matilda magas rahumeeli oma korvis nii öösel kui päeval, hommikuti käis pidžaaama väel hommikust söömas ja oli kõikide lemmik. Tal oli isegi oma nimeline kaelakaart koos ametinimetusega Emotional Support Manager. Ja seda ta ka oli :D Selle puhkuse ajal tegi Matilda päris mitut asja esimest korda. Näiteks käis õhtul hilja nii McDonaldsis kui ka pubis (küll vankris magades, aga ikkagi), nägi dinosauruseid (Ahhaa näitus. Kusjuures sama pattumust valmistav nagu eelmine kord aastaid tagasi. Ma ausalt ei saa aru, miks inimesed peavad dinosauruseid põnevateks. Ja seda konkreetset näitust. See on lihtsalt ... suurte loomade kujude näitus), käis lastebasseinis, mullivannis ja saunas, veetis aega täiesti võõraste inimestega, kuniks tema vanemad spaas mõnulesid. Ja kokkuvõttes läbis mingi müstilise arenguhüppe, sest kui me läksime Tartusse imikuga, saabusime koju tagasi väikelapsega. Ja ma ei tee nalja.
Arengutest nii palju, et keerab neiu nüüd vabalt (ja kogu aeg), mängib pikalt kõhuli olles. Haarab mänguasju nii vasaku kui ka parema käega, katsub oma varbaid ning vahel harva naerab valju häälega. Ilma hääleta naerab kogu aeg :D Magamine on PEAAEGU okei, sest mingeid vimkasid ikka on, aga õnneks eelkõge päeval. Öised vimkad jäävad selle piiresse, et ta sööb iga kahe tunni tagant ja üritab kell kuus hommikul üles tõusta. Õnneks seda tihedat ärkamist on tõesti üksikud ööd olnud ja hommikuse ärkamise vastu natuke aitab kaissu ja tiss (kuigi ma ise üldiselt ei maga siis). Sellised ilusad 7-tunnised uned olid viimati Tartus, aga rõõmustame ka näiteks tänaöise viie ja poole tunnise üle. Vähamalt ei ole ta öösel üleval, nagu ma olen kuulnud tuttavate beebide kohta. Päevased magamised on küll kohati kuul pähe, sest on päevi, kus ongi 20 minutit ja juba vaatavad tõllarattad mind jälle, aga on ka pika une päevi, nii et see on vahelduv. Ja tegelikult mul tõesti pole ka väga raske, kui ta päeval ei maga. Neil päevil on ta lihtsalt rohkem mul süles ja mis seal ikka.
Me ei suutnud ennast tagasi hoida ja praegused on Matilda saanud juba kahel korral püreed - ühe korra pirni ja teisel korral õuna-pirni. Kumbki temas ülemäärast emtsiooni ei tekitanud, sõi ära, aga ei olnud ülevoolavalt õnnelik ega sülitanud ka välja. Pigem vist hakkan vaikselt lisa andma, sest põhimõtteliselt huvi toidu kui sellise vastu on tal suur ja kaalutõus ausalt öeldes visa, ja need on kaks kolmest aspektist, mida peaks kaaluma, kui mõtled lisatoiduga alustada.
Korra käisime ka peol - volbriõhtul nimelt. Seal ta natuke aega oli seltskonnas, aga poole kümnest läks magama, nii et saime hr Keemikuga kahekesi koos saunaski käia. Peoõhtu möödus muidu rahulikult.
Mina ise... olen, nagu juba mainitud, läbinäritud närvidega. Loodan, et kui see kooliasi saab ühele poole (ükskõik siis kuidas), läheb paremaks. Tujud on ikka sellised üles-alla. Eks ta paljuski sõltub sellest, kui palju ma kodustelt (positiivset) tähelepanu saan (16-aastane, keda sundida lisaks õppima ja valmistuma eksamiteks, ei anna alati just positiivset tagasisidet su tegevusele), sest Matilda jätkuvalt mind emotsionaalselt tühjaks ei tõmba. Natuke on kohati sellist vaimset väsimust, et olen ju neli kuud olnud 24/7 tema käsutuses, aga aitab see, et esiteks on magamine ok ja teiseks tegutseb ta ka ärkvel olles täitsa toredasti oma mängumattidel. Et mingit teemat, et pissil käia ei saa vmt pole. Mulle tundub, et mulle meeldiks, kui ma ei peaks tööd tegema :D Samas, probleem on selles, et palka tahan ma siiski saada :D Püüan leida tasakaalu selle kõige vahel ja nautida beebiaega. Tegelikult on täitsa kurb, et see täitsa-tuutu-tite-aeg on juba möödas.
Friday, April 5, 2024
Vastsündinuea lõpp
Kõigepealt aitäh Kaamosele heade soovide eest (tundus veider kommentaarile nüüd vastata)!
Aga muidu siis kolm kuud beebit ongi täis ja aeg on kokkuvõteteks. Kolm imelist kuud :D Ma saan aru, et kordan ennast, aga see lihtsalt on nii. Väike Matilda areneb jõudsalt, sööb ja kosub kenasti, magab suhteliselt kulda ja on väga suure osa ajast väga heas tujus. Aga lähemalt siis ka.
Kui 2 kuud täis said (see oli esmaspäev), siis kohe järgmisel päeval osalesime esimest korda beebide võimlemisringis, mis oli väga tore. Matilda oli selgelt kõige noorem (teised olid pigem 4-kuused) ja seepärast ka kõige rohkem nunnutatud. Juhendaja kasutas teda mannekeen-nukukesena, kelle peal harjutusi ette näidata. Tänu sellele märkas ta, et Matilda on natukene kerest kange ja eelistab paremat poolt (loomulikult hakkas mul nüüd peas kummitama Dagö "Vaadake vaid paremat poolt"). Seda mõlemat olin ka ise märganud ja kui järgmisel päeval teise elukuu arstikontrolli läksime, saime suunamise füsioteraapiasse, kuhu me saime küll aja alles kuu lõpuks, kui see kangus tegelikult hakkas juba üle minema. Võimlemisringis saime märtsis käia veel ühe korra, sest tegemist on popi kohaga, kuhu me lihtsalt ei saanud igal nädalal kohta.
Igasugustest käimistest veel nii palju, et kahel korral käsin koos beebiga tööl. See oli väga lõbus, sest kuigi ma olin palunud oma ema igaks juhuks appi, oli reaalsus selline, et noored seisis järjekorras ja palusid: "Kas mina võin ka beebit süles hoida?" Esimesel korral jätkas Matilda kommet magada kõik sündmused maha, kuid teisel korral, kus mul tegelikult oli plaanis tavalist tundi teha, ta seda enam ei teinud. Nii et olin sunnitud seisma klassi ees ja samal ajal last hüpitama. Kuniks üks neiu hüpitamise osa üle võttis :D Ühel korral käisime ka hr Isa tööl, aga see oli ses mõttes igavam ettevõtmine, et olime kahekesi (mina ja Matilda) hr Keemiku kabinetis ja pärast tegime lihtsalt tiiru puhketoast läbi, et näidata, milline ilus laps meil on. Veel käisime prl Matemaatiku sünnipäeval (mille M. oleks meeleldi täielikult maha maganud, aga pärast 3 tundi magamist ajasin ta siiski üles) ja õepoja 18. sünnipäeval, mis läks magamise mõttes hästi, sest nad elavad meist nii 2 tunni autosõidu kaugusel ehk Matilda magas mõlemad sõidud maha ja oli sünnipäeval popp beebi. Kahel korral külastasime ka Tartu sõbrakesi Hertat ja Hermanit (ja muidugi nende vanemaid), esimesel korral sel päeval, kui Matilda sai oma rotavaktsiini (mille mõju oli täpselt selles, et Matilda magas väga palju tol päeval) ja teine kord sel märgilisel päeval, mil käisime notaris (sündmus, mille Matilda algusest lõpuni maha magas).
Eelmisele lõigule jätkuks sobiks öelda, et Matilda oli ka oma kolmandal elukuul väha vahva magaja. Päeval muidugi järjest vähem, kuigi üks selline 2,5-3tunnine uni on, aga ülejäänud on pigem tund või isegi pool. Hommikul ärkab ta nii kaheksa paiku, natuke annab venitada, aga üldiselt pigem mitte. Õhtul läheb magama poole kümne ja kümne vahel (seda kusjuures ei muutnud ka kellakeeramine). Enne seda on vann, siis pudel issiga (120 ml) ja siis voodisse, kus ta joriseb end 5-20 minutiga magama. Et ei mingit jama uinutamisega pole tekkinud. Päeval üldsiselt samamoodi sööb kõhu täis ja magab, siis lihtsalt vankris või diivaninurgas. Öösel sööb esimesel korral suurusjärgus kella kolmest ja teisel korral umbes kuuest. Ja üldjuhul sööb ja magab. Kusjuures nüüd seoses sellega, et päike tõuseb varem, näen ma, et ta tõepoolest öösel magab, kui ta sööb. Üks kord juhtus nii, et mul tuli tema söömise ajal köha (kell 3.10), mis ehmatas last nii kõvasti, et järgmine kord magasime kell 5.10. Aga muidu pole öiseid üleval olemisi tema pärast olnud.
Arengu osas on tekkinud veel rohkem lobisemist ja veel rohkem suhtlust mänguasjadega. Rõõm erinevate inimeste üle on suurem, nt tekib hea tuju juba eemalt isa või venda nähes. Ja no see vannitoas elav beebi on ka hullult tore semu Matilda arvastes (täiega huvitav oleks teada saada, mida ta mõtleb, nähes titat sellesama inimese süles, kelle süles temagi on). BB tool meeldib nüüd lapsele päriselt, ta on aru saanud, mida peale hakata nende lilledega tooli küljes, ja naudib kiikumist. Mänukaare all lobiseb koaalaga ja virutab talle teadlikult, aga üldjuhul üritab end kõhuli keerata. Seda viimast suudab teha selle piirini, et kõht on pmts maas, aga pea on vales kohas ja see ajab ta nii vihale. Tegelt on hullult äge vaadata, kuidas ta pingutab, kehas on iga lihas töös, aga no see pea, eksole. Lisaks pn huvitav see, et inimeste iseloom tundub olevat siiski kaasa sündinud. Matilda üritab täiesti vihaga, on näha, kuidas see, et ta ei saa hakkama, paneb teda püüdma ja pingutama. Samal ajal Suur Vend isegi mitte ei üritanud ennast keerata enne, kui ühel päeval selle lihtsalt ära tegi. Ütleme nii, et poeg on minusse ja tütar isasse.
Mina ise ... olen vaimses mõttes mingis veidras kohas. Sünnitusjärgsest depressioonist räägitakse päris palju ja jagatakse ka soovitusi, mida teha oma vaimse tervise heaks. Kehv osa on see, et need soovitused meenutavad mulle natuke seda, kui eelmise MASU ajal, mil mul oli majanduslikult väga raske, anti soovitusi, kuidas oma olukorda parandada. Stiilis "ära osta kohvi kaasa" või "lõpeta ajakirjade tellimused, kui sa neid ajakirju nagunii ei loe". Ehk siis soovitusi, mis aidanud mind edasi, sest nagunii ma kohvi ei ostnud ja ajakirju ei lugenud. Praegu on siis põhiliseks soovituseks "puhka!". Ja see, et jäta need majapidamistööd, sest tähtsam on ... noh puhata :D Mul ei ole mingit vajadust puhata, sest ma olen puhanud. Füüsiliselt. Ja kui ma majapidamistöid ka ei teeks, siis ma ei tea, mida ma veel teha võiks :D 3-kuune beebi on imearmas ja puha, aga sellise pikema seltsilisena siiski intellektuaalselt pisut vähestimuleeriv. Samas selle vastu on mul esiteks see 16-aastane, kellega täiega ägedad asju arutada. Ja sõbrannad, kellega jalutamas käin. Ma käin iga päev pikal jalutustiirul, vahet pole mis ilm on. Kuulan inspireerivaid ja toetavaid podcaste. Teen abikaasale draamat ja nutan (peaaegu) ilma häbitundeta. Mul on käepärast vanemad ja õde, kelle juurde alati külla minna või kellele helistada. Mul on majanduslikult kõik hästi, erinevalt paljudest teistest tõusis nt abikaasa palk uuest aastast märkmisväärselt, mis tasakaalustab suure varuga ära selle, mille mina VH-l olles kaotan oma viimase aasta palgast. Mul on tööalased väljakutsed, märtsis oli taas uurimistööde kaitsmine, tegelen riigieksamiga, UWC koolides on mul kokku 7 õpilast, kellele anda tunde, kelle töid lugeda, kelle tegemisi tagasisidestada. Ja seda saan teha siis, kui mul endal on tunne, et jaksan (no tunnid on suurusjärgus kokku lepitud, aga ka neid saan liigutada, kui tahan). Lisaks on Matilda väga lebo beebi, kes tõesti tegutseb väga kenasti omaette, nii et ma osalen tema mängudes pigem seepärast, et imelik on jätta 3-kuune matile ja minna ise telefoni skrollima. Ehk siis ... paberil tundub, et kõik peaks olema hästi. Aga no kurja need hormoonid :S Ma kardan, et need hormoonid toovad praegu üles kõik mu lahendamata porobleemid alates vähemalt esimesest koroonaisolatsioonist, mis pani kõva põntsu mu vaimule. Võibolla isegi kuskilt kaugemalt, aga neid pole ma veel avastanud. Igatahes lähen uuel nädalal kliinilise psühholoogi juurde. Vaatame, kas ta aitab mind kuskile otsa peale, sest mul endalgi on vaimselt kurnav olla nii ebastabiilne, täiega bipolaarne tunne on :S Loodame igatahes parimat!
Lõpetuseks aga siis see, et 2 kuu vanuse Matilda parameetrid olid 58 cm ja 4610 g, kolmanda kuu (ebaametlikud) andmed ja 60 cm ja 5300 g.
Sunday, March 3, 2024
Mõnusa Beebi 2. kuu
Teine kuu (mis oli küll lühem kui esimene) on nüüdseks möödunud ja minu rõõm beebist pole kustunud.
Beebi on ikka veel paras magaja-beebi, lihtsalt enam mitte niiii kuldmagaja kui esimene kuu. Siiski on tal harjumus magada pikki unesid nii päeval kui öösel (kuigi päeval võib vajada abi sellest 45 minuti piirist üle saada). Päeval on pikk uni 3 tundi (kauem ma lihtsalt ei lase, sest ööpäevas on siiski mingi sünnis arv tunde, mida võiks kasutada magamiseks ja ma ise eelistan öid), tavaliselt nii umbes 2 tundi, öösel on viimasel nädalal olnud esimene uni enam-vähem 5 tundi ja siis teine nõks lühem. Uuesti magama jäämine on kohati probleemne, see on miski, mida Ruudi ajal polnud. Tema ärkas, sõi ja magas edasi. Matilda ärkab, sööb ja nii mõnigi kord jääb ägisema. Üldiselt lepib lutiga ja lõpuks magab, aga täna (vägagi heal ööl) panin vahemikus 3-4 talle 3 korda lutti suhu. Ehk siis juba suigatasin, et uuesti ärgata, et see lutt üles leida, suu üles leida ja need siis ühendada. Õhtune magamajäämine on nii ja naa. Rutiin on paigas - vann, pudel koos issiga (isa-tütre sideme tugevdamiseks ja ka selleks, et mina ei peaks olema asjasse segatud õhtuti), siis oma voodisse. See töötas päris hästi mingi aeg (pmts panin voodisse ja magas), aga nüüd viimase nädala jooksul on läinud uinumiseks nii mõnigi pisar (Matildalt) ja nii umbes pool tundi. Esialgu midagi muutma ei hakka, aga eks paistab.
Magab ta ikka diivaninurgas (päeval) või oma korvis meie voodi kõrval (öösel). Hommikuti ka meie kaisus, aga see ei ole päris magamine (minu poolt vaadatuna). Ja üks uni päevas on vankris, sest käime absoluutselt iga päev väljas jalutamas. Jalutuskäigud on veninud 7-8 kilomeetri pikkuseks ja pakuvad mulle palju rõõmu. Ikka kuulan oma podcaste (kuigi vaikselt hakkab tekkima probleem, et ma ei tea, mida ma kuulata tahaks. Siiani olen olnud beebide ja vaimse tervise teemade lainel, aga natuke hakkab tüütama, või noh, ei leia enam selliseid saateid, mis kuidagi huvitavalt teemale läheneks).
Arengu mõttes... noh, ta on palju suurem ja vanem :D Vaatab teadlikuma pilguga, laliseb (või ma ei tea, kuidas ametlikult seda beebide rääkimisviisi nimetatakse), enam ei ürita leopardi ninast piima imeda (mis on kohutavalt kurb, sest see tegi mulle iga kord siiralt nalja), oma mänguasju vaatab pikalt ja huviga, vestleb nendega ja suudab käega neile virutada. Aaa, ja lõpuks on leppinud ka BB tooliga, ma juba hakkasin muretsema, et seda ei juhtu. Viimastel päevadel on toimunud märgatav muutus ka peahoidmises - kui kõhuli panna, siis uudistab päris tükk aega ringi.
Matilda teisel elukuul käisime ka esimest korda Tallinnas, prl Lumivalgekese sünnipäeval ühes pealinna restoranis. Ma natuke mõtlesin, et kuidas see avantüür beebiga välja peaks kukkuma, sest mingid mähkmevahetused ja mugavad imetamised. Ja siis see ka, et beebidel võib mõnikord olla paha tuju. Noh, tol konkreetsel sünnipäeval ei tekkinud pmts millegagi küsimust, sest ta lihtsalt magas kõik need kolm tundi maha. Ja mitte et lihtsalt magas, ei, me siiralt üritasime teda äratada, aga tulemusteta. Kusjuures enne pidu oli ta ju autos 2 tundi juba maganud. Pärast sünnipäeva osales Matilda ka oma esimesel Ikea-rodeol, kahjuks taas kord suurema osa ajast magades :D Aga vähemalt Ikea imetamistoas saime ära käia ja see täiega vaimustas mind. Väga mugav koht! Sellesse kuusse mahtus ka külaskäik Sandri juurde, kes on kuu aega vanem kui Matilda (külaskäik möödus Matilda jaoks magades), omaette olemine koos vanaema ja vanaisaga sel ajal, kui mina käisin arsti juures (Matilda magas kogu külaskäigu) ja vabariigi sünnipäeva vastuvõtt õekese juures, kus Matilda EI maganud, oli suht kehvas tujus ja kust me seetõttu üsna varakult ära tulime.
Nüüd, kui preili on kaks kuud täis, on võimalik temaga hakata igasugustes ringides käima. Või noh, meil siis mu meelest ainult üks võimlemisring on :D Ja lähimas ujulas on beebide ujumise grupp, aga sinna me veel minna ei saa, sest ma pole leidnud nii väikseid ujumismähkmeid. Ametlikud andmed tulevad uuel nädalal, aga ma panustaks sellele, et 2-kuune Matilda kaalub 4,5 kilo.
Mis puudutab muud elu - vanem vend valmistub gümnaasiumikatseteks. Kuna meie elukorralduses on pontentsiaali muutusteks, tuleb katseid võtta tõsiselt, kohalikku kooli peaks ta ka praeguste oskustega saama, aga suuremates linnades ei pruugi sellest mõneti keskpärasest tulemusest piisata.
Mina tegelen jätkuvalt kodukaunistamisega. Praeguseks olen jõdnud asjade äravisakmiseni :D Mingi osa panin Yagasse müüki ja minu suureks üllatuseks läks mõne asjaga väga kiirelt kaubaks. Olin väga erutunud sellest. Nüüd on jälle vaikus ja mina vaatan kodus ringi, mida veel müüki panna.
Kokkuvõttes võib öelda, et ma täiega naudin bebiga kodust olemist. Palju rohkem, kui ma enne üldse ette oskasin kujutada.
Thursday, February 1, 2024
Mõnusa Beebi 1. kuu
Tuesday, January 30, 2024
Kuidas ma pretsedendi lõin ehk lugu rahanõutamisest
Enne veel, kui Imelise Beebi esimene elukuu täitub (jah, võib kahtlustada, et see blogi muutub nüüd puhtalt beebiblogiks), püüan visandada ka raseduse teise poole.
Viimati kirjutasin oma rasedusest juuli keskel. See oli aeg, kus mulle tundus, et iiveldus hakkab järele andma ja tunneli lõpus hakkas vaikselt valgust paistma.
Noh, tegemist oli läheneva rongiga :S
Tegelikult juulis ja augustis ma ikka elasin, mul ju pikk puhkus. Lebotasin ja käisime hästi palju spaades. Vees oli hea olla. Iiveldus oli foonina kogu aeg olemas, kuid talutav. Mingil hetkel tekkis küsimus, millal ma töölt koju jään. Ja see oli mõttekoht, sest tähtaja järgi oleksin saanud olla tööl detsembri keskpaigani, aga ma hakkasin mõtlema, et ma siiski tahan enne sünnitust ja enne jõule natuke puhata, nii et andsin teada, et ma olen olemas detsembri alguseni. Kooli seisukohalt mitte kõige mugavam variant, sest niiviisi jäi paar nädalat ripakile, aga tegime kokkuleppe, et mängime natuke tundide jaotusega ja saab hakkama.
Septembris läksin tööle ja selgus, et see paganama iiveldus üksnes tegi näo, et ta on möödumas. Koos vaimse koormusega tuli ta vägagi jõuliselt tagasi. See oli aeg, kus ma kohati täiesti alla andsin oksendamise osas. Ses mõttes, et ma ei hoolinud enam sellest, kus ja kuidas, lihtsalt tegin ära ja elasin edasi. Selleks ajaks oli mu vaimne pool nagunii üsna räbal, mul olid süümekad kogu maailma ees, aga eelkõige pere ees, sest ma ei jõudnud mitte midagi teha. Ja see ajas mind kogu aeg nutma. Mis omakorda tekitas süümekaid. Lisame siia fakti, et mul on nagunii kehatunnetusega lood sellised nibin-nabin ja rasedus ei ole miski, mis aitaks väga palju kaasa, sest muutused on suured ja üsna kiiresti toimuvad. Ja lisame ka selle, et tööl käimine andis võimaluse tunda süüd ka õpilaste ees, sest jepp, seda süüd tundsin ma pidevalt, sest ma ei jaksanud olla selline õpetaja, kes ma olen harjunud olema. Et kokkuvõttes olin räbal paljudes aspektides.
Septembri lõpuks muutus olukord juba väga painavaks. Rääksin küll ämmakale, et raske on, aga ta pigem lohutas, et iiveldus peaks ikka üle minema ja on normaalne, kui olen väsinud. Õnneks kurtsin seda ka sõbrannale, kes ütles, et mingu ma raseduskriisi nõustaja juurde, tal on kontakt. Ja nii ma oktoobri alguses Liisa juurde jõudsin. Ja läks kolm kohtumist, et ma mõistaks, et niiviisi ei saa see asi enam jätkuda ja nii sündiski otsus minna kergemale tööle.
Eesti vabariik on loonud nimelt väga toetava võimaluse rasedale. Kui olemasolev töö on rasedale liiga raske (kurnav, ohtlik), siis võib ta jääda pmts haiguslehele. Ehk tööl ei käi ja raha saab nagu haiguse eestki 70% eelmise kalendriaasta palgast. Teine varaint on see, et ohtlikke või liigkurnavaid tegevusi ei pea tegema, sel juhul on rasedal vähendatud töökoormus (nt 50%) ja sellega seoses vähendatud palk ning sotsiaalkindlustusamet maksab juurde selle osa, mis puudu jäi eelmise aasta sama perioodi 100%-st.
Mina valisin teise varaindi, sest päris lõplikult koju ei olnud ma nõus veel jääma. Ja siit edasi hakkas nalja saama.
Ma olen jätkuvalt õpetaja, nii et kui tavaliselt on kergemale tööle üleminek seotud sellega, et inimene ei tõsta enam raskeid asju või ei puutu kokku ohtlike ainetega või ei tööta öösel, siis minu puhul tekkis küsimus, mida see üldse tähendaks. Et ei valmista tunde ette enam? Või ei hinda töid? Kokkuvõttes taandus asi loomulikult sellele, et vähendasime mu koormust.
Viltu hakkas aga vedama selle asjaga kohe, sest käisin ämmaka juures vaheajal ja ütlesin talle, et mul nüüd vaja sellist paberit. Tal polnud selle vastu midagi ja kirjutas paberi kohe valmis. Mis tähendab, et järgmisel hommikul leidisn oma postkastist teate, et olen edaspidi töövõimetu. See kiri jahmatas mind kahel põhjusel - esiteks ma ei olnud ju täielikult töövõimetu ja teiseks ei pidanud see asi üldsegi mitte kohe nii ametlik olema, sest ma polnud oma tööandjaga sõnagi rääkinud ega mingeid kokkuleppeid teinud. Ütleme nii, et direktor ja õppelaja juhataja olid vägagi ähmi täis sel hommikul. Ka nemad olid saanud samasuguse lakoonilise teate. Ja leida kolme päevaga rohkem kui täiskoormuse jagu õpetajat meie provintsilinna gümnaasiumisse pole kindlasti võimatu, kuid siiski üsna keeruline missioon.
Pärast telefonivestlusi, ümarlaua vestlust ja kirjavahetust, millesse oli haaratud ka mu ämmakas, sai siiski selgeks, et täielikult ma töölt ära ei jää ja saime paika plaani - jätkan 60% ga, minu kõrvale tuleb üks pensonile läinud õpetaja. See osa ei olnudki keeruline. Asi läks käest, kui ma kuu lõpus raha hakkasin tahtma.
Nimelt olin ma ametlikult ikkagi töövõimetu ehk ei teinud tööd ehk ei saanud palka selle eest, et ma vähem tööd teen. Ja ilmselgelt ei hüvita sotsiaalkindlustusamet inimesele 100% palka, kui ta ametlikult on lihtsalt haige. Ja noh, lisame siia selle nüansi, et ma kaotan kõvasti rahas iga kord, kui mulle maksab mõni terviseamet, mitte ministeerium, sest ... õpetejate palk tõusis päris mitu protsenti 2023. aasta jaanuaris, mul jääb iga toetuse maksmise arvutamise perioodi vähem või rohkme 2022., mis tõmbab summat kõvasti alla.
Igatahes. Kool mulle ei maksnud kolmandiku oktoobri eest, sotsiaalkindlustusamet ka ei maksnud, sest neil käib arvutus 30 päeva kaupa, mitte kuuarvestuses (lisaks sellele, et neil polnu nagunii põhjust mulle maksta). Ehk siis jäin ma rahatuks. Mul ei olnud VAJA seda raha kohe, sest ma olen ju kõrgepalgaline ega pea enam elama palgapäevast palgapäevani, aga nagu natuke veider oli. Ja lisaks - igasugune statistika väidab, et Eestis on päris palju leibkondi, kus puudub rahapuhver. Et see oleks võinud olla täitsa paha lugu. Mina vidutasin silmi, hingasin sügavalt sisse, ületasin oma hirme telefeoniga rääkimise osas ja muudkui ajasin oma raha jälgi. Suht absurd - ma läksin lihtsamale tööle üle, et vähendada stressi, ja sain kõvasti rohkem stressi :D Ja tööandja vabandus oli - sellist asja pole meie personali- ja palgaarvestaja varem näinud.
Jepp, arusaadav. Aga see nägematus ei takista tal pidevalt tegemast mingeid otsuseid, mis osutuvad minu jaoks üsna ebamugavaks. Äkki siis küsiks kellegi käest. Sest kui ikka mõnda aega sulle juba räägitakse, et see ei ole lihtsalt töövõimetusleht, mis on mulle avataud, siis äkki ongi see nii, mis sellest et sa pole varem midagi sellist näinud. Ma olin väga lähedal sellele, et esitada kaebus. Sest ühel hetkel tekkis jõuetus, et miks mina pean nii palju tegema, sest keegi teine ei saa oma tööülesannetega hakkama. Aga siis tundus asi jonksu minevat ja ma ei teinud kaebust, sest tegelikult inimlikult oli mul natuke kahju meie arvestajast.
Kokkuvõttes sain ma mingil hetkel novembris siiski hüvitatud summa ja oktoobris saamata jäänud palga sain detsembris ikkagi kätte. Sellesse aega jäi ka mitu kõnet teemal "kuidas sel perioodil lisatasusid saada", sest ma tegin suvel-sügisel Harnole erinevaid ampse ja nad tahtsid detsembris summad välja maksta. Seda võib, aga nagu tädi telefonis soovitas, siis ülekande selgitus peabki olema "tasu varem tehtud töö eest". No ja siis jäi siia perioodi ka minu preemiatrauma.
Ma läksin 4. detsmbril emapuhkusele. Mingi nt 10. detsembril maksti töötajatele preemiat, mida mina ei saanud. Ja vana tuss kuidas ma solvusin. Jälle - mul ei ole vaja-vaja seda raha, aga küsimus oli austuses. Ma olin pea terve aasta tööl (pmts oli detsembrisse jäänud 1 nädal õppetööd), nagunii tegin detsmbris tööd, sest kahjuks ei saa õpilastega laksust joont alla tõmmata, nagunii tegelesin sellega, et toetasin veel oma järeltulijat, sest selgus, et tegelikult polnudki keegi temaga kokku leppinud, mis kursuseid ta andma hakkab, ja kõige krooniks oled sa tööandajana sõlminud minuga kokkuleppe, et ma täidangi mõningaid ülesandeid detsembris-jaanuaris, lihtsalt palka saan selle eest märtsis. Ja kõike seda teades tundub aus mulle preemiat mitte maksta! Preemiat kusjuures võib maksta ka emapuhkuse ajal, sest see on taas kord "tasu varem tehtud töö eest". Emapuhkuse ajal ei tohi tööd teha!
Aga ma ka küsisin, miks ma ei saanud, mille peale direktor helistas mulle, vabandas ja ütles, et tal polnud kavas mind preemiast välja jätta, vaid maksta seda märtsis, sest praegu ju ei tohi. Noh, näis. Märts pole kaugel. Samas. Mul armas kolleeg sai detsembris lapse, preemiat ei saanud ja talle pole keegi maininud, et kunagi hiljem saaks.
Aga see kõik oli niisama taustaks. Muidu käisin tööl ja sain aru, et paganas - poole kohaga on ikka päris okei õpetaja olla. Siis tulid jõulud ja uusaasta ja sünnitus ja ... Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, ma vist ei ole saanud novembri kolmandiku eest sotsiaalkindlustusametilt hüvitist. Ja kontrollisin, tõepoolest pole. Mis veel hullem, amet oli teinud ka otsuse "seda summat ei hüvitata". Vidutasin jälle silmi, vandusin end maa põhja, et asju telefoni teel ajasin, sest kahtlustasin, et hüvitamist ei toimu Harno tasude pärast ja mul oli vaid telefoni teel saadud kinnitus, et seda võis. Aga lõpuks ikkagi palusin selgitust, seekord kirja teel :P Vastuseks sain telefonikõne :D
Ja üllatus-üllatus! Probleem tekkis jälle meie arvestaja poolelt, sest nende andmete põhjal, mis sotsiaalkindlustusse jõudsid, sain ma jõhkralt palju palka. Esialgu kirjutasin meie sekretärile, siis täpsemalt arvestajale, siis rääkisin telefoni teel mõlemaga :D Ja kui ma ei oleks olnud oma õndsas beebimullis parajasti, oleksin ma ikka päris pahane olnud, et täiskasvanud inimesed ei oska isegi küsimust välja mõelda, vaid ma pean ette ütlema, mida peab paluma selgitada. Aga ma olin oma mulles, nii et kogu asi tegi mulle vaid nalja. Ja oma raha sain ka suht kiiresti kätte.
Ehk siis pikk lugu lühidalt kokku - Eesti riik annab suurepärase võimaluse rasedatele vähem tööd teha. Igal juhul soovitan seda varianti kaaluda, sest minu vaimne tervis sai kordi parem (mitte hea, aga parem). Ja edaspidi peaks vähemalt riigikoolides kogu see dokumentatsiooni pool ka ladusamalt minema, sest ei saa öelda "aga kunagi varem pole mitte keegi midagi sellist teinud".