Ülevaade lugemisväljakutsetest

Nüüd lõpuks siis kokkuvõte ka lugemisaastast.

Eelmise aasta alguses olin entusiasmi täis ja otsustasin oma lugemislauda vürtsida suisa kahe väljakutsega, üks oli erinevates blogides figureerinud 50 raamatu väljakutse ja teine oli lugeda võimalikult paljude erinevate Euroopa maade teoseid. Kõik laabus päris kenasti kuni septembri, mil Ruudi kooli läks ja mis tekitas minus nii palju stressi, et igasugune lugemine, mis eeldas kaasamõtlemist, oli suhteliselt mõttetu. Seepärast pole ka alates septembrist lugemislisti ühtki uut raamatut ilmunud, millest on natuke kahju, sest nüüd ma ei teagi, mitu raamatut ma aasta jooksul läbi lugesin. Arvestades aga seda, et septembrini lugesin ma kokku 58 raamatut ja sealt edasi igal nädalal vähemalt kaks raamatut (laenutan raamatukogust alati kaks raamatut, üks kiirtoit ja üks natuke toekam raamat), siis võib arvata, et kokku sai raamatuid umbes 80 ringi. Samas olid need toekamad raamatud suhteliselt mõttetu lugemine, sest ma lihtsalt ei olnud võimeline neid nautima. Millest on kahju. Edaspidi ei hakka väga pungestama, sest tundub, et kui vaim vajab puhkust, siis ta tõesti vajab puhkust. Näiteks praegu tunnen juba vaikselt tahtmist midagi asjalikumat ka lugeda kui ainult Dontsova kriminullid.

Aga seis jäi siis selline.

Kõigepealt Euroopa riikide oma.

Loetud said sellised riigid ja sellised teosed:

Saksamaa  "Elu", "Ta on tagasi"
Prantsusmaa"Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi", "Issi, kus me lähme?"
Itaalia "Mina ja sina" N. Ammantini
Taani "Poiss kohvris" L. Kaaberbol, A. Friis
Suurbritannia"Agatha Raisin ja ..." Terry Pratchett
Kreeka K. Asimakopulos "Õhtukellad"
Portugal "Jeruusalemm" G. M. Tavares
Soome "Isamaa nimel" Jenni Linturi
Hispaania C. R. Zafon "Marina"
Rootsi "Võti" Mats Strandberg, Sara Bergmark-Elgren
Poola A. Bahdai "Matk naeratuse eest"
Slovakkia K. Jarunkova "Vaikiva hundi vend"
Tšehhi "Kollane Robert" V. Steklac
Ungari "Maailma nukraim orkester"
Norra - "Mesilõks" U. Lindell
Island - "Kes teisele hauda kaevab" Y. Sigurdardottir
Venemaa kõik need Darja Dontsova raamatud

Et siis 17 riiki ja väga paljud neist on kriminullid. Ma võiksin analüüsida erinevate maade lähenemist kriminullidele :D Aga siin ei ole midagi väga huvitavat analüüsida - Põhjamaades kirjutatakse õõvastsavaid lugusid, mis on vastikuses hiljemgi ebamugavustunnet tekitavad, britid eelistavad mõnusamat õhustikku (täpselt nii nagu telesarjadeski, mõelgem "Midsomeri mõrvadele", mis näitab toredat Inglise külaelu koos klatši ja pidudega, ja mõnele Rootis või Taani sarjale, mis on külmades toonides ja tavaliselt räägivad sellest, kuidas laps või naine jõledalt piinates ära tapetakse). Samas "Issi, kus me lähme?" ja "Maailma nukraim orkester" meeldisid mulle tõesti väga.

Eks ma uuel aastal jätkan :D

Teise väljakutse mõtteks oli väga erinevate kriteeriumide alusel uut lugemist leida, vaadata võis nii välimust kui autorit kui sisu. Mul läks lõpuks ikka nii, et jagasin loetud raamatud kategooriate vahel ära.

1.       Vähamelt 500 lehekülge paks raamat -  "Võti"

2.       Raamat, mille järgi on tehtud film - "Kuidas ta seda suudab"

3.       Sel aastal ilmunud raamat - "Läbikäidavad toad"

4.       Raamat, mille autor on alla 30 -  "Nullpunkt"

5.       Raamat, mille tegelased pole inimesed -  "Vahid! Vahid!"

6.       Naisautori raamat   "Me peame rääkima Kevinist" jt

7.   Põnevuslugu -  "See, mis ei tapa" jt

8.   Ühesõnalise pealkirjaga raamat - "Nullpunkt", "Murdmatu", "Võti", "Katkestusseis", "Õhupall"

9.   Lühilugudega raamat - "Maailma nukraim orkester"

10.   Võõral maal aset leidev lugu -  "Ja mägedelt kajas vastu" jt

11.   Armastatud autori raamat, mida pole veel lugenud - "Käo kukkumine", "Bridget Jones: poisi järele hull"

12.   Sõbra soovitatu -  "Paberlinnad"

13.   Tõsielulool põhinev lugu - "Andestamatu"

14.   Hirmutav raamat -  "Kes teisele hauda kaevab"

15.   Rohkem kui 100 aastat vana raamat - "Isa Goriot"

16.   Kaane järgi valitu - "Maailma nukraim orkester"

17.   Ühe päevaga loetud raamat - "Mina ja sina" N. Ammaniti

18.   Lugu leiab aset paigas, kuhu olen tahtnud minna   "Marina" (Barcelona), "Elu" (Berliin)

19.   Lapsepõlveraamat - "Õhupall"

20.   Armukolmnurgaga raamat "Agatha Raisin ja kohutav turist"

21.   Raamat tulevikust "Murdmatu"

22.   Raamat keskkoolist "Eleanor ja Park" jt

23.   Võlumaailma raamat "Savijalad"

24.   Koomiks "Tintini seiklused"

25.   Raamat autorilt, keda pole varem lugenud "Oma õe hoidja" jt

26.   Raamat, mis pani mind nutma "Lohejooksja"

27.   Raamat, mille tegevus leiab aset mu kodulinnas J. Petrone "Minu Eesti 3"

28. Raamat, mille originaal pole kirjutatud ei eesti ega inglise keeles - peaaegu kõik need eelmise väljakutse raamatud

29.   Näidend "Hamlet"

30.   Keelatud teos "Meister ja Margarita"

31.   Raamat, mis põhineb TV-seriaalil/millest tehti seriaal "Agatha Raisin ja..."

31.   Raamat, mida ma kunagi lõpuni ei lugenuda "Klaasloss" (tegelikult ei lugenud keskelt)
32.  Naljakas raamat "Katkestusseis", "Ostuhullu pihtimused" (nojah, kumbki pole päris huumoriraamat, aga mõlemad on lihtsalt nii jaburad, et sobivad küll siia kategooriasse
33.    Raamat, mille pealkirjas on number "Esimest korda ja enamgi"
34. Raamat, mille pealkirjas on värv "Must linn"

Püüdsin jagada nii, et iga raamat esineks ainult ühe korra. Enam-vähem õnnestus vist. Mõnda kohta oleks võinud väga palju erinevaid raamatuid kirjutada, aga ma valisin sel juhul ühe, mis kõige paremini sobis või mis mulle kõige rohkem meeldis. Ja vahetevahel kirjutasin ikkagi rohkem, sest polnud õieti millegi järgi valida :D

Lugemata jäid
1.       Klassikaline armastuslugu (armastuslooga raamatuid ma tegelikult lugesin küll, aga see klassikaline ja siis see, et raamat võikski keskenduda armastusele... nii see täitmata jäigi)
2.   Tõsieluraamat (Aga ma kuulasin raadiost Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetuse raamatu "Minu lamp põleb" ettelugemist)
3.   Populaarse autori esimene raamat (teoreetiliselt on võimalik, et lugesin Dontsova esimest raamatut:D)
4.   Pulitzeri võitja (liiga diip selle aasta jaoks)

5.   Lugemislisti lõpust (ma arvan, et selline raamat jääbki mul lugemata)

6.   Ema lemmikraamat (unustasin kogu aeg emalt küsida ja lõpuks läks endal meelest)
7.   „Mäeküla piimamees“ :D (kunagi loen)
8.   Raamat, mille pealkirjas on antonüümid (kuna kätte ei sattunud ja hiljem enam ei viitsinud ekstra selle järgi otsida)

9.   Raamat, mis ilmus aastal 1984 (ei leidnud midagi, mis viipaks)

10.   Kehvade ülevaadetega raamat (mõnel mu loetud raamatust on kindlasti kehv ülevaade, aga ma lihtsalt ei tea)

11.   Triloogia (kuidagi ei kõnetanud ükski triloogia)
12.   Memuaarid (mulle üldse ei meeldi memuaarid, seega ei hakanud pingutama)
13.   Raamat, mis mul on, aga mida pole lugenud (see on nüüd see lambakasvatuse käsiraamatu koht :D Ei tundunud mõistlik)
14. Autor, kelle initsiaalid on samad, mis minul (taas ei sattunud ühegi autori peale, kes viipaks)

Huvitaval kombel on mul kokku 48 kategooriat, mis tähendab, et kaks tükki olen vahepeal ära kaotanud :D


Kokkuvõttes - oli mõningaid raamatuid, mis mulle väga meeldisid ja mida ma võibolla ilma väljakutseta poleks lugema juhtunud, aga üldiselt tundub mulle, et tõeliselt ja südamega ma siiski neid väljakutseid ei lahendanud. Äkki uuel aastal (ilma väljakutseta) õnnestub paremini :)

Lugemisrindelt

Nagu kirjutatud on, tegelen sel aastal kahe lugemisväljakutsega korraga. Üks on jätkuvalt see 50 raamatuga väljakutse, mille raames ma pean läbi lugema "Mäeküla piimamehe", mida ma siiani olen edasi lükanud :D Teine on tutvumine Euroopa kirjandusega. Aprillis olen põgusalt sellest ka ülevaate andnud.

Eks see Euroopa määratlemine on jätkuvalt keeruline, aga tegelikult tõesti vahet pole, peaasi on minu enda jaoks uute kirjanike ja teostega tutvumine.

Siit aga siis minu isiklikud edetabelid sellest nimekirjast.

Parimad lugemiselamused (top 3)

Kolmas koht - Portugali teos "Jeruusalemm" G. M. Tavareselt

See on üks neist haruldastest teostest, kus ma sain esimese lõigu järel aru, et raamat meeldib mulle. Midagi autori kirjastiilis paelus mind otsekohe. Miks siis ainult kolmas koht? Sest raamatu sisu mind nii väga ei pealunud. Põhimõtteliselt oli see lugu vaimuhaigest naisest, tema mehest ja lapsest. Nipet-näpet teisi tegelasi veel. Näiteks psühhiaater, kes oli negatiivne tegelane. Teema kui selline lihtsalt ei kõnetanud mind. Aga lugemiselamusena väga hea.

Teine koht - Ungari novellide kogumik "Maailma nukraim orkester"

Sellel raamatul on niiiii ilus välimus :) Ja lood ise olid väga kihvtid. Mul on väga kahju, et mul pole raamatut enam käepärast, et kirjutada, kelle lood mulle kõige rohkem meeldisid. Ja eks see valik oleks ka natuke keeruline, sest väga meeldinud novelle oli mitmeid. Maagiline realism on mulle juba aastaid sümpaatne olnud, selles kogumikus sain päris suure annuse kätte. Kõige rohkem meeldisid mulle vist siiski katkendid romaanist, mille nime ma enam ei mäleta, aga kus oli vanaema ja lapselaps, kes oskasid maagiat. Aga raekojatorni salapärane liikumine oli ka lahe.

Esimene koht - Prantsuse teos "Issi, kus me lähme?" Jean-Louis Fournier´lt

Üks puudutavamaid lugemisi üleüldse. Isa lugu elust oma kahe sügava puudega pojaga. Ma reaalselt naersin nii, et samal ajal olid pisarad silmas. Ja mitte naerupisarad, vaid kurbuse omad.


Mitte nii head lugemiselamuse (top 3)

Kolmas koht - Kreeka teos "Õhtukellad" K. Asimakopuloselt

Ega see tegelikult niii kohutav raamat pole, aga mõned asjad hirmsasti häirisid. Näiteks see, et tuleb mingi uus tegelane, kellest räägitakse kui noormehest või neiust. Ja tükk aega räägitakse, kuni äkki, täiesti tühja koha pealt, hakatakse edasi temast rääkima nimega. Ilma mingi kommentaarita. Ma olin korduvalt hämmingus :D Ja teiseks oli see lihtsalt üks jauramine, ma ei saanud lõpuni aru, mida autor teha tahtis - anda ülevaadet Kreeka ajaloost, esitada pildike ühe põlvkonna eluolust või kirjutada psühholoogiliselt pingestatud lugu noorte inimeste arenemisest. Kõige paremini õnnestus minu jaoks ajaloo osa. Tänu sellele ka üksnes kolmas koht selles nimekirjas.

Teine koht - Soome teos "Isamaa nimel" Jenni Linturilt

See oli lihtsalt igav raamat. Teema (soomlased sõjakeerises ja nendest kogemustest välja saamine) võiks ju olla täitsa huvitav. Aga ei olnud :D See oli rohkem hambad ristis läbinärimine (minu poolt siis).

Esimene koht - Itaalia teos "Mina ja sina" N. Ammantinilt

Kui ma selle raamatuga lõpetasin (puhas ajaline kulu umbes kaks tundi) istusin ma diivanil ja tõsiselt mõtlesin, mis värk on. See lugemine jättis sama tühja tunde kui joobnult sooritatud vahekord baaris kohatud võõraga :D Ühtegi head sõna ei tule pähe. Kui just mitte jälle tuua esile mõte (teismeline poiss, kes eelistab üksindust, valetab oma vanematele, et ta läheb koos klassikaaslastega suusareisile, kuhu teda tegelikult ei kutsutud, sest ta pole kuigi populaarne, sest talle ei meeldi teised inimesed. Ja suusatamise asemel redutab ta oma kodus keldris, kuhu ilmub ootamatult tema narkomaanist poolõde.) Aga miks see poiss on selline või miks ta niiviisi käitub - absoluutselt ebaveenev minu jaoks.



Siin ka minu nimekiri Euroopa maadest, läbikriipsutused märgivad siinkohal loomulikult läbitud maid. Jätkuvalt olen avatud soovitustele, kuigi hetkel loen ilma väljakutseta :D

Belgia
Saksamaa
Prantsusmaa 
*Itaalia
Luksemburg
Holland
Taani 
Iirimaa
Suurbritannia 
*Kreeka
Portugal
*Soome
Hispaania
Austria
Rootsi 
Läti
Leedu
Malta
Poola
Slovakkia
Sloveenia
Tšehhi
Ungari
Küpros
Bulgaaria
Rumeenia
Horvaatia
Norra 
Island
Venemaa
Šveits

* võiks lugeda veel mõne teose, et ei jääks kehva tunnet

Emadest ja lastest ehk "Me peame rääkima Kevinist"

Vahelduseks üks raamat, mis mind kõnetas. Esimesest leheküljest alates. Niiviisi kõnetas, et kui ma sirvisin teiste mõtteid selle raamatu kohta, üllatas mind väide, et väga palju (trüki)vigu oli sees. Mina ei näinud ühtegi, mis tähendab, et loetu mõte paelus mind ikka väga.

Ma kahtlustan, et see on esimene raamat, mille järgi tehtud filmi vaatasin ma enne raamatu lugemist. Tahtsin tegelikult kohe pärast filmi vaatamist ka lugeda, aga tol hetkel oli raamat kogust välja laenutatud ja siis läks juba meelest ja... kuni siis ühel päeval oli "Me peame rääkima Kevinist" raamatukogus ette riiulile pandud.

Raske on öelda, mis mind selle loo juures kõige rohkem haaras. Kõigepealt vist see mõte, et kõik naised ei tahagi lapsi. Et see müstiline bioloogiline kell, mis väidetavalt kuklas tiksub, ei tulegi kõikide naiste kuklasse. Seda, et rasedus ja sünnitus ei pruugi olla iga naise elu parim aeg ja elu tipphetk, kahtlustasin ma juba enne :D Ses mõttes et üks peamisi põhjusi, miks mul ainult üks laps on, ongi see, et mulle ei meeldinud rase olla. Ja see polnud seepärast, et ma oleksin hullusti öökinud (mida ma 7.-12. rasedusnädalani ka tegin) või et ma oleksin kiiresti hiigelsuureks kasvanud ja oleks olnud raskusi liikumisega (nähtav kõht tekkis kaks kuud enne sünnitust ja veel lõpurasedana polnud selja tagant aru saada, et hakkan last saama). Nii et füüsiliselt oli rasedus okei, aga lihtsalt... ütleme nii, et ma ei puhkenud õide oma õnnistatud olekus. Samamoodi ütleksin ma, et sünnitus oli lahe kogemus. Valude pool on mu loomulikult meelest läinud. Nii et võin rahus öelda, et sünnitus oli lahe, aga seda õnnistavat tunnet "Õumaigaad, minu laps, mu süda lõhkeb armastusest" ma ei tundnud, mu esimesed sõnad Ruudile olid ju ka väga pragmaatilised "issand kui suur sa oled" :D Ta oligi muuseas suur :D Õnneks ei eeldanud ma sellist joovastavat tunnet, nii et ma ei tundnud ka pettumust. Aga võin häguselt ette kujutada, et kui ma oleks oodanud, siis oleks kurb olnud. Samamoodi ei läinud ma sünnitama teadmisega, et õiged naised sünnitavad naturaalselt, vaid olin vabalt nõus nii epiduraali kui ka keisriga, see, et sünnitus oli kiire ja kerge, ei muutnud mind enda silmis küll kuidagi paremaks naiseks.

Huvitav, kas see, kui Eva oleks oma rasedusse ja sünnitusse vähemate ideaalidega suhtunud, oleks midagi muutnud? Või üldse kogu lapsekasvatusse? N-ö paberi peal tegi ta ju kõik õigesti - rääkis, naeratas, hoidis süles, mängis, õpetas. Armastas? Või määras suuremalt jaolt asjade käigu see, et ta küll armastas Kevinit (või veenis ennast selles), aga talle ei meeldinud oma poeg? Kusjuures see on mõttekäik, mis kummitab mind - me võibolla ei peakski niivõrd oma lapsi armastama, kui nad võiksid meile meeldida. Ikka räägitakse, et laste ja vanemate vahel on paratamatu armastus. Isegi need lapsed, kelle keha vastu on konisid kustutatud, tahavad olla koos oma vanematega, sest nad noh... armastavad neid, eriti emasid.

Raamatu puhul jääb mõneti küsitavaks, mida tundus Kevini isa oma poja vastu. Kõikide nende ühiste väljasõitude ja koduste mängudega tegi ta ju seda, mida ideaalsetelt isadelt eeldatakse. Eva samas kahtlustas, et see oli üks põhjusi, miks Keviniga läks nii, nagu läks, sest Kevin sai aru, et kõik see ei olegi temaga seotud, vaid pigem ideaalse pildiga isa ja poja suhetest. Mida ta oli (oma julmuses?) valmis kaasa mängima. Ehk siis ka Kevini isa oli oma ideaalpildi lõksus, nagu emagi, mis lõpuks viis jõletu lahenduseni. Sest see, mis Kevinit vist kõige rohkem iseloomustab, on läbinägemine. Kõige mõttetu ja teeskluse läbinägemine. Ja see, et mingit suurt ja põnevat saladust meie eludes polegi. Ja kui seda pole, siis pole tapmine (hävitamine) mingi probleem.

Kokkuvõttes tõstatub muidugi see küsimus, kas mõned inimesed ongi loomu poolest õelad, jõhkardid, tapjad. Eelmine raamat, mida ma lapsmõrvarist lugesin ("Jacobi kaitsmine"), küsis sedasama küsimust. Kusjuures ma ei tea, kumb variantidest (kaasasündinud vs õpitud julmus) hirmsam on. Sest mõte, et mõni inimene sünnib tapjaks, muudab kogu kasvatuse ja usu sellesse, et minul lapsevanemana on mingi point ka, mõttetuks. Kehva geenikombinatsiooni tõttu võiks siis ju minust saada ka mõrvari ema, kusjuures ma ei saaks sinna mitte midagi parata. Teisalt aga oleks ka see mõte, et lapsest saab mõrvar kasvatuse tõttu, hirmus, sest esiteks oleks see lihtsalt hirmus, ja teiseks võtaks see kuidagi vastutuse ära tegude tegelikult toimepanijalt.

Iseenesest oleks kindlasti olnud põnev lugeda seda raamatut lõppu teadmata, aga ka nii oli minu jaoks üks hea lugemine.

Hirmus lugemiselamus

Et ikka tõestada oma väärilisust sellesse nimekirja kuuluda, tuleb vahel harva ka raamatutest kirjutada. Ja no raamat, mille eile õhtul lõpetasin, lihtsalt karjub jagamise järele.

Tegemist on Albert Lihhanovi teosega "Andestamatu". Võtsin ta raamatukogust seepärast, et tagakaanel olev tekst lubas päriselt toimunu sündmustel põhinevat lugu ja põhimõtteliselt ei tekitanud temaatika (Vene tütarlapse ja Saksa koonduslaagri valvuri vaheline armulugu) minus vastumeelsust, vahel mulle täitsa meeldib sedasorti õõvastavaid lugusid lugeda. Seda enam, et mõtisklused MRP-st juhatasid teema nagunii juba kenasti sisse.

Kui ma õhtul pärast raamatu lõppu tagakaane teksti uuesti üle lugesin, sain aru küll, et juba see oleks pidanud mu peas häirekellad helisema panema, aga noh, haarasin riiulilt raamatu, lasin diagonaalis silmadega üle. Ja ei märganud, et juba selles pisikeses tekstis oli kaks poolitusviga. Oleks ma seda märganud, oleks raamat ehk riiulile jäänudki ja ma oleksin pääsenud traumaatilisest kogemusest lugeda teost, mida tõlkimise ja väljaandmise vahepeal mitte keegi üle pole lugenud. Keelelisest korrektuurist ei ole siinkohal paslik üldse rääkida.

Ausalt, see oli kõige jõledam raamat, mida ma olen lugenud :D

Okei, ma olen ausalt öeldes võimeline üle lugema puuduvad komad. Alateadlikult registreerin need küll ära, aga suudan jätkata. Suudan mööda vaadata suure ja väikese algustähe eksimustest, see on nagunii meil jumala segane värk. las ta siis olla. Raskem on mul leppida poolitusvigadega, sest see on küll nii lihtne asi, milles eksimine tekitab minus alati hämmingut. Samuti trükivead, mis on nii põhimõttelised, et peab peatuma, et mõista, millist sõna üldse mõeldud on. Kui ma tahan anagramme lahendada, siis isegi kirjanduse õpikutes on need täitsa olemas, võtan mõne riiulilt ja lahendan terviseks. Ilukirjandust lugedes pole see pooltki nii lahe. Ja no see, et korduvalt jäävad laused poolikuks, jooksevad kokku, esineb ühest väljendist kaks varianti (kõrvuti) - see kõik on ikka täiesti lubatamatu. Kunagi ammu naersin SIIN  südamliku püpüpi üle, mis on siiani minu meelest hullusti naljakas. Aga "Andestamatus" ei olnud see enam üldse lõbus. See oli täiesti andestamatu :D

Ja ma ei tea, kas selle tõttu ja hoolimata sellest oli lugu ise ka igav. Vähemalt oli õhuke raamat, midagigi head selles kõiges.

Lugemisaruanne

Jaanurist alates olen püüdnud oma lugemislauda mitmekesistada kahe erineva väljakutsega. Üks oli see teistestki blogidest läbi käinud 50 raamatu väljakutse, teise korjasin üles Shamiolt ja see seisneb selles, et tuleb lugeda läbi võimalikult paljude Euroopa riikide autorite raamatuid. Okei, tegelikult võiks igast riigist lugeda, mitte võimalikult palju. Aga esiteks on õudselt raske määratleda, mis on Euroopa. Ja teiseks on õudselt raske leida midagi kõikidest riikidest. Esimest probleemi püüdsin alustuseks lahendada sellega, et võtsin ette Euroopa liidu riigid. Aga siis sain aru, et nõnda ei lähe Island arvesse ja see variant läks käigust välja. Teist ei olegi ma osanud lahendada. Ses mõttes, et otsisin nt Malta kirjanikke - eestikeelne viki pakub ainult kaht autorit, kelle kohta eestikeelseid teoseid ei leidnud ma ühtegi. Ingliskeelne pakub rohkem, aga mul on väga tugev eelistus eesti keeles lugeda. Nii et Malta jääb vist välja. Kui ma nüüd väga aus olen, siis arvatavasti jääb päris palju riike välja, sest no ma lihtsalt ei suuda ikkagi sundida end lugema raamatuid, mis ei kõneta. Iseloomu arendamise mõttes muidugi loen, aga pärast sellist katsumust lähen igaks juhuks tükk aega jälle kindla peale välja. Üht hollandlast siiski ei suutnudki lõpuni lugeda, sest see oli ikka tõsine jauramine. Õnneks ma ei mäleta enam, mis asi see oli.

Positiivse poole pealt tõstan esile "Elu", mis on saksa raamat ja räägib mehest, kes saab endale uue maksa. Teema on intrigeeriv ja raamatu ülesehitus on... moodne? Hästi tükeldatud, mis annab edasi raskest operatsioonist kosuva inimese olemist. Raamat oli päris lahe, ainult nii umbes 30 lehekülge liiga pikk, lõpuni ei suutnud pinget hoida.

Kokkuvõttes on Euroopast läbi lugemine suhteliselt kesises seisus, sest kokku olen tarbinud 8 riigi kirjanikke, kusjuures olulise osa moodustavad sellest Skandinaavia krimikirjanikud ja üks riikidest on Venemaa, kelle ma ka ikkagi kampa võtsin. Ehk siis loetud on Saksa, Suurbritannia, Soome, Hispaania, Norra, Roosti, Islandi ja Venemaa autorid.

Teine väljakutse kulgeb paremini. Viiekümnest kategooriast on täidetud 20, nii mõnigi (nt põnevuslugude, seni lugemata autori oma) loomulikult korduvalt. Täitmata kategooriatest tekitab küsimusi "Raamat, mis mul on, aga mida ma lugenud pole", sest mul ei ole sellist raamatut. Kui jätta kõrvale hr H raamatud. Temal on raamatud stiilis "Lambakasvataja käsiraamat" aastast 1957. Ja ma ei kavatse seda lugeda isegi mitte väljakutse mõttes :D

Praeguses seisus ei oskagi ma hinnata, kas väljakutsest on kasu olnud või mitte. Natuke vist siiski, sest pisut mitmekesisem mu lugemine siiski on. Aga võiks muidugi parem olla.

Eriti tobe raamat

Lugesin nimelt "Ostuhullu pihtimusi" :D

Pool aega lugemisest oli mul tõsine wtf tunne. Kuidas on võimalik, et keegi suudab isegi ette kujutada sellist käitumist? Mis mõttes sul on vaja osta endale põll, et kodus süüa teha. Või suvalist muuseumipoe kraami. Või järjekordseid saapaid. Samal ajal kui ise oled täiega võlgades. Ausalt, närvi ajas.

Teise poole ajast püüdsin mõista, et tegemist on lihtsalt sõltuvushaigusega. Sama hästi oleksin võinud lugeda raamatut alkohoolikust. Siis oleks ehk vähem närvi ajanud? Ma ei tea muidugi. Aga püüe näha ohjeldamatus šoppamises haigust aitas ärrituse vastu.

Ma ei ole ise mitte kunagi rahadega vastutustundetult ümber käinud. Ühe korra elus olen rahadega täielikult nullis olnud. See oli ülikooli ajal ja oma viimase raha panin kiriku korjanduskarpi. Tundus kuidagi mõistlik tol hetkel. Aga seda, et on vaja vaatamata majanduslikule seisule suvalist träna osta, ma lihtsalt ei taju.

Loomulikult tekkis mul küsimus, miks osa inimesi suudab olenemata sissetuleku suurusest palgapäevani rahadega hakkama saada ja teine osa ei suuda. Mida tegid minu vanemad, et ma seda oskust iseenesest mõistetavaks pean? Kuidas seda oma pojale õpetada? See ongi ju normaalne oskus, mitte mingi eriti peen koolis omandatav teadmine.

Raamat ise oli ladus ja pakkus rõõmsat äratundmist mulle kui Bridget Jonesi fännile - needsamad poed, needsamad kaubamajad :D Ainult et Bridgetiga juhtuvad lõbusamad lood.

Ja mägedelt kajas vastu

Pärast tugevat "Lohejooksja"-elamust hakkasin suhteliselt sama soojaga lugema järgmist Khaled Hosseini raamatut. Kuigi inimesed ümberringi soovitasid võtta "Tuhat hiilgavat päikest", läksin mina mägede teed, sest noh, ma olen lihtsalt nii mugav ja see raamat oli mul tööl olemas. Päikest pole.

Ja ma ei teagi nüüd, kas olla selle pärast õnnetu või mitte, sest "Ja mägedelt kajas vastu" ei meeldinud mulle väga. Võibolla pole "ei meeldinud" kõige täpsem väljend, ehk pigem "ei paelunud nii palju", "ei toonud hüsteerilisi nutuhoogusid" ja "ei tekitanud vajadust hommikuni lugeda". Iseenesest ei ole raamatud, mis eelnevalt loetletud asju ei teki, tegelikult ju halvad raamatud. Aga ma ootasin nii palju enamat.

Algus oli paljutõotav. Taas traagilised lood, mis muutuvad seda traagilisemaks, sest neist otsesõnu ei räägita. See on vist Hosseini parim osa minu jaoks. Või noh, see, mis mind paelub. Jätab enesele võimaluse taibata, mis juhtus. Aga mägede-raamatus oli neid lõpunirääkimata lugusid kuidagi palju. Jah, kõik olid ju omavahel kuidagi seotud, põimunud, vastastikmõjus. Aga mõjusid oli nii palju, et kokkuvõttes ei tekkinud minu jaoks seda tunnet, et me kõik oleme samasugused inimesed nagu selles raamatus. See tunne, mis "Lohejooksjaga" tekkis, et me kõik oleme vist mingil hetkel pidanud otsustama, kas me julgeme teha midagi, mis ei pruugi meile endale kasuks tulla, küll aga võib tulla kellelegi teisele. Ja see kaasatundmine sellele elule, mis järgneb süükoormaga, sest hetk läks. Ühesõnaga seda ei olnud.

Ja mind häiris see, et detailid kordusid. "Lohejooksja" detailid. Natuke nagu Raimond Kaugver - inimesed ja situatsioonid on erinevad, aga mingid laused, mida nad ütlevad, või pisikesed situatsioonid, kuhu nad satuvad (süžee seisukohalt isegi mitte väga olulised asjad, ballast pigem), on samad. Hosseini kirjutab minu jaoks küll mõjusamalt, aga natuke sama tunne tekkis kohati.

Muidu täitsa korralik raamat :)

Kuidas ma mitu päeva nutsin

Täitsa masendav ikka. Jõuluvana tõi mulle "Lohejooksja", mille lugemise peale ma olen küll mõelnud, aga siiani kuidagi siiski kõrvale hiilinud, sest tegelikult olen ma jõhkralt ninnu-nännu tüüp ja igasugused vähegi karmimad teemad teevad mind väga kurvaks. Lisaks võtan ma raamatuid ikkagi eelkõige eskapismivahendeina, aga miks pageda hirmsasse maailma, kui on olemas Harry Potter.

Kuna "Lohejooksja" sedasi koju kätte tuli, lugesin läbi. Ja tõsiselt pillisin. Kõigepealt raamatut lugedes, siis raamatule mõeldes. Ma ei teagi, mis mind kõige rohkem nutma ajas, vist ikka see üldinimlik süütunne. Või kultuurideülene soov olla oluline. Mitte tekitada pettumust. Olla julge. Nojah, kultuurist tulenev ebaõiglus tegi mind ka kurvaks. Ja kividega surnuks viskamine ajas iiveldama.

Raamat tekstina mulle kohati tegelikult ei meeldinud, meenutas mingis mõttes Minu-sarja võõra kultuuri tutvustamist. Aga raamat kui lugu meeldis väga-väga.

Lugemisplaan aastaks 2015

Blogides ringleb praegu tore lugemis-challenge uueks aastaks. Mõtlesin ka osa võtta, et natuke oma mugavuslugemisest välja tulla. Kaua ma ikka seda Harry Potterit loen, eksole. Samas tekitab see nimekiri minus natuke segadust, sest valikuid, mille alla üks loetud raamat võib kuuluda, on nii palju :D Näiteks lõpetasin just "Käo kukkumise", mis on ühtaegu naise kirjutatud, põnevik, teos autorilt, keda armastan, tegevus toimub mujal, mida mu sõber (õde) soovitas ja see on originaalis kirjutatud võõrkeeles. Teiseks ei meeldi mulle see, et ma pean lugema läbi "Mäeküla piimamehe", sest see on ainus kohustusliku kirjanduse raamat, mida ma ei lugenud. Teised lugesin kõik läbi ja ma ei mäleta, et ühegagi oleks probleeme olnud. "Tõde ja õigus" mulle ei meeldinud, sisuliselt, aga lugeda polnud viga. Memuaarid ei meeldi mulle ka. Ja viimaseks ei saa ma täpselt aru, mida mõeldakse fraasiga a book based entirely on its cover. 

Aga kõige selle kõrval on siin nimekirjas nii mõndagi põnevat, nii et alustagem väljakutsega!