Vastsündinuea lõpp

Kõigepealt aitäh Kaamosele heade soovide eest (tundus veider kommentaarile nüüd vastata)! 

Aga muidu siis kolm kuud beebit ongi täis ja aeg on kokkuvõteteks. Kolm imelist kuud :D Ma saan aru, et kordan ennast, aga see lihtsalt on nii. Väike Matilda areneb jõudsalt, sööb ja kosub kenasti, magab suhteliselt kulda ja on väga suure osa ajast väga heas tujus. Aga lähemalt siis ka.

Kui 2 kuud täis said (see oli esmaspäev), siis kohe järgmisel päeval osalesime esimest korda beebide võimlemisringis, mis oli väga tore. Matilda oli selgelt kõige noorem (teised olid pigem 4-kuused) ja seepärast ka kõige rohkem nunnutatud. Juhendaja kasutas teda mannekeen-nukukesena, kelle peal harjutusi ette näidata. Tänu sellele märkas ta, et Matilda on natukene kerest kange ja eelistab paremat poolt (loomulikult hakkas mul nüüd peas kummitama Dagö "Vaadake vaid paremat poolt"). Seda mõlemat olin ka ise märganud ja kui järgmisel päeval teise elukuu arstikontrolli läksime, saime suunamise füsioteraapiasse, kuhu me saime küll aja alles kuu lõpuks, kui see kangus tegelikult hakkas juba üle minema. Võimlemisringis saime märtsis käia veel ühe korra, sest tegemist on popi kohaga, kuhu me lihtsalt ei saanud igal nädalal kohta. 

Igasugustest käimistest veel nii palju, et kahel korral käsin koos beebiga tööl. See oli väga lõbus, sest kuigi ma olin palunud oma ema igaks juhuks appi, oli reaalsus selline, et noored seisis järjekorras ja palusid: "Kas mina võin ka beebit süles hoida?" Esimesel korral jätkas Matilda kommet magada kõik sündmused maha, kuid teisel korral, kus mul tegelikult oli plaanis tavalist tundi teha, ta seda enam ei teinud. Nii et olin sunnitud seisma klassi ees ja samal ajal last hüpitama. Kuniks üks neiu hüpitamise osa üle võttis :D Ühel korral käisime ka hr Isa tööl, aga see oli ses mõttes igavam ettevõtmine, et olime kahekesi (mina ja Matilda) hr Keemiku kabinetis ja pärast tegime lihtsalt tiiru puhketoast läbi, et näidata, milline ilus laps meil on. Veel käisime prl Matemaatiku sünnipäeval (mille M. oleks meeleldi täielikult maha maganud, aga pärast 3 tundi magamist ajasin ta siiski üles) ja õepoja 18. sünnipäeval, mis läks magamise mõttes hästi, sest nad elavad meist nii 2 tunni autosõidu kaugusel ehk Matilda magas mõlemad sõidud maha ja oli sünnipäeval popp beebi. Kahel korral külastasime ka Tartu sõbrakesi Hertat ja Hermanit (ja muidugi nende vanemaid), esimesel korral sel päeval, kui Matilda sai oma rotavaktsiini (mille mõju oli täpselt selles, et Matilda magas väga palju tol päeval) ja teine kord sel märgilisel päeval, mil käisime notaris (sündmus, mille Matilda algusest lõpuni maha magas). 

Eelmisele lõigule jätkuks sobiks öelda, et Matilda oli ka oma kolmandal elukuul väha vahva magaja. Päeval muidugi järjest vähem, kuigi üks selline 2,5-3tunnine uni on, aga ülejäänud on pigem tund või isegi pool. Hommikul ärkab ta nii kaheksa paiku, natuke annab venitada, aga üldiselt pigem mitte. Õhtul läheb magama poole kümne ja kümne vahel (seda kusjuures ei muutnud ka kellakeeramine). Enne seda on vann, siis pudel issiga (120 ml) ja siis voodisse, kus ta joriseb end 5-20 minutiga magama. Et ei mingit jama uinutamisega pole tekkinud. Päeval üldsiselt samamoodi sööb kõhu täis ja magab, siis lihtsalt vankris või diivaninurgas. Öösel sööb esimesel korral suurusjärgus kella kolmest ja teisel korral umbes kuuest. Ja üldjuhul sööb ja magab. Kusjuures nüüd seoses sellega, et päike tõuseb varem, näen ma, et ta tõepoolest öösel magab, kui ta sööb. Üks kord juhtus nii, et mul tuli tema söömise ajal köha (kell 3.10), mis ehmatas last nii kõvasti, et järgmine kord magasime kell 5.10. Aga muidu pole öiseid üleval olemisi tema pärast olnud. 

Arengu osas on tekkinud veel rohkem lobisemist ja veel rohkem suhtlust mänguasjadega. Rõõm erinevate inimeste üle on suurem, nt tekib hea tuju juba eemalt isa või venda nähes. Ja no see vannitoas elav beebi on ka hullult tore semu Matilda arvastes (täiega huvitav oleks teada saada, mida ta mõtleb, nähes titat sellesama inimese süles, kelle süles temagi on). BB tool meeldib nüüd lapsele päriselt, ta on aru saanud, mida peale hakata nende lilledega tooli küljes, ja naudib kiikumist. Mänukaare all lobiseb koaalaga ja virutab talle teadlikult, aga üldjuhul üritab end kõhuli keerata. Seda viimast suudab teha selle piirini, et kõht on pmts maas, aga pea on vales kohas ja see ajab ta nii vihale. Tegelt on hullult äge vaadata, kuidas ta pingutab, kehas on iga lihas töös, aga no see pea, eksole. Lisaks pn huvitav see, et inimeste iseloom tundub olevat siiski kaasa sündinud. Matilda üritab täiesti vihaga, on näha, kuidas see, et ta ei saa hakkama, paneb teda püüdma ja pingutama. Samal ajal Suur Vend isegi mitte ei üritanud ennast keerata enne, kui ühel päeval selle lihtsalt ära tegi. Ütleme nii, et poeg on minusse ja tütar isasse. 

Mina ise ... olen vaimses mõttes mingis veidras kohas. Sünnitusjärgsest depressioonist räägitakse päris palju ja jagatakse ka soovitusi, mida teha oma vaimse tervise heaks. Kehv osa on see, et need soovitused meenutavad mulle natuke seda, kui eelmise MASU ajal, mil mul oli majanduslikult väga raske, anti soovitusi, kuidas oma olukorda parandada. Stiilis "ära osta kohvi kaasa" või "lõpeta ajakirjade tellimused, kui sa neid ajakirju nagunii ei loe". Ehk siis soovitusi, mis aidanud mind edasi, sest nagunii ma kohvi ei ostnud ja ajakirju ei lugenud. Praegu on siis põhiliseks soovituseks "puhka!". Ja see, et jäta need majapidamistööd, sest tähtsam on ... noh puhata :D Mul ei ole mingit vajadust puhata, sest ma olen puhanud. Füüsiliselt. Ja kui ma majapidamistöid ka ei teeks, siis ma ei tea, mida ma veel teha võiks :D 3-kuune beebi on imearmas ja puha, aga sellise pikema seltsilisena siiski intellektuaalselt pisut vähestimuleeriv. Samas selle vastu on mul esiteks see 16-aastane, kellega täiega ägedad asju arutada. Ja sõbrannad, kellega jalutamas käin. Ma käin iga päev pikal jalutustiirul, vahet pole mis ilm on. Kuulan inspireerivaid ja toetavaid podcaste. Teen abikaasale draamat ja nutan (peaaegu) ilma häbitundeta. Mul on käepärast vanemad ja õde, kelle juurde alati külla minna või kellele helistada. Mul on majanduslikult kõik hästi, erinevalt paljudest teistest tõusis nt abikaasa palk uuest aastast märkmisväärselt, mis tasakaalustab suure varuga ära selle, mille mina VH-l olles kaotan oma viimase aasta palgast. Mul on tööalased väljakutsed, märtsis oli taas uurimistööde kaitsmine, tegelen riigieksamiga, UWC koolides on mul kokku 7 õpilast, kellele anda tunde, kelle töid lugeda, kelle tegemisi tagasisidestada. Ja seda saan teha siis, kui mul endal on tunne, et jaksan (no tunnid on suurusjärgus kokku lepitud, aga ka neid saan liigutada, kui tahan). Lisaks on Matilda väga lebo beebi, kes tõesti tegutseb väga kenasti omaette, nii et ma osalen tema mängudes pigem seepärast, et imelik on jätta 3-kuune matile ja minna ise telefoni skrollima. Ehk siis ... paberil tundub, et kõik peaks olema hästi. Aga no kurja need hormoonid :S Ma kardan, et need hormoonid toovad praegu üles kõik mu lahendamata porobleemid alates vähemalt esimesest koroonaisolatsioonist, mis pani kõva põntsu mu vaimule. Võibolla isegi kuskilt kaugemalt, aga neid pole ma veel avastanud. Igatahes lähen uuel nädalal kliinilise psühholoogi juurde. Vaatame, kas ta aitab mind kuskile otsa peale, sest mul endalgi on vaimselt kurnav olla nii ebastabiilne, täiega bipolaarne tunne on :S Loodame igatahes parimat!

Lõpetuseks aga siis see, et 2 kuu vanuse Matilda parameetrid olid 58 cm ja 4610 g, kolmanda kuu (ebaametlikud) andmed ja 60 cm ja 5300 g. 

Mõnusa Beebi 2. kuu

Teine kuu (mis oli küll lühem kui esimene) on nüüdseks möödunud ja minu rõõm beebist pole kustunud. 

Beebi on ikka veel paras magaja-beebi, lihtsalt enam mitte niiii kuldmagaja kui esimene kuu. Siiski on tal harjumus magada pikki unesid nii päeval kui öösel (kuigi päeval võib vajada abi sellest 45 minuti piirist üle saada). Päeval on pikk uni 3 tundi (kauem ma lihtsalt ei lase, sest ööpäevas on siiski mingi sünnis arv tunde, mida võiks kasutada magamiseks ja ma ise eelistan öid), tavaliselt nii umbes 2 tundi, öösel on viimasel nädalal olnud esimene uni enam-vähem 5 tundi ja siis teine nõks lühem. Uuesti magama jäämine on kohati probleemne, see on miski, mida Ruudi ajal polnud. Tema ärkas, sõi ja magas edasi. Matilda ärkab, sööb ja nii mõnigi kord jääb ägisema. Üldiselt lepib lutiga ja lõpuks magab, aga täna (vägagi heal ööl) panin vahemikus 3-4 talle 3 korda lutti suhu. Ehk siis juba suigatasin, et uuesti ärgata, et see lutt üles leida, suu üles leida ja need siis ühendada. Õhtune magamajäämine on nii ja naa. Rutiin on paigas - vann, pudel koos issiga (isa-tütre sideme tugevdamiseks ja ka selleks, et mina ei peaks olema asjasse segatud õhtuti), siis oma voodisse. See töötas päris hästi mingi aeg (pmts panin voodisse ja magas), aga nüüd viimase nädala jooksul on läinud uinumiseks nii mõnigi pisar (Matildalt) ja nii umbes pool tundi. Esialgu midagi muutma ei hakka, aga eks paistab. 

Magab ta ikka diivaninurgas (päeval) või oma korvis meie voodi kõrval (öösel). Hommikuti ka meie kaisus, aga see ei ole päris magamine (minu poolt vaadatuna). Ja üks uni päevas on vankris, sest käime absoluutselt iga päev väljas jalutamas. Jalutuskäigud on veninud 7-8 kilomeetri pikkuseks ja pakuvad mulle palju rõõmu. Ikka kuulan oma podcaste (kuigi vaikselt hakkab tekkima probleem, et ma ei tea, mida ma kuulata tahaks. Siiani olen olnud beebide ja vaimse tervise teemade lainel, aga natuke hakkab tüütama, või noh, ei leia enam selliseid saateid, mis kuidagi huvitavalt teemale läheneks). 

Arengu mõttes... noh, ta on palju suurem ja vanem :D Vaatab teadlikuma pilguga, laliseb (või ma ei tea, kuidas ametlikult seda beebide rääkimisviisi nimetatakse), enam ei ürita leopardi ninast piima imeda (mis on kohutavalt kurb, sest see tegi mulle iga kord siiralt nalja), oma mänguasju vaatab pikalt ja huviga, vestleb nendega ja suudab käega neile virutada. Aaa, ja lõpuks on leppinud ka BB tooliga, ma juba hakkasin muretsema, et seda ei juhtu. Viimastel päevadel on toimunud märgatav muutus ka peahoidmises - kui kõhuli panna, siis uudistab päris tükk aega ringi.

Matilda teisel elukuul käisime ka esimest korda Tallinnas, prl Lumivalgekese sünnipäeval ühes pealinna restoranis. Ma natuke mõtlesin, et kuidas see avantüür beebiga välja peaks kukkuma, sest mingid mähkmevahetused ja mugavad imetamised. Ja siis see ka, et beebidel võib mõnikord olla paha tuju. Noh, tol konkreetsel sünnipäeval ei tekkinud pmts millegagi küsimust, sest ta lihtsalt magas kõik need kolm tundi maha. Ja mitte et lihtsalt magas, ei, me siiralt üritasime teda äratada, aga tulemusteta. Kusjuures enne pidu oli ta ju autos 2 tundi juba maganud. Pärast sünnipäeva osales Matilda ka oma esimesel Ikea-rodeol, kahjuks taas kord suurema osa ajast magades :D Aga vähemalt Ikea imetamistoas saime ära käia ja see täiega vaimustas mind. Väga mugav koht! Sellesse kuusse mahtus ka külaskäik Sandri juurde, kes on kuu aega vanem kui Matilda (külaskäik möödus Matilda jaoks magades), omaette olemine koos vanaema ja vanaisaga sel ajal, kui mina käisin arsti juures (Matilda magas kogu külaskäigu) ja vabariigi sünnipäeva vastuvõtt õekese juures, kus Matilda EI maganud, oli suht kehvas tujus ja kust me seetõttu üsna varakult ära tulime. 

Nüüd, kui preili on kaks kuud täis, on võimalik temaga hakata igasugustes ringides käima. Või noh, meil siis mu meelest ainult üks võimlemisring on :D Ja lähimas ujulas on beebide ujumise grupp, aga sinna me veel minna ei saa, sest ma pole leidnud nii väikseid ujumismähkmeid. Ametlikud andmed tulevad uuel nädalal, aga ma panustaks sellele, et 2-kuune Matilda kaalub 4,5 kilo. 

Mis puudutab muud elu - vanem vend valmistub gümnaasiumikatseteks. Kuna meie elukorralduses on pontentsiaali muutusteks, tuleb katseid võtta tõsiselt, kohalikku kooli peaks ta ka praeguste oskustega saama, aga suuremates linnades ei pruugi sellest mõneti keskpärasest tulemusest piisata. 

Mina tegelen jätkuvalt kodukaunistamisega. Praeguseks olen jõdnud asjade äravisakmiseni :D Mingi osa panin Yagasse müüki ja minu suureks üllatuseks läks mõne asjaga väga kiirelt kaubaks. Olin väga erutunud sellest. Nüüd on jälle vaikus ja mina vaatan kodus ringi, mida veel müüki panna. 

Kokkuvõttes võib öelda, et ma täiega naudin bebiga kodust olemist. Palju rohkem, kui ma enne üldse ette oskasin kujutada. 

Sügisesse

18. september aastal 2018 jääb igaveseks maailma ajalukku kui päev, mil ma panin esimest korda ilma spikrita kokku Rubiku kuubiku :D Veel paar nädalat tagasi ei uskunud ma, et see on üldse võimalik, kuigi olin endale kuubiku kokkupaneku selle aasta eesmärgiks pannud. Ma ei saanud valemilehtedestki aru :D Aga siis hakkasin keerutama ja keerutama, kuniks sain aru, mida tähendab, et esimene kiht on koos. Ja pärast seda hakkas mineama. Esialgu tundus ka uskumatu, et ilma valemileheta on võimalik seda teha, aga noh, hr H lubas mind ühel hetkel hullumajja puhkusele saata sundkäitumise pärast, sest ma kogu aeg keerutasin oma kuubikut. Ja pähe jäid valemid. Hetkel on olukord küll selline, et põhimõtteliselt ma oskan, aga igakord ei tule meelde, mis valem mida teeb. Nii ma siis keerutan... kuni jõuan selleni, mida mul parajasti vaja on :D

Nii et sõbrad, kõik on võimalik, kui sõnastada oma eesmärk ja selle nimel tööd teha.

Muus osas kobistame ikka sama moodi nagu varem. Töö ja kool. Ruudi vahetas küll spordiala, olles nüüd noor aerutaja. Eeskujulikult on ta igal trennikorral ka oma süsta tagurpidi saanud, nii et ta on saanud anda meile informatsiooni, kuidas järvevee temperatuuriga lood on. Nüüd loomulikult köhib ja nohutab nagu hobune, aga mulle tundub, et see käib lihtsalt konkreetse spordialaga kaasa. 

Mina ise olen vanem ja targem. Ja ei viitsi enam nii kena olla, mis kulmineerus alles hiljuti, kui ma lihtsalt enam ei suutnud taluda ühe kolleegi pidevat negatiivsust. Lihtsalt. Ei. Suuda. Ma ei suuda taluda ei tema häält, sõnu, näoilmet ega isegi seda, kuidas ta kõnnib. Pärast oli endal ka natuke piinlik ja kõik tegid näo, et midagi ei juhtunud, aga samas on nüüd natuke hea ka olla, sai auru välja lastud. Garderoobi minnes siiski vaatan esmalt, ega toda konkreetset kolleegi üksi seal nagide vahel pole. Nii igaks juhuks...

Tööl on üldse palju muudatusi. Üks väga tore inimene läks üldse ära, vahetas karjääri. Teine väga oluline inimene otsustas, et tema tahab last saada..., mille õnnestumise üle on mul muidugi kohutavalt hea meel ja pidin end tagasi hoidma, et mitte kohe tormata imearmsaid bodisid ostma... Aga ikkagi. Meie väljakutsetiimi neljas liige õnneks enam lapsi ei taha ja nagu me oleme arutanud - meie haridusega on raske leida töökohta, kus sama head palka saaks :D, nii et tema ehk jääb. Ja lisaks on meil terve hulk uusi noori kolleege, aga nende suhtes näitame üles küll sõbralikku huvi, kuid samas oleme valvsad. Nii igaks juhuks. 

Uus klass on nõus minuga Poola ekskursioonile tulema. Või vähemalt ei vaidle nad vastu, vaid on nõus minuga, et muidu nad vist sinna tõesti ei läheks. Nii ehk näevad ka minu silmad Auschwitzi ära. Ja Krakowi. 

Ja lõpetuseks üks meelolupilt.

Käisin poes endale nalle ostmas. Selles, kus igasuguseid juukse- ja muidu iluasju müüakse. Samal ajal oli poes ka ema kahe pojaga, sellised... 6-8 aastat vanad ehk. Üks poistest sobras hoolega sõrmuste hulgas, kuniks leidis eriti uhke liblikaga sõrmuse ja näitas seda emale, ise hullult rõõmus. Ema oli ka siiralt vaimustunud, oligi tore sõrmus :D Aga siis tuli emale Elu meelde: "Aga kooli sa sellega minna ei saa." Ja poiss noogutas arusaavalt: "Muidugi." 

Ma ei tea, aga ma läksin nii kurvaks. Mis maailmas me ikkagi elama peame, et kaheksaaastane poiss ei saa isegi liblikaga sõrmusega kooli minna, sest ... nii lihtsalt ei tehta. 

Kui keegi ütleks, et ma peaks uuesti sünnitama - vabalt, uuesti sõidueksamit tegema, ebameeldiv, aga okei, rase olema, võtaks mõtlema, aga no hüva. Aga põhikooli ei läheks ma muidu tagasi, kui keegi ähvardaks Ruudile midagi teha. Ja minul oli okei põhikool ja klass. 

Festivalil

Nüüd siis selle juurde, miks me ikkagi TEGELIKULT Tšehhis käisime. Sest Karli sild on tore küll, aga kas me niisama oleks just uuesti Prahasse läinud. Aga festivalile küll :)

Ehk siis Aerodrome Festival Prahast 50 kilomeetri kaugusel, mille line up mind täiega vaimustas. Kokkuvõttes võib öelda, et see oligi uskumatu lahe line up. 

Aga kõigest järgemööda. 

Sellel festivalil oli palju häid külgi, tõesti palju. Sinna- ja ärasaamine nende hulka ei kuulunud :D Tegelikult oli käima pandud tasuta otsebuss Prahast, aga kuna me esimeste busside peale ei jõudnud ennast registreerida ja järgmiste bussidega ei oleks jõudnud Tommy Cashi ajaks kohale, otsustasime ühistranspordi kasuks. See tähendas teoorias sutsakat suure rongiga Praha piirkonnast välja, siis kohaliku väikerongiga edasi festivalilähedasse jaama, kuhu buss vastu pidi tulema. 

See oli teooria. Meie läbisime praktika :D

Esimese etapiga läks hästi, ostsime jaamast piletid, küsisime mitu korda üle, kus me olema peame ja sõitsime jaama nimega Kralupy nad Vltavou. Rong kusjuures oli ülitore, kupeedega. Kralupy nad Vltavous tekkis aga tõrge. Tšehhikeelne, mis jättis tõrke iseloomu meie jaoks igavesti saladuseks, aga selle tagajärjega ehk puuduva rongiga tuli meil siiski rinda pista. Ühesõnaga, rong oli asendatud bussiga. Prahast olid festivali poole teele asunud massid. Ja mitte niisama massid - suurte seljakottidega massid. Seega esimesele bussile me ei mahtunud ja uus tuli nii tunni aja pärast. Jätkus tõeline piin - täistuubitud bussis püsti seistes mööda mägiseid külavaheteid. Mul polnud õrna aimugi, et Tšehhi niiii mägine on. See piin kestis terve igaviku, aga ega olukord veel paremaks ei läinud. Buss pani meid täiesti suvalise koha peal maha ja sõitis minema. Reaalselt suvalise :D Õnneks olid mõned meie hulgas taibukamad ja leidsid rongi. Või siis trammi :D

Aus rong lähenemas. Ei ole tramm.

Nii et tegelikult jätkus kõik üsna samamoodi kokkupressitult ilma õhuta, lihtsalt rong sõitis oluliselt aeglasemalt. 

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud - kui me viimasesse jaama jõudsime, polnud seal mingeid busse. Ja neid polnud seal ka veerand tundi hiljem. Ega pool. Ega terve tund :D Siis siiski tulid ja viimane etapp sai läbitud lausa istudes. 

Ühesõnaga pandi meie meelekindlus kõvasti proovile. Või siis katsuti meie väärilisust. Lihtsalt. Tommy Cashile me siiski ei jõudnud.

Tahaks öelda, et sellega vintsutused ka lõppesid, aga kahjuks pidime kuidagi Prahasse tagasi ka saama. See oli juba alustuseks palju lõbusam, sest busse festivalilt rongijaama ei liikunud :D Praha-bussid olid ammu ära bronnitud. Midagi ei olekski olnud väga, kui oleks kuskiltki mingit infot saanud - kas on midagi organiseeritud, mis on organiseeritud, kuidas liigub ühistransport. See osa oli null, mingit infolauda lihtsalt ei olnudki olemas. Õnneks ühe abivalmi teenindaja, google translate´i ja hr Peika telefonikõnesuutlikkusega saime aru, et võime võtta takso rongijaama ja sealt siis tagurpidi kogu rada läbi teha. Kusjuures rongiasendusbussi tagasiteel polnud, seega oli tegemist täiesti idüllilise ettevõtmisega, mille käigus nägime, kui palju avarust ja põlde Tšehhis on.

Täitsa rõõmsalt tagasiteel rongis 

Festivalil kohal olla oli puhas ilu. 

Olme oli väga okei. Loomulikult olid kohal peldikuputkad, aga lisaks oli ka normaalsete WC-de ala, kus olid putkades keraamilised potid, veega äratõmme ja kätedesinfitseerimisvahend. Nagu päriselt. Keegi oli mõelnud, et festivalile tulevad näiteks naised, kes peavad tampoone kasutama ja kes saavad nüüd nii mõnusalt oma käed enne seda protseduuri puhtaks teha. Prl Lumivalgeke leidis, et kui nüüd saaks asja veel nii kaugele, et üks kotiriputusnagi oleks madalamal ka, oleks täiuslik välikäimla olemas. Mõtleks vaid, astud kabiini, see on puhas, ei lõhna pahasti, istud, riputad koti nagisse, otsid mugavalt oma tampooni välja, puhastad käed ja viid toimingu lõpule. Pärast pesed käed seebiga puhtaks. Idüll, eksole :)  Neid (siiski ilma kotiriputusnagita) vetsusid oli palju. Ja need püsisid kogu aeg puhtad, sest neid koristati kogu aeg. Lisaks oli sealsamas mõnus kätepesuala peegliga. 

Duši all sai ka vabalt käia. Vähemalt siis, kui sa ei põdenud võhivõõrastega koos ihualasti olla :D Ehk siis dušiala oli suur ja suhteliselt avatud hall, aga mehed ja naised olid eraldi ning vähemalt sai asi aetud ilma järjekorra ja tasuta. Kui palju inimesi oli, siis küll sooja vett dušist ei tulnud, aga jumal temaga, saigi värskema olemise. 

Maksmine käis kiibiga, mis oli juba käepeale küljes. Sinna sai raha lisada nii kioskis sulaga kui ka ülekandega, kui sul telefonil akut jagus. Vat see laadimise osa oli neil kehvasti korraldatud, sestap pole meil ka viimasest päevast eriti pilte. 

Mulle meeldis, et oli topsitaarasüsteem ehk siis 50 krounat oli joogitops, mille eest esimesel korral maksid, pärast enam ei maksnud ja öösel pärast viimast toopi andsid topsi ära ja said oma 50 krounat tagasi. Joomise osas oli tegelikult üldse kuidagi mõnus. Ma sellist Positivuse laupäevale omast lauslällamist ei näinudki, inimesed päriselt tulidki muusikat kuulama. 

No ja lõpuks siis muusikast ka. Ma olin ikka mitu korda täiesti vaimustunud. Üks suurepärane asi oli heli. Oli väga ootamatu, et paigas saundi kuulamiseks ei peagi olema helipuldi kõrval, vaid võib olla suvalisel kohal ja ikka nautida. See ei kehtinud küll 100protsendiliselt, aga vahe Positivusega oli taas meeletu.

Bändid, kes oleks võinud vaimustada, aga ei teinud seda

Märgin alustuseks kohe ära, et kaks bändi siiski valmistasid... no võibolla mitte pettumust, aga kellelt oleks oodanud võibolla rohkemat. Esiteks oli Bullet for My Valentine, keda saatis kummaline keskkõrge foon. Ja teiseks Limp Bizkit, mis lihtsalt ei mõjunud lavalt. Või noh, nad mõjusid umbes nii "me oleme suur ja kuri Limp Bizkit ja me oleme õige coolid". Heli oli ka üleelusuuruses, mis ei olnud tore. Ah, tegelikult võis asi olla ka selles, et ma tulin otse NINi juurest ja mõtted olid mujal :D


Ootamatud leiud

Kohe neljapäeval avastasime kohaliku saksoDJ -Saxofrancise, kes tõmbas peo niiviisi käima, et ise ka ei usu. Kui ma peaksin kunagi pulmi pidama, siis ma tahaksin teda õhtuseks tantsuks. Esimesel õhtul mängis ta suhteliselt tühjale lavaesisele, aga teiseks korraks olid inimesed kohal ja möllasid südamest. Saksofon ongi alati meeleolukas, aga Saxofrancis ise oma kabuga andis veel lisameeleolu. Ja siis oli vahepeal laval ka viiuldaja, mis andis oma nüansi. Õudselt tore rannapeo vibe tekkis lõpuks.


Teised kaks ootamatut leidu on MØ ja CHVRCHES, kes ei ole päris võõrad, aga kellele ma pole erilist tähelepanu varem pööranud. Ja kes kumbki ei teinud mingit ekstraägedat lavašõud, aga mõjusid laivis õudselt ehedalt ja ilusalt ja nauditavalt ja kaasatõmbavalt.

Bändid, kellelt oli oodata vinget esinemist ja kes tegid selle ka sajaga ära

Esimese päeva põrutus oli Parkway Drive, mis tegi sellise šõu, et hoia ja keela :D Kõik tuled ja viled, mida ühelt kontserdilt oodata võiks, olid olemas. Kaasa arvatud see, et trummar mängis pea alaspidi. Tegemist on ka prl Lumivalgekese lapsepõlvebändiga, nii et tema tantsis ennastunustavalt. Ma pean tunnistama, et minagi unustasin end :D

Teine hullult tore laiv oli Hollywood Undead, mis on lihtsalt tore ja sõbralik bänd. Nende "kurjade" bändidega on see jama, et nad kipuvadki kogu aeg hästi kurjad olema. Rõhutatult. Fuck-you-bitches värk. Aga see ei mõju kuidagi väga loomulikuna, kui seda teevad vananevad kõhukestega härrasmehed, kes on riides nagu keskkoolipoisid. See kusjuures oli just Bullet for My Valentine´i ja You Me at Sixi probleem. Hollywood Undead mõjus aga nii, et okei, me pole enam 16, aga me teeme ikka seda, mis meile meeldib ja lustime selle juures täiega. Näiteks võtsid nad lavale ühe 6aastase poisikese, kes oli jahmatusest kivistunud, aga kelle vanem õde, kes lavale toeks läks, elas oma elu õnnelikumat päeva :D Natuke jäi mulje, et vanemad käskisid õel venda hoida, aga õde võttis venna festivalile kaasa. Ja nüüd tuli see kõik välja.

Ja parim laiv oli Macklemore´il. See ei olnud vist üllatus, aga see ei vähendanud mõju. See oli kogu festivali viimane kontsert. Ma olin väsinud, oma peas juba mõtlesin, et mis oleks, kui läheks telki puhkama...? Aga siis ikka jäin, sest noh, Macklemore. Ja no tõesti. See. Oli. Niiiii. Äge. Laulda koos kõigi nende tšehhide ja poolakatega "Fuck Donald Trump" oli lihtsalt kaunis. Hästi sooja tundega esinemine.

Esinejad, keda kõige rohkem ootasin

Pole saladus, et ma leidsin selle festivali, kui otsisin, kus võiks sel suvel Nine Inch Nailsi näha. Ja leidsin koha, kus esineb NIN ja Lana Del Rey, keda ma olen samamoodi näha tahtnud, sest esiteks meeldib mulle tohutult tema hääl. Ja no tema muusika ka. Ja teiseks tahtsin ma teada, kas ta tõepoolest suudab oma muusikaga ära tinistada staadionitäie rahavast. Staadionit Tšehhis ei olnud, aga päris palju inimesi küll. Ja mina olin tinistatud, kui ma silmad kinni panin :D Sest selgus, et minu jaoks on tema lavaline olek siiski liiga palju. Ta on tohutult ilus ja seksikas ja oskab seda tohutult ilusasti välja mängida, aga minu jaoks hakkas see natuke varjutama muusika ilu. Laiv iseenesest oli tõesti väga hea ja lauldud sai väga palju lugusid, sest mõnest loost tuli esitamisele vaid refrään.

Nine Inch Nailsi ajal ma ei pidanud silmi kinni panema, kui siis ainult selle tädi pärast, kes alguses mu kõrval seisis, roosat kampsikut ja õlgkaabut kandis ning kohvi jõi. Ausalt, eraldi võttes pole mul neist ühegi vastu mitte midagi :D Aga NINi kontserdil õudselt häiris. Pärast oli minu kõrval üks pikajuukseline tõsiselt pikk mees, kes laulis kogu kontserdi kaasa, mis oli palju mõnusam. Tegelikult oli kogu kontsert fantastiline. Kindlasti ei olnud see midagi sellist, kus toimub pidev vestlus bändi ja rahva vahel ja kus crowd surfitakse, aga see mõjus, sest see lihtsalt oli hea ja aus. Ja kohal olid inimesed, kes armastavad seda muusikat. Mul on natukene kahju, et "Closer" jäi mängimata, sest minu meelest on see kogu muusikaajaloo kõige ... sensuaalsem :D laul. Aga kõik muu ja rohkemgi veel oli olemas. Ma natuke muretsesin, kuidas "Hurt" lahendatud saab, sest see oleks võinud minna ülepaisutatult tundeliseks, aga ei, väga stiilne ja puhas oli. Trent Reznor hakkas laulma viimast lugu, rahvas ühines ja siis tuli ka bänd järele. Kokkuvõttes oli nagu "Ta lendab mesipuu poole", lihtsalt "Hurt" on kurvem. Kui kontsert läbi sai, olin ma ikka mõnda aega endast ära.


Tegelikult käsimime kuulamas palju teisigi bände, nii kuulsamaid kui ka vähem kuulsamaid, aga neist nagu sellist tugevamat sorti emotsiooni ei tekkinud. Milky Chance oli selline tore. Ja Glass Animals muidugi ka.

Kokkuvõttes, mis ma ütlen - rahvas, minge kontserdile. Minge autoga, lennukiga, laevaga, aga minge ja vaadake üle oma lemmikud. See elamus on täiega väärt kõike, mis selleks kulub. Bändid ei ole igavesed. Ma elasin aastaid kurbusega, et ma ei saa kunagi näha Nirvanat. Alates eelmisest suvest mõistan ma, mis tegelikult kurbus on, sest mul pole kunagi enam võimalust näha päris Linkin Parki. See oli ka kindlasti üks põhjus, miks ma sel aastal kindlasti minna tahtsin. Mul ei ole väga palju bände, keda ma bändina fännaksin, nüüdseks on terve hulk neist vähestest ka nähtud. Bon Iveri kontserdile läheksin väga hea meelega. Ja Sigur Rosile Islandil. Kunagi :)

Praha - mõnus linnapuhkus kolm aastat hiljem

Meie elamusrohke reis Prahasse ja natuke kaugemalegi on nüüd õnneliku lõpuni jõudnud, nii et ma olen juba hommikumantligi tavaliste riiete vastu vahetanud. Mis seal salata, eks ta väsitav oli :D Aga niiiii äge. Mul tuli reisi ajal samamoodi korduvalt ootamatuid rõõmupurskeid selle pärast. Kui ma eelmiste jõulude ajal sain öelda, et sihipäraselt tegutsedes on võimalik jõuda igasuguste uskumatute tulemusteni, siis sel aastal saan öelda, et "miks ka mitte?" on väga hea moodus tegutsemiseks. Miks ka mitte sõita festivalile, et näha korraga ära NIN ja Lana Del Rey? 

Kusjuures mõlemad tegid täiega kõva laivi, mille üle ma olen veel ekstraõnnelik, sest Placebo on mul ikka veel natuke hinges. 

Reis ise oli mugavusstsoonist korralikult väljas. Nädal aega kogu aeg kolmekesi koos, kolm ööd telgis, lisaks teatav ebakindlus selle osas, kuidas asjad ikkagi toimivad. Eks selliseid meie kontrolli alt väljas olukordi (mis isikkoosseisu arvestades kõige keerulisemad olid) ikka tuli ette, aga kokkuvõttes tundus meie seltskond päris hästi toimivat. Ses mõttes et ... kui muusikafesivalile läheb kolm inimest, kes kõik võtavad kaasa hulga raamatuid, sest loomulikult tekib pidevalt olukordi, kus mõnuga raamatuid lugeda, siis see on päris hea eeldus :D Mina näiteks lugesin läbi kaks ja pool raamatut ja siinkohal olgu õnnistatud rõõmsad hobugreifid ja abikaasad, kes kingivad suurepäraseid lugereid. Mul polnud siiani olnud juhust oma lugerit niii sihtotstarbeliselt kasutada, aga nüüd mõistan, kui mugav see on. Väike, kerge, võimaldab igasuguste probleemideta ka lauspäikese käes lugeda. Ja mahutab palju raamatuid. 

Prahast olen ma oma eelmise reisi järel väga hea postituse juba kirjutanud. Põhimõtteliselt on asjad sealkandis üsna samamoodi, aga seoses reisiseltskonna, kestuse, aga ka 20-kilose kohvriga on mõningaid täpsustusi. 

Seekord sõitsime läbi Helsingi, mis andis suurepärase võimaluse tunda lennuhirmu, sest see põkats, mis Tallinnast Helsinkisse läheb, on ... põkats noh :D Nii väike, et tegelikult täiseti vabalt Finnairi käsipagasimõõtudesse mahtuvat kohvrit polnud lennukis nagu kuskile panna. Muus osas möödus lend vahejuhtumiteta. Lennujaamast linna saab jätkuvalt taksoga, aga meie valisime seekord ühsitranspordi, täiesti tavalise bussi (nr 119, kui kedagi huvitab. Ega seal rohkem neid polegi). Olemas on ka otseliin lennujaama ja raudteejaamavahel, mida kasutasime tagasi tulles ja millele tuleb osta eraldi pilet (eelmüügist 44 krooni, bussijuhi käest 60), 119ga saab sõita tavalise ühistranspordipiletiga. 

Ühistransport on Prahas jätkuvalt jumalik, piletihinnad samad, mis kolm aastat tagasi, ja liikumismugavus super. Seda aga eelkõige seetõttu, et trammid ongi Praha kõige bossimad bossid. Korra istusime trammis, millele vilkuritega kiiarabiauto teed andis... See, et tavalised autod end kahele rattale sektorisse tõmbavad, et trammile mitte ette jääda, on täiesti normaalne. Ja jalgrattaga sõidavad kesklinnas ainult hullud. Aga tänu kõigele sellele ei paistnud neil seal ka ummikuid olevat.

Meie enne-fesitvali majutuskoht oli Žižkovis, mille kohta ütles prl Lumivalgeke, et see on nagu Eesti Kalamaja, boheemlaste kogunemispaik, mis algselt oli tööliste elukohaks. Nunnu kant oli, kommunistliku klassika žižkovi torni näol saime ka kerge vaevaga üle vaadata. Selle linnaosa surnuaeda on muuseas maetud Kafka. Pärast festarit olime taas Vinohradys nagu eelminegi kord. Žižkovis oli meil korter viiendal korrusel, kuhu viis lift, mille uksi tuli ise avada ja sulgeda, mis andis asjale kohe mõnusa tunde. Lisaks oli mõlemas korteris gaasiboiler, mis samuti väga meeleolukas, sest kellele ei meeldiks, kui dušši võttes kostab kapist tuldpurskava lohe häält. 

Kuna meiega oli kaasas ka hr Peika, vaatasime alustuseks üle kõik klassikalised vaatamisväärsused (välja arvatud kujudega kell, sest see oli remondis), millest õlleaed oli vist meie kõigi lemmik, sest nagu hr Peika ütles: "Ilus vaade, hea siider ja toredad inimesed." Või midagi umbes nii. Kusjuures õlu ja siider on küll kolme aastaga kallimaks läinud, õlu oli 45 ja siider 55 (kurss on praegu umbes 1:24...), aga siider on jäktuvalt jumalikult kuiv ja jääga ning erakordselt kosutav. 

Pärast fesitavali jõudsime ära käia ka Petrini mäel, kuhu ma eelmisel korral ei jõudnud ja mille otsa sai sõita funikulööriga ("...eee... see on VÄGA madal funikulöör," hoiatas meid prl Lumivalgeke), mis on armastatud jalutuspaik ka kohalike seas. Lisaks on seal üks matsakas Eiffeli torn, panoraamsed vaated Prahale ja lihtsalt uskumatult rahulik ja vaikne olemine. 

Ühel õhtul jõudsime ka mõnusasse õllekasse (mingi...50 meetrit Karli sillast? ühesõnaga täiega kesklinnas), kus valgetes särkides mehed kandsid lauda õlut ja siidrit ja snäkke. Muidugi oleks nad lauda toonud ka praade, kui me oleks tellinud :D Huvi pärast otsisin üles - käisime õllrestoranis nimega Kozlovna Apropos. Kuna minul ja eriti prl Lumivalgekesel on sügav umbusk Tšehhi toitude suhtes, ei hakanud ka seekord leiva sees serveeritud guljašši tellima. Samamoodi jäid tellimata nende klimbid, mis on klimbisoo häbivaäärne haru. Hinnataseme määratlemiseks - suur vaagen õllekõrvast (sobilik kolmele) pluss kaks ringi jooke läks kokku mingi 500 krooni äkki, mis on alla 20 euro. Ja seda siis kohas, kus on väga palju turiste. On need tšehhid muidu, mis nad on, aga röövlid küll mitte :D

Imelikest tšehhidest rääkides. Kui me viimasel päeval oma imetoredast Vinohrady korterist välja hakkasime minema, ei osanud me võtmetega midagi peale hakata. Omanik oli Türgis, meie küsimustele ei vastanud, nii me kohmitsesime mõnda aega, kuniks tegime otsuse visata võtmed postkasti (nagu eelmiseski kohas, kuigi siis juba omaniku palvel) ning edasi liikuda. Mõeldud tehtud. Viskasime võtmed postkasti, haarasime kätte oma neli kohvrit (neist üks 21 kilo kaaluv isend, keda hellitavalt Sõbraks kutsusime), et hetk hiljem mõista: see oli maja, kust VÄLJA saamiseks oli võtmeid vaja. Neidsamu võtmeid, mis meil juba kinnises postkastis olid. 

Minu meelest oli see hüsteeriliselt naljakas :D

Prl Lumivalgekese meelest oli see hüsteeriliselt nõme. 

Põhimõtteliselt saaks meie kolme käitumise alusel edaspidi selgitada temperamenditüüpe. 

Kolm väsinud välismaalast avastavad, et on end kogemata sulgenud vanaaegse kindluse koridori, kust puudub igasugune väljapääs. Tegemist on vaikse kandiga, kus inimesi ei liigu. Kuidas nad reageerivad?

Koleerik (prl Lumivalgeke): neab valjuhäälselt maa põhja tšehhe ja nende lollust saata korda midagi nii idiootset nagu väljapääsu mitte võimaldamine. On veendunud, et sinna me jäämegi, sest kõik inimesed on tööl. 

Flegmaatik (mina): teen kohatu ettepaneku mängida  ajaviiduks kaarte. Oma peas mõtisklen sellest, et lend läheb ju alles õhtul, selleks ajaks keegi ikka koju tuleb ja meid välja laseb.

Sangviinik (hr Peika): hakkab süstemaatiliselt ustele koputama, et leida inimene, kes on kodus ja kes saaks meid välja lasta. 

Umbes viie minuti pärast tuli mingi tädi  ja me ikka saime välja. 

Mis ma siis ikka oskan kokkuvõtteks öelda - hr Peika leidis Prahast vorstid (see päris hot dogi moodi söök - lahtine sai, millel on põrakas vorst sinepiga), prl Lumivalgeke oli õnnelik, et polnud linna veel unustanud. Ja mina... olin jätkuvalt vaimustunud Praha ilust. Ja sellest, et tegelikult tulime ju festivalile. A ma festivalist kirjutan natuke hiljem :D

Nii koos olimegi kogu aeg. Taamal ka matsakas Eiffel.

Vähemalt mitte mõistlikud vanainimesed

See aasta on mulle rängalt mõjunud. Näiteks unustasin üks päev tundi minna. Täpsemalt arvasin, et ma pean hiljem minema ja panin kodus rahulikult juukseid patsi, kui meie raamatukogujuhataja helistas: "Kuuule, Eliisabet, teine aasta ootab sind tundi."

Vana perse, eksole :D

Terve päeva läks kõigil kolleegidel tuju heaks, kui nad mind nägid. Asi seegi.

Siis olen ma seisnud klassi ees ja täiesti tõsiselt juurelnud tunni alguses, mida paganat ma nendega peale pidin hakkama. Mingi tekst lugeda? Kirjutamine? Rühmatöö? Nii palju ma ennast tean, et ilma plaanita ma ühtki päeva ei alusta. Mõnikord lihtsalt läheb plaan meelest ära :D

See, et ma terve päeva jooksul ei jõua aru saada, mis nädalapäev parajasti käes on, on tavaline. Selles süüdistan iseenesest sooja ilma, sest tegelikult oleks väljas nagu suvi ja tööl käimine lihtsalt õpetajate toas riiulite koristamine.

Igatahes, nädalavahetusel lugesin riigieksamitele vahelduseks üht magistritööd. Tegin seda tööl, sest esiteks pole mul kodus suurt lauaarvutit, on vaid hunnik läpakaid igale maitsele. Ja teiseks ei tule tööl keegi hiilides minu juurde, et sosistades midagi küsida. Ilmselgelt olen suutnud kodus kõigile selgeks teha, et töötavat ema/naist ei tohi segada. Hiilimine ja sosistamine ei sega kedagi.

Nojah, lugesin tööd, lisasin vajadusel komasid ja kuulasin klappidest Nine Inch Nails. Puhtalt prokrastineerimise mõttes guugeldasin, kas NIN kuskil lähiriikides lähiajal esinema ka satub.

Ja jõudsin sellise festivalini: Aerodrome festival Prahas. Et nagu...  ma otsin võimalust, kuidas näha NINi, ja leian festivali, kus on nemad JA Lana Del Rey, keda ma olen väga tükk aega tahtnud näha laivis ja tunda, kuidas ta mind ära tinistab. Ja see toimub Tšehhis, kuhu on võimalik põhimõtteliselt täiesti viisakalt kohale saada. Ja festivalipass maksab täiesti normaalse hinna. Ja üldse... Tommy Cash on ka kohal :D

Nii et pärast poolt ööpäeva kurvastamist, et enam ei saa sellele festivalile pileteid, tunnikest närvikulu, kuna kõik digitaalsed vahendid otsustasid lõpetada minuga koostöö. Ja rohkem midagi ei olnudki, mul ja prl Lumivalgekesl (+1) on piletid selle suve kõige toredamale muusikasündmusele.

Kokkuvõttes siis prl Lumivalgekese rahulolevate sõnadega: "Vähemalt mitte mõistlikud vanainimesed."

Emotsionaalsed jõulud

Tänavu oli see aasta, kus minu vanemate juures olime mitte 24., vaid 25. detsembril. Hr H sugulased on väga toredad ja hoiavad meid kõik väga ning lisaks on tore jõuludeks sõita maale, kus on vaikne ja taevas mustmiljon tähte. Aga ikkagi meeldib mulle see variant rohkem, kui oleme 24. detsembril minu vanemate juures, sest noh, siis on sellised jõulud, nagu ma harjunud olen. Ja jõulude osas olen ma väga suur konservatiiv :D

Minu meelest on täiesti vältimatu see, et süüa tehakse nii palju, et järgmisel päeval süüakse hommikusöögiks kartulisalatit hapukapsa ja verivorstiga. Et kingitusi on nii palju, et need ei mahu kuuse alla ära (meid on kokku 16, kui ma õigesti lugesin, see on üks põhjus, miks ei mahu). Et pärast jõuluvana külaskäiku istutakse laua taga ja räägitakse oma eelmisest aastast. Ma ei tea, mis siis saab, kui seda enam sellisel kujul ei oleks. 

Selleaastane jõuluõhtu oli tegelikult mitme asja poolest eriline. Esiteks, esimest korda viimase 24 aasta jooksul ei tulnud jõuluvana ise kohale, vaid jättis kingid ukse taha. Prl Lumivalgekese elus juhtus see esimest korda, ta saab veebruaris 25 :D Kingitused ise olid täiesti suurepärased nagu igal aastal. On lihtsalt nii tore näha, kuidas inimesed on pikka aega mõelnud ja otsinud või ise näppudel käia lasknud, et saaks kokku üks tore kingitus, mis teisele rõõmu teeks. 

Ära tuleks märkida ka see, et 2017. a jõulud olid esimesed jõulud, kui Ruudi oli kingitused ette valmistanud, mulle ja hr Hle, siis. Okei, hr H kingituse osas aitasin ma natuke kaasa, sest ta tahtis ilutulestikku osta ja selle jaoks oli mind kõrvale vaja, nagu ma aru sain. Aga ta ise mõtles ja valis (ja maksis) ja lõpuks pakkis ka :D Samamoodi minu kingitus, mille juures ta üldse abi ei vajanud. Suureks saanud on meie lapsuke. 

Kokkuvõte oma aastast läks sel korral väga emotsionaalseks. Mulle tundub, et lõpuks nutsime kõik. Ja mitte sellepärast, et oleks olnud kellelgi kurb või paha aasta, vaid vastupidi - nii ilus oli :D Kõige rohkem tundeid suutis meis esile tuua prl Lumivalgekese poisssõber, kes esiteks rääkis nii ilusasti sellest, kuidas tema elu on muutunud nii palju paremaks pärast prl Lumivalgekesega kokkusaamist. See oli nii siiralt ja armsalt ja ... nutsime kõik koos selle ilu pärast. Siis, kogusime ennast natukene, jätkas poisssõber ja rääkis, kuidas ta on nii tänulik, et me oleme ta vastu võtnud oma perre, kus ta näeb peremudelit, mida tema oma elus pole näinud. Selle peale nutsid ka need, kes enne suutsid veel end tagasi hoida :D Hästi ilus hetk oli. 

Nojah, ega see, kui mu õde rääkis, kuidas ta just sel aastal mõistis kuidagi paremini, mida tähendab pere, ka vähe emotsionaalne polnud. Haakub sama asjaga, millest kristallkuuli blogis täna juttu oli - peres ei pruugi üldse olla nii, et sul on õde-vend (või ka ema-isa), kes on sinuga inimesena sarnane, aga peres on mingi teine ühtsustunne, mingi teadmine, et üksteist toetatakse alati. Nagu päriselt alati. Õde ütleski, et ta tundis, et isegi, kui ta oleks teinud midagi tõeliselt halba, oleks meie pere ikka temaga jäänud. Mina tunnen sedasama asja. Ja pole üldse oluline, et me õdedega iganädalaselt ei kohtu, ei räägi telefoni teel, ei kirjuta. On lihtsalt see teadmine. Meenutasime aegu, mil prl Vaprake oli haige - me kõik mobiliseerusime, aitasime, nagu oskasime. Ja nii oligi, kes valmistus imearst Stepani juurde minema, kes lasi paarisajal inimesel eestpalvet lugeda. Ja selle tunde olemasolu on sõna otseses mõttes ainus põhjus, miks ma üldse oleksin valmis veel ühe lapse saama. Et Ruudil oleks samasugune teadmine olemas. Mitte see, et tal oleks kõige parem sõber maailmas, vaid üks inimene, kes aitab sind isegi siis, kui oled täiega pekkis. 

Edasine jõuluõhtu läks pisut teise emotsiooniga, sest me jõime ära kõik vahuveinid, mille isa oli varunud, isegi magusa, nii et... läks pikale see pidu. Aga õudselt tore oli :)

Kaks seikluslikku suvekäiku veel (Linnanmäki ja Sajutu parks)

Kõikidest neist toredatest asjadest, mis suve jooksul tehtud on saanud, on vaja kindlasti ära märkida veel kaks kohta, kus ma varem käinud ei olnud.

Esiteks Linnanmäki Helsinkis. Me läksime sinna suht spontaanselt, sest mul hakkas järksu kuidagi nii kahju, et poiss on juba nii suur, aga pole kunagi korralikus lõbustuspargis käinud. Linnanmäki on lähedal ja kui pealinnas on ööbimisvõimalus olemas (nagu meil nüüd õnneks on), ka üsna lihtsasti ärakäidav. Me oleme ju sellised aeglased ja põhjalikud, mis tähendab, et läksime Soome esimese laevaga (väljumisega 7:30) ja saabusime viimasega (väljumisega 23:30). Meiesugustel jäi üle umbes poolteist tundi, kusjuures me ei teinud mitte midagi muud peale tivoli ja poeskäigu :D Ühistranspordi ja ööbimisvõimaluseta me poleks seda teha saanud, sest bussid ja rongid lihtsalt ei liigu nii vara ja nii hilja. Aga me olime siis ööd Tallinnas.

Lõbustusparki soovitangi minna just hommikul. Me jõudsime kohale umbes 20 minutit enne kümmet (mis on avamisaeg), Länsisatamast on Linnanmäkile väga mugav minna. Terminali eest istud trammile nr 9 ja sõidad Kotkankatu peatusesse ja sealt näitab viit juba kenasti tivoli suunas. Mingit ümberistumist 3. liinile ei tasu üldse teha, kui just ei ole kanget tahtmist ümberistumist katsetada. Umbes nii 50 meetrit saab selle lükkega lähemale :D Trammipileteid saab nii automaadist kui ka trammijuhi käest, kui kellelgi peaks siinkohal küsimus tekkima.

Ühesõnaga, olime enne 10 kohal, saime oma käepaelad ostetud (koos Sealife´iga on pilet ühele 47 eurot, 39+8, eraldi ostes on Sealife mõnevõrra kallim) ja hakkasime möllama. Ja esimesed kaks tundi möllasime praktiliselt ilma järjekordadeta. Sellepärast tasubki varakult kohal olla. Pärastlõunal olid järjekorrad vähemalt veerandtunnised, populaarsemates kohtades pikemad.

Tivoli ise oli väga nunnu. Nii sümpaatne oli, et erinevalt meie tivolituuridelaadsetest kohtadest, kus kaasaegne tümpsumuusika kõrvulukustavalt möirgab, oli päristivolis selline malbe vanamoodne leierkastimuusika. Minu lemmikuks oligi kõige vanaaegsem puust konstruktsiooniga ameerika raudtee, mille peale mõned kahtlustavama loomuga inimesed kindlasti poleks istunudki :D Ruudi nautis veega varianti, ma ei tea, mitu korda ta sellel käis. Palju igatahes. Tal olid vahetusriided ka kaasas, sest ilm polnud ülemäära palav, nii et märgade riietega hakkas pisut kõhe.

Valikuid sõitudeks oli palju, me sellistel päris hulludel, kus püstloodis selg ees viiekümne meetri kõrguselt alla tullakse, üldse ei käinudki, sest selliseid mõnusaid kõhtu õõnsaks võtvaid, kuid siiski inimlikke atraktsioone oli piisavalt.

Sealife oli ka nunnu, mitte nii suur ja võimas kui Barcelona samalaadne asutus, kuid esimeseks korraks siiski piisav. Väikesed haid ja terve hulk klounkalasid - mida veel tahata :D

Praktilise poole pealt - seljakotid sai kappidesse panna, ei pea kaasas tassima. Enne atraktsiooni peale istumist sai veel isiklikumad asjad riiulisse panna, et nendega sõidu ajal midagi ei juhtuks, nii et kõik oli olemas. Söök on muidugi kallis, aga hot doge oli igasuguseid, rebitud lihaga variant oli päris maitsev.

Kokkuvõttes - väga tore päev oli, Ruudi nautis täiel rinnal ja minulgi ei läinud süda nii pahaks, kui ma kartsin. Arvestades seda, et laevapiletid pole ka üldse väga kallid, oli täitsa normaalse eelarvega väljasõit.

Teine tore väljasõit oli veelgi spontaansem, kui laupäeval mõtles ämm, et tahaks väikese tiiru kuskil teha ning kutsus meid Ruudiga Lätti. Meil polnud midagi muud plaanis, nii et muidugi läksime. Midagi suurt me plaani ei võtnudki, kulgesime vaikselt Valmierani, kus vaatasime kiriku kõrvalt vaadet ning suundusime muuseumisse sööma, mis oli väga tore kogemus. Näiteks rääkis meie teenindaja nii vene kui ka inglise keelt ning soovitas siiralt mitte võtta kolme praadi kohaliku retsepti järgi valmistatud liha, vaid kaks praadi ja kolm taldrikut. Mis oli väga hea soovitus, sest kuigi liha oli ülimaitsev, oli seda ka üli palju :D Ruudi valis joogiks kohaliku rabarberilimonaadi, mis oli uskumatul kombel täpselt suhkruga rabarberi maitsega. Nii nagu see asi minu lapsepõlves maitses. Ma ei ole varem nii autentse maitsega limpsi saanud.

No ja pärast söömist läksime loomulikult Sajutu parksi, kus alustuseks läbisime paljajaluraja, mille käigus selgus, et mu ämm on suurepärane pugeja, sest erinevalt minust suutis ta väga osavalt end nööride vahelt läbi vingerdada. Üldse oli tore rada, paljajalu klaaskuulidel oli küll valus, aga muidu väga mõnus kogemus.

Ja lõpuks läksime meie Ruudiga muidugi ka seiklusrajale, mille kuulsaim osa on korduv üle Koiva (Gauja) jõe laskumine, mis oli tõeliselt nauditav kogemus. Üldse ütleks ma, et Valmiera seikluspark on nüüd mu lemmikpark, sest see on jumala hirmus, aga mitte füüsiliselt raske. Kohati ma küll mõtlesin, et need minimaalsed pikkused, millega rajale lastakse, on natuke veidrad. Selles pargis on pikkuseks 120 cm, raskematel elementidel 150. Ruudi on viimaste mõõtmiste järgi 152 ja mõnes kohas tuli tal küll oma isiklikust nahast kinni hoides üle minna. Mina samas kohas sain turvanöörist kinni hoida ja end kindlamalt tunda. Elemendid oli suurelt jaolt just sellised, et jäi mulje, nagu kõiguks 10 meetri kõrgusel ühegi toetuspunktita, lihtsalt selle õnnetu lauajupi peal, millele su üks jalg ära mahub :D Nii et minu jaoks oli lisanöör väga teretulnud, aga kui ei ulatu, siis ei ulatu.

Lastega minnes tasub enne üldse läbi rääkida, et kõik on turvaline ja kontrollitud, sest need pikad laskumised tõid ikka kaasa selle, et mõni laps jäi jõe kohale pidama. Üks väikseke karjus nii hullusti, nagu oleks tal ka midagi kuskile vahele jäänud, aga õnneks vist siiski mitte. Üldiselt reageeriti üsna kiiresti ja lõksujäänud tiriti kindlale maale tagasi. Ühel laskumise lõpus jäi Ruudi ka hätta, hoog ei viinud teda päris lõpuni välja, nii et ta pidi ennast kuidagi võrguni vinnama. Õnneks läks meie ees üks eesti pere, kelle isa Ruudit julgustas, et ta ikka end üles ära tõmbaks. Mina olin ju samal ajal 70 meetri kaugusel teisel pool jõge ja nägin ainult, et ta on hädas.

Kokkuvõttes taas väga tore päev siit meie juurest üldse mitte kaugel. Hinna poolest tavaline (ei mingeid soodsaid Läti hindu :D) - kaks rada lapsele 15 (5+10), täiskasvanule 22 (15+7) eurot. Aga puhtalt laskumiste pärast tasub ära. Möllata võib kolm tundi, meil kulus üheks läbimiseks umbes 50 minutit.

Seuksed toredad kohad siis meie naabrite juures, kus meie veel käinud ei olnud.

Lõpuks ometi rannafestivalil ehk Positivus 2017

Täiesti uskumatu, aga tõepoolest oli sel aastal kolm päeva lõõskavat päikest. Tore oli see, et me kõik olime pakkinud neljapäevase paduvihma ajal, nii et päikesekreemi olid kõik asjatuks ruumiraiskajaks liigitanud. Prl Lumivalgeke põles laupäeva hommikul dušijärjekorras täitsa ära.

Ujuda sai, mõnusat festivalitoitu sai, mis seal salata - nii mõnigi õlleke ja vein sai ära joodud. Ja kõige selle kõrvalt jõudsime ka kontserte külastada.

Kõige rohkem meeldis mulle pühapäev - Go Away Bird, Mauno Meesit, Jose Gonzalez, The Lumineers ja Alt J. Kõik olid õiged Positivuse bändid, Mauno võibolla natuke vähem, see on rohkem selline kunsti värk, mis hr H-d huvitab, aga kuulasime kohusetundlikult kõik. Alt J lavashow oli lihtsalt lummav.

Reedel oli muidugi tipphetk Cigarettes After Sex, kahjuks mängis ta esimesed pool tundi uusi lugusid, mis olid äratuntavalt sama käekirjaga, aga mitte need päris õiged. Hiljem tulid päris lood õnneks ka. TradAttack oli loomulikult äge, kahju lihtsalt, et nad olid suure lava esimene bänd ja päike oli esinemise ajal kõrges taevas. Õhtune Pixies polnud meile kellelegi eriti tuttav, välja arvatud "Where is my mind", aga tuleb tunnistada, et äge laiv oli, poolteist tundi täielikku tulistamist. Hommikul ärkasin nii, et aktiivsusmonitor näitas 6000 sammu :D

Laupäev oli kummaline päev, sest ühelt poolt oli seal kogu festivali kõige ägedam kontsert, mille andis läti bänd DaGamba. See on kahe tšello, ühe valge klaveri ja trummidega kollektiiv, mis teeb kuulsaid lugusid oma võtmes. Nagu 2Cellos, aga lisaks siis klaver. Ja publikuga suhtleb läti keeles :D Oli täiega fantastiline, kui kogu Nordea lava laulis nagu üks mees kaasa "Oodi rõõmule". Lihtsalt imeline.

Samas oli laupäeval Nöep, mis mulle meeldib. Ja eelmisel aastal oli tema kontsert ikka tõsine küte. Seekord... ei saanud nagu õiget hoogu üles. Aaa, enne Nöepi vaatasime ka Austrat, aga mitte liiga süvenenult. Noh, ja pärast Nöepi (kust me prl Lumivalgekesega lahkusime natuke pettunult) kulgesime pealavale, kus püksata Ellie Golding laulis hästi kõvasti. Ja see kõlas niiii valesti (mitte Ellie laulmine, tema olemasolu üldiselt), nii et pärast 7 minutit läksime peobussi ära. Ma arvan, et Ellie Goldingu pärast oligi sel aastal nii vähe inimesi festivalil, sest nagu päriselt - see ei ole enam ok. Kõikide artistide hulgast, kes maailmas on, valivad Positivuse tegijad püsiartistiks tema?!?

Muidu inimesi oli tõesti vähe, suur plats vist ei saanudki päris täis, üldiselt jagus inimesi helipuldini, mis on ikka uskumatult vähe. Isegi üks värav oli sel aastal vähem, söögiala oli väiksem ja minu isiklikuks traagikaks polnud mu lemmikkohvilahvkat kohal...

Enne pakkimist lugesin oma eelmise aasta tähelepanekuid, mida kaasa võtta, ja sain palju abi. Mõned täpsustused siiski:
- päikesekreem tasub igal juhul kotti panna :D
- seepi pole vaja, nagunii seda keegi ei kasuta, pigem rõhuda niisketele salvakatele.
- seelik või kleit tasub ikka kaasa võtta, sest sel aastal oli mul ainult üks lühike seelik, aga meeleldi oleks kleiti ka kandnud
- kõige parem ese üldse on jakivillast sall, meil kolmel oli see ja täiesti asendamatu asi - pane kaela, võta ümber, istu peale...
- villased sokid on kohustuslikud. Sel aastal olid mul kaasas ja olin üliõnnelik
- kellelgi seltskonnast võiks peegel kaasas olla
- raha osas suutsin ka sel aastal täpselt kaks korda nii palju raha kaasa võtta, kui tegelikult kulus, sest lugesin oma märkmeid pärast sularaha väljavõtmist. Kusjuures võtsime palatsil karastavaid jooke ja lisaks ostsin lõpuks endale Heavy Mentali pusa, mida mitu aastat silitamas olen käinud.
- toidu osas läks meil sel aastal päris hästi. Laupäeval ja pühapäeval olid pikad hommikusöögid, kus ma lõpuks tundsin, et olen kurguni täis, nii et sooja sööki sõime korra päevas. Aga märkimist väärivad Carlestoni rebitud lihaga burgerid, mis olid tõesti mõnusad - hammustad ja saad aru, et iga asi, mis seal sees on, ongi hea ja värske. Ka lõpus olev jalapeno-üllatus :D

Ja veel lisaks kaks soovitust festivalikülastajale:
1. Kui võimalik, minge suure auto (või bussiga nagu meie) ja magage seal - oluliselt paremini puhkab välja. Telklas võib külas käia (nagu meie hr H-ga plaanisime ja selle tarbeks ka telklapääsmed lunastasime, kuigi me käisime seal täpselt üks kord) või saab ka teisi enda juures võõrustada (nagu meie seda tegime).
2. Käepael tasub panna vasakule käele. Seda õpetas Luisa Lotta juba eelmisel aastal, aga muidugi olime kõik selle juba unustanud. Meenus siis, kui selles sinises kuubikus käisime... Vasakukäelised panevad siis paremale käele :D

Kokkuvõttes oli jällegi ülimalt äge festival. Ja vaadake Heavy Mentali asju FB-s (lubasin reklaamida, sest müüja tegi viis eurot allahindlust. Pusa on muuseas ülimalt mõnus ja pehme ja soe ja mul kogu aeg seljas. Isegi Ruudi ütles, et sobib mulle, kui seda Heavy Mentali teksti esiküljel poleks :D)

Ja lõppu siis see imeilus laul ka.

Lõpetamisest

Vahepeal on toimunud nii palju nii toredaid ja häid emotsioone pakkuvaid sündmusi ja ettevõtmisi, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma nende kõigi kohta märkmeid jõuan teha. Aga väga tahan, sest kõik on väärt ajalukku jäädvustatud saada. Oli meie reis Barcelonasse, enne seda käisime külas teistes riigigümnaasiumides, eilne jaaniõhtu oli erakordselt armas ja tore koosviibimine.

Aga kuna ma ei ole reisist päris taastuda jõudnud (saabusime koju öösel poole kahest, järgmisel hommikul ajas must südametunnistus mind juba kaheksast üles, sest töö vajas tegemist, sinna otsa kohe lõpetamine ja hilisem koosviibimine ja siis jaanipäev, kui ka magada ei saanud), siis jagan täna ainult lõpetamisega seotud emotsioone.

Esiteks pidin pikali kukkuma, kui nägin oma eesti keele klassi õpilaste eksamitulemusi - nende keskmine tulemus ületas mu ootusi umbes 10 punktiga. Nende keskmine oli peaaegu 72. Ja see keskmine tulemus 70 on selline müstiline piir, mille ületamisest olen unistanud, aga pole kunagi päris reaalseks pidanud. Meil on siiski tavaline piirkonnakool, kuhu tulevad õppima peaaegu kõik, kes natukenegi tahavad. Päris soojast hingeõhust ei piisa, aga enam-vähem. Nii et see on super tubli tulemus ja ma olen nende üle väga-väga uhke.

Teiseks oli sel aastal niiiiii tore aktus. Ma tükk aega mõtlesin, kas ma jaksan sinna üldse minna. Reisiväsimus kontides ja üldse... Eelnevale õpetajate tänuüritusele pidin minema, kuna mul oli lubadus vaja täita. Ja juba seal kohal olles läksin edasi ka. Ja olen väga rõõmus, et läksin.

Aktus oli niivõrd stiilne, korraga akadeemiline ja lõbus, pidulik ja noorte nägu, selline tõeline koolilõpu tähistamine.

Üks väike jupike, telefoniga filmitult (mitte minu oma), mis FB-s ka ringi rändab. TANTSUPEOLE
Tantsu osa oli spontaanne, videos ei ole näha, aga kogu saal (õpetajad ja külalised) olid samamoodi püsti ja elasid kaasa).

Ilus aktus oli :)

Sõnatu

Mul oli plaan alustada tänasest suurejoonelist aastalõpu kirjutamisväljakutset, aga igaks juhuks ei kuulutanud seda kõva häälega, sest äkki poleks tuju olnud. Tuju oli tegelikult olemas küll, aga elu murdis vahele.


Ühel päeval tekkis mul oma klassis väike arutelu, millal päkapikud käima hakkavad. Et kas advendiaja algusest või detsembri algusest. Selle arutelu käigus jõudsin mööda minnes mainida, et mul endal pole päkapikud juba mitu aastat käinud.

Ja täna siis...

Tuli üks mu klassi tüdruk, ütles, et ma paneks silmad kinni ja sirutaks käed ette. Ja kui ma olin seda teinud, pani mulle kätte ühe asja.

Sellise asja :D

See on minu jõulukalender.

Ma ei oska siiani piisavalt oma tänulikkust väljendada.

Unistuse täitumine

Tikker kirjutab igapäevaselt asjadest, mis talle rõõmu teevad (väljakutsetest ka iseenesest). Ma ei hakka isegi unistama, et ma millegi  sama intensiivsega hakkama saaksin, aga täna mõtlesin, et mul kaks (tehniliselt võttes isegi kolm) übertoredat uut asja, mille eest ma universumile väga tänulik olen.

Ma isegi ei mäleta enam, millal mul tekkis idee sellest, et KUNAGI pean ma endale punased Dr Martensid saama. Mingi kümme aastat tagasi? :D Võibolla mitte just nii kaua aega tagasi, aga siiski üsna ammu. See pole kunagi olnud selline pean-nüüd-kohe-saama mõte, vaid just selline kindel teadmine, et ühel päeval nad mul on. Seniks olen muudkui oma tavaliste mustade Alpi3ga ringi käinud. Viimased 11 ja pool aastat muuseas. Vahepealsete libastumistega tavaliste talvesaabastega, aga alati vanade heade alpide juurde tagasi jõudes.

Ja nüüd on mul mu punased martensid :) Öelge veel, et asjad ei tee õnnelikuks :D

Teine asi, mis mulle viimase aasta ostudest tõelist rõõmu valmistab, on Norrast ostetud parka. Ma tõsisel ei saa aru, kuidas on üldse võimalik väljas liikuda sellise riideesemega, millel pole suurt karvase äärega kapuutsi ning mis ei kata peput. Ma armusin oma parkasse juba siis, kui teda riidepuul nägin, aga kui ma ta selga panin, tundsin, nagu oleksin voodis, seega keeldusin seljast võtmast.

Siia lõppu sobib kenasti ka muusikapala, mida ma viiamastel aegadel muudkui kuulan, sest see on nii ilus. Hr H küll küsis juba, kas ta kaevab mulle aeda kaevu, sest ilmselgelt on tegemist kaevuhüppamise looga. Tegelikult ei ole. Päris tegelikult on see hoopis lihtsalt üks ... sõltuvust tekitav lugu.

Kirjutamisväljakutse päev 8 ("Ootamatud heateod")

Ma olen ainult nädala jagu maas oma väljakutsega :D Kahe nädala kohta on see... päris kurb :D Aga ma ikka püüan.

Samas kui ma tänast teemat nägin, ei tulnud mul jälle mitte midagi pähe. Kui päris aus olla, siis pole mul ikka veel aastalõputunnet pähe tulnud ja meenutused lõppevast aastast tunduvad täiesti ebakohased.

Ma olen kindel, et aastal 2015 olin tunnistajaks ootamatutele heategudele. Aga tee või tina, mitte ei tule meelde, sest ühtki väga põhimõttelist (lumetormis rattavahetus pimedal maanteel) vist ikka polnud, pigem sellised igapäevased ja tavalised lood, mis korraks teevad tuju heaks, aga kahjuks varsti meelest lähevad. Õnneks ei tule mul meelde ka mitte ühtegi ootamatut pahategu minu vastu. Võibolla olen ma lihtsalt nii vana, et mälu veab alt.

Kirjutan siis lihtsalt mõnest toredast asjast, mis on viimasel ajal mulle rõõmu või nalja teinud. Näiteks täna tegi mulle rõõmu see, kui Ruudi rääkis, kuidas ta täna ühe kriitilise situatsiooni (peaaegu) sotsiaalseid norme järgides ära lahendas. Nalja tegi mulle see, kui tahtsin ühel õhtul oma abikaasaga musitada, aga kuna mu juuksed olid lahti, pidin need näo eest ära raputama ja hr H sattus frustratsiooni: "Sa oled nagu Manny (Black Books´ist)." Musitamisest ei tulnud midagi välja :D Selline tore ja südamlik hetk oli tunnis, kui õpilased analüüsisid oma kirjandeid ja ma püüdsin ühele tüübile selgitada, miks ei ole kirjandis kohane kasutada sina vormi: "Vaata ja mõtle, kas sa tahaksid päriselt mulle seda öelda!" Ja osutasin juhuslikule lausele, milles paistis sinatamine olevat. Lauseks oli midagi sellist, et on tore, et sa hoolid. Leidsime koos, et konkreetne lause polnud ehk parim näide :)

Kui järele mõelda, siis oli väga armas seik enne 1. septembrit, kui palusin õppealajuhatajalt luba minna oma poja aktusele ja ta oli pisarateni liigutatud meie tähtsa päeva pärast ja loomulikult andis mulle loa. Või siis see hetk, kui mu klass üüris rongi, et mind tutipäeval kooli viia. Aga tegelikult kõik need väiksed üllatused, mille hr H on tõepoolest täiesti ootamatult mulle toonud.

Ühesõnaga, ootamatuid toredaid hetki on aasta jooksul olnud küll ja veel, neid peaks lihtsalt tihedamini üles kirjutama.

Kirjutamisväljakutse päev 7 ("ilusad kalendrid")

Mul ei tule see kirjutamisväljakutse üldse hästi välja. Aga eile ma tõesti kirjutasin päev otsa nii palju, et sinna vahele lihtsalt ei mahtunud ühtki kirjatükki. Muu hulgas tegin ma eile näiteks iseendaga intervjuu :D Lisaks loendamatud komad, mida ma vastavalt vajadusele kirjutasin või kustutasin.

Teine pool on see, et teemad kipuvad kahtlased olema :D Sest noh, kuigi mulle väga meeldivad ilusad kalendrid, ei oska ma neist tõepoolest pikemalt midagi kirjutada. Ükskord (eelmisel aastal) oli mul väga ilus kalender, mille prl Vaprake mulle tegi, Gorjussi piltidega. Ja siis on mul olnud lahe kalender Jaapanist (looduspiltidega) ja Prahast (Mucha piltidega). Mu praegune lemmik on kalender, kus on igas kuus erinevad väikesed meeleolu loovad pildid. See on vist Austraaliast, sest juulikuus olid seal pildid kinnastest :D Tjah, rohkem tõesti ei oska neist kirjutada.

A meil on täna nagunii pulma-aastapäev :) Ikkagi viies aasta sai juba täis. Sellega seoses pole mul homme ka aega kirjutada, sest ... lihtsalt pole aega. Ja ega tänagi pole sobilik pikalt blogi kirjutada.

Kirjutamisväljakutse päev 6 ("Kingitused")

Olgu jumal mulle tunnistajaks, et eile tõesti ei olnud päev, mil teha postitus teemal "148 põhjust õnnelik olla". Pigem oli päev, mil oleks võinud kirjutada teemal "148 piinarikast viisi, kuidas ennast ära tappa". Meie eksistentsiaalne ängistus jõudis sellesse punkti, kus isegi hr H ei teadnud enam, kas ta on vihane või kurb. Welcome to my world! Ma juba ammu ei tea seda. Samas mu emps oli inspireerivalt vihane. Ega meil muud teha pole kui elada üks päev korraga, sest tulevik on nii teadmata suurus, et igasugused plaanid ja lootused ja ootused on nii muutuvad, et ise ka ei usu. Igatahes panen kõigile tulevastele lapsevanematele südamele - ärge te kunagi saatke unisversumisse soovi, et pole oluline, kui teie laps oleks akadeemiliselt võimekas, peaasi, et ta on rõõmus. Universumi direktor täidab teie soove, aga ta kuuleb ... imelikult.

Aga tänane teema siis. Kingitused.

Ma olen seda varem ka rääkinud, aga kordan üle - mulle väga meeldivad kingitused. Nii saada kui teha. Minu jaoks on jätkuvalt mõeldamatu, et teeme jõuludeks ainult lastele kingitusi, suured naudivad ainult jõulurõõmu. Isegi loosipakk on minu jaoks liig, kuigi hr H suguvõsa osas on see okei, ma lihtsalt ei oska neile nagunii midagi kinkida. Nii et sealne komme võtta jõuluõhtule kaasa lihtsalt üks pakk, mille sees on 10 euro väärtuses söödavat kraami, sobib üsna hästi. Eelmisel aastal sain vist pähkleid, kui ma õigesti mäletan. See oli päris tore.

Oma suguvõsas teen kingitusi tõeliselt hea meelega. Ma koostan alati nimekirja (mis saab uskumatult pikk) ja hakkan sinna lisama ideid. Mõni nimi jääb küll pikemaks ajaks tühjaks, aga tavaliselt saab siis hr H käest nõu küsida. Detsembri esimesteks nädalateks on mul põhipakid koos ja sealt edasi kõnnin lihtsalt avatud meelega ringi ja vaatan, kas tuleb veel mõni särav idee. Tavaliselt miskit nipet-näpet ikka tuleb. Ja siis tuleb poisid kodust ära organiseerida ja mõnudega pakkida. Eriti tore on hiljem oma pakke salakohas piilumas käia :D

Kahjuks ei saa ma üldse kirjutada sellest, mis ma sel aastal kingipakkidesse varunud olen, sest suurem osa kingisaajatest käib siin lugemas ja siis poleks üllatust. Üldiselt on nii, et mina kingin neid asju, mida ma ka ise saada tahaksin :)

Kirjutamisväljakutse päev 4 ("Uute kohtade avastamine")

Sel aastal käisin esimest korda päris mitme kohas. Siinkohal siis väike nimekiri kohtadest, mis eredamalt meelde on jäänud.

Välismaised kohad
Praha linn. Ma ei osanud üldse aimatagi, et Praha on nii ilus ja põnev linn. See on koht, kuhu hea meelega läheksin veel kord. Mulle väga meeldis see kant, kus me ööbisime, Praha kesklinn, aga ka õlleaed ja burritod. See oli üks tore reis toredas seltskonnas.

Helsinki. Kuigi ma polnud päris esimest korda Soome pealinnas, polnud ma varem seal lihtsalt niisama ringi jalutanud. Samuti polnud ma kunagi sõitnud Helsinki metrooga ega külastanud sealset loomaaeda. Eriti tore oli see, et käisime seal kolmekesi.

Salacgriva. Kuiga ma ka seal olen varem käinud, on Positivusel piisavalt palju tegemist, et igal korral mõnd uut nurka avastada :)

Kodumaised kohad
Küttejõu. See on see barakkidega koht, kuhu mu vanaema küüditamise eest põgenes. Oma juurtega tutvumine on minu jaoks väga oluline.

Toompea. Ma ei mäleta, et keegi oleks minuga korralikult Toomapeal ringi jalutanud ja rääkinud neist majadest ja kohtadest. Ja kuigi ka sel korral ei käinud me väga pikalt ja põhjalikult, oli seda siiski rohkem kui minu varasema elu jooksul kokku.

Rottermanni kvartal. Ma ei olnud seal varem kunagi käinud, pole asja olnud. Lisaks Arhitektuurimuuseumilt suurepärane õppemäng linnaruumiga tutvumiseks.

Rakvere Spa. Minu maitse järgi kõige mõnusam tervisekeskus. Piisavalt palju möllamist, aga ka palju varainte saunatamiseks.

Kodulinsed kohad
Erinevad söögikohad. Meil on kolleegidega kombeks igal sünnipäeval külastada mõnd uut toidukohta meie kodulinnas. Tänu sellele olen käinud mitmes kohas, kuhu ma muidu arvatavasti ei satuks (nt uus hiinakas). Mulle meeldib meie traditsioon.

Tänav, mida pole enam olemas. See on lihtsalt põnev teadmine oma kodulinna kohta :)

Kodus.
Uus koht voodile. No okei, kui aus olla liigutasime voodi lihtsalt meetrikese edasi. Aga ikka uus ja minu meelest palju loogilisem koht :D



Sellised kohad siis aastal 2015 :)

Kirjutamisväljakutse päev 3 ("Öösel väljas olemine")

Kui aus olla, ajas tänane teema mind itsitama :)

Mõtlesin natuke ja leidsin, et öösel väljas olemine seostub sel aastal kõige rohkem minipuhkustega. Mõned korrad sai sel aastal ka käidud. Sellega seoses tuli mul meelde, et järgmiseks nädalaks peaks ka midagi ära broneerima. Siiani pole saanud seda teha, sest hr H on keeldunud arutamast asja, sest tal polevat mälumahtu selliste operatsioonide tegemiseks. Ilmselt saab sihtkohaks mõni kinoga linn, sest noh.. pole tükk aega käinud. Vahel ma mõtlen, kas me käiksime tihedamalt kinos filme vaatamas, kui me elaksime linnas, kus see võimalus olemas oleks. Võimalik. Aga samas meeldib mulle ka see variant, et meie kinokülastused on alati väga pidulikud :)

Aga jah, selle aasta minipuhkused on olnud väga olulised, sest on olnud perioode, mil see on olnudki minu ja hr H ainus võimalus kohtuda. Ja seda rohkem on nad meid õnnelikuks teinud :)

Kirjutamisväljakutse päev 2 ("Perega koosolemise aeg")

Loomulikku koosveedetud aega on sel aastal üsna vähe olnud. Ja see pole seotud minu ja Ruudiga :D Küll oleme tegelenud sellega, et teadlikult leida hetki koosolemiseks. Üldiselt kipub see ikka minema nii, et moodustuvad paarid, kes koos on, aga asi seegi :) Aga esimesed oma pere reisid said just sel aastal tehtud.

Aga on üks asi igal nädalal (tihti ka kaks korda), mida me teeme kolmekesi. See on saunaskäik pühapäeval ja mõnikord ka kolmapäeval. Selleks puhuks muretseme meie Ruudiga mõnusad snäkid (juustud, vorstikesed, kartulivahvlid) ja joogid ning hr H teeskleb, et talle ei meeldi meie valik, aga sööb iga kord.

Saunas räägitakse saunajutte ehk siis muredest, millest muul ajal ei tihka rääkida. Ja kui muresid pole, siis ... üldiselt lobiseb Ruudi oma koolimuljeid.

Mulle väga meeldib meie saunatraditsioon.


Teine asi, mis on sel aastal (eriti sügisel) tekkinud, on pühapäevahommikused pannkoogid minu vanemate juures. Kuna mina moodustan oma vanematega pere, võib ka seda nimetada perega koosolemise ajaks, mis sellest, et hr H pole eriti usin osavõtja. Aga ka need pühapäevahommikud meeldivad mulle väga. Esiteks ei pea ma ise kooke küpsetama, sest seda teeb mu isa. Ja tema on saavutanud koogiküpsetamise kõrgema taseme. Teiseks on lihtsalt tore oma vanematega koos olla, nendega juttu rääkida. Kuna me kõik oleme ühel või teisel moel kooliga seotud, saame kõik need teemad korralikult läbi arutatud. Miskipärast kooliga mitte seotud inimesed ei viitsi üldse nii palju sel teemal jahuda :D Meie kolmekesi võime seda väga pikalt teha. Ja muidugi on tore kõikidest teistest teemadest rääkida :)

Loodan, et nii saun kui ka pannkoogid tulevad meiega uude aastasse kaasa.

P.S Päevaleht on sel nädalal kõikidel päevadel käinud.

Kirjutamisväljakutse päev 1 ("Kui Su õpilastel hästi läheb")

Hommikul teemat vaadates olin natuke üllatunud :D Mitte et õpilaste õnnestumised mind ei rõõmustaks, aga ma ei osanud aimatagi, et prl Vaprake midagi sellist mulle purki pani :)

Aga et siis õpilaste õnnestumistega seotud lood sellest aastast. Loomulikult oli mul hea meel nende üle, kel eksam väga hästi õnnestus (kas siis lihtsalt palju punkte või siis oma võimete täielik realiseerimine või "pauk luuavarrest", ma ei teagi, kelle üle rohkem rõõmustada), siis muidugi olin väga rõõmus kõigi üle, kes väga hästi olümpiaadil esinesid. Ja uurimistöö kaitsmised olid ka väga rõõmu pakkuvad.

Kõige õnnelikum olen siiski vist ühe viimatise ürituse pärast. Ma juhendan üht (tegelikult küll mitut, aga see selleks :D) uurimistööd. Tänapäeval on klassikaline uurimus vaid üks variantidest, kuidas gümnaasiumis kohustuslikku uurimistööd teha. Ja see konkreetne töö oligi ürituse korraldamine.

Ürituse mõte oli selles, et ühel õhtul tulevad kokku inimesed, kelle seas on ka need, kel on tahtmine midagi öelda. Ükskõik mis teemal midagi öelda. See, mis on kõige rohkem hingel. Ja teised kuulavad, võivad kaasa rääkida, küsida, kommenteerida. Aga võis ka lihtsalt kuulata ja omaette mõelda.

Ja teate, see oli hästi-hästi armas üritus. Ma nägin ju kõrvalt, kui pingeline oli korraldustöö, kuidas kaks üsnagi erineva meelelaadiga noort inimest puresid end läbi sisulistest ja vormilistest probleemidest. Ja siis nägin, kui rahulik ja mõnus üritus sellest kokku tuli. Rääkijaid oli terve hulk ja väga erinevatel teemadel, mis samal ajal ühel või teisel moel ikka kõnetasid, vahet polnud, kas rääkija oli minust kaks korda noorem või kaks korda vanem (tegelikult nii vanu rääkijaid vist polnud, aga nii enam-vähem).

Nii et ma olin väga rõõmus ja uhke oma õpilaste üle, kes said hakkama millegi nii suure ja põnevaga.