Wednesday, April 22, 2020

Vaheaeg jee!

Pealkirja rõõmus toon on muidugi iroonia, mu elus ei muutunud midagi paremaks sellega seoses, et algas vaheaeg :D Pigem isegi langes elukvaliteet, sest nüüd pole mu elul nagu üldse enam mõtet. Samas, tõstan mööblit ümber, teen kappe tühjaks (meil on siiski veel paar Eriti Inetut Mööbliesest, mida ei ole saanud välja visata, sest need on meie väärtuslikku kraami täis), käin mööda linna ringi ja sokutan ajalehti paberikonteineritesse, kus veel natuke ruumi on. Mis värk nende konteinerite ja tühjendamisega üldse on? Meie kandi omad (eriti segapakend) on pidevalt kuhjaga täis. Miks neid tihedamalt ei tühjendata, kui on kuidagi näha, et inimesed meeleldi oma prügi sorteerivad? Kord igatahes tuli H töölt ja tormas meie pakendikasti manu "Ma nägin, et poe juures tühjendati konteinerit, saan meie oma nüüd ära viia". No ma ei tea, pakendite äraviimine ei peaks minu meelest olema põnev mäng, vaid normaalne igapäevane tegevus, mille käigus ei pea matkama läbi linna, et leida sobiv anum, millesse oma hoolega pestud prügi poetada. Aga noh, praegusel ajal meelelahutus seegi. 

Kooli osas ma ei saagi aru, kas minu veendumus, et mais saab kooli, osutus tõeks või mitte. Minu meelest on kummaline, et keegi väga enam ei räägi, kui veider see maikuine lahendus on. Ükskõik mis otsast ma vaatan, mina ei näe, kuidas seda normaalselt teha. 18. maist tulevad kooli abituriendid ja need, kes distantsõppega hakkama ei saanud? Esiteks. Meil on umbes 200 abiturienti. Lisame mõne noorema, kes ei saanud hakkama (neid kusjuures on meil vähe, mingi hulk on selliseid, kes väga-väga tahaksid kooli tulla, aga saavad hakkama ka kodust), noh 225 äkki siis kokku. Mis imegraafik see peaks olema, millega nad kooli saavad? Nu ja siis see soovitus, et töö ongi väikestes gruppides... 30+ klasside puhul on see ju neli tundi ühe klassiga:D Rääkimata siis noorematest, kes mai viimased nädalad lihtsalt vabakäigul on ja saavad üldist arendavat tegevust. Jään huviga ootama, kuidas see välja näeb. Perioodõppesüsteemis on see suht kohatu, mul algab uuel perioodil täiesti eraldiseisev kursus, mida on siis ette nähtud 3 nädalat 7 asemel. Ausalt, mul tõesti pole motivatsiooni sellega alustada, sest nagunii kuskile ei jõua, niisama inimeste aega sisustada mulle ka ei meeldi. Meil iseenesest küll on otsus, et pigem teeme tunniplaanijärgselt edasi nii kaua kui vähegi võimalik.

Jah, elame kummalisel ajal.

Ajaloo huvides mõtlesin siia üles märkida ka selle, kuidas näeb välja õppetöö (õpetaja poolt vaadatuna) distantsõppe oludes. Kuidas see 5. klassi poolt välja näeb, saan muidugi ka ära märkida - hommikul kümnest üheni päeval, vahepeal kaks 45minutilist vahetundi... Vähemalt nii mulle tundub :D Viimasel nädalal oli veebitunde rohkem, siis läks õppetööle ka rohkem aega. Kuigi jah, korra astusin ühte tundi sisse ja pidin taas tuld purskama, sest kui ühel ekraanil oli tõesti õpetaja, siis teisel oli Minecraft. "Ega ma üksi, Elmar on ka!" 

Aga õpetaja poolt siis. 

Mul oli viimasel perioodil 20 tundi nädalas (mis ongi minu keskmine koormus, ma lihtsalt ei jaksa rohkem tööd teha).

esmaspäev
10.10 veebitund oma klassiga. Räägime Bulgakovist, kellega alustasime eelmisel nädalal. Õpilased jagavad oma kogemusi seoses saatega "Müstiline Venemaa", mida nad kuulama pidid. Selgub, et nii mõnelgi on selle saatega sügavad lapsepõlveseosed, mõni kuulas koos vanematega, sest "Vseviov on nii tore". Mulle ka meeldib. Jagan kätte uue nädala ülesanded - kokkuvõtlik mõistekaart läbitud modernistidest ja artikkel koos küsimustega Sirbist. 

12.20 uus veebitund. Räägin esitluse põhjal barokist ja klassitsismist ja Moliere´ist. Annan kätte uue nädala ülesande, milleks on kuulata raadiosaadet "Vasar", mis räägib valgustusaja mõjust, ning püüda vastata küsimustele. 
Pärast seda teeme soovijatega eesti keele konsultatsiooni. 

17.00 on ainevaldkonna kokkusaamine

teispäev
8.15 n-ö veebitund. Koguneme, tervitame ja jagan kätte kokkuvõtva iseseisva töö koodi. Õpilased hakkavad tegema, mina joon kohvi ja vaatana "Terevisiooni". 

9.15 tund on see, kui õpilased teevad omaette oma mõistekaarte. Või loevad artiklit. Mina kontrollin samal ajal eelmise tunni iseseisvate tööde vastuseid ja panen protsente Stuudiumisse. Alla 50% sai vaid 4 õpilast (imetlen nende ausust, sest vabalt oleksid võinud nad ju küsida sõbra käest õiget vastust. Samas töötlesin neid ka pikalt selles osas, et see EI OLE hindeline, see on ENDA JAOKS. Äkki mõjus?)

10.10 teen põhimõtteliselt sama tundi, mis toimus eile 12.20, paralleelklassid noh. Neile vahelduseks väga meeldib kuulata mind rääkimas. Edasi vaatame üle ka eesti keele ja õpilased asuvad oma tööd tegema. 

12.20 algab tund, kus õpilastel on ülesanne eelmisest nädalast (vaadata oma huvidest lähtuvalt üht dokumentaalfilmi ja riputada oma mõtted padletile. Lisaks oli neil ülesandeks kirjutada kaks arutlevat lõiku, mis inspireeruks kuulatud "Ööülikooli" loengust. Hakkan lõike üle vaatama ja kurvastan natuke, et eesti keeles eksam siiski toimub sel aastal. Olen meeleheitel ja vaatan eelmise tunni tööd üle. Alla 50% sai vaid 1 õpilane. 

15.45 on ainevaldkonna kokkusaamine

kolmapäev 
mul on topelttund, kuid see on mõeldud mõistekaardiks ja artikliks. Vaatamata meeleheitele tegelen abituuriumi lõikudega. Kulub palju aega.

15.45 on ainevaldkonna kokkusaamine

neljapäev 
12.20 veebitund, kus peaksime üle vaatama küsimused, mis olid seotud artikliga. Selle asemel kuulen 30 minutit hädaldamist, KUI raske ja KUI pikk ja KUI segane artikkel oli. Vähemalt on nad üritanud lugeda, asi seegi. Lepime kokku, et kohtume homme uuesti ja selleks ajaks on artikkel KÕIGIL loetud. Jagan välja näpunäited, kuidas praegustes oludes Orwelli "1984" kätte saada. Üks õpilane rõõmustab, et leidis selle Konsumist. 

14.15 viimane tund abituuriumiga. Räägin viimast korda VÄITEST, milleta ei saa oma arvamust avaldada. Ja et nad võtaksid tõsiselt harjutusi, mida nendega teinud olen. Siis arutleme dokudest, püüdes paika saada, mis on need jõud, mis sunnivad inimesi niiviisi käituma (ehk millistel teemadel saaks neid vaadatud filme kirjandit kirjutades ära kasutada). Jätame südamlikult head aega, sest ametlikult on tunnid läbi. 

15.30 ainevaldkonna kokkusaamine
16.00 õpetajate üldkoosolek

reede
10. 10 veebitund, kus lõpuks räägime artiklist. Tuleb välja, et polnudki nii jube ja keeruline. Täitsa andis rääkida. Jõuame punkti, kus selgub, et vabadus, vastutus ja rumalus on väga keeruliselt omavahel seotud ning on suht keeruline panna paika, milline neist teise välistab. Ka mul on väga põnev. Räägime veel vaheajaplaanidest ja jätame südamlikult head aega.

12.20 veebitund valgutusest. Võrdleme läbitud ajastuid, räägin paari sõnaga Voltaire´ist ja Rousseau´st. Vihjan ka Goethele, keda võtame järgmisel aastal. Saadan õpilased eneseanalüüsi tegema.

13.20 kordan eelmist tundi :D

Edaspidi analüüsin eneseanalüüsi vastuseid, mis on rahuldust pakkuvad. Jätkame samas vaimus. 

15.45 ainevaldkonna koosolek, millel osaleb sedapuhku ka õppealajuhataja, sest uue perioodi koormused seoses abituuriumi pikendatud õppega on naeruväärsed. Saame nõks paremaks asja. 

Ja ongi kõik :)

Sellesse nädalasse ei jäänud ühtki ettevalmistavat tööd, kuna tegin kõik nädalavahetusel ära, mulle meeldib, kui kõik on valmis. Aga jah, pidin tegema valmis eesti keele töö, lugema ise läbi artikli ja koostama küsimusi, mis oleksid keerulised, aga vastatavad, huvipakkuvad, aga ka teemaga seotud. Siis kuulasin "Vasarat" ja koostasin küsimused. Aaa, valgustuse kohta tegin enesekontrollitesti ka. Vaatasin üle dokumenaati Marju Lepajõest, et õpilastele eeskuju anda (mitte vaimselt, vaid selles mõttes, kuidas ma tahtsin, et nad oma mõtted esitaks). 

Igatahes olen ma pisut häiritud sõnavõttudest, et õpetajad pikutavad niisama ja saavad palka. Ja pisut häiritud olen ühest poja õpetajast, kelle panus õppetöösse oli viie nädala vältel Stuudiumisse kirjutada "Õp lk see-ja-see, vastused vihikusse". Mitte kordagi ei tundnud ta huvi, kas keegi a) saab aru, b) üldse midagi teeb. 

Sellistel hetkedel on natuke kahju, et olen sündinud koos vastutustunde ja südametunnistusega. Ja noh, et mulle tegelikult meeldib mu töö :D

Selle popi testi tegin ka ära. Ma see ENFJ tüüp ehk protagonist ikka. Eestikeelne väljend on lihtsalt liiga jabur, et seda kasutada :D Aga jah, mida vanemaks ma saan, seda kindlamaks saab see, et ma pole introvert, vaid lihtsalt suurem osa inimesi on minu meelest tüütud. Aga see tüüp klapib minuga umbes sama palju kui horoskoop, sest lööge või maha, liigne altruism ei ole minu teema. Aga muidu ikka tore. 

Wednesday, April 8, 2020

Valik vabandusi (distantsõppe aegu)

Palun vabandust, ma ei saanud tunnis osaleda, sest
... mul läks meelest ära;
... jäin pärast eelmist tundi nii sügavalt magama, et jõudnud tundi;
... jäin eelmise tunni ülesannet tegema ja ei jõudnud järgmisesse tundi
... ma ei teadnud, et tund toimub;
... ma ei teadnud, kus tund toimub;
... ma ei saa aru, millal Teie tunnid toimuvad (vahemärkusena: need on alati tunniplaani järgi)
... pidin tegelema väikevennaga;
... torm viis elektri ja interneti ära;
... samal ajal toimus meie külas vähemalt neli veebitundi ja internetti ei jagunud;
... kass näris internetijuhtme läbi;
... pidin tegelema oma papagoiga, kes lendas jalgupidi mu kuuma kohvi tassi.


Mu lemmik on muidugi see papagoi oma :D Ja kusjuures üht poissi olen kahel korral väikevennaga koos tunnis näinud, istuvad kahekesi arvuti taga ja on nii nunnud (L)

Hetkel olen peaaegu päris kindel, et mais saab kooli tagasi. Ja ma ei saa aru, kas rõõmustab või kurvastab mind.




Saturday, April 4, 2020

Distantsõppe aegu

See oli sellesina koroonaisolatsiooni kolmanda nädala kolmapäev, kui mõni kuud tagasi ostetud telefon otsustas pärast uuenduste allalaadimist restardi teha. Ja pärast seda telefoni pin-koodi küsida.

Ja ma sain aru, et mul pole õrna aimu ka, mis see olla võiks, sest kodus olles ta mu käest avamisel koodi ei küsi. Ja suurema osa ajast väljaspool kodu lepib näotuvastusega. Siiski, ma tean, et olen seda koodi vajutanud. Sellepärast esialgu väga ei muretsenud, vaid proovisin erinevadi variante. 5 korda sai täis ja pidin hakkama 30 sekundit ootama. Kokku jõudsin proovimistega 22 korrani, kui lõpuks tunnistasin, et olen suutnud oma telefoni väga korralikult ära turvata.

Pikk lugu lühidalt - telefonil tuli taastada tehaseseaded. Sellega seoses kaotsin Cnady Crushis kõik elud ja boosterid -.-

Sellesama kolmanda nädala kolmapäeval sain kaks kirja õpilastelt, kellele olin määranud neljapäevaks tunniplaanijärgsel eesti keele tunni ajal toimuva veebikohtumise: "Õpeteja, Te olete pannud meile kohtumise Google Meeti, aga kas me sel nädalal võiksime teha seda meie tundide ajal, meil on samal ajal inglise keele kontrolltöö." Jupp, ma eeldasin kolmandat nädalat järjest, et meil on tund kaks tundi varem kui tegelikult. Siiani polnud lihtsalt kedagi seganud.

Poes käime kord nädalas (mis on okei, sest ma olen juba ammu hoogu võtnud, et seda teha :D). Laps õpib üldjuhul ise (pisut möirgamist siiski leidub, sest vahetunnid kipuvad pikaks venima). Tehnoloogia ülesnade (vurri tegemine) juures sai küll abi - hr H andis talle ilusa pika kruvi ja mina aitasin pärast vurritamist filmida. Igatahes oluliselt vähem kui tuttavad, kelle lapsed käivad 6. klassis ja kelle tehnoloogia ülesanne oli Goldbergi masin ehitada. Isad veetsid pikki tunde põrandal.

Aeg ... vist seisab. Ma olen väga segaduses, mitmes koolinädal meil käsil ja kui mitu veel enne vaheaega tuleb.

Ühelt poolt olen ma kohutavalt tüdinenud sellest kõigest. Teiselt poolt hakkan tundma hirmu selle ees, et äkki peabki mais uuesti koolimajja minema ja ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan. Aga jah, selgus, et isolatsioon ei sobi mulle, kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib jääda mulje, et nii palju mu elu nüüd ka ei muutunud. Asi on vist sunduses. Ja no seda, et ma tegelikult olen ekstravert, olen ma hakanud juba ammu kahtlustama. Lihtsalt ma olen ekstravert, keda inimsed väga ruttu ära tüütavad. Seega on olukord minu joaks praegu eriti raske - ma ei saa suhelda sellisel kombel, nagu ma vajaksin ehk spontaanselt. Väike suhtlus ja minek.

Ja minu jaoks on müstika, et ikka veel leidub inimesi, kes ei ole oma laste õpetajatele märku andnud, et ülesandeid on liiga palju või et lapsed ei saa nendega üksi hakkama. Kuidas kurja see õpetaja peaks aru saama, et kõik pole okei, kui kellelgi midagi tehtud pole või kui keegi ei ütle? No üks õpetaja poja koolis tekitab ausalt öeldes minus kerget hämmastust, sest kolm nädalat järjest on tema panus õppetöösse seisnenud lakoonilise märkusega Stuudiumis "Õpik lk see-ja-see, lugeda ja jutustada". Aga eks ta ise teab, mida ta saavutada tahab...

Aaa,
enne veel, kui koroona kogu tähelepanu endale tõmbas, ostsime maja.

Hr H vaatas mingil päeval mõtlikul pilgul mäekallakut, mille tasandamiseks ta kopa kavatses tellida, ja tõdes "Varsti äkki polegi vaja koppa tellida, aega on nii palju, et tõstan labidaga mäe eest".

Ja sel nädalal suri taat. Ei mingeid koroonatüsistusi, lihtsalt 92 eluaastat ja sellega kaasuvad haigused.

Wednesday, January 1, 2020

Tagasivaade aastale 2019

Mõtlesin, et see kummaline aasta eeldaks siiski ka korralikumat kokkuvõtet kui see lühiküsimuste variant. Aasta 2019 oli siiski erinev eelmistest.

Aasta otsus oli ikka see, et leidsime lõpuks, et maja, kus me elame, vääriks saama meie päris koduks. Sellega seoses olen pool aastat elanud erinevas etapis olevas remondis :D Sellega harjub. Tolmu on olnud palju, tüdimust ja väsimust ka, kuigi mõistusega võttes saan aru, et see on olnud vajalik. Kui nüüd elutoaga ka ühele poole saaks, oleks juba päris hea. Köök koos abiruumi ja vannitoaga on juba enam-vähem, Ruudi toa mööbel sai peaaegu täies mahus välja vahetatud. Kui saaks teise korruse aknad uued, võiks tal ka tapeedi uue panna, mis viiks selle toa remondi lõpuni.

Selle aasta seltsielu on olnud (teadlikult) vilkam kui paljudel varasematel aastatel. Olen käinud paljudel õhtustel koosviibimistel, sünnipäevadel, niisama külas. Pean sellega veel harjuma, praegu on see veel pisut kurnav :) Samas saan aru, et mugavalt kodus kopitades ei juhtu üldse midagi toredat. Saime kaks pulmakutset ja käisime neis mõlemas. Ja need olid mõlemad suurepärased pulmad, üsnagi erinevad, aga südamlikud ja õnnelikud, ilusa meeleoluga.

Muuseumide ja näituste poolelt andis suurima panuse suvine perereis, mis sedapuhku viis Juhan Liivist Tammsaareni. Liivi muuseum on jätkuvalt imearmas :) Londonis loomulikult Westminster Abbey. Noh Auschwitzist ei saa mööda. Ja käisime ka Fotografiskas vaatamas Elisabeth II poti peal ja muinasjutulisi pilte surnud ema mälestuseks. Mõlemad meeldisid väga-väga.

Teatris käisin vähe, aga jätkuvalt olen vaimustuses Ugala lavastuest "Krd loll lind", aga soovitan enne Tšehhovi "Kajaka" üle/läbi lugeda, annab parema raami. Narvas käisime Joalat vaatamas, mis etendusena mulle võibolla niiii suurt elamust ei pakkunud, aga Narva ise, Viktor Tsoi piltidega baar ja ekskursioon Kreenholmi aladel muutis tervikuna selle kogemuse suurepäraseks. Draamateatri "Nora" oli ... okei, aga pigem positiivne.

Nagu ma juba öelnud olen, siis lugesin liiga vähe - kokku 43 raamatut, millest nii mõnigi oli ka täiesti suvaline meelelahutus. Selle eest alustasin väga palju rohkemate raamatutega, aga ma lihtsalt ei suutnud end sundida neid lugema. Poolikuid raamatuid kogunes tõesti (liiga) palju. Esimese poolaasta parimatest ma kirjutasin ("Lillede keel", "Emapiim", "Siiski veel Alice", "Matmisriitused") ja ma ei saa öelda, et teine  poolaasta oleks väga midagi uut ja põnevat andnud. Eredamalt ehk "Palju õnne argipäevaks" ja Heinsaare novellid (mul oli siiani "Ülikond" lugemata :O), aga mõlemaid lugesin seoses oma erinevate töödega. Ja siis "Minu geniaalne sõbranna" ja "Lugu uuest perekonnanimest". Need meeldisid mulle ka väga! Aasta lõikes võiks veel välja tuua ka raamatud "Valgus ookeanide vahel" ja "Guernsy kirjandus- ja kartulikoorepiruka selts". N-ö dokumentaalidest raputas eelkõige "Naine Berliinis" ehk anonüümse autori päevik päevadest, kui Berliini jäi II maailmasõja lõpus venelaste kätte, mis tähendas räiget maradöörlust. Täiega haige, kuidas naised uuesti kohtudes omavahel kiirelt küsivad "noh, mitu korda", pidades silmas seda, mitu korda sind vägistati. Teisena võiks välja tuua "Hullult õnneliku", mis on lugu depressioonist ja ärevushäirest ja on kohati hullumeelselt naljakas. Krimi ja põnevuse poolelt oli mul suur rõõm lugeda Robert Gailbraithi uut "Surmavat valget" ja loomulikult Sebastian Bergmanni needust, mis ajas kohati suht närvi (Vanja on minu meelest nõme), aga kuidagi hoidis mind oma kütkes. 

Pettumused raamaturindel lähevad eranditult krimi ja põnevuse alla. Esiteks "Vaikiv patisent", mis vb polegi nii halb, aga ootused olid oluliselt kõrgemad. Sama juhtus ka "kultuspõnevikuga" "Naine aknal", mille ootamatud pöörded ma kahjuks kõik enne pöörde paljastamist läbi nägin. Ja viimane Läckberg oli ka suur pettumus, ei meeldi mulle see vaimude teema ja see põhiprobleem on ka juba erinevates raamatutes nähtud. Mingis mõttes sarnane, aga kuidagi palju mõjusam oli "Ema pihtimus".

Filmidest-seriaalidest pole mul midagi rääkida, aga mida kindlasti vaadata tasub, on dokumentaal "Marju Lepajõe. Päevade sõnad". Lepajõe oli andis ka mulle kreeka keelt ja ta oli lihtsalt geniaalne naine, tema surm tabas mind väga häirivalt. Dokumentaal temast on väga ilusasti tehtud. Mul on väga hea meel, et see olemas on.

Tööalaselt oli hea aasta. Tegin palju, oma põhitööl tundsin suhtelist kindlust (mis küll selleks õppeaastaks on natuke kadunud), muudel rinnetel sai täiskasvanuid õpetatud, Singapuriga suhteid tihendatud, Innovega koostööd jätkatud. Samas on selles kõiges teatav küsimus - mida ja kuhu veel? Polegi nagu rohkem midagi ju :D Eks näis.


Kokkuvõttes oli kummaline aasta. Palju asju muutus, nii praktilisi kui ka vaimseid. Siiski loodan aastalt 2020 natuke pehmemat kulgemist.

Friday, December 27, 2019

RIP 2019

Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole?
Käisin Londonis. Osalesin tüdrukuteõhtu korraldamises. Ostsin poest kalmuküünla ja viisin selle hauale.

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Pidin eelmise aasta postituse üle vaatama, et meenutada, kas ma ikka andsin lubaduse. Andsin: 4*4 kuubiku kokkupanek, mille ka ära tegin. Seda päris lõppu peast ei suuda siiski, aga enam-vähem. Sel aastal luban panna kokku pusled, mis mul kodus on. Algus igatahes on tehtud juba enne uut aastat. Luban pühalikult ka rohkem koristada.

Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Jepp, märtsis sündis üks pikajalgne tulevane modell.

Kas keegi su lähedastest suri?
Nojah, suri tõesti.

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2020, mida sul 2019. aastal ei olnud?
Uus suur diivan. Aga enne selle saamist oleks vaja elutoas remont ära teha.

Milliseid riike sa külastasid?
Poola, Kreeka, Saksamaa ja Inglismaa

Milline 2018. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
19. august. Kuigi 19. augustil elasin täitsa rahulikult oma elu ja arvatavasti molutasin täiesti niisama.

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Ma arvan, et kutsetunnistuse saamine. Vähemalt panustasin sellesse kõige rohkem. Toreda naisgrupi koondamine enda (ja meie kõigi) ümber on ka päris hea.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Ei tule nagu ette, kõik asjad on suht suvalised. Ei tule meeldegi.

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Vist mitte, aga mul õnnestus elus esimest korda kogeda üldnarkoosi.

Mis oli parim asi, mille ostsid?
Harry Potteri stuudiote piletid.

Kelle teod väärisid tunnustust?
Ruudi matemaatikaõpetaja. Ma ei tea, mida ta teeb, aga matemaatika on nüüd tund, mis on kõige parem.

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Tülgsatus on karm sõna. Aga kurvastust tekitas küll paar Ruudi õpetajat. Õnneks tema jaoks mitte, lihtsalt minu jaoks on arusaamatu, kuidas me saame rääkida austusest, võrdsusest, kiusamisvabast koolist, kui koolis töötavad inimesed neist sõnadest väga vildakalt aru saavad.

Millele kulus enamik su rahast?
Ikka reisidele vist.

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?
Luisa Lotta pulmad :) Uus vannituba ja köök ka.

Milline laul jääb sulle alati 2019. aastat meenutama?
Kuulasin väga vähe muusikat. Pigem jääbki meenutama see aeg, kus ma ei suutnud kuulata üldse mingit muusikat. See oli ... kummaline tunne.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? Ma tõesti ei oska öelda
ii) kõhnem või paksem? kardan, et paksem
iii) rikkam või vaesem? järjest rikkam ikka. Ja sellega seoses järjest rohkem torssis meie maksusüsteemi pärast. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Panustanud kodusesse ellu.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Arsti juures käinud. Ses mõttes, et oleks olnud tore, kui poleks pidanud nii palju käima.

Kas sa armusid kellessegi 2019. aastal?
Ei tulnud ette.

Mis oli su lemmik telesaade?
Vaatasime algusest lõpuni ära "Suure paugu teooria", see oli päris tore

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ei.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Lugesin liiga vähe. Aga "Lillede keel" vist ikkagi võidab.

Mida sa tahtsid ja said?
Ruudiga soojale maale. Uut aktiivsusmonitori tahtsin ka.

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?
Ilus oleks vist öelda "Tõde ja õigus". Ja ausalt öeldes oli see päris kena film tõepoolest. A parim oli vist ikka hiljuti vaadatud "Taskunoamees", mis ... noh, ongi täiesti uskumatu film ::D

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sain 35. Korraldasin üle kümne aasta sünnipäeva (isegi kaks), millest ühest sai ootamatult siiani legendaarne pidu.

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Kui mõned siin ära poleks surnud.

Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ruudi. Nii selles mõttes, et tema pärast pidin mõistusel olema. Aga ka selles mõttes, et ta oskab olla väga toetav.

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Ei tule meelde kedagi eredat.

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Mulle näib, et 2019 ei kohtunud ma ühegi sellise uue inimesega, kes oleks pikemalt mu ellu jäänud. Küll aga sai süvendatud mitut natuke varasemat tutvust.

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2019. aastal said?
Sõnastatud soovid lähevad jätkuvalt täide. Mõnikord lihtsalt täiesti haigel moel.

Friday, September 27, 2019

Midagi uut

Vahepeal on möödunud kuu, kui olen teinud vähemalt kaht asja, mida ma varem pole teinud. Esiteks olin tüdrukuteõhtu korraldustiimis ja no loomulikult osalesin ka tollel õhtul. Ettevalmistuste ajal tekkis küll kohati tunne, et sellest asjast küll asja ei saa :) Liiga erinevad inimesed, kes omavahel ei tunne. Ja sünergiat ei teki. Aga kokkuvõttes tuli täitsa südamlik koosviibimine ilma igasuguste piinlike seikadeta. Kui päris aus olla, siis on tüdrukuteõhtu minu jaoks natuke arusaamatu kontseptsioon. Nagu abiellumine suure peoga :D Aga see ei tähenda, et ma ei naudiks teiste ilusaid päevi ja rõõmu. See pidu oli armas. Ja nüüdseks on paar ka ametlikult abielus, mis on väga-väga tore :)

Teiseks tegime Ruudiga ära oma kultuurireisi. Nimelt Londoniss Warner Bros. Harry Potteri filmide stuudiosse. Muu hulgas vaatasime muidugi ka Hyde Parki, Buckinghami paleed, Westminster Abbeyt koos kroonimistooli ja Newtoniga ning eriti pikalt silmitsesime Oxford Streeti. Noh, Big Beni nägime  ka nii, et astusime metroost välja ja seal ta seisis. Ausalt, ma polnud selleks üldse valmis :D Piccadilly circusel seisime ja mõtlesime, mida nad silmas pidasid, kui sellele eraldi nime panid. Ja Tottenham Courtil imestasime, miks filmis Hermione poisse sinna ei viinud, kui surmasööjad Billi ja Fleuri pulma tungisid. Raamatus oli see ju "esimene koht, mis pähe tuli". 

Stuudiod olid muidugi eepilised. Nagu... ma ei oskagi midagi öelda. Inimene, kes armastab "Harry Potterit", saab sealt kindlasti elamuse. Seal ongi kõik kohad olemas - suur saal ja magamistoad, Dumbledore´i kabinet ja Privet Drive 4, platvorm 9 ja kolmveerand ja Rüütlibuss. Ja minu lemmikud Gringotts (seal oli isegi tuldpurskav lohe!!!) ja Diagon Alley. Rääkimata siis kõigist neist detailidest ja selgitustest, kuidas mingi efekt saavutati ja kuidas mõeldi läbi, mis kõik peaks olema. Ja kuidas. Viimases toas oli massiivne Sigatüüka makett, mis oli Ruudi lemmik. See oli ka tõepoolest üliäge. Maketid iseenesest ongi vinged asjad, aga kui see on Sigatüügas ja nii suur, siis on see mitu korda rohkem kui lihtsalt vinge. Igatahes. Mina ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et tavaliselt veedetakse seal kolm tundi. Me alustasime kell 10.00 (esimene sats, kes sisse said) ja lahkusime pool seitse :D Vahepeal sõime ka muidugi. Ja jõime võiõlut, mis on väga kummaline. Väga rammus jook, ma ütleks. 

Londonis tegime loomulikult ka korraliku fish and chipsi tiiru ja viimasel hilisel hommikul ka full monty. Mõlemad kohad olid väga toredad, hommikusöök nt oli Breakfast Clubis, mis tähendab, et selles baaris oligi peomusa nagu klubis. Mitte EDM, aga ilmselgelt mitte tavaline hommikusöögimuusika. Esimene hetk oli üllatav, aga hiljem andis päris hea meeleolu. 

Ööbimine oli airbnbiga Elephant and Castle´i metroo lähistel, mis tähendas, et ühistranspordiga saime palju sõita (mulle teeb ikka rõõmu, et nad päriselt kasutavad kahekordseid buss :D Et see pole turistide meelelahutus), aga vähemalt püsisime tsoonis. Koht oli norm. Toad suured, voodid magatavad. Ja vannitoas oli dušš, kus sai valida, kui sooja vett tahad. Erinevalt siis kraanikausist, kus oli ikka klassikaline "vasak käsi kuuma vee all, parem külma all" variant. Vaade aknast ajas küll naerma (see oli tõesti inetu), aga tänav oli kena ja täis söögikohti ja (toidu)poode.

Kokkuvõttes - igas mõttes tasus käik ennast ära. Nüüd tahaks minna veel vähemalt korra Londonisse, et jõuda Tate Modernisse, Victoria ja Alberti muuseumisse, Towerile lähemale ja kõikidesse neisse teistesse kohtadesse, kuhu me ei jõudnud. 

Ja siis jõudis vahepeal kohale meie köök. Mis on väga-väga ilus. Nii ilus, et ma vahetevahel köögis olles lihtsalt heldin. Tegelikult pole päris lõpuni paigas, aga üldjoontes. Ja abiruum on suhtkoht kasutusel, mis on paljud asjad oluliselt mõistlikumaks muutnud. Ja elutoast saime ka suurema osa maailma kõige inetumast mööblist välja ja asendatud riiulitega, mis on need, nagu plaan oli. Et on küll ilusam ja mõnusam juba :) 

***
Muus osas... käib arvestus ikka nii, et praegu on kuu möödas. Kõige painavam äng on leebunud, jäänud on pidevalt kuskil taustal tiksuv ärevus, mis ootamatutel hetkedel välja lööb. Nt kui Ruudi võttis lugemiseks HP 3. osa ja ma tean ju, et sinna on pühenduseks kirjutatud "25. sünnipäevaks K-lt". Või vaatab keegi televiisorist saadet inimesest, kes läheb pikemale reisile. Need on hästi järsud ja tugevad hetked, kus mul puudub igasugune kontroll oma reaktsioonide üle. Muusikat ei suuda ma kuulata, kui olen üksi. Ja ma arvan, et pole olnud ühtki õhtut, kui ma poleks talle mõelnud. Ja hommikut, kus ma seda teinud poleks.  Ja kõige selle kõrval on selline tunne, et ... ma ei tea ... mul pole nagu õigust seda kõike tunda. Et nüüd on nagu aeg, kus võiks olla üle saanud. Ma nägi teda viimati rohkem kui aasta tagasi, ma peaks olema harjunud, et teda pole. Viimased viis aastat nägin teda korra aastas. Enne seda oli mitu aastat, kui ma ei teadnud temast mitte midagi. Et võiks ju olla harjunud eluga ilma temata. Aga mkmm. H keeldub tunnistamast, et asjad on nüüd nii. Ja nii valesti kui see ka ei kõlaks - ma kadestan teda selle võimaluse pärast. Mina ei saa, ma olen näinud kirstu. Ma olen näinud hauaplaati. Ma olen näinud kokkukuivanud mälestust oma sõbrast kirstus. Olen jätnud temaga hüvasti. Öelnud talle, mida ta mulle tähendas. Ja see ei toonud lubatud rahu või tänulikkust või lootust, et toimub paranemine. Ja kuigi ma teoorias tean, et paranemine saab alguse tunnistamisest. Ja matused on vajalikud, et ei jääks lõpetatamata tunnet. On see nii vastuolus mu praeguste tunnetega, et ma lihtsalt ei usu seda. 

Et selles osas läheb raskelt. Palju raskemalt, kui ma üldse oleks osanud arvata pärast uudise saamisest. 

Friday, August 23, 2019

-

Praegu oleks just õige aeg kirjutada postitus viimastest puhkusetegudest, sest ametlikult olen nüüd juba kolm päeva tööl käinud.

Aga täna pole see päev.

Täna on hoopis see päev, kui ma sain teada, et mu Sõber on surnud.

Ta oli olemas mu gümnaasiumi ajal.

Ta oli olemas mu ülikooli ajal.

Ta oli olemas, kui lapse sain.

Hiljem oli ka olemas. Kuigi teisel pool maakera ja tuli külla suvel, vahepealse aja ilma igasuguse suhtluseta. Aga tuli (alati etteteatamiseta, lihtsalt istus meie trepil ja suitsetas) ja kõik oli täpselt nii nagu kümme aastat tagasi, kui Ruudi oli väike ja tema elas mitu kuud järjest meie juures. Ainus inimene maailmas, kelle kohta saame H-ga mõlemad öelda - Sõber.

Sõber, kes tahtis 35-aastaselt pensionile minna ja kes kunagi 35 täis ei saanud.

Kusjuures sel suvel ta ei käinudki.


  


Friday, August 2, 2019

Suvised märkmed

Postitus lihtsalt endale, et hiljem oleks hea meenutada - küll oli tore suvi. Teised ei pea lugema :D

Juuni algas suure draamaga. Esialgu ei olnud draama, lihtsalt... oli, nagu oli. Ehk siis Ruudolfi koolis on kevaditi n-ö direktori vastuvõtt, kuhu igast klassist kutsutase kaks-kolm õpilast. Ja nüüd, neljanda klassi lõpus, sai ka Ruudi kutse. Sellega seoses väärib äramainimist ka fakt, et R. käis sel aastal esimest korda matemaatikaolümpiaadil (neid vist varem ei korraldata?), kus tal läks hästi. Mis vist koos okei tulemusega Kängurul tõigi kutse. Mis on jätkuvalt veider, sest Ruudi ei suuda leida sõnu, kui igav on matemaatika(tund). Ja veel jätkuvalt - ta ei ole matemaatikageenius, kes matet läbi näeks. Ükskord avastasin, et päev enne kontrolltööd polnud tal aimugi, kuidas käib kirjalik jagamine :D Ülesanded on üldiselt nii lebod lihtsalt, et kui mõnda aega numbritele otsa vaadata, on võimalik pakkumise teel vastus kätte saada. Kontroll korrutamise näol tuleb ju neil suuremal osal ülesannetes nagunii teha... 

Ühesõnaga, meil oli kutse. 

Ja mina leidsin, et see on koht, kuhu tuleb minna kogu perega, mitte et mina olen üksikema. Või et isa on Soomes tööl. Hr H arvas, et ta ükskord juba käis koolis. Jepp, 1. septembril, kui Ruudi kooli läks. Pärast mitut erinevat draamat saime siiski perega kohale kobistatud. Kuigi diplomile järele minemine oli taas nibin-nabin, sest ka Ruudi tõrkus üsna konkreetselt. Aga ta on jätkuvalt minust lühem (kuigi napp 5 sentimeetrit). Pärast seda oli ühel päeval ka Ruudi algklasside lõpetamine ja hüvastijätt esimese õpetajaga, kes viimasel arneguvestlusel päriselt pisarates oli, kui ta Ruudile rääkis, kuidas nad on nii headeks sõpradeks kasvanud. Eks ta üldiselt jääb õpetajatele meelde. 

Pärast seda käisin ma tööl ja valmistusin reisiks. Ja elasin remondis. Sest jah, meil käivad siin suured ümberehitustööd, mis liiguvad täpselt nii aeglaselt, et ma olen õppinud neist mööda vaatama. 

Jaanipäeva veetsime taas hr H sõbra juures maal, kus on alati nii tüüne. Ja kogu see pere on lihtsalt nii tšill. 

Juuni lõppu mahtus veel meie perereis. 

Juuli algas Korful olles. Ja tagasi tulles oli nii külm, et mõned päevad olin lihtsalt kookonis ja üritasin aklimatiseeruda. Pärast seda algasid kodukaunistustööd, sest sünnipäev. Koristamine siin mjasa on täiega Heraklese vägitöö (pmts Augeiase tallide puhastamine, kohati meenutab ka Sisyphose tööd), mis jätkus ka pärast sünnipäeva. Praeguseks olen korda saanud peaaegu kõik meie majas olevad kapid ja sahtlid (riidekapp, kus hoiame talveriideid, on plaanis täna lõpetada) ja prügimäele saatnud väga palju asju (ma ei taha teada, mis summades ma prügimäge toetanud olen). Selle käigus õnnestus välja visata ka elutoa kõige inetum kapp. Peagi saab lahti ka inetuselt teisest. Kaks ilusat suurt riiulit passivad juba elutoas (ja on täiega jalus koos suure peegliga) ja ootavad, et saaksid paika pandud. Aaa, Ruudi sai uue voodi ka, mis oli küll nimekirjas, aga kindlasti mitte esimesel kohal (seal on jätkuvalt köögimööbel, mis on nüüd välja valitud, aga veel ostmata, sest...nagunii ei pole seda kuskile panna enne mõningaid töid, mis ... seisavad jumal teab, mille taga). 

Selle kõrvale polegi palju mahtunud. Korra käisin vaarikal. Siis Parika rabarajal, kus ma varem polnudki käinud ja kus oli kohutavalt palju mustikaid. Ämm oli pisarates, sest tal polnud autos kraabitsat. Siis jõudsime Valgeranda, kus vesi oli nii külm, et ujumine oli kangelaslik. Tavaliselt on minu jaoks külm siis, kui sisse minna on rõve. Aga kui juba vees oled, korraks on hing kinni jäänud, siis ujudes on ok. See on minu jaoks külm vesi, mille puhul ma mõtlen, kas tasub ujuda. Valgerannas ei hakanudki ok, ma pmts ujusin värisedes :D Teisel korral sattusime Haapsallu, kus vesi oli kordades soojem, aga ka sogasem, meenutades pigem meie kodujärve, kus ma üldse ujuda ei taha enam. Esimese rannapäeva lõpetas kontsert Pootsi-Kõpu kirikus (Piiskop Platonile pühendatud festivali raames) ja teisel puhul käisime läbi Müüriääre kohvikust ja Dietrichist (kus pakuti uskumatut kohvi. Halba sedapuhku :D Aga nägime õega, et teenindaja jaoks oli olukord nagunii pingeline, seega empaatiliste inimestena jõime kergelt hämmastunult oma kohvid ära). 

Ühe korra jõudsin peaaegu Vennaskonna kontserdile, aga ukse peal pöörasin ümber, sest ülejäänud inimesed ei tundunud okeid olevat. Ja vana Trubetsky on minu jaoks nagunii traumaatiline. Aaa, folgi ajal kohtusime Ruudi sõbrannadega (tegelt isa omadega), kellest üks Ruudile kirja kirjutas, mille isa kindlasti alles hoida soovitas, sest tegemist on arvatavasti tulevase peaministriga (kes selle asemel, et folgil kultuuri nautida, jõi mu vanemate juures veini ja vaatas neli osa järjest kooliõpetaja seriaali :d). Üks väga vinge naine, kelle moodi võiks olla küll, kui ma kunagi suureks saan. 

Selline suvi siis. Ruudi igathes nurrus eile diivanil "Suure paugu teooriat vaadates": "Nii hea suvi on olnud, nii palju on puhata saanud."

Thursday, July 25, 2019

Terve hulk pidusid

Vahepeal on mu elus olnud lühikese aja jooksul rohkem pidusid kui muidu kolme kuu jooksul :)

Enne veel kui mu sünnipäevad pihta hakkasid, jõudsime pulma. Ühte tõelisesse metsapulma, kus olid valgusketid puude vahel, tantsuks tõeline bänd (Svjata Vatra), ühekordsed fotoaparaadid, pulmaviinad (koos pulmasiltidega) ja päris fotograaf, keda me prl Vaprakesega igal hetkel rõõmsalt ära kasutasime, tundes siiski sündsalt muret, kas pruutpaarist on ikka rohkem pilte kui meist kahest. 

Pulm oli väga ilus, sest igast asjast oli näha, et noored abiellujad olid igas etapis ise kohal olnud, et pulm oleks nende nägu. Ja pulmaisa Karu oli väga sümpaatne ja tegi ainult seda, mida temalt palutud oli. Mängudest oli loomulikult viktoriin (pruut on ainus inimene väljaspool meie suguseltsi, keda ma tean, kes usub, et ilma viktoriinita pole õiget pidu. Kehtib KÕIKIDE pidude kohta, elu on mind viinud kokku temaga aastavahetuspeol, vabariigi sünnipäeval ja eurovisioni vaatamisel) ja üks meeste mäng, mis kõlab äärmiselt jaburalt ja isegi tobedalt, aga kuna see oli nii maitsekalt läbi viidud, oli kohutavalt naljakas. Pulmavalsiks oli Just Dance ja "Toy", mis andis päris hea meeleolu :D

Ühesõnaga igati kaunis ettevõtmine oli. Ja kuigi ma jätkuvalt poleks nõus ise midagi sellist läbi elama, oli väga tore jagada seda päeva inimestega, kes olid nii õnnelikud ja ilusad :)

Väljakutse viimane teema oli tegelikult foto minust. See siis pulmafoto, mille tegi prl Vaprake ajal, kui ametlik fotograaf oli ametis kuskil mujal


Hiljem tulid mu sünnipäevad. Esimene oli lähedastele, keda sedapuhku oli rohkem kui mu vanemad ja õde perega. Mõlemad õed olid :D Ja ka parim sõber üldse, kes ka hakkab abielluma, mis on väga-väga vahva ja põnev. 

Pidu oli lärmakas ja vahuveinine, loomulikult koos viktoriiniga, mis sedapuhku oli kirjandusteemaline, mille käigus said osalejad hulganisti uusi teadmisi :D

Teine pidu, mis oli kolleegidega, oli veel kaks korda lärmakam ja kaks korda vahuveinisem, mis oli natuke ootamatu, aga väga meeleolukas. 

Igatahes tundub, et sünnipäevade pidamine on täitsa tore tegevus, nii et võibolla ei jää edaspidi kahe sünnipäeva vahele kümmet aastat :)

Saturday, July 20, 2019

Sünnipäevaeelne väljakutse 8 - mis on toimunud viie aastaga ja mis saab edasi

Päris hea teema väljakutse enam-vähem lõpuks :)

Kui ma sain 30, kirjutasin postituse, miks on hea olla 30. Lugeda saab siin.

Lugesin ise ja mõtlesin, et  tõesti kenasti öeldud :) Kirjutan ka praegu sellele kõigele alla. Viimase viie aasta jooksul on muutunud see, et mul on nüüd oma liisinguauto. Poeg, kelle jalad on pikemad kui minu omad. Suudan järjest enam teha oma tööd nii, et õhtud on vabad (mitte küll veel täielikult). Olen aru saanud, et asjade saavutamiseks tuleb kõigepealt sõnastada, mida sa tahad. Ja siis tegutseda. Järjest rohkem tunnen, et olen valmis uuesti seltskonnas viibima. Mitte küll palju ja mitte alati ja mitte igas seltskonnas, aga pisut enam kui viis aastat tagasi.

Tööalaselt on jõudnud noore õpetaja rollist sinna, et minu käest küsitakse nõu. Riigieksamite osas olen jõudnudki püsivaks rühmajuhiks ning kaks aastat olen tegelenud ka osaliselt eksami ettevalmistusega. Siit kaugemale enam väga kuskile minna pole, vähemalt selles liinis, mis mulle huvi pakub.

Järgmise viie aastaga tahaks saavutada seda, et meil oleks oma maja, milles ma ei pea rippuvaid juhtmeid kardinaga varjama :D  Vähem asju tahaks ka. Ja USA reisi. Rohkem esialgu ei palugi :)