Veel ühe TÜ vilistlase mälestused

Marca kirjutas nii toreda postituse oma ülikooliasjast, et ajas mul ka sõrmed kihelema. Ja kui Ritsik kommentaariumis arvas, et need küsimused, mida Marca kasutas, on nagu meem, haarasin härjal sarvist. Vastan samuti baka põhjal, sest kõik järgnev pole enam nii "ülikooli-värk" olnud.


1. Mis eriala ülikoolis õppisite, mis aastal lõpetasite? 

Ma ei suuda seda siia kirjutada. Ma ei oska seda isegi päris täpselt selgitada, miks selle must-valgel kirjapanek mulle liigse enesepaljastusena tundub, sest mingisugusest erilisest anonüümsusest minu puhul rääkida ei saa. Ja kui veel arvestada õppejõudusid ja kursusi, mida järgmistes vastustes mainin, pole väga keeruline välja mõelda, mis eriala ma õppisin. Aga vähemalt lõpetamisaasta jääb siis mõistatamiseks :D 

2. Millised hinded olid teie lõputunnistusel? 

Üldiselt A-d, paar B-d oli ka, aga tõesti mõni üksik. Mulle see õppimise asi on alati sümpaatne olnud. Eks ma käisin peaaegu kõikides loengutes ka, kus ma kirjutasin väga häid konspekte. Huvitav, kas tänapäeval üldse kirjutatakse õppejõu sõnu üles või on ainult slaidid, mida saab pärast kodus vaadata? 

3. Mitu korda eksamitel läbi kukkusite? Palun kirjeldage mõne sõnaga neid läbikukkumisi.

Kordagi ei kukkunud. Reaalset ohtu ka ei olnud kordagi. Kuigi kõige viimane eksam, mis mul bakas oli (T-A Põdra mingi aine), oli täielik õudus, sest ma ei saanud juba loengus pool ajast aru, millest ta rääkis. Ja hiljem eksamiks õppides samamoodi. Aga suuline eksam oli ja tänu sellele sain näidata neid asju, millest ma aru sain, ja hiilida mööda kõigest muust. Kõige rohkem kartsin vist Tooli "Sissejuhatust filosoofiasse", mis oli esimesel semestril ja otse gümnast tulnuna oli kogu see materjal paraja kõrgusega üle pea. See oli eksam, mille kohta räägiti, et kaugelt üle poole kukub esimesel korral läbi. Aga ära õppisin.

4. Lemmikõppejõud, paar sõna tema kohta.

Mulle meeldisid päris paljud. Urmas Pettisse olin esialgu peaaegu et armunud, ta oli ikka väga kena mees. Lisaks sellele, et ta oli väga meeldiv õppejõud. Marju Lepajõe loomulikult, sest ta on lihtsalt nii äge. Kalle Kasemaa loengud olid ülihuvitavad. Marca juures kiidetud Kulmar oli ka põnev tegelane, kuigi mingil hetkel läks vaimustus üle. Ja kindlasti Pille Valk, kellele metoodiline lähenemine on mind vist praeguses töös kõige rohkem mõjutanud.

5. Kõige veidram õppejõud ehk kõige professorlikum professor, paar sõna ka tema iseloomustuseks.

Kõige veidram oli vist ikka T. Jürgenstein, kes pidas loengut kas lakke või aknast välja vaadates. Ma ei tea, kas ta ka kõige professorlikum seetõttu oli. Kui veidrus välja arvata, siis tegelikult pakuks siia ikka Kasemaa.

6. Kõige ebameeldivam õppeaine, seletage mõne sõnaga, miks.
Kõige raskem oli minu jaoks saksa keel, sest seda polnud ma varem üldse õppinud. Kõige tüütumad aga praktilise usuteaduse ained, sest need absoluutselt ei huvitanud mind. See on ka valdkond, millest ma peaaegu midagi ei mäleta.

7. Kõige hullem temp, millega ülikooli ajal hakkama saite.
Mul ei meenu ükski tõsine temp. Ses mõttes et Kaarsilla kaarest üleminek pole ju temp? Otse peolt eksamile minek pole nagu ka tembu nime väärt.

8. Kõige meeldejäävam pidu. Meenutage seda mõne sõnaga.

Ma arvan, et ristimine ikka. See oli õudselt põnev, ei mingeid kummalisi sööke või seksuaalse alatooniga ülesandeid, mis gümnas olid olnud. Kõik oli väga peen ja intelligentne, samas äärmiselt lõbus. Pärast pidu muidugi ülemäära peen polnud :D Aga see-eest väga meeleolukas.
Muudest pidudest olid minu meelest minu korteris toimunud peod erakordselt head. Mu korter oli lihtsalt niivõrd eriline, et tõmbas peo käima.

9. Tudengiaja olulisim koht Tartus, kui peahoone välja arvata. Miks?

Pirogov kindlasti. Zavood. Neid vist põhjendama ei pea. Tegelikult meeldis mulle raamatukogu ka väga. Suurem osa töödest sai seal ära tehtud.

10. Mida käsitles teie lõputöö?

Otsisin vastust küsimusele, kes on see lubatud Tulija. Hullult paju vaeva nägin ja olin väga pettunud lõpuks, kui kaitsmisel kellelgi õieti küsimusi või etteheiteid polnud. Ma ei saanudki oma tööd kaitsta :D Magistritöö kaitsmisel sain küll mitmekordselt tagasi. 

 
11. Esimene töökoht pärast ülikooli.

Enne kui üldse tööle jõudsin minna, sain lapse. Ja siis läksin tööle juba hoopis teisel erialal.

Klassiõhtutest nostalgiaga

Noorhärra käis oma klassiõhtul ära. Oli suhteliselt rahul. Mingit ülimat vaimustust polnud, seda ma ei lootnudki, aga üldiselt oli tore olnud. Minu meelest oli ta lihtsalt natuke pettunud, et klassiõhtu tähendab seda, et pärast tunde mängitakse ja süüakse koos. Ma isegi ei tea, mida ta oma peas ette kujutas.

Mis mulle aga hullusti meeldis, oli see, et ka nemad mängisid "Pikka nina". Mul läks tuju kohe heaks, kui meenus, kuidas me ise fanaatiliselt sedasama kõikidel klassiõhtutel, sünnipäevadel ja muidu koosviibimistel mängisime. Kusjuures vanuse lisandudes sai mäng ka lisaleveli. Kui valik osutus valeks, tuli sellele valele valikule suud anda. Musi noh. Seda varianti me klassiõhtutel ei mänginud :D

Teine mäng, mida omal ajal lõpmatuseni mängiti, oli "Silma pilgutamine". See on kusjuures mäng, mille käigus ma esimest korda tunnetasin ... tõrjumist. Ma ei oskagi sellele nime anda. Ühesõnaga, mängu mõte on ju selles, et kutsud silmapilgutusega endale uue kaaslase. Ja seda mängu mängides märkasin esimest korda, et mitte kõigile ei tehta silma. Ma ise olin nii umbes seitsmenda klassini särav päike ega mõelnudki eriti sellele, et võibolla kellelgi pole nii palju sõpru. Aga ükskord kutsusin endale paariliseks ühe klassivenna, kes oli tark ja kindlasti tore ka, aga mitte selline seltskonna hing. Ja too mäng oli kohutavalt igav, sest mitte keegi ei meelitanud minu paarilist minu juurest ära. Siiani on mul meeles veel see sõnadesse mitte valatav kurbus.

Millalgi 5. või 6. klassis oli meil praktikant, kes õpetas järgmise tõelise hittmängu - "Sülle istumine". Mõte oli selles, et kõik istuvad ringis, ühel seotakse silmad kinni, teda keerutatakse kohapeal, siis vahetavad ülejäänud koha, kinniseotud silmadega isend peab kõndima kellegi juurde, istuma talle sülle ja kobamise teel aru saama, kelle sülle ta istus. Seda mängu sai ikka tunde mängitud. Eriti sünnipäevadel.

Klassiõhtutel oli alati ka viktoriin, mille õpilased kokku panid. Viiendas ja kuuendas oli ka playback. Ja siis loomulikult tants. Kusjuures poisid palusid tantsima. Selline paaristants läks üle kuskil seitsmendas klassis ja rohkem oma elus ma tegelikult polegi käinud sellistel pidudel, kus iga tantsu järel palutakse endale uus partner. Isegi meie praegustel kooli jõuluballidel on pigem nii, et paarikesed tantsivad ja siis mõni klassivend tantsitab klassiõdesid (ja õpetajaid), aga neid on ikka vähe. Meie tõeliseks lemmiktantsubändiks oli tol ajal L´dorado. Minu esimene folk lõppes L`doradoga ja see oli ka esimene kord, kui ma hommikuni tantsisin.

Oh, olid ajad :D

Jääboiler ja Dagö

Reedel oli meil abikaasaga taas kohtumine väljaspool kodulinna. Seekord käisime Inboili ja Dagö kontserdil. Need on kaks kooslust, mis tulid mu ellu suhteliselt samal ajal kui hr H, nii et kerge nostalgialaks :)

Jääboiler tuli mu ellu aastal 2003. Enne seda olin põgusalt tuttav mõne kuulsama looga. Need olid aastad, kus pühapäeval pärast folgi viimast kontserti (või isegi viimase kontserdi ajal) algas Suure Venna hoovis päris viimane kontsert, mis oligi alati Jääboiler. See oli veel see aeg, kui folgi viimane ametlik kontsert kestiski esmaspäeva varaste hommikutundideni, mitte ei olnud nii, et pühapäeva õhtul võetakse kesklinnast peotelk juba maha.

Jääboiler hakkas mängima nii umbes kell kaks või kolm, pimedusekanti hämar oli igatahes, ja laksutas siis kuueni. Ja rahvas hullus veel viimast korda, et siis järgmise aasta folki hakata ootama. Pärast seda võis näiteks lossadesse veel magama minna, sest folgi ametlik lõpetamine oli liiga valus.

Minu esimesed tantsud Abikaasaga said sealsamas Suure Venna hoovis tehtud.

Just Jääboiler oli kooslus, tänu millele ma avastasin Juhan Viidingu luule. Üks olulisemaid laule kogu mu elus on olnud see

Kunagi hiljem mängis Jääboiler isegi suures telgis, aga see polnud enam see. Kuulasime kassette, nii maki kui ka pleieriga (jah, mul oli veel kassettpleier :D).

Minu ja hr H esimene väljaspool kodulinna toimunud kontsert oli ka loomulikult Jääboiler. Tartus.

Esimene Dagö kontsert oli mul samuti folgil, aastal 2000, kui nad mängisid kell kaksteist öösel Kaevumäel ja Saatpalu joigus kogu kontserdi :D Aasta või kaks hiljem olid nad Kirsimäel, kus ma ennastunustavalt tantsisin.

Dagölt olid mul juba plaadid. "Toiduklubi" kuulasin nii palju, et mõned laulud enam ei töötanud. Ülikooliajal tuli "Hiired tuules".

Huvitaval kombel on Dagö ansambel, kes mu kõige lähedamastele (loe: hr H ja Getter :D) väga ei meeldi(nud). Minu jaoks täiesti müstika, sest ma olen esimesest hetkest peale olnud lummastud Saatpalu sõnad. Nendes on just see, et maailm on kuri ja paha, aga tegelikult on miski muu hoopis-hoopis olulisem. Et ma võin selle hirmsa maailmaga leppida, aga samas on mul võimalus keskenduda sellele, mis on päris ja hea.

Kõige-kõigem lugu on "Kuula kuula"

Read "Kõik mu haamrid ja kruustangid minema, milleks riistad, kui nendega luua ei saa" on mul aastaid kuklas olnud. Ja sõna  "tüüne" armastus on mul ka sealt :D Kui me mõned aastad tagasi õe perega Hiiumaal käisime, siis tema mees ütles merd vaadates, et see on nii tüüne. Ja see pani mind kogu Hiiumaad veel rohkem armastama.


See reedene Tartu kontsert oli väga-väga ilus. Enne seda sadas metsikut vihma, aga kontsert oli täiesti kuiv. Ja need tunded kontserdi ajal :D

Pärast käisime veel Ristiisas, sest seal müüdi Krieki, mis ei olnud tegelikult nii hea kui Brüsselis. Ja ööbisime Karlova tööliskorteris, kus me kuulasime hr H kõige lemmikumat Jääboileri lugu

Traditsiooniline eksamipostitus

Pärast kolme ja poolt tundi, 35 sisseastumiseksami töö parandamist, üht makaronisalatit, 4 õppetunni ettevalmistust ja kaht banaani hakkan ma tundma, et tuttav õõv hakkab peale tulema. Jälle mõtlen, kui paganama palju lihtsam oleks ise eksamit kirjutada, mitte 6 tundi... olla. Samas, selleaastane töö mulle JÄLLE ei meeldi. Innovel ei õnnestu vist kunagi mulle meelepärane olla. Eelmisel aastal olen kurtnud, et lugemisosa on igav, aga vähemalt kirjutamisosa on meeldivalt mitmekesine. 2013. aastal olin ehmunud lugemisosa raskuse peale, kuigi hiljem siiski redigeerisin seda arvamust ning möönsin, et üks tekst neljast oli okei. Sel aastal hädaldan kirjutamisülesannete üle. Ma ütleks, et suht tropid teemad on :D Ses mõttes, et kultuursel boheemil, keda mina kolm aastat oma käe järgi välja olen koolitanud, polegi õieti valikut. Sest mida kirjutab "Toomas Niperaadi" ja "Isa Goriot´" lõpututesse sügavikesse kaevunud noorboheem rahvusvahelisest olukorrast või väljarändest. Hmmm, mida rohkem ma nendele teemadel mõtlen, seda hullemad nad tunduvad. Ma arvan, et mina oleks käitunud oma uue füüsikaõpetajast kolleegi soovituse järgi: "Ava vihik ja nuta pool tundi." Mulle tundub, et pole mitte ühtegi teemat, mis võiks üht koolilõpetajat päriselt puudutada. Või mis oleks mind puudutanud - eneseotsing, tõe ja õiguse küsimus, moraalsus.

Lugemisülesannetest on luule sel aastal lahe (Rooste "Rahvaloendaja", mis mulle juba ammu meeldib), küsimused on suhtkoht normaalsed, alusteksti uuesti läbi lugemata tundub, et oskaksin vastata küll. Proosa on Kivirähk, kujundliku keele küsimusega hakkab kindlasti huumorit saama. Teadusteksti kohta ütles mu bioloogist kolleeg, et esimeses lauses on faktiviga (inimesed nimelt ei muuda geneetilist koodi, erinevalt tekstis väidetust. Mida iganes see siis ei tähenda, sest selgituse järgi tundus see kõik kangesti geneetilise koodi muutmise moodi).

Ja lõpetuseks tänasel päeval minu enda proovieksamitöö. Et oleks näha, mis siis tegelikult üht noorboheemi kõnetab.

Valgus ja varjud inimhinges 

Kogu inimhing on suur ja tume vari tegelikult nii tema enda kui ka tema kaaslaste jaoks. „Ma olen enesele mõistatus,“ laulsid vennad Urbid Artur Alliksaare sõnadega ja tabasid täpselt naelapea pihta. Valgus on nagu tõde, mis tungib välja ka kõige sügavamast padrikust. Sellist vaieldamatut selgust on aga inimeses nii ääretult vähe, et seda peaaegu polegi. Ent just selle pisku pärast ongi mõtet elada.

Vari sõnana eeldab midagi halba, varjatakse ju ikka seda, mis on paha. Inimhinge puhul ei saa öelda, et hämaram osa on kurjuse pool. See on lihtsalt miski, mida me päris täpselt ei taju ja mis on seetõttu meile pisut hirmutav. Kõik, mis pole tuttav, seletatav, on võõras ja kuulub seega halvakskuulutamisele. Kui järele mõelda, ei ole meil ju üldse aimu, miks me midagi teeme. On mingisugune jõud sisimas, mis lükkab liikuma ega lase enam seisatada. Aga mis see mootor ikkagi on, me ei tea ega saagi teadma. „Ei vasak käsi tea, mis parem tegi, see teadmine on kolmandamas käes,“ kirjutas suurepärane luuletaja Juhan Viiding. Ja nii see ongi: me ei saa iial teada, miks istusime bussis aknaalusele kohale või keerasime ristteel vasakule, kuigi kodutee oli otse ees. Meie käitumist juhtis varjatud ja hämar alateadvus.

Vari on nagu tee, mis viib meid valguse poole ja kohale jõudes kaob. Hämaruse lõppedes saavad otsa ka küsimused, needsamad, mis elu edasi viivad. See tähendab aga mandumist, ei toimu enam arengut. Nagu Faustilgi polnud lubatud soovida hetke püsimist, ei tohi ka inimene jõuda valguseni. Selle poole peab ainult püüdlema, teades samal ajal, et lõppu ei saa kunagi kätte. Mitte ükski filosoof pole veel leidnud definitsiooni tõele, kuigi seda on üritatud juba tuhandeid aastaid. Ja otsitakse ikka edasi, ka tulevikus, sest kõigil on tung jõuda vääramatu üldistuseni. Aga oleks ju kohutavalt nukker, kui keegi äkitselt avaldaks tõe-aksioomi... Paljudelt meid ümbritsevatelt nähtustelt langeks kate ja elu muutuks selle võrra igavamaks. 

Väike valguslaik inimhinges on armastuse tibatillukene alge, mis kõigile sündides kaasa on antud ja mida me oma erinevail viisidel kasvatama hakkame. Meie ühine sihtpunkt on jõuda suure ja ülendava armastuseni, selle valguseni, mis annab kogu elule puhta tooni, muutes värvid kirkamaks ja lõhnad tugevamaks.  See ongi see, mida hing otsib! Inimene, kes jõuab selel tundeni, ükskõik kas lapse, jumala või vastassugupoole vastu, on leidnud oma tee varjudest välja. Armastus iseenesest ei anna valmisvastuseid, kuid kingib võime mõista inimest koos tema hämarama poolega. Selline valgustatus pole edasimineku lõpp-punkt, vaid vastupidi – alglähe. Inimene, kes oma arengus on jõudnud armastuseni, jagab seda oma kaaslastele ning, kiirates soojust ka teistele, soodustab headuse ja selguse levikut maailmas. Seda saab jagada kujutava kunsti, kirjanduse, muusika või siira naeratuse ja hea sõna kaudu. Ja sellel protsessil pole kunagi lõppu. 

Nii võibki öelda, et põhjuseks, miks inimhing on lõhestatud kaheks – valguseks ja varjuks – on see, et igaüks püüaks leida elus vastuseid oma küsimustele. Ja avastaks viimaks, et kõik saab alguse armastusest. Inimese eksistents maailmas on suur sisevõitlus heleda ja tumeda vahel, lõputu eksimine varjude rägastikus, mis kokkuvõttes peab viima valguseni, mis pesitseb meis eneses. See headuse energia, mis vallandub pärast armastuse äratundmist, on ainus valgus, mis elul edasi aitab minna. 

Miks ma enam folgil ei taha käia

Tänase päeva veetsime ainsas võimalikus kohas - mere ääres. Vesi edelarannikul on jätkuvalt uskumatult soe, tundus täiesti ebareaalne, et põhjas on merevesi alla 20 kraadi. Kahjuks ei tasu tallinlastel allapoole ka tulema hakata, sest rannad on inimestest pungil täis. Päike võttis nii ägedalt, et mul on näos väga konkreetsed päikeseprillid. Ma miskipärast eeldasin, et juuli lõpus on selline mahedam olukord ja julgesin kogu aja prillidega olla. Seda enam, et enda meelest oli mul juba enne üsna päevitunud nägu. Ilmselgelt eksisin.

Selle põhja ja edelaga seoses tuli mul meelde, et mingi päev tabasin ära, et mul maailmajagude ilmakaartega segadus, selline euroopalik segadus. Näiteks pean ma iga kord peas kaarti keerutama, kui öeldakse USA idarannik. Sest kuidagi ebaloogiline on minu jaoks see, et nt London on läänes, aga New York ikkagi idarannikul. Mis sest, et need kaks asja ei puutu üldse üksteisesse. Austraaliaga on veel segasem - seda vaatan ma Eesti poolt ülevalt alla. Nii et Melbourn on minu esimese mõttena põhjas. Kuigi tegelikult on lõunas. Segane värk ma ütlen.

Tegelikult tahtsin paar sõna folgist rääkida. Praegu on selline olukord, et Ruudi läks koos vanavanematega folkima, hr H läks sõbraga kokku saama ja mina olen üksi kodus. Ja mul ei ole üldse seda tunnet, et oleks ka tahtnud kuskile minna. Eile käisime, sõime mulgiputru, vaatasime inimesi, käisime ka ühel kontserdil (Sünteri Sassi mälestuseks toimunul) ja kuigi kontsert oli suurepärane, polnud see ikkagi üldse see.

Folk oli minu jaoks aasta tippsündmus väga pikka aega. Kogu see ettevalmistus, mis algas folgipasside ostmise ja jätkus sobivate kostüümide valimisega, ning lõppes inimeste sissekolimisega mu vanemate majja, et koos need neli päeva täiega folkida. Ja folk tähendaski nelja päeva hommikust hommikuni kestvat pidu. Kusjuures mina olin alati väga kultuurne folgikülastaja, kes käis väga paljudel kontsertidel. Päris esimestel aastatel rohkem, hiljem neil kell kaks algavatele enam ei jõudnud. Vahel ei jõudnud ka kella neljastele. Aga see-eest jõudsin pikemalt ööklubis olla. Ühe asja sain kiiresti selgeks - folk oli lõbusam ilma kindla boyfriendita, nendega koos kippus alati kahtlane draama kaasnema. Ilma juhtus aga igasuguseid kummalisi lugusid. Kõik need öömaja vajavad inimesed, kelle koju kaasa vedasime ja kellele mu isa hommikuti pannkooke küpsetas. Kõik need ohjeldamatud tantsud, mis said lavaesistel esitatud. Ja mis seal salata, kõik need joodud õlled, mis uutele tutvustele ja põnevamatele tantsupoognatele kaasa aitasid.

Ma hakkasin folgil käima siis, kui see polnud veel päris süvapärismusmuusika, siis kui seal esinesid veel muu hulgas ka Dagö, Minu Isa Oli Ausus Ise ja L´dorado. Siis kui üks tippesinejaid oli Fluxus Belgiast koos hingematvalt ilusa lauljaga (meessoost) ja meeskoor Tbilisi, kes ei teinud küll tantsumuusikat, aga mida ikka kuulama mindi, sest see oli lihtsalt klassika. Siis kui veel ei olnud perimeetrit ja isegi kotte ei otsitud enne kontserdialale sisenemist läbi.

Viimane vembukas folk oli 2011, kui eneselegi ootamatult sattusin ringi hängima kolme tundmatu noormehega, kellest üks oli itaallasest muusik ja muusikapedagoog ning teine mind pidevalt ehmatas oma suudluskatsetega. Kolmas oli lihtsalt tore poiss, kellega hiljemgi netis suhtlesime.

Eile lossimägedes ringi jalutades ei näinud ma enam seda folki. Mitte kuskil. Ja asi ei ole ju loomulikult selles, et folgil ei käiks enam öömaja vajavaid välismaa noormehi. Mina lihtsalt ei tahaks neid enam oma kodusele diivanile paigutada. Ja sellepärast ma ei tahagi tegelikult üldse folgil enam käia. See kuidagi lörtsib neid ilusaid mälestusi. Ma kusjuures üldse väldin tagasiminemist paikadesse, kus ma olen õnnelik olnud. Uus (ja muutunud) kogemus vähendab varasema mälestuse eredust. Ja seda ma pelgan.

Aga lõpetuseks üks klassikaline folgikeevitus Haydamakylt: