Future of Hope

Viimane klubiõhtu.

Jälle väike armas seltskond, rabarberikook ja tee. Soe aula ja aeglases tempos kulgev film Islandist. Kui lisada siia fakt, et pikutasime suurtel patjadel, pole vist ime, et kuskil poole filmi ajal vajus silm kangesti kinni. Mitte et film igav oleks olnud, aga just see rahulik tempo ja soojus koos pimedusega.

Island on nii mõnegi inimese unistuste sihtkoht. Ma ei saa öelda, et ma otseselt nende inimeste hulka kuulusid. Loomulikult läheksin ma meeleldi vaatama, kuidas elatakse sel täiesti uskumatul saarel, mis on nii eripärase loodusega. Aga natuke pelgan seda Islandi tühjust ja pimedust.

Film oli aga meeldiv vaatamine. Mulle kangesti meeldib, kui islandlased räägivad inglise keelt oma aktsendiga, see kõlab nii armsasti. Minu meelest on see kõige ilusam aktsent. Neil on ka looduslikult nii head võimalused elada päris elu - kasutada taastuvenergiat, elada kogukonnana. Eesti on ka väike, aga tuult, päikest ja vett on meil ikkagi kuidagi poolikult. Rääkimata siis maa enda soojusest, mida Islandil nii palju on. Kurb, et nad seda siiani tegelikult korralikult ära kasuta. Näiteks impordivad nad 90% puuviljadest ja 70% juurviljadest sisse, kuigi soojust on nii palju üle, et vabalt saaks ehitada kasvuhooned, kus kasvaksid apelsinid.

Üks arutlust tekitav fakt kõlas ka filmis: me viskame ära 99% viimase kuue kuu jooksul ostetud asjadest. Jäime mõtlema, mida see tähendab, tundus uskumatu. Kõige rohkem ostame ju süüa, aga seda, mida me teeme toiduga, ei saa ju nimetada äraviskamiseks. Küll aga tuleb toiduga pahatihti kaasa pakend, mis tõesti läheb üldjuhul prügisse. Samamoodi esmatarbekaupade juures - ostame šampooni ja tõepoolest, poole aastal jooksul viskame tühja pudeli ära. Ja huvitav, kuidas läheneda WC-paberi tarbimisele - kas selle viskame ka ära või viskame ära ainult keskmise rulli?

Elektripirni vandenõu ("The light bulb conspiracy")

Seekordne dokfilm rääkis meile sellest, kuidas teadlikult toodetakse lühendatud eluajaga asju. Ehk miks meie asjad nii kärmesti kasutuks muutuvad. Muhe film oli.

Ühelt poolt on tööstusel loomulikult kasulik toota nõnda, et inimesed peaksid peagi oma vana asja välja vahetama. Teiselt poolt on meie praegused väärtushinnangud sellised, et me TAHAME pidevalt oma vanu asju välja vahetada, sest uued, paremad, moodsamad, ilusamad asjad tulevad nii kiiresti peale.

Kusjuures minu jaoks jäigi küsimuseks, kumb põhjustest vääramatum on. Ja vähemalt sama keeruline on küsimus, kuidas olukorda ülemaailmselt muuta ilma meie julgeolekut ohtu seadmata.

Aga nagu ikka oli filmijärgne diskussioon suurepärane, väga mõnus grupp oli koos. Ja tekkis mitu väga konkreetset ideed, kuidas üsna lihtsate vahenditega vähemalt meie koolis olukorda paremaks teha. Nii hea tunne on, kui arutelu ei jää üksnes sellesse õhtusse nende (väheste) inimeste ringi, kes kohal on, vaid juba järgmisel päeval hakkab midagi toimuma, midagi muutuma.

Näiteks otsustasime, et paneme töösse hädaabi jalgratta kitsikusse sattunud gümnasistile. Ja palume puhvetis müüa smuutisid mitte plasttopsides, vaid klaasides. Lihtsad asjad, aga nii ägedad. Ühe suurema projekti esimesed mõtted said ka paika.

Juba selliste õhtute nimel tasub koolis töötada. Päriselt ka :)

Link filmile

Koolitades maailma

Veebruarikuu filmiõhtu oli "Koolitades maailma".

Ma ei saa öelda, et see film oleks mulle filmina muljet avaldanud. Ma ei suuda ülemäära tõsiselt võtta teoseid, kus pannakse vaataja silme ette jooksma tugeva emotsionaalse laenguga pildiseeria, taustaks dramaatiline muusika. Lisaks olid subtiitrid kohati lausa solvavad eesti keelele.

Aga sisulise poole pealt väga kosutav vaatamine. Küsimus, mis tõstatati, oli see, kellele on kasulik meie koolisüsteem. Rõhk oli küll pigem traditsionaalsetel kultuuridel ja sellel, mis saab neist, kui võtta nende lastelt ära nende normaalne "koolitus" ja asendada see lääneliku süsteemi ja sellega kaasas käiva western dream-iga. Samas pani mõtlema ka sellele, kas meie siin Euroopas tajume, kelle või mille heaks me õpime ja töötame.

Jätkuvalt on need õhtud minu meelest toredad, ega ma muidu poleks ennast siiski kohale vedanud, kuigi pea oli eile õhtuks jälle nõrk mis nõrk. Seekordne vestlusjuht Erki Kaikkonen oli muidugi puhas kuld, kas või juba sellepärast, et teda oli ilus vaadata.

Katastroofi retseptid

Sellel aasta esimene dokukas.

Jälle oli tore - huvilised koos, suured padjad põrandal, vestlust juhtimas mees, kes oskab ja tahab. Film ise on vastuoluline, tekitab küsimusi, kuid nagu kokkuvõtteks leidsime - oluline on see, et kõige muu kõrval pani see siiski ka mõtlema, mida saaks ise kergesti muuta. Ja siis polegi enam nii oluline, kas fakt, et inimene sõidab kolmsada kilomeetrit maha, et tankida oma autosse biodiislit, mida tehakse rapsist, millega meie maad kurnatakse, on positiivne või negatiivne. Sest see tuletas meelde, et tegelikult saame meie oma kodulinnas kõikjale kohale ka jala, kulutamata sellele mitte rohkem kui pool tundi.

Ja see ju ongi juba tore.

Aasta 2013 - kultuurisündmus

Ohoh, võrreldes eilsega on täna palju keerulisem teema. Mitte et ma ei oleks sel aastal kultuuriüritusi väisanud, neid ikka oli - käisin teatris ja muuseumides, kontsertidel ja kohtumisõhtutel kirjanikega. Aga ükski neist ei tundu olevata Selle Aasta Kõige Võimsam Kogemus. Tuleb tunnistada, et kõige eredamalt meenub möödunud aastast kehakultuuri valdkonda kuuluv ettevõtmine ehk see, kui ma rumalast peast proovisin kiikingut ja pärast seda nädal aega pliiatsitki käes ei saanud hoida, sest surmahirmus olin klammerdumiseks kasutanud kõiki oma lihaseid, ka neid, mille olemasolust mul õrna aimugi ei olnud.

Mõningane mõttepaus

Tundub, et ma midagi muud välja ei mõtle, seega tänane preemia kuulub dokumentaalfilmiklubile Pult, mille aktiivne osalejaliige ma sellest aastast olen. Sellest, miks see ettevõtmine mulle meeldib, olen ma juba kirjutanud, siin nimelt, nii et ma ei hakka ennast kordama.