Suvised märkmed

Postitus lihtsalt endale, et hiljem oleks hea meenutada - küll oli tore suvi. Teised ei pea lugema :D

Juuni algas suure draamaga. Esialgu ei olnud draama, lihtsalt... oli, nagu oli. Ehk siis Ruudolfi koolis on kevaditi n-ö direktori vastuvõtt, kuhu igast klassist kutsutase kaks-kolm õpilast. Ja nüüd, neljanda klassi lõpus, sai ka Ruudi kutse. Sellega seoses väärib äramainimist ka fakt, et R. käis sel aastal esimest korda matemaatikaolümpiaadil (neid vist varem ei korraldata?), kus tal läks hästi. Mis vist koos okei tulemusega Kängurul tõigi kutse. Mis on jätkuvalt veider, sest Ruudi ei suuda leida sõnu, kui igav on matemaatika(tund). Ja veel jätkuvalt - ta ei ole matemaatikageenius, kes matet läbi näeks. Ükskord avastasin, et päev enne kontrolltööd polnud tal aimugi, kuidas käib kirjalik jagamine :D Ülesanded on üldiselt nii lebod lihtsalt, et kui mõnda aega numbritele otsa vaadata, on võimalik pakkumise teel vastus kätte saada. Kontroll korrutamise näol tuleb ju neil suuremal osal ülesannetes nagunii teha... 

Ühesõnaga, meil oli kutse. 

Ja mina leidsin, et see on koht, kuhu tuleb minna kogu perega, mitte et mina olen üksikema. Või et isa on Soomes tööl. Hr H arvas, et ta ükskord juba käis koolis. Jepp, 1. septembril, kui Ruudi kooli läks. Pärast mitut erinevat draamat saime siiski perega kohale kobistatud. Kuigi diplomile järele minemine oli taas nibin-nabin, sest ka Ruudi tõrkus üsna konkreetselt. Aga ta on jätkuvalt minust lühem (kuigi napp 5 sentimeetrit). Pärast seda oli ühel päeval ka Ruudi algklasside lõpetamine ja hüvastijätt esimese õpetajaga, kes viimasel arneguvestlusel päriselt pisarates oli, kui ta Ruudile rääkis, kuidas nad on nii headeks sõpradeks kasvanud. Eks ta üldiselt jääb õpetajatele meelde. 

Pärast seda käisin ma tööl ja valmistusin reisiks. Ja elasin remondis. Sest jah, meil käivad siin suured ümberehitustööd, mis liiguvad täpselt nii aeglaselt, et ma olen õppinud neist mööda vaatama. 

Jaanipäeva veetsime taas hr H sõbra juures maal, kus on alati nii tüüne. Ja kogu see pere on lihtsalt nii tšill. 

Juuni lõppu mahtus veel meie perereis. 

Juuli algas Korful olles. Ja tagasi tulles oli nii külm, et mõned päevad olin lihtsalt kookonis ja üritasin aklimatiseeruda. Pärast seda algasid kodukaunistustööd, sest sünnipäev. Koristamine siin mjasa on täiega Heraklese vägitöö (pmts Augeiase tallide puhastamine, kohati meenutab ka Sisyphose tööd), mis jätkus ka pärast sünnipäeva. Praeguseks olen korda saanud peaaegu kõik meie majas olevad kapid ja sahtlid (riidekapp, kus hoiame talveriideid, on plaanis täna lõpetada) ja prügimäele saatnud väga palju asju (ma ei taha teada, mis summades ma prügimäge toetanud olen). Selle käigus õnnestus välja visata ka elutoa kõige inetum kapp. Peagi saab lahti ka inetuselt teisest. Kaks ilusat suurt riiulit passivad juba elutoas (ja on täiega jalus koos suure peegliga) ja ootavad, et saaksid paika pandud. Aaa, Ruudi sai uue voodi ka, mis oli küll nimekirjas, aga kindlasti mitte esimesel kohal (seal on jätkuvalt köögimööbel, mis on nüüd välja valitud, aga veel ostmata, sest...nagunii ei pole seda kuskile panna enne mõningaid töid, mis ... seisavad jumal teab, mille taga). 

Selle kõrvale polegi palju mahtunud. Korra käisin vaarikal. Siis Parika rabarajal, kus ma varem polnudki käinud ja kus oli kohutavalt palju mustikaid. Ämm oli pisarates, sest tal polnud autos kraabitsat. Siis jõudsime Valgeranda, kus vesi oli nii külm, et ujumine oli kangelaslik. Tavaliselt on minu jaoks külm siis, kui sisse minna on rõve. Aga kui juba vees oled, korraks on hing kinni jäänud, siis ujudes on ok. See on minu jaoks külm vesi, mille puhul ma mõtlen, kas tasub ujuda. Valgerannas ei hakanudki ok, ma pmts ujusin värisedes :D Teisel korral sattusime Haapsallu, kus vesi oli kordades soojem, aga ka sogasem, meenutades pigem meie kodujärve, kus ma üldse ujuda ei taha enam. Esimese rannapäeva lõpetas kontsert Pootsi-Kõpu kirikus (Piiskop Platonile pühendatud festivali raames) ja teisel puhul käisime läbi Müüriääre kohvikust ja Dietrichist (kus pakuti uskumatut kohvi. Halba sedapuhku :D Aga nägime õega, et teenindaja jaoks oli olukord nagunii pingeline, seega empaatiliste inimestena jõime kergelt hämmastunult oma kohvid ära). 

Ühe korra jõudsin peaaegu Vennaskonna kontserdile, aga ukse peal pöörasin ümber, sest ülejäänud inimesed ei tundunud okeid olevat. Ja vana Trubetsky on minu jaoks nagunii traumaatiline. Aaa, folgi ajal kohtusime Ruudi sõbrannadega (tegelt isa omadega), kellest üks Ruudile kirja kirjutas, mille isa kindlasti alles hoida soovitas, sest tegemist on arvatavasti tulevase peaministriga (kes selle asemel, et folgil kultuuri nautida, jõi mu vanemate juures veini ja vaatas neli osa järjest kooliõpetaja seriaali :d). Üks väga vinge naine, kelle moodi võiks olla küll, kui ma kunagi suureks saan. 

Selline suvi siis. Ruudi igathes nurrus eile diivanil "Suure paugu teooriat vaadates": "Nii hea suvi on olnud, nii palju on puhata saanud."

Sügisvaheaeg

Vaheaeg läks loomulikult kiiresti. Nagu alati. Tööl oli sel korral kaks korraldatud (kohustusliku osalemisega) ettevõtmist - esmaabikoolitus ja maakondlik hariduskonverents. Esmaabikoolitusi tuleb meil iga mingi aja tagant kogu seltskonnaga läbida, nii et teoorias teame vist kõik seda, millal kannatanul jalad üles tõsta, millal külili keerata ja millal alustada südamemassaažiga. Praktikas ... ma kardan, et ei tule nii elegantse kergusega see asi välja.

Hariduskonverent oli üliäge. Sel aastal oli formaadis väike muutus - enam polnud tervet päeva ettekandeid, vaid sissejuhatuseks mõned ettekanded ja päeva teises pooles õpitoad. Ettekandjatest kõige ägedam oli Grete Arro, kelle TEDi etteastet olen vaadanud ja nautinud ja kes taas pani kuulama, kaasa mõtlema ja noogutama. Ma sain küll aru, et päris paljudele ta ei meeldinud (või noh, "ei meeldinud" on vist palju öelda, pigem tekitas kohatist nördimust vist), kuigi ma ei saa päris täpselt aru, mis põhjustel. Vaatasin praegu tema slaidid üle (SIIT) ja miski ei tundu sellisena, millesse ma ei peaks uskuma. Ta räägib võibolla natuke teistmoodi, kui meie praegune ühiskond harjunud on. Õppimine ei pea olema ainult fun, õppimine eeldab teemaga tegelemist, et toimuksid muutused ajus, tagasiside ei pea olema ainult positiivne, õppijal ei tasu keskenduda ainult oma tugevustele, võttes endalt võimalus jõuda kaugemale aladel, mis tulevad raskemalt kätte. Tore oli teda kuulata.

Õpitubasid sai valida kaks, ma käisin ühes, kus arutlesime õpetaja maine küsimuse üle. Oli põnev, kuigi me ei jõudnud mingisuguste tegevusplaanideni. Suurim probleem on vist selles, et õpetajad ise peavad oma mainet halvaks, ülejäänud ühiskonnagrupid pole sugugi nii kriitilised.
Kusjuures ma ei oska isegi enam öelda, millisena ma ise oma ameti mainet tajun. Mu õde, kes on meie kodulinna hariduseluga tihedalt seotud hoolekogude kaudu, oli samuti konverentsil ja mainis, et praegu ei tunne enam õpetajaid tänavapildis nii lihtsalt ära, sest õpetajaid on nii palju erinevaid ja kõik ei ole seda kostüüm-lokisoeng tüüpi õpetajad. Et õpetajad ise ei tunne enam nii palju, et nad peavad kuidagi ka väliselt ja oma käitumisega vastama mingisugusele müstilisele ühiskondlikule arusaamale, milline peab olema õpetaja. Ja mulle näib, et kui õpetajad ise suudaks veelgi enam võtta omaks, et nad on vabad nii oma riietuse kui ka tööalaste valikute puhul, tõuseks maine ka. Lihtsalt, õpetajad peaksid ise veel rohkem uskuma, et nii on.

Teine õpituba oli pealkirjaga "Kas poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt?" ja läksime sinna oma seltskonnaga, kus just sel sügisel oleme pikalt arutlenud sel teemal. Oleme püüdnud leida argumente, mis tõestaksid, et meeste ja naiste mõtlemises on bioloogiliselt erinevus sees. Me ei ole seda veel leidnud :D Kõik on kultuuriline :D Kahjuks õpituba oli ainult sellest, kuidas poisid õpivad teistmoodi ja me õpetajatena peaksime neile vastu tulema. Sellel loengul oli nii palju hädasid, et ma ei viitsinud isegi arutelu tekitada.

Pärast töiseid tegevusi käisime ka tiiru Tartus, kus külastasime ERMi (seekord olime targad ja võtsime ainult ajajoone, sattusime kohtadesse, kus mina eelmisel korral üldse ei käinud, nautisime paljusid interaktiivseid asjandusi ja ikka päris lõpuni jaksu ei jagunud, kuigi käisime ka söömas), Tagurpidi Maja (mis on selline on-ei-ole asi. Kohapeal oli mul lihtsalt tunne, et olen ruumis, kus laes pole mitte lambid, vaid näiteks diivanid. Et mul ei tekkinud segadust või ma ei tea, kas see üldse peaks tekkima. Pildid on toredad, kuigi ma avastasin, et kui minu jaoks on loogiline selles majas tehtud pildid panna üles tagurpidi, nii et inimesed on tagurpidi, mööbel õigetpidi, siis tuttavad on sotsiaalmeedias jaganud oma pilte ikka õigetpidi inimestega. Huvitav iseenesest) ja VSpas (Ruudi võttis asja kokku üsna nii nagu minagi oleks seda teinud - "selline keskmine, ei olnud lõbustusasju eriti, aga erilist luksust ka polnud". Ehk siis polnud veepark, kus möllata, aga polnud ka tõeline naudinguoaas. Ma olin saunaosakonnas väga pettunud. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin, aga mitte nii kitsukest ala suht tavaliste saunadega. Tore on see, et Jaapani vann oli olemas, aga no kuulge, kes paigaldab Jaapani vanni - ülima naudingu koha - vaatega lastebasseinile? Pool naudingut läks kaotsi :D Eks me loomulikult ujusime ja mõnulesime ikka oma kolm tundi, oleks kauemgi, aga spaa pandi kinni. Vooluga jõgi oli tore. Võibolla oleks seal mõnusam olnud koolivaheajavälisel ajal, kui inimesi nii palju pole.)

Selline oli siis vaheaeg meie kandis. Ruudi tegi vahepeal ka kärbseseene (mis on hullult naljakas) ja referaadi teemal "Kõrvenõges" ja sai teada, et reuma korral tasub vihelda end kõrvenõgese vihaga või võtta nõgesevanni. See viimane tekitas temas erilist õudu :D

"Aida"

Kui ma juunis Estonias "La traviatat" vaatamas käisin, pahandas hr H hiljem, miks teda kaasa ei võetud. Tõsi, ta oli varemgi maininud, et talle meeldiks. Ja ta on ainus inimene, keda ma tean, kes võib vabalt poodi õlut ostma minnes klappidest Klassikaraadiot kuulata. Nii et kuna kohe oli tulemas hr H sünnipäev, ostsin talle kingituseks pileti Estoniasse "Aidale". Endale muidugi ka.

Neljapäeval oli siis meie tore väljasõit pealinna, mis sai alguse rongisõiduga, mis ei oleks üldse mainimist väärt, kui Türil poleks rongi sisse sadanud terve klassitäis algklassiealisi lapsi. Kõigepealt tulid lapsed, siis oli eemalt kuulda Kurja Õpetaja häält. Mõnel õpetajal lihtsalt on kuri hääl, selline, mida mina ise siiani kardan. Huvitav, kas nad sünnivad sellisena? Igatahes jõudsin mõelda selle ainsa kurja häälega õpetaja peale, kes viimasel ajal mu ümbruses on figureerinud, kui juba ilmuski mu silme ette Ruudi endine kehalise kasvatuse õpetaja. Ausalt, ma läksin jummala krampi, sest minu kõrval oli vaba koht ja ma kartsin, et ta istub minu kõrvale. Õnneks siiski mitte, selle asemel saime naabriteks kuus neljanda klassi tüdrukut. Ja oi seda draamat, mis rongisõidu ajal lahti hargnes. Oli solvumist ja oli pisaraid, korduvalt mõtlesin, kas peaksin sekkuma. Lõpuks natuke rääkisin ühe tüdrukuga ja loodetavasti jäi ta mind uskuma, et see kõik läheb üle. Vähemalt siis, kui kool läbi saab...

Tallinn oli imeilus, päikseline. Hotell kena (olime taas St Barbaras, sel on hinna ja kvaliteedi suhe päris kenasti paigas, eestikeelne teenindus ja hommikusöögiks ei pakuta praekapsast), seekord oli meil deluxe tuba, seega avaram ja peenema kohvimasinaga, mida me küll ei kasutanud.

"Aida" oli suurepärane. Estonia on üldse tore. Õudselt pidulik on sinna minna, maja on nii ilus, inimesed kenasti riides. Kuigi tipp-pidulikkust pole jätkuvalt ka õhtustel ooperietendustel. Ja see hetk, kui dirigent sisse astub on niivõrd vahva.

Praegune "Aida" on moodsas võtmes lavastatud, seega pole lavakujunduses eriti palju püramiide ja kaameleid, kuigi liiva hakkas järjest rohkem ja rohkem sisse imbuma, mida edasi lavastus läks. Näitlejad olid tänapäevastes riietes, kuigi mitte päris teksades, vaid siiski kostüümides. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma suuremalt jaolt ei pannud lavakujundust tähele (elevant siiski välja arvatud, tema oli ülitore), see oli kuidagi niivõrd ebaoluline, sest lugu oli ju ikka seesama lugu armastusest ja halbadest valikutest. Kohati tundus mulle, et ilma Egiptuse teemata tuli lugu ise paremini esile. Ma pärast õhtul lugesin muidugi arvustusi ka (oli nii kiitvaid kui ka täitsa laitvaid) ja ossa, kus inimesed (kriitikud) olid näinud sümboleid, peidetud tähendusi ja seoseid. Meie vaatasime lihtsa rõõmuga, kuidas orkester mängib, ja kuulasime imeilusat muusikat. Hea, et sööki saali kaasa ei võtnud :D

Üldse mõtisklesin juba vaatamise ajal, miks peetakse ooperit kuidagi elitaarseks žanriks. Minu meelest on ooper väga meelelahutuslik, igatahes kindlama peale minek kui sõnalavastus, sest viimastel olen ma küll veel kohati igavust tundnud, ooperis on aga nii palju erinevaid asju, mida vaadata ja kuulata.

Ühesõnaga, nagu aru saada, mulle väga meeldis käia abikaasaga ooperis. Nii et kui keegi tahab meile jõulukinki teha, siis loožipiletid Estoniasse oleks täitsa sobilik (kuidas üldse looži pileteid saab?)

Asjalikult surmast

Me oleme sel suvel päris palju ringi sõitnud. Kui aus olla, siis polnud mul juulikuus seda olukorda, et ma oleks kaks õhtut järjest rahulikult kodus olnud. Arvestades seda, et ma vajan taastumiseks üksiolemist, on päris kurnav olnud. Sestap ei jõudnud ma eriti folgilegi, kuigi siiralt üritasin :D

Aga on olnud väga palju väga ägedaid emotsioone, mida ma üritan tasapisi üles märkida, et teised teaksid ka ägedatesse kohtadesse minna.

Nii et siis enne, kui me Ruudiga Helsinkisse lõbustusparki põrutasime, veetsime päevakese Tallinnas, kus meil oli seekord kaks eesmärki - Viru mäkk ja Eesti Tervishoiu Muuseumi uus näitus "Loomulik surm". Mäkist pole suurt midagi rääkida, kui siis ainult seda, et meie, maainimiste jaoks on nii põnev see iseseisev tellimine. Sellepärast ka Viru mäkk meie valikus oli. Aga tervishoiumuusuem ... on jätkuvalt mu lemmikute hulgas. Eelmisel aastal kirjutasin muuseumist SIIN. Seekord püüdsime näppida neid asju, mis eelmisel korral näppimata jäid (nt rakud mikroskoobi all ja silmakontroll), aga katsusime üle ka vanad lemmikud (Ruudile näiteks pani selga liivaga täidetud vesti, mis markeerib, kuidas oleks olla kakskümmend kilo raskem, ja mina proovisin olla 9. kuud rase), hambaarsti osakond tekitas meis mõlemas judinaid ning suhkru- ja rasvakogus mõnusöökides muutis meid morniks.

Lõpuks jõudsime siiski kolmandale korrusele rändnäituste saali, kus praegu on siis 2016. aasta parim näitus "Loomulik surm". Ja ma ütlen teile, et see on üks igati väärt näitus, kindlasti tasub vaatama minna. Ruudil tuli ainult ühe korra pisar silma - siis kui kuulasime erinevaid matusepalasid (kuidas neid tegelikult nimetatakse? On pulmamarsss ja ega ometi matusemarss?) ja ma avaldasin soovi, et kui juba, siis alguses Vennaskonna "Maailmalõpus on kohvik" ja lõpuks "Always look on bright side of life". Külaliste lahkumise ajaks siis see viimane. See oli Ruudi jaoks liiga palju, aga muidu vaatasime teadusliku huviga, kuidas erinevates usundites surnuga käitutakse, millised variandid on eestlastel olnud, mis toimub krematooriumis ja mis toimub mulla all. Eriti põhjalikult vaatasime kõdunemist. Ja siis rääkisime leinast ja sellega toimetulekust. Ruudi parimaa sõbra isa suri ju kaks ja pool aastat tagasi, seega arutada oli täitsa elulisi asju - kuidas olla toeks, kuidas surm mõjutab inimest, kuidas mõista seda, mis toimub leinajaga ...  Mõnevõrra oli näitusel püütud selgitada ka surmahirmu olemust, aga eks see olegi keeruline teema.

Ruudi arvas pärast, et ta oleks natuke rohkem tahtnud vaadata ja uurida, mis pärast surma inimese hingega saab. Selliseid erinevaid käsitlusi. Iseenesest oli arusaadav, miks neid polnud - näitus rääkis surma praktilisest poolest. Selles võtmes, et surm on paratamatu, sellega kaasnevad paratamatud nähtused, see paratamatult puudutab meid kõiki ja pärast surma paratamatult toimuvad meie kehaga teatud protsessid. Kusjuures ma ei suuda ära otsustada, kas ma eelistaksin põletus- või laibamatust. Varem olin kindlalt tuhastamise poolt. Nagu mu isa ütleb - pole mõtet maad raisata. Samas tundus see paar tundi põlemist natuke hirmus. Mis siis, et ma sellel ajal juba surnud olen :D Aga jah, hingekäsitlused selle näituse sisse lihtsalt ei mahtunud. Kusjuures on isegi natuke kummaline, et Ruudi rohkem hingedest oleks tahtnud teada saada, sest muidu vestlustes on ta siiani väga tugevalt materialistlikku maailmavaadet esindanud. Minu meelest pole meil terve suguvõsa peale ühtki teist sellist materialisti :D

Et siis muuseumisse, nii noored kui vanad.

Lõpuks ometi rannafestivalil ehk Positivus 2017

Täiesti uskumatu, aga tõepoolest oli sel aastal kolm päeva lõõskavat päikest. Tore oli see, et me kõik olime pakkinud neljapäevase paduvihma ajal, nii et päikesekreemi olid kõik asjatuks ruumiraiskajaks liigitanud. Prl Lumivalgeke põles laupäeva hommikul dušijärjekorras täitsa ära.

Ujuda sai, mõnusat festivalitoitu sai, mis seal salata - nii mõnigi õlleke ja vein sai ära joodud. Ja kõige selle kõrvalt jõudsime ka kontserte külastada.

Kõige rohkem meeldis mulle pühapäev - Go Away Bird, Mauno Meesit, Jose Gonzalez, The Lumineers ja Alt J. Kõik olid õiged Positivuse bändid, Mauno võibolla natuke vähem, see on rohkem selline kunsti värk, mis hr H-d huvitab, aga kuulasime kohusetundlikult kõik. Alt J lavashow oli lihtsalt lummav.

Reedel oli muidugi tipphetk Cigarettes After Sex, kahjuks mängis ta esimesed pool tundi uusi lugusid, mis olid äratuntavalt sama käekirjaga, aga mitte need päris õiged. Hiljem tulid päris lood õnneks ka. TradAttack oli loomulikult äge, kahju lihtsalt, et nad olid suure lava esimene bänd ja päike oli esinemise ajal kõrges taevas. Õhtune Pixies polnud meile kellelegi eriti tuttav, välja arvatud "Where is my mind", aga tuleb tunnistada, et äge laiv oli, poolteist tundi täielikku tulistamist. Hommikul ärkasin nii, et aktiivsusmonitor näitas 6000 sammu :D

Laupäev oli kummaline päev, sest ühelt poolt oli seal kogu festivali kõige ägedam kontsert, mille andis läti bänd DaGamba. See on kahe tšello, ühe valge klaveri ja trummidega kollektiiv, mis teeb kuulsaid lugusid oma võtmes. Nagu 2Cellos, aga lisaks siis klaver. Ja publikuga suhtleb läti keeles :D Oli täiega fantastiline, kui kogu Nordea lava laulis nagu üks mees kaasa "Oodi rõõmule". Lihtsalt imeline.

Samas oli laupäeval Nöep, mis mulle meeldib. Ja eelmisel aastal oli tema kontsert ikka tõsine küte. Seekord... ei saanud nagu õiget hoogu üles. Aaa, enne Nöepi vaatasime ka Austrat, aga mitte liiga süvenenult. Noh, ja pärast Nöepi (kust me prl Lumivalgekesega lahkusime natuke pettunult) kulgesime pealavale, kus püksata Ellie Golding laulis hästi kõvasti. Ja see kõlas niiii valesti (mitte Ellie laulmine, tema olemasolu üldiselt), nii et pärast 7 minutit läksime peobussi ära. Ma arvan, et Ellie Goldingu pärast oligi sel aastal nii vähe inimesi festivalil, sest nagu päriselt - see ei ole enam ok. Kõikide artistide hulgast, kes maailmas on, valivad Positivuse tegijad püsiartistiks tema?!?

Muidu inimesi oli tõesti vähe, suur plats vist ei saanudki päris täis, üldiselt jagus inimesi helipuldini, mis on ikka uskumatult vähe. Isegi üks värav oli sel aastal vähem, söögiala oli väiksem ja minu isiklikuks traagikaks polnud mu lemmikkohvilahvkat kohal...

Enne pakkimist lugesin oma eelmise aasta tähelepanekuid, mida kaasa võtta, ja sain palju abi. Mõned täpsustused siiski:
- päikesekreem tasub igal juhul kotti panna :D
- seepi pole vaja, nagunii seda keegi ei kasuta, pigem rõhuda niisketele salvakatele.
- seelik või kleit tasub ikka kaasa võtta, sest sel aastal oli mul ainult üks lühike seelik, aga meeleldi oleks kleiti ka kandnud
- kõige parem ese üldse on jakivillast sall, meil kolmel oli see ja täiesti asendamatu asi - pane kaela, võta ümber, istu peale...
- villased sokid on kohustuslikud. Sel aastal olid mul kaasas ja olin üliõnnelik
- kellelgi seltskonnast võiks peegel kaasas olla
- raha osas suutsin ka sel aastal täpselt kaks korda nii palju raha kaasa võtta, kui tegelikult kulus, sest lugesin oma märkmeid pärast sularaha väljavõtmist. Kusjuures võtsime palatsil karastavaid jooke ja lisaks ostsin lõpuks endale Heavy Mentali pusa, mida mitu aastat silitamas olen käinud.
- toidu osas läks meil sel aastal päris hästi. Laupäeval ja pühapäeval olid pikad hommikusöögid, kus ma lõpuks tundsin, et olen kurguni täis, nii et sooja sööki sõime korra päevas. Aga märkimist väärivad Carlestoni rebitud lihaga burgerid, mis olid tõesti mõnusad - hammustad ja saad aru, et iga asi, mis seal sees on, ongi hea ja värske. Ka lõpus olev jalapeno-üllatus :D

Ja veel lisaks kaks soovitust festivalikülastajale:
1. Kui võimalik, minge suure auto (või bussiga nagu meie) ja magage seal - oluliselt paremini puhkab välja. Telklas võib külas käia (nagu meie hr H-ga plaanisime ja selle tarbeks ka telklapääsmed lunastasime, kuigi me käisime seal täpselt üks kord) või saab ka teisi enda juures võõrustada (nagu meie seda tegime).
2. Käepael tasub panna vasakule käele. Seda õpetas Luisa Lotta juba eelmisel aastal, aga muidugi olime kõik selle juba unustanud. Meenus siis, kui selles sinises kuubikus käisime... Vasakukäelised panevad siis paremale käele :D

Kokkuvõttes oli jällegi ülimalt äge festival. Ja vaadake Heavy Mentali asju FB-s (lubasin reklaamida, sest müüja tegi viis eurot allahindlust. Pusa on muuseas ülimalt mõnus ja pehme ja soe ja mul kogu aeg seljas. Isegi Ruudi ütles, et sobib mulle, kui seda Heavy Mentali teksti esiküljel poleks :D)

Ja lõppu siis see imeilus laul ka.

12 spagaati 10 meetri kõrgusel ehk Dessant Läänemaale

Seekordne tunne oma kodumaad reis oli meie hõimule järjekorras juba neljas. Esimesel korral käisime Ida-Virus mu isa lapsepõlveradadel, teisel korral Virumaa läänepoolses osas (millest ma polegi kirjutanud?!?), kolmas kord viis meid mööda Peipsi äärt alt üles ja sel aastal siis Läänemaa.

Sedapuhku oli osalejaid rohkem kui kunagi varem - tipphetkel 17 inimest, kusjuures kõik siis n-ö sugulased. N-ö sellepärast, et kaks peikat oli ka kaasas :D Aga jah, ühe sõiduauto, ühe väikebussi ja ühe autoelamu jagu rahvast. Reis oli laias laastus Lihulast Paldiskini, loomulikult tuli meil Lihulasse jõudmiseks vaadata ka natuke Pärnumaad ja tagasiteel viskasime pilgu peale Rummu vanglale, aga põhiprogramm oli seekord siis läänerannik. 

Mida me nägime ja tegime?

Kultuuriloolised paigad

Alustasime Lihulast, mis on üks väga vana asulapaik, kus juba 13. sajandil möllu sai. Vaatasime mälestuskivi, mis meenutas seda, kuidas aastal 1220 saarlased ja läänlased rootslaste väe purustasid, ja julgemad ronisid ka Lihula linnuse keldrikäiku. 

Sealt edasi liikusime Kullamaa kirikusse ja kalmistule, mis on kuulus selle poolest, et seal puhkab oma viimset puhkust Sitakoti Mats. Tegelikult pole see aga üldsegi kõige põnevam osa Kullamaa kirikust. Nimelt on sellesse kirikusse maetud kõige kõrgemast soost aadlik üldse, kes Eestisse maetud on. Loomulikult olen ma suutnud ära unustada selle auväärse daami nime, aga asi on nii, et üks tema vanaisadest oli Inglise kuningas ja teine Vene keiser. Ja ühest tema pojast sai Saksa kuningas, teisest Vene keiser. Nii et tõesti võimas värk. Lisaks on sealsamas Kullamaa kirikus teeninud Heinrich Göseken, kes oli ühe esimese eesti keele grammatikateose koostaja. Kullamaa kirikusse on maetud ka Heinrich Gutsleff, kes oli 1715. a ilmunud Uue Testamendi peatoimetaja ja nagu meie giidihärra ütles, siis just tema tegi ära sisulise töö täispiibli tõlke juures (mitte A.T. Helle). Kullamaa kalmistule on maetud ka Rudolf Tobias, kes on sealtkandist pärit. Tema eluajal olid inimesed ikka rääkinud "Ruudi ka kodus käimas, pidavat pühaba orelit mängima, peaks kuulama minema", nii nagu minu sugulased kunagi rääkisid "näe, Saare Märdil jälle hood peal"... Mu emapoolne suguvõsa on Hüpassaarest pärit :D Ja Kullamaale on maetud ka Aare Laanemets. 

Meil õudselt vedas, et isal juhtus reisi kokku pannes kohtuma oma hea tuttavaga, kes on Kullamaa kandi koduloouurija, kes kõiki neid lugusid meile hästi huvitavalt rääkis. Nii huvitavalt, et Ruudi tõi pärast reisi esile just seda kirikut, kus olevat nii põnev olnud. Aitäh Lembitule!

Järgmiseks kultuurilooliseks paigaks võiks nimetada juba uuel päeval külastatud Aleksander III mälestussammast Pullapääl, mis püstitati sinna, sest keiser olevat armastanud Eestis käies just Pullapääl oma lemmikjooki (viin ja šamapanja 1:1) manustada. Aleksander III olevat olnud selline lihtne mees, küpsetas talupoegadega lõkkes kartuleid ja noh, jõi oma jooki. Poliitiliselt ta kuigi tore polnud meie jaoks, vana venestaja. Pullapääl olles meenutasime ka Pullapää mässu, mis oleks 90ndate alguses peaaegu kodusõjani viinud, sest loodud kaitseliit keeldus allumast siseministrile.  

Edasi liikusime juba Haapsallu, kus tegime traditsioonilise tiiru - Haapsalu loss (koos meenutusega sellest, kuidas üks meie kaasasolnud sugulastest vedas noorepõlves kihla, et ta suudab üles müüri otsa ronida. Loomulikult suutiski, ainult alla enam ei saanud. Aga et elu lõpuni müürile jääda oli nagu ka kehv väljavaade, hüppas ta sealt lihtsalt alla ja murdis mõlema jala luud), rannapromenaad, Kuursaal, Tšaikovski pink koos muusikapalaga. 

Kolmandal päeval käisime Padise kloostris, mis oli üliäge. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud ega teadnud, et see on nii hästi säilinud. Lapsed olid täiega sillas, ronisid treppidel ja pugesid keldritesse, suured inimesed tegid tegelikult laias laastus sama, sest see oli lihtsalt nii põnev. Ja samas ka kummastav, just see mõte, kuidas sellises hoones päriselt elati ja Jumalat teeniti. 

Sealt edasi jõudsime ka Eesti kauneima vaatega kirikuni - Harju-Madiseni. Kiriku peauksest väljudes oli vaade tõepoolest hunnitu. Aga me ei läinud seda kirikut üksnes vaate pärast kaema, vaid ikka sellepärast, et selle kõrval on B. G. Forseliuse mälestuskivi, sest tema isa teenis Harju-Madise koguduses. Kivilt saime muu hulgas teada, et B.G.F oli ainult 28 aastat vana, kui ta tormiga põhja läks.

Muusemid

Jõudsime ära käia ka päris mitmes muuseumis. Esiteks Ants Laikmaa omas, mis oli väga looduskaunis koht, kuigi Anna Haava puu oli kahjuks täiesti ära kuivanud. Nagu ka suurem osa kadakaist, mis ääristasid teed Laikmaa hauani. Muuseumis saime teada, et Laikmaa oli üks vana liiderlik ja äärmiselt halva käekirjaga meesterahvas. Tuglas nimelt oli talle (oma imeilusa käekirjaga) saatnud kirja, kus mainis, et Laikmaa kiri pakkus küll silmarõõmu, aga sisuliselt ei olnud võimalik seda lugeda. Tema surma-aasta 1942 tekitas meis küsimusi, miks ta suri (mitte et ta surres väga noor oleks olnud), aga seda ei märgita eriti kuskil. Ju siis suri loomulikel asjaoludel? Ja üks täpsustus - Laikmaa ei läinud mitte jala Pariisi, vaid Düsseldorfi. 

Teisel päeval käisime Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumis, mis oli seest küll üsna väike, aga selle eest hullusti vahva. Sai vaadata, kuidas nägi rongisõit vanasti välja, üks suur vedurimakett oli ja ülevaade erinevatest piletitest, mis minul kahjuks nostalgiat ei tekitanud, küll aga nii mõnelgi teisel. Väljas oli terve hulk vaguneid, mille peal ronida ei tohtinud, aga mille peal siiski roniti. Meil kaasas olnud lapsed küll ainult selle peal, millel keelusilti polnud. 

Ja kolmandasse päeva jäi Paldiskis asuv Amandud Adamsoni ateljeemuuseum. Paldiski ise on muidugi omaette vaatamisväärsus, kusjuures 20  aastaga, mis on möödunud ajast, mil ma seal viimati käisin, on asjalood oluliselt ilusamaks saanud, tühje tondilosse pole enam nii palju, terve hulk uusi maju on kerkinud, tundub, et Paldiski täitsa elab. Muuseum on väga tore, hästi väike, sest ateljeeks ehitatud aiamaja ongi väike, aga kuraator rääkis nii armsalt Adamsonist ja tema töödest. Saime piiluda tema hädaabi magamistuppa, vaadata albumist aiamaja renoveerimise kulgu ja saime teada ka seda, miks Amandus Adamson 1918. aastal Eestisse tagasi tulles laostunud mees oli. 

Korra lipsasime läbi ka Peetri Tolli söögikoha peal olevalt näituselt, mis käsitles ajaloolisi külmrelvi. Selle väljapaneku juures oli kaks toredat asja. Esiteks naine, kes meile natuke relvadest rääkis - ta oli venelanna ja tema eesti keel oli lihtsalt nii armas. Teiseks oli põnev teadasaamine, et relvade käepidemetel (eriti kortikutel) kasutati rai nahka. See nahk näeb väga veider välja. 

Looduloolised paigad

Neid nii palju polnud nagu kultuuriloolisi, kuid siiski. Esiteks käisime Matsalu loodukaitseala keskuses, kus me õega ostsime endale roosad jänesega särgid ja seejärel vaatasime kogu seltskonnaga filmi Matsalu lahe aastaringist. See oli täitsa vahva ja kuidagi natuke naljakas oli ka, et me sedasi kohe õppeklassi filmi sattusime vaatama. 

Ja kindlasti läheb loodusloo alla Paldiski pank, mis oli meie reisi lõpppunkt ning nägi välja täpsalt sama palju maailma lõpp kui Inglismaal Land´s End. Paldiski pangal muuseas pole mingeid piirdeid ega asju, nii et ma tõesti imestan, et seal pidevalt inimesi alla ei saja. 

Sportlikud ettevõtmised

Meie esimene ööbimispaik asus merest 300 meetri kaugusel (Tooraku turismitalu, mis on hüva koht ööbimiseks, palju ruumi välja tegutsemiseks, võimalik lauad endale sobivasse kohta panna, voodid okeid, ainult köögikasutamisvõimalust meil polnud, veetkeetja siiski oli. Ja kuna hr H kannab alati oma pliiti kaasas, saime õhtul liha kõrvale ikka kartuleid ka. Teine ööbimispaik oli Veskijõel, kus meil oli köögiga maja, nii et hommikuks sai putru teha. Selles majas oli palju vannitubasid ja üks saun, mida me rõõmuga kasutasime), käisime ujumas. Mitte küll kõik, aga julgemad. Kusjuures nii veider kui see ka poleks, vesi polnud üldse niiii külm. Eks meil oli seal üks pisike lahesopistus, aga meri on meri ja sel aastal siis taas on mul õnnestunud Eesti meres ujuda. Toorakul oli ka tenniseväljak, mida sai väikese tasu eest kasutada ja mida meiega kaasas olnud inimesed usinasti ka tegid. 

Teine suuremat sorti sportlik ettevõtmine oli Roosta seikluspark. Mulle seikluspargid väga meeldivad. Roosta oma on raske. Füüsiliselt tõesti raske. Seal on harjutusrada (kiitus selle eest!), lasterada, mis tundus okei olevat, ja kaks põhirada, üks kuni 5 meetri kõrgusel, teine kuskil 8-10 meetri kandis. Esimene rada lõi oma esimeste elementidega hinge kohe kinni, sest need olid hästi kõrgel ja eeldasid teatavat jõudu kätes (kohe teine element oli vabalt rippuva võrgu peal ronimine, mis on kätele päris tugev koormus), aga edasi läks nagu leebemaks. Nii et kui me esimesega lõpetasime, mõtlesime prl Vaprakesega, et mis seal ikka, eks me seal üleval vihkame ennast, aga lähme ja teeme selle raskema raja ka läbi. Instruktor ütles ka, et see teine rada on samalaadne nagu esimene, kõrgust üleval eriti ei taju ja et muidugi võiksime minna. Selles osas oli tal muidugi õigus - kõrgust teisel rajal tõesti ei tajunud, sest elemendid olid nii rasked, et sellest 10 meetrist oli täiesti ükskõik. Kõik algas 12 spagaadiga 10 meetri kõrgusel :D Ma suutsin 6 ära teha, siis jalg enam ei paindunud järgmise aasani ja nii ma rakmetesse kukkusingi. See aitas mul jõuda järgmise platvormi juurde, aga sinna peale saamiseks tuli õhule toetudes hüpe teha... Ja see oli alles algus. Ma vigastasin oma jalga (marraskil), selga ja õlga (sinikad), sellist asja pole mul varem olnud seikluspargis. Aga üks peikadest tegi raja läbi ja oli täitsa rõõmus sealjuures, nii et tegelikult ei olnud piinarada, lihtsalt ma pole nii võimekas. Ja pikk. Et siis - Roostal on tore seikluspark, aga ma ei soovita seda esimeseks seikluspargiks. Ja seda teist rada soovitan ainult siis, kui su hommikuvõimlemiseks on 10 minutit planki ja 50 lõuatõmmet. Muidu võtab tiba võhmale.  

Saigi vist kõik kaetud. Kolm täispikka päeva, umbes-täpselt 600 kilomeetrit, mõni pingelisem olukord (meid oli siiski 17 ja me oleme väga erinevad), tohutult palju häid emotsioone, uusi teadmisi, aktiivset puhkust ja lõõgastust. Mul on väga hea meel, et mu isa seda asja juba neljandat aastat veab ja et ema teda rõõmsalt toetab ja et õed on sama huvilised nagu meiegi. 

Kui provintsist Estonias käidi

Ma olen varem korduvalt kirjutanud, kuidas ma muusikale ei armasta. Ja nii ongi. Iga kord, kui nad muusikalis laulma või tantsima hakkavad, näib see niivõrd kohatu, et mul kaob igasugune võime seda kõike tõsiselt võtta.

Eelmisel nädalal käisin aga õpilastega Estonias "La traviatat" vaatamas ja võtsin seda väga tõsiselt. Viimati käisin ooperis Berliinis, kus mängiti "Oneginit" moodsas võtmes. Ka see meeldis mulle üsna hästi, sest vastuolu ooperlikku dramaatika ja teksastes lauljate vahel oli põnev. Siiski meeldiks mulle klassikaline variant tsipake rohkem. Ja "La traviata" oli väga klassikaline.

Kogu ettevõtmine oli tore - bussiga provintsist kohale, kõigil peened riided seljas (eriti tüdrukutel, poistega on natuke keerulisem see asi, aga igaühest oli näha, et ta oli vähemalt üritanud anda endast parima), meie kohad esimesel rõdul, teised peenes riides külastajad. See viimane on küll tinglik, sest need ajad, kus ooperikülastus oli pidulikkuselt teisel kohal Eesti riigis üldse (esimesel kohal on presidendi vastuvõtt), näivad lõplikult möödas olevat. Siiski oli õhtusel etendusel seis kriipsu võrra pidulikum kui viimati pärastlõunasel "Karlssoni" etendusel.

Ooper suhtes on inimsetel väike võbelus sees, et igav noh. Laulavad, tavaliselt veel itaalia keeles. Või kui ka eesti keeles, siis nagunii midagi aru ei saa. Aga tegelikult ei ole igav. Absoluutselt. "Traviata" on muidugi juba olemuselt tore tükk. Ja "Joogilaulu" kuulmine paneb arvatavasti kõik ooperisse tulnud vähemalt peas kaasa ümisema :D

Vaatajasõbralik oli ka see, et etendus oli kahe vaheajaga ehk esimene ja kolmas vaatus kestsid vaid pool tundi, mis on täpselt nii lühike aeg, et ka kõige ooperikaugemad inimesed suudavad veel keskenduda. Ja tegelikult läks ka tunnine teine vaatus lennates, see kõik oli lihtsalt nii võluv ja põnev.

Ainsa negatiivse asjana saab välja tuua Alfredo rolli, mida täitis Sergiu Saplacan Rumeeniast. Ta nägi väga nunnu välja (vähemalt rõdult vaadates), aga no hääl jäi niiii nõrgaks. Ei kõlanud. Jassi Zahharov Alfredo isana kõlas küll :D Ja ka Kristel Pärtna Violettana.

Praegu mõtisklen, kuidas looži kohta saada, see tundub kuidagi eriti äge.

Ekskursioon Peterburgi

Sel koolivaheajal võtsin ennastki kokku ning käisin klassiekskursioonil. Bussiga. Peterburis. Olgem ausad, korraldamisel ma ei osalenud (liitusime teise klassiga) ning Peterburg pole ka kuigi kaugel, nii et erilisi pingutusi see reis minult ei nõudnud. Kui siis ainult viisa jaoks foto (mis tuli nii kohutavalt inetu, et lihtsalt ajab naerma. Samal ajal on mul passipildiks sajandi pilt minust, nii et ma saan väga ilmekalt näidata, et foto järgi ei ole võimalik inimese tegelikku ilu määrata :D) ning eurode vahetamine rubladeks (kus ma täiega feilisin, sest nüüd on mul rahakotis 500 rubla, millega mul pole midagi peale hakata, sest ma ei kavatse nii pea uuesti Venemaale minna. Tagasi vahetada pole ka suurt mõtet, sest see on vähem kui 10 eurot ... Aga ma tõesti ei jaksanud rohkem kulutada.) Okei, telefoni tõmbasin hulga raadiosaateid ka, et neid bussis kuulata, aga giid rääkis nii palju, et ma jõudsin ära kuulata ainult ühe "Tarkade klubi", millest ma ka kolmandiku maha magasin.

Aga reisist siis. Panen siia kirja kogu värgi, sest avastasin, et tegelikult on pärast päris tore vaadata, kus täpselt sai käidud, kus ööbitud ja kui palju asjad maksid. Kui vaatamisväärsused välja jätta, on kõik muidugi muutuv, aga mingid orientiirid ikka. Nii et tuleb pikk postitus :D

Meie kodulinnast on Peterburgi natuke vähem kui 400 kilomeetrit, mis on tegelikult uskumatult vähe. Ses mõttes on kohutvalt kahju, et Vene viisa nii palju maksab, sest muidu võiks Peterburis ikka palju tihedamini käia, väärt linn on!

See 400 kilomeetrit on koos piiriületusega läbitav 6-7 tunniga, kuna me kummalgi suunal ei sõitnud lihtsalt otse ühes linnast teise, ei saa täpselt öelda. Ja piiril läks meil mõlemal korral väga kiiresti, giid oli meid enne muidugi korralikult ära hirmutanud (piirivalvurite juures ei tohi eesti keeles rääkida ja naerda, sest nad arvavad, et me teeme nende kulul nalja. Nii me siis ei naernud. Ega rääkinud.) Minnes pidime oma pagasi valgustusest läbi laskma, mis oli kena näide asjast, mida "ma nõuan, sest ma saan seda teha ja ma ei teesklegi, et asjas mingi point on" :D Tüüp reaalsest skrollis telefonis, kui meie pambud masinast läbi käisid. Huvitaval kombel kelleltki midagi keelatut ei leitud.

Ööbisime hotellis Sankt-Peterburg, mis on täiesti normaalne hotellilaadne toode Peterburi kesklinnas. Kellegi hoolitsev käsi oli paigutanud minu küll ühte tuppa kahe minu klassi poisiga (ma ei tea, kummale poolele see olukord ebamugavam oleks olnud), aga selle tõstsime ümber nii, et poistel vedas ja said olla kaheses toas, meie olime kolme täiskasvanuga siis kolmeses. Tuba oli normaalne, kuigi õudselt palav ja akent lahti ei saanud väga hoida, sest me olime siiski Peterburi kesklinnas. Vann oli küll vana. Nagu tõeliselt vana ja väsinud. Vetsu loputuskasti kaas oli ka sellise moega, et kukub kohe kildudeks, aga ei kukkunud ja tegi oma tööd väärikalt. Sooja vett ka jagus (kuigi vesi oli tugevalt kloorilõhnaline, nagu ujulas oleks olnud). Hommikusöök oli väga okei, ei mingeid makarone :D Tõesti oli rikkalik. Ja isegi masinakohvi sai, munapudrust ja ubadest rääkimata. Ma olin üllatunud, kuigi loomulikult rõõmsalt üllatunud.

Mida me sel korral ei näinud?
Kuna sel aastal on kevad pigem hilisem kui varasem, jäi ära paar atraktsiooni, mida oleks väga tahtnud. Esiteks Peterhof oma purskkaevudega (need olid lihtsalt avamata veel) ja laevasõit Neeval (load polnud veel saabunud ja ei giid ega meie polnud vaimustuses mõttest minna salaja jõele). Kolmandaks jäi meil ära Peeter-Paulu kindlus, sest ... õpilased ei avaldanud soovi sinna minna ja vabal ajal kuidagi ei sattunud ka õigesse kohta. Õnneks olen mina oma varasematel reisidel kõiki kolme kogenud (lisaks ka Peterburi tsirkuses hambad laiali maganud), nii et minul oli kahju rohkem sellest, et teised seda ei näinud.


Mida siis tänapäeval ekskursiooniga Peterburis käies näha saab?

Kuulus Kroonlinna null

Selle eest vaatasime läbi bussiakna väga paljusid maju. Kolleeg, kes tegelikult ekskursiooni korraldas, tõstatas küsimuse, miks mõni maja on palee, mõni teine aga lihtsalt maja. Väljanägemine on neil ju ühesugune :D Igatahes nägime korduvalt näiteks Mihhaili paleed (?), kus Paul I tapeti. Ja nt Jussupovi maja, kus Rasputin tapeti. Juhuslikult nägime ka seda maja, kus Puškin suri (Moika 12), sellest oli juttu ja pärast jalutasime juhuslikult mööda. Neid Rossi majasid nägime ka. Lõpuks saime ka aru, mille järgi neid ära tunda - kollane värv, valged sambad ja stiilsus. Kõik kolm on võrdselt olulised :D

Kuna me Peterhofis ei käinud, viis giid meid Kroonlinna, kus sai mööda sõita Lydia Koidula majast, seal on nüüd pood ja üks reiskaaslane tegi möödudes majast ka pildi. Selgus, et Koidula on tänapäeval piima ja leiva vahel. Kuulsalt Kroonilinna nulli nägime ka ja loomulikult pidin ma seda kuulsust pildistama, sest ... see on nii kohatu asi :D

Ülevalt alla vaadates siis Kroonlinna, Kaasani, Iisaku ja Mosaiik

Pärast seda vaatasime kahe päeva jooksul veel nelja kirikut - Kroonlinnas olevat Meremeeste kirikut (kus me käisime vaiksel laupäeval, nii et me nägime, kuidas kulitši õnnistatakse, mulle meenus kohe tore raamat "Isiklik õnn" ja kulitši-draama), Iisaku katedraali (koos vaate vaatamisega, see maksis vist 250 rubla), Kaasani katedraali (kus me käisime ülestõusmispühade hommikul, nii et me kuulsime täiesti fantastilist kirikukoori laulmas fantastilise akustikaga hoones, mis mõjus väga-väga pühalikult. Lisaks meenus mulle kohe toreda raamatu "Tee viib kaugusse" teine osa "Kevad", kus põgusalt Peterburi üliõpilasrahutustest räägitakse) ja Mosaiikkirikut, millel tegelikult on pikem ja keerulisem nimi, aga mis on pühendatud keiser Aleksander II-le, kes samas paigas põhimõtteliselt õhku lasti (tema narmendav kuub oli kenasti vitriinis välja pandud (kiriku sissepääs maksis vist 200 rubla).






Lisaks kirikutele oli loomulikult kavas Ermitaaž, tänapäeval siis kõrvaklappidega ekskursioon. Meil õnnestus saada giidiks ainus eestikeelne Ermitaaži-giid, proua Viiu, kes oli väga tore, eriti see, et ta ühe esimese asjana pahandas meiega, et me õigel hetkel tema ümber ei kogunenud - kõrvaklappides kõlas nimelt kutsung "Tulge nüüd siia!". Kus see paganama "siia" on, ei kõlanud :D Hiljem õppisime tema meeter viiekümnest kuju sadade teiste külastajate hulgast ära tundma. Ermitaaž ise oli muidugi hunnitu, paratamatult tekib aukartus, kui vaatad, millised toad, millised kaunistused, milline ajalugu. Uskumatu raiskamine ikka, samal ajal kui maa vireles.

Giid rääkis juurde ka revolutsioonilisi lugusid ja näitas tubasid, kus Lenin ja sõbrad koos käisid. Lisaks siis muidugi nipet-näpet kuulsamaid maale - Rembrandt, Leonardo da Vinchy... Rohkem seal vist ei jõudnudki, sest aega oli kaks tundi ja viimased kümme minutit saime vaadata Egiptuse muumiaid. Need nägid päris koledad ja kuivetunud välja.


Viimase päeva hommikul käisime aga hoopis vaatamas seda, kuidas nägi välja Peterburg 18. sajandil. Maketi peal siis. Peterburi Akvatoorium. See oli niiii tore, aga mulle maketid  õudselt meeldivadki. Ma käin teinekord kohalikus muuseumis ordulinnuse maketti ka vaatamas, aga Peterburi oma on nii palju suurem ja nii paljude rohkemate detailidega, et võtab kohe müügima. Kõik on kenasti olemas - Vassili saar, Peeter-Paul ja selle ümbrus, Kroonlinn, Peterhof ... ja need teised kohad ka Peterburi ümbruses.

Kuhu meid ei viidud, aga kus me ikkagi käisime
Esiteks muidugi metrooga sõitmas, sest Peterburi metroo on ilus ja seda pidin ma uuesti nägema. Kuna me lõpuks sõitsime ikkagi linnast koju (mitte ei tiirutanud sihitult jaamu vaadates ring), vist neid kõige kaunimaid ei näinud, aga ilusad olid ikka. Liinivahetamisega saime ka lõdva randmega hakkama. Ühekordne pilet on 45 rubla, nii et pole kuigi kulukas meelelahutus.

Kusjuures meil oli grupis mingi hulk inimesi, kes keeldus metroosse minemast. Teate küll miks. Ja giid väljendas imestust selle üle, et meie noored esiteks ilma igasuguse hirmuta metroosse läksid. Ja teiseks imestas, et meie noored üldse juhendamist ei vajanud ses osas, küsisid ainult lähimat jaama ja muudkui sõitsid (need, kes sõitsid siis).

Teiseks käsime Ermitaaži uuema kunsti majas (see oli vist alates impressionistidest?), igatahes see kompleks, mis on Admiraliteedihoones. Kusjuures sissepääs on nagu Harry Potteri maailmas - tähelepandamatu ja pigem tekitab tunde, et siin küll midagi pole. Et mugud ikka segama ei tuleks. Aga sees oli nii äge. Me käisime läbi neljandast korrusest pool, mis tähendab, et jõudsime enam-vähem aastasse 1910. Mis omakorda tähendab, et elusat Picassot nägime tänu erinäitusele, aga Monet, Renoir ja Cezanne olid täies hiilguses kohal. Pilet maksis 300 rubla (õpilastele üldse tasuta), mis on 5 eurot, mis omakorda tundub naeruväärne summa sellise asja eest. Nii vähe käisime puhtalt selle pärast, et muuseum pandi kinni.

Kolmandaks käisime Jamie Oliveri restoranis söömas, mis oli lihtsalt nii tore. Kuigi seal on üks paremini peitu ehitatud WC, mida mu silmad on näinud :D Erinevalt teistest kohtadest oli siin teenindaja, kes rääkis ka inglise keeles. On täiesti uskumatu, et meil õnnestus sattuda nii paljude noorte teenindajate peale, kes siiralt ei saanud inglise keelest aru. Õnneks oli meil kaasas mõni vene keelt vabalt valdav inimene, nendeta oleks nalja palju rohkem saanud.

Hinna osas - JO-s pool risottot, eepiline browni ja kohv maksid kokku 1000 rubla. Eelmisel õhtul suvalises pubis Iiri puder ja Vene õlu (mis oli päris mõnna) 500 rubla. Mäkis BigMäkk ja jook - 200 rubla. Mõni ime, et mul raha nii palju alles jäi :D

Ja kui juba rahale jutt läks - õpilasele maksis see reis esialgu 195 (?) eurot - bussisõit, hotell, Ermitaaž. Juurde tulid siis piletid kohtadesse, kuhu keegi soovis tulla, enne reisi arvestasime, et õpilasel kuluks maksimaalselt 1500 rubla piletiteks (see teeb umbes 25 eurot), aga nii palju ei läinud, sest kõige kallim asi - laevasõit - jäi ära. Lisaks kaks õhtusööki. Esimesel õhtul käisid õpilased vist kõik KFC-s, teisel päeval ei tahtnud keegi enam kanast rääkida :D Ütleme siis nii, et 3000 rublaga (50 euroga) oleks pidanud kenasti hakkama saama.

Selline reis oligi. Kedagi lastest jaoskonda ei viidud, mis tähendab, et kui nad ka alkoholi jõid (mida mõni kindlasti tegi, ühe õllepurgi olime sunnitud konfiskeerima), siis viisakalt oma tubades. Võib vist pidada edukaks reisiks? Mulle igatahes väga meeldis.

Kui Estonia provintsis käis

Märgin enne hommehommikust Peterburi poole suundumist (jah, ma olen kuulnud mõnd metroonalja :D) ära ka selle, et vahepeal sattusin vaatama Estonia lavastust "Minu veetlev leedi". Ühtlasi oli see minu esimene kord remonditud Ugalat külastada. Tunded on ... vastakad. Muidu Shaw´ lugu on väga okei, probleem, et mingid inimesed suhtuvad teisesse kui lihtsalt projekti, omandisse, oma kätetöösse, ning unustavad ära tolle teise individuaalsuse, tundmused ja eesmärgid, on miski, mis kõnetab ikka. Muusikalina ... ma ei tea. Ikka jõuame tagasi selleni, et muusikal ei ole minu meelest üldse loogiline žanr :D Ja minu jaoks olid laulud liiga pikad. Ja ma ei tea, kas selle või millegi muu pärast, aga igatahes oli esimene vaatus tund ja viiskümmend minutit pikk, mis on natuke palju, kui laval on laulev Raivo E. Tamm (professor Higgins). Kuigi viimase auks tuleb öelda, et ta oli ainus, kes suutis alati rääkida nii, et oli ka aru saada, mida ta räägib. Helgi Sallost (majapidajanna) oli ka päris hästi aru saada, aga ülejäänutega oli alguses küll natuke kurb lugu. Meil siin polnud ka subakaid, mida jälgida. Ühesõnaga, oli kena, aga elamust ei saanud.

See, et ma elamust ei saanud, võis olla natuke seotud ka asjaoluga, et istusime viimases reas (piletid müüdi lihtsalt nii varakult välja, et polnud midagi valida). Ja kui nüüd keegi siinlugejates kavatseb osta pileteid mõnele Ugala etendusele, siis kindlasti mitte kaugemale kui 13. rida. Sealt edasi on istmetel väike katus peal, mis muudab hingamise väga keeruliseks. Mul hakkas esimese vaatuse ajal pea hullusti valutama, sest et õhk.

Muidu Ugala on üldmuljelt ikka samasugune, kuigi see hetk, kui hakata garderoobist üles minema, oli ootamatu, sest seljaajus on teadmine, et seal on peegel, aga peegli asemel oli trepp :D Kokteil on enam-vähem sama maitsev, aga taas (nagu avapeo ajal) tekkis olukord, et kohvikud (mida oli üle maja tervelt kolm) ei suutnud kõiki kokteilisõpru ära joota. Seisime meiegi tükk aega järjekorras, et lõpuks letini jõudes tõdeda, et kolme kokteili asemel, mida me vajanuks, on võimalik saada kaks. Võtsime needki ära, aga siis kuulsin, kuidas meie taga seisev ema püüdis võimalikult positiivse häälega oma väikesele tütrele öelda "Kokteilid said otsa!" Tüdruk vajus näost täiesti ära. Ja ma saan tast täiesti aru - ilma kokteilita pole teatriskäik ikka see. Lisaks ei paistnud ta olevat väga kunstilise elamuse kütkeis. Ühesõnaga - loovutasime ühe oma kokteilidest nooremale ja nõrgemale ja nautisime seda ühtegi, mis meil oli. Järgmised inimesed said ainult konjakit ja kommi osta.

Et see kohvikuasi pole ikka päris hästi lahendatud Ugalas. Ma usun, et kui täismaja pole, siis on ehk normaalsem see asi, aga kuidagi tuleks ikkagi siis ka hakkama saada, kui suur saal täis on.

Olgu selle kohvikuga, kuidas on, see on siiski vabatahtlik (kuigi jah, minu jaoks on teateriskäik ilma puhvetita poolik, midagi pole teha), aga see, et suurel saalis on viimaste ridadade ja seina vahele inimeste liikumiseks jäetud vähem kui meetrine vahekäik, ajab mind tõsiselt segadusse. Ma mäletan, kuidas olen korra koolis pidanud tuleohutuse tõttu laudu liigutama, et inimesed saaksid vajadusel põgeneda. Ja meil oli tollal enne liigutamist umbes kaks korda rohkem ruumi kui Ugalas praegu. Taas - kui rahvast pole väga palju, pole ehk nii õõvastav, aga praegu tekkis küll küsimus, kuidas me seal minema peaksime saama, kui midagi juhtub. Ei saakski.

Nii see siis oligi. Nüüd mune värvima, sest õigel päeval mind ju pole, sellest lõbust pole ma aga nõus ilma jääma.

Filmiminutid

Ma käisin vahepeal kinos ja teatris. Tööl käisin ka, aga see ehk kedagi ei üllata :D Igatahes kinost siis.

Pärast "Moonlighti" (ma ikka mõtlen, miks mulle see film ei meeldinud. Paljudele ju meeldis?) läksime vaatama toreda kirjeldusega "Carrie Pilbyt", mis oligi tore film. Pärast kino olime prl Mälumänguriga täiega hämmingus - selles filmis olid kõik tegelased positiivsed :D Hiljem meenus, et too noore Carriega tiiba ripsutanud õppejõud siiski niii positiivne polnud. Üldiselt aga selline hästi awww film, pärast mille vaatamist on kohe kindel tunne, et igaühe jaoks on kuskil keegi, me kõik oleme inimesed koos oma vigadega ning lähedased armastavad sind alati ja on sulle toeks, kui sa lased nad endale ligi.

Mis mind selle filmi juures mõtisklema pani, oli sisututvustus. Film pidi olema "geniaalsest noorest neiust, kes eelistab raamatuid inimestele ning saab oma nõustajalt nimekirja asjadest, mida ta tegema peaks, nt mine kohtama, leia sõber jne". See kõik oli filmis olemas, aga tolle kirjelduse järgi ootasin mina midagi "Piinatud geeniuse" laadset (inimesel on tõsiselt psüühiline probleem), mitte lihtsalt turtsakat 19aastast tüdrukut, kes ei viitsi inimestega suhelda. Ma oleks võinud vabalt samasugune olla :D Olenevalt vaatenurgast vist olingi. Ja geniaalsusega polnud sel miskit pistmist. Carriel ei olnud oma IQst tulenevalt suhtluspuuet, ta üldiselt lihtsalt ei viitsinud inimestega kontaktis olla. Mis teeb ka loogiliseks nõustaja antud nimekirja, sest päris sotsiofoobile ei annaks ju lihtsalt niisama ülesandeks "mine kohtama"? Ühesõnaga, mulle tundus see ülikõrge IQ täiesti tarbetud ripats filmis, umbes sama nagu homoseksuaalsus "Moonlightis". Aga ikkagi oli nunnu film.

Teine film, mida vaatasin, oli "Loomaaedniku naine". Seda läksin vaatama täitsa üksi keset teisipäevast päeva. Kuna ma teadsin, millega on tegu, ostsin enne poest paki taskurätte kaasa. Nii igaks juhuks, ma olen ikkagi inimene, kellele täiesti võõras kinokaaslane "Süü on tähetede" seansi lõpus taskuräti andis :D Arvestades seansi toimumise aega, ei saanud ma lootma jääda, et keegi veel peale minu üldse saalis on. Tegelikult oli küll - tervelt kuus inimest :D Põhimõtteliselt sai igaüks endale isikliku rea.

Film oli ... selline, et mul kulus täpselt üks taskurätik - siis, kui coca endale kurku tõmbasin. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt nii kalestunud hingega, aga sellist puhastavat nuttu, mida ma ootasin, ei saabunud. Jah, too hetk, kui Jan väikseid juudilapsi rongi peale aitas, oli talumatult valus. Ja mõni hetk oli väga pinev. Aga miskipärast oli mul piisavalt aega mõelda asjade peale, millele ma ei oleks tahtnud mõelda. Näiteks see, kuidas on võimalik, et sakslased ei saanud aru, et prügiautoga oli võimalik juute getost välja viia? Või kuidas julgesid täiskasvanud juudid lubada lastel keldri seintele Taaveti tähti, nimesid ja kuupäevi kirjutada? Lisaks jäi mulle segaseks Jani ja Antonina poja liin - tema äkiline vastuhakk (tähelepanu otsimine) ei mõjunud kuidagi loogiliselt, sest see tekkis kuidagi täiesti tühjale kohale. Paha sakslane jäi ka natuke arusaamatuks, aga need vist kipuvadki ... üheplaaniliseks jääma? Midagi temas vist isegi oli, aga natuke ikka selline "muidu võibolla isegi tubli mees, aga siis hakkas natsiks ja temast sai karikatuur". Muidu Jani ja Antonina suhted mõjusid küll väga "päriselt".

Kokkuvõttes ühe holokausti filmi kohta päris positiivne vaatamine.

Üldiselt on mul praegu mingi selline faas, et kõik lood tunduvad ebaloogilised. Raamatud ka - ma ei suuda neid üldse lõpuni lugeda, sest inimesed käituvad nii arusaamatult, et ma lihtsalt ei suuda :D See pagana "Külmakaksikute" raamat oli tipp, selle lugesin ma puhtalt selle pärast lõpuni, et näha, kas see jääbi nii. Jäigi.

Esimene kinoskäik

Filmilainel jätkates.

Kodulinnas toimus suursündmus - meil avati lõpuks kino. Päris kino kahe saali, mugavate toolide, kaasaegse tehnika ja nachodega. Kava vaadates kratsisin küll kukalt, sest tundus, et kinno minemiseks tuleb tööst looduda :D Ruudi peaks ka koolist loobuma :D

Õnneks täna õhtul mängiti "Moonlighti". Ja kuna hr H ütles kohe, et tema seda filmi vaatama ei tule (ja kui saaks, siis ei laseks mind ka vaatama, aga ta teab, et ei saa), rääkisin ema kaasa.

Esimene elamus oli siis, kui käisin päeval pileteid ostmas. Ma üldiselt ostan piletid ette ära, sest korra olen pidanud kinos esimeses reas istuma ja rohkem ma seda teha ei kavatse. Mitte kunagi :D Muidu Tartu jaoks ostan  netist ja näitan telefonist, sest printimine tundub liiga keeruline ja ka mõttetu. Meie uues kinos on aga piletikontrolliaparaat, mis väidetavalt eelistab paberit. Nii ma igaks juhuks kohale läksingi pileteid ostma. Natuke valel ajal sattusin :D Mingi teine film oli mõne minuti pärast hakkamas, rahvast oli murdu ja üritas maksta oma suupistete ja 3D prillide eest. Miskipärast tuli need prillid endale ise osta. Loomulikult lasin algavale seansile kiirustavad kodanikud endast ette, aga minu meelest jõudsid nad ikka päris tükk aega pärast seansi algust saali. Mina sain oma piletid ka kenasti lõpuks kätte.

Õhtul päriselt kinno minnes oli tühjus, nii et saime empsiga rahulikult krõpsud ja popkorni kaasa osta, kusjuures selgus kurb tõsiasi, et juustukastet meil ei pakuta. Ja salsa meenutas kangesti seljankapõhja :D  Aga ei virise.

Film ise ... nojah, mingil sosistas ema mulle vaikselt: "Meenutab kangesti eesti filmi." Ja pärast seda ei suutnud ma enam tõsiselt vaadata, sest tõesti meenutas :D Vaikus, tähendusrikkad silmad, veel natuke vaikust. Ainult paljast tagumikku polnud. Ma ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi vaimselt puhastununa kinost lahkunud. Oma viga kah, ainus, mida ma filmi kohta teadsin, oli see, et see võitis Oscari. Mitte midagi muud. Ma arvan, et ma nüüd edaspidi valin jälle, mida vaadata, sest kuigi positiivseid üllatusi on ka mõnikord, eelisatn ma üldiselt valida, mille taustal oma aeg mööda saata.

Lugesin aastal 2016

S. Grigorjeva "Kes kardab Sveta Grigorjevat?"
J. S. Foer "Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
M. Barbery "Siili elegants"
C. Läckberg "Jääprintsess"
C. Läckberg "Kiviraidur"
C. Läckberg "Jutlustaja"
J. Minkina-Taycher "Rehbinderi efekt"
H. Mankell "Viies naine: komissar Kurt Wallanderi lood"
Paša Matšinov "Gogoli disko"
J. Han "P.S Ma armastan sind ikka veel"
G. Flynn "Lõikepind"
H. Lee "Seitsme nimega tüdruk: Põhja-Korea ülejooksiku lugu"
J. Han "Kõigile poistele, keda olen armastanud"
G. Flynn "Paha paik"
M. Zalite "Viienäpu"
P. Giordano "Algarvude üksildus"
Yrsa Sigurdardottir "Kolmas märk"
K. J. Fowler "Me oleme kõik täiesti endast väljas"
G. Flynn "Paha paik"
M. Zalite "Viienäpu"
M. Jungstedt "Silmale nähtamatu"
P. Gardos "Koidupalavik"
R. Galbraith "Siidiuss"
G. Martinez "Märkamatud mõrvad"
M. Kahro "Seal, kus näkid laulavad"
N. Neuhaus "Lumivalgeke peab surema"
J. Andrews "Mina, Earl ja surmasuus tüdruk"
R. Raud "Täiusliku lause surm"
H. Swenseni "Mõrv šokolaadiküpsistega"
J. Picoult "Kadumised"
J. Picoult "Süüdistus"
L. Curnyn "Ekspruudi pihtimused"
J. Picoult "Üheksateist minutit"
I, Knight "Kas sa ei tahaks mind?
A. M Homes "Antagu meile andeks"
R. Seethaler "Tubakapoodnik"
A. Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"
S. Kinsella "Kas mäletate mind?"
L. Petruševskaja "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last"
D. Dontsova
Jim Ashilevi "Kehade mets"
S. Winman "Kui jumal oli jänes"

Kaks korda teatris ja kust keskealisena meest leida

Kuidagi sujuvalt olen vahepeal käinud kaks korda teatris, ühel korral kodulinnas, teine sattus olema suvepealinn.

Esiteks "Sätendav pimedus" kodulinnas, mille pilet jõudis minuni päris mitme juhuse tõttu, aga üldse ei kahetse! Lubati artkilist trillerit ja seda vist sai ka. Aga palju rohkem sai ilusat teksti (Martin Alguse oma), mis polegi nii tavapärane, kui arvata võiks. Monoloogid olid nii kirjanduslikud, et lust kuulata. Ja dialoogid olid loogilised. See on ka päris hea märk :D

Põhiline oli siiski lugu ise, mis paelus mind väga. Koht ja sündmus ise polnudki nii olulised, aga just see osa, mida annab konkreetsest situatsioonist tõsta ka mujale ellu - see oli täiega äge. Lugu oli muidu sellest, kuidas üks mees läks kesk lumiseid välju kaotsi ja teine mees (Märt Avandi mängitud Kryssnar) läks uurima, kuhu too esimene jäi. Ja sealt edasi pole miski enam kindel, sest erinevalt Kryssnari senisest elukogemusest ei ole võimalik alati meetodi ja korra ja täpsusega olukordi hallata, sest inimesed su ümber võivad kas lõbu pärast või pahatahtlikkusest või hullusest sulle vastu mängida. Või vähemalt võib jääda mulje, et nad mängivad vastu. Võibolla nad just aitavad sind? Ja kogu see värk tegigi "Sätendava pimeduse" nii paeluvaks, sest kuigi minu jaoks sai asi suuremalt jaolt mingisuguse selgituse, ei selgita see selgitus kogu selgitamatust (kuigi annab mingil määral tähendust toimuvale), sest noh, see pealispindne probleem (kuhu kadus üks mees) jääb ikka õhku rippuma.

Emps mul arvas, et kõige kohutavam oli selle loo juures just see, kuidas ühe hetkega võib inimene sattuda olukorda, kus ta ei saa ise mitte midagi kontrollida. Minu jaoks oli kõige kohutavam see, kui ma sain aru, et ma olen nii kergeusklik, et usun kohe kõike, mida mulle räägitakse :D

Lisaks on kohutav see, et ma ei saa avalikult arutada, kas see idee, mille õde välja pakkus (ja mis annab teatava tähenduse juhtunule), võiks tõde olla (nagu mulle tundub, sest päris mitu asja etenduses viitaks nagu sellele), sest selle välja pakkumine oleks inimeste jaoks, kes etendust näinud pole, aga kavatsevad seda vaatama minna, sama nõme, kui keegi oleks enne filmi "Others" (kas keegi üldse mäletab veel seda?) ära öelnud, kus kummitused tegelikult on.

***

Teine nähtud etendus oli "Olga, Irina ja mina" ehk siis ilmselgelt midagi Tšehhovi motiividel. Ma olen VÄGA kahtlustav kõige suhtes, mis on võiks olla Tšehhov moodsas võtmes, sest ma ei suuda uskuda, et teda on võimalik moodsas võtmes teha ilma, et see kas muutuks naeruväärseks ja/või kaotaks ära selle imeilusa nostalgia, mis Tšehhovil on. Sest kuigi ta kirjutab oma näidendites manduvast aristokraatiast, mida annaks kenasti ühiskonnakriitiliselt ja naeruvääristavalt tõlgendada, keeldun ma seda tegemast ja jään selle juurde, et "Kolm õde" ja "Kirsiaed" ja "Kajakas" ja... on nagu lood lapsepõlvest, mida ei kritiseerita ega naeruvääristata.

Niisiis :D ei oleks ma ostnud pileteid sellele etendusele, kui ma poleks nagunii Pärnus just sel õhtul olnud. Aga olin ja Endlasse tahtsin minna. Ja kokkuvõttes polnud üldse hull. Lugu oli kolmest naisest, kes 20 aastat tagasi olid mänginud "Kolmes ões" kolme õde. Ja kuidas nende elu kujunenud on - üks on kinni oma näiliselt ideaalses abielus, kus mees ja naine tegelikult üksteist ei armasta, teine on alkoholiga kimpus olev vallaline (eks)primadonna, kolmas kohusetundlik töömesilane.

Selline olmedraama, kus on mõningaid lihtsaid naljakohti ja sama palju lihtsaid pisarakiskumiskohti, mis tervikuna mõjus meeldiva meelelahutusena ühte neljapäeva õhtusse. Mind mõneti häiris tegelaskujude ebaloogiline käitumine (ma mõtlen nt seda Mašat - 20 aastat teesklust, et sul on ideaalne elu ja siis prauh, purskan kõik välja inimestele, kes pole mulle väga lähedased. Ja sellele ei eelne mingit erilist dramaatilist sündmust), aga teiste arvates seda polnud, nii et tuleb vist tõdeda, et mina lihtsalt niiviisi ei teeks. Mis ei tähenda, et teised ei võiks seda teha.

Siia lõppu sobib üles tähendada paar olulist nõksu. Nimelt olen ma jõudnud teatavasse vanusesse, kus mul on tekkinud küsimus, kuidas minuealised (ja vanemad) endale mehi leiavad (ja ma ei otsi endale, lihtsalt vaatan kõrvalt teiste otsinguid). Õde andis kaks soovitust, mis väärivad ülesmärkimist, ehk on kellelegi abiks. Esiteks tasub üksi kinno minna, seal olevat terve hulk mehi, kes on üksi kohale tulnud (ei saa muidugi garanteerida, et nad ka vallalised on). Teiseks tasub Margit Kilumetsa soovituse kohaselt minna raamatukogu ajalooraamatute osakonda.

Lihtsalt nii teadmiseks :D

Aastalõpu väljakutse (12) - raamatud

Raamatutega on täpselt sama lugu nagu kõige eelnevaga - kuna ma pole olnud märkmetes järjepidev, on mul karvane tunne, et terve hulk loetud raamatuid on üles märkimata. Oli mingi hulk teoseid, mille sain raamatukogu ajaloost kätte, siis on mingi hulk raamatuid, mille kohta ma tõesti mäletan, et neid lugenud olen. Ja siis on need ülejäänud. Lisame siia juurde ka mõningal hulgal tekste (eriti uuemaid), mida ma diagonaalis lugesin, on mõtteliselt võimalik visandada mu lugemisaasta.

Mulle tundub, et aasta 2015 oli lugemise mõttes parem, kuigi ma tõesti täitsin oma uustaastalubadust ja mitte ühtegi D. Dontsova kriminaalromaani endale koju ei toonud. Selle eest lugesin teisi krimiautoreid, kellest kõige rohkem meeldib mulle Läckberg. Tõele au andes sain tema viimast raamatut lugedes küll raamatu keskel aru, kes on mõrvar, aga ikka oli päris mõnus lugemine.

Krimiromaanidest kõige kohutavam oli kindlasti Wallanderi-lugu, mida lugedes hullusin täiega. Kunagi Ritsik kirjutas Wallanderist ja ma nii naersin, kui ta ütles, et ta ei viitsi lugeda seda, kuidas Wallander vaatab pool tundi aknast välja, kuidas vihm sajab. Oleks ta ometi sinna juurde kirjutanud, et autor kasutab peaaegu eranditult lihtlauseid! Või jumal seda teab, äkki oleks selline kirjeldus mulle hoopis huvi pakkunud? Igatahes ajasid need lihtlaused mind lausa väänlema, mulle tundub, et seda võiks kasutada eriti rafineeritud piinamisvahendina. Kõige hullem oli see, et lugesin raamatu ikka kohusetundlikult läbi, sest lootsin, et lõpuks selgub, kuidas mõrvar on piimamees. Ei olnud :D

Raamatud, mis mulle sellest aastast ka päriselt meelde jäävad, on arvatavasti järgmised:
"Kehade mets"
"Kõik see silmale nähtamatu valgus"
"Tubakapoodnik"
"Üheksatest minutit"
"Viienäpu"
"Algarvude üksildus"
"Siili elegants"
"Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal"
"Kes kardab Sveta Grigorjevat?"

Neist "Algarvude üksildus" ja "Äärmiselt vali..." on hästi sarnased, pettumust valmistava lõpuga lood. Ühelt poolt seepärast, et lõpp pole selline, nagu võiks loota. Ja teiseks sellepärast, et lõppu polegi. Mõlemad on aeglased, mitut lugu paralleelselt jutustavad, eriliste sündmusteta, aga väga-väga paeluvad. Koos "Siili elegantsiga" (mille osas ei ole ma veel läbi mõelnud, mida ma sellest raamatust kaasa võtan) moodustavad "Moodsa aja" trio.

"Viienäpu" ja  "Kehade mets" on lapsepõlvelood, kuigi Ashilev läheb ajas kaugemale, aga mõlemad on lood sellest, kuidas laps olla pole üldse nii lihtne, kui me täiskasvanutena mäletame. Ashileviga seoses tuleb mul meelde, et ma olen sel aastal väga palju elus kirjanikke näinud. Me nimelt kirjutasime eelmisel aastal projekti, mis läks läbi, nii et nüüd on meil viimasel aastal hullult palju külalisi koolis käinud. Kohati täitsa väsitav. Aga näiteks Ashilev käis ja oli väga äge. Vadi meeldis mulle. Eda Ahi ja Maarja Kangro olid mõnusad. Samas Kivisildnik aga oli ebameeldiv. Mikitat ma ei kuulnud, sest ma ei mahtunud saali. Küll oli mul võimalus kuulata Heinsaart. Kindlasti oli külalisi veel, aga mälu noh.

Hmmm, tegelikult polegi mul nende raamatute kohta suurt midagi öelda. Aasta kõige parem lugemiselamus läheb kindlasti Sveta Grigorjeva luulekogule. See on lihtsalt nii ... ma ei tea seda sõna veel, mis see on, aga lajatas mulle nii vastu otsaesist, et oli lajatatud. Kui kellelgi on juhuslikult kodus tema kogu "Kes kardab Sveta Grigorjevat?", aga ta teab, et ta seda nagunii ei loe, siis ma hea meelega ostaksin ära. See on lihtsalt läbi müüdud. Ja kuigi ma olen veeretanud peas mõtet öelda raamatukogus, et raamat läks põlema, on siiani südametunnistus mind takistanud. Ilma naljata, kes teab, kust ma seda saaks, annab teada, eks.

Aastalõpu väljakutse (11) - aasta kultuurisündmus

Päris huvitav oli blogi kaudu oma aasta uuesti silme eest läbi lasta. Ilma nende märkmeteta ei mäletaks ma suuremat osa oma tegemistest. Kindlasti mingil hetkel mõnes kindlas seoses meenuks nii üks kui ka teine, aga niiviisi maha istudes ja mõtlema hakates kahtlustasin esteks, et aasta kultuurisündmuseks saab muusikaviktoriinil käimine.

Tegelikult aga on võimalik valida päris mitme asja vahel:

• Muusikaviktoriin
• Loodusloomuusem Tartus
• Ahhaa mänguteemaline näitus
• Peipsi ääre tripp 
• Festival NoTaFe
• Positivus
• Viljandi folk
• Tervishoiumuusem Tallinnas
• Tallinna vanalinna müürid 
• Estonias käik
• ERM Tartus
• KGB muuseum Tartus

Võimalik, et midagi jäi ikkagi välja, sest ma pole sel aastal olnud just maailma kõige järjekindlam ülesmärkija, aga juba nende hulgast on raske seda kõige ägedamat kogemust leida. No Looduloomuuseum ei võida, sest minu meelest  ei päästa seda muuseumi isegi kaelkirjak :D Aga tunnistan, et asi on minus, mitte muuseumis, tunnen isiklikult mitut inimest, kellele see muusem väga meeldib, kahega neist elan koos. Ahhaa mänguteemaline näitus ka eriti põnev polnud, ootan hoopis rõõmsa elevusega uue näituse vaatamist. Millalgi vaheajal kobistame Ruudiga kindlasti kohale.

Eh, vaatasin praegu, et ma ei suuda isegi muuseumide kategoorias ära otsustada, kas ägedam on Tervishoiumuuseum või ERM :D Ja need vanalinna müürid olid ka hullult ägedad, mina aru ei saa, kuidas ma varem nende peale kõndima pole saanud. Ma arvan, et järgmine klassiekskursioon sisaldab endas ringkäiku Tallinna vanalinnas koos giidiga. Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel nädalal käisime ekskursioonitamas Tartus, mille käigus väisasime KGB muuseumit.(just kontrollisin ÕSist, kuidas sõna muuseum käändub. Kui kedagi huvitab, siis nii seminari kui ka õpiku eeskujul, nii nagu ma kahtlustasin), mis vaatamata oma väiksusele ja mitte veel väga kogenud kuraatorile oli väga põnev koht. Ja lisaks käisin siiski veel korra teatris sel aastal (mitte ei saa aru, kuidas ma selle positust kirjutades ära unustada sain) - Sadamateatris vaatamas "Meie oma tõde, meie oma õigus".

See lavastus väärib eraldi lõiku, sest see on kõige nunnum Tammsaare, mida mu silmad näinud on. Me just lugesime "Tõe ja õiguse" I osa, mis õpilastele väga meeldis ("kõige huvitavam kohustusliku kirjanduse raamat üldse") ja ka etendus meeldis neile. Minu jaoks avanes nt Mari hoopis teisel moel kui muidu. Ja Pearu. Ja saate aru, isegi Sauna-Madis armastas oma eite, rääkimata Pearust ja Lambasihvrist. Ja uskumatul kombel armastas Andres Marit. Seda viimast olen ma alati täiesti võimatuks pidanud, aga Urmas Lennuk koostöös Tanel Jonasega suutis mind seda uskuma panna. Kokkuvõttes võiks vabalt olla just "Meie oma tõde..." selle aasta suurim teatrielamus. Kui "Karin ja Indrek" sellel kohal ees ei oleks :D Ilmselgelt olen saavutanud kirjandusõpetaja vaimuseisundi :D

Aga aasta kultuurisündmus... Olgu siis minu ja Ruudi Tallinnas käik, mis sisaldas endas muu hulgas nii Tervihoiumuusemit kui ka vanalinnamüüre. Tegelikult oli kogu meie retk väga vahva, mulle tõsiselt meeldib koos Ruudiga sellistes kohtades käia, sest ta on üks väheseid inimesi maailmas, kes tajub kulgemise biiti :D Kusjuures kohati on see täitsa kurb, sest kui me suurema grupiga liigume, ei jõua me Ruudiga veel vaatamagi hakata, kui teised juba lõpetavad. Aga me oleme hakanud sellega leppima ja kahekesi käies võtame oma aja. Hr Hga on ka veel võimalik liikuda, sest ta vähemalt seisab paigal. Ja kohati vaatab isegi pikemalt kui mina (nt looduloomuuseumis kivide juures).

Et siis selline tore aasta oligi kultuuri osas.

Aastalõpu väljakutse (2) - vaatasin teatris

Sel aastal käisin teatris 9 korda, mis teeb peaaegu üks kord kuus. Mida on ikka vähevõitu, aga no ehk mitte liiga piinlik. Iseenesest on 9 väga loogiline tulemus, sest ma andsin ju lubaduse, et ma ei lähe vaatama ühtki suvelavastust, ning täitsin seda.

Tegelikult on võimalik, et ma olen ka paar korda rohkem kui 9 teatrisse sattunud, sest blogis on üles märgitud 8, aga üht, millest ma kirjutanud ei ole, mäletan täpselt. Võibolla oli mõni selline veel, mida ma aga kahjuks ei mäleta.

See, mis märkimata jäi, oli "Klaasist loomaaed". Ja fakt, et ma sellest ei kirjutanud, on seda tähelepanuväärsem, et see on üks mõnusamaid asju, mida ma üldse sel aastal vaatamas käisin. Ma ei ole siiani ära otsustanud, mis selles loos kõige masendavam oli, sest masendavat oli selles palju. Esiteks too Ema oma vananevate mälestuste ja unistusetega, ning arusaamaga, et kuidagi tuleb saada keegi, kes tema heaolu eest seisaks. Ja kuna ta ise oli juba vana, pidi seda tegema tema poeg. Või siis õnnetu tütar, kes ei olnud suurem asi seltskonnadaam, aga pidi endale mehe leidma, kes kogu peret ülal peaks. Teine masendav osa oligi poja liin, sest tegelikult on nii kohutavalt kurb, kui inimesed peavad loobuma oma elust, et hoolitseda teiste eest. Ja kolmas asi on minu jaoks kõige segasem. See on see koht, kus tütar tantsib selle tüübiga, kellesse ta juba koolis armunud oli, ja suudleb temaga ja siis lõhuvad nad ükssarviku ära, nii et ükssarvik kaotab oma sarve ja muutub teiste hobustega sarnasemaks. Et kas kõikidel ükssarvikutel tuleks sarved ära murda, et nad hobuste seas kodusemalt end tunneks?

Muud asja siis, mis nähtud said:
"Ooperifantoom" (jaanuaris)
"Faust" (märtsis)
"Arkaadia" (aprillis)
"Sügise unenägu" (augustis)
"Indrek ja Karin" (augustis)
"Oscar ja Roosamamma" (oktoorbris)
"Klaasist loomaaed" (eeldatavasti oktoobris)
"Karlsson" (oktoobris)
"Tasujad" (novembris)

Ütleme nii, et üheksast viis meeldisid mulle väga (2., 3, 5, 6. ja 7.), mis on päris hea tulemus, sest igas teises oli ka midagi, mis mulle meeldis. Kõige magedam oli vist "Sügise unenägu", kuigi Linnateatri näitlejaid on ikka huvitav näha.

Kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle loomulikult "Indrek ja Karin", aga tegelikult meeldis mulle "Arkaadia" ka väga, mulle lihtsalt hullusti meeldib see tekstina, peaks olema ikka midagi väga hullu tehtud lavastuses, et mulle ei meeldiks.

Mõttekoht

Viimase lausega meenus mulle, et kunagi oli ju Rakvere teatri "Kolm õde" ka mul vaatamisel. Ja see pidi olema kevadel, sest ma kohutusin seal oma lapsevanematega (:D), keda ma enne kevadet ei tundnud. Aga see kogemus oli väga piinav, ju ma sellepärast pole üles kirjutanud.

See oli tõesti väga-väga-väga kurb kogemus mu elus :D

Aga see teeb siis 10 korda teatri aastal 2016, kui ma just ei kavatse detsembris veel mõnd käiku ette võtta, mida arvatavasti ei juhtu.

Uuel aastal kavatsen hoida sama taset, et vähemalt pooled vaadatud asjadest meeldiks mulle eriti palju :)

Minipuhkusel

Sel aastal tegime oma pulma-aastapäeva nädalavahetuse juba novembris ära. Selle kohta, et me tegelikult üldse ei plaaninud abielluda ja ametliku põhjusena lõpuks ühisele nimele üle läksime ainult ühise tuledeklari pärast, oleme päris usinasti oma aastapäeva tähistanud. Välja arvatud too mälestusväärne kord, kui ma alles paar päeva hiljem aru sain, et hr H oli mind just selle puhul tervitanud :D Sealt edasi olen minagi hoolega numbreid peas veeretanud ning lõpuks aru saanud, millal see päev oli.

Miks me sel aastal juba nii varakult tähistamise ette võtsime, ei sõltunud üldse meist. Nimelt saime hr H õe käest kutse pulma, mis täiesti juhuslikult toimub täpselt samal päeval, kui meie pulmgi toimus. No ja teiseks tahtsime kinos "Dr Strange´i" vaadata ja polnud kindel, et see film nii kaua veel kavas on :D

Meie romantilisest minipuhkusest ei hakka lähemalt rääkima, nii palju ehk küll, et Tartu hotell Pallas üllatas mind meeldivalt. Ehk oli asi selles, et mul polnud juba ette kuigi kõrged ootused. Ja need niigi keskpärased ootused langesid veelgi, kui auto parkimisest hotelli parklasse tõeline sündmus sai, sest see paganama parkla oli lihtsalt nii kitsas. Aga hotell oli täitsa meeldiv. Esiteks saimegi toa vaatega kesklinnale ja see andis meie puhkusele suurlinna hõngu. Lisaks oli ka meie täiesti tavaline standardtuba avar, suure vannitoa ja seinamaalinguga. Hommikusöök oli siiski väga keskpärane, pannkooke loomulikult polnud, aga ka puuviljad oli närtsinud ja kohv oli termoskannudes. Samas kõike jagus, nii et oleks võinud ka hullemini minna.

Kinos vaatasime romantiliselt "Dr Strange´i". Eelmisel aastal käisime muuseas ka just Benedict Cumberbatchi vaatamas (toda enigma filmi), loodetavasti tuleb tal ka järgmisel aastal midagi toredat, et me saaksime oma traditsiooni jätkata. "Dr Strange" oli väga tore film, kuigi tõesti, kui mõelda, mis oli lugu, siis võiks kahtlustada, et see on üks mõttetu film. Aga see reaalsuste muutumine oli lihtsalt nii ilus. Ja paar päris head nalja oli ka.

Naljadest rääkides. Panen selle ka kohe kirja, et käisime Ugala uuslavastust "Tasujad" vaatamas. Mõnes mõttes vajaks see lausa omaette postitust, sest kuigi ilmselt ei olnud me kuidagi etenduse sihtrühm, tekkis nii mõnigi mõte. Muidu lavastus ise räägib sellest, kuidas meedia kujundab meie vaenlased ja kangelased. Ja kui sa tead, kuidas meedia inimeste peal toimib, saab neid kangelaslikustamisi juhtida. A kuna teatrisse püütakse vist meelitada nooremat publikut, on kogu lugu suht kummalise soustiga üle valatud, mis kokkuvõttes tekitab nõutu "möh?" reaktsiooni lõpuks. Ma saan aru, mida on püütud saavutada, aga ma kardan, et ilma selge juhendamiseta noored selleni ei jõua. Tegelikult oli päris häid leide. Ja väikseid viipeid täiskasvanud publikule ka (pane valge kampsun selga, kui lähed rahva ette). No ja TEGELIKULT ei jookse mööda külgi maha meenutada endale, et meile valitakse uudiseid (mis paneb mind mõtlema, mis jama selle uue valitsusega on, et need Repinski kitsed nii fookuses on).

Nii oligi. Jõulutuled panime ka esimese advendi puhul üles.

Lõpuks ometi

Peaaegu aasta otsa kohusetundlikku muusikaviktoriinil käimist ja lõpuks saabus täna see päev, mil arvamiseks tuli lugu, kus ma sain kohe algusest peale aru - see on SEE lugu, SELLELT plaadilt, mis anti välja SELLEL aastal. Jõudsin ära oodata :D

Lugu ise on see

Muidu vahepeal jõudsin käia ära ERMis (mis mulle tohutult meeldis, ma ei saa aru, miks inimesed ütlevad, et seal pole veel kõik asjad paigas ja peaks kunagi hiljem minema, ma jõudsin vaevu kolmandikuga tutvuda) ja Estonias "Karlssonit" vaatamas (mis oli ka äge).

Kõige õudsem asi

Eile käisin teatris. Ma arvan, et olin oma tutvusringkonnas viimane, kes lõpuks Rakvere teatri "Oscari ja Roosamamma" ära nägi.

See on üks erakordselt populaarne tükk. Mul juhtus nii, et teatrisse sõites käivitus autopiloot, mis tähendas seda, et ootamatult avastasin end Ruudi ujumistrenni ukse eest :D Sellesse linnaotsa sõidan ma nimelt ainult eesmärgiga laps ujulasse viia. Nojah, mu kodulinn pole just teab mis suur, seega väga hull polnud, aga teatrisse kohale jõudsin lõpuks ikkagi täpselt siis, kui muusika "saali" kutsus. Kogu kvartal oli autorsid täis pargitud ning piletimüüja juures seisid inimesed, kes ootasid, kas äkki jääb mõni koht vabaks, et samuti sureva 10-aastase poisi lugu nautida. Ühtegi kohta ei jäänud... mina jõudsin ju ka kohale :D

Lugu oma olemuselt on väga kurb - väikese Oscari viimased kaksteist päeva, mille jooksul jõuab ta läbi elada kogu elukaare. Esimene armastus ja abielu, keskeakriisi vaevused ja abielupettuse, Roosamamma lapsendamise. Ning jõuda selleni, et Jumal tuleb talle külla. Niiviisi, nagu Jumal tuleb, inimese sisse.

Vähki põdevate laste lugude juures on minu meelest kõige valusamad kohad need, kus vanemad püüavad olukorraga hakkama saada. Ma ei teagi, miks. Võibolla sellepärast, et ma ise olen lapsevanem ja lapse surmast hullemat asja ei suuda ma ette kujutada. Tähendab, ma ei suuda seda tegelikult ette kujutada. Või on asi selles, et tekstid on kirjutatud täiskasvanute poolt, kes samamoodi tajuvad oma lapse surma kõige suurema õudusega maailmas, nii et need kohad on lihtsalt kõige siiramad. Sureva lapse vaatevinkel on meile ju veel võõram, või pole? Igatahes oli mul Oscari vanematest nii kahju, sellest, kuidas nad ei osanud kuidagi olla ja tõid Oscarile kingitusi, millel olid pikad kasutusjuhendid, mida lugedes sai mööda hiilida vajadusest suhelda oma lapsega. Või kui nad ei julgenud Oscariga suhelda, kui oli selge, et enam ei ole mitte midagi teha.

Kusjuures kõige liigutavam hetk oli tegelikult etenduse lõpp, kui rahvas püsti seistes aplodeeris ning Ines Aru oli nii heldinud ilmega. Siis lõpuks tundsin, et NÜÜD võiks rahulikult nutta.

Lõpetuseks aga õudsetest asjadest teise nurga alt.

Ruudi oli töövihikus ülesanne, kus tuli kirjutada, mis on kõige õudsemad asjad maailmas. Töö toimus sektsioonides ehk kolm poissi olid oma arvamust avaldanud. Üks oli öelnud, et surm on kõige hullem. Ruudi poolt oli perekonna surm. Ja kolmas poiss leidis, et kõige õudsem asi maailmas on okse. Suht eluterve lähenemine :D

Üle 10 aasta taas Viljandi folgil

Uskumatu lugu, aga ma pole tõesti folgil oma kümme aastat käinud. Sest mõned korrad pärimeetril söömine ja väikse joogi joomine ei kvalifitseeru folkimisena. Mõnel kontserdil olen vist ka käinud, kui isa oma käepaela edasi annetas.

Noh ja sel aastal olid meil passid, hr H sai kutsed. Olin päris rõõmus ja valmis andma folgile uue võimaluse. Kümme-viisteist aastat tagasi oli tegemist aasta tippsündmusega, aga mingil hetkel sain aru, et folk on kõige ägedam vallalisena koos sõpradega kulgedes, nii et abikaasa ja lapsega ei tundunud üldse mõtet kohale minna :D

Mis siis ikkagi kosta selle kõige peale... ilmad olid fantastilised. Neljapäeval käisime päris hoolega, reede jäi täiesti vahele, laupäev oli selline õhtune-öine pidu ja pühapäeval lonkisime Ruudiga veel mõnda aega ringi ja sõime viimast korda mulgiputru.

Kontserte oli, ka täitsa ägedaid. Mul on hea meel, et jõudsin Afganistani neiusid kuulama, sest tahtsin neile lihtsalt moraalset toetust näidata. Ilusad tüdrukud olid, juuksed peaaegu kaetud ja lasid ainsal kaasas olnud mehel enda eest rääkida. Lõpuks jõudsin ka Trad.Attacki  kontserdile, kuhu ma varem pole kunagi mahtunud.

Kummastav oli vaadata, et inimesed ei tantsi. Vanasti, kui ma veel korralikult folgil käisin, olime ikka lava ees ja möllasime. Sel aastal ma lava ette kordagi ei jõudnud, sest ees oli kindel müür kaljuna seisvaid inimesi, kes isegi päid ei liigutanud. Terve hulk paarikesi oli samuti, kes seisid rahva hulgas üksteist kaisutades. Nunnu küll, aga miks peaks seda tegema TradAttacki ja Svjata Vatra kontserdi ajal? Ma pole küll mingi metsik kontserdil käija, aga üldiselt on esinejatel tavaks kiita publikut selle eest, et nad on nii ägedad. Sel korral ei kuulnud ma ühtki esinejat seda tegamas :D Jalmar korra küsis, kas meil on kitsas, et tantsida ei saa. Ei olnud kusjuures.

Veider oli ka see, et ma ei tundnud kordagi, et rahvast oleks olnud meeletult palju. See, et mõnele kontserdile minnes pidi aeglasemalt liikuma, oli ka vanasti tavaline, eriti reede ja laupäeva õhtul. Söögikohtades ei olnud ülemäära pikki järekordi, mis osalt tuleneb arvatavasti pärimeetrist, sest kohalikud ei tule enam nii massiliselt pidu kaema ja festivalitoitu sööma, kui nad peavad juba enne kebabi- ja õlleputkasid raha maksma.

Poiss muidugi nautis täiega :D Mitte et ta oleks kontserte kuulamas käinud. Selle asemel degusteeris tema uusi põnevaid limonaade, sõi Pannkoogikäru pannkooke ja jooksid teiste festivalilastega ringi. Nii et temal oli selline õige folk ilmselt, kus päevad on rutiinivabad, söömine on kaootiline ja muudkui aga tutvud uute inimestega.

Kokkuvõttes siis - jätkuvalt pole ma valmis selle kõige eest päris palju oma isiklikku raha maksma. Ja mitte selle pärast, et peaksin seda raha siis millegi muu arvelt hullusti kokku hoidma, vaid pigem selles mõttes, nagu ma poest kartulisalatit ei osta. See pidu on lihtsalt arenenud sellises suunas, et ma ei leia seal endale päris mugavat kohta. Vanuse poolest võiks olla juba teadlik muusikatarbija, aga seda ma ei viitsi olla. Ja melu, sellist melu, nagu oli siis, kui vaba lava plats oligi igaühele vaba, enam pole. Ja ma päriselt ka püüdsin anda festivalile võimaluse.