Eks ma olen varem ka laulupeol käinud, huvitaval kombel küll mitte kunagi laulmas või tantsimas. Aga vaadanud olen platsi peal mitu korda. Ainult varem olen teinud seda pursui kombel vip-kohtadel istudes, eile olin esimest korda tavainimesena kohale tulnud.
Esimene üllatus oli see, et pilet maksis 9 eurot. Ma olin ausalt öeldes väga üllatunud, ma mõtlesin, et laulupidu on selline meie oma rahva üritus, kuhu kõik saavad ilma mõtlemata kohale tulla. Aga perega kuskilt kaugelt Eesti nurgast tulles pole see pilet ju üldse odav. Ma oleks olnud palju vähem üllatunud, kui piletit poleks üldse olnud. Iseenesest saan ju sellist piletit endale lubada küll, aga kuidagi ... palju tundus.
Teiseks oli minu meelest täielik potentsiaali raiskamine see, et alkopiirangust polnud tehtud suuremat sõnumit. Milline võimalus - Eesti riik annab selgelt märku, et meie siin ei toeta purjutamist. Okei, midagi oli ju kuulda olnud, aga kui palju rohkem oleks saanud seda ära kasutada. Ilmselgelt on ju tegemist suure töövõiduga kapitalismi üle. Ja nüüd hääbus see lihtsalt vaikselt ära.
Kolmandaks olin ma üllatunud, kui teistmoodi tundub laulupidu murul istudes. Seal ees toolidel polegi suurt midagi muud teha kui muusikat nautida ja jäästist süüa. Murul saab teha igasuguseid asju. Näiteks pilduda üksteist plastmassis jublakatega, erakordselt palju ringi siiberdada, naerda kõva häälega, kotist veinipudeli välja võtta ja sealt juua, last väntsutada. Selle kõige juures tundub uskumatu, et varem sai seda kõike teha õlletoobi kõrval, mis tähendab, et intensiivsus oli kordades suurem.
Tegelikult oli muidugi väga ilus ja võimas. Mulle meeldis kontseptsioon - igalt laulupeolt üks laul. Põnev oli mõelda, milline laul on tulemas. Seda põnevust suurendas fakt, et me ei ostnud endale kava ja hiljem, kui me juba tahtsime osta, enam seda võimalust ei pakutud.
"Ärkamisaeg" ja "Koit" olid muidugi imeilusad, vaatamata sellele, et korra kõndisid meist mööda kõrgete tanudega rahvatantsijad, kes näevad lihtsalt nii naljakad välja, eriti kui nad mitmekesi koos on. Ja sel ajal, kui Tõnis Mägi laulis "Koitu" jõudis Õde mulle kõrva sosistada loo sellest, kuidas Tõnis Mägi pidi "Koidu" esialgu vetsupaberile kirjutama. Ja no ei saa öelda, et see oleks heldimuspisarate tekkimisele kaasa aidanud.
Mul on hea meel, et ikka käisime. Teise kontserdi lõpp on muidugi võimsam, aga me nägime tulesüütamist.
Ja et postitus siiski natuke ka väljakutsega paremini klapiks, tuleb lõppu ka muusikapala, mida olen ka varem siia pannud, aga lugu on jätkuvalt hea.
No comments:
Post a Comment