Terve hulk pidusid

Vahepeal on mu elus olnud lühikese aja jooksul rohkem pidusid kui muidu kolme kuu jooksul :)

Enne veel kui mu sünnipäevad pihta hakkasid, jõudsime pulma. Ühte tõelisesse metsapulma, kus olid valgusketid puude vahel, tantsuks tõeline bänd (Svjata Vatra), ühekordsed fotoaparaadid, pulmaviinad (koos pulmasiltidega) ja päris fotograaf, keda me prl Vaprakesega igal hetkel rõõmsalt ära kasutasime, tundes siiski sündsalt muret, kas pruutpaarist on ikka rohkem pilte kui meist kahest. 

Pulm oli väga ilus, sest igast asjast oli näha, et noored abiellujad olid igas etapis ise kohal olnud, et pulm oleks nende nägu. Ja pulmaisa Karu oli väga sümpaatne ja tegi ainult seda, mida temalt palutud oli. Mängudest oli loomulikult viktoriin (pruut on ainus inimene väljaspool meie suguseltsi, keda ma tean, kes usub, et ilma viktoriinita pole õiget pidu. Kehtib KÕIKIDE pidude kohta, elu on mind viinud kokku temaga aastavahetuspeol, vabariigi sünnipäeval ja eurovisioni vaatamisel) ja üks meeste mäng, mis kõlab äärmiselt jaburalt ja isegi tobedalt, aga kuna see oli nii maitsekalt läbi viidud, oli kohutavalt naljakas. Pulmavalsiks oli Just Dance ja "Toy", mis andis päris hea meeleolu :D

Ühesõnaga igati kaunis ettevõtmine oli. Ja kuigi ma jätkuvalt poleks nõus ise midagi sellist läbi elama, oli väga tore jagada seda päeva inimestega, kes olid nii õnnelikud ja ilusad :)

Väljakutse viimane teema oli tegelikult foto minust. See siis pulmafoto, mille tegi prl Vaprake ajal, kui ametlik fotograaf oli ametis kuskil mujal

Hiljem tulid mu sünnipäevad. Esimene oli lähedastele, keda sedapuhku oli rohkem kui mu vanemad ja õde perega. Mõlemad õed olid :D Ja ka parim sõber üldse, kes ka hakkab abielluma, mis on väga-väga vahva ja põnev. 

Pidu oli lärmakas ja vahuveinine, loomulikult koos viktoriiniga, mis sedapuhku oli kirjandusteemaline, mille käigus said osalejad hulganisti uusi teadmisi :D

Teine pidu, mis oli kolleegidega, oli veel kaks korda lärmakam ja kaks korda vahuveinisem, mis oli natuke ootamatu, aga väga meeleolukas. 

Igatahes tundub, et sünnipäevade pidamine on täitsa tore tegevus, nii et võibolla ei jää edaspidi kahe sünnipäeva vahele kümmet aastat :)

Minu õpetajate päev

Sõbrantsi kirjutis oma õpetajate päevast tuletas mulle meelde, et võiks enda omast ka kirjutada.

Ma olen tegelikult päris tükk aega olnud õpetaja, nii et õepetajate päev ei tohiks mulle üllatusena tulla. Seda enam, et juba paar nädalat varem hakkab pihta trall asendamiste ja tundide planeerimisega. Siiski olen ma suutnud kõik neli aastat, mis Ruudi on koolis käinud, õpetajate päeval masendusse langeda, sest mul on jälle läinud meelest, et see on ju päev, mil õpetajatele lilli viiakse. Lasteaias läks meil sellega kuidagi paremini. Aga ma olin ka täiesti jahmunud, kui sel aastal ise suure kimbu lilli sain. Uus nunnu klass :)

Veel rohkem aga ajasid mind muhelema kaks aukirja, mis ma sel päeval skoorisin. Õpetajate päev on vähemalt meie koolis alati väga abituuriumi nägu. Seega igal aastal erinev. Eelmisel aastal oli meil muu hulgas näiteks aaretejaht, mis oli hullusti tore ja meeldis kõigile. Sel aastal olid tunnikontrollid matemaatikas ja eesti keeles. Ja kujutate ette - just mina sain hiljem aukirja "Parim matemaatikas". Okei, matemaatikaõpetajad selles arvestuses ei osalenud, nagu ka eesti keele õpetajad õigekirjas.

Teine tunnustus oli ka. Selle nimi oli "Kõige särtsakam säär" :D Ja kuigi võib tunduda, et abituriendid on silma peale pannud mu silmipimestavalt kaunile säärejooksule, polnud see päriselt nii, sest tegelikult sain auhinna oma kombe eest kanda värvilisi sukkpükse (vastupidiselt suuremale osale keelesõpradest tundub mulle just see vorm öakk, õige oleks ikka sukapüksid, sukkpüksid kõlab nii... vanaemalikult) ja villaseid sokke.

Sellega üllatused ei lõppenud. Pärast mõningast venitamist, mis lõpuks otsesõnu üles tunnistati, avanes eesriie ja meie ette astus Vaiko Eplik. Oli küll tore üllatus :)

Lõpetuseks aga olupildike sarjast "Lapse suust pead sina tõde kuulma".

Vahepeal oli külmem, ükskord isegi nii külm, et hommikul oli maa kergelt härmas. See aga ei takistanud Ruudit rattaga kooli minemast, sest tal pole plaanis lasta ka lumel seda segada. Õhtul küsisin, kas oli palju lapsi, kes rattaga tulid.
Ruudi: "Ei, ma olin vist ainuke."

Mõtlik vaikus. Seejärel:

"Head emad ei luba sellise ilmaga rattaga sõita."

Tänks, poeg!

Vähemalt mitte mõistlikud vanainimesed

See aasta on mulle rängalt mõjunud. Näiteks unustasin üks päev tundi minna. Täpsemalt arvasin, et ma pean hiljem minema ja panin kodus rahulikult juukseid patsi, kui meie raamatukogujuhataja helistas: "Kuuule, Eliisabet, teine aasta ootab sind tundi."

Vana perse, eksole :D

Terve päeva läks kõigil kolleegidel tuju heaks, kui nad mind nägid. Asi seegi.

Siis olen ma seisnud klassi ees ja täiesti tõsiselt juurelnud tunni alguses, mida paganat ma nendega peale pidin hakkama. Mingi tekst lugeda? Kirjutamine? Rühmatöö? Nii palju ma ennast tean, et ilma plaanita ma ühtki päeva ei alusta. Mõnikord lihtsalt läheb plaan meelest ära :D

See, et ma terve päeva jooksul ei jõua aru saada, mis nädalapäev parajasti käes on, on tavaline. Selles süüdistan iseenesest sooja ilma, sest tegelikult oleks väljas nagu suvi ja tööl käimine lihtsalt õpetajate toas riiulite koristamine.

Igatahes, nädalavahetusel lugesin riigieksamitele vahelduseks üht magistritööd. Tegin seda tööl, sest esiteks pole mul kodus suurt lauaarvutit, on vaid hunnik läpakaid igale maitsele. Ja teiseks ei tule tööl keegi hiilides minu juurde, et sosistades midagi küsida. Ilmselgelt olen suutnud kodus kõigile selgeks teha, et töötavat ema/naist ei tohi segada. Hiilimine ja sosistamine ei sega kedagi.

Nojah, lugesin tööd, lisasin vajadusel komasid ja kuulasin klappidest Nine Inch Nails. Puhtalt prokrastineerimise mõttes guugeldasin, kas NIN kuskil lähiriikides lähiajal esinema ka satub.

Ja jõudsin sellise festivalini: Aerodrome festival Prahas. Et nagu...  ma otsin võimalust, kuidas näha NINi, ja leian festivali, kus on nemad JA Lana Del Rey, keda ma olen väga tükk aega tahtnud näha laivis ja tunda, kuidas ta mind ära tinistab. Ja see toimub Tšehhis, kuhu on võimalik põhimõtteliselt täiesti viisakalt kohale saada. Ja festivalipass maksab täiesti normaalse hinna. Ja üldse... Tommy Cash on ka kohal :D

Nii et pärast poolt ööpäeva kurvastamist, et enam ei saa sellele festivalile pileteid, tunnikest närvikulu, kuna kõik digitaalsed vahendid otsustasid lõpetada minuga koostöö. Ja rohkem midagi ei olnudki, mul ja prl Lumivalgekesl (+1) on piletid selle suve kõige toredamale muusikasündmusele.

Kokkuvõttes siis prl Lumivalgekese rahulolevate sõnadega: "Vähemalt mitte mõistlikud vanainimesed."

Kolmas postitus

Ma lihtsalt pean selle ära märkima, et esimest korda suutsin ma kirjutada veatu e-etteütluse.

Kontrollimise ajal jõudsin juba kurvastada, et rõõsa koore või kirjutatakse hoopis rõõsakoorevõi, aga siis märkasin paralleele ja suur oli rõõm.

Eelmise aasta plüüs on mul siiani hingel, plüüš on see sõna, kallid sõbrad :D

Muus osas ... olen ma alates veebruari keskpaigast  haige olnud, vahel rohkem, vahel vähem, aga stabiilne väsimusest tulenev pearinglus on muutumas normaalseks olekuks. Ma tõesõna püüan puhata ja kõik, aga tööst ka nagu ei raatsi päris loobuda, nii ma väsimusega võitlengi.

Huvitaval kombel läheb Ruudi homme Kängurule. Huvitav selles mõttes, et mingeid eelnevaid vihjeid sellele ei olnud. Tal on klassis mõned väga taibukad poisid, nii et ma ausalt öeldes üldse ei mõelnudki, et tema võiks sellele võistlusele saada. Neil on klassi peale kaks või kolm kohta. Ruudi ise on olukorrast pigem häiritud, kujutab ette, kuidas ta jääb viimaseks, ja peab plaani, kuidas homseks haigeks jääda. Võistlusvaim on meil siin hästi arenenud.

Millestki muust nagu väga kirjutada polegi. Vahepeal loetud raamatutest väärib äramärkimist "Kui kuu on kadunud", mis tõsiselt ilus ja valus raamat. Skisofreeniast. Ja järgmiseks neljaks nädalaks on piletid kolmele teatrietendusele, kaotatud aeg tuleb järele teha, 9 korda võiks inimene aasta jooksul ikka teatris käia.

Ja kui jutt juba piletitele läks - minu sünnipäevaks on korraldatud üks ülimalt äge ettevõtmine :D 2Cellos on Haapsalus. Loomulikult on meil piletid sellele olemas. Mis on selles mõttes natuke kurb, et Positivus on samal ajal, mis tähendab, et sinna sel aastal ei jõua. Aga kuna lätlased on siiani nagunii väga vähe infot jaganud, oli Positivusele minek nagunii küsimärgi all.

Ilusa emakeele nädala jätku :)

Emotsionaalsed jõulud

Tänavu oli see aasta, kus minu vanemate juures olime mitte 24., vaid 25. detsembril. Hr H sugulased on väga toredad ja hoiavad meid kõik väga ning lisaks on tore jõuludeks sõita maale, kus on vaikne ja taevas mustmiljon tähte. Aga ikkagi meeldib mulle see variant rohkem, kui oleme 24. detsembril minu vanemate juures, sest noh, siis on sellised jõulud, nagu ma harjunud olen. Ja jõulude osas olen ma väga suur konservatiiv :D

Minu meelest on täiesti vältimatu see, et süüa tehakse nii palju, et järgmisel päeval süüakse hommikusöögiks kartulisalatit hapukapsa ja verivorstiga. Et kingitusi on nii palju, et need ei mahu kuuse alla ära (meid on kokku 16, kui ma õigesti lugesin, see on üks põhjus, miks ei mahu). Et pärast jõuluvana külaskäiku istutakse laua taga ja räägitakse oma eelmisest aastast. Ma ei tea, mis siis saab, kui seda enam sellisel kujul ei oleks. 

Selleaastane jõuluõhtu oli tegelikult mitme asja poolest eriline. Esiteks, esimest korda viimase 24 aasta jooksul ei tulnud jõuluvana ise kohale, vaid jättis kingid ukse taha. Prl Lumivalgekese elus juhtus see esimest korda, ta saab veebruaris 25 :D Kingitused ise olid täiesti suurepärased nagu igal aastal. On lihtsalt nii tore näha, kuidas inimesed on pikka aega mõelnud ja otsinud või ise näppudel käia lasknud, et saaks kokku üks tore kingitus, mis teisele rõõmu teeks. 

Ära tuleks märkida ka see, et 2017. a jõulud olid esimesed jõulud, kui Ruudi oli kingitused ette valmistanud, mulle ja hr Hle, siis. Okei, hr H kingituse osas aitasin ma natuke kaasa, sest ta tahtis ilutulestikku osta ja selle jaoks oli mind kõrvale vaja, nagu ma aru sain. Aga ta ise mõtles ja valis (ja maksis) ja lõpuks pakkis ka :D Samamoodi minu kingitus, mille juures ta üldse abi ei vajanud. Suureks saanud on meie lapsuke. 

Kokkuvõte oma aastast läks sel korral väga emotsionaalseks. Mulle tundub, et lõpuks nutsime kõik. Ja mitte sellepärast, et oleks olnud kellelgi kurb või paha aasta, vaid vastupidi - nii ilus oli :D Kõige rohkem tundeid suutis meis esile tuua prl Lumivalgekese poisssõber, kes esiteks rääkis nii ilusasti sellest, kuidas tema elu on muutunud nii palju paremaks pärast prl Lumivalgekesega kokkusaamist. See oli nii siiralt ja armsalt ja ... nutsime kõik koos selle ilu pärast. Siis, kogusime ennast natukene, jätkas poisssõber ja rääkis, kuidas ta on nii tänulik, et me oleme ta vastu võtnud oma perre, kus ta näeb peremudelit, mida tema oma elus pole näinud. Selle peale nutsid ka need, kes enne suutsid veel end tagasi hoida :D Hästi ilus hetk oli. 

Nojah, ega see, kui mu õde rääkis, kuidas ta just sel aastal mõistis kuidagi paremini, mida tähendab pere, ka vähe emotsionaalne polnud. Haakub sama asjaga, millest kristallkuuli blogis täna juttu oli - peres ei pruugi üldse olla nii, et sul on õde-vend (või ka ema-isa), kes on sinuga inimesena sarnane, aga peres on mingi teine ühtsustunne, mingi teadmine, et üksteist toetatakse alati. Nagu päriselt alati. Õde ütleski, et ta tundis, et isegi, kui ta oleks teinud midagi tõeliselt halba, oleks meie pere ikka temaga jäänud. Mina tunnen sedasama asja. Ja pole üldse oluline, et me õdedega iganädalaselt ei kohtu, ei räägi telefoni teel, ei kirjuta. On lihtsalt see teadmine. Meenutasime aegu, mil prl Vaprake oli haige - me kõik mobiliseerusime, aitasime, nagu oskasime. Ja nii oligi, kes valmistus imearst Stepani juurde minema, kes lasi paarisajal inimesel eestpalvet lugeda. Ja selle tunde olemasolu on sõna otseses mõttes ainus põhjus, miks ma üldse oleksin valmis veel ühe lapse saama. Et Ruudil oleks samasugune teadmine olemas. Mitte see, et tal oleks kõige parem sõber maailmas, vaid üks inimene, kes aitab sind isegi siis, kui oled täiega pekkis. 

Edasine jõuluõhtu läks pisut teise emotsiooniga, sest me jõime ära kõik vahuveinid, mille isa oli varunud, isegi magusa, nii et... läks pikale see pidu. Aga õudselt tore oli :)

Tegijal juhtub

Nii ajaloolise tõe huvides märgin üles tänase päeva tipphetke.

Nimelt suutsin ma nüüd, peaaegu 33aastasena teha seda, mille üle on filmides palju nalja visatud. Noortefilmides, kus lapsed lähevad kodust ülikooli või kuhu iganes nad siis lähevad ja peavad ise hakkama pesu pesema. Ja selle tagajärjel peavad edaspidi üleni roosas ringi käima.

Meie Ruudiga ei pea õnneks roosasse riietuma.

Helesinisesse hoopis :D

Lõpetamisest

Vahepeal on toimunud nii palju nii toredaid ja häid emotsioone pakkuvaid sündmusi ja ettevõtmisi, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma nende kõigi kohta märkmeid jõuan teha. Aga väga tahan, sest kõik on väärt ajalukku jäädvustatud saada. Oli meie reis Barcelonasse, enne seda käisime külas teistes riigigümnaasiumides, eilne jaaniõhtu oli erakordselt armas ja tore koosviibimine.

Aga kuna ma ei ole reisist päris taastuda jõudnud (saabusime koju öösel poole kahest, järgmisel hommikul ajas must südametunnistus mind juba kaheksast üles, sest töö vajas tegemist, sinna otsa kohe lõpetamine ja hilisem koosviibimine ja siis jaanipäev, kui ka magada ei saanud), siis jagan täna ainult lõpetamisega seotud emotsioone.

Esiteks pidin pikali kukkuma, kui nägin oma eesti keele klassi õpilaste eksamitulemusi - nende keskmine tulemus ületas mu ootusi umbes 10 punktiga. Nende keskmine oli peaaegu 72. Ja see keskmine tulemus 70 on selline müstiline piir, mille ületamisest olen unistanud, aga pole kunagi päris reaalseks pidanud. Meil on siiski tavaline piirkonnakool, kuhu tulevad õppima peaaegu kõik, kes natukenegi tahavad. Päris soojast hingeõhust ei piisa, aga enam-vähem. Nii et see on super tubli tulemus ja ma olen nende üle väga-väga uhke.

Teiseks oli sel aastal niiiiii tore aktus. Ma tükk aega mõtlesin, kas ma jaksan sinna üldse minna. Reisiväsimus kontides ja üldse... Eelnevale õpetajate tänuüritusele pidin minema, kuna mul oli lubadus vaja täita. Ja juba seal kohal olles läksin edasi ka. Ja olen väga rõõmus, et läksin.

Aktus oli niivõrd stiilne, korraga akadeemiline ja lõbus, pidulik ja noorte nägu, selline tõeline koolilõpu tähistamine.

Üks väike jupike, telefoniga filmitult (mitte minu oma), mis FB-s ka ringi rändab. TANTSUPEOLE
Tantsu osa oli spontaanne, videos ei ole näha, aga kogu saal (õpetajad ja külalised) olid samamoodi püsti ja elasid kaasa).

Ilus aktus oli :)

Kevadine tänulikkus (traditsiooniline)

Õppeaasta lõpp tuleb alati kuidagi ootamatult, aga sel aastal on veel kuidagi eriti ootamatu. Kahtlustan põhjusena ilma - sel aatal pole mul tööl veel palav hakanud, ju seepärast ma ei saagi aru, et lõpp on lähedal.

Igatahes oli meil eile iga-aastane tänuüritus kõigile töötajatele. Ma olen neist varem ka kirjutanud. Ja just sellest, kuidas mu direktor oskab inimestele ilusasti öelda. Nii et kuigi ma teadsin seda ette, olin eile tema sissejuhatavat kõnet kuulates täiesti hämmingus. Kuidas on võimalik, et üks inimene tõuseb lihtsalt püsti ja hakkab rääkima (ei mingeid paberitel olevaid spikreid) ning sa tunned, et
- sa oled töötajana lihtsalt fantastiline;
- sa töötad meeskonnas, mis on erakordne;
- sa töötad asutuses, mis on kui mitte kõige ägedam, siis üks ägedamaid Eestis;
- sa töötad ametis, mis kõige olulisem üleüldse kogu maailmas.

Ja seda kõike räägitakse mitte eesmärgiga sind selles veenda, vaid lihtsalt meeldetuletuseks, sest rääkija jaoks on see iseenesest mõistetav tõde. Ja see muudab jutu niivõrd veenvaks.

Ma ei väsi kordamast, kui väga meil on vedanud oma direktoriga. Ja kui oluline oleks, et kõik koolijuhid oleks sama head, sest hullult hea on sellises kohas töötada.

Mõnda aega tagasi kirjutas Ebapärlikarp, kuidas aru saada, et su lapsest on saanud suur inimene. Sama vana poisslapse emana saan nüüd lisada veel ühe punkti:

• Sa saad aru, et su pisipõnnist on saamas eneseteadlik noor inimene, kui su poeg tuleb ühel õhtul su juurde palvega endale juuksegeeli osta, et enne kooli soengut sättida. 

Mõistlik aprillikuu algus

Täna saan jällegi mõistliku päeva postituse teha.

Hommikul aitasime vanematel naabri puid maha võtta :D Nende maja kõrval on tühi krunt, mille aias kasvab ilmatu hulk kreeke ja mingeid muid puid, mida mu vanemad aegamööda mitte eriti vargsi maha võtavad. Pärast seda võtsime oma aia ette, et seegi nii asotsiaalne välja ei näeks. Natuke sai parem, aga pikk tee on veel minna.

Siis oli päev alles poisike, nii et panin tossud jalga ja jooksupluusi selga ja läksin mitte just jooksma, aga nii liigutama :D Tuul oli väga vastu ja ma pole ikka päris tükk aega jooksnud, nii et ei hakanud end traumeerima. Aga piisas ka niisama kiiremast liigutamisest, et aktiivsuskell mu randmel 150% näitaks.

Ruudi avas rattahooaja, mis tähendas, et kella kahekast hakkasime hr Hga mõtlema, kas meil mitte laps ka majapidamises varem polnud. Lõpuks veeres koju, voolas laua taha laiali ja pärast kiiret teed magas pool minutit pärast voodisse jõudmist.

Aprillinalju me sel aastal ei teinud. Perekondlikel põhjustel vaatasime TV 3 uudiseid ja mügistasime naerda Tamme Gümnaasiumi innovaatilise lahenduse peale õpilastele telepromterid muretseda. Sellega seoses meenub lugu kategooriast "Ruudi ja tema mõtted".

Neil oli reedel koolsi naljapäev, mis tähendas seda, et pidi naljakad riided selga panema. Meie laps muuses läks ülikonna ja hommikumantliga. Pärast kooli rääkis ta, et toimus ka salajane hääletus, kus sai valida kõige naljakamat kostüümi. Mina: "Kelle sa valisid?" R: "Ma hääletasin L.-i poolt, sest nagunii keegi teine tema poolt ei hääletanud." Mina: "Oh, mis riided siis L endale valinud oli?" R: "Aaa, tal ei olnud kostüümi, tavaliste riietega oli."

Et nagu ... miks oleks pidanud keegi siis naljakate riiete võistlusel tema poolt hääletama?

Ja no ei saa mainimata jätta, et täna said ostetud lennupiletid Barcelonasse. Ma olen juba nii elevil :D

Igatahes oli üks tore nädalavahetus. Kahjuks ei jõudnud ma välja mõelda, mis ägedat saadet mu abituriendid vaadata võiksid. Neile vist hakkas meeldima, kui ma midagi vaadata soovitan. Minu enda tõeline elamuslik hetk oli reede öösel, kui sõbrannaga vana sõbranna juures külas olles "Prooviabielu" esimest saadet vaatasin. See oli ... ma ei teagi, mis asi see oli :D Seda ma igatahes neil ei soovita vaadata. Lähen kammin parem "Plekktrummi" arhiivi.

Sõnatu

Mul oli plaan alustada tänasest suurejoonelist aastalõpu kirjutamisväljakutset, aga igaks juhuks ei kuulutanud seda kõva häälega, sest äkki poleks tuju olnud. Tuju oli tegelikult olemas küll, aga elu murdis vahele.


Ühel päeval tekkis mul oma klassis väike arutelu, millal päkapikud käima hakkavad. Et kas advendiaja algusest või detsembri algusest. Selle arutelu käigus jõudsin mööda minnes mainida, et mul endal pole päkapikud juba mitu aastat käinud.

Ja täna siis...

Tuli üks mu klassi tüdruk, ütles, et ma paneks silmad kinni ja sirutaks käed ette. Ja kui ma olin seda teinud, pani mulle kätte ühe asja.

Sellise asja :D

See on minu jõulukalender.

Ma ei oska siiani piisavalt oma tänulikkust väljendada.

Kuidas sõbrad ujumistunnis käisid

Teise klassi  kohustuslik ujumiskursus on jätkuvalt käimas. Meil on välja kujunenud kena süsteem, mis tähendab, et Ruudi saab minna koos ühe klassivenna ema ja tema autoga. Sama võimalust kasutab tihtipeale ka Ruudi sõber.

Täna juhtus nii, et klassivend oli haige, hr H linnast ära ja mina tööl. Seega läks käiku plaan C ehk Ruudi isapoolne vanaisa, kes lubas poisid pärast kooli ujulasse kohale viia.

Kõik läks kenasti, kellaajad olid kokku lepitud, sõber oli olemas koos ujumisasjadega, vanaisa ka kohal... Kui siis kümme minutit enne ujumistunni algust helistab Ruudi (mul oli just tund algamas):
"Eeemps, mis ma teen, vanaisa sõitis juba ära, aga ma jätsin ujumisasjad kogemata koju!?!"

What, sa sõitsid terve tee kodust ujulasse ega märganud, et kotti polnud kaasas. Ja mis põhiline, astusid autost välja ja ikka ei pannud tähele, et kotti pole?!?!

Mis mul muud üle jäi, kui soovitada tal minna õpetaja juurde ja vabandada, et asjad jäid koju ning jääda sõpra ootama, kuniks tund läbi saab.

Selle peale kurdab Ruudi: "Tal läks veel halvemini, ujumisasjad jäid vanaisa autosse...."

Lõpuks ometi

Peaaegu aasta otsa kohusetundlikku muusikaviktoriinil käimist ja lõpuks saabus täna see päev, mil arvamiseks tuli lugu, kus ma sain kohe algusest peale aru - see on SEE lugu, SELLELT plaadilt, mis anti välja SELLEL aastal. Jõudsin ära oodata :D

Lugu ise on see

Muidu vahepeal jõudsin käia ära ERMis (mis mulle tohutult meeldis, ma ei saa aru, miks inimesed ütlevad, et seal pole veel kõik asjad paigas ja peaks kunagi hiljem minema, ma jõudsin vaevu kolmandikuga tutvuda) ja Estonias "Karlssonit" vaatamas (mis oli ka äge).

Segadus võlusilmaga

Loeme praegu poisiga Harry Potteri viiendat osa. See tähendab, et mina loen, tema kuulab. Ja vahepeal kommenteerib või küsib.

Lugesime siis mingil õhtul ja järsku (peaaegu nagu poole lause pealt) küsib ta:
"See Moody silm näeb kõigest läbi?"
Mina: "Jjjjahhh." (Mul on raskusi keset lugemist ja erilist sisseelamist koos häälte ja asjadega ümber lülituda)
"Aga siis näeb ta ju tühjust," mõtiskleb Ruudi edasi.
"Eii," sisistan mina läbi hammaste, "ta..." Ja saan aru, et tal on õigus :D

Kui Moody võlusilm näeb kõigest läbi, siis näeb ta ju KÕIGEST läbi ehk lõpuks jõuab ta pilk... ma ei tea... tema enda silma tagumisse poolde?

Hirmus meelelahutus

Ühel hommikul sel nädalal ütlesin Ruudile, et aitab naljast, lähme seiklusparki. Mis tal selle vastu olla sai. Pakkusin talle ka seda, et ta võib kellegi kaasa kutsuda, et oleks põnevam, ja lipsasin tunnikeseks veel tööle, et mõned koristustööd lõpetada. Tore oli see, et peagi helistasid lühikese vahega mulle kaks ema, kes uurisid, kuidas see seiklusparki minek välja näeb ja mida kaasa peab võtma. Ühel emal on kaks parajas vanuses last. Nii et kokkuvõttes põrutasime ronima mitte kolmekesi, vaid viiekesi. Rohkem õnneks autosse ei mahu.

Käisime Valmas, mis ei ole meist väga kaugel, aga kuhu ma siiani ei ole jõudnud. Eelmise aasta suvel oli isegi plaanis, aga ilmad olid, nagu nad olid. Ja õiget meeleolu ei tekkinud. Nüüd olen ma täitsa rahul, et me eelmisel aastal ei läinud, sest kuigi kodulehel on kirjas, et esimese ehk rohelise raja läbimiseks peab olema vähemalt 130 cm pikk, selgus kohapeal ronimise käigus, et ka 140 cm pikk Ruudi kohati ei ulatunud toetavate köiteni, nii et ta pidi ennast hammastega õhku närides edasi vinnama. See on seiklusparkides üldse kummaline - kui me Pannjärvel käisime, siis oli lasterajal piiriks 120 cm, aga õetütar, kes just nii pikk oligi, ühel kohal lihtsalt ei saanudki edasi, nii et mu vapper õde pidi ise üles ronima ja ta edasi aitama. Kusjuures instruktoreid ei olnud seal kuskil, kes tegelikult oleks pidanud appi tõttama. 

Valmas oli abistamisega kõik hästi. Samas instrueerimist läbi viinud noormees on vist küll muidu spetsialiseerunud täiskasvanute juhendamisele, sest poisid kuulasid teda suht klaasistunud pilkudega, sest nad ei saanud suurt midagi aru. Ei olnud seal ka sellist esimest õpperajakest, kus esimest korda seikluspargis olevad inimesed oleksid saanud katsetada, kuidas karabiinide avamine ja sulgemine reaalses ronimissituatsioonis käiks ja kuidas neid turvaasju ikka edasi tõsta nii, et sa kunagi päris lahtiselt ei oleks. Pannjärvel oli selline asi, lisaks sai seal katsetada rakmetes istumist, nii et sa said aru, et tõepoolest alla ei kuku ja vajadusel saab korraks puhata. Selline asi oleks Valmas ka ära kulunud. 

Igatahes hakkasime otsast minema. Otsustasime minna nii, et kõige ees läheb kõige vanem poiss, siis tema hullumeelselt osav ronija noorem vend, tema järel Ruudi, siis neljas väike poiss, kes oli suhteliselt hädas oma karabiinidega, ja tema järel viimasena mina, et vajadusel teda aidata. Esimesed kaks ronisid suhteliselt probleemivabalt kaldteest üles ja hakkasid esimest elementi võtma, mina alt jälgisin, et Ruudi ei unustaks esimest reeglit (mitte kunagi ei ole mõlemad turvarihmad korraga lahti!). Ja kui Ruudi lõpuks üles jõudis, selgus, et on tekkinud takistus. Noorem vend, kes igapäevaselt ronib sekundiga kümne meetri kõrgusele puu otsa ja kõigub seal nagu õige Vargamäe laps, keeldus astumast kõikuvale sillale. Vanem vend hüüab teiselt poolt: "Vaata ainult mind, ära alla vaata!" Mina alt julgustan samamoodi. Vahepeal juba jalake astub kõhklevalt sillale, et siis kiiresti tagasi tulla. Nuta või naera, aga edasi ei julge minna. Õnneks oli instruktor kohe olemas, kes arvas, et kui laps ikka ei julge, pole mõtet sundida, ja juhendas, kuidas ta alla saaks. Selle peale ronis poiss nagu väike osav kass ilma igasuguse hirmuta nööride alt läbi ja oli hops maas. Ei mingit muret enam :D Talle anti luba minna mudilaste rajale. 

Meie viimase musketäriga hakkasime kaldteest üles ronima. Esimesed kinnitused läksid enam-vähem, aga mida sentimeeter edasi, seda vaevalisemalt. Ühel hetkel ei ulatunud ma enam maapealt otseselt aitama ka, sain ainult sõnadega julgustada. Aga ei miskit. Pole vist üllatus, et pärast kümneminutilist pusimist kostis hädine hääleke: "Ma tahan alla tulla." Mis seal ikka, kaldtee pealt oli veel lihtsam rajalt alla saada, nii me suunasime teisegi poisikese mudilaste rajale. Jäime alles meie kolm, kes täiega nautisid oma kogemust.

Tuleb tunnistada, et rada oli kohati isegi füüsiliselt raske. Ja see oli kõige lihtsam rada. Ühte elementi võttes teatas Ruudi suht asjalikult poole pealt: "Ma ei jaksa enam." Soovitasin tal vahepeal rippu jääda, et käsi puhata, aga ta puhises, et parem punnitab lõpuni, nii on lihtsam. Ise selle võrkseina küljes tuterdades sain aru, et Ruudi tagasiside oli väga täpne - kuskil poole peal tõesti enam ei jaksanud, aga rippu jäädes oleks pidanud pärast veel suurema pingutuse tegema, et elemendi juurde tagasi jõuda :D Kokkuvõttes oli väga lahe, rada lõppes päris mõnusalt pika trossisõiduga ja hiljem tagasi mõeldes polnud midagi ülemäära keerulist. Poisid olid ka ülimalt rahul. Kaks mudilase rada läbinut olid ka suhtelislt heatujulised. 

Kuna päike lõõskas ja füüsiline pingutus oli siiski päris suur olnud, tahtsime Võrtsjärve ujuma minna. Meile näidati suund kätte, kuhu minna, aga hoiatati, et Võrtsu põhi on väga mudane, arvestagu me sellega. Võtsime oma piknikukraami selga ja asusime matkama. Järve äärde jõudes tormasid poisid nagu näljased hurdad vette, et siis kiljudes välja joosta, sest muda oli neile kubemeni. Ma ei hakanud proovimagi. Hakkasime kurvalt tagasi lonkima, kui üks hea hing näitas meile, kus tegelikult ujuda saab. Oli üks kividega palistatud jupike, kus muda oligi kividega kinni kaetud. Vesi oli supersoe, möllasime pikalt. Pärast hävitasime veel minu kaasa võetud kraami ja oli tõeline idüll. 

Seiklusparki tagasi jõudes jõime veel jäätisekokteile ja avastasime, et sealses baaris on paraja suurusega bassein, kus poisid veel korra täiega möllasid. Üldse on kogu see kompleks Valmas väga mõnus, on võimalik võtta endale metsaveerele majake, kus ööbida, ruumi igasugusteks murumängudeks on kõvasti. Ja personal on sõbralik ja toetav. Täitsa võiks soovitada seda kohta suvepäevadeks või sünnipäevadeks või mis iganes päevadeks. 

Kokkuvõttes - nelja lapsega on täiesti võimalik selliseid päevi ette võtta. Mõtlesin vahepeal, et just niiviisi ilma oma emadeta ongi vist kõige parem, sest kõik kuulasid vastuvaidlematult minu sõna, ainus, kes laveerida üldse püüdis, oli Ruudi, aga temagi sai üsna ruttu aru, et hetkel kehtivad sellised reeglid ja pole mõtet püüda endale erikohtlemist välja rääkida. Rohkem kui kord nädalas ma vist tegelikult ei viitsiks. Ja päris igale poole sama seltskonnaga ka ei läheks, lapsed lihtsalt ongi erinevad -  erinevad taustad, harjumused, eelistused. Aga üldises plaanis - saab hakkama. 

Ja ronimise eest võetiga raha ainult meilt kolmelt, kes me raja läbisime. Mis oli äärmiselt kena Valma seikluspargi poolt. 

Eriti uhke

Täna olen ma kohutavalt uhke. Vaadake ise, kas pole mitte Eesti ilusaim intervjueerija? See pikemate juustega siis :D

See tüdruk on enne 17 aasta vanuseks saamist teinud avalikud intrevjuud haridusministri ja peaministriga, käinud oma haridusuuendusettepanekuga Eiki Nestori juures ja nüüd siis modereerinud kahe riigi presidendi kohtumist õpilastega, mida kajastasid kõik Eesti telekanalid pluss Soome oma.

On ju  tõeline prl Vaprake ;) Mul olid silmad meeleliigutusest pidevalt niisked :D

Üks hetk

Kunagi talvel võtsime ühe klassiga "Punamütsikest". Et kuidas see lugu on aja jooksul muutunud, millised on olnud tõlgendusvõimalused ja milliseid anekdoote on "Punamütsikese" teemadel olnud. Olete ehk ka kuulnud nendest, et "mis mul karta, teed ma tunnen ja seks mulle meeldib" ja "see ei ole saba, ütleb hunt ja punastab".

Nojah, eile oli mul eesti keele tund. Käsil on see kursus, mis räägib, millised keeled maailmas on, mis roll keelel on ja millest keel üldse koosneb. Teemaks olid keelemärgid. See on üsna ... tüütu teema. Aga räägin siis hoolega, et keelemärgil on kaks poolt - tähistaja ja tähistatav. Et üks on see sõna, mida me saame lugeda või välja öelda, näiteks kass (kirjutan hoolega sõna kass), ja teine siis see asi või nähtus ise, millele viidatakse (joonistan oma jutu ilmestamiseks ühe ilusa kassi).

Klassis on hetk mõtlikku vaikust.

Lõpuks tuleb küsimus: "Õpetaja, miks sellel kassil nii palju jalgu on?"

Astun sammu kõrvale ja vaatan, tõesti - tundub, nagu kassil oleks viis jalga, saba on ka kuidagi kummaliselt jala moodi. Püüan asja paranda ja teen (enda meelest) sabast sellise valge otsaga saba (nagu rebastel tavaliselt pildil).

Klassis on hetk helisevat vaikust. Ja siis tagapingist: "See ei ole saba, ütleb kass ja punastab."

Naersin nii et pisarad silmis.

Nüüd ma tean, et midagi neile tundidest ikka jääb meelde :D

Esmaspäevased viis hetke

Kuigi ma ise väga palju ei kirjuta (jätkuvalt on tunne, et olen aastate jooksul juba kõikidest asjadest kirjutanud :D), loen jätkuvalt meelsasti kõiki teisi blogisid. Ja mida üllatust tabas mind täna kristallkuuli juures - kirjutagu ma oma päeva viiest hetkest. "Tellimus" oli seotud kooliga, aga hetkel ma seda ei tee, sest meil on vaheaeg. Iseenesest leiaks kindlasti ka tänasest tööpäevast mõne hetke (näiteks see hirmus hetk, kui koosolekul räägiti üle, et riigieksami komisjoni liige peab jälgima eksaminande ega tohi tegeleda kõrvaliste asjadega. Ses mõttes, et ma saan aru, et klaviatuuriklõbin, eriti lauaarvuti oma, tõesti segab. Ajalehekrabin ka. Aga et hindamist vajavaid töid ei tohi kaasa võtta... ajas mind juba ette paanikasse. Olin sunnitud küsima, mis tagajärjed sellel on, kui ma siiski hakkan eksamil töid hindama. Kas mind kõrvaldatakse eksamilt? Vallandatakse? Ma olen nõus mõlemaga riskima, sest aineõpetajana pole mul isegi pissitamisrõõmu. Direktor arvas, et ehk ikka ei kõrvaldata :D), aga ma kirjutan parem mõnest sellisest päevast, kui mul reaalselt on kohtumisi ka õpilastega. Seega järgmisel nädalal ehk.

Kirjutan hoopis esmaspäevast, kui me Ruudiga käisime Sännas. Läksime sinna juba pühapäeval ja ööbisime mõisa külaliskorteris. Juba see oli hästi tore, meie saabudes oli ahjus tuli, tuba ja köök oli värskelt koristatud, voodid mugavalt valmis seatud. Hästi mõnus tunne oli.

Esimene hetk
Kohe hommikul. Ärkasime natuke pärast kaheksat, mis tähendas, et kella kaheksast alanud meditatsioonile ma ei jõudnud, pikutasime koos Ruudiga ja rääkisime, kuidas magasime, mida unes nägime, mida päeval teha plaanime. Siis sõime oma kaasavõetud hõrgutavat hommikusööki ja sellele järgnes HETK - Ruudi hakkas kell üheksa hommikul kannelt harjutama. See oli nii tore. Kodus ei tule meil nii vara hommikul kunagi sellist tunnet, et mängiks kannelt. Sännas tuli :) Pärast harjutamist läks Ruudi õue rattaga sõitma, kuigi vihma sadas. Seda teeb ta kodus ka :D, aga siiski oli selles mõnus sännalik rahu tunne juures.

Teine hetk 
Umbes kümne paiku, kui Ruudi suhteliselt märjana tuppa tagasi tuli ja mina oma juukseid kuivatasin (ei, ma ei käinud sõitmas, pesin hoopis juukseid), koputati meie uksele. Ukse taga oli Frida, kes kutsus mind ja Ruudit oma kooli südameringi. Juba eelmisel õhtul oli Ruudi uurinud, kas ta võiks osaleda koolitundides. Kadi ja Hendrikut arutasid seda asja ja lubasid, aga kuna too esmaspäevane päev oli koolis väga eriline päev, siis tavalisi tunde ei toimunud, oli ainult südamering, mis tähendab, et kõik ringisolijad jagavad seda, mis neil eelmisest päevast südamele jäi. Ja see ei ole koht, kus kõrvalt jälgida, vaid siiski osaleda ja ka ise jagada. Ruudi tundis, et ta pole võibolla selleks veel valmis ja nii me otsustasime, et ta ei lähe. Nüüd aga selline kutse. Ja loomulikult läksime. See ongi teine HETK. Tegelikult rääkimine oli juba ära olnud, meie saabudes istusime lihtsalt maas ringis ja laulsime. Hendrik ja Teodor mängisid kitarri, kõik laulsid. Hästi hea oli olla.

Kolmas hetk
Poole üheteistkümnest oli aeg hakata sõitma Rõuge poole. Meie Ruudiga ei teadnud, kuhu minna, seega istusime valmisolevalt autos, kuni tuli Hendrik ja ütles, et me liiguks selle auto järel, mis natuke aega tagasi ära sõitis. Eks me üritasime seda teha, aga reaalsus oli selline, et ka pärast tugevat kiiruseületamist me tuttavat autot ei näinud. Seega sõitsime silma järgi :D Õnneks oli sihtpunktiks kirik, mille kõrge torn kaugele paistis. Ruudiga on väga hea tundmatutes paikades sõita, tal on hämmastav ruumitaju ja silmad, mis märkavad kõike. Nii et leidsime kiriku, saime juhised ja siis sai alustada sellega, miks me tegelikult seekord Sänna sõitsime - laste ristimine. Ma ei oskagi öelda, milline koht selles kõiges just see HETK oli. Võibolla siis, kui me laulsime (mulle ausalt öeldes väga meeldib kirikus laulda), või hoopis siis, kui ma sain aru, et mul on ikka veel apostellik usutunnistus peas, kuigi ma pole seda viimased .... mmmm... kuus aastat lugenud. Siiski vist ikka see, kui ma ütlesin kõva häälega välja oma ristilapse nime.

Neljas hetk
Pärast pidulikku kirikutseremooniat toimus mõisas suur rõõmupidu, kus oli palju-palju inimesi (kolme lapse peale oli 14 ristivanemat) ja puhas vegansöök. Kaasa arvatud veganlasanje, sest Sänna lapsed polnud kunagi lasanjet söönud :) Pärast sööki anti üle ristimistunnistused. Lastele ja vanematele. Mina Rafaeli emana sain oma meelespea kiiresti kätte. Ja siis tuli HETK. Tunnistused said endale Teodori vanemad. Ja suur oli nii minu kui ka teiste üllatus, kui mina jälle tunnistuse sain :D Nii et eneselegi ootamatult sain endale korraga kaks poega juurde :) Muidugi ei ole mul selle vastu mitte midagi, ainult rõõm.

Viies hetk, 
Pidu jätkus koolilaste trikišõuga, mis on jätkuvalt uskumatu. (Ostke endale žongleerimispallid, need on nii meditatiivselt stressi maandavad.) Ja siis hakkasime meie Ruudiga oma asju kokku paneme, et koju tagasi hakata sõitma. Kui Kadi aru sai, et me siiski samal päeval ära läheme, muutus ta silmnähtavalt kurvaks. Ja rääkis asjadest, millest me väga-väga kaua aega ei ole rääkinud. Millest võibolla rohkem ei peakski rääkima. Aga oli hästi ilus HETK.

Selline see meie Sänna viis hetke oli.

Nüüd siis see osa, et kellele teatepulgad edasi anda. Ühe annan kindlasti krsi´ile, teise mõtlesin sokutada indigoaalasele ja kolmanda annaksin hea meelega koolmeisterdajale, aga tema puhul ei oska ma aimata ka, kas ta ka teada saab, et talle on teatepulk antud. Lisaks pole ta nii pikka aega kirjutanud. Aga äkki läheb õnneks :)

Mõttekoht

Seisin täna sööklaleti ees ja üritasin välja mõelda, mida lõunaks süüa. Tänapäeval on valik ju nii lai, lisaks riiklikule koolisöögile on meil (õigel ajal sööma jõudes) võimalik valida mingi kuue-seitsme erineva söögi vahel.

Ühesõnaga, seisin ja mõtlesin, kui minu kõrvale ilmus meie Tähetüdruk (ikka seesama, kes "Fausti" luges). Seisis seal ja ütles: "Eliisabet, ma tahtsin öelda, et mulle väga meeldis see mõte, mida sa eile ütlesid." Kuna ma olin ta käest eile uurinud, kas tema vanaema ei tahaks ühe uurimistöö raames oma pensionärideklubis black metalit kuulata, eeldasin, et jutt on sellest. Tähetüdruk itsitas natuke (mõte sellest, kuidas 70aastased Behemoti analüüsivad, on ka minu meelest kelmikas), aga tõsines siis kiiresti ja raputas pead: "See oli ka tore, aga ma mõtlesin seda tahtmise osa. Et kõik, mis me teeme, on see, mida me tahame."

Ütles ja läks edasi, jättes minu pead murdma, nüüd siis juba kahe asja üle: mida lõunaks süüa ning kas mul on ikka õigus kõiki oma mõtteid ja arvamusi ilma pikemalt mõtlemata välja käia.

Kirjutamisväljakutseväline päev (pulma-aastapäev)

Reedel bussiga Tartu poole sõites mõtlesin hämminguga, kuidas ilm nii soe ikkagi on. Viis aastat tagasi on lumi nabani ja pakane paugutas, nüüd sadas vihma :D Aga Tartu kesklinn oli väga luksuslikus jõuluehtes, vaatasin ja imestasin. Kas olen mina tänavu kuidagi tundlikum või ongi igasugused tulukesi sedakorda rohkem? Armsa ülikooli juures kerkisid mu kulmud küll mütse ääre alla, kuigi püüdlikult sätitud rahvusmuster on ju päris kepsakas idee.

Aastapäeva meelelahutused algasidki juba bussis, kui minu kõrvale üle vahekäigu istus Lennart, maapoiss. Tänu sellele, et Lennart rääkis kogu aeg telefoniga, sain ma tema kohta palju informatsiooni. Liiga palju. Näiteks sai ta ootamatult varakult palga kätte, 365 eurot, millest ta 200 kohe emale andis, sest ta elab samas kohas, kus ema. Kuigi teises toas. Kus elab tema 9 aastat vanem vend, kahjuks ei selgunud. Aga vend veab autoga kohupiima laiali. Lisaks oli Lennartil kaasas kuuspakk õlut, millest ta kaks oli ära joonud. Johhaidii ma ütlen :D Ta rääkis seda kõike (ja veel paljugi muud) täpselt nii kõvasti, et ma ei saanud rahulikult raamatut lugeda.

Tartus oli meie seekordne põhiatraktsioon Bondi film, mis Bondi-sõbrast hr H hinnangul oli Bondi-filmide paremas otsas, minu arvates lihtsalt film. Ma ei oska väga hinnata seda, kui lennuk (isegi kui see on Eesti lennuk) sõidab tükk aega metsas ringi. Või kui väga tükk aega näidatakse, kuidas mingi hoone õhku lendab. Samas, arvestades asjaolu, et tegemist on väga pika filmiga, oli see ikkagi väga paeluv film, sest mul ei hakanud igav.

Erinevalt filmist oskasin ma väga hinnata meie hotelli, milleks seekord oli London. Tegemist oleks võinud olla meie hotellikogemuste tippu kuuluva külastusega, sest tuba oli tõesti avar, meil oli isiklik rõdu, vannitoas oleks saanud majutada veel kümmet sõpra ja nagu hr H mainis, oli telekas õigesse kohta paigutatud. Mis punkte alla tõmbas, oli hommikusöök - närtsinud pannkoogid, kumjas omlett, puuduvad saiakesed. Isegi kaunis miljöö ja korralik kohv ei päästnud olukorda. Nii et ma ei teagi nüüd, kas läheksin sinna tagasi või mitte. Igatahes oluliselt parem kui Draakon, aga võrreldes Antoniusega pikk maa minna. Jamps on see, et Tartus hakkavad meil hotellid otsa saama :D

Hiljem sel õhtul jalutasime pikemalt ringi ja piilusime erinevaid lõbustuskohti, mida kesklinnas on päris palju, aga millest paljud olid reserveeritud. Postimehe toimetuses oli tore disko koos diskori ja klassikalise diskomuusikaga (nt Nancy).

Selline romantika tippklassi kuuluv aastapäev oli meil siis :D