Enne veel, kui Imelise Beebi esimene elukuu täitub (jah, võib kahtlustada, et see blogi muutub nüüd puhtalt beebiblogiks), püüan visandada ka raseduse teise poole.
Viimati kirjutasin oma rasedusest juuli keskel. See oli aeg, kus mulle tundus, et iiveldus hakkab järele andma ja tunneli lõpus hakkas vaikselt valgust paistma.
Noh, tegemist oli läheneva rongiga :S
Tegelikult juulis ja augustis ma ikka elasin, mul ju pikk puhkus. Lebotasin ja käisime hästi palju spaades. Vees oli hea olla. Iiveldus oli foonina kogu aeg olemas, kuid talutav. Mingil hetkel tekkis küsimus, millal ma töölt koju jään. Ja see oli mõttekoht, sest tähtaja järgi oleksin saanud olla tööl detsembri keskpaigani, aga ma hakkasin mõtlema, et ma siiski tahan enne sünnitust ja enne jõule natuke puhata, nii et andsin teada, et ma olen olemas detsembri alguseni. Kooli seisukohalt mitte kõige mugavam variant, sest niiviisi jäi paar nädalat ripakile, aga tegime kokkuleppe, et mängime natuke tundide jaotusega ja saab hakkama.
Septembris läksin tööle ja selgus, et see paganama iiveldus üksnes tegi näo, et ta on möödumas. Koos vaimse koormusega tuli ta vägagi jõuliselt tagasi. See oli aeg, kus ma kohati täiesti alla andsin oksendamise osas. Ses mõttes, et ma ei hoolinud enam sellest, kus ja kuidas, lihtsalt tegin ära ja elasin edasi. Selleks ajaks oli mu vaimne pool nagunii üsna räbal, mul olid süümekad kogu maailma ees, aga eelkõige pere ees, sest ma ei jõudnud mitte midagi teha. Ja see ajas mind kogu aeg nutma. Mis omakorda tekitas süümekaid. Lisame siia fakti, et mul on nagunii kehatunnetusega lood sellised nibin-nabin ja rasedus ei ole miski, mis aitaks väga palju kaasa, sest muutused on suured ja üsna kiiresti toimuvad. Ja lisame ka selle, et tööl käimine andis võimaluse tunda süüd ka õpilaste ees, sest jepp, seda süüd tundsin ma pidevalt, sest ma ei jaksanud olla selline õpetaja, kes ma olen harjunud olema. Et kokkuvõttes olin räbal paljudes aspektides.
Septembri lõpuks muutus olukord juba väga painavaks. Rääksin küll ämmakale, et raske on, aga ta pigem lohutas, et iiveldus peaks ikka üle minema ja on normaalne, kui olen väsinud. Õnneks kurtsin seda ka sõbrannale, kes ütles, et mingu ma raseduskriisi nõustaja juurde, tal on kontakt. Ja nii ma oktoobri alguses Liisa juurde jõudsin. Ja läks kolm kohtumist, et ma mõistaks, et niiviisi ei saa see asi enam jätkuda ja nii sündiski otsus minna kergemale tööle.
Eesti vabariik on loonud nimelt väga toetava võimaluse rasedale. Kui olemasolev töö on rasedale liiga raske (kurnav, ohtlik), siis võib ta jääda pmts haiguslehele. Ehk tööl ei käi ja raha saab nagu haiguse eestki 70% eelmise kalendriaasta palgast. Teine varaint on see, et ohtlikke või liigkurnavaid tegevusi ei pea tegema, sel juhul on rasedal vähendatud töökoormus (nt 50%) ja sellega seoses vähendatud palk ning sotsiaalkindlustusamet maksab juurde selle osa, mis puudu jäi eelmise aasta sama perioodi 100%-st.
Mina valisin teise varaindi, sest päris lõplikult koju ei olnud ma nõus veel jääma. Ja siit edasi hakkas nalja saama.
Ma olen jätkuvalt õpetaja, nii et kui tavaliselt on kergemale tööle üleminek seotud sellega, et inimene ei tõsta enam raskeid asju või ei puutu kokku ohtlike ainetega või ei tööta öösel, siis minu puhul tekkis küsimus, mida see üldse tähendaks. Et ei valmista tunde ette enam? Või ei hinda töid? Kokkuvõttes taandus asi loomulikult sellele, et vähendasime mu koormust.
Viltu hakkas aga vedama selle asjaga kohe, sest käisin ämmaka juures vaheajal ja ütlesin talle, et mul nüüd vaja sellist paberit. Tal polnud selle vastu midagi ja kirjutas paberi kohe valmis. Mis tähendab, et järgmisel hommikul leidisn oma postkastist teate, et olen edaspidi töövõimetu. See kiri jahmatas mind kahel põhjusel - esiteks ma ei olnud ju täielikult töövõimetu ja teiseks ei pidanud see asi üldsegi mitte kohe nii ametlik olema, sest ma polnud oma tööandjaga sõnagi rääkinud ega mingeid kokkuleppeid teinud. Ütleme nii, et direktor ja õppelaja juhataja olid vägagi ähmi täis sel hommikul. Ka nemad olid saanud samasuguse lakoonilise teate. Ja leida kolme päevaga rohkem kui täiskoormuse jagu õpetajat meie provintsilinna gümnaasiumisse pole kindlasti võimatu, kuid siiski üsna keeruline missioon.
Pärast telefonivestlusi, ümarlaua vestlust ja kirjavahetust, millesse oli haaratud ka mu ämmakas, sai siiski selgeks, et täielikult ma töölt ära ei jää ja saime paika plaani - jätkan 60% ga, minu kõrvale tuleb üks pensonile läinud õpetaja. See osa ei olnudki keeruline. Asi läks käest, kui ma kuu lõpus raha hakkasin tahtma.
Nimelt olin ma ametlikult ikkagi töövõimetu ehk ei teinud tööd ehk ei saanud palka selle eest, et ma vähem tööd teen. Ja ilmselgelt ei hüvita sotsiaalkindlustusamet inimesele 100% palka, kui ta ametlikult on lihtsalt haige. Ja noh, lisame siia selle nüansi, et ma kaotan kõvasti rahas iga kord, kui mulle maksab mõni terviseamet, mitte ministeerium, sest ... õpetejate palk tõusis päris mitu protsenti 2023. aasta jaanuaris, mul jääb iga toetuse maksmise arvutamise perioodi vähem või rohkme 2022., mis tõmbab summat kõvasti alla.
Igatahes. Kool mulle ei maksnud kolmandiku oktoobri eest, sotsiaalkindlustusamet ka ei maksnud, sest neil käib arvutus 30 päeva kaupa, mitte kuuarvestuses (lisaks sellele, et neil polnu nagunii põhjust mulle maksta). Ehk siis jäin ma rahatuks. Mul ei olnud VAJA seda raha kohe, sest ma olen ju kõrgepalgaline ega pea enam elama palgapäevast palgapäevani, aga nagu natuke veider oli. Ja lisaks - igasugune statistika väidab, et Eestis on päris palju leibkondi, kus puudub rahapuhver. Et see oleks võinud olla täitsa paha lugu. Mina vidutasin silmi, hingasin sügavalt sisse, ületasin oma hirme telefeoniga rääkimise osas ja muudkui ajasin oma raha jälgi. Suht absurd - ma läksin lihtsamale tööle üle, et vähendada stressi, ja sain kõvasti rohkem stressi :D Ja tööandja vabandus oli - sellist asja pole meie personali- ja palgaarvestaja varem näinud.
Jepp, arusaadav. Aga see nägematus ei takista tal pidevalt tegemast mingeid otsuseid, mis osutuvad minu jaoks üsna ebamugavaks. Äkki siis küsiks kellegi käest. Sest kui ikka mõnda aega sulle juba räägitakse, et see ei ole lihtsalt töövõimetusleht, mis on mulle avataud, siis äkki ongi see nii, mis sellest et sa pole varem midagi sellist näinud. Ma olin väga lähedal sellele, et esitada kaebus. Sest ühel hetkel tekkis jõuetus, et miks mina pean nii palju tegema, sest keegi teine ei saa oma tööülesannetega hakkama. Aga siis tundus asi jonksu minevat ja ma ei teinud kaebust, sest tegelikult inimlikult oli mul natuke kahju meie arvestajast.
Kokkuvõttes sain ma mingil hetkel novembris siiski hüvitatud summa ja oktoobris saamata jäänud palga sain detsembris ikkagi kätte. Sellesse aega jäi ka mitu kõnet teemal "kuidas sel perioodil lisatasusid saada", sest ma tegin suvel-sügisel Harnole erinevaid ampse ja nad tahtsid detsembris summad välja maksta. Seda võib, aga nagu tädi telefonis soovitas, siis ülekande selgitus peabki olema "tasu varem tehtud töö eest". No ja siis jäi siia perioodi ka minu preemiatrauma.
Ma läksin 4. detsmbril emapuhkusele. Mingi nt 10. detsembril maksti töötajatele preemiat, mida mina ei saanud. Ja vana tuss kuidas ma solvusin. Jälle - mul ei ole vaja-vaja seda raha, aga küsimus oli austuses. Ma olin pea terve aasta tööl (pmts oli detsembrisse jäänud 1 nädal õppetööd), nagunii tegin detsmbris tööd, sest kahjuks ei saa õpilastega laksust joont alla tõmmata, nagunii tegelesin sellega, et toetasin veel oma järeltulijat, sest selgus, et tegelikult polnudki keegi temaga kokku leppinud, mis kursuseid ta andma hakkab, ja kõige krooniks oled sa tööandajana sõlminud minuga kokkuleppe, et ma täidangi mõningaid ülesandeid detsembris-jaanuaris, lihtsalt palka saan selle eest märtsis. Ja kõike seda teades tundub aus mulle preemiat mitte maksta! Preemiat kusjuures võib maksta ka emapuhkuse ajal, sest see on taas kord "tasu varem tehtud töö eest". Emapuhkuse ajal ei tohi tööd teha!
Aga ma ka küsisin, miks ma ei saanud, mille peale direktor helistas mulle, vabandas ja ütles, et tal polnud kavas mind preemiast välja jätta, vaid maksta seda märtsis, sest praegu ju ei tohi. Noh, näis. Märts pole kaugel. Samas. Mul armas kolleeg sai detsembris lapse, preemiat ei saanud ja talle pole keegi maininud, et kunagi hiljem saaks.
Aga see kõik oli niisama taustaks. Muidu käisin tööl ja sain aru, et paganas - poole kohaga on ikka päris okei õpetaja olla. Siis tulid jõulud ja uusaasta ja sünnitus ja ... Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, ma vist ei ole saanud novembri kolmandiku eest sotsiaalkindlustusametilt hüvitist. Ja kontrollisin, tõepoolest pole. Mis veel hullem, amet oli teinud ka otsuse "seda summat ei hüvitata". Vidutasin jälle silmi, vandusin end maa põhja, et asju telefoni teel ajasin, sest kahtlustasin, et hüvitamist ei toimu Harno tasude pärast ja mul oli vaid telefoni teel saadud kinnitus, et seda võis. Aga lõpuks ikkagi palusin selgitust, seekord kirja teel :P Vastuseks sain telefonikõne :D
Ja üllatus-üllatus! Probleem tekkis jälle meie arvestaja poolelt, sest nende andmete põhjal, mis sotsiaalkindlustusse jõudsid, sain ma jõhkralt palju palka. Esialgu kirjutasin meie sekretärile, siis täpsemalt arvestajale, siis rääkisin telefoni teel mõlemaga :D Ja kui ma ei oleks olnud oma õndsas beebimullis parajasti, oleksin ma ikka päris pahane olnud, et täiskasvanud inimesed ei oska isegi küsimust välja mõelda, vaid ma pean ette ütlema, mida peab paluma selgitada. Aga ma olin oma mulles, nii et kogu asi tegi mulle vaid nalja. Ja oma raha sain ka suht kiiresti kätte.
Ehk siis pikk lugu lühidalt kokku - Eesti riik annab suurepärase võimaluse rasedatele vähem tööd teha. Igal juhul soovitan seda varianti kaaluda, sest minu vaimne tervis sai kordi parem (mitte hea, aga parem). Ja edaspidi peaks vähemalt riigikoolides kogu see dokumentatsiooni pool ka ladusamalt minema, sest ei saa öelda "aga kunagi varem pole mitte keegi midagi sellist teinud".
