Ilusasti ütleb.
Kuigi eks ta üks keeruline asi ole, see vahetegemine, kus on meil keelemäng, kus keelevaegus. Aga õpilaste töid lugedes on tegelikult kurb küll, et naudingut eesti keele kasutamisest paistab harva. Pigem torkab silma püüdlikkus kirjutada nii, nagu peab. Aga seda nii-nagu-pead on igav lugeda, sest surudes end õigesse keelevormi, püütakse suruda end ka õigesse mõttevormi, mis muudab kirjaliku eneseväljenduse kirjalikuks väljenduseks, millega ma ei oska midagi peale hakata. Ehk on õigus "Väikese Vipperi" prantsuse keele õpetajal, kes nõudis elegantsi, mida ei olnud võimalik "õigesti ära õppida". Mis ei tähenda, et ma ei vihastaks end näost valgeks, kui loen tekstidest "ss", "vb" jmt.
Aga noppeid Kaplinskilt:
Praegu on Eestis kahjuks vähe inimesi, kes oma emakeelt söandavad ja oskavad rääkida vabalt, mõnuga. Seeasemel kuuleme eestlaste suust tihtilugu küsimust „Kuidas eesti keeles õige öelda on?”. Midagi on viltu. Eestikeelne kool ei ole parandanud eestlaste kõneoskust, vaid viinud selle hoopis allamäge. Räägime kohmakamalt, puisemalt kui rääkisid külainimesed sada aastat tagasi. Need eided ja taadid Võrumaal või Saaremaal, kelle juttu mul on veel olnud võimalus kuulata ja imetleda.
Et inimene keelt, oma emakeelt niimoodi vabalt ja mõnusasti kasutada saaks, ei tohi tema „keeletundmust” liialt häirida, ei tohi teda sundida aina mõtlema, kuidas on õige öelda. Keeleõpetus ei tohiks tekitada komistuskohti, keele tegelikud, teadvustamata reeglid ei tohiks minna vastuollu õpetatute-õpitutega.
Vahe loomuliku ja kunstliku vahel on keelekasutuses oluline asi ja ma usun, et on patt sellest mööda vaadata. Kõnekeel peab saama toimida filtrina, mis eraldab loomuliku kunstlikust. Ja kirjakeel peab kõnekeelt kuulda võtma.
No comments:
Post a Comment