Vahepeal on möödunud kuu, kui olen teinud vähemalt kaht asja, mida ma varem pole teinud. Esiteks olin tüdrukuteõhtu korraldustiimis ja no loomulikult osalesin ka tollel õhtul. Ettevalmistuste ajal tekkis küll kohati tunne, et sellest asjast küll asja ei saa :) Liiga erinevad inimesed, kes omavahel ei tunne. Ja sünergiat ei teki. Aga kokkuvõttes tuli täitsa südamlik koosviibimine ilma igasuguste piinlike seikadeta. Kui päris aus olla, siis on tüdrukuteõhtu minu jaoks natuke arusaamatu kontseptsioon. Nagu abiellumine suure peoga :D Aga see ei tähenda, et ma ei naudiks teiste ilusaid päevi ja rõõmu. See pidu oli armas. Ja nüüdseks on paar ka ametlikult abielus, mis on väga-väga tore :)
Teiseks tegime Ruudiga ära oma kultuurireisi. Nimelt Londoniss Warner Bros. Harry Potteri filmide stuudiosse. Muu hulgas vaatasime muidugi ka Hyde Parki, Buckinghami paleed, Westminster Abbeyt koos kroonimistooli ja Newtoniga ning eriti pikalt silmitsesime Oxford Streeti. Noh, Big Beni nägime ka nii, et astusime metroost välja ja seal ta seisis. Ausalt, ma polnud selleks üldse valmis :D Piccadilly circusel seisime ja mõtlesime, mida nad silmas pidasid, kui sellele eraldi nime panid. Ja Tottenham Courtil imestasime, miks filmis Hermione poisse sinna ei viinud, kui surmasööjad Billi ja Fleuri pulma tungisid. Raamatus oli see ju "esimene koht, mis pähe tuli".
Stuudiod olid muidugi eepilised. Nagu... ma ei oskagi midagi öelda. Inimene, kes armastab "Harry Potterit", saab sealt kindlasti elamuse. Seal ongi kõik kohad olemas - suur saal ja magamistoad, Dumbledore´i kabinet ja Privet Drive 4, platvorm 9 ja kolmveerand ja Rüütlibuss. Ja minu lemmikud Gringotts (seal oli isegi tuldpurskav lohe!!!) ja Diagon Alley. Rääkimata siis kõigist neist detailidest ja selgitustest, kuidas mingi efekt saavutati ja kuidas mõeldi läbi, mis kõik peaks olema. Ja kuidas. Viimases toas oli massiivne Sigatüüka makett, mis oli Ruudi lemmik. See oli ka tõepoolest üliäge. Maketid iseenesest ongi vinged asjad, aga kui see on Sigatüügas ja nii suur, siis on see mitu korda rohkem kui lihtsalt vinge. Igatahes. Mina ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et tavaliselt veedetakse seal kolm tundi. Me alustasime kell 10.00 (esimene sats, kes sisse said) ja lahkusime pool seitse :D Vahepeal sõime ka muidugi. Ja jõime võiõlut, mis on väga kummaline. Väga rammus jook, ma ütleks.
Londonis tegime loomulikult ka korraliku fish and chipsi tiiru ja viimasel hilisel hommikul ka full monty. Mõlemad kohad olid väga toredad, hommikusöök nt oli Breakfast Clubis, mis tähendab, et selles baaris oligi peomusa nagu klubis. Mitte EDM, aga ilmselgelt mitte tavaline hommikusöögimuusika. Esimene hetk oli üllatav, aga hiljem andis päris hea meeleolu.
Ööbimine oli airbnbiga Elephant and Castle´i metroo lähistel, mis tähendas, et ühistranspordiga saime palju sõita (mulle teeb ikka rõõmu, et nad päriselt kasutavad kahekordseid buss :D Et see pole turistide meelelahutus), aga vähemalt püsisime tsoonis. Koht oli norm. Toad suured, voodid magatavad. Ja vannitoas oli dušš, kus sai valida, kui sooja vett tahad. Erinevalt siis kraanikausist, kus oli ikka klassikaline "vasak käsi kuuma vee all, parem külma all" variant. Vaade aknast ajas küll naerma (see oli tõesti inetu), aga tänav oli kena ja täis söögikohti ja (toidu)poode.
Kokkuvõttes - igas mõttes tasus käik ennast ära. Nüüd tahaks minna veel vähemalt korra Londonisse, et jõuda Tate Modernisse, Victoria ja Alberti muuseumisse, Towerile lähemale ja kõikidesse neisse teistesse kohtadesse, kuhu me ei jõudnud.
Ja siis jõudis vahepeal kohale meie köök. Mis on väga-väga ilus. Nii ilus, et ma vahetevahel köögis olles lihtsalt heldin. Tegelikult pole päris lõpuni paigas, aga üldjoontes. Ja abiruum on suhtkoht kasutusel, mis on paljud asjad oluliselt mõistlikumaks muutnud. Ja elutoast saime ka suurema osa maailma kõige inetumast mööblist välja ja asendatud riiulitega, mis on need, nagu plaan oli. Et on küll ilusam ja mõnusam juba :)
***
Muus osas... käib arvestus ikka nii, et praegu on kuu möödas. Kõige painavam äng on leebunud, jäänud on pidevalt kuskil taustal tiksuv ärevus, mis ootamatutel hetkedel välja lööb. Nt kui Ruudi võttis lugemiseks HP 3. osa ja ma tean ju, et sinna on pühenduseks kirjutatud "25. sünnipäevaks K-lt". Või vaatab keegi televiisorist saadet inimesest, kes läheb pikemale reisile. Need on hästi järsud ja tugevad hetked, kus mul puudub igasugune kontroll oma reaktsioonide üle. Muusikat ei suuda ma kuulata, kui olen üksi. Ja ma arvan, et pole olnud ühtki õhtut, kui ma poleks talle mõelnud. Ja hommikut, kus ma seda teinud poleks. Ja kõige selle kõrval on selline tunne, et ... ma ei tea ... mul pole nagu õigust seda kõike tunda. Et nüüd on nagu aeg, kus võiks olla üle saanud. Ma nägi teda viimati rohkem kui aasta tagasi, ma peaks olema harjunud, et teda pole. Viimased viis aastat nägin teda korra aastas. Enne seda oli mitu aastat, kui ma ei teadnud temast mitte midagi. Et võiks ju olla harjunud eluga ilma temata. Aga mkmm. H keeldub tunnistamast, et asjad on nüüd nii. Ja nii valesti kui see ka ei kõlaks - ma kadestan teda selle võimaluse pärast. Mina ei saa, ma olen näinud kirstu. Ma olen näinud hauaplaati. Ma olen näinud kokkukuivanud mälestust oma sõbrast kirstus. Olen jätnud temaga hüvasti. Öelnud talle, mida ta mulle tähendas. Ja see ei toonud lubatud rahu või tänulikkust või lootust, et toimub paranemine. Ja kuigi ma teoorias tean, et paranemine saab alguse tunnistamisest. Ja matused on vajalikud, et ei jääks lõpetatamata tunnet. On see nii vastuolus mu praeguste tunnetega, et ma lihtsalt ei usu seda.
Et selles osas läheb raskelt. Palju raskemalt, kui ma üldse oleks osanud arvata pärast uudise saamisest.
Järgmisel aastal kandideerin EBA-l reisiblogide kategoorias :D Sellepärast ma nii harva postitangi - reisin lihtsalt liiga vähe.
Puhkuse esimese kolme nädalaga olen siiski kahel reisul käinud. Esimesest, traditsioonilisest tunne-oma-kodumaad-ja-sugulasi tripist on põgusalt juba kirjutatud siin. Ma ei hakkagi pikemalt kirjutama, lihtsalt paar kommentaari.
Esiteks see asi, et Juhan Liivi muuseumis oldi niivõrd rõõmsad, kui me kohale vajusime. See mälestus muutus veelgi armsamaks, kui jõudsime Betti Alveri muuseumisse, kus tädid olid samamoodi siiralt üllatunud, et me niiviisi ette teatamata saabusime. Lihtsalt nemad seal polnud rõõmsad ja elevil, vaid pigem ... häiritud :D Alo Mattiiseni tuba olekski meil nägemata jäänud, kui isa poleks küsima läinud. Siis pandi tuli põlema. Muidu muuseum on armas.
Teiseks Kalevipoja seiklusrada. Ma saan kommenteerida vaid kõrgemat rada, sest madalamal ma ei käinud. Kõrgem on igati jõukohane igale inimesele, kes on vähegi varem mõnel rajal käinud. Mitte ühtki spagaati ei pidanud tegema, hammastega iseendast kinni ka ei pidanud hoidma. Sümpaatne oli see, et instruktor oli terve raja meiega üleval kaasas ja vajadusel julgustas nooremaid ronijaid. Või tõmbas näiteks Ruudi tagasi platvormile, kui too laskumisel poole peal pidama jäi. Ainus miinus sellel rajal on lühidus. See oli isegi ootamatu, sest vere maitset ei hakanud veel üldse peale tulema :D
Kolmandaks hämmastas mind, kui ... noh, parema sõna puudumisel ... kolkalik Jõgeva tundus. Põltsamaa paistis väga tore koht elamiseks (sealne Vaga Mama suutis meie suure seltskonna ikka päris kähku ära teenindada ja ettekandjanoormees sai hakkama ka sellega, et esitas neli erinevat arvet - perekondade kaupa. Asi, mida nii mõneski kohvikus täiesti ilmvõimatuks peetakse...). Aga jah, Jõgeva oli kuidagi uskumatult provintslik, kusjuures ma ei oskagi selgitada, miks selline mulje jäi.
Üldiselt aga jällegi suurepärane reis ja ootan juba järgmise aasta oma!
Nii palju siis Eestist.
Tegelikult saabusime Ruudiga alles Korfult. See oli siis meie selle aasta puhkusereis ja sattus just sellele nädalale, kui Eestis oli alla 15 kraadi sooja ja jõhker tuul. Me vaatasime neid numbreid oma 34 kraadi juures ikka päris suure hämminguga.
Miks Korfu? "Minu pere ja muude loomade" pärast muidugi :D Mitte et Durrellid või nende elu mulle kuidagi kohutvalt hinge oleks läinud. Aga mäletan oma lapsepõlvest, kuidas Korfu tundus imedemaana, kuhu reisimine oli võimalik vaid nendel inimestel tol ajal. Eks 90ndate esimesel poolel vist keegi seal Eestist ei käinud ka. Ja kui siis mingil ajal selgus, et Korfu on samasugune puhkusesihtkoht nagu Türgi või Egiptus, mõtlesin, et tahan ka. Nii me lõpuks läksimegi.
Ma olen väga rahul. Esiteks on mul nüüd jume peal (mitte küll võrreldes Ruudiga, kellel oli muidugi eelis, sest enne jaanipäeva, kui veel ilusad ilmad oli, viibis tema nädal aega aerutamislaagris, nii et ta oli juba väga pruun), teiseks olen ma söönud nii palju magusat krõmpsuvat arbuusi, et peaaegu enam ei tahagi (tegelikult täna juba tahan, saabusime teisipäeval) ja komandaks olen saanud niiiii palju ujuda, et piisab selleks aastaks.
Lisaks ujumisele, päevitamisele ja arbuusi söömisele püüdsime ka kultuuri nautida. No loomulikult veepark Aquapark (tõsine kultuur, eksole), milles on üks Euroopa suurimaid lainebasseine. Ruudi jumaldab lainebasseine, nii et me oleme mõnes ikka varem ka käinud. Aga selles sattusime ühel korral sääraste lainete peale, et ma ei oska neid isegi kirjeldada. Need olid NIIIIII suured. See oli nii, et kui laineharjalt alla kukkusid (seal oldi tuubidega), siis läks südame alt külmaks, nii kõrge kukkumine oli :D
Siis sõitsime veel Achilleionisse Sissi paleed vaatama, mis tasus tuhat korda ära. Kuigi tee sinna oli mägine ja kitsas (sõitsime liinibussiga, kes soovib sama teha, siis buss number 10 pealinnast ja lõpppeatusesse välja, aga sellest viimasest saab kohapeal päris hästi aru :D Pilet on 1.70 ja saab bussipeatusest automaadist osta), mis mulle väga ei istu ja kuhu buss tegelikult hästi ära ei mahtunud, ja väljas oli jätkuvalt 34 kraadi sooja varjus. Palee ise paleeks, aga too aed seal ümber!
Pealinnas käisime ka kõik kohustuslikud kohad ära, vanas ja uues kindluses (okei, viimane oli tegelikult suletud, aga me käisime üleval ära. Sinna kinnise värava juurde tuli veel terve hulk turiste :)), Esplanadal, mis suuruselt teine roheala Euroopas. Ja peaaegu ka püha Spiro kirikus, kus oleks võibolla isegi neid kuulsaid varbaid saanud musitada, aga ma polnud sobivalt riides ja Ruudi keeldus koos minuga sisse minemast. Mis oli temast väga õige ja nii me vaatasime kirikut väljast. Kirikut otsides eksisime muidugi neis tänavakeerdudes põhjalikult ära, nii et ühel hetkel jõudsime diametraalselt valesse kohta, aga vanalinn on Corfu townil väike, seega polnud väga hullu.
Meresõidul käisime ka, sest see on lihtsalt tore. Seal nägin elus esimest korda ka delfiine. Päris delfiinid lihtsalt meres hüppamas. See oli väga ootamatu ja vahva kogemus. Sellel tripil proovisin ka selliset jäätisekombinatsiooni, kus aluseks on sidrunisorbet ja peal kohvijäätis. Ma ei saa just otseselt soovitada seda kombot :D, aga omamoodi huvitav oli küll.
Korfu ise jättis vastuolused tunded sisse. Turistina mõnus - söögid on väga head (portsud muidugi perekonna omad taas, me õnneks alates teisest päevast olime nii targad, et tellisime ühe prae ja kaks taldrikut :D), kohalikud räägivad väga toredasti inglise keelt, asjade müüjad on normaalsed (ainult need restorani sisseviskajad tekitavad ebamugavust), aga ... Selle prügiga on seal ikka väga pahasti :( Suured lademed prügikotte täiesti suvalistes kohtades. Ja prügi on ka meres, mis ongi juba väga halvasti mõjunud sealsetele delfiinidele ja vaaladele :( Üldse jättis see osa, mis oli väljaspool hotelli ja turistipiirkonda, mõneti hoolitsemata mulje.
Nii et ma ei tea, kas mulle Korfu kui selline ikkagi meeldis, reis ise oli suurepärane ja väga lõõgastav. Kusjuures see oli mu esimene paketikas ja ka selles osas pole mul midagi halba öelda. Kahekesi reisides on selline variant oluliselt odavam, kui tahta konditsioneeri ja basseiniga elamist, mis olid meie kindlad nõudmised. Lisaks oli lennujaamatransfeer väga mugav. Muus osas ei oskagi reisifirmat kommenteerida, sest me ei puutunud rohkem kokku. Küll aga on mul mõni sõna öelda lennufirma kohta. Paketikas tähendas ju SmastLynxi. Ma olin Ruudile juba varakult selgitanud, et see firma võib tähendada tundidepikkust passimist lennujaamas. Nii et meil olid kaasas filmid, mängud, särgid-värgid. Ja suur oli mu üllatus, kui meie lend läkski kell kuus hommikul välja (Ülemiste hotell on sellisteks juhtudeks ikkagi suurepärane, pidime ju kell neli lennujaamas olema). Tagasi tulles aga ... mis te arvate, kas lend viibis või jaa? :D Lend jõudis Tallina 2 tundi ja 59 minutit hiljem, mis ei takistanud mul esitamast avaldust (küll mitte lennufirmale, vaid kohe ühele paljudest firmadest, kes tegelevadki lennufirmadelt kompensatsioonide välja nõudmisega) ja kes võttis asja menetlusse, sest SL on ka varem hilinenud täpselt ühe minuti võrra liiga vähe :) Eks näis, mis sellest saab.
Nii et selline suvi oli meil :D Kui ma nüüd enne sünnipäeva ennast kokku ei võta (selline plaan tegelikult on), siis järgmine kord uuesti septembris, kui me Londonisse sõidame :)
Ma olen päris suure osa oma elust olnud natsikuritegude huviline. See on olnud pigem selline ebamäärane huvi, mis ühe või teise loetud raamatuga taas pead tõstab ja netiavarustesse meditsiinieksperimentide või koonduslaagrite olme kohta lugema suunab. Selle taustal pole üllatuslik, et eelmisel sügisel tegin oma lõpuklassile ettepaneku sõita Poola ringreisile, mis muu hulgas sisaldab ka Auschwitzi külastust. Tol korral küll huvilisi kokku ei tulnud, aga mõte jäi.
Sel aastal teatasin oma uuele klassile 1. septembril, et mul unistus nendega Poola sõita. Ei ütleks, et nad oleksid vaimustust üles näidanud (kes ikka 16-aastaselt bussiga Poola tahab minna, kui teised lapsed Pariisi lendavad :D), aga paar nädalat hiljem uurisid kollegid, millal me läheme, ja teiste rühmade lapsed käisid küsimas, kas nad tohivad kaasa tulla. Selles osas on mu uus klass täiesti pöörane: nad tahavadki kõike teha. Broneerin teatripileteid kohalikku teatrisse, pileteid jääb puudu. Korraldame klassiõhtu, kõik on kohal. Sõidame Poola koonduslaagrisse - 32 õpilasest 25 on bussis :D
Aga enne veel, kui me bussi saime, jõudsin mina mitu närvivapustust üle elada. Inimestel on lihtsalt niivõrd erinev arusaam tähtaegadest. Loomulikult ütlesin osalejatele kõik osamaksete tähtajad vähemalt nädala võrra varasemaks, aga ainult tänu sellele ma ülekandeid teha saingi. Reaalselt. Sa tead, et pead lapse klassiekskursiooniraha näiteks 10. veebruariks ära maksma, aga sa teed seda rõõmsalt 16. veebruaril. Miks? Mingi palgapäev ja muu taoline mind tõesõna ei loksuta, kas nood lapsevanemad tõesti eeldasid, et õpetaja maksab heast südamest enda rahast esialgu summa ära ja siis loodab, et saab tagasi?
Raha me kokku saime, lihtsalt minu närvid olid täiega läbi. Lõpuks oli küll seis selline, et mul oli koos 41 inimese raha, kuigi kohti oli vaid 40...
Poola iseenesest oli... noh, Poola vist :) Ega koolireisid pole suuremad asjad süvenemiskohad, siuh siia, säuh sinna, ööseks kuskile odavasse hotelli loodetavasti pestud linade vahele ja uus päev sama tempoga. Natuke ikka nägime ka.
Varssavis käisime linnaekskursioonil. Ja meie prl Vaprakesega ka Varssavi ülestõusu muusemis, mis oli tõesti äge. Esiteks selgus, et ega me kumbki suurt midagi tegelikult Poola kannatustest II maailmasõjas ei teadnud, peale selliste üldtuntud faktide. Ja teiseks oli see lihtsalt lahe muuseum, meie Vabamu-laadse ülesehitusega. Chopini muuseum jäi seekord ära, sest lihtsalt polnud aega, aga võibolla siis mõni teine kord.
Varssavist sõitsime edasi Krakowi poole, et üle vaadata Jasna Gora must madonna ja Wieliczka soolakaevandus (mis teoorias oleks võibaolla isegi huvitav olnud, aga meil oli täitsa-pael-kui-uskumatu-giid. Ma ei olegi vist näinud ühtki oma tööd nii palju vihkavat inimest kui see meie giid :D Tipphetk oli see, kui jõudsime tantsivate pöialpoisteni. Miks või kes need on, kahjuks ei selgunud, aga jõhkralt sürreaalne kogemus sai sellest küll).
Krakowis tabas meid ka reisi madalhetk, sest öömaja oli lihtsalt masendav (kümnekesi kümnel ruutmeetril) ja pakutud toit (meie ainus korraldatud õhtusöök) söödamatu. Etteruttavalt võib öelda, et pärast Eestisse tagasijõudmist andsin reisfirmale oma nördimusest kohe teada, mis päädis sellega, et saime pisut raha tagasi, kuigi enne pidin korduvalt selgitama, et ma ei olnud rahul ööbimistingumestega, sest need polnud sellised, nagu reisi broneerides lubati, ja mul on täietsi poogen sellest, et ükski eelnev grupp pole kaebust esitanud.
Krakowis tagasi. Linnaekskursioon ja vaba aeg olid toredad, ilmaga vedas meil ka tohutult. Kõik päevad olid päiksepaistelised 20 kraadi kanti, Poolas on kevad täies väes, roheliste puude ja lillemerega.
Ja siis see, miks ma üldse ekskursiooni korraldasin. Auschwitz, kõikide koonduslaagrite ema. Iiveldama ajab mind tähelepanek, et me teame Auschwitzist nii palju tänu sellele, et seal oli ellujääjaid, oli neid, kes pärast rääksid. On kohti, kus seda pole.
Mulle väga meeldis, kuigi sellise koha kohta pole nagu paslik niiviisi öelda. Mulle meeldis, et tegemist polnud kohaga, mis oleks rõhunud vastikusele, kuskil ei olnud pilte laibahunnikutest, polnud kirjeldusi massitapmistest, mis nii mõnigi kord koonduslaagreid käistlevates teostes ette tuleb. Fookus oli sellel, et iga tapetu oli indiviid. Et ei hukatud lihtsalt juute või poolakaid või romasid, vaid konkreetseid inimesi, kellel oli kohver ja kamm ja juuksed. Et see emotsioon polnud mitte vastikus, vaid sügav-sügav kurbus.
Ekskursioon ise on kaheosaline, esimene osa on Auschwitz I-s, kuhu ongi n-ö ülevaatlik muuseum tehtud (need kohvrid ja juuksed ja kammid, aga ka sealviibinud vangide pildid koos laagrisse saabumis- ja surmaajaga, kusjuures mehed pidasid üldiselt vastu aasta, naised paar kuud...), näidatakse ka krematooriumit, mis on tõesti vastik koht. Ja teine osa on Auschwitz II -s, kus näeb klassikalisi puitbarakke ja jäledat "sanitaarruumi".
Kole koht on.
Ja rohkem me teha ei jõudnudki. Oligi vaja tagasi tulla.
Uskumatul kombel ei olnudki Varrssavi-Eesti ots nii kohutav, kui kartnud olin. Eestist Poola minnes mõtlesin küll, et ei ela seda üle. Tagasi tulla oli kuidagi inimlikum. Või vähemalt üleelatav. Natuke nagu sünnitus.
Selline kena meelelahutus oli meil siin vahepeal.
*see on üks mitmest anekdoodist, mida inimesed mulle rääkisid, kui kuulsid, et sõidan koonduslaagrisse ekskursioonile. Algus on tollel selles, kuidas juudid sõidavad Auschwitzi ekskursioonile ja bussijuht sõidab liiga aeglaselt...
Tagasitulek Eesti reaalsusesse oli paras šokk. Lahkusime Küproselt keset ööd 30kraadises soojuses, et kell seitse hommikul tervitada Riias 13 soojakraadi ja pilvi koos vihmaga... See oli päris valus üleminek :D
Muidu aga - täiseti jumalik reis oli. Ütleme nii, et kuigi Eestis oli sel aastal peaaegu et sajandi suvi, ei anna seda kuidagi võrrelda Küprosel valitsenud kuumusega. Tõesõna, ka öösel ei langenud temperatuur suurt alla 30, päeval oli võimalik olla ainult vees, varjus või mägedes. Mitte et me ei oleks üritanud natuke ka kultuuripärandiga tutvuda selles leitsakus, aga tuleb tunnistada, et see oli üsna keeruline.
Meie peatusime Küprose kagurannikul (Protarases, see on Ayia Napa juures), kus on heleda liivaga rannad. Meil oli üüritud basseiniga villa ja ma ütlen, et kui keegi plaanib puhkusereisi soojale maale, siis iskliku basseiniga elamine annab puhkusele niiiiii palju juurde, et ma kindlasti soovitan see valik teha. Varahommikul (kui on juba nii palav, et tegelikult väljas hommikust süüa väga ei kannata) on erakordselt meeliülendav kargesse vette näkki hüpata. Karge vesi on iseenesest võrdluse küsimus, sest ei meres ega basseinis polnud võimalik nii kaua järjest vees olla, et oleks jahe hakanud. Lihtsalt ühel hetkel enam nagu ei viitsi vees hullata.
Meie kodurand oli Viigipuulehe rand, mis on nagu teisedki selle kandi rannad - lamamistoolid koos varjudega (2.50 ühe asja eest ehk 7.50 kogu komplekt kahele terveks päevaks), veelõbustused, laevasõidud, baarid. Esimesel päeval jõudsime randa pool seitse hommikul :D See oli puhtalt selle pärast, et me saabusime öise lennuga, aga meie maja polnud veel korras. Kuna kuskile mujale polnud nagu minna, läksime randa. Ja minu meelest oli kõige humoorikam see, et me polnud üldse mitte esimesed. Lapsed läksid kohe vette, suured heitsid pikali lamamistoolidele ja lasid vahepeal silma looja. Ma kahtlustan, et just sel esimesel hommikul suutis Ruudi kella seitsmest poole üheksani vees hullates oma kõrvalestad ära põletada, nii et kuskil kolmandal päeval hakkas nahka kooruma.
Saabumine koduvillasse oli väga tore üllatus. Netis kohti valides ei tea ju, mis piltide taga tegelikult on. Kirjas oli küll, et on konditsioneer ja isiklik välibassein aias, aga olime valmis ka selleks, et konditsioneer on ainult elutoas ja bassein on põlvekõrgune. Tegelikult olid sees kolm korralikku magamistuba oma isikliku puhujaga ning bassein oli selline, et hommikul (kui lapsi ees polnud :D), sai ikka täitsa ujuda, ja sügavust oli nii palju, et prl Vaprake õpetas mulle (taas)selgeks peaka hüppamise. Ta ise sai selle selgeks viimasel gümnaasiumiaastal ujumistundides, nii et kooliharidusest on ikka kasu. Ma nii elegantse kaarega nagu tema hüpatud ei saanud, aga kaheksal juhul kümnest tuli ikka peakas, mitte kõhukas. Ruudi hüppab üldse veidralt, nagu saltoga? või nagu ta ise ütleb - seljakat.
Eelkõige veetsimegi aega lõbutsedes. Ja mitte sellepärast, et olime lastega, vaid seepärast, et see oligi lõbus :D Ma Ruudile lugesin sõnad peale enne reisi, et on väga-väga palav, kõndima peab palju ja vaatama peab igasuguseid kive ja maju. Ja viriseda ei tohi. Isegi mitte poole sõnaga. Kokkuvõttes isegi natuke kõndisime kuumas ja vaatasime maju. Näiteks vaatasime iidset Amathousi, aga ka iidset Kourioni amfiteatrit (mõtleks vaid, väiksemad lapsed polnud ju vanaaegset amfiteatrit näinudki) ja kuningate hauakambreid Paphoses. Ühes kindluses käisime ka, aga tee või tina, nimi ei tule meelde. Igatahes olid seal käinud ka põllega mehed ja oma märgid maha jätnud. Tahtsime külastada ka kristlaste katakombe, aga selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, olid katakombid juba suletud. Ja need poleks nagunii lõõskava päikese käes olnud :D Larnaca imeilusat rannapromenaadi ja suurt mošeed piilusime õhtusumeduses. Sellises koguses kive oli täitsa hallatav ka pea 40kraadises kuumuses. Seda ka tänu sellele, et keset päeva käisime vaatamas paika, kus merevahust tuli välja Aphrodite. Ja muidugi tulime ka ise samamoodi merevahust välja.
Muudest meelelahutustest käisime WaterWorldis, mis oli nii täiega lahe asi. Me jõudsime sinna umbes kell 11 ja ühel atraktsioonil olime meie Ruudiga kell kuus õhtul sõna otseses mõttes viimased külalised. Minu lemmikud oli Ikarose lend
ja kaarikute võiduajamine
Praegugu neid videoid vaadates läheb meel nii kurvaks, et kuum suvi ongi jälle läbi...
WaterWorldi veepark reklaamib end kui Euroopa suurim. Ma ei tea, kas see nii on, sest ma pole mujal käinud :D, aga igatahes on see õudselt tore ja iga piletile kulutatud senti väärt. Kusjuures söömine on seal ka suht normaalne, variante on erinevaid ja hinnad ei ole sellised, mis panevad mõtlema, et ma parem joon basseinis salaja vett.
Teine asi, mis oli sama lahe kui veepark, oli meie oma rannas pakutud Twisteri-sõit. See oli selline korralik ootused vs tegelikkus case :D Twister oli ilus triibuline ümmargune kummipaat/tuub, kuhu me kuuekesi kenasti sisse mahtusime. Ootus oli selline, et mootorpaat veab meid mööda merd, meie tunneme sooja meretuult juukseid paitamas ja naudime vaadet rannale. Selle põhjal tundus nõutud 12 eurot inimese eest ühelt sõidult ausalt öeldes päris krõbe hind. Tegelikkus ... ütleme nii, et Ikarose lend oli selle kõrval memmekatele :D Põhimõtteliselt oli tõesti nii, et paat vedas meid enda järel mööda merd. Isegi soe meretuul oli. Aga randa küll ei jõudnud vaadata, sest see Twister keerutas meeletu kiirusega ühte- ja teistpidi. Lisaks ka üles ja alla. Ja küljele :D Ühel hetkel ma tundsin, et füüsiliselt ei pea mu kõhulihased vastu sellele naermisele, kiljumisele ja meeleheitlikule kinnihoidmisele. Kokkuvõttes - võrratu kogemus.
Kolmas veega seotud meelelahutus oli laevasõit merel, kus näidati Famagusta linna, koopaid ja helesinist laguuni. Selles viimases sai ka ujuda, mis oli samuti väga huvitav kogemus, sest see oli ju sügav. Ruudile ostsime Küprose-kingituseks mõnusa snorgelduskomplekti, mis osutus tõeliselt asjalikust asjaks. Ja selgus, et mulle väga meeldib snorgelada, sest sellega ei pea olema olukorras, kus su peal on palju vett. Laguunis oli väga tore snorgeldada. Lisaks sai seal laeva pealt vette hüpata, mida mina küll ei teinud, aga hr Lokk ja Ruudi küll. Meie sõitsime Aphroditega, aga seal oli erinevaid laevu.
Ilma veeta meelelahutustest oli väga lahe meie retk Troodose mäestikku, kus vaatasime koske (või noh, juga...), peaaegu vallutasime Küprose kõrgeima tipu Olümpose ja ostsime kilo värskeid viigimarju, mitu kilo ploome, virsikuid ja melonit ning 11 kilo arbuusi. Seal on täitsa toredad matkarajad ÜMBER mäetipi, aga miskipärast mitte mäetippu. Nii meil päris viimane kõrgus vallutamata jäigi, aga jalutuskäik oli sellele vaatamata äge. Ja tuleb tunnistada, et hingatav õhk, mis kõrgetes mägedes oli, pakkus samuti meeldivat vaheldust. Tipud on seal nii kõrged, et talvel suusatatakse.
Eraldi meelelahutusena võiks käsitleda ka õhtusööke, sest teate, need küproslased on hullud :D Neil pole aimugi, kui vähesest söögist tegelikult kõhu täis saab, sest meie jaoks olid nende portsud kolossaalsed. Sellega seoses tuli mul praegu meelde, et vabamüürlaste märgiga kindlus kandis Kolossi nime :D
Igatahes. Meil ei jäänud õõvastavates kogusetes toitu järele vaid mõnel üksikul korral. Ühe korra suutsime kelnerit veenda, et me päriselt ka tahame kuue peale kaheinimese meze´t. Too kelner pidas meid hulludeks, aga meie olime rõõmsad, et saime lõpuks ka magustoite tellida. Ja ühe korra võtsime prl Vaprakesega kahe peale kalmaarirõngad. Sellega saime ka hakkama, kusjuures kõht ei jäänud tühjaks. Aga ühel päeval võtsime kiireks lõunasnäkiks Caesari salati, mida oli nii palju, et see toodi kohale sama suurtes kaussides kui ma kodus pesu õue kuivama viin. No ja see Ruudi cod fish oli ka suht muljet avaldav. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et kodus on meil selline söök pere peale. Terve suur paneeritud kala ja pool kilo kartuleid pluss salat. Aga mu lemmik oli viimasest õhtust, kui õde tellis kalmaari. Küsib üle - ega see portsjon liiga suur pole. Ei, ei, kinnitab teeninadaja. Kolm kalmaari on. Ja näitab sõrmega, kuidas on sellised väiksed armsad rõngad. Lisaks kartulid ja salat. Kui ma õe sööki lõpuks nägin, naersin päriselt nii, et pisarad voolasid. See oli hiiglaslik. Sest need kolm väikest armast rõngast polnud rõngad, vaid kalmaari läbimõõt. Ja neid paneeritud kalmaare oli kolm sellel vaagnal, mida küproslased miskipärast taldrikuks nimetavad.
Mis meil tegemata jäi - ööelu ei käinud nautimas. Viimasel õhtul astusime küll kokteilibaarist läbi ja see oli väga tsill asi. Aga sellega tuleb arvestada, et kokteilidesse armastavad nad üllatuseks lisada siirupit :D Ja üldiselt oli meie seltskond selliseks meelelahutuseks suuremalt osalt vales vanuses. Ka Põhja-Küprosel ei käinud, sest esiteks me ei saanudki aru, kas rendiautoga siis üldse saaks või mitte. Teiseks pikk sõit üle mägede. Ja kolmandaks - polnud nagu õieti aegagi kõige muu kõrvalt. Kõik suuremad linnad - Limassol, Nikosia, Larnaca, Paphos - jäid suuresti avastamata. Kahte esimesse ei jõudnud üldse, kahte viimasesse põgusalt. Me üritasime sättida niiviisi, et igasse päeva jääks üks väljasõit või lõbustusasi ja ülejäänud aeg siis ujumiseks ja puhkamiseks. Ja sellise tempoga tegelikult ühel nädalasel puhkusel rohkem ei jõuagi, sest tegelikult ei taha, et pärast puhkust peaks veel nädal aega puhkama, et puhkuseväsimus kontidest välja saaks. Ja pikemalt poleks ka jaksanud. Esiteks palavus. See on ikka sõnuseletamatu. Ja teiseks ikkagi see pidevalt koos olemine, mis ka väsitab.
Asjad, millega Küprosele minnes veel arvestada - tegemist on juba Richard Lõvisüdame ajast Inglismaa huvisfääri kuulunud maaga. Seega inglise-euro adapter tuleb kaasa võtta. Ja autojuht, kes suudab vasakpoolses liikluses ellu jääda. Meil oli väga tubli juht, täpselt ühe korra esimesel hommikul lõpetas ta parempöörde vales sõidureas, aga seal on rendiautodel punased numbrid, nii et kohalikud vehkisid küll kätega, aga said kindlasti aru :D Noh, meie rõõmuks pani meie autojuht hr Lokk mõnel kiiremat reageerimist nõudval hetkel ka kojamehed tööle, selle asemel et suunda näidata :D See oli iga kord lõbus.
Finantsist ka paari sõnaga - toit poes oli suht sama mis meil. Väljas söömine - sama või nõks kallim, aga kogused on suuremad kui meil. Meie kuueliikmelisel seltskonnal läks õhtusöök koos jookidega üldselt 90 euro kanti. Bensiin samamoodi 1,3 liitri kohta. Õlu ja vein on söögikohtades mõistlikum kui meil, selle eest mulliga vesi on jõhkralt kallis, kui seda üldse on (mitte et me tellinud oleks, aga menüüs oli). Kokkuvõttes on vist nii, nagu mu õde ütles - Euroopa-reisil tuleb arvestada tuhat eurot inimese kohta. Umbes nii ta tuleb. Ja selle eest saab siis tõsiselt mõnusa puhkuse.
Viimase asjana paar sõna ka lennuhirmust. Ühel meist oli ju esimene lennureis, mis oli esimene just sellepärast, et siiani polnud ta nõus lennukiga sõitma. Ütleme nii, et lennuhirmu käes vaevlevatele inimesetele ei saa soovitada alustada lühikeste otstega, sest need otsad on pahatihti väikeste lennukitega, nii et ka need, kes muidu lendamist ei karda, tunnevad end ebamugavalt, sest see küna väriseb ikka päris hullusti. Ühesõnaga - esimene õhkutõus oli päris hirmus ja me pidime koos täitsa tükk aega tegema "nina kaudu sisse, suu kaudu välja" rahunemist. Kui lennuk juba ilma värisemata õhus püsis, polnud midagi hullu. Riiast edasi polnud enam midagi viga, aga viimasel õhtul enne lendu tõmbas tüüp ennast ikka väga käima, ikka pisarateni. Samas kui ta lõpuks rahunes, siis lennukis polnud enam mingit probleemi. Ja viimase otsa Riiast Tallinna magas noormees õhkutõusmise osas lihtsalt maha, samal ajal kui mina olin täiesti kangestunud, sest see õhkutõus oli ikka VÄGA ebameeldiv.
Lõpetuseks - kas minna lastega Küprosele? Kindlasti! Kas minna augustis soojale maale? Kui eesmärk on tundide kaupa mere ujuda - kindlasti! Kas teha seda kõike airBaltikuga? Kui saad, siis väldi :D
Nüüd siis selle juurde, miks me ikkagi TEGELIKULT Tšehhis käisime. Sest Karli sild on tore küll, aga kas me niisama oleks just uuesti Prahasse läinud. Aga festivalile küll :)
Ehk siis Aerodrome Festival Prahast 50 kilomeetri kaugusel, mille line up mind täiega vaimustas. Kokkuvõttes võib öelda, et see oligi uskumatu lahe line up.
Aga kõigest järgemööda.
Sellel festivalil oli palju häid külgi, tõesti palju. Sinna- ja ärasaamine nende hulka ei kuulunud :D Tegelikult oli käima pandud tasuta otsebuss Prahast, aga kuna me esimeste busside peale ei jõudnud ennast registreerida ja järgmiste bussidega ei oleks jõudnud Tommy Cashi ajaks kohale, otsustasime ühistranspordi kasuks. See tähendas teoorias sutsakat suure rongiga Praha piirkonnast välja, siis kohaliku väikerongiga edasi festivalilähedasse jaama, kuhu buss vastu pidi tulema.
See oli teooria. Meie läbisime praktika :D
Esimese etapiga läks hästi, ostsime jaamast piletid, küsisime mitu korda üle, kus me olema peame ja sõitsime jaama nimega Kralupy nad Vltavou. Rong kusjuures oli ülitore, kupeedega. Kralupy nad Vltavous tekkis aga tõrge. Tšehhikeelne, mis jättis tõrke iseloomu meie jaoks igavesti saladuseks, aga selle tagajärjega ehk puuduva rongiga tuli meil siiski rinda pista. Ühesõnaga, rong oli asendatud bussiga. Prahast olid festivali poole teele asunud massid. Ja mitte niisama massid - suurte seljakottidega massid. Seega esimesele bussile me ei mahtunud ja uus tuli nii tunni aja pärast. Jätkus tõeline piin - täistuubitud bussis püsti seistes mööda mägiseid külavaheteid. Mul polnud õrna aimugi, et Tšehhi niiii mägine on. See piin kestis terve igaviku, aga ega olukord veel paremaks ei läinud. Buss pani meid täiesti suvalise koha peal maha ja sõitis minema. Reaalselt suvalise :D Õnneks olid mõned meie hulgas taibukamad ja leidsid rongi. Või siis trammi :D
Aus rong lähenemas. Ei ole tramm.
Nii et tegelikult jätkus kõik üsna samamoodi kokkupressitult ilma õhuta, lihtsalt rong sõitis oluliselt aeglasemalt.
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud - kui me viimasesse jaama jõudsime, polnud seal mingeid busse. Ja neid polnud seal ka veerand tundi hiljem. Ega pool. Ega terve tund :D Siis siiski tulid ja viimane etapp sai läbitud lausa istudes.
Ühesõnaga pandi meie meelekindlus kõvasti proovile. Või siis katsuti meie väärilisust. Lihtsalt. Tommy Cashile me siiski ei jõudnud.
Tahaks öelda, et sellega vintsutused ka lõppesid, aga kahjuks pidime kuidagi Prahasse tagasi ka saama. See oli juba alustuseks palju lõbusam, sest busse festivalilt rongijaama ei liikunud :D Praha-bussid olid ammu ära bronnitud. Midagi ei olekski olnud väga, kui oleks kuskiltki mingit infot saanud - kas on midagi organiseeritud, mis on organiseeritud, kuidas liigub ühistransport. See osa oli null, mingit infolauda lihtsalt ei olnudki olemas. Õnneks ühe abivalmi teenindaja, google translate´i ja hr Peika telefonikõnesuutlikkusega saime aru, et võime võtta takso rongijaama ja sealt siis tagurpidi kogu rada läbi teha. Kusjuures rongiasendusbussi tagasiteel polnud, seega oli tegemist täiesti idüllilise ettevõtmisega, mille käigus nägime, kui palju avarust ja põlde Tšehhis on.
Täitsa rõõmsalt tagasiteel rongis
Festivalil kohal olla oli puhas ilu.
Olme oli väga okei. Loomulikult olid kohal peldikuputkad, aga lisaks oli ka normaalsete WC-de ala, kus olid putkades keraamilised potid, veega äratõmme ja kätedesinfitseerimisvahend. Nagu päriselt. Keegi oli mõelnud, et festivalile tulevad näiteks naised, kes peavad tampoone kasutama ja kes saavad nüüd nii mõnusalt oma käed enne seda protseduuri puhtaks teha. Prl Lumivalgeke leidis, et kui nüüd saaks asja veel nii kaugele, et üks kotiriputusnagi oleks madalamal ka, oleks täiuslik välikäimla olemas. Mõtleks vaid, astud kabiini, see on puhas, ei lõhna pahasti, istud, riputad koti nagisse, otsid mugavalt oma tampooni välja, puhastad käed ja viid toimingu lõpule. Pärast pesed käed seebiga puhtaks. Idüll, eksole :) Neid (siiski ilma kotiriputusnagita) vetsusid oli palju. Ja need püsisid kogu aeg puhtad, sest neid koristati kogu aeg. Lisaks oli sealsamas mõnus kätepesuala peegliga.
Duši all sai ka vabalt käia. Vähemalt siis, kui sa ei põdenud võhivõõrastega koos ihualasti olla :D Ehk siis dušiala oli suur ja suhteliselt avatud hall, aga mehed ja naised olid eraldi ning vähemalt sai asi aetud ilma järjekorra ja tasuta. Kui palju inimesi oli, siis küll sooja vett dušist ei tulnud, aga jumal temaga, saigi värskema olemise.
Maksmine käis kiibiga, mis oli juba käepeale küljes. Sinna sai raha lisada nii kioskis sulaga kui ka ülekandega, kui sul telefonil akut jagus. Vat see laadimise osa oli neil kehvasti korraldatud, sestap pole meil ka viimasest päevast eriti pilte.
Mulle meeldis, et oli topsitaarasüsteem ehk siis 50 krounat oli joogitops, mille eest esimesel korral maksid, pärast enam ei maksnud ja öösel pärast viimast toopi andsid topsi ära ja said oma 50 krounat tagasi. Joomise osas oli tegelikult üldse kuidagi mõnus. Ma sellist Positivuse laupäevale omast lauslällamist ei näinudki, inimesed päriselt tulidki muusikat kuulama.
No ja lõpuks siis muusikast ka. Ma olin ikka mitu korda täiesti vaimustunud. Üks suurepärane asi oli heli. Oli väga ootamatu, et paigas saundi kuulamiseks ei peagi olema helipuldi kõrval, vaid võib olla suvalisel kohal ja ikka nautida. See ei kehtinud küll 100protsendiliselt, aga vahe Positivusega oli taas meeletu.
Bändid, kes oleks võinud vaimustada, aga ei teinud seda
Märgin alustuseks kohe ära, et kaks bändi siiski valmistasid... no võibolla mitte pettumust, aga kellelt oleks oodanud võibolla rohkemat. Esiteks oli Bullet for My Valentine, keda saatis kummaline keskkõrge foon. Ja teiseks Limp Bizkit, mis lihtsalt ei mõjunud lavalt. Või noh, nad mõjusid umbes nii "me oleme suur ja kuri Limp Bizkit ja me oleme õige coolid". Heli oli ka üleelusuuruses, mis ei olnud tore. Ah, tegelikult võis asi olla ka selles, et ma tulin otse NINi juurest ja mõtted olid mujal :D
Ootamatud leiud
Kohe neljapäeval avastasime kohaliku saksoDJ -Saxofrancise, kes tõmbas peo niiviisi käima, et ise ka ei usu. Kui ma peaksin kunagi pulmi pidama, siis ma tahaksin teda õhtuseks tantsuks. Esimesel õhtul mängis ta suhteliselt tühjale lavaesisele, aga teiseks korraks olid inimesed kohal ja möllasid südamest. Saksofon ongi alati meeleolukas, aga Saxofrancis ise oma kabuga andis veel lisameeleolu. Ja siis oli vahepeal laval ka viiuldaja, mis andis oma nüansi. Õudselt tore rannapeo vibe tekkis lõpuks.
Teised kaks ootamatut leidu on MØ ja CHVRCHES, kes ei ole päris võõrad, aga kellele ma pole erilist tähelepanu varem pööranud. Ja kes kumbki ei teinud mingit ekstraägedat lavašõud, aga mõjusid laivis õudselt ehedalt ja ilusalt ja nauditavalt ja kaasatõmbavalt.
Bändid, kellelt oli oodata vinget esinemist ja kes tegid selle ka sajaga ära
Esimese päeva põrutus oli Parkway Drive, mis tegi sellise šõu, et hoia ja keela :D Kõik tuled ja viled, mida ühelt kontserdilt oodata võiks, olid olemas. Kaasa arvatud see, et trummar mängis pea alaspidi. Tegemist on ka prl Lumivalgekese lapsepõlvebändiga, nii et tema tantsis ennastunustavalt. Ma pean tunnistama, et minagi unustasin end :D
Teine hullult tore laiv oli Hollywood Undead, mis on lihtsalt tore ja sõbralik bänd. Nende "kurjade" bändidega on see jama, et nad kipuvadki kogu aeg hästi kurjad olema. Rõhutatult. Fuck-you-bitches värk. Aga see ei mõju kuidagi väga loomulikuna, kui seda teevad vananevad kõhukestega härrasmehed, kes on riides nagu keskkoolipoisid. See kusjuures oli just Bullet for My Valentine´i ja You Me at Sixi probleem. Hollywood Undead mõjus aga nii, et okei, me pole enam 16, aga me teeme ikka seda, mis meile meeldib ja lustime selle juures täiega. Näiteks võtsid nad lavale ühe 6aastase poisikese, kes oli jahmatusest kivistunud, aga kelle vanem õde, kes lavale toeks läks, elas oma elu õnnelikumat päeva :D Natuke jäi mulje, et vanemad käskisid õel venda hoida, aga õde võttis venna festivalile kaasa. Ja nüüd tuli see kõik välja.
Ja parim laiv oli Macklemore´il. See ei olnud vist üllatus, aga see ei vähendanud mõju. See oli kogu festivali viimane kontsert. Ma olin väsinud, oma peas juba mõtlesin, et mis oleks, kui läheks telki puhkama...? Aga siis ikka jäin, sest noh, Macklemore. Ja no tõesti. See. Oli. Niiiii. Äge. Laulda koos kõigi nende tšehhide ja poolakatega "Fuck Donald Trump" oli lihtsalt kaunis. Hästi sooja tundega esinemine.
Esinejad, keda kõige rohkem ootasin
Pole saladus, et ma leidsin selle festivali, kui otsisin, kus võiks sel suvel Nine Inch Nailsi näha. Ja leidsin koha, kus esineb NIN ja Lana Del Rey, keda ma olen samamoodi näha tahtnud, sest esiteks meeldib mulle tohutult tema hääl. Ja no tema muusika ka. Ja teiseks tahtsin ma teada, kas ta tõepoolest suudab oma muusikaga ära tinistada staadionitäie rahavast. Staadionit Tšehhis ei olnud, aga päris palju inimesi küll. Ja mina olin tinistatud, kui ma silmad kinni panin :D Sest selgus, et minu jaoks on tema lavaline olek siiski liiga palju. Ta on tohutult ilus ja seksikas ja oskab seda tohutult ilusasti välja mängida, aga minu jaoks hakkas see natuke varjutama muusika ilu. Laiv iseenesest oli tõesti väga hea ja lauldud sai väga palju lugusid, sest mõnest loost tuli esitamisele vaid refrään.
Nine Inch Nailsi ajal ma ei pidanud silmi kinni panema, kui siis ainult selle tädi pärast, kes alguses mu kõrval seisis, roosat kampsikut ja õlgkaabut kandis ning kohvi jõi. Ausalt, eraldi võttes pole mul neist ühegi vastu mitte midagi :D Aga NINi kontserdil õudselt häiris. Pärast oli minu kõrval üks pikajuukseline tõsiselt pikk mees, kes laulis kogu kontserdi kaasa, mis oli palju mõnusam. Tegelikult oli kogu kontsert fantastiline. Kindlasti ei olnud see midagi sellist, kus toimub pidev vestlus bändi ja rahva vahel ja kus crowd surfitakse, aga see mõjus, sest see lihtsalt oli hea ja aus. Ja kohal olid inimesed, kes armastavad seda muusikat. Mul on natukene kahju, et "Closer" jäi mängimata, sest minu meelest on see kogu muusikaajaloo kõige ... sensuaalsem :D laul. Aga kõik muu ja rohkemgi veel oli olemas. Ma natuke muretsesin, kuidas "Hurt" lahendatud saab, sest see oleks võinud minna ülepaisutatult tundeliseks, aga ei, väga stiilne ja puhas oli. Trent Reznor hakkas laulma viimast lugu, rahvas ühines ja siis tuli ka bänd järele. Kokkuvõttes oli nagu "Ta lendab mesipuu poole", lihtsalt "Hurt" on kurvem. Kui kontsert läbi sai, olin ma ikka mõnda aega endast ära.
Tegelikult käsimime kuulamas palju teisigi bände, nii kuulsamaid kui ka vähem kuulsamaid, aga neist nagu sellist tugevamat sorti emotsiooni ei tekkinud. Milky Chance oli selline tore. Ja Glass Animals muidugi ka.
Kokkuvõttes, mis ma ütlen - rahvas, minge kontserdile. Minge autoga, lennukiga, laevaga, aga minge ja vaadake üle oma lemmikud. See elamus on täiega väärt kõike, mis selleks kulub. Bändid ei ole igavesed. Ma elasin aastaid kurbusega, et ma ei saa kunagi näha Nirvanat. Alates eelmisest suvest mõistan ma, mis tegelikult kurbus on, sest mul pole kunagi enam võimalust näha päris Linkin Parki. See oli ka kindlasti üks põhjus, miks ma sel aastal kindlasti minna tahtsin. Mul ei ole väga palju bände, keda ma bändina fännaksin, nüüdseks on terve hulk neist vähestest ka nähtud. Bon Iveri kontserdile läheksin väga hea meelega. Ja Sigur Rosile Islandil. Kunagi :)
Meie elamusrohke reis Prahasse ja natuke kaugemalegi on nüüd õnneliku lõpuni jõudnud, nii et ma olen juba hommikumantligi tavaliste riiete vastu vahetanud. Mis seal salata, eks ta väsitav oli :D Aga niiiii äge. Mul tuli reisi ajal samamoodi korduvalt ootamatuid rõõmupurskeid selle pärast. Kui ma eelmiste jõulude ajal sain öelda, et sihipäraselt tegutsedes on võimalik jõuda igasuguste uskumatute tulemusteni, siis sel aastal saan öelda, et "miks ka mitte?" on väga hea moodus tegutsemiseks. Miks ka mitte sõita festivalile, et näha korraga ära NIN ja Lana Del Rey?
Kusjuures mõlemad tegid täiega kõva laivi, mille üle ma olen veel ekstraõnnelik, sest Placebo on mul ikka veel natuke hinges.
Reis ise oli mugavusstsoonist korralikult väljas. Nädal aega kogu aeg kolmekesi koos, kolm ööd telgis, lisaks teatav ebakindlus selle osas, kuidas asjad ikkagi toimivad. Eks selliseid meie kontrolli alt väljas olukordi (mis isikkoosseisu arvestades kõige keerulisemad olid) ikka tuli ette, aga kokkuvõttes tundus meie seltskond päris hästi toimivat. Ses mõttes et ... kui muusikafesivalile läheb kolm inimest, kes kõik võtavad kaasa hulga raamatuid, sest loomulikult tekib pidevalt olukordi, kus mõnuga raamatuid lugeda, siis see on päris hea eeldus :D Mina näiteks lugesin läbi kaks ja pool raamatut ja siinkohal olgu õnnistatud rõõmsad hobugreifid ja abikaasad, kes kingivad suurepäraseid lugereid. Mul polnud siiani olnud juhust oma lugerit niii sihtotstarbeliselt kasutada, aga nüüd mõistan, kui mugav see on. Väike, kerge, võimaldab igasuguste probleemideta ka lauspäikese käes lugeda. Ja mahutab palju raamatuid.
Prahast olen ma oma eelmise reisi järel väga hea postituse juba kirjutanud. Põhimõtteliselt on asjad sealkandis üsna samamoodi, aga seoses reisiseltskonna, kestuse, aga ka 20-kilose kohvriga on mõningaid täpsustusi.
Seekord sõitsime läbi Helsingi, mis andis suurepärase võimaluse tunda lennuhirmu, sest see põkats, mis Tallinnast Helsinkisse läheb, on ... põkats noh :D Nii väike, et tegelikult täiseti vabalt Finnairi käsipagasimõõtudesse mahtuvat kohvrit polnud lennukis nagu kuskile panna. Muus osas möödus lend vahejuhtumiteta. Lennujaamast linna saab jätkuvalt taksoga, aga meie valisime seekord ühsitranspordi, täiesti tavalise bussi (nr 119, kui kedagi huvitab. Ega seal rohkem neid polegi). Olemas on ka otseliin lennujaama ja raudteejaamavahel, mida kasutasime tagasi tulles ja millele tuleb osta eraldi pilet (eelmüügist 44 krooni, bussijuhi käest 60), 119ga saab sõita tavalise ühistranspordipiletiga.
Ühistransport on Prahas jätkuvalt jumalik, piletihinnad samad, mis kolm aastat tagasi, ja liikumismugavus super. Seda aga eelkõige seetõttu, et trammid ongi Praha kõige bossimad bossid. Korra istusime trammis, millele vilkuritega kiiarabiauto teed andis... See, et tavalised autod end kahele rattale sektorisse tõmbavad, et trammile mitte ette jääda, on täiesti normaalne. Ja jalgrattaga sõidavad kesklinnas ainult hullud. Aga tänu kõigele sellele ei paistnud neil seal ka ummikuid olevat.
Meie enne-fesitvali majutuskoht oli Žižkovis, mille kohta ütles prl Lumivalgeke, et see on nagu Eesti Kalamaja, boheemlaste kogunemispaik, mis algselt oli tööliste elukohaks. Nunnu kant oli, kommunistliku klassika žižkovi torni näol saime ka kerge vaevaga üle vaadata. Selle linnaosa surnuaeda on muuseas maetud Kafka. Pärast festarit olime taas Vinohradys nagu eelminegi kord. Žižkovis oli meil korter viiendal korrusel, kuhu viis lift, mille uksi tuli ise avada ja sulgeda, mis andis asjale kohe mõnusa tunde. Lisaks oli mõlemas korteris gaasiboiler, mis samuti väga meeleolukas, sest kellele ei meeldiks, kui dušši võttes kostab kapist tuldpurskava lohe häält.
Kuna meiega oli kaasas ka hr Peika, vaatasime alustuseks üle kõik klassikalised vaatamisväärsused (välja arvatud kujudega kell, sest see oli remondis), millest õlleaed oli vist meie kõigi lemmik, sest nagu hr Peika ütles: "Ilus vaade, hea siider ja toredad inimesed." Või midagi umbes nii. Kusjuures õlu ja siider on küll kolme aastaga kallimaks läinud, õlu oli 45 ja siider 55 (kurss on praegu umbes 1:24...), aga siider on jäktuvalt jumalikult kuiv ja jääga ning erakordselt kosutav.
Pärast fesitavali jõudsime ära käia ka Petrini mäel, kuhu ma eelmisel korral ei jõudnud ja mille otsa sai sõita funikulööriga ("...eee... see on VÄGA madal funikulöör," hoiatas meid prl Lumivalgeke), mis on armastatud jalutuspaik ka kohalike seas. Lisaks on seal üks matsakas Eiffeli torn, panoraamsed vaated Prahale ja lihtsalt uskumatult rahulik ja vaikne olemine.
Ühel õhtul jõudsime ka mõnusasse õllekasse (mingi...50 meetrit Karli sillast? ühesõnaga täiega kesklinnas), kus valgetes särkides mehed kandsid lauda õlut ja siidrit ja snäkke. Muidugi oleks nad lauda toonud ka praade, kui me oleks tellinud :D Huvi pärast otsisin üles - käisime õllrestoranis nimega Kozlovna Apropos. Kuna minul ja eriti prl Lumivalgekesel on sügav umbusk Tšehhi toitude suhtes, ei hakanud ka seekord leiva sees serveeritud guljašši tellima. Samamoodi jäid tellimata nende klimbid, mis on klimbisoo häbivaäärne haru. Hinnataseme määratlemiseks - suur vaagen õllekõrvast (sobilik kolmele) pluss kaks ringi jooke läks kokku mingi 500 krooni äkki, mis on alla 20 euro. Ja seda siis kohas, kus on väga palju turiste. On need tšehhid muidu, mis nad on, aga röövlid küll mitte :D
Imelikest tšehhidest rääkides. Kui me viimasel päeval oma imetoredast Vinohrady korterist välja hakkasime minema, ei osanud me võtmetega midagi peale hakata. Omanik oli Türgis, meie küsimustele ei vastanud, nii me kohmitsesime mõnda aega, kuniks tegime otsuse visata võtmed postkasti (nagu eelmiseski kohas, kuigi siis juba omaniku palvel) ning edasi liikuda. Mõeldud tehtud. Viskasime võtmed postkasti, haarasime kätte oma neli kohvrit (neist üks 21 kilo kaaluv isend, keda hellitavalt Sõbraks kutsusime), et hetk hiljem mõista: see oli maja, kust VÄLJA saamiseks oli võtmeid vaja. Neidsamu võtmeid, mis meil juba kinnises postkastis olid.
Minu meelest oli see hüsteeriliselt naljakas :D
Prl Lumivalgekese meelest oli see hüsteeriliselt nõme.
Põhimõtteliselt saaks meie kolme käitumise alusel edaspidi selgitada temperamenditüüpe.
Kolm väsinud välismaalast avastavad, et on end kogemata sulgenud vanaaegse kindluse koridori, kust puudub igasugune väljapääs. Tegemist on vaikse kandiga, kus inimesi ei liigu. Kuidas nad reageerivad?
Koleerik (prl Lumivalgeke): neab valjuhäälselt maa põhja tšehhe ja nende lollust saata korda midagi nii idiootset nagu väljapääsu mitte võimaldamine. On veendunud, et sinna me jäämegi, sest kõik inimesed on tööl.
Flegmaatik (mina): teen kohatu ettepaneku mängida ajaviiduks kaarte. Oma peas mõtisklen sellest, et lend läheb ju alles õhtul, selleks ajaks keegi ikka koju tuleb ja meid välja laseb.
Sangviinik (hr Peika): hakkab süstemaatiliselt ustele koputama, et leida inimene, kes on kodus ja kes saaks meid välja lasta.
Umbes viie minuti pärast tuli mingi tädi ja me ikka saime välja.
Mis ma siis ikka oskan kokkuvõtteks öelda - hr Peika leidis Prahast vorstid (see päris hot dogi moodi söök - lahtine sai, millel on põrakas vorst sinepiga), prl Lumivalgeke oli õnnelik, et polnud linna veel unustanud. Ja mina... olin jätkuvalt vaimustunud Praha ilust. Ja sellest, et tegelikult tulime ju festivalile. A ma festivalist kirjutan natuke hiljem :D
Nii koos olimegi kogu aeg. Taamal ka matsakas Eiffel.
Mitte et meist keegi oma palgatööst puhanud oleks :) Suvise puhkuse tähe all.
Aga alustagem algusest ehk eelmise aasta juunist, kui ma Barcelonast tagasi jõudsin. Barcelona meeeldis mulle väga-väga. Rääkisin kodus suure vaimustusega kõigest, kus me käisime ja mida tegime, kuni Ruudi ühel hetkel palus, et ma enam ei räägiks. See oli kergelt jahmatav palve. "Ma ei saa enam kuulata, ma olen nii kade."
Nagu ma ei oleks teda korduvalt kaasa saada püüdnud :D
Ühesõnaga jõudis mu poeg 9 aasta vanusena tõdemuseni, et turvaliselt oma mugavustsoonis elades võib päris paljudest ägedatest asjadest ilma jääda.
Siit edasi kulus veel oma pool aastat, kui lõpuks sai plaan paika - me läheme reisile! Lennukiga ja sellisesse kohta, kus on sinine meri.
Alguses mõtlesime, et läheme kahekesi (hr H arvab, et tema on korra Kreekas sinist vett ja 40kraadist soojust vaatamas käinud, nii et tema on sellest elupäevade lõpuni vabastatud), aga siis selgus, et minu reisisellist õde koos oma perega on samuti just samasugust plaani pidamas, nõnda otsustasime ühineda.
Senini käis asi üsna rahulikult. Eks edasigi polnud mingit rapsimist. Leppisime kokku, et läheme juuni lõpus Rhodosele. Prl Vaprake küll pakkus, et võiks Küprose valida, aga kiire kontroll reisiteenuse pakkujale andis teada, et suvel mingitel segastel asjaoludel Küprose-reise ei pakuta. Nii et jäi Rhodos.
Nalja piirjooned hakkasid kuju võtma, kui hakkasime täpsemaid kuupäevi paika panema. Arvestama pidi kahe põhikoolieaslise lapsega, kes peaksid juunis koolis käima; ühe gümnaasiumilõpetajaga, kes peab enne lõpupidu kleidiproovis käima; ühe juhtivtöötajaga, kes peab olema juuli alguses Madridis; mina olin põhimõtteliselt avatud kõikidele kuupäevadel. Jah noh, optimistlikud nagu me oleme, ei näinud me probleemi, kuniks reisifirma lisas enda poolt lisanüansi sellega, et lennud toimuvad ainult neljapäeviti :D
Nii me siis sättisime seda asja ühte- ja teistpidi, kuni jõudsime tõdemuseni, et juunis vist ikka ei mängi välja. Seega juuli algus. Juhtivtöötaja Madrid jäi jätkuvalt valemisse, lihtsalt teistpidi. Ja vaatama pidi seda, et ei läheks väga kaugele juulisse, sest siis tulevad juba kontserdid ja fesitvalid peale.
Ühel kaunil hetkel saatis õde mulle teate - läheme sel ja sel kuupäeval. Ma ei suutnud uskuda meie õnne - kas tõesti leidsime kõigile sobivad kuupäevad, mil ka lennukid lendavad. Peaaegu :D Õde oli jätnud kahe silma vahele prl Vaprakese erialakatsed ülikooli :D Ma pakkusin küll, et ta võib ju loobuda. Ülikoolist. Õde arvas, et äkki loobub ikka reisist. Prl Vaprake polnud siiski nõus kummastki loobuma.
Ühesõnaga. Saate aru küll, kuidas me jaurasime oma juulikuu ja Rhodosega. Kuniks lõpuks lahenes kõik.
Kõikidest neist toredatest asjadest, mis suve jooksul tehtud on saanud, on vaja kindlasti ära märkida veel kaks kohta, kus ma varem käinud ei olnud.
Esiteks Linnanmäki Helsinkis. Me läksime sinna suht spontaanselt, sest mul hakkas järksu kuidagi nii kahju, et poiss on juba nii suur, aga pole kunagi korralikus lõbustuspargis käinud. Linnanmäki on lähedal ja kui pealinnas on ööbimisvõimalus olemas (nagu meil nüüd õnneks on), ka üsna lihtsasti ärakäidav. Me oleme ju sellised aeglased ja põhjalikud, mis tähendab, et läksime Soome esimese laevaga (väljumisega 7:30) ja saabusime viimasega (väljumisega 23:30). Meiesugustel jäi üle umbes poolteist tundi, kusjuures me ei teinud mitte midagi muud peale tivoli ja poeskäigu :D Ühistranspordi ja ööbimisvõimaluseta me poleks seda teha saanud, sest bussid ja rongid lihtsalt ei liigu nii vara ja nii hilja. Aga me olime siis ööd Tallinnas.
Lõbustusparki soovitangi minna just hommikul. Me jõudsime kohale umbes 20 minutit enne kümmet (mis on avamisaeg), Länsisatamast on Linnanmäkile väga mugav minna. Terminali eest istud trammile nr 9 ja sõidad Kotkankatu peatusesse ja sealt näitab viit juba kenasti tivoli suunas. Mingit ümberistumist 3. liinile ei tasu üldse teha, kui just ei ole kanget tahtmist ümberistumist katsetada. Umbes nii 50 meetrit saab selle lükkega lähemale :D Trammipileteid saab nii automaadist kui ka trammijuhi käest, kui kellelgi peaks siinkohal küsimus tekkima.
Ühesõnaga, olime enne 10 kohal, saime oma käepaelad ostetud (koos Sealife´iga on pilet ühele 47 eurot, 39+8, eraldi ostes on Sealife mõnevõrra kallim) ja hakkasime möllama. Ja esimesed kaks tundi möllasime praktiliselt ilma järjekordadeta. Sellepärast tasubki varakult kohal olla. Pärastlõunal olid järjekorrad vähemalt veerandtunnised, populaarsemates kohtades pikemad.
Tivoli ise oli väga nunnu. Nii sümpaatne oli, et erinevalt meie tivolituuridelaadsetest kohtadest, kus kaasaegne tümpsumuusika kõrvulukustavalt möirgab, oli päristivolis selline malbe vanamoodne leierkastimuusika. Minu lemmikuks oligi kõige vanaaegsem puust konstruktsiooniga ameerika raudtee, mille peale mõned kahtlustavama loomuga inimesed kindlasti poleks istunudki :D Ruudi nautis veega varianti, ma ei tea, mitu korda ta sellel käis. Palju igatahes. Tal olid vahetusriided ka kaasas, sest ilm polnud ülemäära palav, nii et märgade riietega hakkas pisut kõhe.
Valikuid sõitudeks oli palju, me sellistel päris hulludel, kus püstloodis selg ees viiekümne meetri kõrguselt alla tullakse, üldse ei käinudki, sest selliseid mõnusaid kõhtu õõnsaks võtvaid, kuid siiski inimlikke atraktsioone oli piisavalt.
Sealife oli ka nunnu, mitte nii suur ja võimas kui Barcelona samalaadne asutus, kuid esimeseks korraks siiski piisav. Väikesed haid ja terve hulk klounkalasid - mida veel tahata :D
Praktilise poole pealt - seljakotid sai kappidesse panna, ei pea kaasas tassima. Enne atraktsiooni peale istumist sai veel isiklikumad asjad riiulisse panna, et nendega sõidu ajal midagi ei juhtuks, nii et kõik oli olemas. Söök on muidugi kallis, aga hot doge oli igasuguseid, rebitud lihaga variant oli päris maitsev.
Kokkuvõttes - väga tore päev oli, Ruudi nautis täiel rinnal ja minulgi ei läinud süda nii pahaks, kui ma kartsin. Arvestades seda, et laevapiletid pole ka üldse väga kallid, oli täitsa normaalse eelarvega väljasõit.
Teine tore väljasõit oli veelgi spontaansem, kui laupäeval mõtles ämm, et tahaks väikese tiiru kuskil teha ning kutsus meid Ruudiga Lätti. Meil polnud midagi muud plaanis, nii et muidugi läksime. Midagi suurt me plaani ei võtnudki, kulgesime vaikselt Valmierani, kus vaatasime kiriku kõrvalt vaadet ning suundusime muuseumisse sööma, mis oli väga tore kogemus. Näiteks rääkis meie teenindaja nii vene kui ka inglise keelt ning soovitas siiralt mitte võtta kolme praadi kohaliku retsepti järgi valmistatud liha, vaid kaks praadi ja kolm taldrikut. Mis oli väga hea soovitus, sest kuigi liha oli ülimaitsev, oli seda ka üli palju :D Ruudi valis joogiks kohaliku rabarberilimonaadi, mis oli uskumatul kombel täpselt suhkruga rabarberi maitsega. Nii nagu see asi minu lapsepõlves maitses. Ma ei ole varem nii autentse maitsega limpsi saanud.
No ja pärast söömist läksime loomulikult Sajutu parksi, kus alustuseks läbisime paljajaluraja, mille käigus selgus, et mu ämm on suurepärane pugeja, sest erinevalt minust suutis ta väga osavalt end nööride vahelt läbi vingerdada. Üldse oli tore rada, paljajalu klaaskuulidel oli küll valus, aga muidu väga mõnus kogemus.
Ja lõpuks läksime meie Ruudiga muidugi ka seiklusrajale, mille kuulsaim osa on korduv üle Koiva (Gauja) jõe laskumine, mis oli tõeliselt nauditav kogemus. Üldse ütleks ma, et Valmiera seikluspark on nüüd mu lemmikpark, sest see on jumala hirmus, aga mitte füüsiliselt raske. Kohati ma küll mõtlesin, et need minimaalsed pikkused, millega rajale lastakse, on natuke veidrad. Selles pargis on pikkuseks 120 cm, raskematel elementidel 150. Ruudi on viimaste mõõtmiste järgi 152 ja mõnes kohas tuli tal küll oma isiklikust nahast kinni hoides üle minna. Mina samas kohas sain turvanöörist kinni hoida ja end kindlamalt tunda. Elemendid oli suurelt jaolt just sellised, et jäi mulje, nagu kõiguks 10 meetri kõrgusel ühegi toetuspunktita, lihtsalt selle õnnetu lauajupi peal, millele su üks jalg ära mahub :D Nii et minu jaoks oli lisanöör väga teretulnud, aga kui ei ulatu, siis ei ulatu.
Lastega minnes tasub enne üldse läbi rääkida, et kõik on turvaline ja kontrollitud, sest need pikad laskumised tõid ikka kaasa selle, et mõni laps jäi jõe kohale pidama. Üks väikseke karjus nii hullusti, nagu oleks tal ka midagi kuskile vahele jäänud, aga õnneks vist siiski mitte. Üldiselt reageeriti üsna kiiresti ja lõksujäänud tiriti kindlale maale tagasi. Ühel laskumise lõpus jäi Ruudi ka hätta, hoog ei viinud teda päris lõpuni välja, nii et ta pidi ennast kuidagi võrguni vinnama. Õnneks läks meie ees üks eesti pere, kelle isa Ruudit julgustas, et ta ikka end üles ära tõmbaks. Mina olin ju samal ajal 70 meetri kaugusel teisel pool jõge ja nägin ainult, et ta on hädas.
Kokkuvõttes taas väga tore päev siit meie juurest üldse mitte kaugel. Hinna poolest tavaline (ei mingeid soodsaid Läti hindu :D) - kaks rada lapsele 15 (5+10), täiskasvanule 22 (15+7) eurot. Aga puhtalt laskumiste pärast tasub ära. Möllata võib kolm tundi, meil kulus üheks läbimiseks umbes 50 minutit.
Seuksed toredad kohad siis meie naabrite juures, kus meie veel käinud ei olnud.
Seekordne tunne oma kodumaad reis oli meie hõimule järjekorras juba neljas. Esimesel korral käisime Ida-Virus mu isa lapsepõlveradadel, teisel korral Virumaa läänepoolses osas (millest ma polegi kirjutanud?!?), kolmas kord viis meid mööda Peipsi äärt alt üles ja sel aastal siis Läänemaa.
Sedapuhku oli osalejaid rohkem kui kunagi varem - tipphetkel 17 inimest, kusjuures kõik siis n-ö sugulased. N-ö sellepärast, et kaks peikat oli ka kaasas :D Aga jah, ühe sõiduauto, ühe väikebussi ja ühe autoelamu jagu rahvast. Reis oli laias laastus Lihulast Paldiskini, loomulikult tuli meil Lihulasse jõudmiseks vaadata ka natuke Pärnumaad ja tagasiteel viskasime pilgu peale Rummu vanglale, aga põhiprogramm oli seekord siis läänerannik.
Mida me nägime ja tegime?
Kultuuriloolised paigad
Alustasime Lihulast, mis on üks väga vana asulapaik, kus juba 13. sajandil möllu sai. Vaatasime mälestuskivi, mis meenutas seda, kuidas aastal 1220 saarlased ja läänlased rootslaste väe purustasid, ja julgemad ronisid ka Lihula linnuse keldrikäiku.
Sealt edasi liikusime Kullamaa kirikusse ja kalmistule, mis on kuulus selle poolest, et seal puhkab oma viimset puhkust Sitakoti Mats. Tegelikult pole see aga üldsegi kõige põnevam osa Kullamaa kirikust. Nimelt on sellesse kirikusse maetud kõige kõrgemast soost aadlik üldse, kes Eestisse maetud on. Loomulikult olen ma suutnud ära unustada selle auväärse daami nime, aga asi on nii, et üks tema vanaisadest oli Inglise kuningas ja teine Vene keiser. Ja ühest tema pojast sai Saksa kuningas, teisest Vene keiser. Nii et tõesti võimas värk. Lisaks on sealsamas Kullamaa kirikus teeninud Heinrich Göseken, kes oli ühe esimese eesti keele grammatikateose koostaja. Kullamaa kirikusse on maetud ka Heinrich Gutsleff, kes oli 1715. a ilmunud Uue Testamendi peatoimetaja ja nagu meie giidihärra ütles, siis just tema tegi ära sisulise töö täispiibli tõlke juures (mitte A.T. Helle). Kullamaa kalmistule on maetud ka Rudolf Tobias, kes on sealtkandist pärit. Tema eluajal olid inimesed ikka rääkinud "Ruudi ka kodus käimas, pidavat pühaba orelit mängima, peaks kuulama minema", nii nagu minu sugulased kunagi rääkisid "näe, Saare Märdil jälle hood peal"... Mu emapoolne suguvõsa on Hüpassaarest pärit :D Ja Kullamaale on maetud ka Aare Laanemets.
Meil õudselt vedas, et isal juhtus reisi kokku pannes kohtuma oma hea tuttavaga, kes on Kullamaa kandi koduloouurija, kes kõiki neid lugusid meile hästi huvitavalt rääkis. Nii huvitavalt, et Ruudi tõi pärast reisi esile just seda kirikut, kus olevat nii põnev olnud. Aitäh Lembitule!
Järgmiseks kultuurilooliseks paigaks võiks nimetada juba uuel päeval külastatud Aleksander III mälestussammast Pullapääl, mis püstitati sinna, sest keiser olevat armastanud Eestis käies just Pullapääl oma lemmikjooki (viin ja šamapanja 1:1) manustada. Aleksander III olevat olnud selline lihtne mees, küpsetas talupoegadega lõkkes kartuleid ja noh, jõi oma jooki. Poliitiliselt ta kuigi tore polnud meie jaoks, vana venestaja. Pullapääl olles meenutasime ka Pullapää mässu, mis oleks 90ndate alguses peaaegu kodusõjani viinud, sest loodud kaitseliit keeldus allumast siseministrile.
Edasi liikusime juba Haapsallu, kus tegime traditsioonilise tiiru - Haapsalu loss (koos meenutusega sellest, kuidas üks meie kaasasolnud sugulastest vedas noorepõlves kihla, et ta suudab üles müüri otsa ronida. Loomulikult suutiski, ainult alla enam ei saanud. Aga et elu lõpuni müürile jääda oli nagu ka kehv väljavaade, hüppas ta sealt lihtsalt alla ja murdis mõlema jala luud), rannapromenaad, Kuursaal, Tšaikovski pink koos muusikapalaga.
Kolmandal päeval käisime Padise kloostris, mis oli üliäge. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud ega teadnud, et see on nii hästi säilinud. Lapsed olid täiega sillas, ronisid treppidel ja pugesid keldritesse, suured inimesed tegid tegelikult laias laastus sama, sest see oli lihtsalt nii põnev. Ja samas ka kummastav, just see mõte, kuidas sellises hoones päriselt elati ja Jumalat teeniti.
Sealt edasi jõudsime ka Eesti kauneima vaatega kirikuni - Harju-Madiseni. Kiriku peauksest väljudes oli vaade tõepoolest hunnitu. Aga me ei läinud seda kirikut üksnes vaate pärast kaema, vaid ikka sellepärast, et selle kõrval on B. G. Forseliuse mälestuskivi, sest tema isa teenis Harju-Madise koguduses. Kivilt saime muu hulgas teada, et B.G.F oli ainult 28 aastat vana, kui ta tormiga põhja läks.
Muusemid
Jõudsime ära käia ka päris mitmes muuseumis. Esiteks Ants Laikmaa omas, mis oli väga looduskaunis koht, kuigi Anna Haava puu oli kahjuks täiesti ära kuivanud. Nagu ka suurem osa kadakaist, mis ääristasid teed Laikmaa hauani. Muuseumis saime teada, et Laikmaa oli üks vana liiderlik ja äärmiselt halva käekirjaga meesterahvas. Tuglas nimelt oli talle (oma imeilusa käekirjaga) saatnud kirja, kus mainis, et Laikmaa kiri pakkus küll silmarõõmu, aga sisuliselt ei olnud võimalik seda lugeda. Tema surma-aasta 1942 tekitas meis küsimusi, miks ta suri (mitte et ta surres väga noor oleks olnud), aga seda ei märgita eriti kuskil. Ju siis suri loomulikel asjaoludel? Ja üks täpsustus - Laikmaa ei läinud mitte jala Pariisi, vaid Düsseldorfi.
Teisel päeval käisime Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumis, mis oli seest küll üsna väike, aga selle eest hullusti vahva. Sai vaadata, kuidas nägi rongisõit vanasti välja, üks suur vedurimakett oli ja ülevaade erinevatest piletitest, mis minul kahjuks nostalgiat ei tekitanud, küll aga nii mõnelgi teisel. Väljas oli terve hulk vaguneid, mille peal ronida ei tohtinud, aga mille peal siiski roniti. Meil kaasas olnud lapsed küll ainult selle peal, millel keelusilti polnud.
Ja kolmandasse päeva jäi Paldiskis asuv Amandud Adamsoni ateljeemuuseum. Paldiski ise on muidugi omaette vaatamisväärsus, kusjuures 20 aastaga, mis on möödunud ajast, mil ma seal viimati käisin, on asjalood oluliselt ilusamaks saanud, tühje tondilosse pole enam nii palju, terve hulk uusi maju on kerkinud, tundub, et Paldiski täitsa elab. Muuseum on väga tore, hästi väike, sest ateljeeks ehitatud aiamaja ongi väike, aga kuraator rääkis nii armsalt Adamsonist ja tema töödest. Saime piiluda tema hädaabi magamistuppa, vaadata albumist aiamaja renoveerimise kulgu ja saime teada ka seda, miks Amandus Adamson 1918. aastal Eestisse tagasi tulles laostunud mees oli.
Korra lipsasime läbi ka Peetri Tolli söögikoha peal olevalt näituselt, mis käsitles ajaloolisi külmrelvi. Selle väljapaneku juures oli kaks toredat asja. Esiteks naine, kes meile natuke relvadest rääkis - ta oli venelanna ja tema eesti keel oli lihtsalt nii armas. Teiseks oli põnev teadasaamine, et relvade käepidemetel (eriti kortikutel) kasutati rai nahka. See nahk näeb väga veider välja.
Looduloolised paigad
Neid nii palju polnud nagu kultuuriloolisi, kuid siiski. Esiteks käisime Matsalu loodukaitseala keskuses, kus me õega ostsime endale roosad jänesega särgid ja seejärel vaatasime kogu seltskonnaga filmi Matsalu lahe aastaringist. See oli täitsa vahva ja kuidagi natuke naljakas oli ka, et me sedasi kohe õppeklassi filmi sattusime vaatama.
Ja kindlasti läheb loodusloo alla Paldiski pank, mis oli meie reisi lõpppunkt ning nägi välja täpsalt sama palju maailma lõpp kui Inglismaal Land´s End. Paldiski pangal muuseas pole mingeid piirdeid ega asju, nii et ma tõesti imestan, et seal pidevalt inimesi alla ei saja.
Sportlikud ettevõtmised
Meie esimene ööbimispaik asus merest 300 meetri kaugusel (Tooraku turismitalu, mis on hüva koht ööbimiseks, palju ruumi välja tegutsemiseks, võimalik lauad endale sobivasse kohta panna, voodid okeid, ainult köögikasutamisvõimalust meil polnud, veetkeetja siiski oli. Ja kuna hr H kannab alati oma pliiti kaasas, saime õhtul liha kõrvale ikka kartuleid ka. Teine ööbimispaik oli Veskijõel, kus meil oli köögiga maja, nii et hommikuks sai putru teha. Selles majas oli palju vannitubasid ja üks saun, mida me rõõmuga kasutasime), käisime ujumas. Mitte küll kõik, aga julgemad. Kusjuures nii veider kui see ka poleks, vesi polnud üldse niiii külm. Eks meil oli seal üks pisike lahesopistus, aga meri on meri ja sel aastal siis taas on mul õnnestunud Eesti meres ujuda. Toorakul oli ka tenniseväljak, mida sai väikese tasu eest kasutada ja mida meiega kaasas olnud inimesed usinasti ka tegid.
Teine suuremat sorti sportlik ettevõtmine oli Roosta seikluspark. Mulle seikluspargid väga meeldivad. Roosta oma on raske. Füüsiliselt tõesti raske. Seal on harjutusrada (kiitus selle eest!), lasterada, mis tundus okei olevat, ja kaks põhirada, üks kuni 5 meetri kõrgusel, teine kuskil 8-10 meetri kandis. Esimene rada lõi oma esimeste elementidega hinge kohe kinni, sest need olid hästi kõrgel ja eeldasid teatavat jõudu kätes (kohe teine element oli vabalt rippuva võrgu peal ronimine, mis on kätele päris tugev koormus), aga edasi läks nagu leebemaks. Nii et kui me esimesega lõpetasime, mõtlesime prl Vaprakesega, et mis seal ikka, eks me seal üleval vihkame ennast, aga lähme ja teeme selle raskema raja ka läbi. Instruktor ütles ka, et see teine rada on samalaadne nagu esimene, kõrgust üleval eriti ei taju ja et muidugi võiksime minna. Selles osas oli tal muidugi õigus - kõrgust teisel rajal tõesti ei tajunud, sest elemendid olid nii rasked, et sellest 10 meetrist oli täiesti ükskõik. Kõik algas 12 spagaadiga 10 meetri kõrgusel :D Ma suutsin 6 ära teha, siis jalg enam ei paindunud järgmise aasani ja nii ma rakmetesse kukkusingi. See aitas mul jõuda järgmise platvormi juurde, aga sinna peale saamiseks tuli õhule toetudes hüpe teha... Ja see oli alles algus. Ma vigastasin oma jalga (marraskil), selga ja õlga (sinikad), sellist asja pole mul varem olnud seikluspargis. Aga üks peikadest tegi raja läbi ja oli täitsa rõõmus sealjuures, nii et tegelikult ei olnud piinarada, lihtsalt ma pole nii võimekas. Ja pikk. Et siis - Roostal on tore seikluspark, aga ma ei soovita seda esimeseks seikluspargiks. Ja seda teist rada soovitan ainult siis, kui su hommikuvõimlemiseks on 10 minutit planki ja 50 lõuatõmmet. Muidu võtab tiba võhmale.
Saigi vist kõik kaetud. Kolm täispikka päeva, umbes-täpselt 600 kilomeetrit, mõni pingelisem olukord (meid oli siiski 17 ja me oleme väga erinevad), tohutult palju häid emotsioone, uusi teadmisi, aktiivset puhkust ja lõõgastust. Mul on väga hea meel, et mu isa seda asja juba neljandat aastat veab ja et ema teda rõõmsalt toetab ja et õed on sama huvilised nagu meiegi.
Meie dessandist Barcelonasse on juba nii palju aega möödas, et ma ei mäletagi enam, mis tunne on siis, kui on palav. Ja kui kiiresti palavusega ära harjub. Esimene öö 30kraadises palavuses möödus ventilaatori all ilma igasuguse katteta, teisel ööl panin kuskil poole peal ventika kinni, sest see mürises, kannatas täitsa ilma tuuleta ka magada. Kolmandaks ööks ei hakanud üldse sisse lülitama. Ja neljanda öö magasin juba pidžaamas ja lina all, sest muidu oli nagu jahe :D
Barcelona on muidugi hullumoodi äge.
Meie kodurand
Meie kodutänav oli sihuke. Võibolla ei näe väga glamuurne välja, aga lisagem sinna need kolmkümmned soojakraadi, ümber nurga olevad saia- ja puuviljapoed ning 10 minuti kaugusel olev rand, mis oli liivasem nii vee sees kui ka vee ääres kui Barcelona esindusrand Barceloneta. Juba puhtalt sooja merevett nutan taga. Üldse tundus meie kant olevat selline päris inimeste elukant, mis
tegi selle nii ägedaks.
Korter oli normaalne, kolm magasituba+elutuba koos köögiga, kaks vannituba (üks neist bideega, mis oli sellepärast naljakas, et me just olime sõbraga arutanud seda bideevärki. Et me kumbki pole sattunud seda sihtotstarbeliselt kasutama. Ma siis kohe kasutasin), kokku neljaks ööks umbes 700 eurot? Mitme peale makstes igatahes alla 200 euro nelja öö eest.
Siin me istusime ja sõime jäätis.
Meie liikusime ringi metrooga, mis on jumalik leiutis suurlinnades. Barcelonas on nüüd metroo ka lennujaama välja, mis tähendab, et omal käel Barcelona külastamine on veel lihtsam, sest minu meelest on lennujaamast linna saamine üks segasemaid asju reisimise juures. Linnas on juba okei üldiselt, sest siis pole kohvreid risuks kaelas :D Metroost nii palju, et me saime hakkama 96 tunni piletiga, mis maksis 27.50. Selle eest sõitsime südamest igale poole. Korra sattusime ka mingi rikke ajal sõitma, mis tähendas, et uut rongi tuli kirjade järgi oma pool tundi oodata. See oli küll ebamugav, eriti seepärast, et rahvast oli ju sama palju nagu tavaliselt, kui rong maksimaalselt viie minuti tagant käib.
Metrooga käisime ära Placa Espanya lähedal Montjuici värvilisi purskkaevusid vaatamas, Picasso muuseumis Gooti kvartalis (seal käsime niisama muidugi ka, kirikut vaatamas ja ühel õhtul paellat söömas, mis oli hullult äge). Õega sattusime ka Ciutadella parki ja Triumfikaare juurde,
Ciutadella park
Gaudi imeloomingu vaatasime üle, Aquariumis käisime, Montjuici mäel ja loomulikult rannas, kus me prl Vaprakesega lasime endale tätoveeringud teha.
Väga raske on otsustada, mis oli kõige ägedam. Loomulikult olin ma täiesti lummatud Gooti kvartalist, pärast Zafoni lugemist olengi ma just selle pärast tahtnud Barcelonasse minna. Selline hämar ja kitsas ja põnev ja lugusid täis. Samas meeldis mulle õudselt Montjuici kindlus, funikulööriga sõitmine on iseenesest juba lahe. Sellega seoses meenub mulle, et esimest korda elus tundsin ma end lennukis ebamugavalt. Ja mitte sellepärast, et mu kõrvad valutasid (kusjuures tulles nii väga ei valutanudki, minnes selle eest täie rauaga), vaid just sellepärast, et see lendamise asi tundus täiega ebaloomulik. Ma suudan isegi selgitada, miks see mul tekkinud on. Ruudi nimelt kardab lendamist (üldse maapaelt lahkumist, laevasõit on sama hull) ja ta on hoolega tegelenud selle teemaga, et kuidas ikkagi lennukid lendavad ja kuidas need ei saa alla kukkuda niisama. Et me oleme jõudnud nii kaugele, et pärast mu Barcelona-reisi muljeid arvas ta, et ta tegelikult tahaks ka ikkagi kuskile reisile kaasa tulla, lihtsalt kuskile lähemale, kuhu ei lenda nii kaua aega. Probleem on selles, et pärast seda, kui ma teada sain, kuidas lennukid õhus püsivad, on see minu meelest niivõrd ebaloogiline ja täiesti ebausaldusväärne :D Loomulikult sõidan ma ka edaspidi lennukiga, aga ... kõhe on :D Parem oleks, kui ma arvaks edasi, et mootor lihtaslt tagab selle, et lennuk sõidab edasi. SEE on loogiline :D
Aga Montjuic siis. Ma ei tea, miks, aga mulle hullult meeldivad sellised vanad kindlused. Barcelonas
Montjuici mäel
on muidugi niivõrd lummav vaade merele ja kuum päike ja hästi äge park mäest alla minnes. Ja ma pean tunnistama, et kogu see teave Kataloonia kohta, mida kindluses jagati, oli väga valgustav. Jah, ma põhimõtteliselt tean seda hispaanlaste-kataloonlaste värki, aga tõsiselt põnev oli lugeda kogu sellest suurest vastasseisust. Ruudile igatahes ostsin kaasa Kataloonia, mitte Hispaania lipu. Pärast mõtlesin, et oleks võinud ju Hispaania oma ka kaasa osta, siis oleks ta saanud need kaks lippu sama sõbralikult kõrvuti panna, nagu tal praegu Iisraeli ja Palestiina omad seisavad.
Lõpetuseks ei saa jätta mainimata ka viimast atraktsiooni, mille korraldamisele aitas kaasa prl Vaprake, kes tahtis väga Primarki jõuda. Ma polnud muuseas varem kunagi Primarkis käinud. Ja ega Barcelonas see väga lihtne ka polnud, sest Primark oli mõnevõrra ära peidetud. Et kõigile järgmistele, kes tahavad Barcelonas Primarki jõuda - võtke sihiks Barcelona Hilton Avinguda Diagonalil, Primark on kohe selle kõrval asuvas megakeskuses. Lähim metroojaam on Maria Christina.
Tegelikult jäi meil hästi palju tegemata - Montserrat kloostrisse ei jõudnud, Güelli parki ka mitte, samuti Horta parki, Kauri soovitatud teadusmuuseum jäi külastamata, Gooti kvartalis oleks võinud veel rohkem ringi jalutada, rannas oleks tahtnud rohkem olla... Nii et võibolla saab Ruudi ikka minuga koos ka Barcelonasse minna, tema muidugi tahaks praeguse seisuga kõige rohkem Tibidabo mäele lõbustusparki minna :)
Sel koolivaheajal võtsin ennastki kokku ning käisin klassiekskursioonil. Bussiga. Peterburis. Olgem ausad, korraldamisel ma ei osalenud (liitusime teise klassiga) ning Peterburg pole ka kuigi kaugel, nii et erilisi pingutusi see reis minult ei nõudnud. Kui siis ainult viisa jaoks foto (mis tuli nii kohutavalt inetu, et lihtsalt ajab naerma. Samal ajal on mul passipildiks sajandi pilt minust, nii et ma saan väga ilmekalt näidata, et foto järgi ei ole võimalik inimese tegelikku ilu määrata :D) ning eurode vahetamine rubladeks (kus ma täiega feilisin, sest nüüd on mul rahakotis 500 rubla, millega mul pole midagi peale hakata, sest ma ei kavatse nii pea uuesti Venemaale minna. Tagasi vahetada pole ka suurt mõtet, sest see on vähem kui 10 eurot ... Aga ma tõesti ei jaksanud rohkem kulutada.) Okei, telefoni tõmbasin hulga raadiosaateid ka, et neid bussis kuulata, aga giid rääkis nii palju, et ma jõudsin ära kuulata ainult ühe "Tarkade klubi", millest ma ka kolmandiku maha magasin.
Aga reisist siis. Panen siia kirja kogu värgi, sest avastasin, et tegelikult on pärast päris tore vaadata, kus täpselt sai käidud, kus ööbitud ja kui palju asjad maksid. Kui vaatamisväärsused välja jätta, on kõik muidugi muutuv, aga mingid orientiirid ikka. Nii et tuleb pikk postitus :D
Meie kodulinnast on Peterburgi natuke vähem kui 400 kilomeetrit, mis on tegelikult uskumatult vähe. Ses mõttes on kohutvalt kahju, et Vene viisa nii palju maksab, sest muidu võiks Peterburis ikka palju tihedamini käia, väärt linn on!
See 400 kilomeetrit on koos piiriületusega läbitav 6-7 tunniga, kuna me kummalgi suunal ei sõitnud lihtsalt otse ühes linnast teise, ei saa täpselt öelda. Ja piiril läks meil mõlemal korral väga kiiresti, giid oli meid enne muidugi korralikult ära hirmutanud (piirivalvurite juures ei tohi eesti keeles rääkida ja naerda, sest nad arvavad, et me teeme nende kulul nalja. Nii me siis ei naernud. Ega rääkinud.) Minnes pidime oma pagasi valgustusest läbi laskma, mis oli kena näide asjast, mida "ma nõuan, sest ma saan seda teha ja ma ei teesklegi, et asjas mingi point on" :D Tüüp reaalsest skrollis telefonis, kui meie pambud masinast läbi käisid. Huvitaval kombel kelleltki midagi keelatut ei leitud.
Ööbisime hotellis Sankt-Peterburg, mis on täiesti normaalne hotellilaadne toode Peterburi kesklinnas. Kellegi hoolitsev käsi oli paigutanud minu küll ühte tuppa kahe minu klassi poisiga (ma ei tea, kummale poolele see olukord ebamugavam oleks olnud), aga selle tõstsime ümber nii, et poistel vedas ja said olla kaheses toas, meie olime kolme täiskasvanuga siis kolmeses. Tuba oli normaalne, kuigi õudselt palav ja akent lahti ei saanud väga hoida, sest me olime siiski Peterburi kesklinnas. Vann oli küll vana. Nagu tõeliselt vana ja väsinud. Vetsu loputuskasti kaas oli ka sellise moega, et kukub kohe kildudeks, aga ei kukkunud ja tegi oma tööd väärikalt. Sooja vett ka jagus (kuigi vesi oli tugevalt kloorilõhnaline, nagu ujulas oleks olnud). Hommikusöök oli väga okei, ei mingeid makarone :D Tõesti oli rikkalik. Ja isegi masinakohvi sai, munapudrust ja ubadest rääkimata. Ma olin üllatunud, kuigi loomulikult rõõmsalt üllatunud.
Mida me sel korral ei näinud?
Kuna sel aastal on kevad pigem hilisem kui varasem, jäi ära paar atraktsiooni, mida oleks väga tahtnud. Esiteks Peterhof oma purskkaevudega (need olid lihtsalt avamata veel) ja laevasõit Neeval (load polnud veel saabunud ja ei giid ega meie polnud vaimustuses mõttest minna salaja jõele). Kolmandaks jäi meil ära Peeter-Paulu kindlus, sest ... õpilased ei avaldanud soovi sinna minna ja vabal ajal kuidagi ei sattunud ka õigesse kohta. Õnneks olen mina oma varasematel reisidel kõiki kolme kogenud (lisaks ka Peterburi tsirkuses hambad laiali maganud), nii et minul oli kahju rohkem sellest, et teised seda ei näinud.
Mida siis tänapäeval ekskursiooniga Peterburis käies näha saab?
Kuulus Kroonlinna null
Selle eest vaatasime läbi bussiakna väga paljusid maju. Kolleeg, kes tegelikult ekskursiooni korraldas, tõstatas küsimuse, miks mõni maja on palee, mõni teine aga lihtsalt maja. Väljanägemine on neil ju ühesugune :D Igatahes nägime korduvalt näiteks Mihhaili paleed (?), kus Paul I tapeti. Ja nt Jussupovi maja, kus Rasputin tapeti. Juhuslikult nägime ka seda maja, kus Puškin suri (Moika 12), sellest oli juttu ja pärast jalutasime juhuslikult mööda. Neid Rossi majasid nägime ka. Lõpuks saime ka aru, mille järgi neid ära tunda - kollane värv, valged sambad ja stiilsus. Kõik kolm on võrdselt olulised :D
Kuna me Peterhofis ei käinud, viis giid meid Kroonlinna, kus sai mööda sõita Lydia Koidula majast, seal on nüüd pood ja üks reiskaaslane tegi möödudes majast ka pildi. Selgus, et Koidula on tänapäeval piima ja leiva vahel. Kuulsalt Kroonilinna nulli nägime ka ja loomulikult pidin ma seda kuulsust pildistama, sest ... see on nii kohatu asi :D
Ülevalt alla vaadates siis Kroonlinna, Kaasani, Iisaku ja Mosaiik
Pärast seda vaatasime kahe päeva jooksul veel nelja kirikut - Kroonlinnas olevat Meremeeste kirikut (kus me käisime vaiksel laupäeval, nii et me nägime, kuidas kulitši õnnistatakse, mulle meenus kohe tore raamat "Isiklik õnn" ja kulitši-draama), Iisaku katedraali (koos vaate vaatamisega, see maksis vist 250 rubla), Kaasani katedraali (kus me käisime ülestõusmispühade hommikul, nii et me kuulsime täiesti fantastilist kirikukoori laulmas fantastilise akustikaga hoones, mis mõjus väga-väga pühalikult. Lisaks meenus mulle kohe toreda raamatu "Tee viib kaugusse" teine osa "Kevad", kus põgusalt Peterburi üliõpilasrahutustest räägitakse) ja Mosaiikkirikut, millel tegelikult on pikem ja keerulisem nimi, aga mis on pühendatud keiser Aleksander II-le, kes samas paigas põhimõtteliselt õhku lasti (tema narmendav kuub oli kenasti vitriinis välja pandud (kiriku sissepääs maksis vist 200 rubla).
Lisaks kirikutele oli loomulikult kavas Ermitaaž, tänapäeval siis kõrvaklappidega ekskursioon. Meil õnnestus saada giidiks ainus eestikeelne Ermitaaži-giid, proua Viiu, kes oli väga tore, eriti see, et ta ühe esimese asjana pahandas meiega, et me õigel hetkel tema ümber ei kogunenud - kõrvaklappides kõlas nimelt kutsung "Tulge nüüd siia!". Kus see paganama "siia" on, ei kõlanud :D Hiljem õppisime tema meeter viiekümnest kuju sadade teiste külastajate hulgast ära tundma. Ermitaaž ise oli muidugi hunnitu, paratamatult tekib aukartus, kui vaatad, millised toad, millised kaunistused, milline ajalugu. Uskumatu raiskamine ikka, samal ajal kui maa vireles.
Giid rääkis juurde ka revolutsioonilisi lugusid ja näitas tubasid, kus Lenin ja sõbrad koos käisid. Lisaks siis muidugi nipet-näpet kuulsamaid maale - Rembrandt, Leonardo da Vinchy... Rohkem seal vist ei jõudnudki, sest aega oli kaks tundi ja viimased kümme minutit saime vaadata Egiptuse muumiaid. Need nägid päris koledad ja kuivetunud välja.
Viimase päeva hommikul käisime aga hoopis vaatamas seda, kuidas nägi välja Peterburg 18. sajandil. Maketi peal siis. Peterburi Akvatoorium. See oli niiii tore, aga mulle maketid õudselt meeldivadki. Ma käin teinekord kohalikus muuseumis ordulinnuse maketti ka vaatamas, aga Peterburi oma on nii palju suurem ja nii paljude rohkemate detailidega, et võtab kohe müügima. Kõik on kenasti olemas - Vassili saar, Peeter-Paul ja selle ümbrus, Kroonlinn, Peterhof ... ja need teised kohad ka Peterburi ümbruses. Kuhu meid ei viidud, aga kus me ikkagi käisime
Esiteks muidugi metrooga sõitmas, sest Peterburi metroo on ilus ja seda pidin ma uuesti nägema. Kuna me lõpuks sõitsime ikkagi linnast koju (mitte ei tiirutanud sihitult jaamu vaadates ring), vist neid kõige kaunimaid ei näinud, aga ilusad olid ikka. Liinivahetamisega saime ka lõdva randmega hakkama. Ühekordne pilet on 45 rubla, nii et pole kuigi kulukas meelelahutus.
Kusjuures meil oli grupis mingi hulk inimesi, kes keeldus metroosse minemast. Teate küll miks. Ja giid väljendas imestust selle üle, et meie noored esiteks ilma igasuguse hirmuta metroosse läksid. Ja teiseks imestas, et meie noored üldse juhendamist ei vajanud ses osas, küsisid ainult lähimat jaama ja muudkui sõitsid (need, kes sõitsid siis).
Teiseks käsime Ermitaaži uuema kunsti majas (see oli vist alates impressionistidest?), igatahes see kompleks, mis on Admiraliteedihoones. Kusjuures sissepääs on nagu Harry Potteri maailmas - tähelepandamatu ja pigem tekitab tunde, et siin küll midagi pole. Et mugud ikka segama ei tuleks. Aga sees oli nii äge. Me käisime läbi neljandast korrusest pool, mis tähendab, et jõudsime enam-vähem aastasse 1910. Mis omakorda tähendab, et elusat Picassot nägime tänu erinäitusele, aga Monet, Renoir ja Cezanne olid täies hiilguses kohal. Pilet maksis 300 rubla (õpilastele üldse tasuta), mis on 5 eurot, mis omakorda tundub naeruväärne summa sellise asja eest. Nii vähe käisime puhtalt selle pärast, et muuseum pandi kinni.
Kolmandaks käisime Jamie Oliveri restoranis söömas, mis oli lihtsalt nii tore. Kuigi seal on üks paremini peitu ehitatud WC, mida mu silmad on näinud :D Erinevalt teistest kohtadest oli siin teenindaja, kes rääkis ka inglise keeles. On täiesti uskumatu, et meil õnnestus sattuda nii paljude noorte teenindajate peale, kes siiralt ei saanud inglise keelest aru. Õnneks oli meil kaasas mõni vene keelt vabalt valdav inimene, nendeta oleks nalja palju rohkem saanud.
Hinna osas - JO-s pool risottot, eepiline browni ja kohv maksid kokku 1000 rubla. Eelmisel õhtul suvalises pubis Iiri puder ja Vene õlu (mis oli päris mõnna) 500 rubla. Mäkis BigMäkk ja jook - 200 rubla. Mõni ime, et mul raha nii palju alles jäi :D
Ja kui juba rahale jutt läks - õpilasele maksis see reis esialgu 195 (?) eurot - bussisõit, hotell, Ermitaaž. Juurde tulid siis piletid kohtadesse, kuhu keegi soovis tulla, enne reisi arvestasime, et õpilasel kuluks maksimaalselt 1500 rubla piletiteks (see teeb umbes 25 eurot), aga nii palju ei läinud, sest kõige kallim asi - laevasõit - jäi ära. Lisaks kaks õhtusööki. Esimesel õhtul käisid õpilased vist kõik KFC-s, teisel päeval ei tahtnud keegi enam kanast rääkida :D Ütleme siis nii, et 3000 rublaga (50 euroga) oleks pidanud kenasti hakkama saama.
Selline reis oligi. Kedagi lastest jaoskonda ei viidud, mis tähendab, et kui nad ka alkoholi jõid (mida mõni kindlasti tegi, ühe õllepurgi olime sunnitud konfiskeerima), siis viisakalt oma tubades. Võib vist pidada edukaks reisiks? Mulle igatahes väga meeldis.
