Uus kool

Kuna mul endal pole ettevõtlikkust midagi kirjutada, pakun lugemiseks ühe mind kõnetanud artikli. Isegi kommentaare ei lisa :)

Kristi Vinter uuest koolist.

Kaplinski ütleb

SIIN

Ilusasti ütleb.

Kuigi eks ta üks keeruline asi ole, see vahetegemine, kus on meil keelemäng, kus keelevaegus. Aga õpilaste töid lugedes on tegelikult kurb küll, et naudingut eesti keele kasutamisest paistab harva. Pigem torkab silma püüdlikkus kirjutada nii, nagu peab. Aga seda nii-nagu-pead on igav lugeda, sest surudes end õigesse keelevormi, püütakse suruda end ka õigesse mõttevormi, mis muudab kirjaliku eneseväljenduse kirjalikuks väljenduseks, millega ma ei oska midagi peale hakata. Ehk on õigus "Väikese Vipperi" prantsuse keele õpetajal, kes nõudis elegantsi, mida ei olnud võimalik "õigesti ära õppida". Mis ei tähenda, et ma ei vihastaks end näost valgeks, kui loen tekstidest "ss", "vb" jmt.

Aga noppeid Kaplinskilt:

Praegu on Eestis kahjuks vähe inimesi, kes oma emakeelt söandavad ja oskavad rääkida vabalt, mõnuga. Seeasemel kuuleme eestlaste suust tihtilugu küsimust „Kuidas eesti keeles õige öelda on?”. Midagi on viltu. Eestikeelne kool ei ole parandanud eestlaste kõneoskust, vaid viinud selle hoopis allamäge. Räägime kohmakamalt, puisemalt kui rääkisid külainimesed sada aastat tagasi. Need eided ja taadid Võrumaal või Saaremaal, kelle juttu mul on veel olnud võimalus kuulata ja imetleda.

Et inimene keelt, oma emakeelt niimoodi vabalt ja mõnusasti kasutada saaks, ei tohi tema „keeletundmust” liialt häirida, ei tohi teda sundida aina mõtlema, kuidas on õige öelda. Keeleõpetus ei tohiks tekitada komistuskohti, keele tegelikud, teadvustamata reeglid ei tohiks minna vastuollu õpetatute-õpitutega.

Vahe loomuliku ja kunstliku vahel on keelekasutuses oluline asi ja ma usun, et on patt sellest mööda vaadata. Kõnekeel peab saama toimida filtrina, mis eraldab loomuliku kunstlikust. Ja kirjakeel peab kõnekeelt kuulda võtma. 

Ja nagu narrimise mõttes tuli just täna see postitus matemaatika õpetamise kohta.)

Eksamil olles, kui ma enam midagi väga asjalikku ei jaksanud teha, tegelesin teemadega, mille üle ma juba ammu olen mõelnud. Nimelt paari tõlkevärgi üle Harry Potteris. Mul on kaks asja, mille osas ma olen aru saanud, et asja tuuma mõistmiseks peaks originaali lugema. Üks on MHES (Majahaldjate Heaolu Edendamise Selts) ja Lima (ehk Fleur). MHES on originaalis S.P.E.W (Society of the Promotion of Elfish Welfare), mis muudab oluliselt paremini mõistetavaks, miks Ronil oli kiusatus kasutada lühendit sõnana ja Hermione seda alati pahaks pani. Huvitav, miks eestikeelseks tõlkevasteks on valitud selline fraas, mille lühend ei anna kokku mitte mingit sõna. Näiteks oleks võinud ju olla kas või Majahaldjate Eluolu Edendamise Selts (lühendina MEES), mis annaks natukenegi ruumi mängida tähendusega. Lima on originaalis Phlegm, mis (ma eeldan) on häälduselt suht lähedane Fleuriga. Selles osas ma väga head tõlget ei näe, Nöör äkki? Nöör pole küll nii halvustav kui Lima, aga vähemalt oleks arusaadavam, kust see nimi tuleb, ja samuti annaks mängida tähendusega ("Ole ettevaatlik, köögis on praegu palju Nööri." "Eks ma püüan siis mitte kukkuda.")

Ilmselgelt olen überasjalik jätkuvalt :)

Minu suhtlus välismaailmaga pole just maailma kõige intensiivsem, sestap jõuab suurem osa igasugusest uuest infost ja kõmust minuni kerge nihkega: siis kui olukord on ületanud kriitilise piiri. Selline igapäevane infovool on minu elus üsna kitsuke. Näiteks avastasin oma üllatuseks, et uus paavst on juba mitu päeva tagasi valitud, kui ma alles mõtlesin, et peaks pilgu peale viskama, kes üldse kõne alla tulevad. Nõnda pole tegelikult minuni otseselt jõudnud arvamused ja üleskutsed homoseksuaalide vastu, olen kuulnud, et praegu tehakse kampaaniat ja liiguvad mingid kirjad ja staatusejagamised ja muu selline moodne värk, aga minu FB sein on ikka täis anekdoote ja muidu suvalist prahti.

Täna siis lõpuks sain ka mina lugeda, mida korralikud inimesed homoseksuaalidest arvama peaksid. Kuna üldiselt jõuab sellealane teemaarendus minuni lehe kaudu Erinevus Rikastab, lugesin kommentaare esialgu iroonia võtmes. Siis hakkasin vaatama, et see tõlgendusvõti vist sedapuhku ei toimi. Kuigi ma ei tea siiani, kuidas tuleks suhtuda näiteks sellisesse kommentaari:

 Lisette küsib artiklis üsna lihtsameelselt: "Hea Erki Nool, kas teile on teada midagi, mida ei tea ei ameeriklased, austraallased, inglased, hispaanlased, taanlased, rootslased, soomlased, tšehhid, poolakad, lätlased, belglased, prantslased, portugallased ja veel mitmed rahvad, kelle valitsused ja parlamendid juba tunnustavad või on kohe tunnustamas samasooliste perekondade sotsiaalset kaitset ning õiguslikku turvatunnet läbi abielu või seadusliku kooselu?" Mulle tundub, et erinevalt nimetatutest teab Erki Nool seda, et Jumala Sõna on muutumatu ja Tema oma seisukohti patu suhtes ei muuda, erinevalt paljude riikide ja inimeste omadest.

Või siis sellisesse:

Täpsustan: ma soovitasin artiklit, mitte pealkirja. Artikli pealkirjas toodud tsitaat väljendub artikli sees järgmises kontekstis: inimene, kellel on homoseksuaalseid ihasid, peaks hoiduma praktiseerivate homoseksuaalide seltskonnast, et mitte langeda kiusatusse ja teha pattu. Sellist käitumisviisi toetan igati. Ka Piibel ütleb 2Tm 2:22: "PÕGENE ... himude eest." Inimene, kel on kiusatus mõne patu suhtes, peaks hoiduma sellele patule ahvatlevast situatsioonist. Kel on kiusatus alkoholi vastu, ärgu mingu pubisse isegi mahla jooma; kel on kiusatus pornograafia vastu, blokeerigu arvutis vastavad lehed; kel on kiusatus võimu kuritarvitada, ärgu kandideerigu võimupositsioonidele; kel on kiusatus taga rääkida, hoidugu seltskondadest, kus räägitakse taga; kui mees on armunud teise mehe naisesse, katkestagu vajadusel igasugused suhted selle inimesega; kel on homoseksuaalseid ihasid, vältigu praktiseerivate homode seltskonda. Patu eest tuleb võimaluse korral põgeneda, mitte loota, et äkki ma seekord olen tugev ja ei tee pattu. Täitsa tark seisukoht!

Kusjuures mõlemad on hoolega "laigitud" ja puha. Ja sellega, et näiteks suitsetamisest loobuja võiks vähemalt mõnda aega loobuda suitsetavatest inimestest, nõustun küll. Aga panna sellesse patta ka homod ... jõuame ikka ja jälle Bridget Jonesi juurde: "Mamps, kui ma piiasavalt veenvalt räägin, kas sa jätad siis papsi maha ja hakkad tädi Audreyga koos elama?"

Kunagi ülikoolis käies juhtusin tegema ettekannet "Kristlik eetika ja homoseksuaalsus" ja mäletan küll seda emotsiooni, kui leidsin, et ega see Piibel nii väga homode vastu sõna ei võtagi, oli mõni koht, aga arvestades Selle Raamatu kujunemislugu, on tõenäoline, et need kohad lisas juurde mõni eriti alfane meesisend, kellele käisid närvidele mehed, kes ei sigitanud lapsi. Või midagi sellist. Jah, ma olen vandenõuteoreetik ja usun ka seda, et vabamüürlased juhivad maailma. Selle viimase osas ei pea muidugi üldse Jüri Lina olema, sest vabamüürlasi on ju nii palju ja sinna kutsutakse ju üldjuhul vendi, kes on ühiskonnas silma paistnud. Seega nad tõepoolest valitsevad maailma, aga mitte sellepärast, et nad vabamüürlased on.

Igapäevaelu pudemeid jagades võib mainida, et võtsin lõpuks julguse kokku ja valisin uue juuksuri, kelle juures lokke värskendada. Hea märk oli see, et juuksur ei hakanud naerma mu soovi peale, vaid ütles väga sõbralikult, et teeme seda, mida soovitakse. Eelmisel korral juuksurit otsides sattusin väga hämmeldunud pilku otsa: "Aga MITTE KEEGI ei taha endale ju lokke!?!?" Jah, mina olengi mitte keegi, ma ei ole mingi mees jne. Loodame siis, et sedapuhku ei saa ma endale lambanägu pähe, mis iseenesest oleks muidugi ka pisut parem kui praegune spanjel. Mulle ei meeldi eriti spanjelid.

Lisaks juuksurile oli tänases meelelahutusprogrammis ka kohvikukülastus, mis pani mind jälle mõtlema, kui tähtis on toidukoha juures hea tooraine, südamega asja juures olev teenindaja ja mõnus õhkkond. Kuigi sedapuhku maksis meie valiku eest mu emps, kes meid üldse kohale kutsus, olen alati valmis Rohelise Maja kohvikus maksma selle eest, et saada linna parimat kohvi ja saiakesi. Muuseas, nende uued õuna-martsipani saiad on täiesti võrdväärsed mu varasemate lemmikute kaneelisaiadega. Ja mulle nii meeldib nendest juurest igasugu toidukraami osta, sedapuhku võtsin läätsi ja kikerherneid.

Ja et mitte liiga positiivse noodiga lõpetada, kaeban ära, et Innove tegi meile tünga ega maksagi sõidukulusid kinni. Mis on seda kehvem, et me ei teadnud seda ette ja jätsime lähetuse vormistamata, mis omakorda tähendab seda, et ka tööandjalt pole mingit alust raha küsida. Jamps ma ütlen, jamps. Elab üle, aga häiriv siiski.

Sattusin hommikul lugema Päevalehe artiklit Raul Reino: Linnastumist süvendavad müüdid ja iganenud mõtlemine. Autor kirjutab seal näiteks nii: "Linnadesse kolitakse erinevatel põhjustel, kuid enamasti siirdutakse sinna paremate elu- ja  töötingimuste otsingutele. Kui uurida n-ö keskmise maalt linna kolija käest, miks ta sellise elumuutuse tegi, siis kuuluvad tavaliste vastuste hulka väited „maal pole midagi teha” või et „maal on ju nii igav”"

Ma nüüd ei tea muidugi, pole ju suuremat sorti uuringut läbi viinud, aga see väide näib viitavat pigem konkreetsele ühiskonnagrupile, sellele nooremale siis. Mina isiklikult kolisin maalt ära sellepärast, et järjest selgemaks sai, et mul ei pruugi üsna varsti enam tööd olla. Oleks ehk leidnud võimaluse linnas tööl käia, aga ma ei saa sellisel juhul enam maal elamise mõttele pihta, tähendanuks see ju igapäevaselt 120 kilomeetri läbimist kodust tööle ja tagasi. See et meil seal maal klubi või kohvikut polnud, ei loksutanud mind küll absoluutselt. Klubis ma nagunii ei käi ja kohvikuvajaduse sain rahuldatud ka linnades külas käies. Ja kino pole nagunii kunagi mu meedium olnud. 

Mille üle mul linna kolides tõesti hea meel on, on fakt, et teater on minust sõna otseses mõttes 3 minuti kaugusel (suur teatrihai nagu ma olen, juba ühe korra sel aastal käinud) On juba igivana väide, et ka maalt võib sõita linna teatrisse, kontserdile, näitusele, kuhu iganes siis keegi minna tahab. Üldiselt olen nõus. AGA, meie puhul oleks see tähendanud kas üht konkreetset linna, sest Ruudi vajab ju veel valvamist, aga potentsiaalsed lapsehoidjad elavad meie suguvõsas kõik ühes linnas. Ja lähikonnas polnud kedagi, kelle hoolde ma oleksin olnud nõus last jätma. Oma viga, eksole. Kuskile mujale minnes oleks pidanud kõigepealt viima poisi 100 km kaugusele ja siis edasi järgmisesse linna. Ja siis tagasi. Juba emotsionaalselt oleks olnud see võimalik ainult nädalavahetustel, sest laekuda koju kuskil öösel kahe paiku ja hommikul kell kaheksa uuesti esietendusega klassi ees särada .. mina seda ei suuda. Lisaks on probleem rahas. Kui teatripiletid ise kahele inimesele maksavad optimistliku prognoosi järgi 25 eurot (pessimistlikuma järgi 50) ja sellele lisandub kütteraha 40 eurot, siis võin ilma häbitundeta öelda, et meie pere seda endale lubada ei saanud. Kuigi ma sain maaoludes väga normaalset palka, meid ümbritsevatest inimestest keskmiselt kaks korda rohkem. 

Maale minnes/seal elades on muidugi võimalus endale ise töökoht luua. Aga ka see pole kõigile jõukohane. Näiteks mulle. Minus ei ole ettevõtja soont, nii nagu minus pole potentsiaali lauljaks või müügiesindajaks saada. Lihtsalt pole. Mulle sobib ideaalselt "kunstniku elustiil ametniku palga eest", mis tagab mulle igakuise tasu, aga ka näieteks selle, et ma olen praegu, poole kümnest neljapäeva hommikul alles kohvitassi taga - tänane päev lihtsalt algab mõnevõrra hiljem. 

Kõige sellega ei taha ma öelda, et konkreetne artikkel oleks kuidagi nõme olnud, kaugel sellest. Aga mulle lihtsalt ei meeldi, et maalt äraminejate kohta väidetakse, et nad tahavad rohkem lõbustusi (mida nad nagunii reaalselt igapäevaselt ei väisa), või et nad lihtsalt võiksid töötada kohtadel, kus oma ülesandeid saab täita neti teel. Nu ma ei tea, kui palju meil ikkagi neid copywritereid ja itiinimesi on ja vaja oleks. Ja kuidas selleks muunduda, kui mul tegelikult on elus teine ülesanne täita. 

Mulle tundub, et sellised lood lähevad lihtsalt mööda külgi maha. Mis kasu on näiteks minusugusel õpetajal rõõmsast ülekutsest, et nett levib ka maal (millele kusjuures oma viieaastase kogemusega vaidlen kõva häälega vastu), kui see kuidagi ei aita mul tööd teha, ja kultuuri saab nautida ka ise kaugemalt kohale sõites, kui mul palgast jaguks piletite jaoks, aga mitte sõiduks. Õhutada saab ikka neid, kel on olemas huvi, aga kes tõesti pelgavad, kas ja kuidas. Selles osas toimub Sännas minu arust fantastiline töö, mis näitab, et elu maal on lahe. Vaadake ise Sänna kultuurimõisa kodulehte. 

Lugemist koolist

Jagan seda artiklit ka.
Kalle Küttis: kool ei pea päritolulõhesid tasandama

Mulle meeldib:
võrdsuse määratlus
kodu ja sõprade rolli rõhutamine

Ja noh, muidu ju ka tore lugemine :D

Aga parimad on mu meelest kommentaarid. No ikka nii aiaaugust, et hale hakkab.

Uus hullus: ortoreksia ehk liiga tervislik toitumine

 Taas üks kirjatükk, mida ma lihtsalt ei saa teiega jagamata jätta. Uskumatult muhe lugemine :D

Anorektikute ja buliimikute vaevatud perre on lisandumas ortorektikud. Ortoreksia on uus söömishäire ehk vajadus toituda ülitervislikult.

Noarootsi pealinna Pürksi servas elab ökopagulane ja gastronoomiline teisitimõtleja Anatol Sügis (75).
Seitsmekümnendatel, umbes 40­aastasena, otsustas toonane Tehnikaülikooli (tollal TPI) tea­dur - tema ehitatud on paljud ­seadmed nn Lippmaa instituudis - muuta oma söömisharju­musi, põhjuseks tervis ja ­ülekaal. Oma eks­treem­­toitumissüsteemist andis ta viis aastat tagasi välja vormilt tagasihoidliku, kuid sisult võimsa teose "Edasi tagasi ­loomlikule ("­loomlik" tuleb sõnast loomalik, loomulik ja loominguline - toim.) toidule", millest ­allakirjutanul oli au saada 365. signeeritud eksemplari omanikuks.

Anatol Sügisel on andunud (ja üha laienev) fänniklubi, kes käib tema elutarkusi kõrva taha panemas. Külainimesed kutsuvad seda maltsakooliks.
Iga jalatäis maad tema hiiglaslikus rohtunud aias annab toitu, sest Anatol ei jäta kasutamata ühtegi taimeosa. Sest maatükk tahab ikka ühepalju harimist, väetamist, kastmist-rohimist! Võtame näiteks maapirni, mille ilusaid kollaseid õisi ta kuivatab, lehti paneb purki ning kartuli moodi juurikad lähevad potti.
Anatol ütleb, et selle taime lehtede ja õite maitse nõuab mõningast harjumist.  Miks meile maitsevad porgandid, aga porgandipealsed mitte? Miks nopime põõsast marju, aga krõmpsuvaid lehti mitte? Miks meie keedupotti ei satu võilill, pargiroos ja malts? See on puhas raiskamine, sest ühtki ratsionaalset põhjendust vahetegemiseks pole.
Teeme aias kiire ringkäigu, nopime mõne ploomi, tikri ning alõtša ning suundume rehetarre lunch'ile.
Rõõsade jõuluvanapõskedega Anatol Sügis nimetab meie, tavainimeste söömisharjumusi "ajuinvaliidseks toiduvalikuks": "Sööme väga arulagedalt: kartulit-sousti, palju rasva. Alzheimeri tõve hulka saaks vähendada, kui margariini ja liha söömine lõpetada."
Ja mispoolest on  sousti-kartuli söömine normaalsem kui krõbistada karuohakaid ja tammetõrusid?
Mida teie sööte?
Suvel söön rohtu, talvel heina. Kusjuures puulehed on kaks korda toitvamad kui rohttaimed.
Milliste puude lehti tarbite?
Neid, mis pole kibedad. Toidutaimed ei tohi sisaldada tugevaid toimeaineid. Näiteks kase­leht on võrdlemisi vänge. Paremad on vaher, jalakas, künnapuu ja sarapuu. Marjapõõsad kõlbavad samuti. Lammas ka ei ela pelgalt heinaga talve üle, aga kui talle vihta juurde anda, siis elab ilusti.
Miks peaks inimene lamba moodi toituma?
Puulehtedest saab head valku. Kaunviljade valk pole nii täisväärtuslik. Teed kümme sarapuuvihta - ja ongi talveks roheline olemas!
Te liha üldse ei söö?
Linnu ja looma liha on n-ö kaua kasvanud valk, inimesele pole seda vaja. Kui külas pakutakse, siis võin viisakusest ka süüa.
Vahel naabrinaine kostitab mind "tuttava lehma" piimaga. Võtan lonksukese nii koloriidi mõttes, toiduks teda tarvis pole.
Millest teie toidupüramiid koosneb?
Lähtun sellest, et terve taim on söödav. Söön universaaltoitu, milles on kolm komponenti: juurvili, roheline leht (talvel lehehelbed) ja teravili. Kui valku on rohkem vaja, siis söön kaunvilja. Leiba pole vaja, sest puder annab teraviljanormi sama hästi kätte.
Meile serveeritav menüü on selline: ühepajatoit (juurikad - lehed-õied - seemned). Põld­ohakasalat õunast, porgandist, kurgist, kabatšokist: "Ohakas on väga hea toiduaine, vanad eestlased sõid põldohaka varsi, kui nälg käes oli." Ohakatele võib peale valada rafineerimata rapsiõli.
Remulaad - maitsestatud rapsipasta, milles on naati, maltsa, nõgest, porgandit, sellerit jne. Peale roheline sibul, mesiputk ja aedmajoraan. Parajalt hapu, soolane, vürtsikas. Magustoiduks on halvaa (pähklid, mesi, tammetõrud, kaer jne) - ikka Anatoli enda tehtud.
Kui on selline tunne, et täna tahaks midagi head, mida võtate?
Peotäie marju vast.
Alkoholi pruugite?
Nii koloriidi mõttes ainult.
Rookatuse räästa alla kinnitatud valjuhääldist kaigub Neeme Raua reportaaž New Yorgi põletavast päevaprobleemist, magusamaksu kehtestamisest, mis aitaks võidelda ameeriklaste rasvumisega.
Millal te viimati kommi sõite?
Komm on kõrvetatud suhkur, sel on nii ebameeldiv maitse. Tordi suhtes olen tolerantne, aga parem on taimse toiduga harjunud organismi mitte saastada.
Mis teie lemmiktoit on?
Ei oska nii öelda... Mis on vajalikud, need ka meeldivad. Juurviljadest meeldib maapirn, teraviljadest spelta, kaunviljadest lääts. Rohelistest lehtedest meeldib malva - muskuskassinaeris. See on asi, millel pole erilist maitset, aga on soolebakteritele vajalik.
Anatol kargab taburetilt ja tõmbab näidiseks trepi kõrvalt peotäie muskuskassinaerist.
Kuidas see siis maitseb, kui sel pole maitset?
Lihal pole ka maitset! On ju võimalus maitsestada.
Kas mõni on öelnud, et selline toitumisviis on  ebanormaalne?
Ei julge keegi öelda, sest minu süsteemis on raudne loogika.
Millal võiks seda ortoreksiaks nimetada?
Siis, kui toidule kulub liiga palju aega. Aga mul ei kulu - ma käin üks kord aastas poes, et osta soola-pipart. Kuna ma kulutan toidule kümme korda vähem raha, siis on mul leivateenimiseks tarvis kulutada ka kümme korda vähem aega. Ja ma olen paremini elanud, sest ma olen HEAD toitu söönud.
Ravimtaimi vajate?
Toit on ravim ja vastupidi. Siiani pole vajadust ravimitööstuse nuumamiseks tekkinud.
Teil on oma aed nii maal kui ka linnas. Aga mida te Lasnamäe inimesele - betoonkarplastele, nagu te nimetate - soovitate?
Kuivatatud rohelist on igaühel jõukohane kodus hoida. Aedvilja hoidmiseks on, jah, keldrit vaja, betoonkarplane ütleb, et tal on nurgas LCD-telekas, sinna kõrvale viljakott ei sobi.
Anatoli ökopagulus ja tumeroheline ­elustiil väljenduvad selleski, et tema ­eluviisi ­juures ei teki üldse prügi, isegi kirjaklambri jagu mitte. Mõni aasta tagasi püüti tema Nõmme ­eramu­le prügiveolepingut kaela määrida, kuid Anatol võitles välja õiguse elada ilma tarbetu ­prügikontenerita.
"Me peame sundkorras prügi tekitama! Prügimajandust toidavad müüdid; aga kui palju kulutavad suured prügiautod diislit jms. Sa põletad pliidi all puid ja paned natuke plastikaatkotte sekka - midagi halba sellest ei juhtu. Põhiline prügi on pakendid, aga mul ei ole neid! Kui teised peavad tõestama, et nad ei ole kaamelid, siis minul on vastupidi: ma pean tõestama, et ma olen kaamel," kihistab hr Sügis.
Nagu nuimikseriga purustab ta ka toidumüüte: "Suhkrut ei ole moosidesse säilitamiseks vaja, samuti pole oluline jahe hoiukoht. 80 kraadi juures kuumutamine tapab kõik mikroobid, ja purk tuleb hermeetiliselt sulgeda. Suhkur on ainult maitse pärast. Nõude kuumutamine praeahjus on mõttetu. Suhkrut pole moosile peaaegu vajagi, mina panen 50 grammi kilo kohta."
Miks siis pannakse nii palju suhkrut?
Ei tea! Mingid kanaajudega naised kirjutavad kokaraamatuid, sellepärast. Mis toidusse puutub, siis elame müütide rägastikus.
Teraviljakilo tuttava taluniku juures maksab paar krooni, aga poes maksab leivapäts paarkümmend krooni - raiskamine. See raha, mis kulub toiduainetööstuse toetamiseks, jääb mul alles.
Toiduainetööstus on Anatoli vaenlane number üks. Õigemini paistab teda ­ärritavat see, kuidas töösturid lollide rahvahulkadega manipuleerivad. "Võtame nn tervisemunad, mis on poes tunduvalt kallimad: kanadele söödetakse linaõli, millest 10 protsenti jõuab ka munadesse. Sõna otseses mõttes toodetakse väärtuslikust toiduainest kanasitta!"
Vaenlane number kaks on fitness-tööstus: "Kogu see mõistatamine ja sehkendamine punktide-kalorite ümber on tühi töö ja vaimu närimine!"

Pluusihõlmade lehvides väntab Anatol jalgrattal mööda külavaheteed kaugusse. Murran tee äärest paar sarapuuoksa.

Mis on ortoreksia?

• Kui anoreksia on õpitud isupuudus ja buliimia kontrollimatu õgimise "tasakaalustamine" sundusliku oksendamisega, siis ortorektik tahab end tunda lihtsalt puhta, tervisliku ja naturaalsena. Ja ta peab sõpradele-sugulastele alailma loenguid õigest toitumisest ja kahjulikest toiduainetest.

• Ortorektikud usuvad, et säilitusained on kahjulikud, tööstuslikult toodetud toit on kunstlik ja mahetoit on tingimata parem.

• Kuigi söömishäiretega tegelevate psühhiaatrite aur läheb anorektikute-buliimikute ravile, on juba kümmekond aastat kliinikutes tegeldud ka ortorektikutega.

• Eesti üks parimaid söömishäirete arste, Anu Järv Tartu Ülikooli Kliinikumist ütleb, et seni pole ortoreksiat veel veidruste lahtrist haiguste lahtrisse kantud: "Kuna tegemist on ülekaalukate mõtetega, siis häire on see küll. Häire, mis käib elustiili alla." Mitmesugused äärmuslikud dieedid on otsetee ortoreksiani. Väidetavalt esineb ortorektikute hulgas mehi rohkem kui naisi.

• Termini "ortoreksia" võttis kasutusele Ameerika arst Steven Bratman 1997. aastal. Tema sulest on ilmunud menuk "Health Food Junkies" ("Tervisliku toidu sõltlased").

• Tuleb sõnadest orthos - õige ja orexis - isu.

• Ortorektiku tuvastamiseks võib esitada testküsimusi: kas te hoolite rohkem toidu toimest kui naudingust? Kas teie toitumisharjumus eraldab teid sotsiaalses plaanis teistest?

Mõnusat lugemist kõigile, kel plaan ülikooli minna :)

See on nii ilus kirjatükk, et paneb mind nutma.

 Lisan siia viite ka eelnevas tekstis osundatud Ken Robinsoni loengule. Väga lahe loeng on! Olen seda vaadanud kahe klassiga, ühel korral suhteliselt eduaklt, teisel korral suhteliselt läbikukkunult. Aga võtke see 19 minutit, äkki meeldib teilegi :)

Ken Robinsoni loeng

Arvutilapsed ei ole süüdi, et kool on igav

Veel lugemist lastest



Ma ei tea, kuidas on lood teie lastega, kuid minu kogemus  1. klassi rübliku ja kohe kolmeseks saava plikatirtsuga on sundinud muutma kogu mu arusaama lapse harimise ja arendamise osas. Olles ka lugenud oma kogemuste kõrvale temaatilist kirjandust, julgen väita, et tänapäeva koolid on meie laste arenguteel tropina ees. Nagu enamus lapsevanemaid. Liiga julge väide? Kohe selgitan.

Kõiges on süüdi arvutid. Tänapäeval õpib laps klikkima enne, kui veel rääkida oskab. Ka alla kaheaastane laps saab suurepäraselt aru, kuidas tekitada arvutis uusi liikuvaid pilte, reguleerida heli ja valida uusi mänge või videoid. Nelja-aastane oskab iseseisvalt juba leida üles võõrkeelseid programme, neid käivitada, tekste sisse toksida, Skype'i kõnesid pidada ja üha uusi ja uusi vampiire mängulise kergusega teise ilma saata.
Kuuene laps omab aga juba oma e-maili, pildialbumit, ja mõnel juhul ka salamisi Facebooki kontot ning laadib iseseisvalt muusikat, googeldab ja vaatab filme. Kõike seda tehes on laps õppinud hankima infot sisuliselt iseseisvalt ja kiirmeetodil, tema jaoks on see ülipõnev maailm, kust hankida iga päev uusi kogemusi!
Hobuvanker või Ferrari?
Kooli minnes muutub aga kõik. Lapsel tuleb hakata lugema igavaid raamatuid, kuulama pikki loenguid ja saada teada, et kui ta seda kõike ei talu, on tal ilmselt küljes mingi puue. Äkki on agressiivne või hüperaktiivne laps? Peamine argument, mida kuulen küll raadiost kui loen lehtedest, on, et «kuna meie ajal loeti ikka palju rohkem, siis on tänapäeva laste taandarengus süüdi arvutid». Jah, on küll süüdi. Kuid äkki on see hoopis pluss, mida laste suunamisel ja harimisel ära kasutada? Või oleme süüdi meie, kes me oleme lasknud oma järeltulijad arvutite ligi maailma avastamise reegleid õppima ja tahame nad nüüd uute (loe: igivanade) meetodite valguses taas arvutitest eemale kiskuda?
Liiga tihti kuulen ma lapsevanemaid väitmas, et nende lapsed veedavad arvutis liiga palju aega, irduvad reaalsest elust ega tunne enam õppimisasjade vastu vähimatki huvi.  Kuid see on ju loomulik – kui oled saanud istuda Ferrari roolis, siis ei kisu sind enam mitte kuidagi arhailise hobuvankriga rallitama. Mis siis, et sellega on sõitnud su isa, vanaisa ja vanavanaisa. Seevastu väidavad psühholoogid, et videomängude ja arvutimängude maailmas surfavad lapsed haaravad infot ja teadmisi sootuks kiirmini ja teisel moel, kui meie seda omal ajal kaardikepi ja kriidiga tegime. Ja nad on treenitud õppima arvutimängudes õpitud metoodika alusel: teed kiiresti ja hästi, saad uuele tasandile ja siis veel uuele tasandile, jne.
Arvutimaailm on lapsed rikkunud selles mõttes, et nende kujutlusvõime käivitamiseks ei piisa enam vaid lausete kokkuveerimise oskusest. Meie ja meie vanemate jaoks suurima pühaduse oreooliga Lutsu «Kevade» on paljude tänapäeva mehehakatise jaoks rämps juba seepärast, et tegevused on roppaeglased ja juhtumised vähevinged – arvutimängu sellise tempo juures küll keegi ei mängiks!
Olen jõudnud arusaamisele, et ainus võimalus tänapäeva lapsi kasvatada, on teha seda läbi arvutite- ja mängukeskse õppe. Mitte ainult, mõistagi. Kuid siiski vähemasti 60-70 protsendi ulatuses. See on lastele loomulik keskkond, kus nad haaravad asju lennult. Lugesin hiljuti Ameerikas Silicon Valleyl tegutseva Stanfordi Ülikooli professori, USA ühe tunnustatuma matemaatiku Keith Devlini katsetest luua ja tutvustada lastele põnevaid matemaatika-alaseid mänge.
Ühes katses pandi need mängud salaja arvutiklassi laudadele ja kapinurkadele ja oodati, et 1-2 klassi lapsed need DVD-ROMid ise avastaks. Nii läkski ja kohe olid lapsed ka kambakesi arvuti ümber koos, et leitud lelu saladusi murda. Kõrvalt vaadanud õpetajate üllatus oli suur, kui nad märkasid, et 7-8-aastased lahendasid mööda mängutasemeid liikudes juba peagi gümnaasiumiealistele mõeldud matemaatikaülesandeid, teadmata tegelikult ühtegi valemit. Kuid nende meeled õppisid palju kiiremini läbi mängimise, kui oleks kulunud selleks aega tavalise igava õppeprotsessi läbimisel.
Video- ja arvutimängud on tegeliku elu simulatsioon. Enne kui noor piloot lubatakse reaktiivlennuki rooli, tuleb sadu tunde veeta kunstlikus simulatsioonikeskkonnas. Kooli ja lapsevanema ülesanne on kindlustada, et laps õigeid ja kasulikke asju simuleeriks. Noored oskavad juba kasutada simulatsioonikeskkondi, on selle ilma meie abita selgeks õppinud. Kuid selle asemel, et anda neile kätte uued ja põnevad ülesanded, mida simuleerides uusi teadmisi ja oskusi omandada, sunnime neid õppima vanal heal a-b-hakka-pähe meetodil. Ja lubame siis tagasi vampiire tapma, kui muud koolitükid tuubitud.
Pole ju saladus, et noored ei oska peale mängimise ja suhtluse suurt midagi kasulikku arvutis ette võtta. Nad ei tea, kuidas teha filme või arvutada Excelis. Nad ei tea isegi, et iga nende poolt üles riputatud läbu- või alastipilt võib kujundada veel aastakümneid nende mainet. Nad ei oska lahendada põnevaid ärilisi ülesandeid ega simuleerida pärisraha teenimist. Nad ei tea, sest me ei ole neile seda õpetanud. Lapsevanematel on pidevalt kiire ja arvuti täidab paljudes peredes lapsehoidja rolli. Koolides puuduvad klassides arvutid ja ka õpetajatel pole ei vahendeid ega oskusi, kuidas noori asjalikult edasi aidata. Pole isegi selliseid õppeprogramme gümnaasiumites.
Kuid äkki pole veel hilja alustada ja püüda anda endast parim, et ei lapsevanemad ega kool poleks oma arhailiste õppemeetoditega kiirete, andekate ja taiplike laste arenguteel tropiks ees? Looks kasvõi eriprogrammi neile lastele, kes tahavad põhihariduse omandada üle interneti ülesandeid lahendades iseseisvalt, palju kiiremini ja paindlikumalt, kui seda koolikava ette näeb.

LINK

"If" by Rudyard Kipling

If you can keep your head when all about you
Are losing theirs and blaming it on you,
If you can trust yourself when all men doubt you.
But make allowance for their doubting too;
If you can wait and not be tired of waiting,
Or being lied about, don't deal in lies.
Or being hated, don't give way to hating,
And yet don't look too good, nor talk too wise:
If you can dream - and not make dreams your master,
If you can think - and not make thoughts your aim,
If you can meet with Triumph and Disaster
And treat those two impostors just the same;
If you can bear to hear the truth you've spoken
Twisted by knaves to make a trap for fools.
Or watch the things you gave your life to, broken.
And stoop and build 'em up with warn-out tools:
If you can make one heap of all your winnings
And risk it on one turn of pitch-and-toss,
And lose, and start again at your beginnings
And never breathe a word about your loss;
If you can force your heart and nerve and sinew
To serve your turn long after they are gone,
And so hold on when there is nothing in you
Except the Will which says to them: "Hold on!"
If you can talk with crowds and keep your virtue,
Or walk with kings - nor lose the common touch,
If neither foes nor loving friends can hurt you,
If all men count with you, but none too much;
If you can fill the unforgiving minute
With sixty seconds' worth of distance run.
Yours is the Earth and everything that's in it,
And - which is more - you'll be a Man, my son!

Presidendi aastapäevakõne

Kuna mulle selleaastane presidendi kõne väga meeldis, panen ta ka täies mahus siia üles. Kel pisutki kannatust, lugege kindlasti, kas või diagonaalis.

Armsad kaasmaalased.
Meie üheskoos oleme Eesti. Tänasel päeval ja tänasel õhtul, nagu 24. veebruaril alati, on aeg nii tunda uhkust kui ka arutleda oma riigi üle igas Eesti kodus ja samuti siin saalis. See on aeg küsida: kuidas läheb meie riigil, ühiskonnal, igal inimesel.
Ärgem pidagem Eesti sünnipäeva vaid üheks rituaaliks, kus riiklike traditsioonidena näeme lipuheiskamist, paraadi ja päeva lõpul kuuleme kantslist manitsusi. Nii peavad pettuma need, kelle ootus on täna presidendi suu läbi üht-teist lõplikult hukka mõista. Ei, tänases päevas olgu tavalisest enam soovi mõtelda ja mõista, mis on see maa, mis on see meie Eesti elu.
Kas Eesti on vaid koht, kus elatakse, sest siia juhtumisi sünniti? On see pelk äritegemise koht? On see äkki edasise karjääri ajutine ja lahkumisootel platsdarm? Või siiski midagi enamat, millel ka oma äratuntav – heas mõttes äratuntav – asjaajamise, ellu- ja teistesse suhtumise viis? Või lihtsalt kodu?
Meie küsimustest õhkub sageli kahtlust nii enda valikute kui ka riigi suhtes. Ses rahulolematuse talves vaevab meid kasvav ebakindlus: mis meist saab? Sest sadamad, kuhu oleme pürginud, on osutunud ise samuti tormidele valla olevaks.
Mis meist saab, kui Euroopa tulevik ei ole kindel, või kui meile seda ebakindlust igalt poolt korratakse? Mis siis saab, kui euro peaks lagunema? Mis juhtub, kui Ameerika Ühendriigid tõmbuvad Euroopast välja? Mis meist saab, kui inimesed kolivad Eestist mujale? Mis saab elust maal, kui sinna jääb aina vähem inimesi?
Mis saab meie Eesti elust?
Ma olen mures, et oleme läinud liiale oma riigi ja enda valikute mahategemisega. Nõudlikkus riigi, võimulolijate ja iseenda suhtes on absoluutselt kohane. See on lausa vältimatu, ja siin ei tohi grammigi järele anda. Ent see nõudlikkus peaks olema õiglane ja mõistuslik.
Sõbrad, alustagem Euroopast.
Euroopa Liidu tulevik on 500 miljoni inimese jagatud mure. Lihtne tõde, et laenude ehk tuleviku arvel elamine ei ole kestlik, on lõpuks ja õnnetul kombel jõudnud paljudele kohale. Sest see, mida kunagi peeti tulevikuks, on saanud olevikuks ja tasumise tund on käes. Ainult, et pole seda, millega tasuda, sest tulevikutõotused on devalveerunud.
Me tunnetame ebaõiglust seal, kus need, kes on vastutustundlikult käitunud ja pealegi on vähemalt näiliselt vaesemad, peavad vastutustundetute võlad kasvõi osaliselt kinni maksma.
Kas aga on solidaarsuse ammendumine Eesti huvides? Kerge on näidata näpuga ja öelda: nemad seal. Õigustatud nördimus on magus. Aga kas pikemas perspektiivis ka kasulik? Tõenäoliselt mitte. Kas meil oleks kuidagi parem, kui seisaksime Euroopa sündmustest kaugemal? Vaevalt.
Mõelgem alternatiivile. Euroopa Liiduta poleks me täna NATOs. NATOta poleks nii kindlalt tagatud meie julgeolek. Eurota poleks meie majanduse taastumine ja kohandumine olnud sugugi nii kiire, nagu see on olnud. Poleks nii palju investeeringuid, kahtlused rahvusvaluuta püsimises oleks kordades kõrgemad ning intressid teised. Nii maksab kodulaenuklient meist otse lõunas oma laenuraha eest umbes neljandiku võrra kõrgemat hinda kui siin. Ettevõtlussektorit võrdlemata.
Euroopa kriis ei ole olemuslikult rahasüsteemi kriis. See on riikide rahanduspoliitika kriis, mille lahenduse võti on probleemsetes riikides. Eesti ülesanne on osaleda jõuliselt sellise süsteemi kujundamises, kus sarnased kriisid enam korduda ei saaks.
Siin on oluline, et Eesti hääl selles debatis jääks kõvasti kõlama. Ärme unusta, et euroalas on täna vaid neli riiki, kelle krediidireiting on Eestist kõrgem. Me pakume usaldusväärsust, me oleme näide sellest, et Euroopa reeglitel pole viga midagi: neid järgides probleemidesse ei satuta.
Vastastikune usaldus, mis on Euroopa Liidus kõvasti kannatanud, kuna mõni liikmesriik on usaldust kuritarvitanud, tuleb taastada. Kogu Euroopa Liidu ulatuses. Kui see ei õnnestu, siis kogu ühenduse lagunemisest oluliselt tõenäolisem on selle koondumine nende riikide ümber, kus vastastikune usaldus on endiselt olemas.
Euroopa ühinemine pole toimunud mitte majandusliku loogika vastaselt, vaid sellest johtuvalt. Siit tuleneb mu veendumus, et usaldust mitte kuritarvitanud riigid elavad praeguse pikalt kestnud Euroopa kriisi ka üle.
Eestil on võimalus kasutada tänast seisu võtmaks veelgi tugevamat rolli Euroopa Liidus, näiteks IT valdkonnas. Olgem ausad, Euroopas on vähe neid riike, kus asjatundlikkus sellistes küsimustes nagu internetivabadus või e-teenused oleks nõnda suur. Me ei pea tingimata arvama, et teised on meist selles vallas targemad. Mõistagi, et meie asjatundjate häält mujal võimendada, tuleb neid ka kodus ise enne hoolikamalt kuulata.
Räägime turvalisusest. Euroopa julgeolekupilt on 20 aastaga oluliselt muutunud. Ameerika Ühendriigid vähendavad oma kohalolekut Euroopas ja Euroopa riigid ei panusta kaitsesse sama palju kui varem, aga loodavad ometi, et Ameerika tuleb neile appi nagu viimase 70 aasta jooksul. Eesti valik täita kohustust kulutada riigikaitsele kaks protsenti SKTst on üks põhjustest, miks NATO jäi toetama Balti taeva õhuturbemissiooni. Ja see otsus polnud sugugi nii kerge tulema, kui me tahaksime ette kujutada.
Mõelgem, rõhutatult just siin ja täna, meie noortele naistele ja meestele, kes kaitseväelastena teenivad NATO missioonil Afganistanis, kes on kandnud ränki kaotusi. Ja mõelgem nüüd NATO põhimõttele kaitsta vastastikku oma liitlasi. Eesti julgeolekule on NATO asendamatu.
Ja nüüd räägime kodust. Mis meist saab, kui aina rohkem inimesi kolib Eestist mujale? Peame endale aru andma, et kui piirid on lahti, siis inimesed liiguvad. See on vabaduse paratamatus, tunnetame seda või mitte. Kaasaegne, vabaduses elav inimene ei tunnista sunnismaisust, jõuga kedagi kinni ei hoia. Vulgaarmarksistlik käsitlus, nagu oleks asi vaid palgas, ei ole samuti absoluutne.
Olen korduvalt toonitanud, et meie enda suhtumine kaasmaalastesse pole teps mitte väiksem häda. Vigade otsimise ja rõhutamisega, kadeduse ja õelusega ligimese vastu, ei jõua kaugele. Ka riik ei ole tihti lahkem: jäik suhtumine saabuvate ja naasvate inimeste probleemidesse, olgu see siis lapse koolitee jätkamine, lasteaiakoha leidmine või välismaalasest abikaasale elamisloa andmine, pärsib inimeste tagasitulekut. Süsteem peab kohanema inimeste muutunud käitumisega, mitte püüdma inimesi süsteemile kohaseks kujundada.
Mu daamid ja härrad, mis saab meie elust väljaspool suuri linnu? Olen tõesti mures, sest osaliselt heast soovist teha asju ratsionaalselt, optimeeritult ja säästlikult, kipub kahe silma vahele jääma, et riik kolib maalt ära. Ja presidendi asi on seda küsimust tõstatada.
Toon ühe näite. Paide. Eesti südames. Kui Paide elanikul on asja päästekeskusse, politseiprefektuuri, keskkonnainspektsiooni, ringkonnaprokuratuuri, maakohtusse või maksu- ja tolliametisse, peab ta sõitma Pärnusse.
Kui tal on asja sotsiaalkindlustusametisse, pensioniametisse, keskkonnaametisse või terviseametisse, on tema keskus Tallinnas. Aga maanteeameti ja kaitseväeteenistuse küsimustes on regionaalne kontor hoopis Jõhvis.
See kõik kokku on paradoks, mis osutab, kuidas iga ametkonna soov teha oma asju endale kõige ratsionaalsemalt, kaotab riigi keset riiki justkui ära. Ja Paidesse, muide on jäänud vaid töötukassa kontor.
Mida peavad aga inimesed tundma, kui riik kolib nende juurest minema? Siin pole tegemist ei valdade piiride muutmisega ega eelarve mahtudega, vaid lihtsalt sellega, kuidas me organiseerime oma riiki ja kas me arvestame oma kodanikega.
Enamgi veel: kui haldusreformi ei soovita teha süsteemselt ja juhitult, siis elu paratamatus viib selle läbi ikkagi ja juhitamatult, kusjuures silmas ei peeta mitte kodaniku, vaid kõikvõimalikke ametkondlikke huve.
Või teine näide. Hiljuti sain kirja ühe maakonna ettevõtjalt, kellele teatati, et seitsme kilomeetri kaugusel kõrgepingeliinist maksaks elektrivõrguga liitumine firmale ligi pool miljonit eurot. Seda küsib kodumaiselt ettevõtjalt tema riigile kuuluv aktsiaselts Eesti Energia.
Ja siin on arutluse koht. Mis on riigi strateegiline huvi, kas kohalik ettevõtlus või Eesti Energia dividendid? Kas tõesti kuulutame Eesti valmisolevaks olemasoleva jaevõrgu raames?
Hea Eesti rahvas, see kõik viib küsimuseni, milleks meile oma riik?
Loomulikult on ratsionaalsem, optimaalsem ja kõike muud, kui me teeme nii, et miski eriti palju maksma ei lähe. Ehk oleks veelgi odavam üldse mitte oma riiki ülal pidada. Poleks vaja saatkondi, kaitseväge, oma politseid ja päästeteenistust, emakeelset ülikooli...
Kolhoos on odavam kui oma talu. Mittehoolimine on palju odavam kui peremeheks olemine. Eestikeelsed kooliõpikud on kallimad kui mõne suure keele õpikud. Üle Eesti ulatuv korras teedevõrk pole ehk ka majanduslikult ratsionaalne. Meie oma riik ongi kallis, kallim kui sulandumine suuremasse, aga seda me oleme kogu aeg teadnud. Nagu oleme teadnud, et oma riigita jäämise hind on kordades ja tuhandetes eludes veelgi rängem.
Eesti vajab tõsist ja laia arutelu, milleks me oma riiki vajame, ja kas kõike, mis seotud omariiklusega, saab mõõta vaid läbi majandusliku ratsionaalsuse.
Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa.
Mu daamid ja härrad.
Oleme vist kõik ülemaailmse majanduskriisi viienda aasta künnisel pisut rabedaks muutunud. Varasemalt lastetoas õpitu kipub ununema, või tundub hoopis, et viisakusest pole enam kasu, sest ilma saab ka ja saab lihtsamalt. Ning kitsikuses tundub sageli, et keegi saab teise arvelt paremini ja rohkem, kui peaks. Palka, tööd, Euroopa Liidu raha, ehituslubasid, ja palju muud. Ning riigi kohustus oleks kõike kõigile anda.
Valjul häälel nõutakse suurt lisaraha toimetulekutoetuse, töötutoetuse, õpetajate, politseinike, päästjate palkade tõstmiseks, kultuuriobjektide ehituseks, ja seda kõike kindlasti õigustatult.
Me teame, et liikluses on surma või viga saanud väga palju inimesi ning et kiiruskaamerad paaril maanteel ei asenda likvideeritud liikluspolitseid. Teame ka, et uusi õpetajaid eriti ei lisandu, kui nende palgad ei tõuse. Me teame, et maal elavate inimeste arv kahaneb ja kusagil pannakse jälle kool kinni. Ja ikkagi peame ainsaks väljapääsuks vaid seda, et riik annaks rohkem raha.
Tõesti, on palju probleeme, mille lahendamiseks tahaksin minagi näha, et riik kulutaks rohkem maksuraha. Kui koduses majapidamises proovime esmalt lahendada asju, mis meid enim häirivad, siis ometi anname endale aru oma võimalustest. Kas me aga mõistame, et riigi võimalused on meie endi raha? Ei enamat.
Juba praegu kulub riigieelarvest kolmandik sotsiaalkaitsele, 12 protsenti kulub haridusele, 13 protsenti kulub tervishoiule. Kui siis küsida, kust võtta lisaraha, näidatakse tihti riigikaitsele. Aga kas te teate, et riigikaitsele kulub alla viie protsendi meie eelarvest?
Võrreldes keskmise Euroopa riigiga ei kuluta Eesti ühele või teisele valdkonnale ülemäära palju või liiga vähe. Kust siis raha juurde võtta?
Kui kodus on jahe, ei tõmba ju kaaslaselt tekki ära, et endal oleks soojem. Samamoodi ei saa ka riigis lahendada ühe valdkonna probleeme teise arvelt. Kas aga on õigus neil, kelle arvates saab riik üle rahapuudusest vaid kelleltki laenates või makse tõstes?
Lõuna-Euroopa poole vaadates näeme, kuidas sotsiaalkulutuste katmine laenurahaga ja võlgade maksmise edasilükkamine järgnevatele põlvkondadele lõpeb krahhiga.
Aga need, kes laenasid raha, et meeldida valijaile ja saada tagasi valituks, kes meeldimiseks kehtestasid 13. ja 14. kuupalga või viisid pensioniea peaaegu alla keskea, oli väga populaarsed valitsused. Sellise populaarsuse nimel ei saa riiki hukatusse juhtida.
Maksukoorem on valik. Valija valik. Nüüd aga tuleks küsida endalt, oma vanematelt, oma naabrilt, kas ollakse valmis ise kõrgemaid makse maksma, koos kõige sellega, mida selline otsus endas kätkeb. Mina ei saa ette kirjutada, milline on õigem valik. Veelkord, see on valija valik. Seni aga ütlen, et ärgem süüdistagem riiki, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove olemasolevate vahenditega.
Ja nüüd kõige tähtsam. Iseseisvus ongi ise seismine. Demokraatia ongi enda valitsemine. Ja nähkem, kuidas elu Eestis pakub meile valikuid. Valikuid, mis on meie endi teha.
Selleks, et jõuda ühisele arusaamale, tuleb pidada nõu, tuleb arutleda ja diskuteerida erinevate osapooltega, laua taga ja respekteerides teisi seisukohti, mitte neid tõrjudes ega minema marssides.
Meenutagem, kümmekond aastat tagasi ei mänginud kodanikuühiskond erilist rolli meie seadusandluse ja üldse elu kujundamisel. Nagu aga nüüd järjest enam näeme, riskib seadusandlik või täitevvõim vabakonna eiramisel omaenda autoriteediga. Kui oleme aastaid rääkinud kaasamisest, siis täna tahabki vabakond olla kaasatud ning võtta osa vastutusest. Minu meelest on see vaid hea märk ühiskonnale, isegi kui kellelegi tundub ebamugav, et inimesed hoolivad, kuidas meie seadusi tehakse ja kuidas need meid lõpuks mõjutavad.
Mu daamid ja härrad,
Oluline on vastastikune austus. Roomlased ütlesid: Quod licet iovi, non licet bovi, ehk: mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Tänases demokraatias on asjad vastupidi: mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile. Selles peitub peamine erinevus meie riigikorra ja mittedemokraatlike režiimide vahel. Valitud, kõrgemal positsioonil olevatelt nõutakse rohkem. Peame nõudma ka meie.
Me teame, kui sobimatu ja riivav on sageli avalik sõnakasutus, kuidas meie poliitiline sõnaruum on tigedusest ja kurjusest risustunud. Mulle tundub, et ühiskond on üle võtmas anonüümsete kommentaariumite õelust ja lahmimist.
«Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on
ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on
kergem.»
See oli Betti Alver.
Sõbrad, prooviks nüüd asjast rääkida sõimamata, solvamata, ironiseerimata, kirumata. Asjalikult. See kehtib kõigi puhul. See käib nii poliitikute, ametnike, parlamendiliikmete, põhiseaduslike institutsioonide esindajate kui ka meedias ilmunud tekstide kohta. Lahendame probleeme, ärme tekita neid juurde läbi solvangute ja solvumiste, läbi sõimu ja sõimamise.
Jahutagem oma emotsioone. Mõelgem oma sõnapruugi üle. Järgigem Immanuel Kanti: kas see, mida me peame endale sobivaks, sobib ka siis, kui nii teevad kõik.
Kui lärmi on vähem, kuuleme häirekella paremini, kui see ühel hetkel päriselt kõlama hakkab.
Mu daamid ja härrad. Üks häirekell Eestis, mille kõla kuuleme imelikult vaiksena, on arusaam eetikast. Kas me tõesti arvame, et kõikelubatavus on osa vabadusest? Või tuleneb ükskõiksus eetika suhtes sellest, et me pole enam suured kirikuskäijad? Mõni aeg tagasi võis lugeda ajakirjast Akadeemia, et me pigem usume üleloomulikesse jõududesse. Aga nende moraalikoodeks on senini mõistatus.
Kahetsusväärselt laialt on levimas arusaam, et seni, kuni mingi tegu pole kohtus, suisa riigikohtus karistuse saanud, siis on see lubatud. Et ebaeetilisele käitumisele ei tohiks anda hinnangut. Pidage meeles, süütuse presumptsioon tähendab seda, et enne kohtuotsust ei mõista me inimest süüdi, aga meil on õigus ja kohustus taunida ebaeetilist käitumist.
Kui ilma kohtuotsusteta ei suudeta eetikas orienteeruda, läheb elu Eestis väga raskeks. See on pahelise legalistliku eetika kõrgeim aste: juriidilisi nippe kasutades suudab keegi kedagi petta ja see pole taunitav.
Varastatud kirjavahetus võõras kabinetis, parlamendiliikme kahtlane äri, katse seadusevastaselt rahastada erakonda – on see kõik lubatud, kui kohtuotsust ei ole? Ja kas sa ütled oma lapsele, et kõik on elus lubatud, kui kohtust puhtalt välja tuled?
Sama loogikat kasutades võime jõuda absurdini, väites, et kuni kohus pole otsustanud, et Eesti oli okupeeritud, ei saa me okupatsioonist rääkida. Ja veel hullem: kuni kõik küüditajad pole kohtupingis süüdi mõistetud, ei saa anda küüditamisele moraalset hinnangut? Siin võib lõpetada.
Head kaasmaalased.
Olgem enda suhtes ausad. Masust räsituna, ärme ometi unusta noid algväärtusi, millele toetub töötav ja edukas demokraatia. Kodanikud tajuvad mööndusi nende väärtuste suhtes teravalt ja valusalt, nii peabki see olema. Pidagem empaatiast, viisakusest, teiste seisukohtade austamisest lugu ka siis, kui me ise pole nende arvamustega nõus.
Me vajame iga inimest, kes Eestis elab. Keegi meist ei ole üleliigne ja keegi ei tohi end üleliigsena tunda. Meid on liiga vähe, et olla kaaskondsete vastu ükskõiksed. Liiga vähe, et olla õelad.
Keegi ei pea kannatama, et ta elab Tallinnast, Tartust või Pärnust kaugemal. Aga tema võimalused peavad olema sama head nagu kõikjal Eestis.
Keegi ei pea siin häbenema, et tema kodune keel ei ole eesti keel. Mina tean, mida tähendab elada teise rahvuse esindajana põlisrahvuse keskel ning olen olnud uhke oma vanemate ja iseenda juurte üle, austades seda maad, kus elan.
Eesti on riigina tubli olnud. Aga ainult sellest ei piisa. Eestil läheb vaid siis tõeliselt hästi, kui kõigil meie inimestel läheb hästi.

Armas sõber,
Sa võid täna tulevikku vaadata jätkuvalt teadmisega, et just meie saame elu Eestis paremaks teha. Me pole ära tarbinud oma homset. Me pole hüvede tagaajamisega jõudnud ummikusse, kust on pea võimatu väljuda. Meie ees on rohkem valikuid kui kunagi varem. Me ise oleme need võimalused loonud, rajanud ja avanud.
Ilse Metsamaa vastas minu küsimusele, miks on Eestis hea elada, järgmiselt: «Meil on väike riik, kus igaüks loeb ja on oluline. Me ei ole siin anonüümsed, meie kõigi panus on märgatav. Ma olen siin tähtis, hoidmaks seda kõike.»
See on meie kodu.
Elagu Eesti

Link allikale