Kuidas ma peaaegu tööle läksin

 Jumal teab, mitmendat kuud järjest saan ma alustada Matilda-blogi postitust mõttega, et sel kuul oli kahjuks väga palju fookust millelgi/kellelgi teisel, mitte Matildal. Mis teha, kui sa oled lihtsalt niivõrd mõnus ja vähenõudlik kaaslane, et kõikide teiste mured tunduvad suuremad ja tähtsmad... Kusjuures see on teema, milleni oma teraapias olen jõudnud ehk harjutan, kuidas võtta rohkem ruumi. Tundub natuke, et Matilda on minu masti vendi. Ma TEGELIKULT alustan iga tegevuse või minekuga, et "teen nii pikalt, kui beebi nõus on". Lihtsalt... ta tavaliselt ei protesteeri ega ole kuidagi segavaks faktoriks, nii et kulgeme rahulikult igal pool. 

Igatahes. Sel kuul käis meie entusiastlik naispaar kolmel lõpetamisel (suure venna, suure venna nõbu ja minu klassi omal), väisasime Matilda tädi ja teise nõbu sünnipäeva, osalesime 3-päevasel perereisil Võrumaal (okei, jõudsime kohale esimese päeva lõunaks ja kolmas päev oli rohkem kojusõidupäev, aga ikkagi), seal hulgas ka jaanipäev, küll juba juulis, aga siiski enne postituse kirjutamist jõudsime veel ühele sünnipäevale ja Tartusse sõbrakestele külla. Paar korda ka niisama kodulinnas külla, jalutamistest rääkimata. Ehk siis tehtud ikka sai. Ja tõepoolest oli Matilda kõikidel neil koosviibimistel väga tore kaaslane. Nii rahulik, et prl Vaprake arvas, et kui saaks kindel olla, et selline beebi sünnib, siis võiks isegi lapsi saada. Olen temaga täiesti nõus :) Näiteks kas või see, et kõikidel neil koosviibimistel, mis õhtusse venisid, andsime talle süüa ja panime kärusse magama. Ja nii ta seal magas. Jaanipäevaööl näiteks oli nii, et panin ta kella kümne paiku täpselt koosviibimise kõrvale (pinnamood lihtsalt ei soosinud eemale viimist) magama, kuskil ühe paiku tõstsin kärust turvahälli, sõitsime ööbimispaika, tõstsin ta turvahällist tagasi tema magamiskorvi ja ta magas kõik selle üle ning ärkas kella viiest, et süüa ja siis edasi magada. 

Tõe huvides võiks muidugi mainida, et kodus ta tegelikult selliseid 7-tunniseid ööunejuppe ikka veel uuesti ei tee. Paar korda on olnud 6 tundi. Ja keskmine on 4,5. Aga vabalt võib olla ka alla kolme tunni, tavaliselt küll mitte eriti palju alla kolme, umebs nii 2 h 50 min või nii. Aga kuna ta jätkuvalt ärkab, sööb natuke ja magab edasi, siis väga hull pole. Sellist öist üleval olemist pole tõepoolest üldse olnud. Ja no see poole kuue-kuue paiku äratuse vastu aitab kaissu võtmine. Samas ma vaatangi, et nii mõnigi öine söömine on tal 3-4 minutit ehk ei mingit korralikku söömist. Et äkki võiks ikka proovida neid ära jätta... samas on nii mugav olla korraks 5 minutit üleval ja siis rahumeeli edasi magada, mitte mõnda aega teda patsutada või kuulata tema pusserdamist. Õhtune magama jäämine on küll viimastel aegadel väga rahulik olnud, heidab pikali, mõmiseb paar korda ja juba magab. 

Päevasel ajal harjutab tütarlaps edasiliikumist. Küljele ja tagasi läheb juba täitsa hästi, aga otse edasi on hääästi natukene ja hääästi aeglaselt, aga pmts saab vajadusel asja kätte. Aga see peab siis väga ihaldusväärne asi olema, näiteks plekist küpsisekarbi kaas on selline motiveeriv objekt. Hakkasin muidu täitsa mõtlema, et ta on juba nii suur, et äkki võiks tal juba mingid mängusjad olla. Praegu mängib ta eelkõige oma mängumati koaalaga, kuulab mängumati mussi (vahetab lugu ja on endaga ülirahul), lobiseb Ikea leopardiga, vaatab kanaraamatut, närib seenekest ja eriti õnnelik on siis, kui saab mõne puldi suhu panna. 

Suhu panemisest rääkides. See laps sööb meid vaeseks :D Ma ei ole suutnud leida veel produkti, mida ta ei tahaks. Eile andsin talle 60 grammi lihaga püreed ja ta hakkas nutma, kui kauss tühjaks sai, nii et ma pidin teise poole tuubist talle siiski ka kätte andma. Puuviljapüreed ta lihtsalt hingab sisse, nüüd sööb ta kahvliga purustatud banaani. 

Uutest kogemustest sel kuul tasuks välja tuua ehk selle, et Matilda ratsutas esimest korda :D (perereisi raames), käis Munamäel (vaatas tornist kaunist Eestimaad). Sellega seoses see lugu ka, et miks me perereisi esimese päeva poolenist vahele jätsime. No esiteks hakkasime liikuma siis, kui Matildal tuli uneaeg, sest ilma selleta ta väga pikalt ei viitsi sõita. Nii et me juba alustasime mõnevõrra hiljem ajast, kui me oleks pidanud Vastseliinas olema. Aga teine asi on see, et mu imetamisest haaratud aju suutis Suure ja Väikse Munamäe ühte patta panna, nii et meie väike ekipaaž vaatas tõtt Väikse Munamäega, samal ajal kui teised liikusid Suure poole :D Aga me siiski kohtusime. Perereisil nägi Matilda (aga ka mina) esimest korda ka Hinni kanjonit, mis oli hullusti äge ja käis kõigepealt hommikust söömas Hargla kogukonnamajas (ülinunnu koht) ja seejärel lõunat Leno Takobaaris (Vanaema Aeda me väga pikalt ei vaadanud), mis oli ka tore koht. Muudest asjadest rääkides: liblikvannist saime välja suurde basseini (seda eelkõige küll põhjusel, et ta lihtsalt nuttis vannis treeneri käes olles, suures basseisin minuga võivad isegi kõrvad vees olla, see ei aja VÄGA nutma). 

Ja kõige selle kõrval ei suutnud ma vastu panna ning kandideerisin tööle. Lihtsalt tundus, et kui see pakkumine just nüüd tuli, siis ma ei saa seda kasutamata jätta. Kõige hullem on see, et ma täiesti sain selle koha, lihtsalt... ütlesin ära, sest 1,0 kohta pooleaastase jubina kõrvalt tundus liiga ulme. Kugi tunnistan, et mõtlesin, arvutasin, kaalusin, arutasin abikaasaga... Aga kokkuvõttes jäi ikkagi see, et kui oleks väheamlt 0,7 kohta, siis veel, aga täiskoht koos täispanustamisega läheks hulluks. Ja nüüd on mul juba hea meel, sest kuigi ma olin juba elevil tööle minemise pärast, oli mingi osa minust kurb ka, et pole enam hommikusi mõnulemisi ja päevaseid kaisutamisi. Kuigi kuskil hästi sügaval natuke kripeldab, aga samas näitas see kogemus, et mul ehk ikka õnnestub ka uues kodulinnas tööle saada mõistliku aja jooksul. 

Selline vahva kuu oli siis. Ja lõpetuseks 6-kuuse Matilda parameetrid: kaal 6,9 kg ning pikkus 68 cm.  

Ühiskatsete kogemusest

Ma siiski proovin kirja saada oma mõtted (ja vähemal määral ka tunded) Tartu gümnaasiumisse sisseastumise osas. Esiteks on mul vist vaja seda enda tervenemise mõttes. Teiseks tundsin selles protsessis sees olles, et tahtsin nii väga lugeda teiste inimese kogemusi. Olgu see siis minu panus uutele katsetajatele, kes ärevuses olles otsivad lugusid, millest toetust või lohutust leida. Mulle pakkus väga palju rõõmu SEE KIRJATÜKK ja ilma igasuguse irooniata ka praeguseks manala teele läinud Perekool. Aga miskipärast tõesti rohkem näppu ei sattunud. Minu postituse ei tule kindlasti nii põhjalik kui kaksikute ema oma, aga midagi natuke ikka. 

Alustuseks taustaks

Minu laps ei olnud see provintsilinna noor, kes läheb suurlinna kooli, et iseseisvat elu maitsta ja parimat haridust saada. Tema (ja no sellega seoses kogu meie pere) jaoks oli küsimus väga praktiline - Tartu on lihtsalt tema uus kodulinn, mis sellest, et ta lõpetab hoopis teise maakonna põhikooli. Ehk siis küsimus ei olnud üldsegi mitte enda proovilepanekus ja katsetamises, vaid lihtlabases haridustee jätkus. Teiseks on tegemist lapsega, kellel õpingute mõttes jäi 7. klassi peaaegu täielikult vahele ja seda vahet oleme üritanud viimased kaks aastat lappida, vahel edukamalt, vahel edutumalt. Nt 8. klassi matemaatika üleminekueksamil sai ta 47% punktidest. See ehk annab tema tasemest aimu. Kolmandaks oli mul hägune aimdus, et Tartus on üsna keerukas gümnakohta saada, sest seal on suurusjärgus 2000 kandidaati 900 kohale. 

Sisenemine katseterallisse

Tartus tuleb teha kindlasti vähemalt kaks testi - matemaatikas ja eesti keeles, neid nõuavad kõik koolid. Vastavalt sellele, millised valikud teha koolide osas, on tegemisel ka inglise keele test ning loodusainete test, mis koosneb füüsikast (33%) ja keemiast+bioloogiast (67%). 

Minu oma on viimased aasta rääkinud Tamme Gümnaasiumist, ta nagu ei märganudki, et Tartus veel koole on. Igatahes üritas ta sisseastumissüsteemis panna kõik eelistused Tammesse, aga selgus, et tuleb siiski erinevad koolid valida. Seega sai lõpuks järjekord selline: 1. Tamme (tehnoloogiasuund), 2. Poska, 3. Treffneri humanitaar, 4. Härma ja 5. Peterson.  

Nende koolide puhul on sisseastumisel siis olulised järgnevad asjad:

1. Tamme tehnoloogia - eesti keel + matemaatika + loodusained (300 punkti); 9. klassi tunnistus hinded, eriti eesti keel ja matemaatika (200 punkti) ja vestlus (100 punkti) - ainus kool, kes niiviisi propotsioonid välja toob. 

2. Poska - eesti keel + matemaatika; õpitulemused põhikoolis + vestlus

3. Treffneri humanitaar - eesti keel + matemaatika; õpitulemused põhikoolis; vestlus 

4. Miina Härma - eesti keel + matemaatika + inglise keel; õpitulemused põhikoolis; vestlus 

5. Peterson - kõik neli testi + vestlus (kus loeb ka varasem õppeedukus)

Kõike eelnevat arevesse võttes (ehk et tunnistus pole tal üldse mitte viieline, keskmine hinne kahe esimese trimestri eest oli 4,2, s.h kaks kolme - 1. trimestri geograafia ja muusika) algas 7 nädalat enne katseid trenn - iga päev oli meil ette nähtud lahendada mateülesandeid. Mu poeg ei ole kindlasti tuutu matemaatikas, võiks öelda, et ta mõikab isegi üsna hästi, aga esiteks on ta pigem aeglane ja teiseks, kuna sellest "üsna hästist" piisab jooksvate hinnete kokkuvõttes neljaks, puuduvad tal tegelikult sügavamad teadmised. Ta võib üheks kontrolltööks ruutvõrrandi lahendamise enam-vähem käppa saada, aga kaks kuud hiljem rahumeeli küsida "mida see +/- seal ruutjuure ees tähendab". Ja kui ma ütlen "meil oli ette nähtud", siis täpselt nii oligi, sest mina vist lahendasin isegi rohkem ülesandeid kui laps. Mulle lihtsalt jõhkralt meeldib põhikooli matemaatika :D Plaani esimene osa nägi ette, et matemaatika ja eesti keele testi tulemus peab olema nii hea, et ta saaks vestlustele. 

Katsed algavad

Kohalik kool

Kuna Tartu on nii, nagu ta on, soovitasin poisil tagavaravariandina siiski kohalikus koolis ka katsed ära teha. Lihtsalt nii igaks juhuks, plaaniks D. Seal käis ta ära ja tuli tagasi vägagi jahmununa, sest niivõrd raske oli. Üks asi oligi objektiivselt raske - ajasurve matemaatikas. Tema jaoks on see kahtepidi keeruline, ühelt poolt see, et tegemist ongi ärevusega kimpus oleva noorega, teiselt poolt siis see, et ta vajab konkreetselt matemaatikas aega. Teiseks oli eesti keele testis lisaks õigekirjale, lugemisülesandele ja väljendite tundmisele ka ülesanne, kus tuli ära tunda lauseliik (lauselühendiga lause jne), mida ta pidas täiesti üle võlli ülesandeks. Kokkuvõttes sai ta eesti keeles 68% ja matemaatikas 48%. Hea on, et tulemused tulid pärast Tartu katseid, need oleks mõjunud väga morjendavalt. Samas oli kohe üsna selge, et nende tulemustega saab ta kooli hõlpsasti sisse. Nimelt avaldati kohaliku kooli kodulehel ka üldnimekiri, mille põhjal oli näha, et vaatamata tema vägagi tagasihoidlikule skoorile oli ta pika puuga esimese 200 sees. Ilma probleemideta oli ta sees ka oma eelistatud suunas, aga kuna tal tegelikult pole olnud soovi siia kooli jääda viimased kaks aastat, ei tekitanud see väga palju rõõmu. 

Nädal hiljem Tartu katsed

Nädal enne Tartu katseid sain aru, et minu laps ongi see inimene, kes võib südame rahus kirjutada ussjas ja artikkleid, mis pani sireeni täiel võimsusel tööle. Õnneks nädalaga suutsin mingid asjad tal ära treenida. Vist. Igatahes Tartu katsetele sõitsime suhteliselt rahulikus meeleolus. Panime kodaniku Petersoni gümnaasiumi ees maha ja võtsime mõned tunnid hiljem Keemikumi juures jälle vastu. Tüüp oli oluliselt paremas tujus kui esimeste katsete järel. Jõudis matemaatikas kõik ülesanded ära lahendada, eesti keele üle kontrollida, füüsika osas oli täiesti segaduses, sest see olevat olnud väga lihtne, sama asi inglise keelega. Keemia+bioloogia olevat olnud tehtav. 

Katsete tulemused

Siit edasi oli tükk tühja maad, kus tuli oodata tulemusi. Seda oli oma kolm nädalat. Tagantjärele vaadates oli see selline õnnis aeg, kõik, mis võimalik, oli tehtud ja lausa kellaajaliselt oli teada, millal tulemused saabuvad. Mitte et mu süda poleks põksunud, kui õigel hetkel süsteemi sisse logisin :D 

Tulemused olid siis sellised: eesti keel 70%, matemaatika 67%, füüsika 27/33 (81,8%), keemia+bioloogia 50/67 (74,5%) ehk siis loodusained kokku 77% ja inglise keel 45/50 (90%). Ma ei oska otseselt öelda, kui head või halvad need tulemused on. Keskmisest kõrgemad küll, seda näitas sisseastumiste keskkond. Näiteks Tamme tehnoloogias oli kandideerijate keskmine mate tulemus 60 punkti, eesti keel 58 punkti, füüsika 19 ja keemia+biloogia 43. Aga Petersoni kandideerijatel eesti keel 58, matemaatika 54, füüsika 17, bio+keemia 40 ja inglise keel 33. Iseenesest ütleks mediaan ehk natuke rohkem tulemuste kohta, aga seda infot kandideerijatele ei võimaldata. Ise lootsin nõks kõrgemat tulemust nii eesti keeles kui ka matemaatikas, mõlemas 75 oleks mu meele rahulikumaks teinud. Aga üldjoontes võis rahul olla, suurt üllatust ei olnud, punktid vastasid enam-vähem tema tulemustele koolis. Välja arvatud matemaatika, kus ta selliseid suuri, mitmeid teemasid haaravaid töid, nii hästi varem teinud pole. 

Selliste tulemustega kutsusid teda vestlusele kõik koolid :D 

Esimesed vestlused

Süsteem on selline, et esimene nädal on 1. valikute vestlused, teisel nädalal 2. valiku omad ja sealt edasi 3.-5. valiku vestlused. Kohe sai teada esimese vestluse ehk Tamme Gümnaasiumi aja, milleks oli vestluste teine päev. Üldiselt on nii, et tulemuste põhjal tekib pingerida, mille põhjal vestlusele kutsuma hakatakse. Ja tema aja järgi tegime järelduse, et pigem on ta pingereas eespool. 

Vestlus ise olevat kulgenud normaalselt. Tammes on paarisvestlused ja sellele konkreetsele paarile öeldi, et kui süsteemi tuleb kutse kooli astuda, siis võiks kohe ära kinnitada, et asi oleks selge. Sellest vestlusest jäi igatahes vestlejale mulje, et tegemist oli formaalsusega, seda enam, et ankeeti, mida paluti enne vestlust kindlasti täita, polnud loetud, sest tema käest küsiti neidsamu küsimusi ning üllatuti vastuste peale. Küsimused olid klassikalised, ei midagi ootamatut. Loovtöö kohta, hobide kohta, klassikaline "mida sina meie koolile anda saad", rohkemat ma välja ei pinninud. Emotsioon oli üsna leige, aga kuna tulemused (eriti füüsika, mis on tehnoloogia suunas olulise tähtsusega) olid kenasti üle keskmise ning kõik see, mis ta juurde rääkis (loovtöö vesinikuga tehtud katsetest ja muusikakooli helitehnikuõpingud), tundus samuti toetavat tema valikut, hakkasime puhta südametunnistusega kutset ootama.

Ja jäimegi ootama.

Ses mõttes et esialgu ei tundunudki see mulle veider. Mõtlesin, et loomulikult vesteldakse kõigiga ära ja siis korraga saadetakse kutsed laiali. Aga siis oli esimese eelistuse vestluste aeg ümber ja kutset polnud tulnud. Mõtlesin siis, et noh, teised eelistused ka vähemalt esimese otsa omad siis ehk ära kuulatud, siis saadetakse. Aga ei miskit. Siinkohal oleks olnud muidugi lihtsam, kui mul ei oleks piisavalt palju vaba aega ja ma suudaks ennast internetist eemale hoida. Sest kui ma poleks netist lugenud, et Tamme tegelikult juba saadab kutseid laiali, poleks ma üldse nii ärevil olnud, kui ma olin. Kahjuks jah, ma teadsin. Ja sain aru, et esimese hooga Tamme gümnaasium minu poega enda ridadesse ei soovi. Jäi loota, et teine ring läheb paremini. 

Vahepeal jõudis aga kätte teise vestluse aeg - Poska gümnaasium. Taas oli ta vestluste päeva mõttes keskmisest eespool, aga mitte nii ees kui Tammes. See ka arusaadav, sest Poska arvestab just neid teste, mis tal nõrgemad olid. 

Sellelt vestluselt sai tagasi hoopis teistsuguse lapse. Majja läks natuke ärevil üheksandik, välja tuli üliõnnelik ... noh... muidugi jätkuvalt üheksandik :D, aga selline üheksandik, kes oli just veetnud väga toredad 20 minutit. Ütles, et tõesti läks hästi, vestlus oli tore, intelligentne, huumor olevat klappinud, küsiti sisukaid ja õppimist puudutavaid küsimusi, jäi mulje, et komisjon tõesti tahtis teada, mis tüüp see selline poiss on ja kas ta võiks sobida Poska gümnaasiumisse. Esiteks uuriti tunnituse anomaaliate kohta (miks need kolmed, pluss miks hoolsus rahuldav. Selle viimase küsimuse üle on mul eriti hea meel, sest asi on selles, et poisi koolis hinnatakse käitumist ja hoolsust kolmetasandiliselt: hea, rahuldav ja mitterahuldav. Aga kui seda ei tea, võib jääda mulje, et rahuldav on kehv hinne, tegelikult tähendab rahuldav, et võiks olla parem, nt mitte lasta tunnistusele kolme, kui probleem pole võimekuses, aga jah, see rahuldav pole niiiii kehv hinnang), uuriti, kus elama kavatseb hakata ja muud klassikalised küsimused. Ootamatu oli palve iseloomustada oma vana kooli. Vestluse lõpus olevat öeldud, et oli väga meeldiv, aga kuna neil on nii palju soovijaid, siis nad midagi lubada ei saa, aga 29. tuleb mingi otsus. Hästi kena oli see - lapsel jäi hea tunne sisse, samas sai ta aru, et kutse võib, aga ei pruugi tulla. Ise hakkas ta seda küll väga ootama, sest lähem tutvus õppekavaga ning kokkupuude vestlusel tekitasid tunde, et hoopis Poska on parim valik. Mina olin skeptiline, sest näib, et Poska on Tartus ülipopulaarne. 

Jäime ootama 29. maid. 

Viimased vestlused ja mõlgutused kutsehariduse osas

Kuna kutseid ei olnud tulnud ei Tammest ega Poskast, pidime võtma ette järjekordse reisi Tartusse. Seekord Petersoni ja Härmasse. Petersonil on umbes selline maine, et see on gümnaasium, kes võtab vastu need, kes mujale ei pääse. See on ka põhjus, miks ta meil siin 5. kohal eelistustes oli. Mida pikem see sisseastumiseprotsess oli, seda enam hakkasin aga aru saama, et see "võtame vastu need ülejäänud" tähendab Tartu kontekstis 4-5lisi õpilasi, kes teevad testid pigem 60+ protsendile (mõni testiosa võibolla madalam, aga üldpildis). Et see pole selline sõnajalalik "tulge kõik, noored ja vanad", vaid selline umbes meie kohaliku gümna keskmine tase, nii masendav kui see ka poleks. 

Aga igatahes elasime tollal veel selges lootuses, et Tamme kutse tuleb. Minul käis see kahjuks küll hoogudena - kohati olin täiesti veendunud, et selliste tulemuste pealt peab ju saama kutse. Ja siis olid need teised hetked, mil ärevus oli ülikõrge, pisarad olid silmis ja genereerisin erinevaid skeeme, kuidas perena edasi toimetada.

Umbes sel ajal võtsime siiski ka jutuks kutseka. Ma siiani olin selle kuidagi kõrvale jätnud, aga siis kui asjad ei laabunud nii libedalt, kui lootsime, hakkasime poisiga koos asja uurima. Et mis valikud üldse on. Ja no ausalt, tegelikult on see seis siiski kurb. Ka Tartu kutsekas, mida peetakse ikkagi päris lahedaks kooliks ja selliseks kutsekaks, kuhu inimesed päriselt tahavad minna (mitte ei satu sinna, sest kuskile mujale ei saa ja midagi peab ju noor inimene ikkagi tegema), on põhikooli baasil pakutava osas ikka suht nukker koht. Mida hakkab inimene peale näiteks professionaalse laotöötajana? Okei, muid valikuid on ka, aga ausalt öeldes kõik on umbes sellise suunaga. Kõige suurem šokk oli minu jaoks see, et põhikooli baasil kutseka lõpetajad saavadki kutsekeskhariduse, mis ei ole tegelikult sisuliselt see, et saad keskhariduse ja kutse, nagu mina siiralt siiani uskusin. Paberil umbes midagi selles suunas on, aga reaalsus on see, et üldaineid on vähe ja seda õppeastet ei pea lõpetama riigieksamitega. Kahjuks olen ma nii kaua haridussüsteemis sees olnud küll, et tean, et kui miski pole kohustuslik, siis tehakse seda poole vinnaga. Ja kahjuks nii õpetajate kui ka õpilaste poolt. 

Näiteks seesama Tartu kutsekas siis ikkagi. 

21/22 õppeaastal lõpetas Voco 294 inimest.

Neist eesti keele eksamit tegi 93 lõpetajat, matemaatikat 53.

22/23 õppeaastal tegi matemaatikat ka 53, eesti keelt 82 

Keskmine tulemused oli sellised

21/22: eesti keel 41,5 (max 74), lai mate 29,4 (max 58), kitsas mate 10,8 (max 57)

Õppeaasta 22/23 on natuke huvitav (ja lootusrikkam): eesti keel 33,9 (max 71), lai mate 28,8, aga max on 94 (!!!); kitsast mate 9 (max 24) (või siiski pole väga lootust andev). 

Nagu näha matemaatikaeksamit ei teinud üldsegi mitte kõik lõpetaja, võib kahtlustada, et ettevõtlikum ja entusiastlikum osa tegi. Ja selliste tulemuste juures me räägime, et kutsekast saab minna edasi õppima ka ülikooli. Noh, see tüüp, kes mates 94 sai, tema kindlasti saab, aga need ülejäänud, 9-punkti-vennad? Kusjuures meie kohalikus kutsekas on seis palju kurvem veel...

Võrdluseks sellesama õnnetu Petersoni tulemused (eksameid teevad loomulikult kõik 210 lõpetajat):

2021/22: eesti keel 55,7, lai mate 43,1 (max 89), kitsas mate 35,5 (max 89)

2022/23 eesti keel 55,2 (max 85); lai mate 61,5 (max 100), kitsas mate 40,7 (max 92)

Nojah, see on vahepalaks. Lihtsalt väike karjatus, et on küll ka Eesti haridussüsteemis tupikteed.

Jätkame siit, kus mu poeg läks Petersoni vestlusele. 

See oli vestlus, kuhu ta läks ilma igasuguse ootuseta. Ja tagasi tuli väga üllatunult. Ma arvan, et kõige paremini võavadki asja kokku temaga vestelnud naise sõnad: "Petersoni gümnaasium ei ole üldse nii hull, kui räägitakse." Sain aru, et kokuvõttes tekkis poisil reaalne huvi, sest tegemist on tõesti suure kooliga, kus valikmoodulite hulk on väga hea. Vestlus läks ka väga meeldivalt ning lõppes sellega, et kutset ta ei saanud, sest "su tulemustega saad kindlasti mõne teise kooli kutse, me kutsuks enda juurde neid, kes päriselt meile tulla tahavad. Aga kui sa ikka otsustad, et tahad Petersonis õppida, siis kirjuta, me leiame sulle koha". Selle vestluse kohta ütles poeg, et see oli kõige ausam. Mõlemad osapooled teadsid, et nad pole teineteise esimesed valikud, aga mõlemad said aru, et neil on üksteisele nii mõndagi pakkuda. 

Igatahes lõpuks tekkis kindlus, et on, mis on, poisile on Tartus gümnaasiumikoht olemas. See võttis ausalt öeldes pinget kõvasti maha. Ja niiviisi oluliselt rahulikumana liikusime Miina Härma poole, et läbida eelviimane vestlus. 

See oli pikk vestlus, ma jõudsin juba muretsema hakata. Ma samal aja jalutasin ümbritsevatel tänavatel. Minu ülikooliaja kodukant siiski. Vestluselt saabus väga rahulolev inimene, kes särades teatas, et ta sai kutse. Ja mitte niisama kutse, vaid direktor ise (kes siis vestlust läbi viis) ütles, et ta kutsub poisi oma kooli õppima. Üleüldse olevat vestlus jätnud väga mõnusa mulje. Et kui Tammes tundis poiss, et ta peab kuidagi tõestama, et ta on Tamme vääriline, Poskas püüti aru saada, kas ta sellisena, nagu ta on, sobiks Poska gümnaasiumisse, ja Petersonis rääkisid kaks ratsionaalselt mõtlevat inimest, mis on parim lahendus, siis nüüd Härmas olevat olnud see tunne, et just teda soovitakse näha uuest õppeaastast selles koolis. Lisaks oli see olnud esimene vestlus, kus küsiti, mis raamatut ta viimasena luges. Üsna kohe oli ametlik kutse ka süsteemis, mille peale poiss ütles ära Treffneri vestluse, sest tema jaoks polnud Treffner kuidagi ihaldusväärsem kui Härma, nii et milleks raisata nii enda kui ka vestleja aega. 

Asjade selline pööre oli minu ootamatu, aga püüdsin kohaneda. 

Otsustamise aeg

Pärast Härma kutset ilmus sisseastumiste kodulehele veel kaks staatust, nii Tamme kui Poska teatasid, et poiss on ootenimekirjas. Kui Tamme puhul oli see vähim, mida neilt ootasime, siis Poska osas mõtlesin, et tal läks vist vestlus tõesti hästi :D 

Nüüd tuli enne 3. juunit kinnitada oma soovi asuda kooli õppima, mida poiss rõõmuga ka tegi. Treffnerisse ja Petersoni kandideerimisest oli ta juba loobunud, aga Poskat tahtis veel hoida... nii igaks juhuks. Et kes teab mis saab. Noh, ja sai see, et 4. juunil tuli teade, et talle on tehtud ettepanek asuda õppima Poska gümnaasiumisse. 

Ja nüüd tuli teha otsus. Päriselt läbimõeldud otsus. 

Seda oli päris huvitav kõrvalt vaadata. Nüüd lõpuks uuris ta mõlema kooli kohta sügavuti. Õppekava, õppekorraldust, teekonda kodust kooli, õpetajaid. Ja loomulikult küsis tuttavate käest. Selle viimase osas oli mul isegi natuke kurb, sest kohalikud noored ise vist hindavad Poskat nii palju rohkem, Härma on selline ... nišikas. Aga seal on see IB õppekava ja sellest veelgi ägedam tundus mu lapsele, et seal õpivad välismaalased. Samas, tegemist on täistsüklikooliga, selles osas Poska kohe tõusis. Ja umbes nii see arutlus käis. 

Kuni peale jäi Poska ja see pea kaks kuud kestnud närvidemäng sai ka meie pere jaoks lõpliku lahenduse.

***

Soovitused uutele kandideerijatele

Selline oli meie kogemus. Ja kui ma ütlen meie, siis just nii see ongi, mina olin selles protsessis täiega sees. Murelikumgi arvatavasti kui laps, tema uskus alati, et kõik lõppeb hästi.

Kummaline oli see, et seda kõike kirjutades ei suutnud ma sõnadesse panna kogu seda ängi, mis selles protsessis on. Just see teadmatus. Võiks olla kuidagi konkreetsem, umbes nagu testitulemuste saabumine. On teada kindel päev ja kellaaeg, mil otsus tuleb. Koolikohtade jagamise juures on küll teada, et on konkreetne kuupäev (sel aastal oli see 29. mai), aga reaalselt tulid kutsed väga erineval ajal. Teine asi on jah see, et vestluse kohta puudub igasugune objektiivne tagasiside. Iseenesest minu poeg tajus vist pigem õigesti, aga see pole nagu päris täppisteadus :D Ja tegelikult võiks ikkagi olla avalikud pingeread. Mitte et kõik näeks kõike, aga soovitud kooli/suuna pingerida, et kandideerija näeks, kas tal on lootust. Kuu aega teadmatust on tegelikult väga-väga painav. Ja me räägime ju lastest, kes samal ajal valmistuvad põhikooli lõpueksamiteks ehk on nagunii mõningase stressi all. Aga jah, kui meie poisiga (kaks ärevikku) jäime ellu, jäävad kõik teised inimesed ka. 

Uutele kandideerijatele sellised tähelepanekud. 

Võtke tõsiselt seda, et kandideerijaid on kaks korda rohkem kui kohti. Me ka nagu teadsime, aga ei saanud aru, et see on päriselt nii. Et selliste numbrite juures tõepoolest on palju neid, kelle tunnituse keskmine hinne on 4,7 ja kõrgem. Et palju on selliseid, kes saavad katsetel kõikides testides 80+ tulemuse. 

Kindlasti soovitan mõelda laiemalt, et mitte kinni jääda ühe kooli / suuna eelistamisse. Nagu Härma direktor mu pojale ütles: "Tartus on kõik koolid head koolid." Ja nii ongi, nii Peterson kui ka Härma vajaks ehk pisut brandingut, aga vaieldamatult on mõlemad igati kaalumist väärt koolid. Seda enam, et Härma lõpetajate riigieksamitulemused on väga head, jäävad küll Treffnerile ja Poskale alla, aga Tammest on paremad nii inglise kui ka eesti keeles. Postimehe koolide tabeli järgi oli Treffenr eelmisel aastal 5. kohal, Poska 6.-l ja Härma oli 13., Tamme 21. ja Peterson 68., aga tabelis oli 131 kooli, nii et tubli keskmine on Petersongi ikkagi. Ja noh, minu laps ei osanud enne arvatagi, et ta tõsimeeli kaalub Härmasse astumist. 

Oma eelistuste järjekord tuleb muidugi ka ratsionaalselt läbi mõelda. Selge on, et Treffneri loodussuunda on raskem sisse saada, sest seda on ainult üks, erinevalt nii reaalist ja humanitaarist. Aga samas, kui see on kindel soov, siis pannagi see esimeseks, et näidata, et päriselt tahad. Tundub, et teised koolid on leplikumad järjekorra osas (Härma oli ju minu poisi 4. eelistus). Kui Petersoni päriselt välistada ei kavatse, siis seda ehk 5. kohale mitte panna, nad ikkagi eelistavad lapsi, kes tahavad neile tulla. 

Kindlasti tasub teha kõik testid. Jah, eelistatud kool võibolla ei vaata loodusainete või inglise keele tulemust, aga kui sul on terve linna peale 5 kooli, siis tegelikult võib vabalt igaühes neis käia. Aga selle jaoks tuleb neisse kandideerida. Testid ei ole tegelikult rasked, minu laps on pigem keskmine. Eesti keel ja matemaatika on vist pisut raskemad kui põhikooli lõpueksamid, peavad nad ju eristama paremini, aga loodusainete ja inglise keele testiks kordas minu oma täpselt nii palju, et vaatasime üle ühiskatsete nõuete juures, mis teemad sees on. Mõlemad testid on valikvastustega ja nt füüsika kohta ütles poiss, et seal olid sellised kiiruse ülesanded, kus ei pidanud isegi teisendama. Et igatahes tasub teha.

Vestlus on päriselt määravad tähtsusega. Ma ei oska otseselt nõu anda, mida ja kuidas vestlusel rääkida, ma oma last vahepeal ehmatasin ootamatute küsimustega, lihtsalt selleks, et ta harjuks kiiresti mõtlema. Ja andsin talle soovituse, et püüdku mõelda, et ta räägib minu õega (ehk täiskasvanuga, kellega ta on harjunud ladusalt rääkima, aga kes on siiski mitte oma pere liige). Selle soovituse andsin talle enne Poska vestlust, sest Tamme vestluse kirjelduse põhjal jäi mulje, et ta kipub kohati pisut ülespuhutult (ja sellesena ebaloomulikult) rääkima. Ma ei tea, kas sellest oli abi, aga jah, Poska vestlu läks tal hästi. 

Ja meeles tasub kokkuvõttes pidada, et tublide keskmiste tulemuste puhul mängivad mingid pisiasjad määravat rolli ja kõiki neid me kontrollida ei suuda. Nii ongi, et minu poisi nõbu, kelle põhikooli lõputunnistus oli (ma pakun) keskmise hindega 4,6, lõpueksamid protsentidega 87, 94 ja 100 ning ühsikatsete tulemused samasse kanti minu poisi omadega, käis küll vestlustel, kuid ei saanud ühtegi kutset. Et see lihtsalt on nii ja see ei tähenda, et tulemused oleks kuidagi alaväärsed olnud. 

Mul on hea meel, et see on nüüd möödas. Et see kõik lõpuks lahenes hästi, aga ülemäära head tunnet ikkagi sisse ei jäänud. Liiga palju muretsemist, liiga palju ebaselgust oli selles protsessis. Selles mõttes meeldis mulle kohaliku kooli variant, et kõikide keskmised tulemused olid pingereas. See andiski selguse, et on, mis on, ma saan kooli. Kuna Tartus mängib koolide järjekord vähemalt mingit rolli, on see kõik natuke hirmsam, sest n-ö vale järjekorra puhul võid oma keskmiste tulemustega ka üldse välja jääda. Ja no see, et tegelikult ei saa teada, kuidas vestlus läks. Võib ju endale tunduda, et oli tore, aga tegelikult ei saanud üldse punkte. Või siis vastupidi.

Igatahes tervitan kõiki üheksandikke ja nende vanemaid. Ja ka järgmiste aastate omi :) Olge vaprad. Ka see läheb mööda. Aga valmistuge, siis läheb vähem ärevalt. 

Mu laps on peaaegu pool aastat vana

Tegelikult siis 5 kuud, aga jahmatav ikkagi. 5. kuu täitumist tähistas Matilda esimene mänutoa sünnipäev (Tartu sõbrakeste oma siis, mitte tema enda), kus ta täpselt matsu ei jaganud, aga kiikus beebikiigul, sõi pakutavat püreed ja oli mõnus beebi. 

Kui ma eelmisel kuul ütlesin, et fookus on pisut Matildalt ära Suure Venna koolikatsetel, siis tuleb tunnistada, et aprill oli poisike mai kõrval. On olnud palju Tartus käimist, väga palju ärevushooge (minul). pettumust, solvumist, lootust ja rõõmu. See kõik on läinud hoopis teisiti, kui ma arvasin. Noh, kui ma mõtelsin oma pojale, siis ma arvasin, et võimetelt oleks sobivaim talle Tamme (lähtudes riigieksami tulemustest), Poska jääks kättesaamatuks (see on siiski kõige popim kool Tartus ja tulemustelt ei jää Treffneri keskmisele alla), Treffner on liiga elitaarne tema olemusele (Treffneri loodus ja reaal ka kättesaamatud, aga humintaar iseenesest võimalik) ja noh, Peterson ta ikka vastu võtaks. Sellel kohal mu mõtted lõppesid. Tartu oludega kursis olevad inimesed märkasid kindlasti, et üht kooli ma ei maininud ja tõepoolest, raudteejaamas asuv kool ei tulnud mul üldse meeldegi. Ja muidugi elasime paar nädalat teadmisega, et just selle kooli gümnasist temast saab. Seda sai väärata ainult üks sündmus - kutse Vanemuise tänaval asuvasse kooli. Ja ma ei tea, miks või kuidas, aga see kutse tuli. Nii et sinna ta läheb. Ma tegelikult mängin mõttega (Tartu) koolikatsetest pikemalt kirjutada, sest selgus, et see on nüüd üks kord maailma ajaloos, kus vähamalt mina ei suutnud uskuda, et jutud, mida räägitakse, on pigem lahjad võrreldes sellega, mis päriselt on. 

Tagasi Matilda juurde. 

Tema on väga vapralt sõitnud palju autoga, maganud hambad laiali autos ja naeratanud oma hambutut naeratust Tartu tänavatel. Meeletu areng on taas kord toimunud, ma ei teagi, kas rohkem füüsiline või vaimne. Igatahes mängib ta oma matil pikalt ja laialt, haarba kõhuli olles nii paremalt kui vasakult, pivoteerib (väga lambikas sõna) entusiastlikult, selili pikutades tõmbab ise oma mängumati muusikamasina tööle ja vahetab ka lugu. Edasi liikumise alged on samuti olemas, liskas tõukab end sundimatult labakätele. Mais toimusid ka viimased beebivõimlemise tunnid, mis oli ülitoredad (õpetaja näitas mõned lahedad kukerpallid, mida nüüd kogu aeg Matildaga teeme), füsioteraapiast visati ta liigse edasijõudmise pärast välja. Ujumas käime, kuigi see on ikka üsna nutune. Viimased korrad on natuke parem olnud, aga poolt tundi ta veel vastu ei pea. 

Veidrate nähtuste osas on tekkinud ka võõristamine. Ma ausalt arvasin, et see tuleb oluliselt hiljem. Aga jah, hakkab nutma, poeb minu kaissu, rabeleb võõras süles. Minu süles vaatab võõraid hea meelega. Sama hea meelega sööb igasuguseid püreesid. Tundub, et kõige vähem maitseb talle puhas õun ja puhas kõrvits, kõige lemmikumad on aga puhas pirn ja pastinaak (võib esieneda ka seguna). Sööb tõesti kenasti, ei purista, ei aja suust välja, ei suru suud kinni. 

Eestit tabanud kuumalaine mõjus väga halvasti. Minu meelest pole ta kogu oma elu jooksul öösiti nii tihti ärganud kui sel ajal ja mulle tundus, et tal oligi lihtsalt janu. Jõi natuke ja magas edasi. Kui nüüd ilmad jahedamaks läksid, on natuke paremaks tagasi läinud. Lihtsalt kui enne oli pigem üks pikk uni (5-6 tundi) pluss kahe-kolme tunni kaupa edasi, siis nüüd ongi pigem 3,5-4 tundi pluss uuesti 3,5-4 tundi pluss 2-3 tundi. Vajab harjumist, aga pole ka viga. Päevased magamised on nagu jumal juhatab või siis ei juhata :D Üldiselt päeva peale kokku tuleb 3-3,5 tundi. Võiks vist rohkem, aga mis sa teed, kui und pole rohkem. Õhtuti magamajäämine on ka selline so-so. Ma iseenesest ei anna talle järele ja ta peab ise oma voodis magama jääma, aga vahetevahel kulub selleks oma pool tundi. Aga samas vahel läheb vaid 5 minutit. Eks ta natuke sellest sõltub, kas ta on üleväsinud või mitte... 

Juuni alguses toimus ka uus vaktsiiniannuse manustamine, mis tõi kaasa Matilda esimese palaviku. Kaks päeva kestis ja oli üsna kurb. Otseselt midagi muud ju polnud (köha või nohu), aga arusaadavalt oli inimesel kehv olla, tahtis rohke pikutada, rinnal mõnuleda ja kõik ajas nutma. Aga nüüd tundub jälle parem olema. Meditsiinilistest asjadest on kehvasti tema kurenoka jäljega kuklal. Selle palavuse ajal hõõrdus see kuidagi pahasti ära ja me pole kahe nädalaga seda korda saanud. Ma saan aru, et see segab teda ennast ka, kiheleb ja sügeleb. Loodetavasti arsti antud kreem aitab paremini kui senised ravivõtted. 

Lõpetuseks aga märge siis ka selle kohta, et ametlikult on 5-kuune Matilda deemon-beebi, sest ta on 66 cm pikk ja 6,66 kilogrammi raske :D

Ja ongi 4 (!?!?) kuud täis

Juba nädal aega tagasi kirjutasin, aga unustasin avaldada :D 

Faktiliselt sai neli kuud täis juba nädal tagasi, aga noh, põle nagu aeg olnud. Tegelikult muidugi aega oleks, aga mõtted on kuidagi kuskil mujal olnud.

Prl Matilda neljas elukuu möödus ausalt öeldes väga paljude muude sündmuste tähe all. Aprill nimelt ju gümnaasiumisse sisseastumiste kuu, nii et päris palju fookust oli Suure Venna tegemistel. Kodukoha gümnaasiumi katsed läksid suht kraavi äärt mööda, aga sees ta igatahes on. Suurlinna omad läksid paremini, aga seal jällegi suurem konkurents. Vestlusele kutsuti teda igatahes kõiki viite kooli, esimene vestlus on ka peetud, aga koolikoha osas laiutab jätkuvalt teadmatus. Närvid igatahes on mul täiega läbi. Teine asi on see, et mul endal on riigieksamid taas hindamisel, mis tähendab, et vaiksematel hetkedel teen pigem tööd. Kui südamest südamesse rääkida, siis ma üldse ei viitsi tööd enam teha. 

Selle kuu Suur Sündmus Matilda elus oli see, et aprilli keskel oli hr Isal suur konverents Tartus, kuhu ta palus kaasa nii minu kui beebi. Ja nii me viis päeva spaahotellis olimegi. Mina ütlesin küll, et olen täpselt nii kaua, kui beebi nõus on, ja arvasin, et pärast esimest ööd sõidame koju tagasi. Läks aga nii, et Matilda magas rahumeeli oma korvis nii öösel kui päeval, hommikuti käis pidžaaama väel hommikust söömas ja oli kõikide lemmik. Tal oli isegi oma nimeline kaelakaart koos ametinimetusega Emotional Support Manager. Ja seda ta ka oli :D Selle puhkuse ajal tegi Matilda päris mitut asja esimest korda. Näiteks käis õhtul hilja nii McDonaldsis kui ka pubis (küll vankris magades, aga ikkagi), nägi dinosauruseid (Ahhaa näitus. Kusjuures sama pattumust valmistav nagu eelmine kord aastaid tagasi. Ma ausalt ei saa aru, miks inimesed peavad dinosauruseid põnevateks. Ja seda konkreetset näitust. See on lihtsalt ... suurte loomade kujude näitus), käis lastebasseinis, mullivannis ja saunas, veetis aega täiesti võõraste inimestega, kuniks tema vanemad spaas mõnulesid. Ja kokkuvõttes läbis mingi müstilise arenguhüppe, sest kui me läksime Tartusse imikuga, saabusime koju tagasi väikelapsega. Ja ma ei tee nalja. 

Arengutest nii palju, et keerab neiu nüüd vabalt (ja kogu aeg), mängib pikalt kõhuli olles. Haarab mänguasju nii vasaku kui ka parema käega, katsub oma varbaid ning vahel harva naerab valju häälega. Ilma hääleta naerab kogu aeg :D Magamine on PEAAEGU okei, sest mingeid vimkasid ikka on, aga õnneks eelkõge päeval. Öised vimkad jäävad selle piiresse, et ta sööb iga kahe tunni tagant ja üritab kell kuus hommikul üles tõusta. Õnneks seda tihedat ärkamist on tõesti üksikud ööd olnud ja hommikuse ärkamise vastu natuke aitab kaissu ja tiss (kuigi ma ise üldiselt ei maga siis). Sellised ilusad 7-tunnised uned olid viimati Tartus, aga rõõmustame ka näiteks tänaöise viie ja poole tunnise üle. Vähamalt ei ole ta öösel üleval, nagu ma olen kuulnud tuttavate beebide kohta. Päevased magamised on küll kohati kuul pähe, sest on päevi, kus ongi 20 minutit ja juba vaatavad tõllarattad mind jälle, aga on ka pika une päevi, nii et see on vahelduv. Ja tegelikult mul tõesti pole ka väga raske, kui ta päeval ei maga. Neil päevil on ta lihtsalt rohkem mul süles ja mis seal ikka. 

Me ei suutnud ennast tagasi hoida ja praegused on Matilda saanud juba kahel korral püreed - ühe korra pirni ja teisel korral õuna-pirni. Kumbki temas ülemäärast emtsiooni ei tekitanud, sõi ära, aga ei olnud ülevoolavalt õnnelik ega sülitanud ka välja. Pigem vist hakkan vaikselt lisa andma, sest põhimõtteliselt huvi toidu kui sellise vastu on tal suur ja kaalutõus ausalt öeldes visa, ja need on kaks kolmest aspektist, mida peaks kaaluma, kui mõtled lisatoiduga alustada. 

Korra käisime ka peol - volbriõhtul nimelt. Seal ta natuke aega oli seltskonnas, aga poole kümnest läks magama, nii et saime hr Keemikuga kahekesi koos saunaski käia. Peoõhtu möödus muidu rahulikult. 

Mina ise... olen, nagu juba mainitud, läbinäritud närvidega. Loodan, et kui see kooliasi saab ühele poole (ükskõik siis kuidas), läheb paremaks. Tujud on ikka sellised üles-alla. Eks ta paljuski sõltub sellest, kui palju ma kodustelt (positiivset) tähelepanu saan (16-aastane, keda sundida lisaks õppima ja valmistuma eksamiteks, ei anna alati just positiivset tagasisidet su tegevusele), sest Matilda jätkuvalt mind emotsionaalselt tühjaks ei tõmba. Natuke on kohati sellist vaimset väsimust, et olen ju neli kuud olnud 24/7 tema käsutuses, aga aitab see, et esiteks on magamine ok ja teiseks tegutseb ta ka ärkvel olles täitsa toredasti oma mängumattidel. Et mingit teemat, et pissil käia ei saa vmt pole. Mulle tundub, et mulle meeldiks, kui ma ei peaks tööd tegema :D Samas, probleem on selles, et palka tahan ma siiski saada :D Püüan leida tasakaalu selle kõige vahel ja nautida beebiaega. Tegelikult on täitsa kurb, et see täitsa-tuutu-tite-aeg on juba möödas. 

Vastsündinuea lõpp

Kõigepealt aitäh Kaamosele heade soovide eest (tundus veider kommentaarile nüüd vastata)! 

Aga muidu siis kolm kuud beebit ongi täis ja aeg on kokkuvõteteks. Kolm imelist kuud :D Ma saan aru, et kordan ennast, aga see lihtsalt on nii. Väike Matilda areneb jõudsalt, sööb ja kosub kenasti, magab suhteliselt kulda ja on väga suure osa ajast väga heas tujus. Aga lähemalt siis ka.

Kui 2 kuud täis said (see oli esmaspäev), siis kohe järgmisel päeval osalesime esimest korda beebide võimlemisringis, mis oli väga tore. Matilda oli selgelt kõige noorem (teised olid pigem 4-kuused) ja seepärast ka kõige rohkem nunnutatud. Juhendaja kasutas teda mannekeen-nukukesena, kelle peal harjutusi ette näidata. Tänu sellele märkas ta, et Matilda on natukene kerest kange ja eelistab paremat poolt (loomulikult hakkas mul nüüd peas kummitama Dagö "Vaadake vaid paremat poolt"). Seda mõlemat olin ka ise märganud ja kui järgmisel päeval teise elukuu arstikontrolli läksime, saime suunamise füsioteraapiasse, kuhu me saime küll aja alles kuu lõpuks, kui see kangus tegelikult hakkas juba üle minema. Võimlemisringis saime märtsis käia veel ühe korra, sest tegemist on popi kohaga, kuhu me lihtsalt ei saanud igal nädalal kohta. 

Igasugustest käimistest veel nii palju, et kahel korral käsin koos beebiga tööl. See oli väga lõbus, sest kuigi ma olin palunud oma ema igaks juhuks appi, oli reaalsus selline, et noored seisis järjekorras ja palusid: "Kas mina võin ka beebit süles hoida?" Esimesel korral jätkas Matilda kommet magada kõik sündmused maha, kuid teisel korral, kus mul tegelikult oli plaanis tavalist tundi teha, ta seda enam ei teinud. Nii et olin sunnitud seisma klassi ees ja samal ajal last hüpitama. Kuniks üks neiu hüpitamise osa üle võttis :D Ühel korral käisime ka hr Isa tööl, aga see oli ses mõttes igavam ettevõtmine, et olime kahekesi (mina ja Matilda) hr Keemiku kabinetis ja pärast tegime lihtsalt tiiru puhketoast läbi, et näidata, milline ilus laps meil on. Veel käisime prl Matemaatiku sünnipäeval (mille M. oleks meeleldi täielikult maha maganud, aga pärast 3 tundi magamist ajasin ta siiski üles) ja õepoja 18. sünnipäeval, mis läks magamise mõttes hästi, sest nad elavad meist nii 2 tunni autosõidu kaugusel ehk Matilda magas mõlemad sõidud maha ja oli sünnipäeval popp beebi. Kahel korral külastasime ka Tartu sõbrakesi Hertat ja Hermanit (ja muidugi nende vanemaid), esimesel korral sel päeval, kui Matilda sai oma rotavaktsiini (mille mõju oli täpselt selles, et Matilda magas väga palju tol päeval) ja teine kord sel märgilisel päeval, mil käisime notaris (sündmus, mille Matilda algusest lõpuni maha magas). 

Eelmisele lõigule jätkuks sobiks öelda, et Matilda oli ka oma kolmandal elukuul väha vahva magaja. Päeval muidugi järjest vähem, kuigi üks selline 2,5-3tunnine uni on, aga ülejäänud on pigem tund või isegi pool. Hommikul ärkab ta nii kaheksa paiku, natuke annab venitada, aga üldiselt pigem mitte. Õhtul läheb magama poole kümne ja kümne vahel (seda kusjuures ei muutnud ka kellakeeramine). Enne seda on vann, siis pudel issiga (120 ml) ja siis voodisse, kus ta joriseb end 5-20 minutiga magama. Et ei mingit jama uinutamisega pole tekkinud. Päeval üldsiselt samamoodi sööb kõhu täis ja magab, siis lihtsalt vankris või diivaninurgas. Öösel sööb esimesel korral suurusjärgus kella kolmest ja teisel korral umbes kuuest. Ja üldjuhul sööb ja magab. Kusjuures nüüd seoses sellega, et päike tõuseb varem, näen ma, et ta tõepoolest öösel magab, kui ta sööb. Üks kord juhtus nii, et mul tuli tema söömise ajal köha (kell 3.10), mis ehmatas last nii kõvasti, et järgmine kord magasime kell 5.10. Aga muidu pole öiseid üleval olemisi tema pärast olnud. 

Arengu osas on tekkinud veel rohkem lobisemist ja veel rohkem suhtlust mänguasjadega. Rõõm erinevate inimeste üle on suurem, nt tekib hea tuju juba eemalt isa või venda nähes. Ja no see vannitoas elav beebi on ka hullult tore semu Matilda arvastes (täiega huvitav oleks teada saada, mida ta mõtleb, nähes titat sellesama inimese süles, kelle süles temagi on). BB tool meeldib nüüd lapsele päriselt, ta on aru saanud, mida peale hakata nende lilledega tooli küljes, ja naudib kiikumist. Mänukaare all lobiseb koaalaga ja virutab talle teadlikult, aga üldjuhul üritab end kõhuli keerata. Seda viimast suudab teha selle piirini, et kõht on pmts maas, aga pea on vales kohas ja see ajab ta nii vihale. Tegelt on hullult äge vaadata, kuidas ta pingutab, kehas on iga lihas töös, aga no see pea, eksole. Lisaks pn huvitav see, et inimeste iseloom tundub olevat siiski kaasa sündinud. Matilda üritab täiesti vihaga, on näha, kuidas see, et ta ei saa hakkama, paneb teda püüdma ja pingutama. Samal ajal Suur Vend isegi mitte ei üritanud ennast keerata enne, kui ühel päeval selle lihtsalt ära tegi. Ütleme nii, et poeg on minusse ja tütar isasse. 

Mina ise ... olen vaimses mõttes mingis veidras kohas. Sünnitusjärgsest depressioonist räägitakse päris palju ja jagatakse ka soovitusi, mida teha oma vaimse tervise heaks. Kehv osa on see, et need soovitused meenutavad mulle natuke seda, kui eelmise MASU ajal, mil mul oli majanduslikult väga raske, anti soovitusi, kuidas oma olukorda parandada. Stiilis "ära osta kohvi kaasa" või "lõpeta ajakirjade tellimused, kui sa neid ajakirju nagunii ei loe". Ehk siis soovitusi, mis aidanud mind edasi, sest nagunii ma kohvi ei ostnud ja ajakirju ei lugenud. Praegu on siis põhiliseks soovituseks "puhka!". Ja see, et jäta need majapidamistööd, sest tähtsam on ... noh puhata :D Mul ei ole mingit vajadust puhata, sest ma olen puhanud. Füüsiliselt. Ja kui ma majapidamistöid ka ei teeks, siis ma ei tea, mida ma veel teha võiks :D 3-kuune beebi on imearmas ja puha, aga sellise pikema seltsilisena siiski intellektuaalselt pisut vähestimuleeriv. Samas selle vastu on mul esiteks see 16-aastane, kellega täiega ägedad asju arutada. Ja sõbrannad, kellega jalutamas käin. Ma käin iga päev pikal jalutustiirul, vahet pole mis ilm on. Kuulan inspireerivaid ja toetavaid podcaste. Teen abikaasale draamat ja nutan (peaaegu) ilma häbitundeta. Mul on käepärast vanemad ja õde, kelle juurde alati külla minna või kellele helistada. Mul on majanduslikult kõik hästi, erinevalt paljudest teistest tõusis nt abikaasa palk uuest aastast märkmisväärselt, mis tasakaalustab suure varuga ära selle, mille mina VH-l olles kaotan oma viimase aasta palgast. Mul on tööalased väljakutsed, märtsis oli taas uurimistööde kaitsmine, tegelen riigieksamiga, UWC koolides on mul kokku 7 õpilast, kellele anda tunde, kelle töid lugeda, kelle tegemisi tagasisidestada. Ja seda saan teha siis, kui mul endal on tunne, et jaksan (no tunnid on suurusjärgus kokku lepitud, aga ka neid saan liigutada, kui tahan). Lisaks on Matilda väga lebo beebi, kes tõesti tegutseb väga kenasti omaette, nii et ma osalen tema mängudes pigem seepärast, et imelik on jätta 3-kuune matile ja minna ise telefoni skrollima. Ehk siis ... paberil tundub, et kõik peaks olema hästi. Aga no kurja need hormoonid :S Ma kardan, et need hormoonid toovad praegu üles kõik mu lahendamata porobleemid alates vähemalt esimesest koroonaisolatsioonist, mis pani kõva põntsu mu vaimule. Võibolla isegi kuskilt kaugemalt, aga neid pole ma veel avastanud. Igatahes lähen uuel nädalal kliinilise psühholoogi juurde. Vaatame, kas ta aitab mind kuskile otsa peale, sest mul endalgi on vaimselt kurnav olla nii ebastabiilne, täiega bipolaarne tunne on :S Loodame igatahes parimat!

Lõpetuseks aga siis see, et 2 kuu vanuse Matilda parameetrid olid 58 cm ja 4610 g, kolmanda kuu (ebaametlikud) andmed ja 60 cm ja 5300 g. 

Mõnusa Beebi 2. kuu

Teine kuu (mis oli küll lühem kui esimene) on nüüdseks möödunud ja minu rõõm beebist pole kustunud. 

Beebi on ikka veel paras magaja-beebi, lihtsalt enam mitte niiii kuldmagaja kui esimene kuu. Siiski on tal harjumus magada pikki unesid nii päeval kui öösel (kuigi päeval võib vajada abi sellest 45 minuti piirist üle saada). Päeval on pikk uni 3 tundi (kauem ma lihtsalt ei lase, sest ööpäevas on siiski mingi sünnis arv tunde, mida võiks kasutada magamiseks ja ma ise eelistan öid), tavaliselt nii umbes 2 tundi, öösel on viimasel nädalal olnud esimene uni enam-vähem 5 tundi ja siis teine nõks lühem. Uuesti magama jäämine on kohati probleemne, see on miski, mida Ruudi ajal polnud. Tema ärkas, sõi ja magas edasi. Matilda ärkab, sööb ja nii mõnigi kord jääb ägisema. Üldiselt lepib lutiga ja lõpuks magab, aga täna (vägagi heal ööl) panin vahemikus 3-4 talle 3 korda lutti suhu. Ehk siis juba suigatasin, et uuesti ärgata, et see lutt üles leida, suu üles leida ja need siis ühendada. Õhtune magamajäämine on nii ja naa. Rutiin on paigas - vann, pudel koos issiga (isa-tütre sideme tugevdamiseks ja ka selleks, et mina ei peaks olema asjasse segatud õhtuti), siis oma voodisse. See töötas päris hästi mingi aeg (pmts panin voodisse ja magas), aga nüüd viimase nädala jooksul on läinud uinumiseks nii mõnigi pisar (Matildalt) ja nii umbes pool tundi. Esialgu midagi muutma ei hakka, aga eks paistab. 

Magab ta ikka diivaninurgas (päeval) või oma korvis meie voodi kõrval (öösel). Hommikuti ka meie kaisus, aga see ei ole päris magamine (minu poolt vaadatuna). Ja üks uni päevas on vankris, sest käime absoluutselt iga päev väljas jalutamas. Jalutuskäigud on veninud 7-8 kilomeetri pikkuseks ja pakuvad mulle palju rõõmu. Ikka kuulan oma podcaste (kuigi vaikselt hakkab tekkima probleem, et ma ei tea, mida ma kuulata tahaks. Siiani olen olnud beebide ja vaimse tervise teemade lainel, aga natuke hakkab tüütama, või noh, ei leia enam selliseid saateid, mis kuidagi huvitavalt teemale läheneks). 

Arengu mõttes... noh, ta on palju suurem ja vanem :D Vaatab teadlikuma pilguga, laliseb (või ma ei tea, kuidas ametlikult seda beebide rääkimisviisi nimetatakse), enam ei ürita leopardi ninast piima imeda (mis on kohutavalt kurb, sest see tegi mulle iga kord siiralt nalja), oma mänguasju vaatab pikalt ja huviga, vestleb nendega ja suudab käega neile virutada. Aaa, ja lõpuks on leppinud ka BB tooliga, ma juba hakkasin muretsema, et seda ei juhtu. Viimastel päevadel on toimunud märgatav muutus ka peahoidmises - kui kõhuli panna, siis uudistab päris tükk aega ringi.

Matilda teisel elukuul käisime ka esimest korda Tallinnas, prl Lumivalgekese sünnipäeval ühes pealinna restoranis. Ma natuke mõtlesin, et kuidas see avantüür beebiga välja peaks kukkuma, sest mingid mähkmevahetused ja mugavad imetamised. Ja siis see ka, et beebidel võib mõnikord olla paha tuju. Noh, tol konkreetsel sünnipäeval ei tekkinud pmts millegagi küsimust, sest ta lihtsalt magas kõik need kolm tundi maha. Ja mitte et lihtsalt magas, ei, me siiralt üritasime teda äratada, aga tulemusteta. Kusjuures enne pidu oli ta ju autos 2 tundi juba maganud. Pärast sünnipäeva osales Matilda ka oma esimesel Ikea-rodeol, kahjuks taas kord suurema osa ajast magades :D Aga vähemalt Ikea imetamistoas saime ära käia ja see täiega vaimustas mind. Väga mugav koht! Sellesse kuusse mahtus ka külaskäik Sandri juurde, kes on kuu aega vanem kui Matilda (külaskäik möödus Matilda jaoks magades), omaette olemine koos vanaema ja vanaisaga sel ajal, kui mina käisin arsti juures (Matilda magas kogu külaskäigu) ja vabariigi sünnipäeva vastuvõtt õekese juures, kus Matilda EI maganud, oli suht kehvas tujus ja kust me seetõttu üsna varakult ära tulime. 

Nüüd, kui preili on kaks kuud täis, on võimalik temaga hakata igasugustes ringides käima. Või noh, meil siis mu meelest ainult üks võimlemisring on :D Ja lähimas ujulas on beebide ujumise grupp, aga sinna me veel minna ei saa, sest ma pole leidnud nii väikseid ujumismähkmeid. Ametlikud andmed tulevad uuel nädalal, aga ma panustaks sellele, et 2-kuune Matilda kaalub 4,5 kilo. 

Mis puudutab muud elu - vanem vend valmistub gümnaasiumikatseteks. Kuna meie elukorralduses on pontentsiaali muutusteks, tuleb katseid võtta tõsiselt, kohalikku kooli peaks ta ka praeguste oskustega saama, aga suuremates linnades ei pruugi sellest mõneti keskpärasest tulemusest piisata. 

Mina tegelen jätkuvalt kodukaunistamisega. Praeguseks olen jõdnud asjade äravisakmiseni :D Mingi osa panin Yagasse müüki ja minu suureks üllatuseks läks mõne asjaga väga kiirelt kaubaks. Olin väga erutunud sellest. Nüüd on jälle vaikus ja mina vaatan kodus ringi, mida veel müüki panna. 

Kokkuvõttes võib öelda, et ma täiega naudin bebiga kodust olemist. Palju rohkem, kui ma enne üldse ette oskasin kujutada. 

Mõnusa Beebi 1. kuu

Täiesti hullumeelne lugu, aga juba terve kuu on meil olnud üks Mõnus Beebi. Ma pole siiani otsustanud, kuidas teda blogis nimetada, sest miskipärast ei tahaks pärisnime siia kirjutada. Sildina on ta Matilda, mis on nimi, mida mõtlesime panna, aga jäi kasutamata, sest mõned siin ei suutnud üle saada Matilda kõlalisest sarnasusest sõnaga dildo. Sellised probleemid siis. 

Igatahes. Esimene kuu. I-me-li-ne. Mul on täiega kahju, et see möödas on. Juba praegu igatsen esimeste nädalate beebimullis olemise õnnetunnet. Praegu on ka õnn. Ja nii-nii suur armastus, kui ma teda süles hoian või vaatan magamas või imetan või vannitan või ... mida iganes teen. Aga see täielik immuunsus välismaailma suhtes pluss kõigutamatu õnnetunne on vähenenud. Asemele on natuke tulnud seda hormoonide osa, kus kõik ajab nutma. Näiteks imetasin üks päev siin Matildat ja nutsin samal ajal, sest ma lihtsalt ei suutnud lõpetada mõtlemist sellest, et äkki juhtub temaga midagi ja ma jään temast ilma. See ehk ilmestab mu meeleseisundit kõige paremini.

Sellest, et sünnitus oli tore, ma juba kirjutasin. Sealt edasi läks ka vahvasti. Saime peretoa, kuigi alguses öeldi, et pole ühtegi vaba. Õnneks siiski oli ja järgmised kolm päeva nautisime TÜKi võlusid. Mulle ausalt öeldes väga meeldis haiglas olla. Kolm korda päevas toodi süüa ja pärast viidi nõud ära, koristama ei pidanud, lapsega tegelesid profesionaalid (hommikune silmapesu ja nabapuhastus näiteks), mõnna oli. Kolmapäeval (see on siis teisel elupäeval? Sünd oli esmaspäeva hilisõhtul) hakkas küll kaalumine pihta, sest kuigi mingi maani on kaalukaotus ju beebidel loomulik, siis Matilda oma läks paljuks ja muudkui langes. Esimeste kaalumistega selgus, et ta oli pärast söömist kergem kui enne söömist :D Ehk siis tuli pudel. Minu jaoks polnud see probleem. Esiteks ma usun sellesse, et beebidele tegelt meeldib üldjuhul nagunii tiss rohkem kui pudel, et ma ei pelga, et pudeli maitse suhu saanud laps põlgab rinnast imemise ära. Ja teiseks oli minu jaoks täiesti ok võimalus, et mul ongi pudelibeebi. Jepp, ma eelistan rinnapiima, sest see on a) mugavam, b) odavam. Aga emotsionaalselt pole see minu jaoks nii hirmutav. Igatahes võttis Matilda rõõmuga nii rinda kui ka pudelit ja kui mul veel piim ka rindadesse tuli, läks eriti lõbusaks. Neljapäeval saime koju koos tutika beebiga, kel küll oli silmas kerge põletik, aga ei miskit hullu. Ja pärast herr Keemiku töölt läbikäimist saimegi koju suure venna juurde :P

Kui ma haiglas olles natuke muretsesin, kuidas kodune elu, kus kõige eest ise peab hoolitsema, kulgema hakkab, siis kodus olles selgus, et samasugune chill elu jätkus. Sünnitusest taastusin hästi kiiresti, mul polnud ühtki hetke, kus ma poleks saanud kahel kannil istuda või oleks mingi nõrkus peale tulnud või mis iganes olla võiks pärast sünnitust. Lippasin ringi nagu nõtke gasell, herr Keemik tassis toitu mulle ette ja beebi pmts magas (ja suure palumise peale sõi). Mul oli füüsiliselt nii hea olla (mitte mingisugust iiveldust! Mitte mingisugust raskust pissimisel! Mitte mingisugust seljavalu!), öösel sai magada 3+ tunni rütmis, päeaval lisaks, kui soovi oli, aga mul üldsielt polnud. Ma olin nii mõnusas seisus, et tegin terve esimese kuu täiega palju tööd. Näiteks läheb mul nüüd järgmisel nädalal 5 minu juhendatud uurimistööd kaitsmisele, sest mul oli aega lõpuks ometi kogu aeg kaikaga taga ajada õpilasi pluss väga põhjalikku ja kiiret tagasisidet anda. Veel detsembris oli esimesele kaitsmisele jõudmas 1 töö. Lisaks olid mul veebitunnid mu IB õpilastega ja Harno tööde lõpetamine. Et iga päev sai tööd tehtud, aga see on olnud nii mõnus, sest mul on olnud aega ja vaimset võimekust, et seda kõike rahulikult teha. Matilda üldiselt on maganud sel ajal.

Magamisest rääkides. Kui ma oleks eile selle postituse kirjutanud, siis ma oleks öelnud, et see laps on imemagaja. Aga juhtumisi just täna öösel oli ta üleval kella kolmeni ja sõna otseses mõttes röökis. Aga mitte valust, vaid pigem kokkuvõttes väsimusest. Ja no lõpuks kella kolmest edasi magas kokkuvõttes 7 tundi hambad laiali, vahepeal oli 5 minutit söögipausi ja lõpuks ma ikka äratasin ta üles, sest muidu oleks päevakava väga kummaliseks läinud. Ise olen suht väss, aga minu mure, sest ma ärkasin kaheksaks üles, et Ruudiga olla hommikul (see on minu lähenemine vanema lapsega kvaliteetaja veetmise osas) ja praegu nt kirjutan blogi, mitte ei maga. See vanema lapse teema on kusjuures suht keeruline minu jaoks ikkagi. Ja mul on 16-aastane vägagi mõistlik tüüp kodus. Aga ikkagi tunnen ma, et ma pean teadlikult panustama sellesse, et ta ei tunneks, et tema on nüüd vähem tähtis. Ma ei saagi aru, kuidas saavutada seda nooremate lastega, ausalt. Sest üsna alguses oli meie juures herr Keemiku tütreke ja see oli minu jaoks tõesti keerukas, mul oli võrdselt kahju nii endast kui temast. Mina vajasin oma rutiini ja puhkust, tema vajas minu tähelepanu. Ma saan aru, et igapäevaselt perena koos elades loksub asi kiiremini paika, aga väga palju kurnavam tundub küll kahe lapsega. 

Aga magamisest. Üldiselt magab beebi kenasti. Isegi mingi teatav rütm on hetkel olemas. Ööuni kui selline on kuskil keskööst poole üheksani hommikul, selle sisse jääb kaks söögipausi. Ja päeval magab 2,5-3 tundi, on tunnikese üleval ja magab jälle, õhtuti on natuke pikemalt ka üleval. Mulle tundub, et ta magab väga palju, aga samas tegin kahel päeval unede jälgimist ja selgus, et ta magab ööpäevas umbes 16 tundi. Mis on n-ö miinimumprogramm, sest 0-2kuused titad magavad keskmiselt 16-20 tundi ööpäevas. Ma ei suuda aru saada, kuidas on võimalik veel rohkem magada :D Ma jõuan praegu kohati hädavaevu mähkmed ära vahetada ja sööta. 

Magab ta omaette kas diivaninurgas või oma korvis meie voodi ees. Selle diivaninurgas magamisega on mitu korda natuke nalja saanud, sest inimesed ei märka, et ta seal magab tunde. Kahel ööl on ta ka meie voodis maganud, aga vähemalt praegu ei sobi see mulle üldse, ma magasin mõlemal korral nii kehvasti. Lisaks ei ole seekord lamades imetamine eriti mugav, ma kahtlustan, et mu rinnad on liiga suured nii väikese inimese jaoks. Ja kuna ta tegelikult magab kenasti enda asemel, hoiame seda joont. 

Kehvemat hetke on tal olnud esimese kuu jooksul 3 korda, siis on olnud sellist arusaamatut ja pikka röökimist (ma ei ütle nutmist, sest sest seda oskab ta nüüdseks ka teha, aga ma mõtlengi sellist hingetuks tegevat karjumist, mis kestab tunde). Kõigil kolmel korral on see olnud nii, et istun, pambuke süles, ja endal ka pisarad voolavad. Aga lõpuks on need möödunud ja õnneks siiski on neid harva ette tulnud. 

Arengu osas ei oska ma midagi väga kirjutada. Ta naeratab nüüd ka ärkvel olles ja tundub, et teadlikult. Näiteks naeratab mind nähes. Või jänest. Või tigu. Sensoorne tundlikkus (teadlikkus?) on kõvasti kasvanud. Eile pärastlõunal pikutas ta 30 minutit tegeluskaare all ja vestles jänesega. Ma pidin vahepeal käima jänest õigetpidi tõstmas, samal ajal sain söögi pannile valmima. Mustvalget raamatut, kus on tigu ja liblikas ja koaala ja veel mingid tegelased, meeldib talle ka vaadata. Siis võibolla mitte nii mugava arenguna on paremaks läinud ka kuulmine, mis tähendab, et mingitel hetkedel (suikumise faasis, unetsükli vahetumise ajal 45 minuti paiku) on võimlaik koduste helidega tema magamist segada. Me elame ju elutoas, ainult öösel oleme magamistoas. Igatahes ei maksa tema uinumise ajal asju maha pillata, ootamatult karjatada, uksega prõmmida. Magamise ajal need helid õnneks teda ei sega veel. Selle esimese kuu jooksul on ta õppinud eelistama mind, mida ma tahaks paremaks saada, sest no lapsel on ikkagi isa ka ja ma eelistaks, et nad ikkagi koos kahekesi hängivad vahetevahel. Praegu on see hängimine natukene nutune pahatihti. Lutti on ta ka õppinud imema, aga see on pigem harva kasutusel, üldiselt sülitab välja ja jääb solvunult magama. 

Igasuguste ettevalmistuste osas võib nüüd tõdeda, et murtsesin täiesti asjatult. Ma ju mõtlesin, et oleks pidanud tegema üht või teist, aga kokkuvõttes - toimis ka nii. Näiteks seesama haiglakott, mille ma panin kokku hommikul, kui hakkasime haiglasse sõitma. Ma polnud ju isegi alustanud pakkimisega, aga ma küll ei arva, et midagi puudu jäi. Tegelikult kasutasingi kaasavõetud asjadest hambaharja ja -pastat, juuksekumme ja siis kojuminekuriideid nii endale kui ka beebile. Kusjuures enda riiete osas tegelikult piisas puhtast t-särgist. Asjad, mida mul kaasas polnud, aga mis oleks võinud olla, sest neid läks vaja. "Hügieenisidemed" mulle, sest TÜKis neid juurde ei taheta anda. Õnneks meie beebigrupis oli üks naine juba sünnitanud ja soovitas, et kõige paremad on täiskasvanute mähkmed. Ja tõsi ta on, absoluutselt ebaseksikad, aga ikkagi inimlikumad kui need hirmsad sidemed + võrkaluskad. Kaitsevad ka paremini. Ja smuutisid läks ka päris palju. Aga neid mõlemaid sai herr Keemik tuua, nii et mul otseselt probleemi polnud. 

Kokkuvõttes oligi nii, nagu ütles mu kriisinõustaja - kõikidest asjadest on tõeliselt vaja ainult turvahälli, sest muidu ei saa haiglast koju. Ja arvestades, kui näljane ma esimesed päevad olin, siis võibolla on müslibatoonid ka üsna vajalikud. 

Aga kogu selle esimese kuu üldistuseks tahaksin kogu aeg kõigi ees uhkustada oma imelise beebiga, käin temaga kogu aeg igal pool, kus vähegi võimalik. Et kõik ikka näeks, kui tore väike tita mul on :D Et kui siit edasi läheb ka deemon-beebiks ja ma järgmised kolm aastat magada ei saa ega julge avalikes kohtades viibida, siis esimene kuu on olnud väga-väga tore. 

Kasvamise osa lisan uuel nädalal, kui oleme arsti juures ülevaatusel ära käinud. 

Edited Ametlikud mõõdud olid 3850 grammi ja 53 cm. Et selline keskmine vastsündinu 😏

Kuidas ma pretsedendi lõin ehk lugu rahanõutamisest

Enne veel, kui Imelise Beebi esimene elukuu täitub (jah, võib kahtlustada, et see blogi muutub nüüd puhtalt beebiblogiks), püüan visandada ka raseduse teise poole. 

Viimati kirjutasin oma rasedusest juuli keskel. See oli aeg, kus mulle tundus, et iiveldus hakkab järele andma ja tunneli lõpus hakkas vaikselt valgust paistma. 

Noh, tegemist oli läheneva rongiga :S

Tegelikult juulis ja augustis ma ikka elasin, mul ju pikk puhkus. Lebotasin ja käisime hästi palju spaades. Vees oli hea olla. Iiveldus oli foonina kogu aeg olemas, kuid talutav. Mingil hetkel tekkis küsimus, millal ma töölt koju jään. Ja see oli mõttekoht, sest tähtaja järgi oleksin saanud olla tööl detsembri keskpaigani, aga ma hakkasin mõtlema, et ma siiski tahan enne sünnitust ja enne jõule natuke puhata, nii et andsin teada, et ma olen olemas detsembri alguseni. Kooli seisukohalt mitte kõige mugavam variant, sest niiviisi jäi paar nädalat ripakile, aga tegime kokkuleppe, et mängime natuke tundide jaotusega ja saab hakkama. 

Septembris läksin tööle ja selgus, et see paganama iiveldus üksnes tegi näo, et ta on möödumas. Koos vaimse koormusega tuli ta vägagi jõuliselt tagasi. See oli aeg, kus ma kohati täiesti alla andsin oksendamise osas. Ses mõttes, et ma ei hoolinud enam sellest, kus ja kuidas, lihtsalt tegin ära ja elasin edasi. Selleks ajaks oli mu vaimne pool nagunii üsna räbal, mul olid süümekad kogu maailma ees, aga eelkõige pere ees, sest ma ei jõudnud mitte midagi teha. Ja see ajas mind kogu aeg nutma. Mis omakorda tekitas süümekaid. Lisame siia fakti, et mul on nagunii kehatunnetusega lood sellised nibin-nabin ja rasedus ei ole miski, mis aitaks väga palju kaasa, sest muutused on suured ja üsna kiiresti toimuvad. Ja lisame ka selle, et tööl käimine andis võimaluse tunda süüd ka õpilaste ees, sest jepp, seda süüd tundsin ma pidevalt, sest ma ei jaksanud olla selline õpetaja, kes ma olen harjunud olema. Et kokkuvõttes olin räbal paljudes aspektides.

Septembri lõpuks muutus olukord juba väga painavaks. Rääksin küll ämmakale, et raske on, aga ta pigem lohutas, et iiveldus peaks ikka üle minema ja on normaalne, kui olen väsinud. Õnneks kurtsin seda ka sõbrannale, kes ütles, et mingu ma raseduskriisi nõustaja juurde, tal on kontakt. Ja nii ma oktoobri alguses Liisa juurde jõudsin. Ja läks kolm kohtumist, et ma mõistaks, et niiviisi ei saa see asi enam jätkuda ja nii sündiski otsus minna kergemale tööle. 

Eesti vabariik on loonud nimelt väga toetava võimaluse rasedale. Kui olemasolev töö on rasedale liiga raske (kurnav, ohtlik), siis võib ta jääda pmts haiguslehele. Ehk tööl ei käi ja raha saab nagu haiguse eestki 70% eelmise kalendriaasta palgast. Teine varaint on see, et ohtlikke või liigkurnavaid tegevusi ei pea tegema, sel juhul on rasedal vähendatud töökoormus (nt 50%) ja sellega seoses vähendatud palk ning sotsiaalkindlustusamet maksab juurde selle osa, mis puudu jäi eelmise aasta sama perioodi 100%-st. 

Mina valisin teise varaindi, sest päris lõplikult koju ei olnud ma nõus veel jääma. Ja siit edasi hakkas nalja saama.

Ma olen jätkuvalt õpetaja, nii et kui tavaliselt on kergemale tööle üleminek seotud sellega, et inimene ei tõsta enam raskeid asju või ei puutu kokku ohtlike ainetega või ei tööta öösel, siis minu puhul tekkis küsimus, mida see üldse tähendaks. Et ei valmista tunde ette enam? Või ei hinda töid? Kokkuvõttes taandus asi loomulikult sellele, et vähendasime mu koormust. 

Viltu hakkas aga vedama selle asjaga kohe, sest käisin ämmaka juures vaheajal ja ütlesin talle, et mul nüüd vaja sellist paberit. Tal polnud selle vastu midagi ja kirjutas paberi kohe valmis. Mis tähendab, et järgmisel hommikul leidisn oma postkastist teate, et olen edaspidi töövõimetu. See kiri jahmatas mind kahel põhjusel - esiteks ma ei olnud ju täielikult töövõimetu ja teiseks ei pidanud see asi üldsegi mitte kohe nii ametlik olema, sest ma polnud oma tööandjaga sõnagi rääkinud ega mingeid kokkuleppeid teinud. Ütleme nii, et direktor ja õppelaja juhataja olid vägagi ähmi täis sel hommikul. Ka nemad olid saanud samasuguse lakoonilise teate. Ja leida kolme päevaga rohkem kui täiskoormuse jagu õpetajat meie provintsilinna gümnaasiumisse pole kindlasti võimatu, kuid siiski üsna keeruline missioon. 

Pärast telefonivestlusi, ümarlaua vestlust ja kirjavahetust, millesse oli haaratud ka mu ämmakas, sai siiski selgeks, et täielikult ma töölt ära ei jää ja  saime paika plaani  - jätkan 60% ga, minu kõrvale tuleb üks pensonile läinud õpetaja. See osa ei olnudki keeruline. Asi läks käest, kui ma kuu lõpus raha hakkasin tahtma. 

Nimelt olin ma ametlikult ikkagi töövõimetu ehk ei teinud tööd ehk ei saanud palka selle eest, et ma vähem tööd teen. Ja ilmselgelt ei hüvita sotsiaalkindlustusamet inimesele 100% palka, kui ta ametlikult on lihtsalt haige. Ja noh, lisame siia selle nüansi, et ma kaotan kõvasti rahas iga kord, kui mulle maksab mõni terviseamet, mitte ministeerium, sest ... õpetejate palk tõusis päris mitu protsenti 2023. aasta jaanuaris, mul jääb iga toetuse maksmise arvutamise perioodi vähem või rohkme 2022., mis tõmbab summat kõvasti alla. 

Igatahes. Kool mulle ei maksnud kolmandiku oktoobri eest, sotsiaalkindlustusamet ka ei maksnud, sest neil käib arvutus 30 päeva kaupa, mitte kuuarvestuses (lisaks sellele, et neil polnu nagunii põhjust mulle maksta). Ehk siis jäin ma rahatuks. Mul ei olnud VAJA seda raha kohe, sest ma olen ju kõrgepalgaline ega pea enam elama palgapäevast palgapäevani, aga nagu natuke veider oli. Ja lisaks - igasugune statistika väidab, et Eestis on päris palju leibkondi, kus puudub rahapuhver. Et see oleks võinud olla täitsa paha lugu. Mina vidutasin silmi, hingasin sügavalt sisse, ületasin oma hirme telefeoniga rääkimise osas ja muudkui ajasin oma raha jälgi. Suht absurd - ma läksin lihtsamale tööle üle, et vähendada stressi, ja sain kõvasti rohkem stressi :D Ja tööandja vabandus oli - sellist asja pole meie personali- ja palgaarvestaja varem näinud. 

Jepp, arusaadav. Aga see nägematus ei takista tal pidevalt tegemast mingeid otsuseid, mis osutuvad minu jaoks üsna ebamugavaks. Äkki siis küsiks kellegi käest. Sest kui ikka mõnda aega sulle juba räägitakse, et see ei ole lihtsalt töövõimetusleht, mis on mulle avataud, siis äkki ongi see nii, mis sellest et sa pole varem midagi sellist näinud. Ma olin väga lähedal sellele, et esitada kaebus. Sest ühel hetkel tekkis jõuetus, et miks mina pean nii palju tegema, sest keegi teine ei saa oma tööülesannetega hakkama. Aga siis tundus asi jonksu minevat ja ma ei teinud kaebust, sest tegelikult inimlikult oli mul natuke kahju meie arvestajast. 

Kokkuvõttes sain ma mingil hetkel novembris siiski hüvitatud summa ja oktoobris saamata jäänud palga sain detsembris ikkagi kätte. Sellesse aega jäi ka mitu kõnet teemal "kuidas sel perioodil lisatasusid saada", sest ma tegin suvel-sügisel Harnole erinevaid ampse ja nad tahtsid detsembris summad välja maksta. Seda võib, aga nagu tädi telefonis soovitas, siis ülekande selgitus peabki olema "tasu varem tehtud töö eest". No ja siis jäi siia perioodi ka minu preemiatrauma. 

Ma läksin 4. detsmbril emapuhkusele. Mingi nt 10. detsembril maksti töötajatele preemiat, mida mina ei saanud. Ja vana tuss kuidas ma solvusin. Jälle - mul ei ole vaja-vaja seda raha, aga küsimus oli austuses. Ma olin pea terve aasta tööl (pmts oli detsembrisse jäänud 1 nädal õppetööd), nagunii tegin detsmbris tööd, sest kahjuks ei saa õpilastega laksust joont alla tõmmata, nagunii tegelesin sellega, et toetasin veel oma järeltulijat, sest selgus, et tegelikult polnudki keegi temaga kokku leppinud, mis kursuseid ta andma hakkab, ja kõige krooniks oled sa tööandajana sõlminud minuga kokkuleppe, et ma täidangi mõningaid ülesandeid detsembris-jaanuaris, lihtsalt palka saan selle eest märtsis. Ja kõike seda teades tundub aus mulle preemiat mitte maksta! Preemiat kusjuures võib maksta ka emapuhkuse ajal, sest see on taas kord "tasu varem tehtud töö eest". Emapuhkuse ajal ei tohi tööd teha!

Aga ma ka küsisin, miks ma ei saanud, mille peale direktor helistas mulle, vabandas ja ütles, et tal polnud kavas mind preemiast välja jätta, vaid maksta seda märtsis, sest praegu ju ei tohi. Noh, näis. Märts pole kaugel. Samas. Mul armas kolleeg sai detsembris lapse, preemiat ei saanud ja talle pole keegi maininud, et kunagi hiljem saaks. 

Aga see kõik oli niisama taustaks. Muidu käisin tööl ja sain aru, et paganas - poole kohaga on ikka päris okei õpetaja olla. Siis tulid jõulud ja uusaasta ja sünnitus ja ... Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, ma vist ei ole saanud novembri kolmandiku eest sotsiaalkindlustusametilt hüvitist. Ja kontrollisin, tõepoolest pole. Mis veel hullem, amet oli teinud ka otsuse "seda summat ei hüvitata". Vidutasin jälle silmi, vandusin end maa põhja, et asju telefoni teel ajasin, sest kahtlustasin, et hüvitamist ei toimu Harno tasude pärast ja mul oli vaid telefoni teel saadud kinnitus, et seda võis. Aga lõpuks ikkagi palusin selgitust, seekord kirja teel :P Vastuseks sain telefonikõne :D

Ja üllatus-üllatus! Probleem tekkis jälle meie arvestaja poolelt, sest nende andmete põhjal, mis sotsiaalkindlustusse jõudsid, sain ma jõhkralt palju palka. Esialgu kirjutasin meie sekretärile, siis täpsemalt arvestajale, siis rääkisin telefoni teel mõlemaga :D Ja kui ma ei oleks olnud oma õndsas beebimullis parajasti, oleksin ma ikka päris pahane olnud, et täiskasvanud inimesed ei oska isegi küsimust välja mõelda, vaid ma pean ette ütlema, mida peab paluma selgitada. Aga ma olin oma mulles, nii et kogu asi tegi mulle vaid nalja. Ja oma raha sain ka suht kiiresti kätte. 

Ehk siis pikk lugu lühidalt kokku - Eesti riik annab suurepärase võimaluse rasedatele vähem tööd teha. Igal juhul soovitan seda varianti kaaluda, sest minu vaimne tervis sai kordi parem (mitte hea, aga parem). Ja edaspidi peaks vähemalt riigikoolides kogu see dokumentatsiooni pool ka ladusamalt minema, sest ei saa öelda "aga kunagi varem pole mitte keegi midagi sellist teinud". 

Vastakas aasta 2023

Kuigi jaanuarist on juba pool kulunud, lõpetan oma aasta kokkuvõtte ära. Need on nii toredad mälestused hiljem :) 

Mida sa tegid aastal 2023, mida sa varem teinud pole?

Läbisin IVFi täistsükli. Tulemusteta iseenesest. 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Lubasin maja ainuomanikuks saada ja need õnnetud Aafrika riigid ära õppida. Maja ostsin välja juba jaanuaris, aga Aafrika riigid ausõna lihtsalt unustasin :(

Sel aastal lubasin, et sünnitan aastal 2024. Ütleme nii, et suht napikalt läks :D Aga vähemalt sai uusaastalubadus kohe 1. jaanuaril täidetud. 

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Jaa, sündis üks Herman ja üks Sander.

Kas keegi su lähedastest suri?

Ei, aga leinan küll siiani sõpra, kes kolis Eestist ära. Jepp, ma saan aru, et ta ikka olemas ja suhelda saab ja külas käia saab ja ... Aga see ei ole ikka see :( 

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2024, mida sul 2023. aastal ei olnud?

Siia on vist paslik vastata "laps", kuigi täpsem vist isegi oleks "rasedusvaba organism" :P Tegelikult kokkuvõttes ikkagi soovin rahulikumat meelt ja vähem meeleheidet. Praegu olen nii mõnusas sünnitusjärgses mullis, kus kõik ainult imeliselt armastust täis, see tunne võiks igavesti kesta. Ma olen mõelnud, et kas ma tunnengi praegu nii suurt õnne tänu sellele, et enne tundsin nii suurt meeleheidet?

Milliseid riike sa külastasid?

Hea, et ma Tallinnasse jõudsin :D 

Milline 2023. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

23. november. Sest ... see on tähtis kuupäev 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Äkki siis see, et ma oktoobrist alates läksin kergemale tööle üle. See oli psühholoogiliselt keeruline, sest ma olin ju LUBANUD, et olen detsembrini tööl. Süütunne nii tööandja, aga eelkõige õpilaste altvedamise pärast oli päris paha. Aga saavutus oli see, et seadsin enda, oma tulevase lapse, oma paarisuhte ja oma olemsaoleva lapse olulisemaks kui mu töö. Ma arvan, et seda võib lugeda edulooks. 

Muidu sellised väiksemad õnnestumised oli näiteks see, et ma keset seda kõige hullemat iiveldust suutisn riigieksamid ära hinnata. Või näiteks see, et ma oksendanud kellelegi peale.

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Vist ikka see, et ma ei suutnud rasedusega hakkama saada. Aga see on umbes samasugune ebaõnnestumine nagu see, kui mu abielu lagunes. Et ma nagu otseselt ei näe ka siin oma süüd, sest ma ei saanud rasedusega hakkama eelkõige ikkagi füüsiliste probleemide tõttu. Ja nende vastu tõesti polnud midagi teha. 

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Ha-haa, ainult 8 kuud rasedust. Tegelt, kui järele mõela, siis vähem, sest esimesed 4 nädalat ei osanud ma aimatagi, et olen rase (valmistusin uueks IVFi ringiks), iiveldus hakkas mingi paari nädala pärast alles ja ma ju sünnitasin kaks nädalat enne tähtaega. Ehk siis. 7 kuud rasedust :D

Tegelikult haigestusin kohe esimesel emapuhkuse päeval haigusesse, mis tundus olevat gripp. Või ma ei tea, mis see oli, sest covidi test oli negatiivne, kuigi arvestasin ka sellega, et test on lihtsalt vanaks läinud ega tööta enam. Igatahes laksas palaviku väga kõrgele ja teise sümptomina oli oksendamine :S Köha ega nohu ega lihasvalu ega miskit muud polnud, peale MEELETU jõuetuse. Kui ma juba omal jalal vannituppa jaksasin liibata, jäi Ruudi haigeks. Erinevalt minu koroonatestist näitas tema oma kohe kaht triipu. Ja tal oli ka klassikaline koroona koos kõrge palaviku ja hobuseköhaga. Jõuetu on ta siiani, kuu aega hiljem. 

Igatahes sai nüüd selgeks, et mu esimene haigus ei olnud covid, sest nädal pärast Ruudit jäin ma uuesti haigeks ja seekord sain triibud testile. Ja läks vaid 10 päeva, kui ka hr Keemik oma ihaldatud positiivse testi sai. 

Koroona kulges võrreldes raseduse ja mu esimese haigusega väga leebelt :D

Mis oli parim asi, mille ostsid?

Ma arvan, et kõige mõnusam on mu soe, pahkluudeni ulatuv talvemantel, mida kannatas kanda kuni sünnituseni ja mis on ka praegu väga ilus ja mõnus. Mu uued talvesaapad meeldivad mulle ka väga, ostetud said praktilisest vajadusest - ma sain aru, et mul on vaja lukuga saapaid, sest paelu on palju keerulisem kinni saada :D Aga saapad on ilusad, rohelised. 

Koju ostsime uue külmkapi, oluliselt suurema kui varasem. Mitte et me vana oleksime välja visanud, meil on nüüd lihtsalt kaks külmkappi, mõlemad toitu täis. 

Kelle teod väärisid tunnustust?

Ma ei teagi. Ruudi on vapralt sotsialiseerumisega tegelenud. Ja noh, koolis käib ka enam-vähem (jepp, mul on latt suht madalal selles osas, ma usun, et igasuguste vaimse tervise diagnoosidega laste vanemad mõistavad). Sõber, kes Eestist ära kolis, sest kuigi tema lahkumine teeb mind kurvaks, on super, et tal oli julgust jätta töö ja lahkuda, mitte jätkata oma elu õnnetu ja läbipõlenuna. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

See on nii keeruline küsimus, sest tülgastus on päris karm sõna. Aga ütleme siis, et  kurvastust tekitas ja tekitab minus poja isa, kes oleks nagu täiesti unustanud, et tal laps on. Eksi ema on oluliselt rohkem meie eludes, tal käisime sünnipäeval, pidasime jõule, ta käis just külas muhedat beebit vaatamas. Aga jah, tema poeg elab mingit oma elu, kus tal pole järeltulijaid. Ruudi ise võtab seda kuidagi pragmaatiliselt, aga mina olen kurb. 

Teine teema oli tööga. Pean tunnistama, et see, kuidas kooli juhtkonnas on paistnud keegi päriselt mõtlevat, mis siis saab, kui ma ära lähen, tekitab juba tülgastusele lähenevat tunnet. Ma tõesti proovisin rääkida, aga jah, põrkasin vastu seinu. Kuniks ma ära läksin ja mu asendajad said aru, et aaaaa, ongi vähe pekkis. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik sõlmida kellegagi niiviisi tööleping, et tööülesannetest ei räägita. 

Millele kulus enamik su rahast?

Euriborile :D Pere eelarve mõttes ka kütusele, sest hr Keemik käib ju teises llinnas tööl. Autoga.

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Positiivne rasedustest loomulikult. Või kui aus olla, siis kõik need 6 testi, mis ma tegin. Ma pidin ju kindel olema, et mulle pole sattunud praaktest, mis näitab valepositiivset. 

Milline laul jääb sulle alati 2023. aastat meenutama?

Mitte miskit ei tule ette. Ma ei kuulanud eriti muusikat sel aastal.

Mis oli su lemmiktelesaade?

Masterchef Eesti oli see, mida ma vaatasin. Kõige hullema iiveldusperioodi ajal jooksid telksis Midsommeri mõrvade varasemad hooajad, hr Keemik tõmbas mulle kõik ja nii ma tiksusin Barnaby saatel. 

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Mitte et ma oleks väga palju lugenud, aga "Angela tuhk" on saanud mult kõrged punktid. 

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

"Oppenhaimerit" ja "Barbiet" käisin kinos vaatamas. Ja üht superkangelaste filmi, seda, kus tegelased on naised. Neist viimane on selgelt kõige kehvem, ma ausalt kohati ei suutnud uskuda, et keegi on sellise filmi teinud, mis nagu peaks vist näitama, et tüdrukud-naised võivad ka kangelased olla, aga tegelikult näitavad, et see on päris halb, kui tüdrukud-naised üritvaad kangelased olla. "Barbie" osas olid mul vist ootused liiga kõrged, film iseenesest oli vahva, aga mul jäi kuidagi pealiskaudsuse ja klišeelikkuse tunne siiski sisse. Ja "Oppenhaimer" tekitas minus segadust, sest ma ei saanud aru, mis lugu see film räägib, ma ei saanud isegi sellest aru, kelle lugu ta räägib :D Taas, nautisin filmi, see oli haarav ja puha, aga see katarsis, eksole. 

Siinkohal oleks ehk paslik teha hoopis Ugalale reklaami. Üle tüki aja oli teatrist lahe kogemus Ugala lavastusega "Head lapsed". Selle alus on muuseas ka fimis, "Koerahammas", mis on täitsa auhinnatud film ja puha. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Rõõmustanud, nautinud. Ja vb rohkem selliseid paarikese asju, sest nüüd beebi kõrvalt on mingid asjad keerulisemad. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Kas kedagi üllatab, kui vastan siia "Oksendanud"? Noh, nutta oleks ka võinud vähem. 

Kas sa armusid kellessegi 2023. aastal?

Mitte sellises klassikalises mõttes. 

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Ei. 

Mida sa tahtsid ja said?

See on lihtne - tahtsin rasedust ja sain!

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Sain 39 ja mul pole õrna aimugi :D Vist olid kodus pereliikmed külas?  

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Ma ei tea suurt midagi kuulsustest. Siiani hämmastunud nt selle üle, kes kõik meil ministrid on. Ausalt, vaimne võimekus on liiga madal, et kellestki midagi teada.

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Loomulikult ootasin ma, et mul tuleb tõeliselt õilmitsev rasedus, kus ma muutun imeilusaks ja tunnen end jumalannana. Mitte moondunud kehaga oksendava koletisena. Kusjuures vaatan piltidelt, et ma olin raseduse ajal samas mõttes ilus nagu siis, kui ma abikaasast lahku läksin. See silmadest peegelduv äng sobib mulle :D  

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Mu raseduskriisi nõustaja Liisa. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sel aastal saan puhtast südamest öelda. et tõepoolest oli hetki, kus ma ei olnud mõistuse juures. Aga ma arvan, et Liisa aitas hästi, ehk siis tunnistamine endale, et ma ei saagi hakkama mõistuse juures olemisega.

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i) õnnelikum või kurvem? ma olen 2023. aastal olnud nii kurb, et ma arvan, et mitte kunagi varem pole ma sellises olekus olnud. Ma mõtlesin päriselt, et tegelikult oleks nii mul kui ka kõigil teistel mu ümber kergem, kui mind enam ei oleks. Sellist mõtet ei ole minu elus varem mitte kunagi olnud. Praegu selle eest olen miljon korda õnnelikum kui päris paljude aastate jookusl kokku.

ii) kõhnem või paksem? Noh, aasta lõpus olin ma igatahes vatsakam :D Aga muus osas tegelikult ma ei tea, keha on muutunud, aga näiteks tagumik on suht kadunud :S Suure kõhuga oli see päris naljakas vaatepilt, kontrast oli tugev. 

iii) rikkam või vaesem? vaesem, sest ma ei jaksanud nii palju tööd teha ja sellega seoses sain ka vähem raha. Ja kulus teist ikka sama palju või rohkem. 

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2023. aastal said?

Minu vaimne tervis olgu minu otsuste tegemisel olulisim. Ning oma heaolu eest peangi võtma ise vastutuse. 

Ennustus aastaks 2024

Olukord on taas kokkuvõetav tõdemusega "inimne plaanib, Jumal naerab". Mul nimelt oli kena plaan kirjutada postitus oma ülejäänud rasedusest, sellest, kuidas ma ikkagi olin see inimene, kes oksendas täiesti lõpuni välja, ja sellest, kuidas ma lõin pretsedendi kergemale tööle üleviimisega (ja kui krd palju janti sellega siiani on), ja aasta kokkuvõtte mõtlesin ka ära kirjutada. 

Ma ikka loodan need postitused ka ära kirjutada, aga mitte täna, sest täna tahan ma siiski anda aimdust, milline mu uus aasta potentsiaalselt tuleb, arvestades vana tarkust, et see, millega tegeled aasta esimesel päeval, määrab kogu uue aasta.

Mina nimelt tegelesin 1. jaanuaril hommikul kaheksast õhtul poole üheteistkümneni sünnitamisega :D 

(Järgneb ülevaade sellest, kuidas kulges mu sünnitus, eelkõige endale mälestuse talletamiseks, aga kõik teised võivad ka lugeda)

Ei saa öelda, et see oleks päris pauk luuavarrest olnud, sest 31.12 sai täis 38 nädalat, mis tähendab, et aeg sünnituseks oli igati küps. Lihtsalt see, et mingeid muid hoiatusi varem absoluutselt ei olnud, tähendas, et ma ei võtnud asja väga tõsiselt ka siis, kui 1. jaanuari hommikul korralikku terviklikku limakorki kohtasin. Eelmisel korral läks pärast tema kohtamist päris jupp aega veel sünnituseni. Sel korral oli nõks teisiti, sest voodisse tagasi minnes sain ma aru, et toonused, mida olin tundnud viimased 20 nädalat, käisid nüüd koos valuga. Vahed olid küll nii 15 minutit ja valud muidugi poisikesed, aga regulaarsed. Mingil hetkel kolisin teleka ette magama. See õnnestus nii 10 minuti kaupa. Ma oleksin sedasi mõnda aega jätkanud, kui poleks ühel hetkel avastanud, et iga kokkutõmbega eraldub ka verd. See oli miski, mille kohta ma ei teadnud, kas see on normaalne ja hr Keemik helistas TÜKi, et nõu saada. Sealt öeldi, et arvatavasti on kõik hästi, aga tegelikult võiks keegi teadjam inimene üle vaadata. Nii hakkasin ma 1. jaanuaril kell 12 oma haiglakotti pakkima (no ei olnud siiani tunnet tulnud). Mitte et ma tegelikult oleks tahtnud nii vara kohale minna, aga sõit ju ka ja nagu hr Keemik ütles, võime Tartus hotelli ka võtta, kui midagi ei toimu, aga pärast hea lühike maa haiglasse minna. 

(Vahearutlusena. Kas see on mingi üldine meeste värk, et nad eelistavad, et sünnitus toimuks kõrgema etapi haiglas, või lihtsalt mina olen selliste otsa sattunud? Mul on nüüd mõlema sünnitusega olnud lapsel isa, kes läheb pingesse puhtalt selle peale, kui öelda "ma vist ei viitsi Tartusse sünnitama sõita". Ja need tõesti on kaks väga erinevat meest :D)

Igatahes kell kaks TÜKis tuvastas KTG regulaarse emakatöö 5-6 minuti tagant ja ämmaemand mõõtis 4 cm avatust. Nagu päriselt - 4 sentimeetrit ehk pmts kogu sünnituse esimene faas oli mul läbitud nii, et ma ei saanud arugi, et väga ebamugav oleks, ainult puhisema võttis. Ma jõudsin üsna vähe sünnituseks valmistuda, aga nii palju teooriat tean, et I faasis ongi valude välja hingamine. Ja sellele järgneb II faas (5-8 cm avanemine), kus tuleb juba hääle peale üle minna. 

Muhelesin sünnitustuppa minnes omaette, et vot milline ürgnaine ma olen, sünnitan lihtsalt mööda minnes lapse. 

Noh, ütleme nii, et Jumal naeris siinkohal. 

Sünnitustuba oli haigla kohta suht õdus, keset tuba olev voodi tekitas kergelt natside eksperimendi vaibi, aga sealsamas olev vann kuidagi mahendas olukorda. Panin kleidi (mitte ei saa aru, miks seda hamet, mis äärmisel juhul öösärgi mõõdu välja annab, järjekindlalt kleidiks kutsuti :D) selga ja jätkasin sünnitamisega.

Nüüd oli mõnda aega selline igav aeg. Hr Keemik pani koledat 90ndate muusikat ja tegi hunniku kompromiteerivaid pilte, tassis sööki ette ja tegi lolle nalju, mina valutasin (kohusetundlikult aaaa-tades), võtsin vanni, sõin, lobisesin valude vahel. Ämmakas käis iga poole tunni tagant vaatamas, mis teeme, pakkus valuvaigisteid ja mingitel aegadel pani KTG masina külge. Mingi nelja paiku tehtud KTG puhul oli ta natuke segaduses, et kas tõesti ei saa ta andureid õigesti külge. Kella kuuest tehtu aga muutis ta juba murelikumaks. Ses mõttes et minu ja lapsega oli kõik korras, lihtsalt masin näitas, et kuigi emakas teeb regulaarset tööd, on kokkutõmbed nõrgad ja lühikesed. Ma olin tegelikult juba pärast eelmist KTG-d mõtlema hakanud, et mul on ikka liiga hea olla, jepp valud on, aga pmts olin ma läbi häda võimeline nende ajal ka liikuma ja rääkima. Igatahes vannist hoidsin nüüd eemale, sest kuum vesi tegi olukorra veel mõnusamaks, aga seda polnud nüüd küll enam vaja. 

Kell seitse (ehk viis tundi pärast eelmist korda) mõõtis ämmakas uuesti avatust. Ja tulemuseks oli 4 cm. 

Nagu päriselt. Ma olin enda meelest 5 tundi tublisti tööd teinud ja tulemus oli null. Ma läksin nii kurvaks. Ämmakas ka. Ütles, et ta läheb räägib valvearstiga, aga arvatavasti annab mulle paracetamoli kätte ja saadab ööseks koju puhkama. Meie hakkasime arutlema, mida me siis teeme, võtamegi hotelli või läheme kellegi juurde külla (eks see näitab, kui väga ma tegelikult ei sünnitanud, sest ma täitsa olin võimeline kaasa arutlema). 

Õnneks valvearst oli pigem selline mõeldud-tehtud aktiivse meelelaadiga naine. Astus meie tuppa, küsis, kas ta võib veed avada, võttis puust grillvarda ja kell pool kaheksa läks mul voodis soojaks ja märjaks. Mina ... hakkasin selle peale sünnitama :D Ehk siis nüüd tõesti tulid korralikud valud, sellised, mis tõid kaasa aaaa-tamise, mille kohta hr Keemik enma ei kommenteerinud, et kõla järgi pole võimalik aru saada, kas siin toimub lapse eostamine või sünnitamine. Valude vahed olid üsna kohe alla kolme minuti, nii et julgesin uuesti vanni minna, sest tundus, et nüüd võib lubada endale mõnusamat olemist. 

Tunni pärast tuli ämmakas mind vaatama, kiitis, et ta kuuleb, et asi toimib, ja uuris, kas soovin midagi. Mina soovisin epiduraali. See soov oli kusjuures peamine põhjus, miks ma üldse olin valmis Tartusse sõitma. Meil siin kohalikus haiglas on mittetäielik epiduraalivõimekus ehk oleneb, kas anesteesiabrigaad on kohal või mitte. Pluss suhtumine kaldub sinnapoole, et tegelikult võiks ikka ilma sünnitada. Ma korra olen juba naturaalselt sünnitanud ja ma tõesti unistasin sellest, et tehakse süst, ma tunnen, kuidas valud vaibuvad, ning ma saan paar tundi puhata ja naltsi visata (jepp, Jumal juba muheleb habemesse).

Ühesõnaga soovisin epiduraali. Selles mõttes on praegu natuke naljakas seda meenutada, et ma nagu vabandasin ämmaka ees, et ma seda tahan. Et jaa, ma saan aru küll, et ma pole eriti pikalt valutanud ja ma olen täie mõistuse juures, aga esimesel korral ma jäin epikast ilma, sest olin saavutanud täisavatuse ja ei taha seekord riskida ilmajäämisega. Ämmakas sai täiega aru, mõõtis avatus, mis oli nüüdseks 6 (ehk siis pärast viit tundi seisakut oli tunniga 2 cm juurde tulnud avatust) ja läks brigaadi kohale kutsuma. Mina pidin edasi voodis olema. Pikutasin, pigistasin hr Keemiku kätt, kuniks ta täis oksendasin. Ta õnneks on kiire reageerimisega poiss, haaras kuskilt mugava neerukujulise kausi, kuhu ma siis jätkasin oksendamist. Ja kui see täis sai, siis andis ka järgmise. Ma olin ju nende esimese viie tunni ajal söönud...

Pealt üheksat jõudis epiduraalibrigaad kohale ja nemad olid ülinunnud tädid. Aga kogu protseduur oli ses mõttes vaevaline, et nad igaks juhuks pidasid iga kord pausi, kui mul tuhu oli (ja tuhud käisid mul tihedalt ja pikalt). Ja kui tundus, et kõik on valmis, selgus, et vist ikka sattus vale koht, nii et kõik algas otsast peale. Ma isegi ei tea, millal omadega lõpuks valmis saime, igatahes ühel hetkel võisin keerata enda selili ja jääda ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab. Ämmakas vaatas samal ajal avatust. Ega ole vist üllatus, et vahepeal oli asi jõudsalt edasi arenenud, avatuseks oli 8 cm ja ämmakas ütles, et üks väike nukk on veel ees. Mille peale mina tundsin kohe pressi. 

Holy shit, nüüd läks raskeks. Ämmakas ei lubanud ju kaasa pressida, ütles, et hinga üle. Ma tegelikult ei saa aru, mida sellega mõeldakse. Pressi ära hoida ei võimalik, seda teeb keha täiesti autonoomselt. Aga ma siiralt proovisin. Ehk siis lamasin seal voodis, külili (sest mulle tundus, et niiviisi hoian natuke kinni, noh, nagu jalad ristis või nii) ja hoidsin elu eest presse tagasi. Samal ajal iga pressiga tuli umbes ämbri jagu lootevett voodisse. Lisaks sain aru, et tõepoolest käivad lisaks pressidele edasi ka tuhud, aga need ei ole nii valusad kui enne ehk aaaa-tasin vaiksemalt. Üllatus oli see minu jaoks ses mõttes, et esimesest sünnitusest ma mäletan, et pressid olid väga-väga intensiivsed, aga mingit valu nendega ei kaasnenud, seekord olid valud olemas isegi epiduraalile vaatamata. Mitte väga pika aja pärast ütlesin hr Keemikule, et kutsu ämmakas, ma enam ei suuda presse tagasi hoida. Ämmakas tuli, vaatas emakakaela, vabandas, et teeb mulle haiget, aga nii saab üks nurk tuleb ikkagi eest ära saada, pani seejärel endale põlle ette ja ütles, et nüüd kujuta ette, et sul kange kakahäda ja pressid samamoodi, häält ei tee samal ajal, kui õhk saab otsa, siis kiiresti hingad sisse ja surud edasi. 

Tegin seda kolm korda ühe pressi jooksul. Siis oli korraks vaikus. Aga suht valus oli, ämmakas kommenteeris, et jaa, laps on praegu kitsa koha peal, las ta natuke venitab. Ja siis ma sain aru, et nüüd ma päriselt sünnitan. Tuli teine press, jälle jõudsin kolm korda panustada. "Veerand pead on väljas," kommenteeris ämmakas. Ja alles siis sain ma aru, et ma sünnitan päriselt nüüd kohe, mitte tunni või kahe pärast, nagu ma siiani arvasin. See veerand pead oli ka päris valus, aga ootasime kolmekesi kannatlikult. Ja siis see kolmas press tuli ning täpselt nagu kahe esimesega jõudsin kolm korda panustada ja käes ta oligi, meie pisike tütreke. Ja kohe tegi kenasti häält ja oli roosa, Apgar oli 9/10, nii et suurepärane. Ja ma olin hetkega temast vaimustuses :D

Ma ei teagi, kas asi oli epiduraalis või lihtsalt terves kogemuses, aga ma olin kohe pärast sünnitust täiesti ergas. Vaatasin huviga platsentat (ma ei tea, miks, aga mind üllatas, et platsenta on niii suur ja näeb välja nagu mõnus mahlane praetükk) ja nabanööri (mille olemus mind ka üllatas, sest ta on palju paksem, kui ma arvasin, mõnevõrra hallim ja noh, väga limane tundus see ka. Hr Keemik üllatus nabanööri sitkusest). 

Nii umbes pool tundi pärast lapse sündi jõudsin sellesse faasi, kus ütlesin, et ma tean, et see kõlab kummaliselt arvestades seda, milliseid roppe sõnu ma vahepeal kasutasin, aga tegelikult oli täiega äge kogemus see sünnitus. Ja tõepoolest oli. Ma ei tea, kas seekord oligi lihtsam, ma olin vanem ja teadlikum või aitas hr Keemiku kohalolek, aga kui ma pärast suure venna sündi olin kindel, et mitte kunagi enam ei ole ma valmis seda valu üle elama, siis seekord pole mul üldse mälestust valust. Seekord on ahela nõrgim lüli rasedus, sest see õudus on mul ka praegu liiga eredalt meeles. Ja mu keha on nii-nii tänulik, et ta enam rase ei pea olema. 

Ametlikult läks sünnituse pikkuseks kirja 10 tundi ja 48 minutit, mis kõlab nagu pikk ja hirmus sünnitus, aga tegelikult oleks ka ilma epiduraalita olnud oluliselt leebem kui Ruudi-aegne 4 tundi ja 30 minutit. 

Tulemuseks 3136 grammi ja 50 cm puhast armastust. Ja sellist aastat 2024 ma täitsa ootan :)