Ja edasi teatri juurde

Blogi ja oma mälu kasutades nägin ma sel aastal vist selliseid lavastusi:

• "Sätendav pimedus" (Ugala)
• "Olga, Irina ja mina" (Endla)
• "Minu veetlev leedi" (Estonia)
• "La Traviata" (Estonia)
• "Gogoli disko" (Ugala)
• "Köster" (Tallina Linnateater)
• "Meeste kodu" (Ugala)
• "Aida" (Estonia)
• "Primavera Paunveres" (Ugala)
• "Emadepäev" (Ugala)

Täpselt sama palju kordi kui eelmisel aastal, aga sisuliselt ikka vähem, sest eelmisel aastal olid pooled lavastused sellised, mille kohta võisin öelda, et tõesti äge, sel korral ainult kolm (kaks ooperit ja "Primavera"), "Sätendav pimedus" on peaaegu selles nimekirjas, "Gogoli disko", "Emadepäev" ja "Olga, Irina ja mina" olid sellised, et oli täitsa tore; "Minu veetlev leedi" ja "Köster" olid natuke piinlikud, aga saan aru, et asi on minus, mitte lavastuses. Ja no siis veel "Meeste kodu", mis oli niivõrd kohutav, et mul lihtsalt pole sõnu :D Jumal tänatud, et ma viimasel etendusel käisin. Ma ei saa siiani aru, miks keegi mu tuttavatest mind ei hoiatanud. Ja mis kõige kohatum - aplausi ajal tõusis rahvas püsti. Me tõusime ka, aga eesmärgiga saalist põgeneda :D

Üldse. Mis värk selle püstitõusmisega on? Kuus viimast etendust, mida ma vaatamas käisin, lõppesid sellega, et rahvas aplodeeris püsti olles. 

Aga parema otsa poolest siis "Sätendavat pimedust" soovitan küll vaatama tulla. Kahjuks "Primaverat" enam ei mängita :( See oli TÜVKA tudengite lavastus ja nüüd on nad suundunud juba uute väljakutsete jahile. "Emadepäev" on selline olmenäidend, ainult ilma läbiva loota, kui mitte võtta lugu väga üldisena. Muidu jutt on emadest/emadusest, kohati päris humoorikas, naersin küll. 

Uuel aastal tahan Ugalas ära näha etendused "Krd loll lind", "Orpheus allilmas" ja "Elav lapi". Ruudiga loodetavasti ka lasteetendus "Tuu kuu pealt", kuigi näen juba, et seda mängitakse kogu aeg nädala sees kell 11. Kahju :( Aga selle eest avastasin praegu, et "Primavera Paunveres" siiski on uuesti mängukavas, nii et tulge ja vaadake, see on päriselt ka khuul. Tantsulavastus. Visuaalteater. Vinge värk, ma ütlen teile :)

Teatri osas loodaks uuel aastal küll vähe paremat saaki. 

"Aida"

Kui ma juunis Estonias "La traviatat" vaatamas käisin, pahandas hr H hiljem, miks teda kaasa ei võetud. Tõsi, ta oli varemgi maininud, et talle meeldiks. Ja ta on ainus inimene, keda ma tean, kes võib vabalt poodi õlut ostma minnes klappidest Klassikaraadiot kuulata. Nii et kuna kohe oli tulemas hr H sünnipäev, ostsin talle kingituseks pileti Estoniasse "Aidale". Endale muidugi ka.

Neljapäeval oli siis meie tore väljasõit pealinna, mis sai alguse rongisõiduga, mis ei oleks üldse mainimist väärt, kui Türil poleks rongi sisse sadanud terve klassitäis algklassiealisi lapsi. Kõigepealt tulid lapsed, siis oli eemalt kuulda Kurja Õpetaja häält. Mõnel õpetajal lihtsalt on kuri hääl, selline, mida mina ise siiani kardan. Huvitav, kas nad sünnivad sellisena? Igatahes jõudsin mõelda selle ainsa kurja häälega õpetaja peale, kes viimasel ajal mu ümbruses on figureerinud, kui juba ilmuski mu silme ette Ruudi endine kehalise kasvatuse õpetaja. Ausalt, ma läksin jummala krampi, sest minu kõrval oli vaba koht ja ma kartsin, et ta istub minu kõrvale. Õnneks siiski mitte, selle asemel saime naabriteks kuus neljanda klassi tüdrukut. Ja oi seda draamat, mis rongisõidu ajal lahti hargnes. Oli solvumist ja oli pisaraid, korduvalt mõtlesin, kas peaksin sekkuma. Lõpuks natuke rääkisin ühe tüdrukuga ja loodetavasti jäi ta mind uskuma, et see kõik läheb üle. Vähemalt siis, kui kool läbi saab...

Tallinn oli imeilus, päikseline. Hotell kena (olime taas St Barbaras, sel on hinna ja kvaliteedi suhe päris kenasti paigas, eestikeelne teenindus ja hommikusöögiks ei pakuta praekapsast), seekord oli meil deluxe tuba, seega avaram ja peenema kohvimasinaga, mida me küll ei kasutanud.

"Aida" oli suurepärane. Estonia on üldse tore. Õudselt pidulik on sinna minna, maja on nii ilus, inimesed kenasti riides. Kuigi tipp-pidulikkust pole jätkuvalt ka õhtustel ooperietendustel. Ja see hetk, kui dirigent sisse astub on niivõrd vahva.

Praegune "Aida" on moodsas võtmes lavastatud, seega pole lavakujunduses eriti palju püramiide ja kaameleid, kuigi liiva hakkas järjest rohkem ja rohkem sisse imbuma, mida edasi lavastus läks. Näitlejad olid tänapäevastes riietes, kuigi mitte päris teksades, vaid siiski kostüümides. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma suuremalt jaolt ei pannud lavakujundust tähele (elevant siiski välja arvatud, tema oli ülitore), see oli kuidagi niivõrd ebaoluline, sest lugu oli ju ikka seesama lugu armastusest ja halbadest valikutest. Kohati tundus mulle, et ilma Egiptuse teemata tuli lugu ise paremini esile. Ma pärast õhtul lugesin muidugi arvustusi ka (oli nii kiitvaid kui ka täitsa laitvaid) ja ossa, kus inimesed (kriitikud) olid näinud sümboleid, peidetud tähendusi ja seoseid. Meie vaatasime lihtsa rõõmuga, kuidas orkester mängib, ja kuulasime imeilusat muusikat. Hea, et sööki saali kaasa ei võtnud :D

Üldse mõtisklesin juba vaatamise ajal, miks peetakse ooperit kuidagi elitaarseks žanriks. Minu meelest on ooper väga meelelahutuslik, igatahes kindlama peale minek kui sõnalavastus, sest viimastel olen ma küll veel kohati igavust tundnud, ooperis on aga nii palju erinevaid asju, mida vaadata ja kuulata.

Ühesõnaga, nagu aru saada, mulle väga meeldis käia abikaasaga ooperis. Nii et kui keegi tahab meile jõulukinki teha, siis loožipiletid Estoniasse oleks täitsa sobilik (kuidas üldse looži pileteid saab?)

Uus kuu

Täna hakkas siis tööaeg uuesti peale. Loomulikult pidin juba varem kohati kohal käima - koosolekud, koolitus, õppenõukoda, niisama tuututamine ja vaatamine, et minu rühma õpilased oma võlad korda saaks... Aga see kõik on selline ninnu-nännu, täna oli suisa aktus ja rühmajuhendajatund, mis kurnasid mind nii ära, et pärast koju jõudmist magasin poolteist tundi :D

Ootan huviga, mis saab uuel nädalal, kui ma päriselt tööd ka pean tegema.

August läks natuke rahulikumas tempos kui juuni-juuli, aga külaskäike, sünnipäevi ja kohtumisi oli ikka paras posu. Suvel käisin paar korda isegi kinos, millest võiks natuke pikemaltki kirjutada, kui mul vaim peale tuleks (ma lihtsalt enda jaoks märgin ära, et vaadatud sai "Una", "Klaasloss" ja "Barry Seal: Mees üle Ameerika" Lisaks "Emoji film"). Linnateatri "Köstrit" käisin ka vaatamas, sest tuli koju kätte. Ei olnud suurem asi elamus, Tammearu mulle meeldib (ta võiks pärast Olustvere lossis mängitud "Onu Vanjat" teha ükskõik mida ja ikka meeldiks mulle), aga tekst iseenesest oli igav, kaua sa ikka viitsid kuulata, et lastele tulekski kogu aeg kere peale anda, saati selle üle veel naerda. Oleks Kivirähkist rohkem oodanud. Lisaks käisime ka uisutamas :D

Täna alustas ka Ruudi uut klassi. Hommikul kurtis, et kõik riided hõõruvad ja kingad on ebamugavad ja ... Kusjuures kooli minemise suhtes ta väga sõna ei võtnud, oli pigem selline "teeme-siis-ära-kui-peab". Selleks aastaks ostsime talle ka uue koolikoti, mis pani mind mõtisklema kottide ostmise teemal üldisemalt. Kui laps läheb esimesse klassi, siis internetifoorumeis jagatakse nõu, et kindlasti tuleb osta korralik ja kvaliteetne (sellega seoses ka kallis) koolikott, sest odavamad ei pea kaht aastatki vastu. Kallimatega saab vähemalt neli aastat läbi. Kõik on ilus ja tore (koti seisukohalt), aga ma ei tea, kuidas on teistes peredes, kuid meie juures võiksin sel aastal Ruudi esimese koolikoti sama hästi mina ise selga panna. Ja mitte sellepärast, et Ruudi seda dramaatiliselt teatanud oleks, vaid see näebki tema seljas sama naeruväärne välja kui minu seljas :D Ta on oma 155 cm pikk, jalanumber 38 ja loomulikult sobib talle uus Outlaws-kirjaga hall koolikott oluliselt paremini. Kusjuures vana kott ise on tõesti ikka veel väga korralik :D

Pärast aktust käisime pidulikul perelõunal, kusjuures väljavalitud restoran oli just täna suletud. Sellega oli väike nali ka. Koperdasime kolmekesi kohviku aia taha, et näha seal silti "Täna 1.09 on meie asutus suletud". Ruudi oli korraks jumala rõõmus - kell ei ole veel üks läbi, nii et lahti on ju! Kusjuures grammatiliselt oli tal täiesti õigus, lihtsalt praktilise poole pealt polnud midagi kobiseda, sisse me ei saanud :D

Nüüd on mul kotitäis õpikuid-töövihikuid paberdada (mis mulle väga meeldib).

Kui Estonia provintsis käis

Märgin enne hommehommikust Peterburi poole suundumist (jah, ma olen kuulnud mõnd metroonalja :D) ära ka selle, et vahepeal sattusin vaatama Estonia lavastust "Minu veetlev leedi". Ühtlasi oli see minu esimene kord remonditud Ugalat külastada. Tunded on ... vastakad. Muidu Shaw´ lugu on väga okei, probleem, et mingid inimesed suhtuvad teisesse kui lihtsalt projekti, omandisse, oma kätetöösse, ning unustavad ära tolle teise individuaalsuse, tundmused ja eesmärgid, on miski, mis kõnetab ikka. Muusikalina ... ma ei tea. Ikka jõuame tagasi selleni, et muusikal ei ole minu meelest üldse loogiline žanr :D Ja minu jaoks olid laulud liiga pikad. Ja ma ei tea, kas selle või millegi muu pärast, aga igatahes oli esimene vaatus tund ja viiskümmend minutit pikk, mis on natuke palju, kui laval on laulev Raivo E. Tamm (professor Higgins). Kuigi viimase auks tuleb öelda, et ta oli ainus, kes suutis alati rääkida nii, et oli ka aru saada, mida ta räägib. Helgi Sallost (majapidajanna) oli ka päris hästi aru saada, aga ülejäänutega oli alguses küll natuke kurb lugu. Meil siin polnud ka subakaid, mida jälgida. Ühesõnaga, oli kena, aga elamust ei saanud.

See, et ma elamust ei saanud, võis olla natuke seotud ka asjaoluga, et istusime viimases reas (piletid müüdi lihtsalt nii varakult välja, et polnud midagi valida). Ja kui nüüd keegi siinlugejates kavatseb osta pileteid mõnele Ugala etendusele, siis kindlasti mitte kaugemale kui 13. rida. Sealt edasi on istmetel väike katus peal, mis muudab hingamise väga keeruliseks. Mul hakkas esimese vaatuse ajal pea hullusti valutama, sest et õhk.

Muidu Ugala on üldmuljelt ikka samasugune, kuigi see hetk, kui hakata garderoobist üles minema, oli ootamatu, sest seljaajus on teadmine, et seal on peegel, aga peegli asemel oli trepp :D Kokteil on enam-vähem sama maitsev, aga taas (nagu avapeo ajal) tekkis olukord, et kohvikud (mida oli üle maja tervelt kolm) ei suutnud kõiki kokteilisõpru ära joota. Seisime meiegi tükk aega järjekorras, et lõpuks letini jõudes tõdeda, et kolme kokteili asemel, mida me vajanuks, on võimalik saada kaks. Võtsime needki ära, aga siis kuulsin, kuidas meie taga seisev ema püüdis võimalikult positiivse häälega oma väikesele tütrele öelda "Kokteilid said otsa!" Tüdruk vajus näost täiesti ära. Ja ma saan tast täiesti aru - ilma kokteilita pole teatriskäik ikka see. Lisaks ei paistnud ta olevat väga kunstilise elamuse kütkeis. Ühesõnaga - loovutasime ühe oma kokteilidest nooremale ja nõrgemale ja nautisime seda ühtegi, mis meil oli. Järgmised inimesed said ainult konjakit ja kommi osta.

Et see kohvikuasi pole ikka päris hästi lahendatud Ugalas. Ma usun, et kui täismaja pole, siis on ehk normaalsem see asi, aga kuidagi tuleks ikkagi siis ka hakkama saada, kui suur saal täis on.

Olgu selle kohvikuga, kuidas on, see on siiski vabatahtlik (kuigi jah, minu jaoks on teateriskäik ilma puhvetita poolik, midagi pole teha), aga see, et suurel saalis on viimaste ridadade ja seina vahele inimeste liikumiseks jäetud vähem kui meetrine vahekäik, ajab mind tõsiselt segadusse. Ma mäletan, kuidas olen korra koolis pidanud tuleohutuse tõttu laudu liigutama, et inimesed saaksid vajadusel põgeneda. Ja meil oli tollal enne liigutamist umbes kaks korda rohkem ruumi kui Ugalas praegu. Taas - kui rahvast pole väga palju, pole ehk nii õõvastav, aga praegu tekkis küll küsimus, kuidas me seal minema peaksime saama, kui midagi juhtub. Ei saakski.

Nii see siis oligi. Nüüd mune värvima, sest õigel päeval mind ju pole, sellest lõbust pole ma aga nõus ilma jääma.

Kaks korda teatris ja kust keskealisena meest leida

Kuidagi sujuvalt olen vahepeal käinud kaks korda teatris, ühel korral kodulinnas, teine sattus olema suvepealinn.

Esiteks "Sätendav pimedus" kodulinnas, mille pilet jõudis minuni päris mitme juhuse tõttu, aga üldse ei kahetse! Lubati artkilist trillerit ja seda vist sai ka. Aga palju rohkem sai ilusat teksti (Martin Alguse oma), mis polegi nii tavapärane, kui arvata võiks. Monoloogid olid nii kirjanduslikud, et lust kuulata. Ja dialoogid olid loogilised. See on ka päris hea märk :D

Põhiline oli siiski lugu ise, mis paelus mind väga. Koht ja sündmus ise polnudki nii olulised, aga just see osa, mida annab konkreetsest situatsioonist tõsta ka mujale ellu - see oli täiega äge. Lugu oli muidu sellest, kuidas üks mees läks kesk lumiseid välju kaotsi ja teine mees (Märt Avandi mängitud Kryssnar) läks uurima, kuhu too esimene jäi. Ja sealt edasi pole miski enam kindel, sest erinevalt Kryssnari senisest elukogemusest ei ole võimalik alati meetodi ja korra ja täpsusega olukordi hallata, sest inimesed su ümber võivad kas lõbu pärast või pahatahtlikkusest või hullusest sulle vastu mängida. Või vähemalt võib jääda mulje, et nad mängivad vastu. Võibolla nad just aitavad sind? Ja kogu see värk tegigi "Sätendava pimeduse" nii paeluvaks, sest kuigi minu jaoks sai asi suuremalt jaolt mingisuguse selgituse, ei selgita see selgitus kogu selgitamatust (kuigi annab mingil määral tähendust toimuvale), sest noh, see pealispindne probleem (kuhu kadus üks mees) jääb ikka õhku rippuma.

Emps mul arvas, et kõige kohutavam oli selle loo juures just see, kuidas ühe hetkega võib inimene sattuda olukorda, kus ta ei saa ise mitte midagi kontrollida. Minu jaoks oli kõige kohutavam see, kui ma sain aru, et ma olen nii kergeusklik, et usun kohe kõike, mida mulle räägitakse :D

Lisaks on kohutav see, et ma ei saa avalikult arutada, kas see idee, mille õde välja pakkus (ja mis annab teatava tähenduse juhtunule), võiks tõde olla (nagu mulle tundub, sest päris mitu asja etenduses viitaks nagu sellele), sest selle välja pakkumine oleks inimeste jaoks, kes etendust näinud pole, aga kavatsevad seda vaatama minna, sama nõme, kui keegi oleks enne filmi "Others" (kas keegi üldse mäletab veel seda?) ära öelnud, kus kummitused tegelikult on.

***

Teine nähtud etendus oli "Olga, Irina ja mina" ehk siis ilmselgelt midagi Tšehhovi motiividel. Ma olen VÄGA kahtlustav kõige suhtes, mis on võiks olla Tšehhov moodsas võtmes, sest ma ei suuda uskuda, et teda on võimalik moodsas võtmes teha ilma, et see kas muutuks naeruväärseks ja/või kaotaks ära selle imeilusa nostalgia, mis Tšehhovil on. Sest kuigi ta kirjutab oma näidendites manduvast aristokraatiast, mida annaks kenasti ühiskonnakriitiliselt ja naeruvääristavalt tõlgendada, keeldun ma seda tegemast ja jään selle juurde, et "Kolm õde" ja "Kirsiaed" ja "Kajakas" ja... on nagu lood lapsepõlvest, mida ei kritiseerita ega naeruvääristata.

Niisiis :D ei oleks ma ostnud pileteid sellele etendusele, kui ma poleks nagunii Pärnus just sel õhtul olnud. Aga olin ja Endlasse tahtsin minna. Ja kokkuvõttes polnud üldse hull. Lugu oli kolmest naisest, kes 20 aastat tagasi olid mänginud "Kolmes ões" kolme õde. Ja kuidas nende elu kujunenud on - üks on kinni oma näiliselt ideaalses abielus, kus mees ja naine tegelikult üksteist ei armasta, teine on alkoholiga kimpus olev vallaline (eks)primadonna, kolmas kohusetundlik töömesilane.

Selline olmedraama, kus on mõningaid lihtsaid naljakohti ja sama palju lihtsaid pisarakiskumiskohti, mis tervikuna mõjus meeldiva meelelahutusena ühte neljapäeva õhtusse. Mind mõneti häiris tegelaskujude ebaloogiline käitumine (ma mõtlen nt seda Mašat - 20 aastat teesklust, et sul on ideaalne elu ja siis prauh, purskan kõik välja inimestele, kes pole mulle väga lähedased. Ja sellele ei eelne mingit erilist dramaatilist sündmust), aga teiste arvates seda polnud, nii et tuleb vist tõdeda, et mina lihtsalt niiviisi ei teeks. Mis ei tähenda, et teised ei võiks seda teha.

Siia lõppu sobib üles tähendada paar olulist nõksu. Nimelt olen ma jõudnud teatavasse vanusesse, kus mul on tekkinud küsimus, kuidas minuealised (ja vanemad) endale mehi leiavad (ja ma ei otsi endale, lihtsalt vaatan kõrvalt teiste otsinguid). Õde andis kaks soovitust, mis väärivad ülesmärkimist, ehk on kellelegi abiks. Esiteks tasub üksi kinno minna, seal olevat terve hulk mehi, kes on üksi kohale tulnud (ei saa muidugi garanteerida, et nad ka vallalised on). Teiseks tasub Margit Kilumetsa soovituse kohaselt minna raamatukogu ajalooraamatute osakonda.

Lihtsalt nii teadmiseks :D

Aastalõpu väljakutse (11) - aasta kultuurisündmus

Päris huvitav oli blogi kaudu oma aasta uuesti silme eest läbi lasta. Ilma nende märkmeteta ei mäletaks ma suuremat osa oma tegemistest. Kindlasti mingil hetkel mõnes kindlas seoses meenuks nii üks kui ka teine, aga niiviisi maha istudes ja mõtlema hakates kahtlustasin esteks, et aasta kultuurisündmuseks saab muusikaviktoriinil käimine.

Tegelikult aga on võimalik valida päris mitme asja vahel:

• Muusikaviktoriin
• Loodusloomuusem Tartus
• Ahhaa mänguteemaline näitus
• Peipsi ääre tripp 
• Festival NoTaFe
• Positivus
• Viljandi folk
• Tervishoiumuusem Tallinnas
• Tallinna vanalinna müürid 
• Estonias käik
• ERM Tartus
• KGB muuseum Tartus

Võimalik, et midagi jäi ikkagi välja, sest ma pole sel aastal olnud just maailma kõige järjekindlam ülesmärkija, aga juba nende hulgast on raske seda kõige ägedamat kogemust leida. No Looduloomuuseum ei võida, sest minu meelest  ei päästa seda muuseumi isegi kaelkirjak :D Aga tunnistan, et asi on minus, mitte muuseumis, tunnen isiklikult mitut inimest, kellele see muusem väga meeldib, kahega neist elan koos. Ahhaa mänguteemaline näitus ka eriti põnev polnud, ootan hoopis rõõmsa elevusega uue näituse vaatamist. Millalgi vaheajal kobistame Ruudiga kindlasti kohale.

Eh, vaatasin praegu, et ma ei suuda isegi muuseumide kategoorias ära otsustada, kas ägedam on Tervishoiumuuseum või ERM :D Ja need vanalinna müürid olid ka hullult ägedad, mina aru ei saa, kuidas ma varem nende peale kõndima pole saanud. Ma arvan, et järgmine klassiekskursioon sisaldab endas ringkäiku Tallinna vanalinnas koos giidiga. Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel nädalal käisime ekskursioonitamas Tartus, mille käigus väisasime KGB muuseumit.(just kontrollisin ÕSist, kuidas sõna muuseum käändub. Kui kedagi huvitab, siis nii seminari kui ka õpiku eeskujul, nii nagu ma kahtlustasin), mis vaatamata oma väiksusele ja mitte veel väga kogenud kuraatorile oli väga põnev koht. Ja lisaks käisin siiski veel korra teatris sel aastal (mitte ei saa aru, kuidas ma selle positust kirjutades ära unustada sain) - Sadamateatris vaatamas "Meie oma tõde, meie oma õigus".

See lavastus väärib eraldi lõiku, sest see on kõige nunnum Tammsaare, mida mu silmad näinud on. Me just lugesime "Tõe ja õiguse" I osa, mis õpilastele väga meeldis ("kõige huvitavam kohustusliku kirjanduse raamat üldse") ja ka etendus meeldis neile. Minu jaoks avanes nt Mari hoopis teisel moel kui muidu. Ja Pearu. Ja saate aru, isegi Sauna-Madis armastas oma eite, rääkimata Pearust ja Lambasihvrist. Ja uskumatul kombel armastas Andres Marit. Seda viimast olen ma alati täiesti võimatuks pidanud, aga Urmas Lennuk koostöös Tanel Jonasega suutis mind seda uskuma panna. Kokkuvõttes võiks vabalt olla just "Meie oma tõde..." selle aasta suurim teatrielamus. Kui "Karin ja Indrek" sellel kohal ees ei oleks :D Ilmselgelt olen saavutanud kirjandusõpetaja vaimuseisundi :D

Aga aasta kultuurisündmus... Olgu siis minu ja Ruudi Tallinnas käik, mis sisaldas endas muu hulgas nii Tervihoiumuusemit kui ka vanalinnamüüre. Tegelikult oli kogu meie retk väga vahva, mulle tõsiselt meeldib koos Ruudiga sellistes kohtades käia, sest ta on üks väheseid inimesi maailmas, kes tajub kulgemise biiti :D Kusjuures kohati on see täitsa kurb, sest kui me suurema grupiga liigume, ei jõua me Ruudiga veel vaatamagi hakata, kui teised juba lõpetavad. Aga me oleme hakanud sellega leppima ja kahekesi käies võtame oma aja. Hr Hga on ka veel võimalik liikuda, sest ta vähemalt seisab paigal. Ja kohati vaatab isegi pikemalt kui mina (nt looduloomuuseumis kivide juures).

Et siis selline tore aasta oligi kultuuri osas.

Aastalõpu väljakutse (2) - vaatasin teatris

Sel aastal käisin teatris 9 korda, mis teeb peaaegu üks kord kuus. Mida on ikka vähevõitu, aga no ehk mitte liiga piinlik. Iseenesest on 9 väga loogiline tulemus, sest ma andsin ju lubaduse, et ma ei lähe vaatama ühtki suvelavastust, ning täitsin seda.

Tegelikult on võimalik, et ma olen ka paar korda rohkem kui 9 teatrisse sattunud, sest blogis on üles märgitud 8, aga üht, millest ma kirjutanud ei ole, mäletan täpselt. Võibolla oli mõni selline veel, mida ma aga kahjuks ei mäleta.

See, mis märkimata jäi, oli "Klaasist loomaaed". Ja fakt, et ma sellest ei kirjutanud, on seda tähelepanuväärsem, et see on üks mõnusamaid asju, mida ma üldse sel aastal vaatamas käisin. Ma ei ole siiani ära otsustanud, mis selles loos kõige masendavam oli, sest masendavat oli selles palju. Esiteks too Ema oma vananevate mälestuste ja unistusetega, ning arusaamaga, et kuidagi tuleb saada keegi, kes tema heaolu eest seisaks. Ja kuna ta ise oli juba vana, pidi seda tegema tema poeg. Või siis õnnetu tütar, kes ei olnud suurem asi seltskonnadaam, aga pidi endale mehe leidma, kes kogu peret ülal peaks. Teine masendav osa oligi poja liin, sest tegelikult on nii kohutavalt kurb, kui inimesed peavad loobuma oma elust, et hoolitseda teiste eest. Ja kolmas asi on minu jaoks kõige segasem. See on see koht, kus tütar tantsib selle tüübiga, kellesse ta juba koolis armunud oli, ja suudleb temaga ja siis lõhuvad nad ükssarviku ära, nii et ükssarvik kaotab oma sarve ja muutub teiste hobustega sarnasemaks. Et kas kõikidel ükssarvikutel tuleks sarved ära murda, et nad hobuste seas kodusemalt end tunneks?

Muud asja siis, mis nähtud said:
"Ooperifantoom" (jaanuaris)
"Faust" (märtsis)
"Arkaadia" (aprillis)
"Sügise unenägu" (augustis)
"Indrek ja Karin" (augustis)
"Oscar ja Roosamamma" (oktoorbris)
"Klaasist loomaaed" (eeldatavasti oktoobris)
"Karlsson" (oktoobris)
"Tasujad" (novembris)

Ütleme nii, et üheksast viis meeldisid mulle väga (2., 3, 5, 6. ja 7.), mis on päris hea tulemus, sest igas teises oli ka midagi, mis mulle meeldis. Kõige magedam oli vist "Sügise unenägu", kuigi Linnateatri näitlejaid on ikka huvitav näha.

Kõige-kõige-kõige rohkem meeldis mulle loomulikult "Indrek ja Karin", aga tegelikult meeldis mulle "Arkaadia" ka väga, mulle lihtsalt hullusti meeldib see tekstina, peaks olema ikka midagi väga hullu tehtud lavastuses, et mulle ei meeldiks.

Mõttekoht

Viimase lausega meenus mulle, et kunagi oli ju Rakvere teatri "Kolm õde" ka mul vaatamisel. Ja see pidi olema kevadel, sest ma kohutusin seal oma lapsevanematega (:D), keda ma enne kevadet ei tundnud. Aga see kogemus oli väga piinav, ju ma sellepärast pole üles kirjutanud.

See oli tõesti väga-väga-väga kurb kogemus mu elus :D

Aga see teeb siis 10 korda teatri aastal 2016, kui ma just ei kavatse detsembris veel mõnd käiku ette võtta, mida arvatavasti ei juhtu.

Uuel aastal kavatsen hoida sama taset, et vähemalt pooled vaadatud asjadest meeldiks mulle eriti palju :)

Minipuhkusel

Sel aastal tegime oma pulma-aastapäeva nädalavahetuse juba novembris ära. Selle kohta, et me tegelikult üldse ei plaaninud abielluda ja ametliku põhjusena lõpuks ühisele nimele üle läksime ainult ühise tuledeklari pärast, oleme päris usinasti oma aastapäeva tähistanud. Välja arvatud too mälestusväärne kord, kui ma alles paar päeva hiljem aru sain, et hr H oli mind just selle puhul tervitanud :D Sealt edasi olen minagi hoolega numbreid peas veeretanud ning lõpuks aru saanud, millal see päev oli.

Miks me sel aastal juba nii varakult tähistamise ette võtsime, ei sõltunud üldse meist. Nimelt saime hr H õe käest kutse pulma, mis täiesti juhuslikult toimub täpselt samal päeval, kui meie pulmgi toimus. No ja teiseks tahtsime kinos "Dr Strange´i" vaadata ja polnud kindel, et see film nii kaua veel kavas on :D

Meie romantilisest minipuhkusest ei hakka lähemalt rääkima, nii palju ehk küll, et Tartu hotell Pallas üllatas mind meeldivalt. Ehk oli asi selles, et mul polnud juba ette kuigi kõrged ootused. Ja need niigi keskpärased ootused langesid veelgi, kui auto parkimisest hotelli parklasse tõeline sündmus sai, sest see paganama parkla oli lihtsalt nii kitsas. Aga hotell oli täitsa meeldiv. Esiteks saimegi toa vaatega kesklinnale ja see andis meie puhkusele suurlinna hõngu. Lisaks oli ka meie täiesti tavaline standardtuba avar, suure vannitoa ja seinamaalinguga. Hommikusöök oli siiski väga keskpärane, pannkooke loomulikult polnud, aga ka puuviljad oli närtsinud ja kohv oli termoskannudes. Samas kõike jagus, nii et oleks võinud ka hullemini minna.

Kinos vaatasime romantiliselt "Dr Strange´i". Eelmisel aastal käisime muuseas ka just Benedict Cumberbatchi vaatamas (toda enigma filmi), loodetavasti tuleb tal ka järgmisel aastal midagi toredat, et me saaksime oma traditsiooni jätkata. "Dr Strange" oli väga tore film, kuigi tõesti, kui mõelda, mis oli lugu, siis võiks kahtlustada, et see on üks mõttetu film. Aga see reaalsuste muutumine oli lihtsalt nii ilus. Ja paar päris head nalja oli ka.

Naljadest rääkides. Panen selle ka kohe kirja, et käisime Ugala uuslavastust "Tasujad" vaatamas. Mõnes mõttes vajaks see lausa omaette postitust, sest kuigi ilmselt ei olnud me kuidagi etenduse sihtrühm, tekkis nii mõnigi mõte. Muidu lavastus ise räägib sellest, kuidas meedia kujundab meie vaenlased ja kangelased. Ja kui sa tead, kuidas meedia inimeste peal toimib, saab neid kangelaslikustamisi juhtida. A kuna teatrisse püütakse vist meelitada nooremat publikut, on kogu lugu suht kummalise soustiga üle valatud, mis kokkuvõttes tekitab nõutu "möh?" reaktsiooni lõpuks. Ma saan aru, mida on püütud saavutada, aga ma kardan, et ilma selge juhendamiseta noored selleni ei jõua. Tegelikult oli päris häid leide. Ja väikseid viipeid täiskasvanud publikule ka (pane valge kampsun selga, kui lähed rahva ette). No ja TEGELIKULT ei jookse mööda külgi maha meenutada endale, et meile valitakse uudiseid (mis paneb mind mõtlema, mis jama selle uue valitsusega on, et need Repinski kitsed nii fookuses on).

Nii oligi. Jõulutuled panime ka esimese advendi puhul üles.

Lõpuks ometi

Peaaegu aasta otsa kohusetundlikku muusikaviktoriinil käimist ja lõpuks saabus täna see päev, mil arvamiseks tuli lugu, kus ma sain kohe algusest peale aru - see on SEE lugu, SELLELT plaadilt, mis anti välja SELLEL aastal. Jõudsin ära oodata :D

Lugu ise on see

Muidu vahepeal jõudsin käia ära ERMis (mis mulle tohutult meeldis, ma ei saa aru, miks inimesed ütlevad, et seal pole veel kõik asjad paigas ja peaks kunagi hiljem minema, ma jõudsin vaevu kolmandikuga tutvuda) ja Estonias "Karlssonit" vaatamas (mis oli ka äge).

Kõige õudsem asi

Eile käisin teatris. Ma arvan, et olin oma tutvusringkonnas viimane, kes lõpuks Rakvere teatri "Oscari ja Roosamamma" ära nägi.

See on üks erakordselt populaarne tükk. Mul juhtus nii, et teatrisse sõites käivitus autopiloot, mis tähendas seda, et ootamatult avastasin end Ruudi ujumistrenni ukse eest :D Sellesse linnaotsa sõidan ma nimelt ainult eesmärgiga laps ujulasse viia. Nojah, mu kodulinn pole just teab mis suur, seega väga hull polnud, aga teatrisse kohale jõudsin lõpuks ikkagi täpselt siis, kui muusika "saali" kutsus. Kogu kvartal oli autorsid täis pargitud ning piletimüüja juures seisid inimesed, kes ootasid, kas äkki jääb mõni koht vabaks, et samuti sureva 10-aastase poisi lugu nautida. Ühtegi kohta ei jäänud... mina jõudsin ju ka kohale :D

Lugu oma olemuselt on väga kurb - väikese Oscari viimased kaksteist päeva, mille jooksul jõuab ta läbi elada kogu elukaare. Esimene armastus ja abielu, keskeakriisi vaevused ja abielupettuse, Roosamamma lapsendamise. Ning jõuda selleni, et Jumal tuleb talle külla. Niiviisi, nagu Jumal tuleb, inimese sisse.

Vähki põdevate laste lugude juures on minu meelest kõige valusamad kohad need, kus vanemad püüavad olukorraga hakkama saada. Ma ei teagi, miks. Võibolla sellepärast, et ma ise olen lapsevanem ja lapse surmast hullemat asja ei suuda ma ette kujutada. Tähendab, ma ei suuda seda tegelikult ette kujutada. Või on asi selles, et tekstid on kirjutatud täiskasvanute poolt, kes samamoodi tajuvad oma lapse surma kõige suurema õudusega maailmas, nii et need kohad on lihtsalt kõige siiramad. Sureva lapse vaatevinkel on meile ju veel võõram, või pole? Igatahes oli mul Oscari vanematest nii kahju, sellest, kuidas nad ei osanud kuidagi olla ja tõid Oscarile kingitusi, millel olid pikad kasutusjuhendid, mida lugedes sai mööda hiilida vajadusest suhelda oma lapsega. Või kui nad ei julgenud Oscariga suhelda, kui oli selge, et enam ei ole mitte midagi teha.

Kusjuures kõige liigutavam hetk oli tegelikult etenduse lõpp, kui rahvas püsti seistes aplodeeris ning Ines Aru oli nii heldinud ilmega. Siis lõpuks tundsin, et NÜÜD võiks rahulikult nutta.

Lõpetuseks aga õudsetest asjadest teise nurga alt.

Ruudi oli töövihikus ülesanne, kus tuli kirjutada, mis on kõige õudsemad asjad maailmas. Töö toimus sektsioonides ehk kolm poissi olid oma arvamust avaldanud. Üks oli öelnud, et surm on kõige hullem. Ruudi poolt oli perekonna surm. Ja kolmas poiss leidis, et kõige õudsem asi maailmas on okse. Suht eluterve lähenemine :D

Vaatasin teatris ja kinos

Ma ei saa ise ka aru, mis mu blogi toimub. Miks siia üldse postitusi ei ilmu? Aaa, ma ei ise ei kirjuta? Võibolla tõesti on asi selles :D

Igatahes leidsin, et vähemalt mõned käigud tuleks üles märkida. Noh, nii et ma ise saaksin aasta lõpus vaadata ja mõelda, näe, sai ikka midagi tehtud ka, mitte ainult "My Kitchen Rules" vaadatud ja teiste blogisid loetud.

Enne veel, kui september kätte jõudis, käisin kaks korda Tallinna Linnateatris. Esimene oli "Sügise unenägu", mis oli paras jauramine, kui lõpuni aus olla. See paganama narratiiv ja selle puudumine ikka...Pärast kodus töötasin kavalehe korralikult läbi ja sain teada, et tegemist on ühe Euroopa ägedaima näitekirjaniku tekstiga, norrakaga, keda võrreldakse Ibseniga. Ma olen Ibsenilt laval näinud ainult "Norat", lugenud olen rohkem. Ja Ibsen mulle meeldib, tema teemad lihtsalt kõnetavad mind (mis värk sellega on, et mõnele inimesele ei meeldi sõna "kõnetama"? Ma tõesti ei tea teist eestikeelset sõna, mis sama tähendust nii hästi edasi annaks, seega jagan asju tihtipeale selle alusel, kas nad kõnetavad mind või mitte), Jon Fosse nagu ei kõnetanud, kuigi põhimõtteliselt teema kui selline polnud ju halb ega igav. Vist liiga ninnu-nännu puust-ja-punaseks minu jaoks. SIRBIs ilmunud arvustus (Alvar Loog) võtab mu meelest asja päris kenasti kokku :D

Teisena käisime vaatamas "Indrekut ja Karinit", mis oli absoluutselt fantastiline. Mulle "Tõe ja õiguse" neljas osa üldse väga meeldib. Ja kui sellesse meeldimisse on veel lisatud kaks nii ilusat inimest nagu Indrek Sammul ja Hele Kõrve, siis möödusidki kaks korda kaks tundi niiviisi, et ma üldse ei tundud oma tagumikku. Üldiselt olen ma seda meelt, et 75 minutit on piir, mil inimene suudab passiivselt keskenduda ühele tegevusele. Aga see lavastus oli midagi enamat. Ma kahtlustan, et viimati sain sellise teatrilaksu umbes 15aastaselt "Kolme õde" vaadates. Tegelikult tuleb praegu meelde ka "Onu Vanja" Olustvere lossis ja "Enigma variatsioonid" Tõnis Mäe ja Mikk Mikiveriga. Rohkem hetkel niiii tugevaid tundeid ei meenu.

Ja et mitte liiga diibilt lõpetada, mainin ära ka selle, et käisime vaatamas viimast Bridget Jones´i, mille kõige suurem üllatus oli see, milline nägi välja R. Zellweger. Ma saan aru, et ta oli lasknud oma nägu kohendada, aga midagi oli selle käigus väga viltu läinud, sest ta nägi välja ühtaegu õudselt ebaloomulik ja väga vana, mis ei saanud ju eesmärk olla :D Muidu film oli täitsa tore, mulle on Bridget tegelasena alati meeldinud, raamatu esimest osa loen tihtipeale uneraamatuna, sest see on mõnusalt jabur. Teine osa on minu jaoks vindi liiga üle keeranud, kolmas raamat on selline nii ja naa, päris sama vahva pole kui esimene, aga usutavam kui teine. Ja nüüd see beebiga film oli jälle päris muhe. Kohati naersin ikka täitsa südamest. Ma isiklikult oleksin lõpu teistsugusena teinud (laps oleks võinud olla mitte selle mehe oma, kelle oma ta siis oli, siis oleks too tingimusteta armastus veel paremini esile tulnud, aga mis seals ikka).

Isiklikus plaanis oli minu jaoks päris suur üllatus, et too Norra reis, mis mind peagi ootab, kestab nädal aega, mis muudab logistika seoses Ruudi sünnipäevaga palju põnevamaks, kui ma alguses arvasin. Aga loodetavasti on tulemas tore reis :D

Arkaadia

Eilne õhtu möödus meil Vanemuises "Arkaadiat" vaadates.

"Arkaadia" on mu kuklas tiksunud juba peaaegu kakskümmend aastat. Sellest ajast, kui Tallinna Linnateater seda 97. aastal mängis ja peaaegu kõik suuremad teatriauhinnad endale sai. Mitte et ma seda tollal vaatamas oleksin käinud. Lihtsalt olin suur teatriteoreetik ja Linnateater pakkus mulle erilist huvi. Mul oli isegi too Linnateatri raamat, mis jutustas, kuidas sellest teatrist just selline teater sai. Ühesõnaga, ma olin väga positiivselt meelestatud. Lisapositiivsus tuli ka "Utoopiast", mis mulle samuti väga meeldis.

Aga eileõhtusest"Arkaadiast" siis. Tekst oli tihe-tihe. Mis oli väga lahe, sest haaras endasse ja fakt, et mõlemad vaatused kestsid üle pooleteise tunni, ei andnud ennast vaatamise ajal peaaegu üldse meelde. Sellise keskmise huvitavuse astmega tüki puhul on minu meelest maksimaalne mõnus istumise aeg tund ja viisteist minutit. See on sama aeg, mille jooksul õpilased koolis liigse pingutuseta suudavad kaasa mõelda. Sealt edasi on üldiselt kõik väsinud. Aga "Arkaadia" puhul oli laval räägitav nii põnev, et tähelepanu jätkus lõpuni. Kusjuures selleks, et teksti mõista, tuli kulutada lisaenergiat, sest näitlejate kõne lihtsalt ei kostnud saali. Karol Kuntsel eriti entusiastliku kirjandusteadlasena rääkis kogu aeg nii ... erutatult, et tema sõnadest oli raske aru saada. Samamoodi kõigist teistest, kes otse publikusse ei rääkinud. Tükk aega aruatasime, kas asi võib olla Vanemuise saalis. Aga pigem vist ikka mitte. Igatahes oleks mõistlik võimalusel võtta piletid esimestesse ridadesse, meil oli 11. rida ja mõned kohad läksid kaotsi.

"Arkaadia" tutvustused räägivad, et tegemist on omamoodi kriminaalse looga (saladuse lahendamine), mis toimub kaasajal, ja teisalt siis 19. sajandi alguses aset leidnud looga, kus 13-aastane tüdruk (vist) mõistab asjade olemust, aga seda kõike häirib pidev melu mõisas, kus inimesed on hädas oma armuasjadega ja aia ümberkujundamisega ja... Ehk siis tutvustuse järgi võib jääda mulje, et tegemist on üsna tegevusrohke asjaga. Tegelikult ei ole. Tegelikult inimesed istuvad ja räägivad. Aga kuna tekst on nii hea, on see kõik nii huvitav. Ma vaatamise ajal mõtlesin, et see lavastus meenutab mulle raamatut "Jeruusalemm". Sellega oli ka nii, et mulle meeldis seda lugeda. Juba esimestest lausetest sain aru, et see kirjutatud täpselt minule. Aga mis seal raamatus tegelikult toimus - mina ei tea. Tean ainult seda, et see haaras mind täielikult. Samamoodi siis ka "Arkaadiaga". Jah, praegu ma mäletan, et seal oli Fermat´ teoreem. Ja küsimus, miks Byron Inglismaalt lahkus. Aga ma tunnen juba ette, et varsti ma enam ei tea, millest konkreetselt oli juttu, jääb ainult hea ja helge tunne, millega ma ka eile teatrist lahkusin.

Nii et kokkuvõtlikult - mulle hullusti meeldis. Eks 19. sajandi meestemood ole minu meelest alati ääretult kütkestav olnud :D

Kavaleht oli taas väga põnev!

Mida ma viimasel ajal näinud olen

Ütleme nii, et uusaastalubadustega läheb visalt :D Kuigi ma ausalt pole lugenud ühtki D.D romaani. Samas kirjutamisega läheb veel halvemini kui eelmisel aastal. Mitte et mul poleks armsaid väikseid igapäevaseid lugusid, mida oleks tore jäädvustada. Lihtsalt... natuke selline tunne on, et kõigest on juba kirjutatud... Oma roll on muidugi ka sellel, et mu arvuti vajaks HÄDASTI puhastust, aga kuna ta veel töötab, siis pole nagu viitsimist...

Aga olen vahepeal natuke käinud-näinud, mõned neist väärivad äramärkimist.

Esiteks käisin vaatamas  VAT Teatri "Fausti", mis oli üliäge. Ainus, mis mind selle lavastuse juures häiris, oli asjaolu, et Faust esines seal natuke liiga maise ja mõjutatava mehena. Mul on lihtsalt väga tugev arvamus seoses Fausti isikuga. Professioonist (aga ka isiklikust eelistusest) tulenevalt olen seda (pehmelt öeldes) mõned korrad lugenud ja seega olen oma mõtetes asjast väga konkreetse pildini jõudnud. Muidu aga oli lavastus lihtsalt geniaalne.

Teiseks vaatasime Ruudiga "Jääkaru Normi". See ei oleks muidu väga mainimist väärt sündmust, kui seansi ajal toimus üks armas igapäevane seik, mida kirja panna. Nimelt on tegemist suhteliselt igava filmiga. Ei ole halb või nõme, aga selline tavapärane. Asja oleks kõvasti päästnu 3D, mida meil ei olnud. Ja noh, mu kõht oli täis ja oli pime ja soe ja... nii mul silm kinni vajuski. Ega sestki poleks midagi rääkida, kui just siis, kui ma rahulikult oma mantli all nohisema hakkasin, poleks otsustanud mu ema, kes istus meist rida eespool, et on õige hetk lahkuda saalist ja loodusega üheks saada. Ja surmkindlalt soovis ta sellest ka meile teada anda. Aga kuna mina südame rahus magasin ja Ruudi suudab ennast täielikult ümbritsevast välja lülitada, sai mu ema lahkumissoovist teada kogu meiepoolne kinonurk. Meie Ruudiga olime ühed viimased :D

Kolmandaks käisime vaheajal Tartu Loodusmuuseumis. See oli hr H suur unistus. Tal nimelt on selle kohaga helged lapsepõlvemälestused. Eriti kividest. Minul ei ole ja kui päris aus olla, siis pole kivid mind kunagi väga huvitanud, aga mulle meeldib, kui Ruudi käib muuseumis, nii et läksime kõik koos. Minu jaoks tähendas see kogemus tegelikult pea kaht tundi intensiivset teesklemist, et mulle õudselt meeldib. Ruudile meeldis vist päriselt, vähemalt ei ole ma märganud, et ta oskaks teeselda. Hr H oli häiritud, et muuseumis oli veel külastajaid ja et huvitavad asjad (kivid) olid segamini ebahuvitavate asjadega (maakera areng). Mina tundsin end tõeliselt pealiskaudse tänapäevase inimesena, kes tahab muuseumis katsuda ja nuppe vajutada ja sisse pugeda ja muid selliseid asju teha. Kaelkirjak oli muidugi tore.

Neljandat asja nägin ma oma kodus eile töölt tulles. Nimelt oli meil köögis pool pannkooki, mida seal hommikul ei olnud. Lisaks sellele oli seal üks eriti rahulolev tüüp, kes õhinal jagas minuga oma esimese pannkoogiküpsetamise kogemust. Et tainas oli natukene paks tulnud. Ja õli sai ka pannile natuke liiga palju. Aga muidu olid jube head koogid välja tulnud. Muidugi olen ma väga rõõmus, et mul on poeg, kes ei jää külmkapi ees nälga, aga samas oleks mu süda mitu korda rahulikum, kui meil oleks gaasipliidi asemel elektripliit. Lahtine tuli ja gaasiballoon koos tähelepanuhäirega 8-aastasega ei tundu ülemäära kindel olukord. Igatahes lubas ta, et kui tal on keegi külas, siis ei hakka ta midagi praadima.

"Ooperifantoom"

Mu isa hoolitseb selle eest, et ma teinekord külastaksin ka selliseid üritusi, mille ma ise laiskuse, ihnsuse või lihtsalt ükskõiksuse pärast vahele jätaksin. See on alati tore, sest mulle tõesti meeldib oma vanematega koos olla. Kusjuures mulle on see alati meeldinud, võibolla paar aastat masendunud teismeiga välja arvatud, kui mulle ei meeldinud kellegagi koos olla.

Seekord käis meie väike kultuurihuviline seltskond "Ooperifanoomi" vaatamas. Tore oli see, et tegelikult pidi meie neljas kaaslane olema prl Vaprake, aga läks nii, et tema oli koos oma emaga eilsel suurel kontserdil ja meie kutsusime kaasa minu ämma. Päev enne minekut küsis hr H (natuke kurva häälega): "Miks mind kaasa ei kutsustud? Ma oleks väga tahtnud "Ooperifantoomi" näha..." Eeee, ega asi ei ole ometi selles, et viimati, kui me ta kaasa võtsime, keeldus ta teatrisaali sisse tulemast? :D

Igatahes. "Ooperifantoom" oli ... muusikal. Seda ma teadsin muidugi enne ka. Viimased muusikalkülastused olid mul "Arabella" ja "Viiuldaja katusel", mis olid küll muusikalid ja seal hakati täiesti kohatult aeg-ajalt laulma ja tantsima, aga noh, ma teadsin seda, olin valmistunud ja traumat ei saanud. "Ooperifantoomis" lauldi kogu aeg (välja arvatud tantsimise ajal) ja ma ei saanud sõnadest mitte muffigi aru. Ausalt öeldes oli see lõpuks üsna väsitav. Soome- ja ingliskeelsed subtiitrid aitasid natuke ree peal püsida, kuid siiski. Eriti hull oli seis koori, Ooperifantoomi (S. Hansen) ja sellega, et miskipärast lauldi pidevalt korraga. Hanna-Liina Võsa sõnadest sai veel enam-vähem aru.

Muidu inimesed olid teatrisse tulnud väga ilusate riietega (eriti võrreldes minuga, kes ma otse töölt kohale kappasin) ja jäätisekokteil oli maitsev. Samamoodi oli meie kerge õhtuoode Shakespeare´is ilus ja maitsev.

Tegelikult oli selliseid stseene küll, kus ma huviga jälgisin, nii et oleks ülekohtune öelda, nagu oleks tegemist olnud täiesti nõmeda lavastusega. Asi on rohkem ikka minus, eksole :)

"Kodumaa karjed"

Juba puhtalt sellepärast, et asi oleks dokumenteeritud, panen kirja ka selle, et vahepeal toimus meie linnas kultuurisündmus. NO99 käis külas "Kodumaa karjetega".

Tore oli see, et saal oli rahvast täis. Kui mina pileteid ostsin, oli neid veel väga palju üle, nii et ma hakkasin juba muret tundma, et kui keegi vaatama ei tule, siis rohkem NO meile külla ei satugi. Õnneks oli mure ennatlik.

"Kodumaa karjed" ise oli väga šeff. Ses mõttes et tegelikult ei kõla ülemäära põnevalt etendus, kus on ainult üks mees, kes esitab Eesti riigis kõlanud tekste. Aga tegelikult oli tõesti põnev, isegi minusugune kange kanniga tüüp istus rõõmuga poolteist tundi. Selles osas kummardus Jaak Printsile, kes tõesti täiega pani. Ma suudan tund aega järjest niiviisi, aga ma pean muidugi vahepeal kontrollima, kas kuulajad ka mind kuulavad. Printsi kuulajad olid vabatahtlikult maksnud selle eest :D Ja mina näiteks elasin südamest kaasa. Eriti põnev oli Erika Salumäe olümpia finaalsõidu reportaaž, mul tuli niiii meelde see, kuidas kõik oli ja kuidas mu isa pisardas.

Mõtlesin ka sellele, et tegelikult mul vist ikka on vene keeles vähemalt A1 tase, võibolla isegi A2, sest ma sain üldjoontes aru ka venekeelsetest sõnavõttudest. Tegelikult peaks vist olema B1, aga seda ei saavutanud ma kunagi.

Üldiselt ei ole tuju ülemäära ülevoolav, kool on jätkuvalt mõnevõrra valus teema.

Nukuteatri "Dorian Gray portree"

Viimaseks planeeritud ürituseks sel suvel oli "Dorian Gray portree" etendus. Mõrvarliku Tallinn-Tartu maantee läbimise järel meil see tõepoolest ka õnnestus.

Teatri veebilehel on etenduse kohta kaks märkust, üks ütles, et alla 16aastastele on see vaatemäng keelatud (mis on arusaadav, sest laval oli päris ehedat tissi ja üsna selgelt mängitud vahekorda), ja teine manitses soojalt riidesse panema, sest etendus toimus jahedas kohas. Teine märkus oli vist siis kirja saanud, kui lavastaja ihuüksi saalist etendust nautis, sest vähemalt mina vaatasin sedasama asja lõppkokkuvõttes paljajalu ja maika väel :D Nii palav oli :D

Aga sisulisema poole pealt. Mart Müürisepp oli Dorianina väga ehe. Erinevalt prl Lumivalgekesest arvan mina muuseas, et tegemist on väga ilusa mehega. Lisaks oli ta just nõnda vormis ja nõtke, nagu igavesti noor Dorian Gray olema pidi.

Tarmo Männard Basilina oli esimesel hetkel natuke üllatav (filmis olnud kaunis kannatav kunstnik on ilmselt mu ettekujutusi rikkunud), aga tegelikult mõjus väga hästi. Vähemalt senikaua, kuni prl Lumivalgeke vaheajal meenutas Männardi rolli Muhvina ja kuldset lauset: "Milline suurepärane kissell!" Sel dramaatilisel hetkel, kui Dorian näitab Basilile, milliseks tema maal on muutunud, pidin ma panema oma pea sviitri sisse, sest ma naersin lihtsalt nii ohjeldamatult, sest ma vannun, et Tarmo Männardi ümmargusest suust tuli just siis täpselt see lause.

Lavastuslikus mõttes oli minu jaoks huvitav see, et Doriani näidati algusest peale oma ilust teadliku ja enesekeskse inimesena. Et ta mitte ei muutunud selliseks, vaid oli algusest peale. Ja aastate jooksul (tänu ilule) andeks saadud alatu käitumine üksnes võimendas seda, mis juba olemas oli. Sibyli mahajätmine oli nii jõhker, et ma sain täpselt aru, miks Sibyl end pärast seda ära tappis. Ma oleks ka seda teinud.

Kui nüüd üldse märkusi teha, siis võiks ära mainida, et lavastajad võiksid arvestada õpetajatele teada-tuntud teadmisega: normaalne terve inimene suudab järjest ühel (suhteliselt ebamugaval) kohal keskenduda ühele tegevusele 75 minutit. Sealt edasi hakkavad erinevad ihuliikmed endast märku andma. Kusjuures sel konkreetsel etendusel oleks esimese vaatuse viimased kümme-viisteist minutit sisuliselt väga hästi sobinud teise vaatuse algusesse.

Aga muidu väga viis teatrikülastus.

Ahjaa, kava oli taas väga äge!

Linnateatri "Krabat"

Eile oli lõpuks see oodatud päev, mil meil oli võimalus vaadata Linnateatris lavastust "Krabat".

"Krabati" raamatust olen ma kirjutanud siin ja seal, aga ikka ei väsi kordamast, et see on üks kõige ägedamaid raamatuid üldse. Sest see on nii kohutavalt hirmus :D

Tuleb tunnistada, et Linnateatri "Krabat" nii hirmus ei olnud. Mitte et seal oleks puudunud asjad, mis raamatus olid olemas. Ma kohati mõtlesin, et isegi natuke liiga palju oli sisse pandud, sest etenduses pikkus kolm tundi on ikka päris palju.

Ma arvan, et prl Lumivalgekesel oli õigus, et hirmus polnud sellepärast, et Meister (Andrus Vaarik) polnud hirmus. Sest ta tõesti polnud. Kas see oli taotluslik või mitte, ei saanud täpselt aru.

Poisid olid see-eest väga ägedad. Ja kujundused - lihtsalt super. Alustades lihtsalt lavakujundusega (põrandast välja tõstetavad lauad on väga tore mõte), lisades sinna juurde muusikalise poole (Ardo Ran Varres, kes on originaalmuusika autor) ja videoinstallatsioonid, mis oli vist etenduse parim osa. "Krabatis" on ju unenägudel väga suur roll ja ma mõtlesin juba kodus, kuidas nad on need kohad lahendanud. Vastus oligi, et videotega ja väga-väga ägedalt.

Mustkunstitrikid olid ka lahedad.

Probleem oli minu jaoks natuke ka selles, et ma tunnen alusteksti pisut liiga hästi. Ja mul kõlasid peas mõnes kohas väga täpselt laused raamatust. Ja kui siis etenduses oli seesma mõte teiste sõnadega, siis tekkis mu peas segadus. Jaa, ma saan aru, et raamatu põhjal tehtud filmid ja lavastused ei peagi sõna-sõnalt järgima teksti. Aga ma ei saa aru, miks peab tegema ebaolulisi muudatusi :D

Saalis istudes mõtlesin veidi ka sellele, kellele see lavastus suunatud on. "Krabat" ei ole päris lasteraamat, aga see pole ka päris täiskasvanute oma. Meiega koos vaatas etendust saalitäis täiskasvanuid, paar last oli. Et huvitav, kas need olidki kõik meiesugused vanad "Krabati"sõbrad? Või tulid lihtsalt niisama teatrisse. Meie kõrvalt kadus pärast esimest vaatust peaaegu terve rida inimesi ära, miks või kuhu, ei tea.

Samamoodi ei suuda ma siiani mõista prl Vapraksest, kes ütles, et tema arvates ei olnud "Krabati" raamata hirmus. Selle raamatu peale on isegi hirmus mõelda, rääkimata lugemisest :D

Ühesõnaga, nunnu lavastus on, mis ei teki unehäireid.

Roadtrip (ja "Kass tulisel plekkkatusel")

Mulle ja prl Lumivalgekesele annetati piletid Draamateatri suveetendusele "Kass tulisel plekkkatusel" Laitse Graniitvillas. Ainus tingimus oli, et peame ise kohale saama, nii et varustatuna gepsuga alustasimegi kolm tundi enne etenduse algust oma trippi. Ilm oli idüll ja geps teadis hästi, kuhu me minema peame. Raplas kõiki neid ringteid (minnes kolm, tagasiteel näiteks kuus, ma ei mäleta enam) läbides mõtlesin küll, kuidas inimesed enne GPSe autoga reisisid :D

Koht, mida meie geps ei teadnud, oli Graniitvilla, nii et sõitsime Laitse lossi ja vaatasime natuke aega seal ringi. Tähendab, istusime autos ja vaatasime ringi. Kuna ühtki silti silma ei hakanud, sõitsime edasi. Kui mõne aja pärast põllud juba liiga voogavad olid, võttis prl Lumivalgeke oma telefoni välja, et googlemapsilt nõu saada. Sealt saadud info peale keerasime otsa ringi ja vaatasime uuesti voogavaid põlde :D Tegelikult oleks võinud Graniitvilla silt ikkagi natuke suurem ja silmatorkavam olla.

Tagasi sõitsime juba gepsuta, sest me ju teadsime, kus me oleme. Kuni jõudsime Varbola kindluse juurde, mida me tulekust ei mäletanud. Me sisse ei  hakanud minema ja kuna ilmakarte järgi tundus suund õige olevat, nautisime uusi põnevaid Raplamaa kohanimesid. Ma loodan, et Raplamaa inimesed mõistavad ka ise, millistes kuldaväärt nimedega kohtades nad elavad. Me olime korduvalt sunnitud oma vestluse katkestama, et juhtida teineteise tähelepanu mõnele eriti toredale nimele.

Tagasitee viis meid läbi Paidest, tänu millele õnnestus mul läbida see põnev viaduktidesüsteem, mis Mäo juurde ehitatud on. Õnnestus on teatava reservatsiooniga :D Kuna me olime juba Laitses kokku leppinud, et Statoilis teeme pausi, põrutasime tanklasse. Sealt välja sõites põrutasime endalegi üllatuseks Mäo keskusesse :D Teisel katsel saime Tallinn-Tartu peale tagasi.

Juba kodumaakonnas olles sattusime teeremonti, mis suunas meid taas põldude vahele. Pikalt-pikalt, kuni lõpuks jõudsime Pilistverre, kus me kumbki polnud ammu käinud. Jüri Vilmsile austust avaldama ei läinud, sest kell oli juba peaaegu üks.

Ehk siis meil õnnestuski tagasi tulla suuremas osas teist teed sõites kui minnes. Korralik tunne-oma-kodumaad-tripp.


Aaaa... etendusest ka natuke.

Ma arvan, et meie tunded võtab kenasti kokku vestlus enne teise vaatuse algust, kui ma esitasin küsimuse, et huvitav, kas me oleme nii mitte entusiastlikud selle pärast, et me oleme nii diibid ja etendus on liiga selge, või oleme meie liiga ebadiibid ja mõtleme juba Statoili hot dogidest. Prl Lumivalgeke jäi tükiks ajaks mõttesse ega suutnudki lõpuks ära otsustada :D

Igatahes on minu meelest kurb, kui esimene vaatus kestab poolteist tundi ja sa saad pärast esimest viitteist minutit täpselt aru, millega see vaatus lõppeb. Päris lõpule leidsime veel paar twisti, mis oleks asjale hoopis teise hingamise andnud. Kahjuks ei olnud neid ei T. Williams ega ka Ingomar Vihmar kasutanud. Me ei suutnud ka seda ära otsustada, kas probleem oli ikkagi algtekstis või lavastuses, aga meie jaoks jäi tõesti liiga lamedaks. Kõik tegelased peale Vihmari Bricki olid karikatuursed, ainus, kelles ma veel mitmekülgsust nägin, oli Suur Papa. Teised aga... Kersti Heinloo on lihtsalt niiiii ilus. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma näeksin välja nagu Kersti Heinloo.

Aga trip oli lahe :D

Road movie Iiri moodi ehk "Vereliin"

Tjahh.

Pärast esimest vaatust läksime puhvetisse, et kohvi ja lihupirukaga hinge kosutada. Kõrvallauas jagas üks võõras mees sõbralikult muljeid: "Nii palju tegevust on, et ei jõua ära jälgida." Kõik naersid südamlikult.

Ugala on võrreldes Vargamäega oluliselt inimlikuma suvelavastuse korraldanud - selle asemel, et panna inimesed istuma pikkadele pinkidele, müües samal ajal pileteid arvestusega, et vaatajad on kõik umbes 20 sentimeetrit laiad, on Olustvere küüni toodud mugavad korvtoolid. Seega saab selga toetada ja keegi ei istu sul ühe jala peal. Tõeline luksus.

Tükk ise on parajalt jabur :D Nii jabur, et ühel hetkel hakkab see paeluma.

Laias laastus on nõnda, et 100-aastane poeg läheb koos oma isaga otsima oma poega, kelle ta arvatavasti 70 aastat tagasi eostas. Kusjuures teadmata on nii võimaliku lapse kui ka ema nimi. On lihtsalt kindel usk, et laps on olemas ja et see laps on poeglaps, sest muidu ju vereliin katkeks. Ja ükskõik kui lootusetu selline otsimine ka oleks - üks iirlane ei anna alla. Ja ühel õigel iirlasel on usku. Sest üks õige iirlane on on tugeva iiri verega.

Mu lemmiktegelane on mees, kellest ainult räägiti, aga too oli nii töökas, et kui ta jäsemed suure töötamise käigus ära kulusid, liikus ta põldu mööda edasi silmalaugude abil, samal ajal keele otsa monteeritud väikese adraga põldu kündes. See oli koht, kus ma tõesti naersin, siiani naeran, kui mõtlen. Varem oli ikka Ivan Orava isa kõige töökam mees - ta jõudis 6. jaanuariks nii kaugele, et võttis juba kartulit üles. Aga see iiri mees tundub olevat tugev konkurent.

Lugu liigub väga mõõdukas tempos. Nii mõõdukas, et korduvalt tabasin end sellelt, et olin mõnest etenduses mainitud lausejupist pikemalt mõtlema jäänud, seega tegevuse käik jäi korraks jälgimata. Samas ei olnud need mõtted igavusest, sest mõlemad vaatused kestsid tund aega (teine vist isegi kauem), aga kella ei tikkunud vaatama.

Tegelikult ei saa ma öelda, et "Vereliini" probleemid - vereliini katkematus, isa ja poja suhted, vereliini puhtus - mind väga palju puudutaks. Võibolla kõige rohkem see isade-poegade värk, mis seostub praegu mu mõtteid haaranud Kevini-raamatu temaatikaga. Aga midagi siiski kõnetas, oma rahulikul iiri moel.

Huvitav, kunagi tähendas suvelavastus midagi kerget, naljakat, lõõgastavat, tänapäeval on vist sedasorti suvelavastused moest üsna väljas.

Vaatama minnes soovitan teki kaasa võtta (päriselt, ilma naljata), minul polnud, aga prl Vaprakesel oli ja õudselt mõnus oli pugeda teki alla ja sealt soojusest etendust nautida.

ARM

Suhteliselt ootamatult sattusin eile õhtul Hallistesse lavastuse "Arm" esietendusele. See, et ma "Armi/u" vaatama sattusin, polnudki nii ootamatu, sest Siim mul vana klassivend ju :) Isegi kleepekad sain temalt, reklaami mõttes või nii. Lihtsalt ma ise polnud pileteid eilseks ostnud.

Igatahes. Läksime siis etendust vaatama ja kõik oli väga tore, väike kook ja kohv puhvetis... ja siis hakkas see suvelavastuste kohustuslik huumorinurk pihta. Saali lasti. Esialgu polnud vigagi, meie kamba entusiastlik teatrikülastaja oli kohad kenasti kinni pannud, nii et kui me ülejäänud viimaseid koogitükke närides saali saime, olid kohad esireas olemas. Vähemalt korraks :D Sest saali valgus veel oma kahe istmerea jagu inimesi, aga kõik kohad olid juba hõivatud. Mis seal ikka, alustuseks klassikaline "nihkume kõik rohkem vasakule" ja "nihkume natuke veel". Seejärel toodi kohale lisapingid, mis pandi meie ette esimeseks, mis tõi kaasa olukorra, kus senine esirida nägi uue esirea selgasid :D Natuke peakratsimist ja kohale toodi kõrgendused, nii et vaade laienes ka lavale. Istuma pidi siiski kerges maleruudustikus, kusjuures mina sain "tagumise" osa, mis tähendas, et tagumik oli istudes üle pingiserva ja jalad maha ei ulatunud. Selg ja kõht said kenasti treenitud, mis pole ju ka halb, sest Ruudi just tegi mulle märkuse, et ma olen paksemaks läinud ja natuke rohkem trenni tegema. Õnneks polnud esimene vaatus väga pikk, sest üle selle 50 minuti poleks ma väga jaksanud enam istuda. Teiseks vaatuseks sättisin end kohe heaga malelaua esimeseks ruuduks :D

Lavastusest ka natuke. See oli ... omapärane :) Mul on raskusi oma tunnete sõnastamisega. Tegemist oli Siim Maateni teksti ja lavastusega, mängisid Katrin Kalma, Madis Mäeorg, Artur Linnus ja natuke ka Rita Raave. Valgust tegi Villu ("Hei, valgustaja, tikuvalgust näita, kui mitu tuhat tuld sa suudad läita"). Lugu oli kahest vennast, kellest üks oli kunstnikuhingega tüüp, kes päästis maailma ja püüdis iseennast üles leida, ja teine oli ärimees, kes lihtsalt üritas ennast üles leida. Vennad armastasid teineteist hirmsasti, aga neile oli lapsepõlvest jäänud kõvasti arme, mis pidid kuidagi haavasalmi peale saama. Selleks et tekiks võimalus vanad asjad korda saada, jäid vennad kahekesi majja lõkus. Ses mõttes, et maja ei lasknud neid enam välja. Kaasaegseid nalju visati ka (EKRE teemal näiteks). Näitlejad olid laheda ja vaatamata ebamugavale asendile ei tekkinud tunnet, et oleks nagu kogu oma nooruse seda lavastust vaadates ära kulutanud. Sellised otsimise lood on mulle ikka meeldinud. A vahepeal näidati videoid ka, neist mõni oli üsna häiriv (loomade piinamine, näiteks ninasarviku sarve eemaldamine), aga mitmekesistas vaatamist küll.

SIIN on ka natuke räägitud asjast.