Terve hulk pidusid

Vahepeal on mu elus olnud lühikese aja jooksul rohkem pidusid kui muidu kolme kuu jooksul :)

Enne veel kui mu sünnipäevad pihta hakkasid, jõudsime pulma. Ühte tõelisesse metsapulma, kus olid valgusketid puude vahel, tantsuks tõeline bänd (Svjata Vatra), ühekordsed fotoaparaadid, pulmaviinad (koos pulmasiltidega) ja päris fotograaf, keda me prl Vaprakesega igal hetkel rõõmsalt ära kasutasime, tundes siiski sündsalt muret, kas pruutpaarist on ikka rohkem pilte kui meist kahest. 

Pulm oli väga ilus, sest igast asjast oli näha, et noored abiellujad olid igas etapis ise kohal olnud, et pulm oleks nende nägu. Ja pulmaisa Karu oli väga sümpaatne ja tegi ainult seda, mida temalt palutud oli. Mängudest oli loomulikult viktoriin (pruut on ainus inimene väljaspool meie suguseltsi, keda ma tean, kes usub, et ilma viktoriinita pole õiget pidu. Kehtib KÕIKIDE pidude kohta, elu on mind viinud kokku temaga aastavahetuspeol, vabariigi sünnipäeval ja eurovisioni vaatamisel) ja üks meeste mäng, mis kõlab äärmiselt jaburalt ja isegi tobedalt, aga kuna see oli nii maitsekalt läbi viidud, oli kohutavalt naljakas. Pulmavalsiks oli Just Dance ja "Toy", mis andis päris hea meeleolu :D

Ühesõnaga igati kaunis ettevõtmine oli. Ja kuigi ma jätkuvalt poleks nõus ise midagi sellist läbi elama, oli väga tore jagada seda päeva inimestega, kes olid nii õnnelikud ja ilusad :)

Väljakutse viimane teema oli tegelikult foto minust. See siis pulmafoto, mille tegi prl Vaprake ajal, kui ametlik fotograaf oli ametis kuskil mujal

Hiljem tulid mu sünnipäevad. Esimene oli lähedastele, keda sedapuhku oli rohkem kui mu vanemad ja õde perega. Mõlemad õed olid :D Ja ka parim sõber üldse, kes ka hakkab abielluma, mis on väga-väga vahva ja põnev. 

Pidu oli lärmakas ja vahuveinine, loomulikult koos viktoriiniga, mis sedapuhku oli kirjandusteemaline, mille käigus said osalejad hulganisti uusi teadmisi :D

Teine pidu, mis oli kolleegidega, oli veel kaks korda lärmakam ja kaks korda vahuveinisem, mis oli natuke ootamatu, aga väga meeleolukas. 

Igatahes tundub, et sünnipäevade pidamine on täitsa tore tegevus, nii et võibolla ei jää edaspidi kahe sünnipäeva vahele kümmet aastat :)

Sünnipäevaeelne väljakutse 8 - mis on toimunud viie aastaga ja mis saab edasi

Päris hea teema väljakutse enam-vähem lõpuks :)

Kui ma sain 30, kirjutasin postituse, miks on hea olla 30. Lugeda saab siin.

Lugesin ise ja mõtlesin, et  tõesti kenasti öeldud :) Kirjutan ka praegu sellele kõigele alla. Viimase viie aasta jooksul on muutunud see, et mul on nüüd oma liisinguauto. Poeg, kelle jalad on pikemad kui minu omad. Suudan järjest enam teha oma tööd nii, et õhtud on vabad (mitte küll veel täielikult). Olen aru saanud, et asjade saavutamiseks tuleb kõigepealt sõnastada, mida sa tahad. Ja siis tegutseda. Järjest rohkem tunnen, et olen valmis uuesti seltskonnas viibima. Mitte küll palju ja mitte alati ja mitte igas seltskonnas, aga pisut enam kui viis aastat tagasi.

Tööalaselt on jõudnud noore õpetaja rollist sinna, et minu käest küsitakse nõu. Riigieksamite osas olen jõudnudki püsivaks rühmajuhiks ning kaks aastat olen tegelenud ka osaliselt eksami ettevalmistusega. Siit kaugemale enam väga kuskile minna pole, vähemalt selles liinis, mis mulle huvi pakub.

Järgmise viie aastaga tahaks saavutada seda, et meil oleks oma maja, milles ma ei pea rippuvaid juhtmeid kardinaga varjama :D  Vähem asju tahaks ka. Ja USA reisi. Rohkem esialgu ei palugi :)

Sünnipäevaeelne väljakutse 7 - parim nali

Ma väga vabandan nalja autori ees, et seda siin jagan, aga see lihtsalt on täpselt selline nali, mis mind kohutvalt naerma ajas. Sest see on nii jabur. Kõigil juhtub, aga kui eksida, siis nii, et oleks naljakas :)

Ühesõnaga. Kohalikus lehes ilmus uudis pealkirjaga

"Linnuse parandamine algas eskalaatori kohaletoomisega"

 Tegelikult toodi kohale ekskavaator :D

Ma ei saa, ma IKKA veel naeran, kui kujutan ette, kuidas töömehed endale eskalaatori paigaldasid, et ei peaks treppidest üles-alla käia.

Kõigile murelikele lugejatele võin kinnitada, et nalja autor teab sõnade ekskavaator ja eskalaator tähendust. Ja kõigi eelduste kohaselt teab ka toimetaja, kelle valvsa pilgu alt see nali läbi lipsas :D

Sünnipäevaleene väljakutse 6 - kas ma olen täiskasvanud

Isa tuletas mulle hommikul meelde, et mõnda aega tagasi õpetas ta oma üliõpilastele, et 35. eluaastast algab keskiga. Ja nagu tervituseks oli täna selline artikkel Sa oled täiskasvanu, kui sul on sellest nimekirjast vähemalt 32 asja.

Nimekiri on selline:

1. Kruvikeeraja - leiab. Kuigi sihipäraselt kasutanud ma küll oma elus seda pole. Aga korduvalt õigesse korvi olen pannud küll.

2. Pikendusjuhe - loomulikult. Kasutan kogu aeg. Meil on vana maja.

3. Voodiraam - nope. Meil on see jalgadega kušeti laadis voodi :D

4. Niit ja nõel - jepp. Aga ei mäleta, millal viimati kasutusel oli. Arvatavasti siis, kui Ruudi veel lasteaias käis ja oli vaja mütsi külge kõrvu või midagi taolist.

5. Elektritrell - taas leiab. Aga kasutamise jaoks on mul abikaasa ja poeg.

6. Säilituskarbid - muidugi. Mitte küll väga tihedas kasutuses, aga olemas.

7. Vannitoavaip - ma olen viimased kolm aastat käinud pesemas luuakapis :D, loomulikult polnud seal vannitoavaipa. Tegelikult ei ole nüüd ka ja ei tule samuti.

8. Lauahõbe - ma oma eelmiseks sünnipäevaks ostsin samaaria poest mitu "hõbedast" kandikut. Huvitav, kas see loeb.

9. Märkmik/kalender - muidugi. Isegi mitu. Üks on töö oma, mida ma kasutan ... noh, tööasjadeks. Siis on isiklik märkmik, mis on rohkem märkmeraamat ehk sinna kirjutan näiteks, mida reisidele kaasa võtta või mis on olulised asjad, mida ei tasu ära unustada sünnipäeva planeerides. Ja siis on mul seinakalendreid kaks tükki - üks on n-ö töö oma ja teine perekondlik.

10. Lõhnaküünlad - jaaaa! Mulle tõesti meeldivad.

11. Tee - talvel joome palju teed, nii et päris korralik valik on.

12. Potitaim - see on nagu kruvikeeraja ja akutrell :D Põhimõtteliselt on, aga kui oleks minu vastutada, siis küll mitte.

13. Veinipudeliavaja - ikka. Isegi kaks erineva süsteemiga avajat on.

14. Klaaspudeli korgi avaja - leiab ka neid, kuigi ma pole päris kindel, kus nad praegu on. Vajadusel avan pudeleid ka muude vahenditega, olen siiski ülikoolis käinud.

15. Pann - kellel ei oleks?

16. Kohver - jepp. Korfult tulles pidin küll kohvrit ära andes kirjutama alla märkusele, et kohver oli katki enne, kui selle lennufirmale usaldasin :D Kui ma sünnipäevaks uut ei saa, olen sunnitud ise ostma.

17. Käterätikud - tähendab, kas on võimalik, et neid pole?

18. Duširiiul - ei ole. Luuakapis ka ei olnud, oli tavaline riiul.

19. Vaip - isegi mitu tükki. Mulle väga meeldivad kaltsuvaibad.

20. Põrandahari - ka kaks tükki. Siis on alati hea võtta :D

21. Kühvel ja hari - olemas.

22. Pott - kolm tükki erinevas suuruses.

23. Lõikelaud - ka neid on mitu tükki. Kasutan nii lõikelaua kui liuana

24. Joogiklaasid - ei, neid mul küll pole. Aga selle eest on veiniklaase, äkki see loeb?

25. Kardinad - palju! iga akna ees on vähemalt üks kardin. Lisaks on mul neid väikseid heegeldatud kardinajuppe igal pool.

26. Raamitud fotod seinal - juhuslikult tõesti on.

27. Vaakumpump (vetsupotile või kraanikausile) - eee.... vist mitte? Igatahes pole näinud ammu :D

28. Taskulamp - ma arvan, et meil on neid kodus oma paarkümmend tükki. Ise kasutan muidugi telefoni oma :D

29. Äratuskell - kui ma panni, rätiku ja harja juures mõtlesin, kas tõesti on inimese, kellel neid pole, tekib siis küsimus, kes ometi tänapäeval äratuskella kasutab?!? Muidugi mul pole.

30. Allergiarohud - pole allergiaid ja pole ka rohtu

31. Köögirätik - oo jaaa. Ma heegeldan neile veel pitse ka äärde, et oleks ilusam kasutada.

32. Kummikindad - juhtumisi nägin neid, kui koridorikorve koristasin. Mis eesmärgil muretsetud - pole õrna aimugi :D

33. Kokanuga - ma mõtlen, et äkki on. Kuigi ma ei tea, mida selle all täpselt mõeldakse.

34. Voodipesu - ???

35. Suur peegel - on. Aga ma ei kasuta väga palju.

36. Haamer - kindlasti kuskil on, aga täna just oli mul vaja ja mitte kuskilt ei leidnud.

37. Veiniklaasid - aaa, veiniklaasid on eraldi. Nagu öeldud, olemas.

38. Seinariiulid - mul on seina ääres mõni riiul. Seina peal siiski pole ühtki.

39. Mõõdulint - muidugi. Ja kasutan hoogsalt.

40. Kapisüsteem asjade säilitamiseks - ei. Aga tahaks. Ja loodetavasti saan.

Kui ma arvestan ainult neid asju, mis päris MINUL on, siis olen ma täiskasvanuks olemisest päris kaugel. Aga hr H-ga kahe peale anname täiskasvanu mõõdu välja küll, ta must vanem nagunii :D

Sünnipäevaeelne väljakutse 5 - lapsepõlve lemmikraamat

Nagu paljud teised lugesin ka mina lapsena väga palju. Ma vist loen ka praegu keskmise inimesega võrreldes palju, lihtsalt FB lugemisväljakutse grupi inimesetega kõrvutades on mu lugemus ikka väga vähene. Aga seal on ikka elukutselised ka juba :d

Igatahes. Lapsena lugesin kõike ilma suurema pirtsutamiseta. "Tavaliste" raamatute kõrval läks rahumeeli nii luule kui draama. Eriti meeldis mulle näidend sellest poisist, kellele isa tõi kolm sulge ja kelle sõna kõik kuulama hakkasid, kui tal need peas olid. Luuleraamatutest meeldis mulle kõige rohkem üks kõvade kaantega pisut suuremas formaadis hall raamat, mis oli mõne vennasrahva kirjaniku oma, sest piltidel olid peenikeste patsidega tüdrukud söömas tulipunaseid õunu.

Kõige rohkem lugesin siiski "Vendasid Lõvisüdameid" ja vanaema juures olles raamatut"Viimases pingis". Aaa, "Neljas kõrgus" oli ka üsna tihti kavas.

Sellesse aastasse hüpates olen lõpuks ometi suutnud käivitada süsteemi, mille käigus kirjutan üles läbiloetud raamatud, lisan kommentaari ja panen hinde. Ma olen aastaid mõelnud, et tahaks seda teha :D

Nüüd oma märkmikku sirvides tuleb kohe meelde, et mulle väga-väga meeldisid "Lillede keel", "Ikka veel Alice", "Matmisriitused" ja "Emapiim". Tegelikult meeldis "Piiririik" ka väga, aga see pole mul veel märkmikus kirjas. "Piiririik" on mu elus vist esimene raamat, millega ma väga tugevalt tunnen, kuidas kunagine "suht okei" raamat on ootamatult kasvanud "ma ei või kui ilus" raamatuks :)

Mõtiskluse mõttes lisan siia, et loen praegu ka Sebastian Bergmanni needust. Kõik fännid on juba lugenud, nii et raamatukogus pole enam järjekorda, saab rahus järjest lugeda. Ja ma olen kõhkleval seisukohal, kas see mulle meeldib. Ma olen muidu ikka selline tavaline "suletud toa" müsteeriumi mees, selles sarjas on seda tüüpi meenutav ainult esimene osa. Samas on vastuvaidlematult tegemist paeluva sarjaga, ega ma ilmaasjata viiendat osa just ei lõpetanud :D Ja jumal küll, kuidas mulle Vanja närvidele käib. Ma saan aru, et üldiselt on Sebastian see, kes pahameele ära teenib. Kuigi ma tõesti ei saa aru, mispärast kõik tegelased nii erutatud pidevalt on sellepärast, et Sebastian mõne naisega magab. Eriti Vanja. Ja no see, kuidas ta suhteid katkestab armastatud inimestega, sest nad on valetanud. Oleks siis, et midagi pahatahtlikku valetanud. Ei, päriselt, mul on tõe ja vale osas ikka väga teised piirid :) Just hiljuti ütlesin hr H-le, et kui tal peaks mingi teine naine olema, siis mulle küll ärgu pihtima tulgu, põdegu omaette :D

Sellise ülestunnistusega ongi päris hea lõpetada.

Sünnipäevaeelne väljakutse 4 - lemmiklood

Kui ma seda väljakutset tegema hakkasin, siis pidasin silmas, et püüan teemasid sõnadega täita viimasest aastast lähtuvalt. Kuna see viimane aasta on jäänud väga kasinalt kajastatuks. Nii et teemad on üks asi, see, mis ma kirjutan, vähe teine :) (nagu ma üldse peaks kellelegi midagi selgitama, eksole). 

Aga lemmiklugudest ja muusikast rääkides väärib äramärkimist asjaolu, et meie muusikaviktoriiniüritus on ikka väga kokku kuivanud. Siin on kaks asja. Ühelt poolt on need viktoriinid pahatihti ikka täiesti üle võlli rasked. Kui ma ikka 16 loost 14 pole elus mitte kunagi kuulnud, 12 esitatud bändistki mitte, siis on suht lame seal istuda. Ühel viimasel korral tuli küll Placebolt lugu, mida ma eluski kuulnud pole, aga vähemalt tundsin bändi ära. 

Teine asi on see, et pole nagu õiget seltskondagi. M, kellega koos käima hakkasime, sai lapse ja enam ei käi. T, kellega eelmisel sügisel otsustasime sõpradeks hakata ja koos viktol käia, kolis ära. J sai tähtsa töö pealinnas ja ilmus kohale nagu kuuvarjutus (õnneks tal enam seda tööd pole, nii et on lootust). Ootamatu M, kes lihtsalt meie seltskonda sattus, otsustas samuti pealinna kolida, et oleks mingigi lootus tööd leida. No ja siis oli meil veel R, kes polnud ka otseselt kellegi sõber ja seepärast ma ei oska öelda, miks ta enam muusikaviktoriinil ei käi, kui mitte pidada põhjuseks seda, et tegelikult elab ka tema pealinnas.  Lihtsalt varem polnud see probleem. Ta kusjuures oli ainus, kes päriselt ka lugusid teadis. Ja kuuvarjutusena kohal käinud M-i vend S ei lähe ka täie eest arvesse, sest ta on pidevalt reisil.

Nii ma enam polegi käinud. Eks paistab, mis uuel hooajal juhtub. 

Aga et teemasse ka ikka läheks, siis üks lugulaul lõpetuseks.

Sünnipäevaeelne väljakutse 3 - lemmiksöögid (või siis midagi muud)

Kui ma kirjutaks siia päriselt oma lemmiksöökidest, tuleks sellest väga suvaline postitus ka mu enda jaoks. Mulle meeldib kartulipuder ja piimasupp, hakklihakaste ja ühepajatoit. Aga need kõik peavad muidugi õigesi tehtud olema :) Oma kanaklimbisupiarmastusest olen kindlasti juba kirjutanud. Pannkooke armastan. Põhimõtteliselt ei ole mul põnevate toitude vastu ka üldiselt midagi, lihtsalt tavaliselt ei viitsi ma neid teha.

Mis viib mind teemani, mis ka tegelikult vajab jäädvustamist.

Ma olen praeguseks elanud kuu aega ilma normaalse köögita. Tähendab. Mul on pliit ja kraanikauss ja külmkapp ja isegi mõni niisama kapp. Aga see kõik on VÄGA ebamugav, sest põhimõtteliselt on tegemist remondiaegse olukorraga, kus kõik on võimalikult eest ära pandud. Ja remont seisab ja seisab veel mõnda aega.

See on kestnud nii pikka aeaga, et isegi rõõm suuremast ja normaalsemast vannitoast ei suuda enam frustratsiooni täielikult ära võtta.

Ja sellises olukorras planeerin ma üle kümne aasta suuremat sünnipäevapidu.

Ainus lohutus on see, et inimesed ei eeldagi minult ideaalset kodu, nii et vähemalt ei pea nad pettuma. Pidu tuleb kindlasti meeleolukas. Lihtsalt kõik nõud on ühekordsed. Ja toidud tellitud.

Sünnipäevaeelne väljakutse 2 - mis mind rõõmustab (m.h ka riigieksamist)

Vastukaaluks eilsele siis rõõmustamise teema, mis võimaldab väga kenasti käsitleda ka Indigoaalase soovitud teemat.

Ehk siis. Mind rõõmustavad igasugused asjad. Reiside planeerimine ja nendel käimine. See, et meil on nüüd vannituba, mis on suurem kui luuakapp. Et meil on laps, kes on asjalik ja enamiku ajast saab iseendaga päris kenasti hakkama (kohatute kommentaaridega peab veel tööd tegema). Arbuus, maasikad ja murelid. Uued põnevad raamatud, mida lugeda. Et hr H teeb tööd, mis on küll pingeline, aga pakub talle väljakutset ja tunnustust. Et ma võtsin lõpuks julguse kokku ja üle mitme aasta kutsun oma sünnipäevale külalisi (kujutage vaid ette, mul tuleb lausa kaks sünnipäevapidu :D). Nojah. Ja siis teeb mind rõõmsaks, kui mu õpilastel hästi läheb, mis viibki meid sujuvalt selleaastaste riigieksamite juurde.

Esiteks avastasin ma, et pole neist üldse midagi kirjutanud. 

Mis ma öelda oskan. Kui ma eksamil esimest korda eksamivihiku läbi sirvisin, hakkasin itsitama. See oli VÄGA entusiastlikult koostatud eksam. Lugemisülesanded olid väga lahedad - Kivirähk, Grigorjeva, üks muralismist ja grafitist rääkiv ülesanne ja siis tekstid, mis käsitlesid isesõitvaid autosid. Ülesanded olid okeid, tekstid minu meelest normaalsed ja teemad pigem huvipakkuvad, nii et sellega oli kõik korras. Muigama (ja itsitama) panid mind kirjutamisteemad. (Järgnev pole täpne, vaid mu mälu järgi taastatud, kirjutamisülesanded on ju nagunii hoopis teistsuguse sõnastusega).

1. Kas kirjaniku eluloo tundmine on vajalik tema loomingu mõistmiseks

2. Kuidas saavad noored aidata kaasa Eesti probleemide lahendamisele

3. Kas kunsti peaks avalikult eksponeerima

4. Kuidas on tehnika areng mõjutanud inimeste tervist 

Teemadel iseenesest ei olegi nagu väga viga, aga siin on väga selgelt näha, millisel teemal õpilased kirjutasid. Mina panustasin, et 50% kirjutab neljandal, 40% teisel ja ülejäänud kahel siis 10% abiturientidest. Tegelikkus oli veel hullem, sest ca 75% kirjutas neljandal, siis mingi 20% teisel ja ülejäänud kahel 5%. Protsendid on loomulikult meelevaldsed ja tuginevad mu kolleegide-kirjutamisosa hindajate hinnangule. Ma siiani ei suuda uskuda, et eksamit kokku pannud komisjon seda ette ei näinud :) Lugemisülesanded jagunesid normaalsemalt, kuigi ka siin võidutses neljas ülesanne ülekaalukalt. 

Kusjuures sel aastal tekkis mul eksamit avades ka väike ärevus sisse, sest Sveta Grigorjeva on mu lemmikautor Eestis, seega olen tema tekste tundides päris palju kasutanud. Ja selle, et terviseteema eksamil esindatud on, pakkusin ka välja. Aga ausõna, puhtalt selle järgi, et seda pole jupp aega olnud. Ja kui palju neid läbivaid teemasid GRÕKis ikka on. Siiski võttis tsipa kõhedaks, sest osalen ju riigieksamit ettevalmistavas komisjonis, mis tähendab, et kui selguks, et minu õpilased juhtumisi teavad, mis ülesanded tulevad, oleks vähe nõme või nii :) Aga tõesõna puhas juhus, seda enam, et eksamit kokku panevas komisjonis ma ju ei osale. Aastate lõikes on muidugi tiba kummaline ka see, et minu õpilased teevad järjepidevalt lugemisülasandeid paremini kui ülejäänud kool. Vahet pole, kas mul on tugevam või nõrgem klass, selles on nad ikka parimad. Sel aastal lõpetas mul kaks klassi. Ja mõlemad olid paremad kui ülejäänud. Ma ei oskagi seda fenomeni kuidagi selgitada. 

Nüüd siis aga rõõmu juurde. Meie kooli selleaastane tulemus oli Eesti keskmisest ligi seitse punkti kõrgem, mis on meie kohta väga suurepärane tulemus. Ja mis mind eriti rõõmustas - mu tugevam klass tegi eksami keskmise tulemusega 75, mis on ennenägematu meie koolis :) Teine klass, kes oli ... vähe nõrgem ... paugutas samamoodi uskmatud 67 punkti klassi keskmisena (ma lootsin, et 60 tuleb täis), mis jahmatas mind sõnatuks :)

Ehk siis. Meie kool kindlasti ei hakka vaidlustama hindajate tööd :D

Nüüd aga paari sõnaga sellest Miina Härma skandaalist, kus õpilased võrreldes proovieksamiga väga vähe punkte said. Esiteks on mul probleem sellega, et skandaali taga on Miina Härma. Ausalt, oleks ükskõik mis teine kool samamoodi ajakirjanduses esinenud, ma oleks lugenud, noogutanud, öelnud, et võibolla tõesti. Aga mitte nende puhul :D See on aastaid kestnud probleem, et MH õpilased saavad nende õpetajate arvates liiga vähe punkte. Ja kui ma ütlen aastaid, siis ma ei liialda kunstiliselt. Neil on olnud iga asjaga nokkimist, k.a ülesannete sõnastusega, mis kellelegi teisele (ka õpilastele ) pole probleeme valmistanud. See, et hindajad on nende arvates ebapädevad, on juba vana uudis.

Loomulikult on paras pauk, kui kool saab oodatust oluliselt vähem punkte. Aga väide, et probleem on selles, kui proovieksamil 100 punkti saanud õpilane saab päris eksamil 80, on naeruväärne. Alustuseks on 80 punkti väga okei tulemus ja seda peaks minu meelest ka õpilastele rohkem selgitama. Mul sai üks õpilane 87 punkti ja arvas, et tal täiesti ebaõnnestus eksam. Nagu. 87 punkti sellisel eksamil on täiesti suurepärane. Ma olen millagi siinsamas blogis arvutanud, kui palju on võimalik kaotada detailides. Laias laastus lugemisülesandes 10 punkti (vastused on õige, aga mõnes osas pisut ebatäpsed) ja 5+2+1 kirjutamises (sisu eest maksimumi saamiseks peab olema arutlev, üldistusjõuline ja hästi põhjendatud, peaaegu maksimum on  sama ainult ilma üldistusjõuta; stiilis puudub omanäolisus. Ja ülesehituses võiks vorm paremini toetada sisu). Seega 82 punkti on ka siis, kui oled kõik hästi teinud ja on lihtsalt väike loks sees olnud. Kusjuures inimene pole teinud õigekirjavigu... 

Nii et jah. Eesti keele eksami tulemus on ehk ettearvamatum kui mõni teine. Aga ma ei ütleks, et sellega seoses ka subjektiivsem, sest kõiki hinnataksae sama puuga. Enne lugemisosa hindama hakkamist on meil standardimiskoosolek, kus pannakse täpselt paika, millisele vastusele kui palju punkte võib panna. Ja edaspidi käib vajadusel samuti arutelu - kas seda lugeda õigeks või mitte. Ja kui grupp otsustab, et on nii, siis nutad ja hindad :D Kirjandite puhul on asi küll pisut teine, samas on nende töömaht veelgi suurem, mis tähendab, et aega mõelda "teeks sellele koolile vähe rangemalt" küll pole :D

Ja teine asi, mis mind tegelikult selle artikli juures üllatas, oli õpetaja väga täpne ülevaade oma õpilaste punktidest osade kaupa. Meil kehtib küll privaatsuspoliitika ja tulemusi saame klassi keskmisena. Ja siis nii palju, kui õpilased ise jagada soovivad. Ma sain sel aastal näiteks ühe screenshot´i messanger´i, sest õpilane oli lihtsalt nii õnnelik :D Ja lõpupeol tunnistasid kõik ausalt, kui palju nad said ja kas on rahul. Mõnda muidugi ei näinud, aga üldise pildi saab kätte. 

Nii et kokkuvõttes ma ei suuda Miina Härma probleemi tõsiselt võtta. Ja rõõmustan hoopis oma õpilaste edu üle :)

Sünnipäevaeelne väljakutse 1 - mis teeb mind kurvaks

Inimene peaks ju suutma 9 päeva järjest blogida? Igatahes on mul nimekiri ees ja plaan paigas :)

Esimeseks teemaks andis random.org mulle "Mis sind kurvastab".

Alustuseks tulevad mul kohe pähe olukorrad, kus Ruudi ja H omavahel hakkama ei saa. Paganama eeldamise maailmameistrid mõlemad :D Ma ei saa aru lähenemisest, kui lihtsalt ei öelda, mida oodatakse, vaid vihajatakse, seejärel eeldatakse, et vihjatu nagunii teisele ei sobi, ja lõpuks solvutakse. Või kui teine pool saab vihjest aru, nõustub, aga vihje andja IKKA eeldab, et see ei sobi. Kui järele mõelda, et tee see mind tegelikult kurvaks, vaid ärritab :D

Mõnikord olen ma kurb, sest tööl ei lähe nii hästi. Siis olen ma tõesti kurb, mitte vihane. Mõnikord seda ka, aga pigem nukrutsen, kuigi vihaga oleks kergem neist situatsioonidest üle saada.

Vahel olen kurb, kui mõtlen inimestele, kes soovivad lapsi, aga neid ei saa. Ja vahel kurvastan ka selle pärast, et Ruudi peab üksi minu ja hr H hooldekodu arveid maksma. Hr H isast on mul ka vahel kahju, kuigi tihedamini ta ka pigem ärritab mind, sest ise on ta oma elu selliseks elanud. Aga ikkagi on kurb, et ta istub seal üksi ja keegi nagu õieti ei hooli. Samas kui minu vanematel on kolm last koos peredega, kes pidevalt külas käivad. Ja mitte sellepärast, et peab, vaid ikka tahtmise pärast. Me ostsime Ruudiga ühe 10-kilose arbuusi Korful, sest poemüüja meenutas meile mõlemale hr H isa ja meil hakkas temast kahju :D

Loomulikult teevad mind kurvaks kõik lood, mis puudutavad kiusamist. Ja eriti kurvaks teeb mind see, et kiusamine ei kao ka täiskasvanuna. Et on inimesi, kes ka tööl käies ei saa aru, et nad käituvad nõmedalt. Täiskasvanute seltskonnas lihtsalt ei ole kaasajooksjaid nii palju.

Vahetevahel ma natuke haletsen ennast, et ma pole nii tragi ja karismaatiline ja töökas kui võiks, vaid lükkan varbaga puhta pesu eest ära, et diivanil rahulikult candy crushi mängida, selle asemel et kodukujundusega tegeleda või seltskonnas sõprussidemeid luua. Või pesugi triikida :D

Üldiselt aga ei kurvasta ma eriti tihti, vaid toimetan (või mängin candy crushi) päris rõõmsal meelel :)

Sünnipäevane väljakutse - miks on hea olla kolmkümmend

Ongi siis käes see päev. Hommikul tervitas mind voodi ääres meesrühm lillede ja üllatustega, pakuti kohvi ja kringlit, musitati ära ja lasti jalga :)

Kunagi tundus 30 hiigelsuur vanus. Noh enam-vähem sama vana kui mäed. Tuleb tunnistada, et tegelikult pole asi üldsegi nii hull, tagantjärgi mõeldes tundsin vist nt 23. sünnipäeval end palju vanemana. Targema ja küpsemana igatahes. Siiski on mõningad head asjad aja jooksul kujunenud.

1. Mulle on lõpuks kasvanud rinnad. See, millega ei saanud hakkama ei puberteet ega rasedus, sai hakkama aeg. Loomulikult ei käi see nii, et ärkasin täna hommikul üles koos silmatorkava büstiga. Olen lihtsalt jõudnud vanusesse, kus reie ümbermõõt 45 cm on asendunud partiiga, mis võimaldab kanda erineva lõikega kleite, ilma et ma peaks strateegilistesse kohtadesse sokke toppima. Mitte et ma ka seda kunagi teinud oleks. Aga tõepoolest, naiselikum figuur on saavutatud ja ma olen sellega väga rahul.

2. Armukadedus on minevik. Ma olin nooremana väga armukade inimene, loomulikult varjasin seda, aga sisimas põdesin. Nüüd ma tean, mis on minu väärtus. Mis iganes ka juhtuma peaks, ma tean, et mina (oma rindadega) olen ikkagi püss.

3. Kadunud on vajadus teha mõttetuid asju. Näiteks viibida peol, mis mulle ei meeldi lihtsalt sellepärast, et äkki toimub mindagi ägedat. Been there, done that ja saan üldistada, et peod on ikka ühesugused. Püsisuhtes olles ei toimu seal nagunii midagi uut. Eriti kui oled jõudnud vanusesse, kus alkoholitarbimine on muutunud mõttetuks energia raiskamiseks.

4. On tekkinud teadmine, et maailma muutmiseks ei pea olema kuulus kirjanik või Eesti president. Maailma saab paremaks paigaks muuta ka oma igapäevatööd armastusega tehes. Ja oma perega koos olles. Mis ei välista, et ma ühel päeval presidendiks ei saaks.

5. Pole enam tahtmist olla keegi teine. Kui ma pole see inimene, kes armastab gurmeelõunaid vaaritada, siis nii ongi. Minu tugevused on teises kohas ja nende asjadega ma tegelengi. Mis siis, kui see tähendab lihtsalt raamatute lugemist ja blogimist.

6. Mul on mees, laps, kodu ja töö. Ja ma armastan neid kõiki. Kahekümnendate alguses ei kujuta ette ka, kui rahuldustpakkuv selline pakett on. Aga on. Ja see on paganama hea tunne :)

Sünnipäevane väljakutse - miks mulle sünnipäevad ei meeldi

Kuigi mu pärissünnipäev on alles teel mu juurde, sai pidu peetud ja kingitused skooritud. Pildil on näide kingitusest, mille prl Vaprake, prl Lumivalgeke (varem tuntud kui prl S või prl Sirkka) ja Õde (varem tuntud kui õde) mulle kokku panid - kaart asjadega, mis nende arvates mulle maailmas kõige rohkem meeldivad. Mulle hullusti meeldib! Kaardil oli kaks asja, millest ma sekundiga õigesti aru ei saanud - üleval paremal nurgas olev Vanaema Weatherwax (arvasin lihtsalt võlumaailma) ja keskel olev New York (arvasin lihtsalt suurlinna, kuigi pärast suurlinna väljaütlemist sain kohe aru, et see NY). Kõik muu oli kristalselt selge.

Nüüd aga postituse teema juurde tulles.

Selliste kaartide osa mulle sünnipäevade juures meeldib. Mulle meeldib ka see, kuidas ma enne valmistun, seekord näiteks sidusin iga kahvli, veini- ja limpsiklaasi ning puuviljavarda ümber roosa, sinise või südametega lipsu. Mulle meeldib, kui inimesed tulevad kohale (mõnikord isegi kaugelt või on neil muidu mingi probleem tulemisega), toovad mulle kingitusi ja teevad mu vanuse üle nalja. Seekordses sünnipäevas on narrimispotentsiaali küllaga ("Las mööduvad aastad, las hallik läeb pea..."). Mulle meeldib, kui inimesed kiidavad mu sööke ja kinnitavad, et jagub kõigile ja kõigil saab kõht täis (isegi kui nad seda vaid viisakusest teevad, ma pole selles osas peps. Jätkuvalt pean kuldseks Tammsaare sõnu: "Inimesel pole vaja mitte tõtt, vaid inimesest peab armastama." Tsitaat on umbes, sest mu mälu pole enam endine). Nii et tegelikult on mul sünnipäevade juures palju asju, mis mulle meeldib.

Nüüd see osa, mis mulle ei meeldi.

Mulle ei meeldi, kui inimesed tulevad kohale ja hakkavad kõik mind õnnitlema. Ma ei oska kuidagi NORMAALSELT seda vastu võtta. Siis avatakse šampus ja ma saan veel kord kõigi käest õnnitlusi, räägitakse toredaid lugusid minu lapsepõlvest ja noorusajast. Ja jätkuvalt ei oska ma seda normaalselt vastu võtta, kogu see tähelepanu on nii hirmus. Siis hakatakse sööma-jooma, inimesed suhtlevad omavahel ja ma hakkan järjest rohkem tundma, kuidas keegi ei taha enam MIND õnnitleda ja toredaid lugusid minu lapsepõlvest või noorusest rääkida. Ma hakkan kurvaks muutuma - see on MINU sünnipäev, miks mina tähelepanu keskpunktis pole?!??? Kuni lõpuks toon tordi välja, kõik tõusevad püsti ja laulavad... ja mina tunnen end nagu tola seal tähelepanu keskpunktis.

Teate, kui väsitav selline tunnete möll on.

Sünnipäevane väljakutse - apetiitsed mehed

Prl Vaprake (varem tuntud nime all prl K, aga see on nii igav nimi. Ja Vaprake sobib talle väga hästi) tutvustas mulle uuema aja ilusaid mehi. Kahjuks ei saa ma neid inimesi siin jagada, sest ma ei mäleta nende nimesid. Ega ma ausalt öeldes ei mäleta ka nende nägusid, aga ühel neist olid muljetavaldavad kõhulihased. Vabalt võib olla, et ta ongi just nende pärast kuulus. Kuigi väidetavalt on ta näitleja.

Kui ma veel koolis käisin, oli maailma kõige ilusam mees vaieldamatult Johnny Depp. Minu üllatuseks selgus, et ta on siiani üks ihaldatumaid tüüpe ka koolitüdrukute seas, eelkõige piraatide pärast, milles ta minu meelest ei näe üldse ilus välja. Ütleme nii, et ta on üks neist inimestest, kes on meigita ilusamad kui meigiga. Ja mul pole midagi selle vastu, kui mees ennast meigib, Brian Molko on väga ilus. Kuigi ma pole kindel, kas ma oleksin valmis temaga lapsi saama, kui ta peaks seda miskipärast tahtma. Ahjaa, ma ei taha ju üldse lapsi saada rohkem :D

Aga ilus Johhny on minu meelest selline:

Mitte nii ilus on selline:

Teine ilus mees minu nooruses oli Ewan McGregor. Tema puhul ütleksin ma, et ta on inimene, kes on juusteta ilusam kui juustega, kuigi tegelikult pole ka viimasel variandil väga viga. Aga Trainspottingu-Ewani vastu ikka ei saa:

Ja nii uskumatu, kui see ka poleks, rohkem ei meenu mulle mehi, keda me oleks väga ilusaks pidanud. Meile meeldisid meie oma tutvusringkonna omad ka väga hästi.

Uuemast ajast ei tea ma suurt midagi. No Benedict Cumberbatch on Sherlockina üdini kaunis. Ja ma pean tunnistama, et Robert Pattinsonis on ka MIDAGI. Aga sellist tõeliselt hingematvalt ilusat meest ei meenugi.

Huvitav, kas meestega on nii nagu raamatutega, et kui oled neid liiga palju näinud, siis enam ei üllata ega tekita vaimustust?

Sünnipäevane väljakutse - suurim saavutus ehk kuidas ma lapse sain

Eks ma ole oma elus mõnda asja saavutanud ka. Näiteks sain sõidueksami esimesel korral tehtud, kuigi mu sõiduõpetaja arvas vist, et minust ei saa kunagi autojuhti. Selline tore toetav õpetaja oli. Siis olen ma mõned korrad koole lõpetanud, kusjuures kõige suuremaks saavutuseks pean viimast korda, kuigi see on ainus, mida ma ei lõpetanud cum laude. Magistritöö oma B-ga rikkus asja ära, aga ka see oli saavutus, sest retsensent pakkus D-d. Veel on suur saavutus see, et ma elasin üle oma esimese tööaasta, kuigi see oli tõesti kohutavalt raske - esimest korda sellisel ametipostil, kodus 2-aastane laps ja lisaks see magistritöö. Võtsin tol aastal nii palju alla, et KMI oli 17. Pärast hakkasin saiakesi sööma, nii et kaal tõusis kenasti.

Aga mis seal salata, suurim saavutus on ikkagi lapse sünd (sünnitus). Esiteks on see mind kõige rohkem muutnud. Ma usun, et kõik sünnitanud naised võivad kinnitada, et emaks saamine muudab tütarlapse naiseks, enesekindlamaks, eneseteadlikumaks, ja annab elule eesmärgi ja tähenduse.

Sünnitus ise oli tore, niivõrd kui sellist kogemust toredaks saab pidada. Ma ei saa öelda, et ma oleks sünnitust kartnud, pigem ootasin, sest ma olen see naisetüüp, kellele ei meeldi olla rase. Kuigi ma ei võtnud eriti palju juurde, mu näonahk ei muutunud jõledaks, ma ei kaotanud oma liikumisvabadust (läksin sünnitama kõhuümbermõõduga 92, nii et kõht tõesti ei takistanud väga palju mu elu), aga ikkagi ei tundnud ma ennast imeilusa õnnistatud olekus ingelnaisena. Nii et sünnitus oli pääsemine :D

Protsess ise võttis aega umbes 5 tundi. Haiglasse läksime küll natuke varem, sest elasime esimesest arvesse tulevast haiglast piisavalt kaugel. Arvesse tuleva haigla valis välja hr H, kes kohutavalt kartis sünnitust. Mina oleksin olnud valmis ka kodus seda tegema, aga kuna hr H minestas juba paljalt sellest mõttest, läksime ikka haiglasse.

Esimene läbivaatus tuvastas avatuseks 2 sentimeetrit, naised teavad, et seda pole palju. Lisaks olin sellise avatusega ringi käinud juba vähemalt nädala ja olin üldse liiga lõbusa näoga, nii et arst ei tahtnud mind alguses üldse jutulegi võtta. Aga kuna ta ei saanud KTG masinat hästi tööle, siis lubas armulikult meil paar tundi palatis oodata, et uut läbivaatust teha. Sellini me ei jõudnud, sest tunni pärast istusin juba põrandal ja närisin radiaatorit. Ämmakas vaatas selle peale küll natuke haletseva näoga - vaene tütarlaps, kui ta juba praegu niiviisi väänleb, mis ta siis tegema hakkab, kui päriselt sünnitamiseks läheb. Soovitas duši alla minna. Nüüd tuleb minu poolt selline ülestunnistus, mida tänapäeval üldiselt keegi kõva häälega välja ei ütle. Nimelt saatsin hr H minema. Mitte sellepärast, et ma oleks kuidagi häbenenud, aga ta käis juba mööda seinaääri ja tudises, nii et temast oli rohke tüli kui kasu.

Nii et läksin üksi duši alla ja olin seal teadmata kaua. Valud olid sellised, et mõistus hakkas ära libisema ja selgematel hetkedel mõtlesin isegi hirmuga, kuidas ma lõpuni vastu pean. Olin ju esmasünnitajana valmistunud vähemalt 12 tundi tegutsema.

Pärast määramatut aega duši all koperdasin palatisse ja ütlesin, et tahaks mingit leevendust. Ma ei olnud võtnud endale eesmärgiks "puhast sünnitust", olin vaimselt valmistunud ka erakorraliseks keisriks, kuna nägin kõrvalt, kuidas ma väga "pean-ise-sünnitama" suhtumisega sõbratar elas üle erakorralist sekkumist. Epiduraali ma ei tahtnud, ma ei tea isegi miks, aga ämmakas pakkus välja, et teeme emakakaelasüsti. Selles oli aga vaja enne emakat vaadata ja suur oli minu pettumus, kui selgus, et ootamatult oli selle pooleteise tunniga saabunud täisavatus. Nii et ei mingit leevendust, tuli sünnitama hakata.

Sellest hetkest on mul meeles meeletu palavus, higi lahmas ämbrite kaupa, kuigi mul oli riideesemetest seljas vaid üksik sokipaar. Ja see meeletu füüsiline pingutus. Ma pole elus sellist trenni ei enne ega ka pärast teinud.

Kui lõpp oli juba päris käeulatuses, ei jaksanud enam seista, vaid istusin. Ja sellest hetkest on meeles keegi naine, kes kogu aeg julgustavalt manitses: "Pressi ainult siis, kui valu tuleb." Ja mina püüdsin talle iga kord selgeks teha, et valu ei olegi, on ainult jõhker füüsiline pingutus. Lõpuks ma leppisin sellega, et valu ei ole.

Ja nii ta siis lõpuks sündiski :D Kaalule pandi teda kaks korda, sest ämmakas ei uskunud, et nii pisikesest naisest võiks selline üle nelja kilo kaaluv jõmakas sündida. Sain kinnitust oma varasemale arvamusele, et lapse kaalust ei olene, kui raske või kerge sünnitus on, laps on igatahes ebaloomulikult suur nende käikude jaoks. Igatahes olid minu esimesed sõnad oma lapsele: "Issand, kui suur sa oled."

Siis tuli hr H oma värisevate jalgadega tagasi, jätkuvalt täiesti endast ära, samal ajal kui mina olin nälga suremas ja tahtsin duši alla minna. See oli küll tõsi, et valu ja vaev lõppes hetkega. Aga samal ööl magavat jõmmi vaadates mõtlesin ikkagi - ta on niii armas ja kui kohutavalt kahju on sellest, et ta ei saa mitte kunagi endale õde ega venda, sest ma pole nõus seda uuesti läbi tegema.

Eneselegi ootamatult tabasin end paari nädala pärast uut sünnitust planeerimas. Et mida ikkagi veel paremini teha. Uus sünnitus on jäänud esiteks selle taha, et ma pole olnud valmis uuesti rase olema. Ja teiseks selle taha, et noorhärraga on alates tema neljandast eluaastast täpselt nii palju probleeme olnud, et ma tunnen, et ma olen juba vähemalt kahe lapse jagu kasvatustööd teinud.

Aga uhke on küll, kui on selline suur ja tore laps. Ja seda armastust, mis on mul tema vastu, ei anna mitte millegi muuga võrrelda :)

Sünnipäevane väljakutse - kuidas meil rahaasjad käivad

Kui alustada päris algusest, siis tuleb ära märkida, et ma olen pärit majanduslikult kindlustatud perest. Jah, kui mu vanemad oma elu alles alustasid, oli neil raske. Sel kuldselt nõukaajal esimese põlve intelligendina tuli peeti kasvatada ja sigu pidada. Ja nende kodu põles maha. Maani. Aga kõik see juhtus ajal enne mind. Hüva, peedid olid minu ajal ka. Aga selgemalt mäletan ma seda, kuidas peediraha eest ostetud sinise žiguliga ringi kimasime, sest ei pidanud ma peete rohima (või tehti nendega midagi muud? Ma ei tea ju) ega neid üles võtma. Ja vabariigi algusaegadel olid vist kõik vaesed, kes tõeliselt rikkad polnud. Aga minu teadlikum elu on möödunud nii, et me saime endale mõõdukal määral eluhüvesid lubada. Mitte jällegi pikki välismaareise, aga see-eest olen palju sõitnud ringi Eestis. Mulle osteti riideid, mida ma tahtsin (ega ma liialt ei tahtnudki), mul oli oma taskuraha. Nii et gümnaasiumisse jõudes ei olnud majanduslik kindlustatus minu jaoks väärtus - see oli normaalne.

Ülikooli ajal oli loomulikult ka kitsamaid hetki, aga tollased valikud olid pigem selles, kas osta süüa või suitsu. Õppisin muidugi hästi, mis tähendab, et sain stippi, isa toetas omalt poolt. Mul oli (tegelikult on siiani) oma korter, mille isa ostis ja hr H elamiskõlblikuks tegi. Nii et tööl ma käima ei pidanud ja vaatasin lihtsalt hämminguga oma sõpru, kes visklesid tööl ja koolis, ja mõtlesin, kuidas nad jaksavad.

Pärast Ruudi sündi läks olukord oluliselt keerulisemaks, aga ma olen alati lähtunud põhimõttest, et kõigepealt tuleb olemasolevast rahast ära maksta kõik arved ja pärast seda saab edasi vaadata. Olgem ausad, mõnikord oli see "pärast" ikka üsna nukker. Aga seda ma võin küll kinnitada, et maal on vaesena lihtsam elada - kohti, kuhu kulutada, on oluliselt vähem. Ja mis on veel olulisem - maal on vaeseid inimesi väga palju, nii et oma vaesus ei torka nii hästi silma.

Aga need raskemad aastad õpetasid mulle väga palju. Esiteks mõistlikult tarbima. Kui ma tollal lugesin mõnda artiklit teemal, kuidas säästlikult elada (neid ilmus palju, oli ju suure masu aeg), mõtlesin siiralt, milleks selliseid artikleid üldse avaldada - nii need asjad ju käivadki. Ja teiseks õppisin säästma. Selgus, et igasuguse sissetuleku juures on võimalik (ja ka vajalik!) säästa. Mäletan, kui uhke ma olin, kui sain oma esimesed 1000 krooni hoiupõrsasse. Praegu ei suuda ma küll ette kujutada, et mul oleks säästuarvel 64 eurot, tunneksin end väga-väga haavatavana. Kummaline tundus mulle see, kui palju on meie ümber inimesi, keda ei häiri, et neil on arved maksmata. Või et neil pole sentigi mustadeks päevadeks kõrvale pandud.

Praegu oleme seisus, kus me saame normaalselt elada. Kaugeltki mitte luksuslikult, aga normaalselt. Ma saan vajadusel osta oma pojale, mida ta vajab, toidupoes käies pole mul enam hindadest suurt aimugi, sest ostan seda, mida on vaja, ja ma tean, et ma saan seda teha. Ilma kuu lõpus rahatu olemata.

Huvitaval kombel on meil selgelt kujunenud olukord, kus on "meie raha" ja "minu raha". Hr H raha kuulub "meie raha" alla :D Ma ei tea, miks see nii on läinud. Äkki sellepärast, et mina olen oluliselt osavam ja vastutustundlikum majandaja, nii et kui "meie raha" peaks otsa saama, siis minul on ikka raha. Tegelikult ei topi ma oma nina ka sellesse, kuhu hr H raha läheb. Seda enam, et stabiilsete ajavahemike järel tuleb ta jälle oma kollaste kupüüridega, et ma endale midagi lubaksin. Eks ma siis teinekord lubangi, kuigi tavaliselt lähevad need kenasti säästuarvele :D

Siis lõpetuseks sobib ehk panna mu vanema õe mälestuskilluke ajast 90ndate algusest, kui tema oma pereelu alustas: "Mõtlesin, kas ma saan kunagi endale iga päev midagi magusat lubada."

Nüüd võib tõdeda, et saab küll.

Sünnipäevane väljakutse - minu lemmikriided Top 5

Sellele postitusele peaks vist eelnema hoiatus - järgneb hulk ebaprofessionaalseid fotosid. Mitte et ma muidu kohutavalt professionaalseid pilte teeks, aga riideid oli eriti raske pildile saada. Ja tunnistan ausalt, et ma väga ei üritanud ka, sest ma teadsin juba ette, et VÄGA palju paremat tulemust ma nagunii ei saavuta, nii et milleks pingutada?

Niisiis, üldvaade minu stangele:

Mul on tegelikult kapp ka, kust ma hoian maikasid ja dressipluuse ja pükse, aga seda ei hakanud ma üldse pildistama, sest see pilt oleks eriti kole tulnud. Kapp on nii pimedas nurgas ja lisavalgustuse ülespanek oleks ikka tiba liiga kummaline juba olnud :D

Aga üldpildi tegin puhtalt selleks, et näidata, kui kummaliselt võib minna ühe hipiga, kes kandis ainult värvilisi riideid. Nüüd on mul igapäevases kasutuses (nagu näha) mustad ja valged. Ja ma olen selle juures täiega õnnelik. Oleks keegi kümme aastat tagasi seda öelnud, ma oleks kõva häälega naernud. Ma pildil keerasin iseenesest värvid ka maha, sest värvilisena nägi ta eriti jabur välja :D

Nüüd aga riided, mida ma eriti tihedalt kannan ja seega ka kõige rohkem armastan.

Lemmik nr 1 - kardinast seelik

Selle õmbles mulle armas preili Sirkka. Mul on väga kahju, et ta sel suvel haige on ega saa mulle sünnipäevaks uut lemmikut õmmelda, mul olid plaanid kõik juba tehtud ja puha. Eks ma pean nüüd järgmist suve ootama. Seda valget pitsivahtu kannan ülitihti, see on võrdselt ilus nii mu tanksaabaste kui ka roosade baleriinadega, peal kannan tavaliselt musta taljesse triiksärki ja kujutan ette, et olen maailma kõige ilusam.

Lemmik nr 2 - romantiline pluus koos balloonseelikuga

Selle pluusi juures on kõige ilusam osa kaelus, mis on tõeliselt romantiline. Seelik on lihtsalt nii mugav ja praktiline, näiteks kuivab ta sekunditega. Temaga saab rahumeeli viibida viisakal vastuvõtul või murul istudes piknikku pidada - kõikjal tunneb ta end hästi. Teenib mind truult juba viiendat aastat ja väsimuse märke ei ilmuta.

Lemmik nr 3 - lehmakleit

Seda kleiti kannan ma harvem, sest lõige on selline, mis rõhutab seda osa kehast, mida üks pigem siiski noor naisõpetaja tööl olles ehk nii palju rõhutama ei peaks. Kui ta ikka soovib, et ka meessoost gümnasistid tunni teemaga tegeleksid. Väga ilusasti istuv kleit. Kusjuures üks väheseid asju minu garderoobis, mis tõepoolest sobiks ka kõrge kontsaga kanda. Et täielikult 60ndate seksikat koduperenaist välja mängida. Ma ei tea, miks pildil ka riidepuu on. Püüdsin tekitada illusiooni rippuvast kleidist?

Lemmik nr 4 - roosa kevadmantel

Tegelikult kannan seda loomulikult ka sügisel. Aga just kevadel - pärast pimedust ja külma - on suurepärane tunne nööpida eest kinni seda iludust ja uuesti elule ärgata. Sobib nii seelikute kui ka pükstega ideaalselt.

Lemmik nr 5 - tavaline univorm

Sall peab alati kaelas olema. Natukenegi külmema ilmaga ka müts, mitte siis kaelas, vaid peas. Aga jalas on mõistlik kanda plätusid, sest siis saab varbaid liigutada.

Sünnipäevane väljakutse - sõber suure tähega

Nagu ma juba alguses kartsin, pole suvine väljakutse üldse nii lihtne kui talvine. Aga kaks postitust on vahele jäänud väga meeldivatel põhjustel. Tegelikult ainult ühel põhjusel - sõber oli külas. Selline sõber, kes ongi päris sõber. Ma olen ikka öelnud, et minusugune sotsiopaat pole sellist sõpra ära teeninud.

Me oleme koos väga palju asju läbi teinud. Ausalt öeldes on nüüd isegi hirmutav mõelda, millest kõigest me oleme koos puhta nahaga välja tulnud. Mõelda vaid, kaks 17-aastast tütarlast, kes on veenudud, et nad on maailma valitsejad, kellele on peaaegu kõik lubatud. See ei ole turvaline kooslus :D Aga sellest, mida me koos oleme teinud, ei kahetse me mitte midagi!

Raske on välja tuua üht-kaht seika. Võibolla see lugu, kui me natuke eneselegi ootamatult Pilvepillerkaarele sattusime? Või maakondliku Aliase-võistluse ülekaalukalt ära võitsime? Või Portugalis apesine raksutasime? Või gümnaasiumi viimases klassis raamatupidajaliku täpsusega oma eesti keele õpetaja hilinemisi üles märkisime? Või raadiot tegime? Või keset ööd meie kooliteatri valgustajaL mäest alla kelgutasime? Või ükskõik milline hääletamine ükskõik millises suunas? Või meie kirjavahetus?

Ma ei tea, milline lugu on kõige parem, helgem, ilmekam. Kõik on toredad, kuigi oleme ühel nõul, et uuesti seda aega läbi elada ei tahaks. Aga meenutada on lõbus.

Kindel on see, et iga aastaga oleme saanud veel ilusamaks, targemaks ja paremaks. Ja see, et ta jutu sees rahulikult märgib mulle: "Imelik, et Sa lasteaias käinud oled..." viidates ilmselgelt minu mitte liiga hästi arenenud sotsiaalsusele, mis on üks põhilisi argumente, miks lapsed peaksid lasteaias käima, näitab nii kenasti, kui tore ja vahetu inimene mu sõber on :D

Väljakutse - muusika

Väga salakavalalt keeran teema kohe laulupeo peale ära, et ühineda kõikide nende teistega, kes sellest mälestusi heietavad.

Eks ma olen varem ka laulupeol käinud, huvitaval kombel küll mitte kunagi laulmas või tantsimas. Aga vaadanud olen platsi peal mitu korda. Ainult varem olen teinud seda pursui kombel vip-kohtadel istudes, eile olin esimest korda tavainimesena kohale tulnud.

Esimene üllatus oli see, et pilet maksis 9 eurot. Ma olin ausalt öeldes väga üllatunud, ma mõtlesin, et laulupidu on selline meie oma rahva üritus, kuhu kõik saavad ilma mõtlemata kohale tulla. Aga perega kuskilt kaugelt Eesti nurgast tulles pole see pilet ju üldse odav. Ma oleks olnud palju vähem üllatunud, kui piletit poleks üldse olnud. Iseenesest saan ju sellist piletit endale lubada küll, aga kuidagi ... palju tundus.

Teiseks oli minu meelest täielik potentsiaali raiskamine see, et alkopiirangust polnud tehtud suuremat sõnumit. Milline võimalus - Eesti riik annab selgelt märku, et meie siin ei toeta purjutamist. Okei, midagi oli ju kuulda olnud, aga kui palju rohkem oleks saanud seda ära kasutada. Ilmselgelt on ju tegemist suure töövõiduga kapitalismi üle. Ja nüüd hääbus see lihtsalt vaikselt ära.

Kolmandaks olin ma üllatunud, kui teistmoodi tundub laulupidu murul istudes. Seal ees toolidel polegi suurt midagi muud teha kui muusikat nautida ja jäästist süüa. Murul saab teha igasuguseid asju. Näiteks pilduda üksteist plastmassis jublakatega, erakordselt palju ringi siiberdada, naerda kõva häälega, kotist veinipudeli välja võtta ja sealt juua, last väntsutada. Selle kõige juures tundub uskumatu, et varem sai seda kõike teha õlletoobi kõrval, mis tähendab, et intensiivsus oli kordades suurem.

Tegelikult oli muidugi väga ilus ja võimas. Mulle meeldis kontseptsioon -  igalt laulupeolt üks laul. Põnev oli mõelda, milline laul on tulemas. Seda põnevust suurendas fakt, et me ei ostnud endale kava ja hiljem, kui me juba tahtsime osta, enam seda võimalust ei pakutud.

"Ärkamisaeg" ja "Koit" olid muidugi imeilusad, vaatamata sellele, et korra kõndisid meist mööda kõrgete tanudega rahvatantsijad, kes näevad lihtsalt nii naljakad välja, eriti kui nad mitmekesi koos on. Ja sel ajal, kui Tõnis Mägi laulis "Koitu" jõudis Õde mulle kõrva sosistada loo sellest, kuidas Tõnis Mägi pidi "Koidu" esialgu vetsupaberile kirjutama. Ja no ei saa öelda, et see oleks heldimuspisarate tekkimisele kaasa aidanud.

Mul on hea meel, et ikka käisime. Teise kontserdi lõpp on muidugi võimsam, aga me nägime tulesüütamist.

Ja et postitus siiski natuke ka väljakutsega paremini klapiks, tuleb lõppu ka muusikapala, mida olen ka varem siia pannud, aga lugu on jätkuvalt hea.

Sünnipäevane väljakutse - õpetaja

Ma olen õpetajatega alati hästi läbi saanud. Miks poleks pidanudki - ma olen ilus, tark ja osav ;) Või siis täpsemalt, mulle on alati õppimine meeldinud. Ja kui ka mõni aine pole huvi pakkunud, olen selle enda jaoks siiski selgeks teinud, sest minu jaoks pole sellist asja olemas, et ei saa. Välja arvatud orgaaniline keemia. Aga ka selle teen ma endale ükskord selgeks.

Igatahes olin ma koolis mõnus õpilane ja nüüd, ise teisel pool olles, saan aru, et nii mõnegi õpetaja jaoks olin ma arvatavasti tugiisik klassis, see, kelle peale võis kindel olla. Mitte et mulle kõik mu õpetajad väga meeldinud oleks, aga üldjuhul suhtusin neisse siiski kui inimestesse, kes tegid oma tööd. Ja töötegijat tuleb austada. Ainult oma filosoofiaõpetajat ei suutnud ma kuulata. Ma lihtsalt ei kuulnud teda. Ja mingil hetkel loobusin tundides käimast. Kuna ma olin ka gümnaasiumis peaaegu läbiviieline, ei tehtud sellest probleemi. Ma pole siiani täielikult veendunud, et tunnis kohalviibimine oleks ülim väärtus iseenesest. Mõnikord mõne inimese jaoks pole.

Koos oma õpetajatega olen ma teinud kohati väga kummalisi asju. Nii kummalisi, et avalikus blogis avalikuna hästi ei tihka kirjutadagi. Üht võin öelda - ühegi õpetajaga amelenud pole ma iialgi. Eks kõik meesõpetajad, kes on mulle tunde andnud, on olnud ka umbes sada. Tegelikult üks on ka noorem olnud, aga tema polnud piisavalt atraktiivne. Aga muid asju, mis õpilastele keelatud on, olen küll koos õpetajatega teinud. Kusjuures nendega, kes on siiani austusväärselt oma kohal.

Mina küll ei julge. Ausalt. Ma võin õpilastega lobiseda väga isiklikel teemadel, võin jagada nendega oma kohvitassi, võin külma korral nendega kaisutada, aga näiteks alkoholi tarbivad nad omaette.

Sünnipäevane väljakutse: lugu sellest, kuidas ma ükskord Pirogovil politseinikuga õlle pärast tülli läksin

Tegelikult oli tänane teema minu joogiharjumustest. Aga arvestades ühiskondlikke liikumisi, läheb postitus kenasti alkoholi peale üle. Mis sellest, et ma viimastel aastatel olen alkoholi tõesti minimaalselt tarvitanud. Oma tervisliku seisundi pärast olen ka kohvijoomisest loobunud, nii et ma ei teagi, millest ma kirjutama peaks. Kraaniveest tundub natuke liiga diip terve postitus teha. Nii et jääb alkohol.

Kõik muidugi teavad, milline seadusemuudatus alates 1. juulist kehtib. Mina muuseas olin selle täiesti ära unustanud, aga õnneks lahked inimesed internetis tuletasid meelde. Meelest oli see mul läinud arvatavasti sellepärast, et mind väga ei loksuta see, kas pargipingil võib õlut juua või mitte. Tänaval jalutades on nagunii erakordselt ebamugav juua, nii et seda ma ei pelga. Ma ei usu ka, et seadusemuudatuse rõõmust suur hulk inimesi otsustab linnatänavail äärekividele oma pepud maha panna ja alksi juua, sest nüüd VÕIB. Pigem tundub mulle, et uus seadus kaotab ära sellised lood, nagu juhtus minuga ükskord ammusel ajal Tartus.

See juhtus hiliskevadisel ajal umbes kell viis hommikul. Olime viimased seitse-kaheksa tundi rahulikult Pirogovi "piknikualal" sõpradega juttu ajanud ja mis seal salata, nii mõnedki õlled ära joonud. Varasele hommikutunnile iseloomulikult oli plats ja seda ümbritsevad tänavad juba üsna tühjad. Olime meiegi lahkumismeeleolus. Aga enne teeleasumist oli vaja viimased pudelid tühjaks juua ja nii istusime platsi Lossi tänava poolsel veerel ja arutasime veel viimaseid olulisi küsimusi, mida paraku keegi vist hommikul enam ei mäletanud. Aga viksilt ja viisakalt istusime, ainult mina, vana sindrinahk, hoidsin oma jalgu kõnniteel. Ja loomulikult möödus meist patrull. Ja loomulikult see peatus meie juures. Minu jalgade pärast. Sest kuigi puhttehniliselt oli see osa minust, mis õlut jõi, küll kenasti lubatud alal, viibisid mu joobes jalad juba avalikul tänaval, kus alkoholi tarbida ei tohi. Mis sellest, et mu varbad ei võtnud lonksugi.

Ja nii me vaidlesime. Mul sai õlugi vahepeal otsa, aga vaidlus ikka kestis, sest tänaval ei ole lubatud alkoholi tarbida. Ja selles vadluses polnud kübetki huumorit, politseinikule ei tundunud olukord hetkeski absurdsena. Isegi mitte siis, kui tekkis küsimus, kas aknast välja kummardudes tohib õlut juua või mitte. Sest mu suu oleks siis ju juba tänaval. Eriti keldrikorteris elades.

Kusjuures ma olen elu aeg suhtunud politseinikesse austusega. Pole kunagi arvanud, et nende eesmärk on kiusu ajada või trahvi teha, pole arvanud, et seadusi tuleb täita, sest muidu kurjad politseionud hakkavad pahandama. Olen seaduskuulekas, sest minu meelest on see ühiskonna toimimise alus. Ainult need minu õnnetud jalad....

Olukord lahenes sellega, et ma läksin koju ära. Lubades, et rohkem ma õlut ei joo. Ega ma tahtnudki.

Ja selle kogemuse pärast arvan ma, et pole sel uuel seadusel häda kedagi. Ma tegelikult usun, et inimesed on ilusad ja head ega hakka kell kaks päeval laste mänguväljakul jõhkralt viina viskama.

Sünnipäevane väljakutse ehk kuidas ma peaaegu üldse naine ei ole

Tegelikult mul sellist teemat algselt plaanis ei olnud, aga inimene peab suutma kohaneda uute oludega ja oskama plaane ümber teha. Ja see kingateema tundus nii intrigeeriv, et võtan hoopis selle.

Ehk siis: 14 paari kingi, mida iga naine peaks omama.

Esiteks ei saa ma mainimata jätta, et ma ei saa aru, miks ometi peab ennast niiviisi väljendama. Eesti keeles on see omama-konstruktsioon niivõrd kohmakas, et masendav lihtsalt, et seda nii palju kasutatakse. Miks ei võiks öelda otse: 14 paari kingi, mis igal naisel peaks (olemas) olema? Teiseks ei saa ma aru, kust tulid kaks paari kingi juurde, sest originaaltekst, millele Õhtuleht ka viitab, räägib 12 paarist.

Aga noh, sellised on minu jalanõud.

1. Klassikalised mustad kontsaga kingad.
Iseenesest võin kohe alustuseks üles tunnistada, et mul pole ühtki paari kontsaga kingi. Kusjuures ma ei näe selliseid klassikalisi kingi veel lähima viie aasta jooksul enda juurde tulemas. Kuhu ma nendega läheks? Tööle? Selliste kingadega ei saaks ma teha kõike seda, mida ma tunnis teen. Nendega peaks ma siivsalt seisma või seksikalt toolil istuma. Ja nagunii näeksid need kõikide mu riietega lõbusalt kohatud välja :)

2. Pahkluurihmaga kinnised kingad. 
Panete tähele - kontsa pole mainutud? Nii et võin ausalt öelda, mul on selliseid kingi lausa kaks paari. Ühed klassikalised mustad (klassikat lisavad needid) ja teised punased, ka väga klassikalised. Kenad ümmargused ninad mõlemal küljes.

3. Pahkluurihmaga lahtised kingad.
Nope, selliseid mul jälle pole. Ma ei saa täpselt aru, mis olukorras nad asendamatud on?

4. Poolsaapad.
Loomulikult olemas. Eelmisel aastal olid veel eriti ilusad, aga kandsin need nii läbi, et ka kingsepp ei saanud enam aidata. See oli väga kurb lugu. Nüüd on mul tavalised mustad, nööride ja pannaldega. Pole küll täiuslikud, aga enam-vähem.

5. Kontsaga poolsaapad.
Kuna kontsa on mainitud, siis loomulikult pole. Taas - ma ei kujuta ette, miks üldse peaks?

6. Baleriinad.
Need on mul olemas. Mitte küll päris tavalised, sest mul on nii kitsas jalg, et tavalised baleriinad näevad minu jalas välja nagu paadid. Kusjuures ma pole ainus inimene maailmas, kellel see probleem on, aga need ülejäänud kannavad oma paate päris rahulolevate nägudega... Minu omad näevad välja nagu päris balletisussid, sest neil on peal risti-rästi kummid, mis hoiavad kinga igas asendis jala küljes. Ilusad roosad on ka:)

7. Loomaprindi-mustriga kontsakingad.
Ei. Tule. Minu. Koju. Mitte. Kunagi.

8. Metalsed kingad. 
Kui tegemist oleks metalsete baleriinadega, võiks isegi mõelda. Pildil on muidugi kontsadega. Aga ei, hetkel mul selliseid pole ja soetamisplaani ka pole, sest jätkuvalt pole mul sellistega kuskile minna.

9. Madala kontsaga kingad.
Konts on konts :D

10. Platvormid.
Vt kommnetaar nr 7.

11. Mugavad tossud või tennised.
Kusjuures tavalisi tenniseid mul praegu polegi, nii mu ruudulised kui ka mustad said jällegi totaalselt läbi kantud. Kuid plaan on otsa, kui ma lõpuks ennast õigesse kohta viitsin vedada. Seniks kannan oma üliilusaid Vanse.

12. Madalad sandaalid.
Loomulikult olemas. Nii pidulikult sädelevad kui ka igapäevased varbavahed. Olen väga rahul! Sups jalga ja minek. Eriti head on need autoga sõites, sest kui vähegi võimalik, sõidan paljajalu ja selliseid jalanõusid on hea lihtne jalast lükata.

13. Kõrge säärega madalad saapad.
Täiesti eksisteerivad. Mugavuse mõttes isegi lukuga. Aga tuleb tunnistada, et neid ma väga tihti ei kanna, kuigi nad on mugavad ja ilusad.

14. Kirsad.
Siin jäin ma pisut mõtlikuks. Miks peaks ühel naisel olema midagi sellist:

Aga usun, et silmas peetakse rohmakaid sõdurisaapaid. Ja nüüd lõpuks oleme jõudnud selleni, miks mul nii vähe kingi on. Sest ma kannan suurema osa aastast oma armsaid Alpi 3. Juba viimased üheksa aastat. Kulumise märke pole, jalad on kuivad ja soojad. Ja midagi pole parata, minu meelest on nad nii ilusad :)

Kokkuvõttes on mul kohustuslikest naiseks olemise jalanõudest olemas 43%, mööndustega isegi 50%. Nii et päris mees ei ole :)

Ja kõige naljakam on see, et tegelikult tunnen ma end päris naiseliku olevat ;)