Kuidas ma pretsedendi lõin ehk lugu rahanõutamisest

Enne veel, kui Imelise Beebi esimene elukuu täitub (jah, võib kahtlustada, et see blogi muutub nüüd puhtalt beebiblogiks), püüan visandada ka raseduse teise poole. 

Viimati kirjutasin oma rasedusest juuli keskel. See oli aeg, kus mulle tundus, et iiveldus hakkab järele andma ja tunneli lõpus hakkas vaikselt valgust paistma. 

Noh, tegemist oli läheneva rongiga :S

Tegelikult juulis ja augustis ma ikka elasin, mul ju pikk puhkus. Lebotasin ja käisime hästi palju spaades. Vees oli hea olla. Iiveldus oli foonina kogu aeg olemas, kuid talutav. Mingil hetkel tekkis küsimus, millal ma töölt koju jään. Ja see oli mõttekoht, sest tähtaja järgi oleksin saanud olla tööl detsembri keskpaigani, aga ma hakkasin mõtlema, et ma siiski tahan enne sünnitust ja enne jõule natuke puhata, nii et andsin teada, et ma olen olemas detsembri alguseni. Kooli seisukohalt mitte kõige mugavam variant, sest niiviisi jäi paar nädalat ripakile, aga tegime kokkuleppe, et mängime natuke tundide jaotusega ja saab hakkama. 

Septembris läksin tööle ja selgus, et see paganama iiveldus üksnes tegi näo, et ta on möödumas. Koos vaimse koormusega tuli ta vägagi jõuliselt tagasi. See oli aeg, kus ma kohati täiesti alla andsin oksendamise osas. Ses mõttes, et ma ei hoolinud enam sellest, kus ja kuidas, lihtsalt tegin ära ja elasin edasi. Selleks ajaks oli mu vaimne pool nagunii üsna räbal, mul olid süümekad kogu maailma ees, aga eelkõige pere ees, sest ma ei jõudnud mitte midagi teha. Ja see ajas mind kogu aeg nutma. Mis omakorda tekitas süümekaid. Lisame siia fakti, et mul on nagunii kehatunnetusega lood sellised nibin-nabin ja rasedus ei ole miski, mis aitaks väga palju kaasa, sest muutused on suured ja üsna kiiresti toimuvad. Ja lisame ka selle, et tööl käimine andis võimaluse tunda süüd ka õpilaste ees, sest jepp, seda süüd tundsin ma pidevalt, sest ma ei jaksanud olla selline õpetaja, kes ma olen harjunud olema. Et kokkuvõttes olin räbal paljudes aspektides.

Septembri lõpuks muutus olukord juba väga painavaks. Rääksin küll ämmakale, et raske on, aga ta pigem lohutas, et iiveldus peaks ikka üle minema ja on normaalne, kui olen väsinud. Õnneks kurtsin seda ka sõbrannale, kes ütles, et mingu ma raseduskriisi nõustaja juurde, tal on kontakt. Ja nii ma oktoobri alguses Liisa juurde jõudsin. Ja läks kolm kohtumist, et ma mõistaks, et niiviisi ei saa see asi enam jätkuda ja nii sündiski otsus minna kergemale tööle. 

Eesti vabariik on loonud nimelt väga toetava võimaluse rasedale. Kui olemasolev töö on rasedale liiga raske (kurnav, ohtlik), siis võib ta jääda pmts haiguslehele. Ehk tööl ei käi ja raha saab nagu haiguse eestki 70% eelmise kalendriaasta palgast. Teine varaint on see, et ohtlikke või liigkurnavaid tegevusi ei pea tegema, sel juhul on rasedal vähendatud töökoormus (nt 50%) ja sellega seoses vähendatud palk ning sotsiaalkindlustusamet maksab juurde selle osa, mis puudu jäi eelmise aasta sama perioodi 100%-st. 

Mina valisin teise varaindi, sest päris lõplikult koju ei olnud ma nõus veel jääma. Ja siit edasi hakkas nalja saama.

Ma olen jätkuvalt õpetaja, nii et kui tavaliselt on kergemale tööle üleminek seotud sellega, et inimene ei tõsta enam raskeid asju või ei puutu kokku ohtlike ainetega või ei tööta öösel, siis minu puhul tekkis küsimus, mida see üldse tähendaks. Et ei valmista tunde ette enam? Või ei hinda töid? Kokkuvõttes taandus asi loomulikult sellele, et vähendasime mu koormust. 

Viltu hakkas aga vedama selle asjaga kohe, sest käisin ämmaka juures vaheajal ja ütlesin talle, et mul nüüd vaja sellist paberit. Tal polnud selle vastu midagi ja kirjutas paberi kohe valmis. Mis tähendab, et järgmisel hommikul leidisn oma postkastist teate, et olen edaspidi töövõimetu. See kiri jahmatas mind kahel põhjusel - esiteks ma ei olnud ju täielikult töövõimetu ja teiseks ei pidanud see asi üldsegi mitte kohe nii ametlik olema, sest ma polnud oma tööandjaga sõnagi rääkinud ega mingeid kokkuleppeid teinud. Ütleme nii, et direktor ja õppelaja juhataja olid vägagi ähmi täis sel hommikul. Ka nemad olid saanud samasuguse lakoonilise teate. Ja leida kolme päevaga rohkem kui täiskoormuse jagu õpetajat meie provintsilinna gümnaasiumisse pole kindlasti võimatu, kuid siiski üsna keeruline missioon. 

Pärast telefonivestlusi, ümarlaua vestlust ja kirjavahetust, millesse oli haaratud ka mu ämmakas, sai siiski selgeks, et täielikult ma töölt ära ei jää ja  saime paika plaani  - jätkan 60% ga, minu kõrvale tuleb üks pensonile läinud õpetaja. See osa ei olnudki keeruline. Asi läks käest, kui ma kuu lõpus raha hakkasin tahtma. 

Nimelt olin ma ametlikult ikkagi töövõimetu ehk ei teinud tööd ehk ei saanud palka selle eest, et ma vähem tööd teen. Ja ilmselgelt ei hüvita sotsiaalkindlustusamet inimesele 100% palka, kui ta ametlikult on lihtsalt haige. Ja noh, lisame siia selle nüansi, et ma kaotan kõvasti rahas iga kord, kui mulle maksab mõni terviseamet, mitte ministeerium, sest ... õpetejate palk tõusis päris mitu protsenti 2023. aasta jaanuaris, mul jääb iga toetuse maksmise arvutamise perioodi vähem või rohkme 2022., mis tõmbab summat kõvasti alla. 

Igatahes. Kool mulle ei maksnud kolmandiku oktoobri eest, sotsiaalkindlustusamet ka ei maksnud, sest neil käib arvutus 30 päeva kaupa, mitte kuuarvestuses (lisaks sellele, et neil polnu nagunii põhjust mulle maksta). Ehk siis jäin ma rahatuks. Mul ei olnud VAJA seda raha kohe, sest ma olen ju kõrgepalgaline ega pea enam elama palgapäevast palgapäevani, aga nagu natuke veider oli. Ja lisaks - igasugune statistika väidab, et Eestis on päris palju leibkondi, kus puudub rahapuhver. Et see oleks võinud olla täitsa paha lugu. Mina vidutasin silmi, hingasin sügavalt sisse, ületasin oma hirme telefeoniga rääkimise osas ja muudkui ajasin oma raha jälgi. Suht absurd - ma läksin lihtsamale tööle üle, et vähendada stressi, ja sain kõvasti rohkem stressi :D Ja tööandja vabandus oli - sellist asja pole meie personali- ja palgaarvestaja varem näinud. 

Jepp, arusaadav. Aga see nägematus ei takista tal pidevalt tegemast mingeid otsuseid, mis osutuvad minu jaoks üsna ebamugavaks. Äkki siis küsiks kellegi käest. Sest kui ikka mõnda aega sulle juba räägitakse, et see ei ole lihtsalt töövõimetusleht, mis on mulle avataud, siis äkki ongi see nii, mis sellest et sa pole varem midagi sellist näinud. Ma olin väga lähedal sellele, et esitada kaebus. Sest ühel hetkel tekkis jõuetus, et miks mina pean nii palju tegema, sest keegi teine ei saa oma tööülesannetega hakkama. Aga siis tundus asi jonksu minevat ja ma ei teinud kaebust, sest tegelikult inimlikult oli mul natuke kahju meie arvestajast. 

Kokkuvõttes sain ma mingil hetkel novembris siiski hüvitatud summa ja oktoobris saamata jäänud palga sain detsembris ikkagi kätte. Sellesse aega jäi ka mitu kõnet teemal "kuidas sel perioodil lisatasusid saada", sest ma tegin suvel-sügisel Harnole erinevaid ampse ja nad tahtsid detsembris summad välja maksta. Seda võib, aga nagu tädi telefonis soovitas, siis ülekande selgitus peabki olema "tasu varem tehtud töö eest". No ja siis jäi siia perioodi ka minu preemiatrauma. 

Ma läksin 4. detsmbril emapuhkusele. Mingi nt 10. detsembril maksti töötajatele preemiat, mida mina ei saanud. Ja vana tuss kuidas ma solvusin. Jälle - mul ei ole vaja-vaja seda raha, aga küsimus oli austuses. Ma olin pea terve aasta tööl (pmts oli detsembrisse jäänud 1 nädal õppetööd), nagunii tegin detsmbris tööd, sest kahjuks ei saa õpilastega laksust joont alla tõmmata, nagunii tegelesin sellega, et toetasin veel oma järeltulijat, sest selgus, et tegelikult polnudki keegi temaga kokku leppinud, mis kursuseid ta andma hakkab, ja kõige krooniks oled sa tööandajana sõlminud minuga kokkuleppe, et ma täidangi mõningaid ülesandeid detsembris-jaanuaris, lihtsalt palka saan selle eest märtsis. Ja kõike seda teades tundub aus mulle preemiat mitte maksta! Preemiat kusjuures võib maksta ka emapuhkuse ajal, sest see on taas kord "tasu varem tehtud töö eest". Emapuhkuse ajal ei tohi tööd teha!

Aga ma ka küsisin, miks ma ei saanud, mille peale direktor helistas mulle, vabandas ja ütles, et tal polnud kavas mind preemiast välja jätta, vaid maksta seda märtsis, sest praegu ju ei tohi. Noh, näis. Märts pole kaugel. Samas. Mul armas kolleeg sai detsembris lapse, preemiat ei saanud ja talle pole keegi maininud, et kunagi hiljem saaks. 

Aga see kõik oli niisama taustaks. Muidu käisin tööl ja sain aru, et paganas - poole kohaga on ikka päris okei õpetaja olla. Siis tulid jõulud ja uusaasta ja sünnitus ja ... Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, ma vist ei ole saanud novembri kolmandiku eest sotsiaalkindlustusametilt hüvitist. Ja kontrollisin, tõepoolest pole. Mis veel hullem, amet oli teinud ka otsuse "seda summat ei hüvitata". Vidutasin jälle silmi, vandusin end maa põhja, et asju telefoni teel ajasin, sest kahtlustasin, et hüvitamist ei toimu Harno tasude pärast ja mul oli vaid telefoni teel saadud kinnitus, et seda võis. Aga lõpuks ikkagi palusin selgitust, seekord kirja teel :P Vastuseks sain telefonikõne :D

Ja üllatus-üllatus! Probleem tekkis jälle meie arvestaja poolelt, sest nende andmete põhjal, mis sotsiaalkindlustusse jõudsid, sain ma jõhkralt palju palka. Esialgu kirjutasin meie sekretärile, siis täpsemalt arvestajale, siis rääkisin telefoni teel mõlemaga :D Ja kui ma ei oleks olnud oma õndsas beebimullis parajasti, oleksin ma ikka päris pahane olnud, et täiskasvanud inimesed ei oska isegi küsimust välja mõelda, vaid ma pean ette ütlema, mida peab paluma selgitada. Aga ma olin oma mulles, nii et kogu asi tegi mulle vaid nalja. Ja oma raha sain ka suht kiiresti kätte. 

Ehk siis pikk lugu lühidalt kokku - Eesti riik annab suurepärase võimaluse rasedatele vähem tööd teha. Igal juhul soovitan seda varianti kaaluda, sest minu vaimne tervis sai kordi parem (mitte hea, aga parem). Ja edaspidi peaks vähemalt riigikoolides kogu see dokumentatsiooni pool ka ladusamalt minema, sest ei saa öelda "aga kunagi varem pole mitte keegi midagi sellist teinud". 

Hala ja rebased

Lugesin Indigoaalase postitust, mis tegelikult rääkis (vist) sellest, kuidas töötada nullist üles (toidu)blogi, mis lõpuks hakkaks ka kasumist tootma.

Mind aga tabasid kõige rohkem sõnad "Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks."

Nii veidralt kui see ka ei kõlaks - mul olid pisarad kurgus seda lugedes. Mu blogi sai selle aasta augustis 6 aastat vanaks. Kuus aastat mälestusi, mõtteid, kommentaare, isegi pilte :D Ma nii väga armastan seda kõike.

Ja siis on see tunne "kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud".

Kuigi mul on olemas kogemus selle kohta, et kõige väärtuslikumad postitused on hiljem need kõikse tavapärasemad "käisin seal, sõin toda" postitused, tundub nii väärika blogiajaloo taustal narr neid kirjutada. Sest ma olen ju juba endale üles märkinud, et "käisin seal ja sõin seda".

Päris mitu aastat oli blogi väga olulisel kohal minu identiteedis, nüüd ei tule mul enam mõnikord nädal aega meelde, et võiks kirjutada. Kusjuures teiste blogisid loen jätkuvalt kangesti hea meelega.

Ma kahtlustan, et see, mis mul takistab blogiga päris lõplikku lõppu tegemast, ongi see kerge ühtekuuluvustunne teatud blogijate (ja loomulikult kommentaatoritega). Et ma ei tahaks jääda neist (teist) ilma.

***

Kui ma juba kirjutamas olen, siis tegelikult võiks universumisse saata ka mu ahastava karje "Kuradi rebased ja abituriendid!"

Probleem on iga-aastane ristimine, mille juures ma LIHTSALT EI SAA ARU, miks on vaja solki inimestele sisse sööta. Jah, hommikul kell 8 sidrun sinepiga on solk, kell 10 heeringas moosiga on solk, kell 12 piim küüslauguga on solk.

Okei, meil on sel aastal IGASUGUNE rebaste toitmine keelatud (ka täitsa süütu šokolaadikook), aga et see nii palju meeleheidet, viha ja nördimust tekitab, on absurdne. Kogu rebaste ristimise mõte on selles, et saad esimese aasta õpilasele haakristi otsette joonistada ja naerda, kuidas ta püüab toorest maksa ilma öökimata alla neelata? Halloo, sa oled nii vana, et võid ilma vanemate loata abielluda, kandideerida KOVi ja poest õlut osta, ja su elu kaotab mõtte, kui sul palutakse teiste inimeste suhtes austus säilitada?

Täiskasvanute vetsunaljad

Prl Lumivalgeke tuletas mulle meelde, et olin unustanud Positivusel kogetud kummastavad vetsukogemused kirja panna. Saagu see viga siinkohal parandatud.

Kogemus nr 1
20ndates neiu astub rõõmsalt välipeldikust välja ja rõõmustab "Nii tore, nendes vetsudes on eraldi koht, kuhu kott panna. Seal poti kõrval. Riiul. Nii mugav."

Kõrvalseisjad (ka võõrad) ei tea, kas nutta või naerda. Ja kas peaks neiule ütlema, et arvatavasti hoidis ta oma kotti kellegi uriinijääkide sees, või lasta tal parem rõõmsalt edasi elada.

Kogemus nr 2
Taas keegi inimene, kes polnud varem pissuaari näinud. Kotti ta sellesse toppinud ei olnud, selle eest oli ta sinna sõna otseses mõttes s*ttunud. Kuidas see anatoomilises mõttes võimalik üldse on, jäi kõigile selgusetuks.

Kogemus nr 3
Vana hea komme jalgupidi potile ronida oli saanud uue mõõtme, kui keegi oli seda võtet kasutades suutnud potitaguse seina täis s*ttuda. Seejärel, oma viga märgates, püüdnud kenasti oma jääke potti riibuda. Väga-väga loodan, et tal oli selle jaoks paberit.

Ühesõnaga - inimesed on täiega hullud.

Tööd käes

Ma olen riigieksameid hinnanud nüüd vist viis kevadest. Sel aastal siis kuuendat korda? Ma ei tea :D Esiteks on aastad kõik vennad ja liiguvad aasta tasandil väga kiiresti. Ja teiseks on mul eluaegne segadus aastaarvude ja ajavahemike arvutamise osas. Noh et kui ma abiellusin aastal 2010, kui kaua ma siis abielus olen olnud. Kellaga on veel keerulisem, siin kasutan ma alati vaikselt näppe ja saan õige vastuse, nii et põhimõtteliselt probleemi pole.

Igatahes olen ma riigieksameid päris tükk aega hinnanud. Vahel ma ikka mõtlen, miks ma seda teen. Üks asi on muidugi see, et töö eest saab palka. Umbes kolm nädalat, mis mul aega on, toob sisse umbes poolteist Eesti miinimumpalka. Arvestades töö intensiivsust ja vastutust, ei oleks see kindlasti piisav, et mind motiveerida. Teine asi on see, et 300 töö läbilugemine annab mulle meeletu kogemuse, mida ma saan igapäevatöös ära kasutada. Ühelt poolt on mul rohkem ülevaadet, mis probleemid inimestel lugemisülesannetes tekivad. Teisalt suudan ma ka oma õpilaste töid oluliselt kiiremini hinnata. Kolmas (ja mõnikord ma kahtlustan et pea)põhjus on ikkagi prestiiž :D

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Hoopis kahest teisest asjast. Esiteks see, et kuigi ma olin väga ettevaatlik ega öelnud kordagi välja, millist varianti ma hindamiseks ei taha, vaatasid reedel mulle turvakotist vastu just needsamad neljanda variandi tuumajaama vastused. Ütlen ausalt, et ma olin siiralt pettunud. Esimene tutvumine töödega kinnitas mu hirmu - vastused on täpselt sellised jauramised, nagu ma kahtlustanud olin.

Ja mis kõige nummim - kuigi vastused olid tuumajaama kohta, oli võti hoopistükkis olekunihke kohta :D Ehk siis eelmise aasta riigieksami neljanda variandi võti. Igatahes parem olukord kui see, kui aastal 2013 saadeti mu tööd Tartusse. Või aastal 2014, kui mu tööd saadeti mu eelmisesse elukohta. Vähemalt tööd jõudsid minuni ja võtme kättesaaamine oli palju kergem, sest see pole enam nii konfidentsiaalne.

Egas muud kui tuleb tööd teha.

Ja mulle meenus veel üks fakt, mis väärib ülesmärkimist - viimasel muusikaviktoriinil mängiti Cigarettes After Sexi ja ma sain kohe aru, et see on tema, kuigi ma lugu ennast ei teadnud. Selles mängus, mis kujunes väga punktinapiks, oli mul oluline panus :D

Jumalik märk (ja vaheajast)

Mõni võib ehk mõelda, miks ma oma eelmises postituses nii toredasti käima läinud arutelu oma ignorantsusega soiku lasin. Te oleksite võinud muidugi ka minuta jätkata, aga ma olen märganud, et minu juures üldiselt ilma minuta vestlused pikalt ei kesta (kui just notsu ja Kaur hoogu ei satu, aga sedapuhku olid nad vist ühte meelt :D). Aga miks ma siis rohkem seda teemat ei kommenteerinud?

Ma sain jumaliku märgi :D

Väga reaalse kusjuures. Nimelt oli mul kolmapäeva hommikul postkasti Eesti Kirik :D Umbes nii et "naine, loe ja õpi! Ja siis võta sõna!"

Ma ei tea, kust see tuli, meie aadress oli kenasti peale kirjutatud, nii et päris juhuslik leht nagu ka ei ole. Igatahes ma siis nüüd loen ja õpin.

Aga vaheajast.
Sel korral külastasime veel vana aasta sees Tallinna linna ja Lennusadamat, mille kohta mul midagi väga erilist polegi öelda, nagunii on kõik inimesed seal juba käinud. Ruudile meeldis Lembit väga. Samuti lennusimulatsioon (või ma ei tea, kuidas seda atraktsiooni nimetama peaks) ja paatidega sõitmine. Koos hr Hga vaatasid nad ka paatide ajalugu. Muidu möllas hr H viikingite näitusel (see oli ka põhjus, miks me sel korral kindlasti Lennusadamasse pidime jõudma. Hr H jumaldab viikingeid. Ta sellele teisele näitusele ei hakanud üldse minemagi, sest aega oli ainult kaks tundi. Arvas, et tuleb kunagi kevadel üksi, et rahulikult nautida :D)

Õhtul kondasime mööda Telliskivit ja vanalinna (esialgu söögikoha leidmise eesmärgil. Ja pärast hotelli leidmise eesmärgil, sest ma ütlesin ühel tänavanurgal, et "oh, lähme sinna" ja siis me sattusime vanalinnatänavatele, kus isegi hr H polnud varem käinud :D)

Hotell oli sel korral St Olav ja lühidalt öeldes ei soovita ma seda kohta. Mitte et see oleks otseselt halb või nõme olnud, aga ... mina ütlen selle kohta viisakalt "slaaviliku hõnguga", hr H, kes vahetevahel unustab poliitkorrektsuse, kirjeldas kohta kui "tiblalikku". Mis ses osas on täpsem, et slaavilik oleks nagu pigem positiivne määratlus, aga ma otseselt ei tahaks õhustikule positiivset hinnangut anda. Lisaks tekkis meil esimest korda booking.com-i kaudu broneerimisega tõrge. See tulenes sellest, et ma muutsin broneeringut (alustuseks võtsin madalama tasemega toa, pärast mõtlesin ümber), aga see ei jõudnud kuidagi hotellini. Lõpuks lahenes olukord normaalselt, näitasin lihtsalt oma telefonist broneeringut ja mida ma siis broneerisin ja millise hinna eest. Ja täpselt selle me ka saime. Mis on väga hea, sest muidu oleks me pidanud 64 euro asemel 120 maksma, mis oleks mind (natuke) kurvaks teinud, sest mulle ei meeldinud see hotell nii palju.

Tuba oli suht suvaline (natuke kivimüüri seinas ei muuda veel tuba "keskaegselt romantiliseks"), aga parim oli see, kui hommikusöögil esimese asjana hapukapsas silma (ja ninna) kargas. Ma saan aru, et see pole kaugeltki nii hull kui mu vanematel, kes ööbisid ka Tallinna kesklinnas ja hommikuks keedumakarone ja eelmisel päeval valmis tehtud kohvi said :D Seisnud kohv oli ka St Olavis.

Igatahes on nii hotell Bern kui ka St Barbara Tallinna kesklinnas palju mõnusamad.

Tallinnas jõudsime veel ka kinos "Laulat" vaatamas käia, mis on täitsa armas multikas.

Uuel aastal käisime Tartus Ahaas uut näitust kaemas. Seda ma küll soovitan :) Meil jäi tegelikult päris palju veel läbi tegematagi, nii et seekord ei pea mitu aastat ootama, et uuesti Ahaasse minna, vaid saab ka vahepeal minna ja uusi asju katsetada. Ma kahtlustan, et me oleme Ruudiga seal nüüdseks kuus korda käinud, mis tähendab, et püsinäitusel on meil oma lemmikud välja kujunenud ja liiga palju aega me seal enam ei veeda.

Kuna võtsime seekord Tartusse kaasa ka proua Ämma, jätsin nemad kahekesi elektriauto järjekorda seisma ja rühkisin läbi külma ja tuule Wernerisse Luisa Lottaga kohtuma. Me istusime seal nii kaua, et mu uus, jõuludeks saadud aktiivsust mõõtev kell andis juba teada "it´s time to move", mida ta varem polnud mulle öelnudki :D

Sedasi ta meil läkski. Ma ei ole kindel, et ma olen valmis uuesti tööle minema, aga kaks päeva on aega veel selle mõttega harjuda.

Aastalõpu väljakutse (6) - kõige jaburam asi

Ma arvan, et selle aasta kõige jaburam osa oli kolimine. See käis umbes nii.

Panime kuulutuse lehte ja hr H hakkas kohti läbi käima. Käis päris paljudes kohtades, aga praakis need kõik erinevatel põhjustel välja. Lõpuks ühe maja kohta arvas, et seda võiksin mina ka vaatama tulla. Võtsime siis käest kinni ja jalad selga ning vaatasime. Maja ise oli räämas. No ikka väga räämas - must ja koledaid asju täis. Aga koht oli tore, üür okeika ning maja enda planeering meile vägagi sobilik. Juba samal kohtumisel lõime käed ja saime võtmed.

Kaks päeva hiljem helistas omanik, vabandas ette ja taha ning teatas, et nad leidsid majale ostja. Kurvastasime natuke ja hakkasime alternatiivide peale mõtlema.

Umbes nädal hiljem helistas omanik uuesti ja uuris ettevaatlikult, et kuidas meil elukohaga on, neil kadus ostja ära.

Imestasime natuke, aga kuna üüriturg on siinkandis selline, nagu ta on, rõõmustasime, et kuuse alla kolima ei pea, ja asusime maja prahist tühjaks tassima.

Kuniks...

... loomulikult helistas omanik, et nad on majale ostja leidnud :D

Kurvastasime natuke rohkem, sest nüüdseks olime oma peas juba hakanud ette kujutama, kuidas me just selles majas elame. Jäime kurvalt vaatama, kuidas elu mailmas edasi läheb.

Elu läks edasi täpselt nii, nagu arvata oli. Ehk omanik helistas jälle ja uuris ääri-veeri, kuidas meil elukohaga on, sest neil kadus ostja ära. Lubas üüri veel alla lasta ja mitte ühestki majaostjast meie kuuldes rääkida, kui me ainult nende majja koliks.

Kolisimegi. Sanitaarremondi ajal sattus meie juurde ka maja müügiga tegelev maakler (koos võimalike ostjatega :D), kellest me ennast üldse häirida ei lasknud. Ära kadusid.

Aaaa, koristamise käigus leitud proteesid ja kasutatud tampoon on ka päris head kandidaadid kõige jaburama asja tiitlile.

Nii me siis elamegi. Koos ustega :D

Kuidas sõbrad ujumistunnis käisid

Teise klassi  kohustuslik ujumiskursus on jätkuvalt käimas. Meil on välja kujunenud kena süsteem, mis tähendab, et Ruudi saab minna koos ühe klassivenna ema ja tema autoga. Sama võimalust kasutab tihtipeale ka Ruudi sõber.

Täna juhtus nii, et klassivend oli haige, hr H linnast ära ja mina tööl. Seega läks käiku plaan C ehk Ruudi isapoolne vanaisa, kes lubas poisid pärast kooli ujulasse kohale viia.

Kõik läks kenasti, kellaajad olid kokku lepitud, sõber oli olemas koos ujumisasjadega, vanaisa ka kohal... Kui siis kümme minutit enne ujumistunni algust helistab Ruudi (mul oli just tund algamas):
"Eeemps, mis ma teen, vanaisa sõitis juba ära, aga ma jätsin ujumisasjad kogemata koju!?!"

What, sa sõitsid terve tee kodust ujulasse ega märganud, et kotti polnud kaasas. Ja mis põhiline, astusid autost välja ja ikka ei pannud tähele, et kotti pole?!?!

Mis mul muud üle jäi, kui soovitada tal minna õpetaja juurde ja vabandada, et asjad jäid koju ning jääda sõpra ootama, kuniks tund läbi saab.

Selle peale kurdab Ruudi: "Tal läks veel halvemini, ujumisasjad jäid vanaisa autosse...."

Segadus võlusilmaga

Loeme praegu poisiga Harry Potteri viiendat osa. See tähendab, et mina loen, tema kuulab. Ja vahepeal kommenteerib või küsib.

Lugesime siis mingil õhtul ja järsku (peaaegu nagu poole lause pealt) küsib ta:
"See Moody silm näeb kõigest läbi?"
Mina: "Jjjjahhh." (Mul on raskusi keset lugemist ja erilist sisseelamist koos häälte ja asjadega ümber lülituda)
"Aga siis näeb ta ju tühjust," mõtiskleb Ruudi edasi.
"Eii," sisistan mina läbi hammaste, "ta..." Ja saan aru, et tal on õigus :D

Kui Moody võlusilm näeb kõigest läbi, siis näeb ta ju KÕIGEST läbi ehk lõpuks jõuab ta pilk... ma ei tea... tema enda silma tagumisse poolde?

Vussud jalgpallurid

Ma olen nüüd juba mõnda aega mängindu Fantasy League´i ja tuleb tõdeda, et kui mängus on mõni tõsiselt vuss mees, siis suure tõenäosusega mängib ta minu meeskonnas :D Isegi kui ta muidu on täitsa tubli jalgpallur.

Võtame kas või näiteks eilse mängupäeva. See, et mu iiri poiss midagi väga erilist korda ei saatnud, polnud suur üllatus. Kena, et ta vähemalt kollast kaarti ei saanud. Selle eest kodanik Aadam Nagi (Adam Nagy Ungarist, kes arvatavasti pole tegelikult üldse mingi supermängija ja pääses minu juurde eelkõige sellepärast, et ta on Ungarist ja päris toreda nimega) oli eile terve mängu vältel täpselt ühe korra suures plaanis - siis, kui ta kollase kaardi sai. Minu meelest ei näidatud isegi seda situatsiooni, mille eest ta selle sai. No ja siis kõige tipuks lööb Ronaldo penalti posti :D Hea, et ma seda ise otse ei näinud, ma oleks talle sellise needuse peale pannud, et hiljem oleksin ise ka häbenema hakanud.

Ibrahimovitš on kahe mängu jooksul andnud üle resultatiivse söödu, pärast minu meeskonda tulemist on Neuer teinud kaks tõrjet (mille väärtuseks on null punkti)... Poisid, mis teil viga on?!?

Kõige selle valguses on imekspandav see, et ma olen liigas kaheksas. Meeskondi on kümme :D Üldiselt tiksuvad mulle punktid selle eest, et mu mehed saavad vähemalt platsile, asi seegi. Ja üks Horvaadi mees on päris asjalik olnud. Ta on ainus, kes on värava löönud.

Ma muidugi ei kaota mängurõõmu :D Igal hommikul vahetan ootusärevalt mehed platsil ära. Aga noh, mõni võiks nüüd klassi ka ikkagi näidata. See võib olla viimane võimalus :D

Mida mängida?

Poisil oli mingi päev sõber külas. Toimetasin oma asjadega ja paratamatult kuulsin, mida nad omavahel teevad. Esialgu mängisid PS-iga, aga tundus, et see ei tulnud neil ülemäära hästi välja. Pidevalt oli kuulda lauseid "Ära tee! Ära lõhu! Ma ei taha sinuga võidelda! Ehitame niisama!" jne. Üldiselt siis minu poja suust. Teine poiss on natuke vaiksema loomuga.

Lõpuks Ruudi vist vihastas millegi peale ja pani PSi kinni. Teine poiss arvas selle peale, et ta läheb siis koju ära, midagi muud nagunii teha pole. Selle peale jäin ma juba teadlikumalt kuulama. Et mis saab. Ruudile ei meeldi, kui külalised ära lähevad. Nii ta hakkas pakkuma, mida veel võiks teha.

- "Lähme ratastega sõitma."
- "Ei saa, mu ratas on keldris ja ma ei saa seda kätte."
- "Lähme mänguväljakule."
- "Ei saa, mu ema ei luba. Mängime parem telefonis grow´i"
- "Ma ei viitsi telos olla. Mängime legodega."
- "Ei saa, ma ei oska."

Selle viimase peale tõusid mul kulmud küll pealaele.

Lõpuks võeti legod siiski välja ja mängiti küll.

Kuidagi kummaline tunne jäi. Ruudi armastab väga PSiga mängida. Ikka nii palju, et on päevi, mil tuleb talle meelde tuletada, et nii palju ei ole sobilik mängida. Nii et tegemist ei ole kindlasti sellise ägeda tüübiga, kes ainult õues elaks ning muul ajal keemakatseid teeks ja raamatuid loeks. Aga kui talle öelda, et nüüd aitab, pane riided selga ja mine kas või üksi rattaga sõitma, kui keegi teine õue ei taha tulla, siis ilma suurema kobinata läheb. Ja siis on küll vahel mure, et teda enne kümmet õhtul tuppa saada. See, et üks laps ütleb, et ta ei oska legodega mängida, kõlab aga väga valesti.

Kriminaalsed lood

Kui kevad vaikselt saabuma hakkas, saatsime Ruudi ratta hooldusesse. Nädal aega ootamist ja tagasi saime uute pidurite ja mis kõige muuga veel ratta. Ruudi rallis rahumeeli, kuni ühel päeval sõitma minnes selgus, et tagumine rehv on töss. Arvestades seda, kus ja kuidas ta sõidab, ohkasin lihtsalt ja pidasin juba plaani uue rehvi ostuks, aga hr H vaatas asja üle, leidis, et kõik on korras, pumpas rehvi uuesti täis ja kõik oligi väga hästi.

Ainult et mingi aja pärast oli rehv jälle tühi. Kuigi on terve.

Täna hommikul hakkasin rattaga tööle minema. Oma velo aiast välja lükates imestasin, miks tagumine porilaud vastu ratast käib. Püüdsin mõne hästi sihitud hoobiga porilauda paika saada, kuniks sain aru, et nüüd on minu ratta tagumine rehv täiega tühi.

Ja nüüd ma siis istun ja mõtlen, et kas nagu päriselt ka käib keegi meie aias meie ratta rehve tühjaks laskmas.

Esimene tunnistus

Täna oli trimestri lõpp, mis tähendab, et täna sai kräämik oma esimese koolitunnistuse. Tegelikult muidugi mitte ühte paberit, kuhu on märgitud edasijõudmine kõikides ainetes, vaid Stuudiumist võisime suure sisemise elevusega lugeda päeva jooksul laekuvaid hinnanguid.

Muusikas ja loodusõpetuses veel pole, aga karta on, et üldist pilti need nagunii ei muuda. Seis on täpselt selline, nagu oli arvata. Õppesisu kui sellisega probleeme pole, Ruudi loeb hästi, nii lahutamine kui ka liitmine on lihtsad, kleepimine ja värvimine tuleb hästi välja. Põhimõtteliselt ainus, mida harjutama peab, on kehalises palli põrgatamine ja püüdmine. Aga selle ilu kõrval on kõikides ainetes lausejupid a´la "kipud tunnis jutustama", "ole tähelepanelikum", "ole kohusetundlikum".

Ruudi ise vannub jumalakeeli, et ta jutustab tunnis palju vähem kui varem. Ega mul muud üle ei jää, kui loota, et see vastab tõele. Ja samal ajal loota, et asi läheb järjest paremaks. Üldine suhtlemine on ju mõistlikumaks läinud. Eks vaikselt hakkavad nurgad maha lihvitud saama. Loodetavasti.

Iseenesest on sellist tunnistust huvitav lugeda. Kummaline on see, et Ruudi ise oleks õudselt tahtnud, et oleks hindeid pandud. Seletasin talle küll, et siis oleks tal ju arvatavasti hinded neljad olnud (kui mitte kolmed, ma ei tea, kui kriitiliselt algklassides lohakusse suhtutakse) ja me polekski teada saanud, et tegelikult ta ju oskab neid asju. Ta natuke nõustus minuga, aga arvas siiski, et hinnetega oleks ägedam.

P.S
Neljapäeval ja reedel Päevalehte ei tulnud, laupäeval tuli LP ja täna oli postkastis taas tavaline Päevaleht. Ma ei tea, kas ma peaksin kuidagi reageerima? Lisaks sellele, et ma loen lehe läbi?

Anomaalia ajakirjandusega

Ma unistasin juba ammu sellest, et nädalavahetusel (s.t laupäeval siis) tuleks meie postkasti rohkem lehti kui see õnnetu kohalik uudistekandja. Mitte et sellelgi midagi viga oleks, aga vähe on.

Samas ei olnud tegemist sellise unistusega, mille nimel ise midagi teha :D Või vähemalt päris tükk aega käisin ringi ja rääkisin kõigile, kuidas ma kavatsen endale Päevalehe LP koju tellida.

Rääkisin, mis ma rääkisin, lõpuks otsustasin: teen ära. Ja siis selgus, et ega ikka ei tee küll :D Mingitel segastel põhjustel ei võimaldanud minu arvuti sisestada veebilehele meie aadressi. Proovisin nii ja proovisin naa, ikka ei saanud. Nii kange valu ajalehega siiski polnud, et oleks telefoni võtnud ja helistanud. Helistamine nimelt on hirmus.

Nõnda käisin ma jälle mõnda aega ringi ja rääkisin kõigile, kuidas ma tahtsin endale Päevalehe LP-d tellida, aga ei saanud.

Kuni lõpuks oli mul tööl selline hetk, et polnud midagi teha, ja tellisin tööarvutit oodates endale koju ikka sellesamuse Päevalehe.

Hakkasime rõõmsalt lehte ootama ja suur oli üllatus, kui selgus, et tänapäeval käib asi väga kiiresti ja leht oli juba nädala pärast postkastis. Lugesime mõnuga tervelt kaks päeva. Ikkagi paks leht.

Esmaspäeva hommikul tabas meid taas suur üllatus - postkastis oli Päevaleht (mitte LP). Sügasin kukalt ja mõtlesin, et ju ma siis võtsin täispaketti. Lugesime päev otsa lehte ja olime rõõmsad.

Teisipäeva hommikul hakkasin heatujuliselt pärast kohaliku lehega tutvumist otsima Päevalehte, aga mida pole, seda pole :( Ju siis sattus esmaspäevane leht meie postkasti ikkagi juhuslikult...

... või siis mitte, sest täna hommikul oli Päevaleht jälle meie postkastis :D

Äkki ta hakkabki meil ülepäeviti käima?

Suvi ja puhkus on nüüd alanud

Lõpuks ometi sai mere äärde! Ilma selleta poleks suvi nagu ikka see päris, kuigi me peesitasime juba eile järve ääres. Aga tõeline suve- ja puhkustunne tuleb peale ikka pärast mõnusat rannapäeva Häädemeeste tanklast kohvi kaasa ostes, et jaksaks koduni vastu pidada.

Muidugi ei möödunud päev ilma veidraid inimesi kohtamata. Kõigepealt need inimesed, kes Pärnu poole sõites meist mööda kihutasid. Kohati tekkis tunne, et tegelikult on nii, et ainult sada esimest inimest pääsevad randa. Prl Lumivalgeke oli roolis ja sõitis viisakalt tiba pealt 90, aga kaasliiklejad sõitsid meist mööda nagu postist. Kümme minutit varem randa, jeeee!

Rannas sattusime kõrvuti ühe eriti tigeda emaga. Tõsiselt veider oli. Ta oli randa tulnud koos oma väikese tütrega (kuskil viiene?) ja kogu aeg pahandas (kurjalt) lapsega, sest too tahtis vees olla. Ja natuke kaugemal vees ka. Okei, loomulikult on vesi ohtlik ja selliseid jubinaid ei tohiks oma vaateväljalt kaugele lasta, aga kui sa tuled randa koos lapsega, siis võiks ju eeldada, et ta tahab vees olla. Eriti kuna vesi oli tõsiselt soe. Oluliselt soojem kui järves ja isegi mina möllasin tükk aega lainetes. Ma olen seisukohal, et vesi peab olema vähemalt 25 kraadi, et ma sinna sisse viskuksin. Lisaks olid eriti mõnusad lained ka. Super ujumisilm oli. Ruudi oli reaalselt ainult siis veest väljas, kui ta Kabli pagari imehäid (ja peaaegu et jõuga välja võideldud) saiakesi sõi :D

Igatahes see naine kurjustas pidevalt oma lapsega, nii et lapse vanaema püüdis vahepeal asja siluda. Ühel hetkel tundus mulle, et naine andis lapsele laksu. Selle peale tõusin püsti, et olukorras paremat pilti saada ja vajadusel sekkuda. A pärast seda situatsiooni jäeti laps rahule ja ta võis madalas vees mängida ka. Ma ei tea, mis sellise muutuse põhjustas, võibolla aitas sigaret naisel rahuneda.

Aga et mu usk toredate inimeste olemasolusse säiliks, sain sõnumi ühelt oma õpilaselt (selleltsamalt, kes mulle söögi kõrvale "Fausti" ette luges), et tahaks mulle tuua lugeda üht raamatut, et kus ja millal ta selle üle saaks anda. Mulle väga meeldib, kui keegi niiviisi raamatut lugeda pakub. Eriti kui tegemist pole nagu päris sõbra või sugulasega.

Ühiskonnaõpetus 21. sajandi Eestis

Prl Vaprake jagas minuga oma koolimuljeid. 9. klass, ühiskonnaõpetuse tund. Teemaks mitmekultuurilisus Eestis, mis läks sujuvalt üle teemaks venelased Eestis. Ja mida muud oligi oodata, kui õpikus on toredad diagrammid, mille põhjal arutleda eestlaste ja venelaste erinevuse üle. Ma lihtsalt pidin neist diagrammidest pildi tegema.

Mida me neist tulpadest saame välja lugeda? Eks ikka seda, et võrreldes eesti noortega väärtustavad vene noored Eesti riiki ja tema sümboleid selgelt vähem. Kusjuures näha on ka seda, et eestlaste hulgas austus riigi vastu tõuseb, venelaste hulgas aga langeb (välja arvatud lipu austamine), samal ajal kasvab nende vene noorte hulk, kes eelistaksid elada väljaspool Eestit. Ja mida me siis kokkuvõtlikult järeldada saame? Näiteks seda, et need venelased võiksidki Eestist ära kolida, sest nad ei hooli riigist, kus nad elavad.

Päriselt ka ongi selline lehekülg põhikooli õpikus väää?

Tunnis esitas õpetaja küsimuse, mida õpilased arvavada, kas venelased läheksid Eesti eest sõdima, kui peaks vajadus tekkima. Klass vastas nagu üks mees: "EIIII!!!!" Seepeale küsis õpetaja, kas nemad (s.t klassis viibijad) läheksid, klass vastas nagu üks mees: "JAAAAHHH!!!" Teema omandatud.

Ma rohkem õpikut ei sirvinud, praegu mõtlen, et äkki oli seal ka mõni tore lehekülg selle kohta, kuidas üksvanemaga peres kasvanud lastel on halb elu, sest ainus õige peremudel on isa, ema ja kaks erinevast soost last. See tuleks ju ka varakult selgeks õpetada, kurat teab, mis muidu juhtub.

"Maksmata" arved

Hommikul (kell 11.30) helistas mulle isa, kes muude pakilis-praktiliste infopudemete vahel küsis mu käest murelikult, kuidas meie oma prügiveo eest maksta saame. Neile tuli nimelt koju kiri, et nende leping on üles öeldud, sest nad pole arveid maksnud.

Mu isa ei ole päris kindlasti see tüüp, kes palgapäeval poodi läheks ja kogu teenistuse ulatuses endale uue telefoni ostaks. Ka pole ta see tüüp, kes saab nibin-nabin nii palju palka, et iga kuu vähemalt pooled arved ära maksta. Ta on hoopis see tüüp, kes teeb otsekorraldused ja üldiselt ei oma mingit ülevaadet (haige konstruktsioon, ma tea :D, aga lause kuidagi jooksis nii), kui palju üldse maksma peab, sest tal on suhtumine, et kui oled kasutanud teenust, siis pead selle eest ka maksma. Ühesõnaga oli tema jaoks äärmiselt ebameeldiv sellist kirja saada.

Ta oleks hea meelega arved kohe ära maksnud, aga tal polnud ju mingit aimugi, kuhu ta maksma peab. Seejärel mõtles ta, et helistab ja küsib, aga pärast tunniajalist guugeldamist oli ta tuvastanud vaid üldise numbri, mis vastab ainult tööpäevadel. Nii et ta peab elama kaks päeva teadmisega, et ta on olnud pätt ja kaabakas.

Selle loo taustal selgus, et mu vanem õde, kes on samamoodi hoolas arvemaksja, on saanud kirja inkassolt koos ähvardusega sattuda maksehäirete registrisse. Ja ta vannub samamoodi jumala keeli, et tema pole arveid saanud.

Ma saan aru, et inimesed on muutunud mugavaks. Ja loomulikult peaks ise mõtlema, kas oled kõige eest, mida oled kasutanud, ka raha maksnud. Aga kuidagi ikka juhtub nii, et kõik ei ole kogu aeg meeles. Minul endal läheb pidevalt meelest veenäitu teatada. Esiteks peab seda nii harva tegema, teiseks elasime aastaid oma kaevu ja kanalisatsiooniga, nii et tegelikult mul polegi harjumust veega majandada. Õnneks töötavad selles asutuses toredad ja arusaajad inimesed, kes vahetevahel meile helistavad ja meelde tuletavada.

Ma ise olen meeleheitel olnud Swedbanga ja Tele2 pärast. Nii meeleheitel, et korra olen Tele2 inimese peale avalikus kohas telefoni teel karjunud. Inimesed, kes mind teavad, võivad tunnistada, et see pidi olema midagi väga halba, et mind nii kaugele viia. On täiesti uskumatu, kui jõuetu on üksikisik suurte firmade vastu. Swedbank on eriti halb variant, kellega probleemid võivad tekkida, sest need sindrinahad võtavad su arve pealt lihtsalt raha ära. Ja teha neile selgeks, et tegemist on nendepoolese eksimusega, on peaaegu võimatu. Korra olen alla andnud, aga teisel korral oli olukord juba nii absurdne, et hakkasime protsessima. Edukalt iseenesest, aga pärast seda kafkalikku süsteemiterrorit keeldub hr H tõesti selle pangaga igasugustest kontaktidest. Ta üldjuhul isegi ei võta nende nime suhu.

Ma võin ju aru saada, et maailmas on palju täielikke troppe, kes süüdimatult oma arved üle lasevad. Aga miks kiusavad asutused inimesi, kes tõepoolest tahavad nendega hästi läbi saada. Sellest ma aru ei saa. Minu jaoks on inkassod, maksehäirete register ja muu selline VÄGA hirmus ja häbiväärne asi. Eriti kui ma olen enda arvates teinud kõik õigesti.

Grammarnazi pihtimused

Minu sünnipäevakaardil oli ka grammarnazi-koomiks, viitamaks mu arenenud tundlikkusele keelega seotud teemadel. Tõsi, olen võrreldes varasemate aastatega kõvasti maha rahunenud, igapäevane töö eeldab mult pidevat reageerimist, nõnda olen vabal ajal suhteliselt tolerantsem. Mis ei tähenda, et ma ei registreeriks vigu. Ma lihtsalt ei ütle seda kõva häälega välja. Erandiks on olukorrad, kus tehakse kõnes tüüpvigu (õigesti ja õieti, kaas ja kaan) mu poja kuuldes. Ma näen, kui raske on inimestel valest vormist loobuda, sestap usun, et lapse kuuldes tuleb õigesti rääkida. Et ta harjuks. Aga muidu olen rahumeelne.

Selles toredas tõlkepärlite grupis, kus ma vahel naermas käin, on koos ikka totaalsed nazid. Teinekord on tõesti häid pärle, aga pidev ilkumine selle kallal, et mõni täht on läinud vahetusse või järele mõeldes võib sõnade järjekord lauses muuta öeldu tähendust - milleks? Ma näen selliseid asju vaid kirjandeid hinnates, sest tegelikult pole see ju nii suur vahe. Mu enda lausestus siinsamas blogis logiseb, ma tean, et mul on halb komme tegusõna lause lõppu lükata, mis tegelikult pole ilus ja puhas eesti keel. Kui ma kirjutan artiklit või midagi taolist, siis tegelen toimetamisega. Asjaga, millega mu õpilased üldse tegeleda ei taha :)

Siiski on minu meelest veider, et inimesed ei suuda mingeid sõnu õigesti kasutada. Kas või need enne näiteks toodud õigesti ja õieti. Võiks ju lihtsalt meelde jätta? Või kaas ja kaan. Jumal küll, ma ei nõua, et kõik kasutaksid sõna kohv nimetavas käändes õigesti, sest see sõna ongi oma rütmilt ebaloogiline, kohvi on suupärasem. Isegi suhkru käänamisega võin leppida. Komadest ma üldse ei räägi, kui keelestruktuuri ei tunneta, mis seal ikka. Õpilastelt nõuan, et lihtsad reeglid oleksid selged (aga, kuid, vaid, siis, sest, et ette pannakse koma), sellisel juhul suudab inimene RAHULDAVAL tasemel tekste luua küll. Kahjuks rohkem küll mitte.

Aga millest ma aru ei saa, on see paganama dušš. Isegi inimesed, kes paistavad silma hea keeleoskusega, eksivad pidevalt selle sõna käänamisel. Boršiga saadakse ju üldjuhul hakkama, kuigi just sellel on seoses analoogiaga sõnaga morss palju suurem veaohtlikkus sisse kodeeritud. Aga ei, ikka kirjutatakse dušši all käimisest ja duššikabiini ostmisest ja millest iganes veel. Inimesed ei räägi ju nii, miks nad siis kirjutavad sedasi?!?  Ma olen sel teemal varem ka imestust avaldanud, aga ikka pole rahu saanud. See pole ju isegi loogiline!

Traditsiooniline postitus

Aeg on küps maikuiseks füüsikapostituseks. 

Lihtsalt ma-sen-dav. 

Kui ma ei oleks oma kolleegidest rääkides nii delikaatne, küll ma siis alles ütleks. Ühte ja teist. Aga ma olen delikaatne. Nii et ma lihtsalt unistan:

Huvitav, kas see olukord leiab kunagi lahenduse ka või jäämegi aegade lõpuni peaga vastu seina jooksma. 

Miks küll, armas universumi direktor (kellegi teise poole pole enam pöörduda, sest ülejäänud instantsid on juba läbitud)? 

Pöördumine universumi direktori poole

Ma olen varemgi märkinud, et inimene saab elada kooskõlas erinevate institutsioonidega ainult sellisel juhul, kui ta on erakordselt stabiilne ja võimalikult keskmiste vajadustega. Sellisel juhul asjad toimivad, ei juhtu pahandusi ega äpardusi. Kuidagi on juhtunud nii, et mina ei ole olnud stabiilne ja keskmine. Ma olen teinud selliseid surmapatte, nagu abiellumine, kolimine, korteri omamine väga vanas majas. Kindlasti olen teinud ma veel muudki halba, aga õnneks olen ma suutnud unustada suurema osa neist võitlustest mida ma olen pidanud Eesti Energia, Swedbanki ja Tele2 suguste hiidudega. Tegelikult ei ole unustanud, aga ma ei taha sellest lihtsalt rääkida, sest mul läheb tuju ära, kui ma mõtlen jälle sellele, kui kaitsetu on üksikisik selliste kafkalike süsteemide vastu.

Aga täna jälle. Ootasin juba eile kannatamult kullerpoissi, kes tooks mulle hindamist vajavad tööd. Skeemitasin, et saaksin selle -  kõrge konfidentsiaalsusastmega - paki siiski kätte, kui ma ise füüsiliselt kohal pole. Kõik asjata, sest pakki ei tulnud. Küll aga sain täna esimese tunni ajal kõne (päriselt, ma muidu ei hoia telefoni kuidagi nähtaval ega miskit, aga täna ma ju ootasin kulleripoisi kõnet) ja vabandasin südamest, et... võtta vastu kõne mu eelmise elukoha kandekeskusest :O Tuleb tunnistada, et ka kõne tegija oli kohmetu, teab ta ju, et juba mitu aastat pole ma selle kandiga seotud.

Igatahes on need paganama eksamitööd kuskil Kalevipoja-radadel. Ma saan inimlikult aru, et nii võib juhtuda. Aga kaks aastat järjest - eelmisel aastal sõitsid mu tööd ju Tartusse. Kus ma ka ei ela.

Miks, armas universumi direktor, miks???

Lugemiselamus sihtasutuselt Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks

Jumal teab, kuidas ja miks, aga sattusin lugema brošüüri "Kuidas tunda ära homoliikumise valed ja need ümber lükata".

Ma ei suuda siiani uskuda, et selline asi on päriselt eesti keeles olemas. Mul ei olegi midagi öelda, lõug vajus lihtsalt maani ja silmad läksid punni. Eks ma olen varem ka homoseksuaalsuse vastaseid üllitisi silmanud, aga 50 lehekülge oli kenal pühapäeva hommikul kuidagi liiga panniga pähe kogemus.

Aga noh, juba E.A. Poe ütles, et lugemise juures on oluline saada elamus, vahet pole, kas tegemist on positiivse või negatiivse kogemusega. Nii et lugemiselamus oli see kindlasti.

Ma lähen kaevan selle peale mõned peenrad või midagi.