Ennustus aastaks 2024

Olukord on taas kokkuvõetav tõdemusega "inimne plaanib, Jumal naerab". Mul nimelt oli kena plaan kirjutada postitus oma ülejäänud rasedusest, sellest, kuidas ma ikkagi olin see inimene, kes oksendas täiesti lõpuni välja, ja sellest, kuidas ma lõin pretsedendi kergemale tööle üleviimisega (ja kui krd palju janti sellega siiani on), ja aasta kokkuvõtte mõtlesin ka ära kirjutada. 

Ma ikka loodan need postitused ka ära kirjutada, aga mitte täna, sest täna tahan ma siiski anda aimdust, milline mu uus aasta potentsiaalselt tuleb, arvestades vana tarkust, et see, millega tegeled aasta esimesel päeval, määrab kogu uue aasta.

Mina nimelt tegelesin 1. jaanuaril hommikul kaheksast õhtul poole üheteistkümneni sünnitamisega :D 

(Järgneb ülevaade sellest, kuidas kulges mu sünnitus, eelkõige endale mälestuse talletamiseks, aga kõik teised võivad ka lugeda)

Ei saa öelda, et see oleks päris pauk luuavarrest olnud, sest 31.12 sai täis 38 nädalat, mis tähendab, et aeg sünnituseks oli igati küps. Lihtsalt see, et mingeid muid hoiatusi varem absoluutselt ei olnud, tähendas, et ma ei võtnud asja väga tõsiselt ka siis, kui 1. jaanuari hommikul korralikku terviklikku limakorki kohtasin. Eelmisel korral läks pärast tema kohtamist päris jupp aega veel sünnituseni. Sel korral oli nõks teisiti, sest voodisse tagasi minnes sain ma aru, et toonused, mida olin tundnud viimased 20 nädalat, käisid nüüd koos valuga. Vahed olid küll nii 15 minutit ja valud muidugi poisikesed, aga regulaarsed. Mingil hetkel kolisin teleka ette magama. See õnnestus nii 10 minuti kaupa. Ma oleksin sedasi mõnda aega jätkanud, kui poleks ühel hetkel avastanud, et iga kokkutõmbega eraldub ka verd. See oli miski, mille kohta ma ei teadnud, kas see on normaalne ja hr Keemik helistas TÜKi, et nõu saada. Sealt öeldi, et arvatavasti on kõik hästi, aga tegelikult võiks keegi teadjam inimene üle vaadata. Nii hakkasin ma 1. jaanuaril kell 12 oma haiglakotti pakkima (no ei olnud siiani tunnet tulnud). Mitte et ma tegelikult oleks tahtnud nii vara kohale minna, aga sõit ju ka ja nagu hr Keemik ütles, võime Tartus hotelli ka võtta, kui midagi ei toimu, aga pärast hea lühike maa haiglasse minna. 

(Vahearutlusena. Kas see on mingi üldine meeste värk, et nad eelistavad, et sünnitus toimuks kõrgema etapi haiglas, või lihtsalt mina olen selliste otsa sattunud? Mul on nüüd mõlema sünnitusega olnud lapsel isa, kes läheb pingesse puhtalt selle peale, kui öelda "ma vist ei viitsi Tartusse sünnitama sõita". Ja need tõesti on kaks väga erinevat meest :D)

Igatahes kell kaks TÜKis tuvastas KTG regulaarse emakatöö 5-6 minuti tagant ja ämmaemand mõõtis 4 cm avatust. Nagu päriselt - 4 sentimeetrit ehk pmts kogu sünnituse esimene faas oli mul läbitud nii, et ma ei saanud arugi, et väga ebamugav oleks, ainult puhisema võttis. Ma jõudsin üsna vähe sünnituseks valmistuda, aga nii palju teooriat tean, et I faasis ongi valude välja hingamine. Ja sellele järgneb II faas (5-8 cm avanemine), kus tuleb juba hääle peale üle minna. 

Muhelesin sünnitustuppa minnes omaette, et vot milline ürgnaine ma olen, sünnitan lihtsalt mööda minnes lapse. 

Noh, ütleme nii, et Jumal naeris siinkohal. 

Sünnitustuba oli haigla kohta suht õdus, keset tuba olev voodi tekitas kergelt natside eksperimendi vaibi, aga sealsamas olev vann kuidagi mahendas olukorda. Panin kleidi (mitte ei saa aru, miks seda hamet, mis äärmisel juhul öösärgi mõõdu välja annab, järjekindlalt kleidiks kutsuti :D) selga ja jätkasin sünnitamisega.

Nüüd oli mõnda aega selline igav aeg. Hr Keemik pani koledat 90ndate muusikat ja tegi hunniku kompromiteerivaid pilte, tassis sööki ette ja tegi lolle nalju, mina valutasin (kohusetundlikult aaaa-tades), võtsin vanni, sõin, lobisesin valude vahel. Ämmakas käis iga poole tunni tagant vaatamas, mis teeme, pakkus valuvaigisteid ja mingitel aegadel pani KTG masina külge. Mingi nelja paiku tehtud KTG puhul oli ta natuke segaduses, et kas tõesti ei saa ta andureid õigesti külge. Kella kuuest tehtu aga muutis ta juba murelikumaks. Ses mõttes et minu ja lapsega oli kõik korras, lihtsalt masin näitas, et kuigi emakas teeb regulaarset tööd, on kokkutõmbed nõrgad ja lühikesed. Ma olin tegelikult juba pärast eelmist KTG-d mõtlema hakanud, et mul on ikka liiga hea olla, jepp valud on, aga pmts olin ma läbi häda võimeline nende ajal ka liikuma ja rääkima. Igatahes vannist hoidsin nüüd eemale, sest kuum vesi tegi olukorra veel mõnusamaks, aga seda polnud nüüd küll enam vaja. 

Kell seitse (ehk viis tundi pärast eelmist korda) mõõtis ämmakas uuesti avatust. Ja tulemuseks oli 4 cm. 

Nagu päriselt. Ma olin enda meelest 5 tundi tublisti tööd teinud ja tulemus oli null. Ma läksin nii kurvaks. Ämmakas ka. Ütles, et ta läheb räägib valvearstiga, aga arvatavasti annab mulle paracetamoli kätte ja saadab ööseks koju puhkama. Meie hakkasime arutlema, mida me siis teeme, võtamegi hotelli või läheme kellegi juurde külla (eks see näitab, kui väga ma tegelikult ei sünnitanud, sest ma täitsa olin võimeline kaasa arutlema). 

Õnneks valvearst oli pigem selline mõeldud-tehtud aktiivse meelelaadiga naine. Astus meie tuppa, küsis, kas ta võib veed avada, võttis puust grillvarda ja kell pool kaheksa läks mul voodis soojaks ja märjaks. Mina ... hakkasin selle peale sünnitama :D Ehk siis nüüd tõesti tulid korralikud valud, sellised, mis tõid kaasa aaaa-tamise, mille kohta hr Keemik enma ei kommenteerinud, et kõla järgi pole võimalik aru saada, kas siin toimub lapse eostamine või sünnitamine. Valude vahed olid üsna kohe alla kolme minuti, nii et julgesin uuesti vanni minna, sest tundus, et nüüd võib lubada endale mõnusamat olemist. 

Tunni pärast tuli ämmakas mind vaatama, kiitis, et ta kuuleb, et asi toimib, ja uuris, kas soovin midagi. Mina soovisin epiduraali. See soov oli kusjuures peamine põhjus, miks ma üldse olin valmis Tartusse sõitma. Meil siin kohalikus haiglas on mittetäielik epiduraalivõimekus ehk oleneb, kas anesteesiabrigaad on kohal või mitte. Pluss suhtumine kaldub sinnapoole, et tegelikult võiks ikka ilma sünnitada. Ma korra olen juba naturaalselt sünnitanud ja ma tõesti unistasin sellest, et tehakse süst, ma tunnen, kuidas valud vaibuvad, ning ma saan paar tundi puhata ja naltsi visata (jepp, Jumal juba muheleb habemesse).

Ühesõnaga soovisin epiduraali. Selles mõttes on praegu natuke naljakas seda meenutada, et ma nagu vabandasin ämmaka ees, et ma seda tahan. Et jaa, ma saan aru küll, et ma pole eriti pikalt valutanud ja ma olen täie mõistuse juures, aga esimesel korral ma jäin epikast ilma, sest olin saavutanud täisavatuse ja ei taha seekord riskida ilmajäämisega. Ämmakas sai täiega aru, mõõtis avatus, mis oli nüüdseks 6 (ehk siis pärast viit tundi seisakut oli tunniga 2 cm juurde tulnud avatust) ja läks brigaadi kohale kutsuma. Mina pidin edasi voodis olema. Pikutasin, pigistasin hr Keemiku kätt, kuniks ta täis oksendasin. Ta õnneks on kiire reageerimisega poiss, haaras kuskilt mugava neerukujulise kausi, kuhu ma siis jätkasin oksendamist. Ja kui see täis sai, siis andis ka järgmise. Ma olin ju nende esimese viie tunni ajal söönud...

Pealt üheksat jõudis epiduraalibrigaad kohale ja nemad olid ülinunnud tädid. Aga kogu protseduur oli ses mõttes vaevaline, et nad igaks juhuks pidasid iga kord pausi, kui mul tuhu oli (ja tuhud käisid mul tihedalt ja pikalt). Ja kui tundus, et kõik on valmis, selgus, et vist ikka sattus vale koht, nii et kõik algas otsast peale. Ma isegi ei tea, millal omadega lõpuks valmis saime, igatahes ühel hetkel võisin keerata enda selili ja jääda ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab. Ämmakas vaatas samal ajal avatust. Ega ole vist üllatus, et vahepeal oli asi jõudsalt edasi arenenud, avatuseks oli 8 cm ja ämmakas ütles, et üks väike nukk on veel ees. Mille peale mina tundsin kohe pressi. 

Holy shit, nüüd läks raskeks. Ämmakas ei lubanud ju kaasa pressida, ütles, et hinga üle. Ma tegelikult ei saa aru, mida sellega mõeldakse. Pressi ära hoida ei võimalik, seda teeb keha täiesti autonoomselt. Aga ma siiralt proovisin. Ehk siis lamasin seal voodis, külili (sest mulle tundus, et niiviisi hoian natuke kinni, noh, nagu jalad ristis või nii) ja hoidsin elu eest presse tagasi. Samal ajal iga pressiga tuli umbes ämbri jagu lootevett voodisse. Lisaks sain aru, et tõepoolest käivad lisaks pressidele edasi ka tuhud, aga need ei ole nii valusad kui enne ehk aaaa-tasin vaiksemalt. Üllatus oli see minu jaoks ses mõttes, et esimesest sünnitusest ma mäletan, et pressid olid väga-väga intensiivsed, aga mingit valu nendega ei kaasnenud, seekord olid valud olemas isegi epiduraalile vaatamata. Mitte väga pika aja pärast ütlesin hr Keemikule, et kutsu ämmakas, ma enam ei suuda presse tagasi hoida. Ämmakas tuli, vaatas emakakaela, vabandas, et teeb mulle haiget, aga nii saab üks nurk tuleb ikkagi eest ära saada, pani seejärel endale põlle ette ja ütles, et nüüd kujuta ette, et sul kange kakahäda ja pressid samamoodi, häält ei tee samal ajal, kui õhk saab otsa, siis kiiresti hingad sisse ja surud edasi. 

Tegin seda kolm korda ühe pressi jooksul. Siis oli korraks vaikus. Aga suht valus oli, ämmakas kommenteeris, et jaa, laps on praegu kitsa koha peal, las ta natuke venitab. Ja siis ma sain aru, et nüüd ma päriselt sünnitan. Tuli teine press, jälle jõudsin kolm korda panustada. "Veerand pead on väljas," kommenteeris ämmakas. Ja alles siis sain ma aru, et ma sünnitan päriselt nüüd kohe, mitte tunni või kahe pärast, nagu ma siiani arvasin. See veerand pead oli ka päris valus, aga ootasime kolmekesi kannatlikult. Ja siis see kolmas press tuli ning täpselt nagu kahe esimesega jõudsin kolm korda panustada ja käes ta oligi, meie pisike tütreke. Ja kohe tegi kenasti häält ja oli roosa, Apgar oli 9/10, nii et suurepärane. Ja ma olin hetkega temast vaimustuses :D

Ma ei teagi, kas asi oli epiduraalis või lihtsalt terves kogemuses, aga ma olin kohe pärast sünnitust täiesti ergas. Vaatasin huviga platsentat (ma ei tea, miks, aga mind üllatas, et platsenta on niii suur ja näeb välja nagu mõnus mahlane praetükk) ja nabanööri (mille olemus mind ka üllatas, sest ta on palju paksem, kui ma arvasin, mõnevõrra hallim ja noh, väga limane tundus see ka. Hr Keemik üllatus nabanööri sitkusest). 

Nii umbes pool tundi pärast lapse sündi jõudsin sellesse faasi, kus ütlesin, et ma tean, et see kõlab kummaliselt arvestades seda, milliseid roppe sõnu ma vahepeal kasutasin, aga tegelikult oli täiega äge kogemus see sünnitus. Ja tõepoolest oli. Ma ei tea, kas seekord oligi lihtsam, ma olin vanem ja teadlikum või aitas hr Keemiku kohalolek, aga kui ma pärast suure venna sündi olin kindel, et mitte kunagi enam ei ole ma valmis seda valu üle elama, siis seekord pole mul üldse mälestust valust. Seekord on ahela nõrgim lüli rasedus, sest see õudus on mul ka praegu liiga eredalt meeles. Ja mu keha on nii-nii tänulik, et ta enam rase ei pea olema. 

Ametlikult läks sünnituse pikkuseks kirja 10 tundi ja 48 minutit, mis kõlab nagu pikk ja hirmus sünnitus, aga tegelikult oleks ka ilma epiduraalita olnud oluliselt leebem kui Ruudi-aegne 4 tundi ja 30 minutit. 

Tulemuseks 3136 grammi ja 50 cm puhast armastust. Ja sellist aastat 2024 ma täitsa ootan :)

Palun mine ära aasta 2021

Viimasest postitusest on nüüd möödas üle aasta. Mõtlesin tegelikult, et blogimisega ongi kõik, polnud enam mingit soovi, sest kõik oleks nagu juba olnud ja midagi põnevat ei toimunud. Eks universum kuulis... ja andis põhjuse kirjutada. Aastakokkuvõtted on mulle alati olulised olnud, loen vahel enda omi üle ja ka teiste omad on alati huvitavad. Nii et siit ta tuleb - eriti fucked up aasta kokkuvõte. 

Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?

Ausalt öeldes olen teinud ikka päris palju uusi asju. Näiteks sattusin elus esimest korda Rootsi kruiisile. Aga mul ei olnud varem Tinderis kontot, pole kunagi varem käinud klassikalistel kohtingutel. Keeleneet on ka uus kogemus (ärge uskuge, kui teile öeldakse, et selle tegemine pole eriti valus) 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Eelmisel aastal kirjutasin nii:" Uue aasta lubadusi on kaks - jätkata hommikuse päikesetervitusega ja õppida selgeks Aafrika riikide nimed ja asukohad." Kumbagi tegelikult ei täitnud. Päikesetervitusi tegin reaalselt iga päev kuni juuni lõpuni, sealt edasi mitte kordagi. Aafrika riikidest sain selgeks Chadi... Aga lubasime prl Vaprakesega, et teeme selle nüüd ära!

Uueks aastaks lubasin ära teha inglise keele tasemeeksami ja juua vähem alkoholi. Selle lubasin ka välja mõelda, kes ma olen ja kelleks tahan saada. Lisaks luban ka oma tätoveeringu ära teha. Hetkel tundub juba, et tuleb teha kaks.

Kas keegi su lähedastest sai lapse?

Ooo, jaa. Üks paras ponks neiu praeguseks, keda nii kaua kõik ootasime, sündis juunis, septembris saabus maailma veel üks HM ja nüüd detsembri lõpus sai sündimisenaljaga hakkama ka musavixikaaslase kolmas beebi (kes on tema teine sedasorti kunstliku viljastumise beebi, et tal pole üldse meest majas, nii et vinge naine on selle beebi ema jätkuvalt)

Kas keegi su lähedastest suri?

Seda vähemalt ei juhtunud.

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?

Phhh, stabiilsust natukenegi rohkem? Või sellist arusaama, kuhu asjad liiguvad. Noh, tegelikult lahutust tahaks ka. Jumal, sa näed, et ma olen proovinud hea ja kurjaga. 

Milliseid riike sa külastasid?

Nuh, kruiisil käies astusime Stockholmist ka läbi. Teate, need rootslased on hullud :D Seal ei olnud MITTE MINGEID piiranguid. Nagu et ei maske ega hajutamist ega koroonapassi.... Väga veider oli, mitte et ma oleks kurtnud. 

Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Ma mõtlen, et see on vist 6. september ehk päev, mil minu suht igaks juhuks tehtud koroona kiirtest näitas kaht triipu. See oli see udusulg, mis murdis kaameli selgroo. 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Et ma jäin ellu? Et ma ei jõudnud joobnult tööle? Mõlemad päris head saavutused, kui aus olla. Riigieksam oli sel aastal poole ulatuses minu tehtud, igal teisel aastal oleksin selle üle suht uhke :)

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Võiks vist öelda, et see, et ma ei suutnud oma abielu hoida. Aga see pole nagu otseselt MINU ebaõnnestumine. 

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Nu ma sain täisvaktsineerituna covidi läbi põdeda. Suvel sain esimest korda elus teada, mida tegelikult tähendab, kui sul ärevus. Ütleme nii, et mu tööelus aitab see mind palju rohkem õpilasi mõista. See on asi, millega ei ole võimalik normaalselt elada, see on ainult elu küljes rippumine. 

Mis oli parim asi, mille ostsid?

Ma vaatan, et eelmisel aastal on kirjas, et parim ost on kuivati. Ja ma olen täiesti nõus ikka veel. Sest praegu elan ilma kuivatita ja see olen kohutavalt nõme. Paljud inimesed ütlevad, et nad ei suudaks enam elada ilma nõudepesumasinata. Ma olen sellega elanud, jumala hästi saab ilma :D Aga kuivati, ma ütlen teile, on eluks hädavajalik :D Sellest aastast Egiptuse puuvillast voodipesu. See on imeline. Satiinist voodipesu on ka tore, aga see läheb rohkem kategooriasse "Asjad, mida saad teha, kui ei pea arvestama abikaasaga".

Kelle teod väärisid tunnustust?

Mingil väärastunult äraspidisel moel tegelikult Abikaasa omad (kuigi ta on teinud terve rea tunnustust mitteväärivaid lükkeid), aga eelkõige Ruudi, kellest on kasvanud täiesti imeline 14-aastane inimene, kelle võime normaalselt käituda on täiesti uskumatu. Ja päris kindlasti nägid tema silmad ja kuulsid tema kõrvad sel suvel rohkem, kui ühe tollal 13-aastase inimese silmad ja kõrvad oleks pidanud tajuma. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Siia tuleb hästi ilmne vastus. See on abikaasa uus naine. Ja mitte sellepärast, et ta on minu abikaasa uus, sest ma olen jätkuvalt täiesti veendunud, et tema on kogu selle looga tegelikult väga vähe seotud. Lihtsalt. Kogu see lahkuminek on olnud... ütleme tõusude ja mõõnadega. Ja mingil hetkel hakkas minul sellest naisest kahju, sest ilmselgelt uskus tema, et on leidnud oma prints charmingu. Aga noh, mina teadsin, et asjad pole pooltki nii, nagu ta arvab olevat. Ja mul hakkas hale. Ja hakkasin viisakalt käituma. Tema selle asemel kuulutas FB-s, et on suhtes. Minu abikaasaga! Okei, see tekitab kergelt tülgastust ka Abikaasa suhtes, sest pärast MIND lasi ta tekkida midagi kellegagi, kelle EQ on nagu Ron Weasleyl (ehk teelusikal)?!?! Mitte et ma oleks mingi väga sisterhood tüüp, aga no on asju, mida ei tehta lihtsalt. 

Millele kulus enamik su rahast?

Riietele, boltimisele, üürile, baaridele, taksodele ka tglt. 

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?

Kui ma sain kutse olla mälumängutiimis :) Ma olen seda literally aastaid oodanud :D

Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?

Selle aasta (okei-okei, aasta teise poole) võtab täpselt kokku Smilersi "Ainult unustamiseks"

Kui te päriselt kuulate neid sõnu, siis see täpselt minu seest. 

Mis oli su lemmiktelesaade?

Mul ei ole enam televiisorit, nii et ma ei tea mitte midagi telesaadetest. Ega ma enne ka neist palju teadnud. Kusjuures ainus asi, mida telksi puhul igatsen, on hommikune Terevisioon. Nii et vb mingil hetkel hakkan seda ikkagi vaatama kuidagi.

Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Ma arvan, et see oli enesaabiraamat "Kuidas lahutusest üle saada" vmt. See tõsiselt aitas. 

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?

Ehh, filmiklubis sai vaadatud terve hulk filme, aga mulle ei meenu midagi nii erilist. Huvitav, millal me "Idiooti" vaatasime? See oli küll täiega elamus. Sel hooajal jõudsin ka Kogukonnaakinno, sealt kindlasti Dupieux´i "Kärbes", mis tegi mulle palju nalja, aga ka islandlaste "Lambuke", mis ka tegi nalja. Niisama vaatamisest jõudis minuni lõpuks "Departures", mis oli väga ilus. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Ma ei oska siia mitte midagi kirjutada. Lugeda äkki, aga ma saan aru, et see on utoopiline pakkumine. Kevadel lugesin ma normaalselt, pärast ei suutnud ma lihtsalt piisavalt pikalt ühele asjale keskenduda. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Loomulikult oleksin ma tahtnud vähem nutta. Vähem valu käes voodis, põrandal, seina ääres väänelda. Vähem alkoholi tarvitada. Vähem suitsetada. Aga ma saan aru, et tänu sellele, et ma seda kõike nii intensiivselt tegin, olen päris hästi välja tulemas sellest asjast. 

Kas sa armusid kellessegi 2021. aastal?

Deem, ma siiralt loodan, et ma üldse ikka olen võimeline kunagi uuesti armuma. Mina, sariarmuja -.-

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

No ma natuke olin vahepeal pahane universumi peale. Aga üldiselt siiski mitte. 

Mida sa tahtsid ja said?

Eee, ma tahtsin peenisekujulist piparkoogivormi ja sain :D (ja ärge tulge mulle ütlema, et kui teile tehakse pakkumine saada ükskõik mis kujuga vorm, siis vähemalt teiste kõrval te ei tahaks peenisekujult. Kui see nii pole, siis palun ärge öelge :D)

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

Olin parajasti selle suvel reisil (seitse päeva järjest kodust ära, mis peaaegu õnnestus) ja ärkasin sünnipäevahommikul Hiiumaal telgis. Õhtune koosviibimine oli juba Saaremaal. 37 sain iseenesest. 

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Ma tõesti ei tea mitte kedagi ...

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

-.- äkki see, kui mu abikaasa poleks teatanud, et tahaks lahku minna? :D  

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Hmm, tundub, et me saime Sõbranna Abikaasat näha just eelmise aasta jaanuaris, ta on suht hea uus tutvus. Mu koera ja 3D-printeriga Sõber on ka päris oluline. Mitte et ma ikkagi täpselt aru saaks, miks ta mu elus on, aga ju siis on vaja. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Siit järgneb nüüd Oscari-võitja kõne. Ma olen tänulik oma perele ja sõpradele, tänu kellele ma enam-vähem mõistuse juures püsisin. Ja täiega siiralt. Alustades sellest, et ma olen tänulik oma vanematele, kes kuidagimoodi on suutnud mulle anda ellu kaasa eneseusu ja siiski stabiilse närvikava; Abikaasale, kes 15 aastat mind armastusega on üle valanud ning jätkab seda siiani, lihtsalt mitte mu partnerina ja tänu millele pole ma pidanud kogu selle masendava olukorra juures tegelema selle teemaga, et ma tunneks end väärtusetu või läbikukkununa, lihtsalt õnnetuna; õele, kelle koju ma läksin, kui tundsin, et enam ei suuda ja kes ütles, et loomulikult, ole siin täpselt nii kaua kui vaja, ja kes (ma kardan, et tegelikult täielikult ise veel teadmata, kui sõna otseses mõttes) hiljem, kui covidiga isolatsioonis olin, mu elu päästis, sest käis iga päev koos Lasnamäe Poisiga minu juures jalutamas; teisele õele, kes nüüd jõulude ajal ütles mulle "Tead, sa oled nii ilus, sest sinust kiirgab välja nii suurt kurbust" ja see oli nii ilusasti kokku võetud; prl Lumivalgekesele, kes esiteks võttis mu vastu mu Tol Ööl ja jõi koos minuga eepilistes kogustes vahuveini ja kes hiljem on alati olnud käpp, ükskõik mis ajal mul on olnud vaja rääkida adekvaatse täiskasvanuga (ja et keegi ütleks mulle, et isegi kui mu teod on kahtlase väärtusega, ei tähenda see, et ma ise oleks kahtlase väärtusega, ja endale tuleb andeks anda); prl Vaprakesele, kellega samamoodi terve sügise teisipäeviti veebis kokku saime, nii et mul oli, mida oodata ja kellele rääkida oma tobedatest seiklustest; ja loomulikult kogu sellele kambale mu töö juurest, kes on vaatamata keerulistele aegadele leidnud hetki korraldada kokkusaamisi, kellega koos olime 10. detsembril (ehk siis mu pulmaaastapäeval) koos Rootsi kruiisil, kes on mind kuulanud, küsinud õigeid küsimusi; ja eriline tänu muidugi Sõbranna Abikaasale, kes vist kõige rohkem on seda hullumeelset sõitu kaasa teinud ja kuigi tal on omad hetked, on ta ses mõttes imeline, et ta on algusest peale hoidunud mind lohutamast või nunnutamast, vaid on saatnud lolle meeme või lihtsalt võtnud pintsakutaskust hansa välja. Ja lõpuks siis ka muidugi Kulmudega Tädile, kes on mu terapeut ja kes on samuti kogu oma veidruses väga suureks toeks olnud. 

Olgem ausad, minu mõistuse juures hoidmiseks läks sel aastal vaja päris palju inimesi :D

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i) õnnelikum või kurvem? Hetkel ikka veel kurvem

ii) kõhnem või paksem? Ütleme nii, et kõik teie, kes te maadlete kaaluga, mul on teile hea soovitus, kuidas kiirelt asjaga ühele poole saada - minge püsisuhtest lahku. Ma võtsin ilma igasuguse plaanita alla 12 kg. See oli suurusjärgus 20% mu kehakaalust, et oleks arusaadavam. 

iii) rikkam või vaesem? Vaesem kahjuks. Ja rikkust ei paista ka kuskilt. 

Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?

Ära. Mitte. Kunagi. Jama. Universumiga. (Tema huumorisoon on uskumatult tume)

Distantsõppe aegu

See oli sellesina koroonaisolatsiooni kolmanda nädala kolmapäev, kui mõni kuud tagasi ostetud telefon otsustas pärast uuenduste allalaadimist restardi teha. Ja pärast seda telefoni pin-koodi küsida.

Ja ma sain aru, et mul pole õrna aimu ka, mis see olla võiks, sest kodus olles ta mu käest avamisel koodi ei küsi. Ja suurema osa ajast väljaspool kodu lepib näotuvastusega. Siiski, ma tean, et olen seda koodi vajutanud. Sellepärast esialgu väga ei muretsenud, vaid proovisin erinevadi variante. 5 korda sai täis ja pidin hakkama 30 sekundit ootama. Kokku jõudsin proovimistega 22 korrani, kui lõpuks tunnistasin, et olen suutnud oma telefoni väga korralikult ära turvata.

Pikk lugu lühidalt - telefonil tuli taastada tehaseseaded. Sellega seoses kaotsin Cnady Crushis kõik elud ja boosterid -.-

Sellesama kolmanda nädala kolmapäeval sain kaks kirja õpilastelt, kellele olin määranud neljapäevaks tunniplaanijärgsel eesti keele tunni ajal toimuva veebikohtumise: "Õpeteja, Te olete pannud meile kohtumise Google Meeti, aga kas me sel nädalal võiksime teha seda meie tundide ajal, meil on samal ajal inglise keele kontrolltöö." Jupp, ma eeldasin kolmandat nädalat järjest, et meil on tund kaks tundi varem kui tegelikult. Siiani polnud lihtsalt kedagi seganud.

Poes käime kord nädalas (mis on okei, sest ma olen juba ammu hoogu võtnud, et seda teha :D). Laps õpib üldjuhul ise (pisut möirgamist siiski leidub, sest vahetunnid kipuvad pikaks venima). Tehnoloogia ülesnade (vurri tegemine) juures sai küll abi - hr H andis talle ilusa pika kruvi ja mina aitasin pärast vurritamist filmida. Igatahes oluliselt vähem kui tuttavad, kelle lapsed käivad 6. klassis ja kelle tehnoloogia ülesanne oli Goldbergi masin ehitada. Isad veetsid pikki tunde põrandal.

Aeg ... vist seisab. Ma olen väga segaduses, mitmes koolinädal meil käsil ja kui mitu veel enne vaheaega tuleb.

Ühelt poolt olen ma kohutavalt tüdinenud sellest kõigest. Teiselt poolt hakkan tundma hirmu selle ees, et äkki peabki mais uuesti koolimajja minema ja ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama saan. Aga jah, selgus, et isolatsioon ei sobi mulle, kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib jääda mulje, et nii palju mu elu nüüd ka ei muutunud. Asi on vist sunduses. Ja no seda, et ma tegelikult olen ekstravert, olen ma hakanud juba ammu kahtlustama. Lihtsalt ma olen ekstravert, keda inimsed väga ruttu ära tüütavad. Seega on olukord minu joaks praegu eriti raske - ma ei saa suhelda sellisel kombel, nagu ma vajaksin ehk spontaanselt. Väike suhtlus ja minek.

Ja minu jaoks on müstika, et ikka veel leidub inimesi, kes ei ole oma laste õpetajatele märku andnud, et ülesandeid on liiga palju või et lapsed ei saa nendega üksi hakkama. Kuidas kurja see õpetaja peaks aru saama, et kõik pole okei, kui kellelgi midagi tehtud pole või kui keegi ei ütle? No üks õpetaja poja koolis tekitab ausalt öeldes minus kerget hämmastust, sest kolm nädalat järjest on tema panus õppetöösse seisnenud lakoonilise märkusega Stuudiumis "Õpik lk see-ja-see, lugeda ja jutustada". Aga eks ta ise teab, mida ta saavutada tahab...

Aaa,
enne veel, kui koroona kogu tähelepanu endale tõmbas, ostsime maja.

Hr H vaatas mingil päeval mõtlikul pilgul mäekallakut, mille tasandamiseks ta kopa kavatses tellida, ja tõdes "Varsti äkki polegi vaja koppa tellida, aega on nii palju, et tõstan labidaga mäe eest".

Ja sel nädalal suri taat. Ei mingeid koroonatüsistusi, lihtsalt 92 eluaastat ja sellega kaasuvad haigused.

Suvised märkmed

Postitus lihtsalt endale, et hiljem oleks hea meenutada - küll oli tore suvi. Teised ei pea lugema :D

Juuni algas suure draamaga. Esialgu ei olnud draama, lihtsalt... oli, nagu oli. Ehk siis Ruudolfi koolis on kevaditi n-ö direktori vastuvõtt, kuhu igast klassist kutsutase kaks-kolm õpilast. Ja nüüd, neljanda klassi lõpus, sai ka Ruudi kutse. Sellega seoses väärib äramainimist ka fakt, et R. käis sel aastal esimest korda matemaatikaolümpiaadil (neid vist varem ei korraldata?), kus tal läks hästi. Mis vist koos okei tulemusega Kängurul tõigi kutse. Mis on jätkuvalt veider, sest Ruudi ei suuda leida sõnu, kui igav on matemaatika(tund). Ja veel jätkuvalt - ta ei ole matemaatikageenius, kes matet läbi näeks. Ükskord avastasin, et päev enne kontrolltööd polnud tal aimugi, kuidas käib kirjalik jagamine :D Ülesanded on üldiselt nii lebod lihtsalt, et kui mõnda aega numbritele otsa vaadata, on võimalik pakkumise teel vastus kätte saada. Kontroll korrutamise näol tuleb ju neil suuremal osal ülesannetes nagunii teha... 

Ühesõnaga, meil oli kutse. 

Ja mina leidsin, et see on koht, kuhu tuleb minna kogu perega, mitte et mina olen üksikema. Või et isa on Soomes tööl. Hr H arvas, et ta ükskord juba käis koolis. Jepp, 1. septembril, kui Ruudi kooli läks. Pärast mitut erinevat draamat saime siiski perega kohale kobistatud. Kuigi diplomile järele minemine oli taas nibin-nabin, sest ka Ruudi tõrkus üsna konkreetselt. Aga ta on jätkuvalt minust lühem (kuigi napp 5 sentimeetrit). Pärast seda oli ühel päeval ka Ruudi algklasside lõpetamine ja hüvastijätt esimese õpetajaga, kes viimasel arneguvestlusel päriselt pisarates oli, kui ta Ruudile rääkis, kuidas nad on nii headeks sõpradeks kasvanud. Eks ta üldiselt jääb õpetajatele meelde. 

Pärast seda käisin ma tööl ja valmistusin reisiks. Ja elasin remondis. Sest jah, meil käivad siin suured ümberehitustööd, mis liiguvad täpselt nii aeglaselt, et ma olen õppinud neist mööda vaatama. 

Jaanipäeva veetsime taas hr H sõbra juures maal, kus on alati nii tüüne. Ja kogu see pere on lihtsalt nii tšill. 

Juuni lõppu mahtus veel meie perereis. 

Juuli algas Korful olles. Ja tagasi tulles oli nii külm, et mõned päevad olin lihtsalt kookonis ja üritasin aklimatiseeruda. Pärast seda algasid kodukaunistustööd, sest sünnipäev. Koristamine siin mjasa on täiega Heraklese vägitöö (pmts Augeiase tallide puhastamine, kohati meenutab ka Sisyphose tööd), mis jätkus ka pärast sünnipäeva. Praeguseks olen korda saanud peaaegu kõik meie majas olevad kapid ja sahtlid (riidekapp, kus hoiame talveriideid, on plaanis täna lõpetada) ja prügimäele saatnud väga palju asju (ma ei taha teada, mis summades ma prügimäge toetanud olen). Selle käigus õnnestus välja visata ka elutoa kõige inetum kapp. Peagi saab lahti ka inetuselt teisest. Kaks ilusat suurt riiulit passivad juba elutoas (ja on täiega jalus koos suure peegliga) ja ootavad, et saaksid paika pandud. Aaa, Ruudi sai uue voodi ka, mis oli küll nimekirjas, aga kindlasti mitte esimesel kohal (seal on jätkuvalt köögimööbel, mis on nüüd välja valitud, aga veel ostmata, sest...nagunii ei pole seda kuskile panna enne mõningaid töid, mis ... seisavad jumal teab, mille taga). 

Selle kõrvale polegi palju mahtunud. Korra käisin vaarikal. Siis Parika rabarajal, kus ma varem polnudki käinud ja kus oli kohutavalt palju mustikaid. Ämm oli pisarates, sest tal polnud autos kraabitsat. Siis jõudsime Valgeranda, kus vesi oli nii külm, et ujumine oli kangelaslik. Tavaliselt on minu jaoks külm siis, kui sisse minna on rõve. Aga kui juba vees oled, korraks on hing kinni jäänud, siis ujudes on ok. See on minu jaoks külm vesi, mille puhul ma mõtlen, kas tasub ujuda. Valgerannas ei hakanudki ok, ma pmts ujusin värisedes :D Teisel korral sattusime Haapsallu, kus vesi oli kordades soojem, aga ka sogasem, meenutades pigem meie kodujärve, kus ma üldse ujuda ei taha enam. Esimese rannapäeva lõpetas kontsert Pootsi-Kõpu kirikus (Piiskop Platonile pühendatud festivali raames) ja teisel puhul käisime läbi Müüriääre kohvikust ja Dietrichist (kus pakuti uskumatut kohvi. Halba sedapuhku :D Aga nägime õega, et teenindaja jaoks oli olukord nagunii pingeline, seega empaatiliste inimestena jõime kergelt hämmastunult oma kohvid ära). 

Ühe korra jõudsin peaaegu Vennaskonna kontserdile, aga ukse peal pöörasin ümber, sest ülejäänud inimesed ei tundunud okeid olevat. Ja vana Trubetsky on minu jaoks nagunii traumaatiline. Aaa, folgi ajal kohtusime Ruudi sõbrannadega (tegelt isa omadega), kellest üks Ruudile kirja kirjutas, mille isa kindlasti alles hoida soovitas, sest tegemist on arvatavasti tulevase peaministriga (kes selle asemel, et folgil kultuuri nautida, jõi mu vanemate juures veini ja vaatas neli osa järjest kooliõpetaja seriaali :d). Üks väga vinge naine, kelle moodi võiks olla küll, kui ma kunagi suureks saan. 

Selline suvi siis. Ruudi igathes nurrus eile diivanil "Suure paugu teooriat vaadates": "Nii hea suvi on olnud, nii palju on puhata saanud."

Emotsionaalsed jõulud

Tänavu oli see aasta, kus minu vanemate juures olime mitte 24., vaid 25. detsembril. Hr H sugulased on väga toredad ja hoiavad meid kõik väga ning lisaks on tore jõuludeks sõita maale, kus on vaikne ja taevas mustmiljon tähte. Aga ikkagi meeldib mulle see variant rohkem, kui oleme 24. detsembril minu vanemate juures, sest noh, siis on sellised jõulud, nagu ma harjunud olen. Ja jõulude osas olen ma väga suur konservatiiv :D

Minu meelest on täiesti vältimatu see, et süüa tehakse nii palju, et järgmisel päeval süüakse hommikusöögiks kartulisalatit hapukapsa ja verivorstiga. Et kingitusi on nii palju, et need ei mahu kuuse alla ära (meid on kokku 16, kui ma õigesti lugesin, see on üks põhjus, miks ei mahu). Et pärast jõuluvana külaskäiku istutakse laua taga ja räägitakse oma eelmisest aastast. Ma ei tea, mis siis saab, kui seda enam sellisel kujul ei oleks. 

Selleaastane jõuluõhtu oli tegelikult mitme asja poolest eriline. Esiteks, esimest korda viimase 24 aasta jooksul ei tulnud jõuluvana ise kohale, vaid jättis kingid ukse taha. Prl Lumivalgekese elus juhtus see esimest korda, ta saab veebruaris 25 :D Kingitused ise olid täiesti suurepärased nagu igal aastal. On lihtsalt nii tore näha, kuidas inimesed on pikka aega mõelnud ja otsinud või ise näppudel käia lasknud, et saaks kokku üks tore kingitus, mis teisele rõõmu teeks. 

Ära tuleks märkida ka see, et 2017. a jõulud olid esimesed jõulud, kui Ruudi oli kingitused ette valmistanud, mulle ja hr Hle, siis. Okei, hr H kingituse osas aitasin ma natuke kaasa, sest ta tahtis ilutulestikku osta ja selle jaoks oli mind kõrvale vaja, nagu ma aru sain. Aga ta ise mõtles ja valis (ja maksis) ja lõpuks pakkis ka :D Samamoodi minu kingitus, mille juures ta üldse abi ei vajanud. Suureks saanud on meie lapsuke. 

Kokkuvõte oma aastast läks sel korral väga emotsionaalseks. Mulle tundub, et lõpuks nutsime kõik. Ja mitte sellepärast, et oleks olnud kellelgi kurb või paha aasta, vaid vastupidi - nii ilus oli :D Kõige rohkem tundeid suutis meis esile tuua prl Lumivalgekese poisssõber, kes esiteks rääkis nii ilusasti sellest, kuidas tema elu on muutunud nii palju paremaks pärast prl Lumivalgekesega kokkusaamist. See oli nii siiralt ja armsalt ja ... nutsime kõik koos selle ilu pärast. Siis, kogusime ennast natukene, jätkas poisssõber ja rääkis, kuidas ta on nii tänulik, et me oleme ta vastu võtnud oma perre, kus ta näeb peremudelit, mida tema oma elus pole näinud. Selle peale nutsid ka need, kes enne suutsid veel end tagasi hoida :D Hästi ilus hetk oli. 

Nojah, ega see, kui mu õde rääkis, kuidas ta just sel aastal mõistis kuidagi paremini, mida tähendab pere, ka vähe emotsionaalne polnud. Haakub sama asjaga, millest kristallkuuli blogis täna juttu oli - peres ei pruugi üldse olla nii, et sul on õde-vend (või ka ema-isa), kes on sinuga inimesena sarnane, aga peres on mingi teine ühtsustunne, mingi teadmine, et üksteist toetatakse alati. Nagu päriselt alati. Õde ütleski, et ta tundis, et isegi, kui ta oleks teinud midagi tõeliselt halba, oleks meie pere ikka temaga jäänud. Mina tunnen sedasama asja. Ja pole üldse oluline, et me õdedega iganädalaselt ei kohtu, ei räägi telefoni teel, ei kirjuta. On lihtsalt see teadmine. Meenutasime aegu, mil prl Vaprake oli haige - me kõik mobiliseerusime, aitasime, nagu oskasime. Ja nii oligi, kes valmistus imearst Stepani juurde minema, kes lasi paarisajal inimesel eestpalvet lugeda. Ja selle tunde olemasolu on sõna otseses mõttes ainus põhjus, miks ma üldse oleksin valmis veel ühe lapse saama. Et Ruudil oleks samasugune teadmine olemas. Mitte see, et tal oleks kõige parem sõber maailmas, vaid üks inimene, kes aitab sind isegi siis, kui oled täiega pekkis. 

Edasine jõuluõhtu läks pisut teise emotsiooniga, sest me jõime ära kõik vahuveinid, mille isa oli varunud, isegi magusa, nii et... läks pikale see pidu. Aga õudselt tore oli :)

Minu (ja mu ema) jõulumälestused ja -traditsioonid

Täna on täitsa paslik ilma igasuguse väljakutseta jõule meenutada. Nagu nii mõnigi teine on teinud.

Ma olen selle teema peale päris tükk aega mõelnud. Eriti pärast VVN-i kommentaari Ritsiku juures, kus ta loetles erinevaid kingitusi, mis ta lapsena saanud oli. Ma nimelt ei mäleta peaaegu mitte ühtegi.

Ükskord sain vanaemalt "Nils Holgerssoni" raamatu. Sellest, et kingitus vanaemalt oli, sain ma muidugi hiljem aru, raamatusse oli sisse kirjutatud "Jõuluvanalt". Aga vanaema käekirjaga. Ma kahtlustan, et see kingitus pidi olema sel aastal, kui ma esimeses klassis käisin. Võibolla selle pärast on mul "Nils Holgerssonist" suhteliselt õõvastavad mälestused. Kõige eredamalt on mul meeles too kuninga ausammas, kes ellu ärkas. Gustav II Adolf?

Üks kingiks saadud raamat on veel eredalt meeles. Isa kingitud armastuluuletuste kogumik, selline paks ja valgete kaantega. Selle kaudu tutvusin Doris Kareva ja Juhan Viidinguga, kes on siiani väga armsad mulle.

Lapsepõlvest mäletan veel üht kingitust - see oli algklassides ehk 90ndate esimesel poolel. Ja siis oli mingi rootslaste pere, kes saatis mulle ühe barbie-laadse nuku koos riietega. See oli täiega fantastiline kingitus, sest esiteks oli nukk blondide lokkidega, mida kellelgi teisel ei olnud. Ja kleidid olid lihtsalt enneolematud.

Jõuluõhtutest on mul oluliselt rohkem mälestusi. Eriti hästi meenub üks kord, kui olime maal mu vanaema juures ja tädil "läks kõht hullult lahti just siis, kui jõuluvana tuli". Ükskord vedasid isa ja teised mehed jõululaupäeval saepuru (??? need võisid ka lauad olla, kui ma järele mõtlen) meie pööningule. Mäletan seda, et oli juttu, et niiviisi ei tehta, ikkagi püha päev ja puha, et halb enne. Ja mäletan seda arvatavasti sellepärast, et järgmise aasta 1. juunil suri mu tädi.

Täna emaga viimasteks jõululauaostudeks valmistudes uurisin temalt, kuidas neil jõulude ja nääridega oli. Ema sõnul neil jõule ei peetud, mu vanaema ja vanaisa olid võimude poolt liiga ära hirmutatud. Samas ema vanaema Nänn olevat jõuluõhtul alati kirikus käinud. Ka muude pühade puhul. Ja sellest ei tulnud mingit pahandust. Ema rääkis, et ka koolilapsed käisid, aga pärast pidi minema direktorile aru andma. Ema, kes ei olnud kommunistlik noor, ei pidanud minema. Hiljem lahendati olukord lihtsalt ja efektiivselt - jõuluõhtul oli noortel kohustus minna surnuaeda eesti kultuuri suurkuju hauale laulma.

Küll mäletas ema juba varasest lapsepõlvest nääripidusid, mida peeti koolimajas. Just seal saadi kingitusi, kodus neid enam ei jagatud. Kõige ägedam olevat olnud enne tantsu tühjas saalis mööda värskelt vahatatud põrandat joosta.

Praegu on meil jõulukombestik üsna hästi paigas. Ühel aastal oleme jõululaupäeval minu vanemate juures, järgmisel siis hr H vanavanemate juures. Ja kui oleme jõululaupäeval hr H sugulastega, toimub minu suguvõsa jõuluõhtu koos kõigi mu õdede ja nende peredega 25. detsembril. Viimased 23 aastat on meil käinud jõuluvana, kes ei ole keegi meie sugulane. Ka sel aastal on ta tulemas :D Kingitusi on alati kohutavalt palju, sest vaatamata mu ema paarile hädisele katsele võtta jutuks loosipakid pole see siiani käiku läinud. Loodan, et niipea ei lähe ka.

Jõuluõhtul on alati väga palju süüa, soe toit ja lisaks alati kartulisalat ja täidetud munad. Magustoit ka. Kõige olulisem on, et järgmisel päeval oleks võimalik jääke süüa. Enne seda, kui jõuluvana tuleb, sööme ja siis on "milline oli sinu aasta" ring, kus kõik inimesed räägivad, milline aasta oli.

Meie oma pere jõulutraditsioonideks on hästi palju karda, sest Ruudi jumaldab karda. Kusjuures see on vist ainus sõna, mille käänamisega tal tõsiselt palju pusimist on olnud :D Lisaks loomulikult "piparkookide" küpsetamine ja kaunistamine. Jutumärkides sellepärast, et Ruudi ei kannata piparkoogitaigna lõhna ja mina lihtsalt ei armasta piparkooke. Hr H ... sööb üldse ainult liha :D Nii et me küpsetame küpsiseid ja kaunistame neid. Täna just valmis meil lõpuks vaagnatäis päkapikke, südameid, lumehelbekesi ja ringe.

Kuusk on meil ka alati olnud, hr H metsast toob. Sel aastal ei kannatanud me Ruudiga teda ära oodata ja panime ise püsti, mis oli väga naljakas, sest see kuusk oli ... ütleme siis erakordselt äbarik. Kui me ehetega lõpetasime, siis kuusk enam välja ei paistnud. Sest teda oli lihtsalt nii vähe :D

Lõhnaküünlaid on meil sel aastal päris palju. Ruudi näiteks ostis oma jõululaadale kaasa saadud raha eest ühe kukekommi ja karbi mandariinilõhnalisi küünlaid.

Minu isiklikuks traditsiooniks on jõulude ajal "Bridget Jonesi päeviku" lugemine. Peangi välja otsima. Saunas on käidud, mandariinid on ootamas -  pühad on käes :)

Ajaloolised hetked

Mind on päris mitu hetkel erinevates blogides esile kerkinud teemadest kõnetanud, aga kõige rohkem kõnetas ikkagi ajalooliste hetkede teema. Et kus olin mina siis, kui juhtus Midagi Suurt.

Minu arust on see nii põnev mõte, et kunagi saan ma rääkida oma lastelastele (ma küll ei tea, kust need tulema peaksid, sest Ruudi ütles, et tema küll lapsi ei taha), et vot sel hetkel, mida teie ajalooraamatust loete, tegin mina vot seda.

Kurb osa on see, et tegelikult ma nagu polekski Suurte Sündmuste ajal elanud. Või vähemalt pole ma aru saanud, et need on kuidagi Suured olnud. Hüva, Balti ketis ma tõesti olin, need ruudulised püksid ja käest kinni hoidmise hirm on siitsamastki läbi käinud. Aga ilmselgelt olin ma liiga väike, et sellest midagigi aru saada. Sama asi iseseisvuse väljakuulutamisega. Eesti raha tulemist mäletan ma küll, oma esimest ostu (Tallinna šokolaad) mäletan ka :) Presidendivalimisi kuulasime vanaema juures raadiost, kordi ja kordi kõlanud "Lennart Georg Meri" on kõrvus. Ja mäletan, et vanaema oli Arnold Rüütli tuline austaja.

Aga näiteks Estonia põhjaminek. Mäletan seda, et läksin kooli ja seal klassiõde ütles. Pean tunnistama, et ma tegelikult ei hoomanud üldse, millega on tegu. Sama vana pinginaaber oli pisarates. Ma kahtlustan, et esimest korda sain ma aru, millise õudse katastroofiga oli tegemist alles siis, kui nägin Hiiumaal hukkunud lastele pühendatud mälestusmärki.

Printsess Diana surmast mäletan seda, kuidas ma tõsiselt juurdlesin, miks mu klassiõed rääkisid, et ta oli niiiii ilus, minu meelest üldse ei olnud.

WTC-d nagu mäletaks ka, aga emotsioone või mis muud samal ajal toimus, mkmm, null mälestust. Isegi mitte segadust, rääkimata hirmust. Kahtlustan, et isiklik elu oli tollal piisavalt probleemne, aga kuidas täpsemalt, pole halli aimugi.

See-eest mäletan väga hästi pronksiööd, ma olin tol kevadel rase, hr H vana kaitseliitlasena oli pidevas valmisolekus, et kui asi läheb käest, tuleb appi minna. Õnneks Tallinnast kaugemale rahutused ei liikunud, nii et saime rahulikult koos televiisorist sündmuste kulgu vaadata.

Igasugused tehnoloogilised uuendused on minust kauge kaarega mööda käinud :D

Tundub, et peaksin edaspidi tähelepanelikumalt elama hakkama.

Ühe perekonna lugu

Juba eelmisel aastal lubasin endale, et lisaks oma isapoolsele loole tuleb kirja saada ka emapoolne. Ausalt öeldes on sedakorda kuidagi palju keerulisem, sest lugu ise on niivõrd laialihargnev, niipaljude kõrvaltegelastega, et oma emani ma ei jõuagi :D Põlvkonnad enne teda on lihtsalt nii särtsakad olnud. 

Kõrvaltegelaste paljususe tõttu valisin alguspunktiks Anna, minu ema vanaema ehk siis minu vanavanaema. 

Anna oli suure talu peretütar. Kõik kulges kenasti, kuni ükskord juhtus nii, et Anna vanaisa (nimi teadmata) mängis kaardimängus maha nende maja. Egas muud, kui koliti varasemast Hüpassaare talukohast edasi Lepakosele. Ka seal elati toredasti, kuni juhtus traagiline lugu - Anna vanemad surid, talukoht läks käest ja Anna pidi minema endale elatist teenima. Aga Anna oli kaunis neiu ja jäi silma vanapoisist Rimmi Mihklile (tegelikult on teadmata, mis selle mehe nimi oli, Mihkel küll, aga kas tegemist oli Mihkel Rimmiga või Mihkliga Rimmi talust, ei tea enam keegi). Asjad läksid nagu ikka ja 1928. aasta detsembris süütalastepäeval sünnitas Anna minu vanaema Rosilda (nimi pärinevat ühest kahest raamatust, mida Anna elu jooksul lugenud oli). 

Rimmi Mihkel elas oma vanatüdrukust õega, kes ei lubanud vennal sellist teenijatüdrukut endale naiseks võtta. nõnda kasvatas Anna oma tütrekest üksi Tääksis. Anna õde Linda olevat öelnud, et parem oleks võinud seapõrsa võtta, kui lapse saada. Ja see maksis talle kurjalt kätte - Linda ja tema mees Alfons ei saanudki lapsi. Küll olevat nad palunud, kas võivad saada Rosilda endale, külvanud ta üle kinkidega, kutsunud Rosildat kogu aeg oma suurde majja külla, aga endale ei saanud. Nii palju uhkust oli Annal küll. 

Nüüd on natuke segane koht, aga fakt on see, et Anna oli õppinud kodumajanduskooli (segane on see koht, millal ta seda teha jõudis, kui ta noore tüdrukuna pidi teenima minema) ja tegeles õmblustöödega. Tänu sellele oli Rosilda alati imeilusasti riides. Rimmi Mihkel neid ei toetanud, kuid pani panka raha Rosilda õpinguteks. See raha aga läks 40ndatel venelaste tulekul kõik rahvale, nii minu vanaema kõrgkooli ei saanudki. 

Umbes kümme aastat pärast Rosilda sündi hakkas Anna elama kokku Jaaniga, kes oli ka isata kasvanud. Tema ema Ano (kusjuures see nimi muutus mingil hetkel Anuks, aga nüüd on tagasi Ano) oli Jaani päris üksi kasvatanud, isast ei teata mitte midagi. Jaan oli lõbus suure suuga veskipoiss, kes oma suure suu tõttu ka vanglas istus koos Harri Haameriga, kes aastaid-aastaid hiljem, kui vanemate kodu maani maha põles, aitas neid nii kosutava sõna kui ka materiaalse abiga. Jaan oli kõrge vanuseni lõbus sell, ta suri natuke pealt kaheksakümmet, kui tegi külgkorviga mootorrattal avarii. Räägitakse, et ta sai roolis insuldi, aga tegelikult ju ei tea?

Nojah, Anna ja Jaan said veel kaks last, poisi ja tüdruku. Kõik vanad pildid sai endale too poiss ja kuna mu ema nendega ei suhtle, siis praegu on need meie jaoks kadunud. Äkki millalgi õnnestub siiski suhted paremaks saada. 

Jaan hoidis ka Rosildat väga, nii et kui 1947. aastal selgus, et ka Rosilda on abielus olemata lapseootele jäänud, toetas ta oma kasutütart. Ema Anna ei olevat väga toetav olnud, aga vähemalt välja Rosildat kodust ei aetud. Rosilda esimese lapse isast on teada, et ta nimi oli Karl. Vist oli kohalik poiss, aga miks ta imeilusat Rosildat naiseks ei võtnud, ei tea. Ema arvas, et äkki oli juba abielus. Tema kohta on meil isegi pilt vanaema fotoalbumis. Aga rohkem ei midagi. Rosilda sünnitas kodus pisikese poja, kellele pandi nimeks Ain. 

Kuna Rosilda ema Anna tööl ei käinud, läks Rosilda ise üsna varsti pärast sünnitust tööle Tääksi vallavalitsusse. Selleks ajaks olid tal tekkinud juba soojemad suhted Elmariga, kes oli rikas ärimees (pood Paides ja auto, mis muidugi ära võeti). Ja 1949. aastal sai Rosilda näha üht nimekirja. Seda nimekirja, kus seisis, kes viiakse 1949. aasta märtis Siberisse. Muidugi seisis seal ka Elmari nimi. Ega muud ei olnudki, kui võeti mõned kompsud kaasa, pandi pisi-Ain rinnale ja põgeneti Kiviõlli Küttejõusse. Seda kohta käisime oma selleaastasel Ida-Viru tripil ka kaemas. 

Ega nad kaua ei pidanudki redus olema - arvatavasti 1950. aasta suvel tuldi tagasi, sest sügisel sündis juba Rosilda ja Elmari esimene ühine laps Rein, kes suri noore mehena südamevea tõttu. Sealt edasi 1952 sündis minu ema ja 1954 pere viimane laps Ene. Nüüd elati juba Sürgaveres, tööl käidi võitööstuses, mis on minu lapsepõlves suurt rolli mänginud, sest minu ajaks seal enam võid ei tehtud, aga suur lahmakas hoone vanaema maja tagaõues pakkus väga palju erinevad mänguvõimalusi. 

1960. aastal otsustasid Rosilda ja Elmar, et aitab küll sellest patuelust ja abiellusid :D Sinnamaani olid lapsed kõik olnud Rosilda nimel, pärast seda said nooremad endale oma isa perekonnanime, ainult Ain jäi truuks Rosilda endisele nimele. Elmari ja Rosilda vanusevahe oli 20 aastat. Ja ma mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vanaema manitses, et meie endale nii vana meest ei võtaks. Kuigi tundus, et halvasti nad ju ei elanud, 

Ja loomulikult oli Elmaril kuskil veel üks laps, kellest väga palju ei räägita. 

Kokkuvõttes on lausa kummaline, et meie õdedega oleme nii siivsalt abielus oma laste isadega, sest geneetiline kood näitaks nagu midagi muud. Mu oma emagi oli 1972. aastal abielludes juba viiendat kuud rase :D

Traditsiooniline eksamipostitus

Pärast kolme ja poolt tundi, 35 sisseastumiseksami töö parandamist, üht makaronisalatit, 4 õppetunni ettevalmistust ja kaht banaani hakkan ma tundma, et tuttav õõv hakkab peale tulema. Jälle mõtlen, kui paganama palju lihtsam oleks ise eksamit kirjutada, mitte 6 tundi... olla. Samas, selleaastane töö mulle JÄLLE ei meeldi. Innovel ei õnnestu vist kunagi mulle meelepärane olla. Eelmisel aastal olen kurtnud, et lugemisosa on igav, aga vähemalt kirjutamisosa on meeldivalt mitmekesine. 2013. aastal olin ehmunud lugemisosa raskuse peale, kuigi hiljem siiski redigeerisin seda arvamust ning möönsin, et üks tekst neljast oli okei. Sel aastal hädaldan kirjutamisülesannete üle. Ma ütleks, et suht tropid teemad on :D Ses mõttes, et kultuursel boheemil, keda mina kolm aastat oma käe järgi välja olen koolitanud, polegi õieti valikut. Sest mida kirjutab "Toomas Niperaadi" ja "Isa Goriot´" lõpututesse sügavikesse kaevunud noorboheem rahvusvahelisest olukorrast või väljarändest. Hmmm, mida rohkem ma nendele teemadel mõtlen, seda hullemad nad tunduvad. Ma arvan, et mina oleks käitunud oma uue füüsikaõpetajast kolleegi soovituse järgi: "Ava vihik ja nuta pool tundi." Mulle tundub, et pole mitte ühtegi teemat, mis võiks üht koolilõpetajat päriselt puudutada. Või mis oleks mind puudutanud - eneseotsing, tõe ja õiguse küsimus, moraalsus.

Lugemisülesannetest on luule sel aastal lahe (Rooste "Rahvaloendaja", mis mulle juba ammu meeldib), küsimused on suhtkoht normaalsed, alusteksti uuesti läbi lugemata tundub, et oskaksin vastata küll. Proosa on Kivirähk, kujundliku keele küsimusega hakkab kindlasti huumorit saama. Teadusteksti kohta ütles mu bioloogist kolleeg, et esimeses lauses on faktiviga (inimesed nimelt ei muuda geneetilist koodi, erinevalt tekstis väidetust. Mida iganes see siis ei tähenda, sest selgituse järgi tundus see kõik kangesti geneetilise koodi muutmise moodi).

Ja lõpetuseks tänasel päeval minu enda proovieksamitöö. Et oleks näha, mis siis tegelikult üht noorboheemi kõnetab.

Valgus ja varjud inimhinges 

Kogu inimhing on suur ja tume vari tegelikult nii tema enda kui ka tema kaaslaste jaoks. „Ma olen enesele mõistatus,“ laulsid vennad Urbid Artur Alliksaare sõnadega ja tabasid täpselt naelapea pihta. Valgus on nagu tõde, mis tungib välja ka kõige sügavamast padrikust. Sellist vaieldamatut selgust on aga inimeses nii ääretult vähe, et seda peaaegu polegi. Ent just selle pisku pärast ongi mõtet elada.

Vari sõnana eeldab midagi halba, varjatakse ju ikka seda, mis on paha. Inimhinge puhul ei saa öelda, et hämaram osa on kurjuse pool. See on lihtsalt miski, mida me päris täpselt ei taju ja mis on seetõttu meile pisut hirmutav. Kõik, mis pole tuttav, seletatav, on võõras ja kuulub seega halvakskuulutamisele. Kui järele mõelda, ei ole meil ju üldse aimu, miks me midagi teeme. On mingisugune jõud sisimas, mis lükkab liikuma ega lase enam seisatada. Aga mis see mootor ikkagi on, me ei tea ega saagi teadma. „Ei vasak käsi tea, mis parem tegi, see teadmine on kolmandamas käes,“ kirjutas suurepärane luuletaja Juhan Viiding. Ja nii see ongi: me ei saa iial teada, miks istusime bussis aknaalusele kohale või keerasime ristteel vasakule, kuigi kodutee oli otse ees. Meie käitumist juhtis varjatud ja hämar alateadvus.

Vari on nagu tee, mis viib meid valguse poole ja kohale jõudes kaob. Hämaruse lõppedes saavad otsa ka küsimused, needsamad, mis elu edasi viivad. See tähendab aga mandumist, ei toimu enam arengut. Nagu Faustilgi polnud lubatud soovida hetke püsimist, ei tohi ka inimene jõuda valguseni. Selle poole peab ainult püüdlema, teades samal ajal, et lõppu ei saa kunagi kätte. Mitte ükski filosoof pole veel leidnud definitsiooni tõele, kuigi seda on üritatud juba tuhandeid aastaid. Ja otsitakse ikka edasi, ka tulevikus, sest kõigil on tung jõuda vääramatu üldistuseni. Aga oleks ju kohutavalt nukker, kui keegi äkitselt avaldaks tõe-aksioomi... Paljudelt meid ümbritsevatelt nähtustelt langeks kate ja elu muutuks selle võrra igavamaks. 

Väike valguslaik inimhinges on armastuse tibatillukene alge, mis kõigile sündides kaasa on antud ja mida me oma erinevail viisidel kasvatama hakkame. Meie ühine sihtpunkt on jõuda suure ja ülendava armastuseni, selle valguseni, mis annab kogu elule puhta tooni, muutes värvid kirkamaks ja lõhnad tugevamaks.  See ongi see, mida hing otsib! Inimene, kes jõuab selel tundeni, ükskõik kas lapse, jumala või vastassugupoole vastu, on leidnud oma tee varjudest välja. Armastus iseenesest ei anna valmisvastuseid, kuid kingib võime mõista inimest koos tema hämarama poolega. Selline valgustatus pole edasimineku lõpp-punkt, vaid vastupidi – alglähe. Inimene, kes oma arengus on jõudnud armastuseni, jagab seda oma kaaslastele ning, kiirates soojust ka teistele, soodustab headuse ja selguse levikut maailmas. Seda saab jagada kujutava kunsti, kirjanduse, muusika või siira naeratuse ja hea sõna kaudu. Ja sellel protsessil pole kunagi lõppu. 

Nii võibki öelda, et põhjuseks, miks inimhing on lõhestatud kaheks – valguseks ja varjuks – on see, et igaüks püüaks leida elus vastuseid oma küsimustele. Ja avastaks viimaks, et kõik saab alguse armastusest. Inimese eksistents maailmas on suur sisevõitlus heleda ja tumeda vahel, lõputu eksimine varjude rägastikus, mis kokkuvõttes peab viima valguseni, mis pesitseb meis eneses. See headuse energia, mis vallandub pärast armastuse äratundmist, on ainus valgus, mis elul edasi aitab minna. 

"Kui tuvid kadusid" - laval ja päriselus

Kesknädalane teatriõhtu Vanemuises koos lavastusega "Kui tuvid kadusid"

Oksaneni lugu iseenesest on selline... kahtlane. Kui "Puhastuse" puhul ei tekkinud mul küsimusi, kas tõepoolest võiksid inimesed niiviisi käituda (kui ehk Hansu suremine välja jätta), siis "Tuvide" puhul tekib mul seda küsimust oluliselt rohkem. Üldjoontes läheb see tõepoolest kokku minu mõtetega meie ajaloost, aga pisiasjades tekivad minu jaoks küsitavused.

Lavastus ise oli minu arust huvitav, samas mu kaaslane haigutas küll :) Kindlasti peavad labiilse tasakaaluelundiga inimesed enne järele mõtlema, kas nad ikka tahavad seda etendust näha, sest lava pöörleb ikka mõnudega.

Teatris nähtust ehk põnevamaks kujunes aga hilisem tagasisõit, kui mu isa natuke oma mälestusi jagas.

Nii mõnestki asjast olen juba kirjutanud, kuid üks Oksaneni-tasemel lugu veel.

Isaisal Arnoldil oli palju vendi ja üks õde. Vennad sattusid nagu ikka selle aja mehed vastasleeri sõdima, mis kainetes oludes oli vaid vaikimisi õhus, aga alkoholiga koos muutus sõnasõjaks ja tõsiseks kähmlusekski. Aga mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada.

Minu isa tädil (isaisa ainsal õel) oli neli last, kaks tüdrukut ja kaks poiss. Üks tüdrukutest oli küürakas. Väidetavalt ei sündinud ta sellisena, vaid väikese lapsena kukkus teise lapse kukilt, murdis midagi selgroos ja selle tagajärjel tekkis küür. Igatahes ei lubatud isa peres kunagi lapsi kukil kanda.

Teisest tütrest sai alkohoolik, kes ühel päeval lihtsalt leiti surnuna sellelt platsilt, kus kohalikud tavaliselt oma jooke libistasid.

Üks poegadest uppus kuskil 20ndates. Ei saadudki kunagi teada, kas uppus, uputas end ise või uputati. Väidetavalt oli tal olnud õnnetu armastuslugu, mis toetab uputamise versiooni, samas räägiti ka tülidest külapoiste vahel, mis andsid alust uputamisjuttudeks.

Teine poeg oli natuke lihtsameelne. Tundub, et tänapäevases mõttes LÕKi-laps. Igatahes sai ta oma eluga hakkama, käis isegi tööl. Aga ühel traagilisel päeval vägistas ta ära ühe väikese tüdruku, kes selle tagajärjel suri.

Selliste lugude peale ei oskagi midagi öelda. Kuidas elab üks ema ja isa selliste teadmistega, samamoodi vanaema ja vanaisa, kõik sugulased. Miks mõnele perele antakse nii palju kannatusi, jääbki küsimuseks, mida kõrvalseisjad mõtlevad. Geenid ja kasvatus on siinkohal mõlemad valusad vastusevariandid.

Oh my god

Ma lähen Barack Obamaga kohtama.

Ok, tegelikult kohtama on natuke palju öeldud. Ma kahtlustan, et isegi kohtuma on liiga palju :D Aga ikkagi :D Loomulikult ei saa ma öelda, millal ja kus, sest see on riiklik saladus. Ja nii põnev.

Hr H andis juba soovitusi, mida antud olukorras mitte öelda. Ma küll arvasin, et puhtas eesti keeles võiks ju proovida, aga tõsi ta on, et arvatavasi on kohal mõni eestlasest turva ka. Nii et ma püüan ikka ennast tagasi hoida.

Ühe lapsepõlve lugu ehk Ida-Viru trip vol 2

Püüan nüüd siia talletada midagi natuke suuremat kui lihtsalt söön-käinpoes-olenrahul teemasid. Kuigi kui järele mõelda, on ka minu söön-käinpoes-olenrahul-postitused suure väärtusega, kui kunagi Ruudi peaks tahtma kaardistada oma ema elu. Või vähemalt mingit osa sellest. Mina olen pidanud tegema palju märkmeid, uuesti üle küsima, teatud kohtades leppima, et lihtsalt ei saagi selgust, et lõpuks kuidagi natukenegi moodustuks ühtne lugu minu isa lapsepõlvest.

Selleks, et hakata harutama seda lugu, kuidas mu isa üles kasvas, tuleb alustada natuke eespoolt. Nagu ikka. Mu isa vanemad olid Gerda Wilhelmine ja Arnold. Ma olen üles kasvanud kodus, kus nende pilt seisis alati riiulil. Lapsena oli minu jaoks müstika see, et tegemist on "photpshopitud" pildiga ehk mu vanaema ja vanaisa ei sattunud elu jooksul korralikult ühele pildile, nii pandi hiljem kaks pilti kokku. Mu vanaema isa oli baptistikoguduse pastor, ka vanaema oli baptist. See, kas mu isa ka lapsepõlves ristiti, pole täpselt teada. Isa seda ei mäleta ning sellest ei räägitud, kuid sugulased on hiljem väitnud, et neid kõiki ristiti lapsepõlves.

Kuna mu isa sündis aastal 1950, toimus enne tema sündi mitu väga olulist sündmust. Esiteks oli Teine maailmasõda, mis väga paljude inimeste elud ära rikkus, kusjuures väga palju sõltus lihtsalt juhusest - millise poole peale sa sattusid. Minu vanaisa Arnold võttis sel loteriil kehvema pileti - ta sattus sakslaste poolele. Ja mitte niisama, vaid valvuriks saksa vangilaagrisse. Ilmselgelt mõjutas see edaspidi nii Arnoldi enda kui ka tema pere elu. Esiteks olid Arnoldil arvatavasti tugevad psühholoogilised (psühhiaatrilised?) probleemid, kuna sellistest teemadest ei räägitud. See, mida ta seal vangilaagris nägi ja mida ise tegema pidi, läks koos vanaisaga hauda. Teisalt olid sel vangivalvuri tööl ka pragmaatilisemat laadi tagajärjed - vanaisa Arnold kartis elu lõpuni, et ta kas saadetakse vangi, Siberisse või mahalaskmisele. Tehniliselt võttes oli ta ju võidelnud NL-i vastu. Vabanemine toimus alles seitsmekümnendatel, kui võim võttis asja uuesti läbi vaadata ning tollased vangid tunnistasid, et Arnold oli olnud nende oludes väga inimlik valvur. Pärast seda sai vanaisa kergemini hingata, kuigi psühholoogilist kahju ei vähendanud ka see.

Sõjaajal ja kohe pärast sõda sündisid minu isa kaks venda, Arno ja Joel. Lisaks kõigile raskustele, mis sõjajärgsel ajal nagunii olid, põles nende kodu maani maha. Kodus olid sel ajal 6-aastane Arno, kahene Joel ja onu Gottlieb, kelle vene sõjaväelased lolliks olid peksnud. See, miks maja maha põles, ei teagi. Samamoodi on segadus sellega, mis päästmise ajal juhtus. Lapsepõlvest mäletan juttu, kuidas naabrid tulid appi, väike Joel pandi lume peale pikali, kus ta külmetus ning sai peaajupõletiku. Nüüd olen hakanud mõtlema, et Joel oli ju sel hetkel juba nii suur, et pidi kõndima, miks ta siis lamama jäi? Ma ei tea ja isa kodus ei räägitud sellest ka kunagi pikemalt. Kindel on see, et väike Joel oli haige ja suri. Hauaplaadil on kirjas vaid sünni- ja surmaaasta, kuupäevasid pole.

Isa sünnikoht

Kusjuures nendegagi on probleeme, sest hauakivil olev surma-aasta 1948 ei klapi muude asjadega. On teada, et tulekahju toimus talvel, veebruarikuus. Samas on teada ka see, et Joel suri kahe ja poole aastasena, seega loogilisem oleks surma-aasta 1949. Samuti klapiks see aasta paremini järgnevate sündmustega, sest on teada, et edasi kolis mu isapere sugulaste tallu, kust 1949. aastal inimesed "eest ära küüditati".

Joeli surmast ja näiteks sellest, miks ta oli nii raske haigusega kodus, mitte haiglas, miks ta ikkagi sinna lumele külmetama jäi ja miks vanem vend Arno tema eest ei hoolitsenud - kõigest sellest ei teagi me midagi, sest nendest asjadest ei räägitud. Küll aga on lugu Joeli surmast - ema olevat toimetanud teises toas, kui haige laps palus juua. Ema olevat mõelnud, et teeb veel viimased asjad ära ja siis viib. Järsku nägi ta aga ukse kohal sõnu "Sa oleksid pidanud tema eest hoolitsema." Ja kui ta teise tuppa Joeli juurde läks, oli laps surnud.

Kaevuri

Pärast põlengut läksid vanaema ja vanaisa niisiis elama oma sugulaste juurde, kes 1949. aastal küüditati. Mitte et see oleks olnud suur ja võimas talu, kuid elukoht siiski. Sellesse paika sündis ka minu isa. Aasta pärast küüditamist. Pikalt nad seal siiski elada ei saanud, pärast Stalini surma hakkasid küüditatud tagasi kodumaale tulema. Isa sugulased jõudsid tagasi arvatavasti 57./58., sest oma esimese kooliaasta ajal elas isa just selles talus. Kui aga sugulased kodumaale tagasi jõudsid, tahtsid nad oma talukohta tagasi ning isa pere läks elama Kaevurisse, mahapõlenud maja kõrval püstijäänud putkasse, mis oli ehitatud segaseks pekstud Gottliebile. Seal oli neil üks tuba nelja peale, kusjuures magama pidi paarikaupa ning kahe voodi vahele jäi paarkümmend sentimeetrit vaba ruumi. Mõni ime, et mu isal nooremaid õdesid-vendi pole.

Sealt puude vahelt paistab Pioneeri

Lapsepõlvest mäletan ettekujutust, et see kodu oli neil muldpõrandaga. Sel suvel küsisin üle, selgus, et tegemist oli ikkagi vaid minu fantaasiaga. Põrand oli siiski majal olemas, kuigi elamistingimused polnud loomulikult need, mida tänapäeval arvestatavaks peetaks. Kuna vanaisa Arnold elas pidevad hirmus (tal polnud aastaid näiteks dokumentegi), ei mindud kunagi kuskile rääkima oma eluolust. Alles siis, kui vanem vend Arno oli piisavalt suur mees, et ohjad enda kätte võtta, leiti perele paari nädalaga uus elukoht Pioneeri tänava kortermajas.

Samas, nagu mu isagi ütleb, lapsepõlv on ikka ilus aeg. Kui pole rohkemat näinud, ega siis nii palju puudust ei tunnegi. Poisid jooksid ikka ringi ja mängisid oma poistemänge, korraldasid spordivõistlusi, käisid koolis, pidasid oma esimesi pidusid. Kusjuures poisid olid tol ajal erilised spordifanaatikud, pidevalt toimus kümnevõistlus (ma igaks juhuks mainin, et kümnevõistlusesse kuulub ka nt teivashüpe). Ja näiteks koolipoistena sõitsin nad jalgratastel Peipsi äärde suvitama. Kohtla-Järvelt.

Koolis õppis isa hästi ja tegi kõvasti sporti. Ta ise on maininud, et kehalised eeldused polnud ta ehk kõige paremad, aga meeletu tahtejõuga jõudis ta koolispordis täiesti tippu. Just spordi pärast oli mu isa ka kaks päeva pioneer. Vanaema Gerda ei lubanud isal pioneeriks hakata (see eestlaste veri seal rätikul), aga kui poiste võistkond jõudis vabariiklike mängudeni, ei oleks saanud isa kaasa mängida. Seda aga meeskond endale lubada ei saanud, nii astuski kohe 14-aastaseks saav isa pioneeriks. Kahe päeva pärast oli ta nii vana, et arvati organisatsioonist välja.

Koolimaja, mida loodetvasti hakatakse
renoveerima

Kooliaja toredamad mälestused on 8. klassi lõpukirjand teemal "Sädemest tõuseb leek", milles mu arukas ja väga hea keeleoskusega isa kirjutas tuletõrjujate üllast tööst. Ja keskkooli matemaatikaeksam, mille pärast mu isa matemaatikaõpeajal arvatavasti mõni väiksem veresoon peas lõhke. Mu isa nimelt on matemaatikas väga osav, ta on üldse mõtlemises väga osav, näiteks minu lapsepõlves rääkis ta minu rõõmuks tagurpidi. Ses mõttes, et ta suutis oma peas sõnu niiviisi näha, et öelda need välja tagurpidi. Igatahes. Matemaatikaeksamile läks mu isa nii, et tal oli tagumiku peal suur furunkel, mis tähendas, et istumine oli tema jaoks täielik piin. Seega oli ta sunnitud sooritama eksami rekordajaga, mis tähendas, et ta polnud ehk oma võimete kõrgusel :D

See aga ei muutnud midagi, sest pärast keskkooli astus isa ikkagi ülikooli geograafiat õppima. See muuseas oli natuke juhus, sest ta läks alguses lihtsalt kaasa oma sõbraga, kes tahtis geograafiat õppida. Juhtus aga nii, et isa sai sisse, sõber aga mitte.

Ülikooli esimesel aastal suri vanaema Gerda ajuvähki. Ja sellega sai isa lapsepõlv lõplikult läbi. See, mis toimus ülikoolis edasi, kuidas mu ema ja isa ühes põrandaaluses klubis kohtusid, kuidas sündis mu vanem õde - see kõik on juba ühe uue postituse teema.