Midagi uut

Vahepeal on möödunud kuu, kui olen teinud vähemalt kaht asja, mida ma varem pole teinud. Esiteks olin tüdrukuteõhtu korraldustiimis ja no loomulikult osalesin ka tollel õhtul. Ettevalmistuste ajal tekkis küll kohati tunne, et sellest asjast küll asja ei saa :) Liiga erinevad inimesed, kes omavahel ei tunne. Ja sünergiat ei teki. Aga kokkuvõttes tuli täitsa südamlik koosviibimine ilma igasuguste piinlike seikadeta. Kui päris aus olla, siis on tüdrukuteõhtu minu jaoks natuke arusaamatu kontseptsioon. Nagu abiellumine suure peoga :D Aga see ei tähenda, et ma ei naudiks teiste ilusaid päevi ja rõõmu. See pidu oli armas. Ja nüüdseks on paar ka ametlikult abielus, mis on väga-väga tore :)

Teiseks tegime Ruudiga ära oma kultuurireisi. Nimelt Londoniss Warner Bros. Harry Potteri filmide stuudiosse. Muu hulgas vaatasime muidugi ka Hyde Parki, Buckinghami paleed, Westminster Abbeyt koos kroonimistooli ja Newtoniga ning eriti pikalt silmitsesime Oxford Streeti. Noh, Big Beni nägime  ka nii, et astusime metroost välja ja seal ta seisis. Ausalt, ma polnud selleks üldse valmis :D Piccadilly circusel seisime ja mõtlesime, mida nad silmas pidasid, kui sellele eraldi nime panid. Ja Tottenham Courtil imestasime, miks filmis Hermione poisse sinna ei viinud, kui surmasööjad Billi ja Fleuri pulma tungisid. Raamatus oli see ju "esimene koht, mis pähe tuli". 

Stuudiod olid muidugi eepilised. Nagu... ma ei oskagi midagi öelda. Inimene, kes armastab "Harry Potterit", saab sealt kindlasti elamuse. Seal ongi kõik kohad olemas - suur saal ja magamistoad, Dumbledore´i kabinet ja Privet Drive 4, platvorm 9 ja kolmveerand ja Rüütlibuss. Ja minu lemmikud Gringotts (seal oli isegi tuldpurskav lohe!!!) ja Diagon Alley. Rääkimata siis kõigist neist detailidest ja selgitustest, kuidas mingi efekt saavutati ja kuidas mõeldi läbi, mis kõik peaks olema. Ja kuidas. Viimases toas oli massiivne Sigatüüka makett, mis oli Ruudi lemmik. See oli ka tõepoolest üliäge. Maketid iseenesest ongi vinged asjad, aga kui see on Sigatüügas ja nii suur, siis on see mitu korda rohkem kui lihtsalt vinge. Igatahes. Mina ei kujuta ette, kuidas on võimalik, et tavaliselt veedetakse seal kolm tundi. Me alustasime kell 10.00 (esimene sats, kes sisse said) ja lahkusime pool seitse :D Vahepeal sõime ka muidugi. Ja jõime võiõlut, mis on väga kummaline. Väga rammus jook, ma ütleks. 

Londonis tegime loomulikult ka korraliku fish and chipsi tiiru ja viimasel hilisel hommikul ka full monty. Mõlemad kohad olid väga toredad, hommikusöök nt oli Breakfast Clubis, mis tähendab, et selles baaris oligi peomusa nagu klubis. Mitte EDM, aga ilmselgelt mitte tavaline hommikusöögimuusika. Esimene hetk oli üllatav, aga hiljem andis päris hea meeleolu. 

Ööbimine oli airbnbiga Elephant and Castle´i metroo lähistel, mis tähendas, et ühistranspordiga saime palju sõita (mulle teeb ikka rõõmu, et nad päriselt kasutavad kahekordseid buss :D Et see pole turistide meelelahutus), aga vähemalt püsisime tsoonis. Koht oli norm. Toad suured, voodid magatavad. Ja vannitoas oli dušš, kus sai valida, kui sooja vett tahad. Erinevalt siis kraanikausist, kus oli ikka klassikaline "vasak käsi kuuma vee all, parem külma all" variant. Vaade aknast ajas küll naerma (see oli tõesti inetu), aga tänav oli kena ja täis söögikohti ja (toidu)poode.

Kokkuvõttes - igas mõttes tasus käik ennast ära. Nüüd tahaks minna veel vähemalt korra Londonisse, et jõuda Tate Modernisse, Victoria ja Alberti muuseumisse, Towerile lähemale ja kõikidesse neisse teistesse kohtadesse, kuhu me ei jõudnud. 

Ja siis jõudis vahepeal kohale meie köök. Mis on väga-väga ilus. Nii ilus, et ma vahetevahel köögis olles lihtsalt heldin. Tegelikult pole päris lõpuni paigas, aga üldjoontes. Ja abiruum on suhtkoht kasutusel, mis on paljud asjad oluliselt mõistlikumaks muutnud. Ja elutoast saime ka suurema osa maailma kõige inetumast mööblist välja ja asendatud riiulitega, mis on need, nagu plaan oli. Et on küll ilusam ja mõnusam juba :) 

***

Muus osas... käib arvestus ikka nii, et praegu on kuu möödas. Kõige painavam äng on leebunud, jäänud on pidevalt kuskil taustal tiksuv ärevus, mis ootamatutel hetkedel välja lööb. Nt kui Ruudi võttis lugemiseks HP 3. osa ja ma tean ju, et sinna on pühenduseks kirjutatud "25. sünnipäevaks K-lt". Või vaatab keegi televiisorist saadet inimesest, kes läheb pikemale reisile. Need on hästi järsud ja tugevad hetked, kus mul puudub igasugune kontroll oma reaktsioonide üle. Muusikat ei suuda ma kuulata, kui olen üksi. Ja ma arvan, et pole olnud ühtki õhtut, kui ma poleks talle mõelnud. Ja hommikut, kus ma seda teinud poleks.  Ja kõige selle kõrval on selline tunne, et ... ma ei tea ... mul pole nagu õigust seda kõike tunda. Et nüüd on nagu aeg, kus võiks olla üle saanud. Ma nägi teda viimati rohkem kui aasta tagasi, ma peaks olema harjunud, et teda pole. Viimased viis aastat nägin teda korra aastas. Enne seda oli mitu aastat, kui ma ei teadnud temast mitte midagi. Et võiks ju olla harjunud eluga ilma temata. Aga mkmm. H keeldub tunnistamast, et asjad on nüüd nii. Ja nii valesti kui see ka ei kõlaks - ma kadestan teda selle võimaluse pärast. Mina ei saa, ma olen näinud kirstu. Ma olen näinud hauaplaati. Ma olen näinud kokkukuivanud mälestust oma sõbrast kirstus. Olen jätnud temaga hüvasti. Öelnud talle, mida ta mulle tähendas. Ja see ei toonud lubatud rahu või tänulikkust või lootust, et toimub paranemine. Ja kuigi ma teoorias tean, et paranemine saab alguse tunnistamisest. Ja matused on vajalikud, et ei jääks lõpetatamata tunnet. On see nii vastuolus mu praeguste tunnetega, et ma lihtsalt ei usu seda. 

Et selles osas läheb raskelt. Palju raskemalt, kui ma üldse oleks osanud arvata pärast uudise saamisest. 

Sügisesse

18. september aastal 2018 jääb igaveseks maailma ajalukku kui päev, mil ma panin esimest korda ilma spikrita kokku Rubiku kuubiku :D Veel paar nädalat tagasi ei uskunud ma, et see on üldse võimalik, kuigi olin endale kuubiku kokkupaneku selle aasta eesmärgiks pannud. Ma ei saanud valemilehtedestki aru :D Aga siis hakkasin keerutama ja keerutama, kuniks sain aru, mida tähendab, et esimene kiht on koos. Ja pärast seda hakkas mineama. Esialgu tundus ka uskumatu, et ilma valemileheta on võimalik seda teha, aga noh, hr H lubas mind ühel hetkel hullumajja puhkusele saata sundkäitumise pärast, sest ma kogu aeg keerutasin oma kuubikut. Ja pähe jäid valemid. Hetkel on olukord küll selline, et põhimõtteliselt ma oskan, aga igakord ei tule meelde, mis valem mida teeb. Nii ma siis keerutan... kuni jõuan selleni, mida mul parajasti vaja on :D

Nii et sõbrad, kõik on võimalik, kui sõnastada oma eesmärk ja selle nimel tööd teha.

Muus osas kobistame ikka sama moodi nagu varem. Töö ja kool. Ruudi vahetas küll spordiala, olles nüüd noor aerutaja. Eeskujulikult on ta igal trennikorral ka oma süsta tagurpidi saanud, nii et ta on saanud anda meile informatsiooni, kuidas järvevee temperatuuriga lood on. Nüüd loomulikult köhib ja nohutab nagu hobune, aga mulle tundub, et see käib lihtsalt konkreetse spordialaga kaasa. 

Mina ise olen vanem ja targem. Ja ei viitsi enam nii kena olla, mis kulmineerus alles hiljuti, kui ma lihtsalt enam ei suutnud taluda ühe kolleegi pidevat negatiivsust. Lihtsalt. Ei. Suuda. Ma ei suuda taluda ei tema häält, sõnu, näoilmet ega isegi seda, kuidas ta kõnnib. Pärast oli endal ka natuke piinlik ja kõik tegid näo, et midagi ei juhtunud, aga samas on nüüd natuke hea ka olla, sai auru välja lastud. Garderoobi minnes siiski vaatan esmalt, ega toda konkreetset kolleegi üksi seal nagide vahel pole. Nii igaks juhuks...

Tööl on üldse palju muudatusi. Üks väga tore inimene läks üldse ära, vahetas karjääri. Teine väga oluline inimene otsustas, et tema tahab last saada..., mille õnnestumise üle on mul muidugi kohutavalt hea meel ja pidin end tagasi hoidma, et mitte kohe tormata imearmsaid bodisid ostma... Aga ikkagi. Meie väljakutsetiimi neljas liige õnneks enam lapsi ei taha ja nagu me oleme arutanud - meie haridusega on raske leida töökohta, kus sama head palka saaks :D, nii et tema ehk jääb. Ja lisaks on meil terve hulk uusi noori kolleege, aga nende suhtes näitame üles küll sõbralikku huvi, kuid samas oleme valvsad. Nii igaks juhuks. 

Uus klass on nõus minuga Poola ekskursioonile tulema. Või vähemalt ei vaidle nad vastu, vaid on nõus minuga, et muidu nad vist sinna tõesti ei läheks. Nii ehk näevad ka minu silmad Auschwitzi ära. Ja Krakowi. 

Ja lõpetuseks üks meelolupilt.

Käisin poes endale nalle ostmas. Selles, kus igasuguseid juukse- ja muidu iluasju müüakse. Samal ajal oli poes ka ema kahe pojaga, sellised... 6-8 aastat vanad ehk. Üks poistest sobras hoolega sõrmuste hulgas, kuniks leidis eriti uhke liblikaga sõrmuse ja näitas seda emale, ise hullult rõõmus. Ema oli ka siiralt vaimustunud, oligi tore sõrmus :D Aga siis tuli emale Elu meelde: "Aga kooli sa sellega minna ei saa." Ja poiss noogutas arusaavalt: "Muidugi." 

Ma ei tea, aga ma läksin nii kurvaks. Mis maailmas me ikkagi elama peame, et kaheksaaastane poiss ei saa isegi liblikaga sõrmusega kooli minna, sest ... nii lihtsalt ei tehta. 

Kui keegi ütleks, et ma peaks uuesti sünnitama - vabalt, uuesti sõidueksamit tegema, ebameeldiv, aga okei, rase olema, võtaks mõtlema, aga no hüva. Aga põhikooli ei läheks ma muidu tagasi, kui keegi ähvardaks Ruudile midagi teha. Ja minul oli okei põhikool ja klass. 

Mina ja airbnb

Ma olen olnud selline hotelli-usku tüdruk reisides. No et kui puhkus, siis keegi teine teeb hommikusöögi, koristab. Ja üldse on kuidagi... põnev see hotellivärk. Samamoodi on olnud hotelliusku Ruudi, kes reisib isegi lühikestel retkedel kohvriga ja arvustab hommikusööke karmi kriitiku kombel. 

Poolteist aastat tagasi olin ma Norras ja elasin viis päeva järjest hotellis. Ja teate, pärast seda on vaimustus kadunud. Ega ma jätkuvalt naudin seda, et on hommikusöök ja keegi teeb voodit :D Aga mitte enam sellise innuga. 

Airbnbiga oli mul esimene kokkupuude kolm aastat tagasi Prahas. Ja see oli hullult tore, korter oli väga kaunis kohas, hommikusöögi saime ise endale valida, õhtul koju jalutades võis ette kujutada, et elangi selles piirkonnas. Eelmisel aastal Barcelonas oli isegi veelgi toredam laenukorter, sest see asus nagu veelgi rohkem pärisinimeste elukohas. Selleaastasest Praha-kogemusest olen põgusalt juba ka rääkinud. Seekord oli siis esimest korda see kogemus, et elasime korteris, kus keegi päriselt ka elab. Lihtsalt on reisil. See oli natuke veider :D Ses mõttes, et tegelikult on imelik vaadata teise inimese kappidesse, et leida panni või kohvitasse. 

Välismaistest kogemustest indu saanuna oleme nüüdseks juba päris mitmel korral ka Eestis sama teenust kasutanud. Võibolla kõige suurem takistus on siinkohal see, et kahekesi (või siis kolmekesi, kui seltskonnas on laps) reisides on hotell pahatahti kui mitte odavam, siis samas hinnaklassis, aga hotellides pakutakse ka süüa. See on natuke sama asi, et kui just üksi ei liigu, on autoga odavam kui ühsitranspordiga, mis ei ole üldse tore. Ruudiga kahekesi ringi käies liigume me mõnikord lihtsalt sellepärast bussi või rongiga, et auto poleks risuks kaelas :D

Ühesõnaga. Kui me miskit plaanime, siis nüüd vaatan ma alati üle ka airbnb pakkumised. Teinekord täitsa joppab. 

Meie viimane kogemus on aga sellest nädalavahetusest, kui käisime Haapsalus 2CELLOSt vaatamas. See oli jõhkralt äge kontsert muuseas. 2CELLOS oli üks neist bändidest, mida ma ka väga laivis näha olen tahtnud, nii et nende tulek Eestisse oli minu jaoks esialgu täielik hämming ja hiljem väga-väga suur rõõm. Need poisid on ikka täigea toredad. Ja kontsert lõppes sellise ilutulestikuga, mille kohta isegi hr H (tuntud ka kui ilutulestikufanatt) tunnustavalt noogutas. 

Ööbimisega oli vahepeal kergelt kriitiline, sest kui ma mais kohti hakkasin läbi helistama, polnud selleks nädalavahetuseks enam loomulikult ühtki vaba kohta. Ja me olime neljakesi... Õnneks sõprade ja nende tuttavate abil saime siiski ööbimispaiga, mis google street view´st vaadates tundus kahjuks jumalast hüljatud tühermaa. Aadressi järgi kohale jõudes ei saanud ma üldse aru, kus meie ööbimispaik olema peaks, sest kõik oli nii nunnu ja roheline ja korras. Street view on ajast lihtsalt natuke maha jäänud :D Miks ma aga sellest üldse kirjutan - see oli majutusepakkuja, kes elaski samal ajal kodus sees. Seda kogemust mul ju varem pole olnud. Ja ka see oli täitsa tore, hommikuks oli kandikul ootamas kohv ja küpsised ning rätikud olid lipsuga armsaks pakiks seotud :)

Nii. Ja nüüd asjani jõudes.

Pärast Haapsalus käiku külastasin oma vanemaid, kes olid reisule minemas. Arutasime seda majutamise pakkumise värki, kui mul lõi lamp põlema - mu vanemate väga tore ja suur maja on ju terve folgi aja täiesti tühi :D Isa oli kohe plaaniga nõus, luges üle, kui palju inimesi oleks võimalik majja, sauna ja aiamajakesse majutada ning leidsime, et nõndamoodi võiks rahulikult nelja päevaga 1500 eurot teenida :D Okei, nii palju tegelikult ei oleks, aga igatahes olen ma nüüd ise ka majalaenutuse pakkuja ja mul on juba isegi mõni külastaja. Mõtisklen siin, milliseid küpsiseid hommikul pakkuda. Ja millise paelaga rätikuid siduda :D Sest nunnud asjad meeldivad mulle. 

Aga kui keegi tahaks veel ööks või kaheks mu vanemate imeilusas kodus folki nautida, siis andke aga märku. Teie arvelt väga rikkaks ei kavatse saada ja nunnu luban ka olla. Koos küpsistega. 

Kolmas postitus

Ma lihtsalt pean selle ära märkima, et esimest korda suutsin ma kirjutada veatu e-etteütluse.

Kontrollimise ajal jõudsin juba kurvastada, et rõõsa koore või kirjutatakse hoopis rõõsakoorevõi, aga siis märkasin paralleele ja suur oli rõõm.

Eelmise aasta plüüs on mul siiani hingel, plüüš on see sõna, kallid sõbrad :D

Muus osas ... olen ma alates veebruari keskpaigast  haige olnud, vahel rohkem, vahel vähem, aga stabiilne väsimusest tulenev pearinglus on muutumas normaalseks olekuks. Ma tõesõna püüan puhata ja kõik, aga tööst ka nagu ei raatsi päris loobuda, nii ma väsimusega võitlengi.

Huvitaval kombel läheb Ruudi homme Kängurule. Huvitav selles mõttes, et mingeid eelnevaid vihjeid sellele ei olnud. Tal on klassis mõned väga taibukad poisid, nii et ma ausalt öeldes üldse ei mõelnudki, et tema võiks sellele võistlusele saada. Neil on klassi peale kaks või kolm kohta. Ruudi ise on olukorrast pigem häiritud, kujutab ette, kuidas ta jääb viimaseks, ja peab plaani, kuidas homseks haigeks jääda. Võistlusvaim on meil siin hästi arenenud.

Millestki muust nagu väga kirjutada polegi. Vahepeal loetud raamatutest väärib äramärkimist "Kui kuu on kadunud", mis tõsiselt ilus ja valus raamat. Skisofreeniast. Ja järgmiseks neljaks nädalaks on piletid kolmele teatrietendusele, kaotatud aeg tuleb järele teha, 9 korda võiks inimene aasta jooksul ikka teatris käia.

Ja kui jutt juba piletitele läks - minu sünnipäevaks on korraldatud üks ülimalt äge ettevõtmine :D 2Cellos on Haapsalus. Loomulikult on meil piletid sellele olemas. Mis on selles mõttes natuke kurb, et Positivus on samal ajal, mis tähendab, et sinna sel aastal ei jõua. Aga kuna lätlased on siiani nagunii väga vähe infot jaganud, oli Positivusele minek nagunii küsimärgi all.

Ilusa emakeele nädala jätku :)

Emotsionaalsed jõulud

Tänavu oli see aasta, kus minu vanemate juures olime mitte 24., vaid 25. detsembril. Hr H sugulased on väga toredad ja hoiavad meid kõik väga ning lisaks on tore jõuludeks sõita maale, kus on vaikne ja taevas mustmiljon tähte. Aga ikkagi meeldib mulle see variant rohkem, kui oleme 24. detsembril minu vanemate juures, sest noh, siis on sellised jõulud, nagu ma harjunud olen. Ja jõulude osas olen ma väga suur konservatiiv :D

Minu meelest on täiesti vältimatu see, et süüa tehakse nii palju, et järgmisel päeval süüakse hommikusöögiks kartulisalatit hapukapsa ja verivorstiga. Et kingitusi on nii palju, et need ei mahu kuuse alla ära (meid on kokku 16, kui ma õigesti lugesin, see on üks põhjus, miks ei mahu). Et pärast jõuluvana külaskäiku istutakse laua taga ja räägitakse oma eelmisest aastast. Ma ei tea, mis siis saab, kui seda enam sellisel kujul ei oleks. 

Selleaastane jõuluõhtu oli tegelikult mitme asja poolest eriline. Esiteks, esimest korda viimase 24 aasta jooksul ei tulnud jõuluvana ise kohale, vaid jättis kingid ukse taha. Prl Lumivalgekese elus juhtus see esimest korda, ta saab veebruaris 25 :D Kingitused ise olid täiesti suurepärased nagu igal aastal. On lihtsalt nii tore näha, kuidas inimesed on pikka aega mõelnud ja otsinud või ise näppudel käia lasknud, et saaks kokku üks tore kingitus, mis teisele rõõmu teeks. 

Ära tuleks märkida ka see, et 2017. a jõulud olid esimesed jõulud, kui Ruudi oli kingitused ette valmistanud, mulle ja hr Hle, siis. Okei, hr H kingituse osas aitasin ma natuke kaasa, sest ta tahtis ilutulestikku osta ja selle jaoks oli mind kõrvale vaja, nagu ma aru sain. Aga ta ise mõtles ja valis (ja maksis) ja lõpuks pakkis ka :D Samamoodi minu kingitus, mille juures ta üldse abi ei vajanud. Suureks saanud on meie lapsuke. 

Kokkuvõte oma aastast läks sel korral väga emotsionaalseks. Mulle tundub, et lõpuks nutsime kõik. Ja mitte sellepärast, et oleks olnud kellelgi kurb või paha aasta, vaid vastupidi - nii ilus oli :D Kõige rohkem tundeid suutis meis esile tuua prl Lumivalgekese poisssõber, kes esiteks rääkis nii ilusasti sellest, kuidas tema elu on muutunud nii palju paremaks pärast prl Lumivalgekesega kokkusaamist. See oli nii siiralt ja armsalt ja ... nutsime kõik koos selle ilu pärast. Siis, kogusime ennast natukene, jätkas poisssõber ja rääkis, kuidas ta on nii tänulik, et me oleme ta vastu võtnud oma perre, kus ta näeb peremudelit, mida tema oma elus pole näinud. Selle peale nutsid ka need, kes enne suutsid veel end tagasi hoida :D Hästi ilus hetk oli. 

Nojah, ega see, kui mu õde rääkis, kuidas ta just sel aastal mõistis kuidagi paremini, mida tähendab pere, ka vähe emotsionaalne polnud. Haakub sama asjaga, millest kristallkuuli blogis täna juttu oli - peres ei pruugi üldse olla nii, et sul on õde-vend (või ka ema-isa), kes on sinuga inimesena sarnane, aga peres on mingi teine ühtsustunne, mingi teadmine, et üksteist toetatakse alati. Nagu päriselt alati. Õde ütleski, et ta tundis, et isegi, kui ta oleks teinud midagi tõeliselt halba, oleks meie pere ikka temaga jäänud. Mina tunnen sedasama asja. Ja pole üldse oluline, et me õdedega iganädalaselt ei kohtu, ei räägi telefoni teel, ei kirjuta. On lihtsalt see teadmine. Meenutasime aegu, mil prl Vaprake oli haige - me kõik mobiliseerusime, aitasime, nagu oskasime. Ja nii oligi, kes valmistus imearst Stepani juurde minema, kes lasi paarisajal inimesel eestpalvet lugeda. Ja selle tunde olemasolu on sõna otseses mõttes ainus põhjus, miks ma üldse oleksin valmis veel ühe lapse saama. Et Ruudil oleks samasugune teadmine olemas. Mitte see, et tal oleks kõige parem sõber maailmas, vaid üks inimene, kes aitab sind isegi siis, kui oled täiega pekkis. 

Edasine jõuluõhtu läks pisut teise emotsiooniga, sest me jõime ära kõik vahuveinid, mille isa oli varunud, isegi magusa, nii et... läks pikale see pidu. Aga õudselt tore oli :)

Tegijal juhtub

Nii ajaloolise tõe huvides märgin üles tänase päeva tipphetke.

Nimelt suutsin ma nüüd, peaaegu 33aastasena teha seda, mille üle on filmides palju nalja visatud. Noortefilmides, kus lapsed lähevad kodust ülikooli või kuhu iganes nad siis lähevad ja peavad ise hakkama pesu pesema. Ja selle tagajärjel peavad edaspidi üleni roosas ringi käima.

Meie Ruudiga ei pea õnneks roosasse riietuma.

Helesinisesse hoopis :D

Kerge kobistamisega siiski kohal

Täna oli siis meie esimene täispikk päev Norras. Ühtlasi on see üle pika aja esimene täispikk laus sajuga päev, mida ma näinud olen. See osa on natuke nukram, kuigi ega mäed sellest sajust kuidagi vähem uhkeks ei muutu. Kahjuks jalutama väga ei tõmba ning tänane grill jäi ka ära, sest vihm on tihe ja lõputu :(

Aga algusest alustades tuleb minna tagasi Oslosse, kuhu me esialgu lendasime, et sealt edasi Alesundi jõuda. Sinna me kokkuvõttes ka jõudsime, lihtsalt kolm tundi plaanitust hiljem, sest me jäime lennust maha. Ja see ei olnud üldse meie süü, sest me jäime maha pagasi pärast, mille me pidime vahepeal kätte saama, aga ei saanud. Lennujaam võttis süü kohe omaks, muutis meie piletid ära ning andis 90 NOKi eest süüa. Aga see hetk, kui me üritasime oma pagasit ära droppida (pärast seda, kui me olime seda kolmveerand tundi taga ajanud) ja saaliteenindaja ütles, et see ei õnnestu, sest me jäime lennult maha, oli päris ... humoorikas tagantjärele meenutades :D Igatahes sain ma siis esimest korda elus lennukist maha jääda, kogemus missugune!

Kui päris aus olla, siis esialgu pole Norra kohta suurt midagi kirjutada. Me oleme läänerannikul ühes orus, mis on ikka täitsa oru mõõtu org, mitte mingi niisama asjake. Saia oleme juba praeguseks liiga palju söönud, isegi sellele vaatamata, et hommikuks sai hotellis munaputru ja tomatit.

Ma ei ole Norras esimest korda, aga mingitel segastel asjaoludel olen ma täiesti unustanud, kus ma eelmisel korral olin :D Ja ikka täielikult ära unustanud. Nii et kui ma täna hommikul blogist kiirelt järele vaatasin, pidin kulmud kuklasse tõstma, kui lugesin, et me olime tookord Trondheimis :D Ma ei olnud hetkekski selle peale tulnud, minu meelest olime nimelt Bergenis... Igatahes tasub blogida, sest inimese mälu on ikka nõrk nähtus.

Homme peaks liustikule minek olema. Loooodame, et vihm annab natuke järele.

Diip shit

Ükskord ammu kevadel tuli minu juurde Tähetüdruk ja küsis, kas ma tean festivali Notafe. Nime ma teadsin. Ja seda, et Notafe meie kodulinnas toimub. Aga see oli ka kõik.

Selgus, et just sellist inimest olekski vaja :D Festival otsis värskendust ja värskenduseks sobivad väga hästi sellised inimesed, kel pole mingeid teadmisi. Nii ma siis tookord ammu kevadel andsingi Tähetüdrukule nõusoleku osaleda mõnel performance´il ja pärast sellest midagi arvata.

Nojah, toona ammu kevadel tundus see väga kaugel olevat. Nüüd on tegemist juba minevikus aset leidnud sündmusega.

Üllatus oli see, et kui eile supisöömiseks ja plaanide täpsustamise jaoks kell pool üks kokku saime, selgus, et lisaks performance´ile on vaja läbi teha ka ... ma ei tea, kuidas seda nimetada ... vestlusring? Ühesõnaga selline asi, kus meie, külalised (meid oli kokku viis), pidime teistele (üldiselt festivali korraldajad, esinejad või muidu suured huvilised) rääkima midagi. Kuna eilsed külalised sattusid olema just sellised, nagu nad sattusid, sai teemaks kultuur. Mis see on, miks seda vaja on, kellele see mõeldud on. Ja taustaks siis küsimus just sellest, miks on vaja Notafed ja miks me varem sellel festivalil pole käinud. Üllatusele lisas üllatuslikkust veel see, et kõik toimus inglise keeles. Loogiline muidugi, sest enamik osalejaist on ju väljaspoolt Eestit.

Vestlus läks põnevalt, meile oli aega antud kolmkümmend minutit, millest sujuvalt sai viiskümmend. Põhiliselt koorus välja see, et kõrvalolijana on üsna raske n-ö sisse saada sellise nišifestivali (aga ka igasuguste muude ürituste) kogukonda ja meeleollu. Ja sealt edasi küsimus, miks on inimesel raske astuda välja oma mugavustsoonist ja minna kuskile, kus mitte keegi sind tegelikult ei oota. Mitte et kellelgi midagi uue inimese vastu oleks, aga sa oled lihtsalt üksi ja ei saa üldse aru, mis ümberringi toimub.

Teine pool on väljasolijate kõhedus selles osas, et tehtav/nähtav/kuuldav on niivõrd võõras ja arusaamatu, et on kas igav või häiriv või on lihtsalt endal ebamugav, kui su ümber on inimesed, kes naudivad etteastet, aga sina ei saa mitte midagi aru.

Ja see viimane juhtus õhtuse perfonksiga, mida me olime lahkelt vaatama kutsutud ja pärast mida me oleks nähtust midagi arvama pidanud. Tegemist oli videoga, mis näitas mustvalgeid kaadreid New Yorgist, raamatutest ja kindlasti millestki veel. Taustaks luges meeshääl väga peenes inlglise keeles üht päris ägedat novelli. Nii oligi.

Kui video läbi sai, vaatasime külalistega üksteisele hämmingus otsa ega osanud midagi arvata. Diip shit, noh :D Õnneks toimus pärastine arutelu pimedas pikali maas lamades ja kõigil oli võimalus öelda, mida nad tunnevad. Ja väga paljudel oli päris palju tundeid. Nii et tegelikult läks ka see vestlusring väga põnevalt. Pikutasin ja kuulasin ja mõtlesin, kui põnev see on, et inimestel on nii palju mõtteid :)

Igatahes oli see lahe kogemus. Tore, et Tähetüdruk mind kutsus.

Notafe koduleht on ka SIIN, kui kedagi huvitab.

Jälle esimesed korrad

Mõningad asjad vajavad kirjapanemist, et ma hiljem ikka teaksin, et just nüüd, 2016. aastal veebruaris need juhtusid.

Esiteks sain ma täna esimest korda elus päriselt koera käest hammustada. Okei, see ei ole võib-olla päris täpne, ma nimelt pole siiani veendunud, et see konkreetne koer tahtis mind hammustada, minu hammustunud olek võis tuleneda ka sellest, et ma panin oma käe tema hammaste vahele, kui ta parajasti oma suud liigutas, et haukuda. Igatahes jäi koer lolli näoga vaatama, mina veritsesin. Uskumatu, kui palju verd võib tulla ühest sõrmest. Kuna Ruudil oli kohe muusikakoolitund algamas, sõitsin kangelaslikult autoga, pärast vaatasin, et käigukang on verd täis tilkunud. Praegu pole tegelikult viga enam midagi, aga hr H-le pidin lubama, et lähen homme teetanusesüsti tegema.

Teine lugu on veel põnevam. Ma nimelt kuulsin esimest korda elus enda kohta räägitavat kuulujuttu. Kusjuures jutt ise räägib sellest, et ma tahtvat õppealajuhatajaks saada. Mina?!?! Oleks siis tõesti jutt sellest, et ma petan oma meest või kavatsen sugu muuta, need oleks vähemalt natukenegi loogilised :D

Muidu hindan siis proovieksameid. 46 kirjandit on juba hinnatud, ainult 20 on veel. Ja siis 66 lugemistesti. Hea, et viimase poole aasta jooksul on kaks meie kooli õpilast linnast lahkunud. Õnneks just minu keelerühmadest, muidu oleks asjatu minek olnud.

Tegelikult on närvid kergelt läbi küll, eriti kui ma lugesin ühel konkreetsel teemal kirjutatud kirjandeid. Teema oli muidu umbes selline: kirjuta 400sõnaline arutlev kirjand, kus analüüsid Eesti rahvastiku vähenemisest ja ümberpaiknemisest tulenevaid probleeme.

Mida teie arvates peaks sel teemal kirjutama? Nii üldjoontes. Minu ja õpilaste arusaam igatahes erines päris olulisel määral.

Süütus läind

Minu baariviktoriinide süütus siis.

Sattusin suhteliselt juhuslikult eile osalema muusikaviktoriinil. Ses mõttes, et juhuslikult nägin, et üks armas kolleeg oli FBs tundnud huvi selle ürituse vastu ja siis ma juhuslikult olin sellises tujus, et tundsin ka huvi ja siis veel juhuslikumalt sattusime eile õhtusel ajal koos tööl olema ja ma juhuslikult vaatasin Facebooki, mis tuletas mulle meelde, et selline asi on varsti algamas... ja nii me leppisimegi kokku, et saame kell kaheksa baaris kokku.

Kelmikas algus mu õhtule oli see, kui õllejärjekorras seistes ootamatult musi oma põsele sain. Ma ausalt öeldes ei mäleta, et ma oleks kunagi õhtu nii varases staadiumis ootamatu musi osaliseks saanud. Tuleb tunnistada, et mu hämming muutus veel suuremaks, kui ma ümber pöörates nägin, kes see musitaja oli. See oli nimelt mu direktor :D

Lõpuks kujunesid asjalood nii, et me kolleegiga moodustasime kahe peale võistkonna, kuna üheski teises polnud kahte vaba kohta ja me ei tahtnud üksteisest eralduda. Arvestades minu täielikku võhiklikkust muusikavallas oli see julge otsus.

Kokkuvõttes ei läinud meil tegelikult üldse halvasti - esmakordsete osalejatena kahese tiimiga saavutasime kaheksa võistkonna hulgas auväärse kuuenda koha. Viktoriin ise seisnes selles, et tuli ära tunda muusikapala, kirjutada selle nimi, esitaja, plaadi nimi ja aasta, mil plaat ilmus, aga kuna me plaadi nimedest MITTE midagi ei teadnud, panime vastavalt laulule plaatidele nimeks Summerhits, Lovesongs ja Eurovisionsongs. Aastate puhul oli arutluskäik umbes nii - kas sa oma gümnaajast seda lugu mäletad? Ei mäleta? Okei, siis oli enne.

Mina tõin võistkonnale punkti Killersi, Brainstormi (okei, Brainstormi teadsid kõik :D) ja Timbalandiga, asi seegi :)

Järgmiseks korraks kavatseme oma võistkonda kaasata mõne räppmuusikaspetsialisti.

Siin ja seal

Vahepeal jõudsime teha kaks väikest reisu - ühe Eestimaal, teise välismaal.

Nädalavahetusel sattusime üsna ootamatult mere äärde. Ööbimisega. Ma ei mäletagi, millal ma viimati kaheks päevaks järjest mere ääres käisin. Kui ma väike olin, oli meil Kablis suvila, seal veetsime küll öid, aga ühel hetkel hakkas järjest rohkem nii minema, et inimesed tahtsid rohkem ööseks koju saada. Ja lisaks remontisid mu vanemad kodu, mille jaoks oli raha ka vaja, nii et suvila sai maha müüdud. Selleks ajaks käisime suvilas ikka üsna harva juba nagunii.

Igatahes meie väike seltskond (mina, Ruudi, prl Lumivalgeke ja prl Baleriin) veetsime öö Krapi külalistemajas. Selle astutuse kohta ei oskagi midagi väga öelda. Ühine duširuum, WC ja televiisor, hommikusööki ei saa. Aga samas väikeseks puhkuseks mere ääres neile, kes telkida ei taha, piisab küll. Kui glamuuri ja hubasust ei eelda, pole ka pettumust :D

Pettumust valmistas muidugi ilm, mis tund pärast meie mereranda maabumist vihmale keeras ja selliseks jäigi. Aga mis seal ikka. Ilma vastu pole meil midagi teha.

Teine asi, mis pettumust valmistas, oli Lepinina hotell. Mu vanemad nimelt veetsid seal oma minipuhkust ja mu isa kutsus meid sinna õhtusöögile. Lubas restoranis laua broneerida ja puha :D See kõlas nii peenelt. Kui me kohale jõudsime, selgus, et lauda siiski broneeritud polnud, sest teenindaja oli öelnud, et selleks pole vajadust. Ja kui me siis õhtusöögiajaks üritasime restorani siseneda, selgus, miks polnud vaja broneerida. Nimelt oli terve saal mingisugusele soomlaste üritusele reserveeritud. Seda pisiasja unustati mu isale mainida.

See võttis natukene hoogu maha, sest pidime terrassile istuma, aga viimased mõned tunnid oli ju vihma ladistanud. Seega lauad ja toolid olid märjad ja kuskilt ei paistnud märki ka sellest, et keegi probleemiga tegeleks. Peale meie oli veel teisigi perekondi, kes kurbade nägudega ringi käisid. Lõpuks tõi mu ema (kes alati leiab praktilisi lahendusi) WC-st paberit ja kuivatasime ise. Lõplik kuivamine toimus tänu meie pükstele ja seelikutele, mis seejärel märjad olid. Ei taibanud ju kohe toast käterätte tuua, mida istumise alla panna. Pärast selgus veel, et lubatud menüü asemel pakuti jätkuvalt päevapakkumisi ehk grillliha ja lõhet. Mis ei olnud ju halb valik, aga taas - miks päeval sellest juttu ei tehtud.

Kokkuvõttes jäi selline kurb tunne. Selline mittesoovitu tunne. Eks tänu soomlaste üritusele oli hotell oma nädalavahetuse rahad juba kätte saanud, nii et ülejäänud siseturismi harrastajad polnud enam pingutamist väärt. Mitte et ma suudaks maailma mõjutada, aga sellise suhtumise peale ma seda kohta kuskil soovitama igatahes ei hakka.

Meie teine reis oli Ruudi kauaoodatud esimene reis linna, kus on metroo. Vaene laps nimelt polnud kunagi metrooga sõitnud, nii et oli viimane aeg see asi korda ajada. Kõige lihtsam oli meil jõuda Helsinkisse, nii me sinna ka läksime. Kulges päris kenasti, ma pidin ainult ühe korra Hr H-le ütlema, et TEDA rohkem kuskile kaasa ei võeta. Pärast seda ta natuke parandas oma käitumist ega virisenud nii palju. Tegelikult, kui päris aus olla, siis Helsinki loomaaed oli tõesti igav :D Aga lõvid ja tiigri nägime ära. Ja isegi lumileopardi naha, aga no muid loomi seal peaaegu polnudki. Paar karu, mõned ahvid, minikänguru. Ja piisonid. Võrreldes Tallinna omaga ikka paras nali.

Kui keegi sellele vaatamata sinna minna tahab, siis kasutage praami, sest kuigi buss tõepoolest raudteejaamast üsna tihti väljub ja inimesed kohale viib, teeb ta seda tehes möödaminnes päris suure tiiru Helsinkis. Praamisõit, mida me tagasitulekuks kasutasime, oli see-eest väga vahva. Parim osa loomaaiast.

Pärast loomaaeda käisime ka Kaljukirikut vaatamas, millest kujunes kena jalgsimatk Helsinkis, sest me keerasime korra liiga vara ära ja sattusime põnevate tänavate keerisesse. Mis ei olnud üldsegi halb, sest ilm oli mõnus, majad olid ilusad ja midagi muud suurt meil nagunii plaanis polnud. Kirik ise oli Ruudi jaoks pettumus. Ma ei teagi, mida tema oma peas ette kujutas :D

Hr H oleks tahtnud veel šoppama minna, aga seda talle ei võimaldatud.

Laeva peal selgus, et Ruudil on ikka päris suur probleem sügava veega, sest kui laev ära hakkas sõitma, siis tuli kergelt paaniline läige silmisse, mida me päris tükk aega pidime leevendama. Laevas sees polnud enam väga viga.

Kokkuvõttes täitsa mõnus päev, minu maitse jaoks ehk liiga vähe kohvikuid, aga muidu ilus.

Lõpetuseks pilt esimest-korda-metroos näost :)

Liikuv mina vol 9

Kuna mingeid erilisi sisulisi edasiminekuid minu sportlaskarjääris toimunud pole, on liikumispostitused keskendunud välisele atribuutikale. Kusjuures kesine areng on seotud jõleda suvega, päriselt ka. Mul pole midagi vihmas jooksmise vastu, aga ma ei suuda joosta tugeva tuulega. See on täiesti välistatud, sest mingil hetkel on tuul igatahes vastu ja ma ei jaksa joosta. Ja nagu kõik arvatavasti on märganud, on sel aastal lisaks madalale temperatuurile olnud päris palju tuult.

Nüüd on siis palavus lõpuks kohale jõudnud, nii et ei eile õhtul sain esimest korda minna jooksma lühikeste pükstega :D

Ausalt öeldes oli tõesti tunne, et midagi pole jalas, aga muidu iseenesest vahet pole. Võibolla alguses alguses natuke mõtlesin selle peale, kuidas reiepekk kahte lehte vonkleb, aga tegelikult ju vahet pole. Minu isiklik pekk.

Öösel toimus midagi uskumatut. Ma üldiselt magan nii, et ma ei kuule ei lindude sädinat ega naabri koerte haukumist (kaks asja, mille pärast hr H teinekord hommikuti näost hallina tõuseb ega taha pikemalt oma unenägudest rääkida). Aga täna öösel tõusin küll üles, sest unesegasena näis mulle, et meie maja pommitatakse. Hetke pärast sain aru, et pommitamist ei ole, ainult orkaan. Koos veeuputusega :D

Tegelikult ei tea ma siiani, mis toimus, aga meeletu kolin ja mürin oli küll. Meie maja on nii kipakas, et natuke hirmus oli. Aga see ei takistanud mind edasi magamast.

Minu esimene OOTD :D

Võtsin ennast siis täna kokku ja panin lõpukleidi uuesti selga koos sinna juurde kuuluvate atribuutidega (sukapüksid ja kõrged kontsad), et lõpuks ometi pildid ära teha.

Alustuseks natuke ka kleidi saamisloost. Nagu vist juba mainitud, jõudsin ma sel aastal esimest korda niikaugele, et lõpetada klassijuhatajana. Selline tähtis sündmus vajas loomulikult erakordseid meetmeid, nii et kui prl Vaprake otsustas lasta endale lõpukleit õmbleja juures valmis teha, sain aru, et just see ongi erakordsus, millega märkida seda olulist verstaposti minu elus.

Meie mõlema kleidid valmisid Vingeratsis, mis on hästi tore õmblustöökoda. Esiteks näeb see väga hubane välja ja teiseks on õmbleja Kristina hästi armas. Ma ei läinud kohale kindla pildiga, mida ma tahan, teadsin, et seelikuosa olgu lai nagu 50ndatel, käised pidid kindlasti olema ja pitsi tahtsin ka. Kõike seda ma ka sain.

Piltidega on nii, nagu on. Kindlasti ei saa siinkohal süüdistada ei fotograafi ega ka mind väheses püüdlikkuses :D Pilte sai palju ja mõni on naljakam kui teine. Seda siis loomuliukult tänu minule. Mõnda aega mõtisklesin, kuidas seda olukorda lahendada - panna kõige tobedamad pildid? Asendada oma nägu piltidel George Clooney omaga? Lõigata oma nägu lihtsalt välja? Kokkuvõttes valisin siiski võimalikult neutraalsed ja loobusin George Clooneyst. Ma pidin piltidel natuke kontrasti ja teravust muutma, sest... kuidas see oli? Prl Lumivalgekese fotokas ei suutnud selles valguses ISO 800 välja mängida? Midagi taolist :D Püüdsin võimalikult vähe teha, aga noh, hullult lõbus on mängida iseenesest.

Siit aga siis lõpuks ka pildid.

Esimene otsevaates, et oleks ikkagi näha ka, milline mu kleit on:

Ehk siis käistega, alt kahar ja rinnas on pits koos väikeste nööpidega. Käiste küljes on ka pits. Materjal on enam-vähem seesama, millest tehakse telke. Neid odavaid telke :D Aga see murdub hästi ja seljas ei ole üldse nii ebamugav, kui võiks arvata ühe telgi kohta. 

Teine pilt on istumisest:

See pilt oli fotokas eriti naljakas, sest mul oleks nagu ainult üks eriti suur jalg. Kompuutris vaadates piilub siiski ka teine jalg, kui hoolega vaadata. 

Kolmas pilt on küljelt:

Selle pildi (ja sama seeria teiste piltide) üle naeris prl Lumivalgeke väga, sest need näevad välja nagu ma teeksin pilti "Mina teist kuud rasedana", käsi õrnalt toetamas kõhukest, mida tegelikult veel pole. (See on see pilt, kus ma pidin teravuse maha keerama, sest muidu oli väga granuaalne)

Ja lõpuks prl Lumivalgekese lemmikpilt:

Mina seksikiisuna laubes, kõrval laibastunud aiapäkapikk ning laube vahelt piiluv prl Baleriin :D

Et siis selline printsessikleit :)

Esimest korda

Et mul aasta lõpus oleks ikka meeles, milliste uute kogemuste võrra ma rikkamaks sain, raiun mälestustekivisse ka selle, kuidas ma eile esimest korda elus Wiiga mängisin ja 7D kino vaatasin.

Me nimelt käisime ühel sünnipäeval. Väikese preili sünnipäeval, mis toimus meie linna uues mängutoas, mis Facebookis asub siin. Päris tore koht on - pallimeri, elektriautod, nukunurgad, batuut, lauamängud, see asi, et saab nagu autoga rallit sõita. Ja loomulikult Wii ja 7D kino ka. A, nurga taga on suur laud ka, mille ümber täiskasvanud saavad kohvi juua ja teeselda, et nad ei kuule, et lapsed on tõelised möirapullid. Meie väikelinna kohta väga asjalik asutus. Hind oli okei, nädala sees kolmeks tunniks 60 eurot, ja lapsed olid vaimustuses.

Ma ei tea, kuidas see niiviisi on läinud, et ma varem pole Wii-pulti käes hoidnud. Ega ma muidugi seda võimalust otsinud ka pole. Aga see oli väga cool. Põhiliselt mängisin bowlingut, tennis ajas mind segadusse, sest minu arust mängis Wii seda minu eest (ei, ma ei üritanud õpetuse ajal mängida :D), golf oli liiga staatiline. Mingeid muid mänge peale spordi ma ei proovinud. Ma veeretasin neid palle nii pühendunult, et täna annab tuharalihas kükkide tegemisest tunda. Nii et väga kasulik.

7D oli ka päris lahe. Võtsime Ameerika raudtee, mis põhimõtteliselt oli siis ... Ameerika raudtee. Vahepeal oli üks jõle karvane ämblik ka. Tuul puhus ja toolid liikusid, prillid olid ka ees, et 3D efekt oleks. Kui aus olla, siis kõhu alt õõnsaks siiski ei võtnud, kuigi suhteliselt selline tunne siiski oli, nagu oleks liikunud. Minu jaoks oli kümme minutit natuke liiga pikk aeg, aga Ruudi oleks kohe järgmisele seansile läinud.

Millest ma jätkuvalt aru ei saa, on see, kuidas neid dimensioone kokku seitse on. Kuigi nagu prl Lumivalgeke märkis väga õigesti, et väga hea, et lõhna polnud :D Aga ikkagi ei saa ma kokku seitset. Ühest loobusime muidugi ka minu nõudmisel - oleks olnud võimalik sõidu ajal ka püssi lasta, aga mina keelasin ära. Ma saan aru, et lapsed mängivad tulistamismänge ja kui neil püsse pole, siis võtavad harjavarre, aga minu meelest võiksidki nad harjavarte juurde jääda.