Miks me ostmise asemel üürime

Seoses koduvahetamisega on taas saanud jututeemaks see, miks me ometi üürikas elame. Vahepeal püsisime lihtsalt nii kaua ühes kohas, et inimestel läks vist meelest ära, et see maja meie oma pole :D

Mulle hakkab tunduma, et see on nagu Pavlovi refleks: mina ütlen: "Elan üürikas." ja vestluskaaslane ütleb: "Oma maja on majandsulikult kasulikum." Jättes nüüd kõrvale selle, et minu meelest on sellised kommentaarid lihtsalt kohatud. Ses mõttes, et kui inimene lihtsalt tunneks huvi: "Miks te olete valinud üürika, mitte ei osta?" (rohkem midagi ei lisandu), siis poleks mul midagi selle vastu, et arutleda, miks meie jaoks see nii must-valge ei tundu. Samamoodi nagu ma ise ei lähe taimetoitlaste juurde ega ütle: "Miks sa liha ei söö? Liha on palju maitsvam ja kasulikum kui juurviljad." Küll aga meeldib mulle küsida vegede käest, miks nad on sellise otsuse teinud. Põhjuseid võib ju olla nii palju erinevaid ja see tundub mulle hullult põnev. Kahjuks on vist hulk taimetoitlasi igasuguste hinnangutega ära hirmutatud, nii et ma olen mitu korda saanud vastuseks väga tõrjuva: "Ma ei taha ennast õigustada/ see on isiklik asi, ma ei tunne, et peaksin selgitama." Millest on kahju, sest taimetoitlasele jäi mulje, nagu mina oleksin tahtnud teda rünnata, ja minul jäi mulje, et taimetoitlased on ülbed. Kuigi ma lihtsalt tahtsin teada, kas inimene ei söö liha, sest loomatööstus kulutab hullult palju ressursse või sellepärast, et lihaloomade elutingimused on jõledad.

Tagasi majade juurde. Meie ümber olevad inimesed on niisiis erakordselt hea majandusliku mõtlemisega, mis tähendab, et nad ei suuda uskuda, et keegi teeb nii ebaratsionaalse otsuse, et ostmise asemel üürib elukohta. Ma olen ka selgeks saanud, miks üürida pole mõttekas - kui sa nagunii maksad, siis laenuga maja ostes on sul maksmise lõppedes maja, üürilepingu lõppedes maja pole. Sellega olen ma muidugi nõus :D Lihtsalt meie jaoks on siin mõned konksud.

Esiteks on meil viimastel aastatel olnud täpselt nii madal üür, et sellist maja, mille ostmiseks vajamineva laenusumma tagasimakse kuus oleks enam-vähemgi sinnakanti ja kuhu ma ka elama tahaksin minna, mina veel näinud pole. Mõnes väiksemas asulas saaks loomulikult paneelmajja suure korteri ka nii osta, et me ei peaks isegi säästuarvelt raha võtma :D, aga seda ma ei taha. Teiseks on laenuga see jama, et sa võtad ju ühe summa, aga tagasi maksad hoopis teise. Kolmandaks on laen väga pikaajaline otsus, vähemalt viisteist aastat. Üldiselt pikemgi. Seega mingisugune kakskümmend aastat vähemalt oleks mõistlik selles ostetud majas ka elada, tegelikult muidugi pikemalt, sest milleks muidu kogu see ettevõtmine. Siit sujuvalt neljanda punkti juurde - mida ma teen majaga, kui ma seda tegelikult enam ei taha? Me oleme praeguses linnas elanud neli aastat. Ja ma kujutan end siin veel ikka mõned aastad ette. Mulle meeldib see linn, minu meelest on tegemist hullult ilusa linnaga. Mul on siin töökoht, mis mulle väga meeldib. Siin elavad mu vanemad, kellele on tore külla jalutada. Ja pärast oma koju tagasi jalutada. Samas ei ole ma sugugi kindel, et ma kümne aasta pärast samamoodi tunnen.

Ja siis oleks meil maja, mille ostmiseks võetud laenu me alles maksaksime. "Siis saab maja maha müüa," teavad inimesed. Eks tulge ja müüge :D See ei ole päris nii, et helistan maaklerile ja järgmisel päeval on ta koos ostjaga ukse taga. Eriti kui see maja asub väikelinnas, mille tulevikuväljavaated on teadmata suurus.

Seepärast me elamegi üürikates. Ja see ei ole üldse nii hirmus, kui inimesed ette kujutavad. üürikodu leidmisega on probleeme vaid siis, kui sul on suured nõudmised nagu meil :D Sest tõesti, suve alguses oli seis korra selline, et hakka või ostma, sest me tahtsime maja (või vähemalt kolmetoalist korterit) kesklinnas, kus oleks ahjuküte või isiklik katlamaja. Selliseid maju on meie linnas rohkem kui üks, aga need seisavad. Need on olnud kellegi kodud, mida on hoole ja armastusega ehitatud, remonditud, aga mille omanikud on surnud ja pärijatel on täiesti ükskõik nendest majadest. Nii nad seisavad tühjalt ja ootavad ... midagi.

Otsi kokku tõmbama hakates - ma ei arva, et maja ostmine oleks majanduslikult ebaratsionaalne otsus, meie praegune valik endale oma elamist mitte osta johtub eelkõige sellest, et emotsionaalsed argumendid kaaluvad hetkel praktilistest rohkem. Kaaluvad nii palju rohkem, et emotsionaalsed argumendid muutuvad lausa praktilisteks.

Ja mul oleks väga hea meel, kui Eestis muutuks üürikodudes elamine normaalsuseks mitte ainult tudengite ja vaeste alustavate noorpaaride jaoks, vaid ka tavaliste inimeste jaoks. Ja et rohkem inimesi tihkaks oma tühjalt seisvat kinnisvara välja üürida.

Koolikultuurist. Ja natuke arenguvestlusest

Iga kord, kui ma puutun kokku mõne teise kooli ja nende töötajatega, saan ma taas aru, KUI hea töökeskkond mul hetkel on. Ja kui keeruliseks teeb see asjaolu töökohavahetuse, kui see mingil hetkel peaks päevakorda tulema. Sellist loomingulist vabadust, toetavat juhtkonda, avatud meelega kolleege, ühiste visioonide olemasolu pole ma mitte kuskil mujal näinud. Rääkimata tehnilisest ja arhitektuuriliselt baasist. Kindlasti on meil ka mingisugused probleemid, aga üldises raamistikus tunduvad need nii tühised, et praegu ei tule meeldegi.

Kahju on sellest, et ma ei oska täpselt sõnastada, miks meil nii hea on. Muidu paneks punktid kirja ja saadaks igale poole laiale - tehke teie ka nii, sest nii on mõnus. Ma arvan, et üks asi on see, et ma tunnen ennast väärtustatuna. Ma tunnen, et mind usaldatakse. Teisalt on meil väga hea tugisüsteem nii aineõpetajale kui ka rühmajuhendajale. Meie paberimajandus on viidud absoluutse miinimumini, selle jaoks on organisatsioonis inimesed, kes tegelevadki aruandluse ja ma ei teagi, millega veel tegelema peab, sest mina ei pea seda tegema. Õpetaja energia peab olema suunatud ühelt poolt loomulikult õpilastele, see on tema töö fookus, mitte tööplaan paberil. Teiselt poolt peab õpetaja tegelema eneseharimisega, mida meil samamoodi väga tugevalt toetatakse. Ja õpetajal peab olema aega taastumiseks. Kõige selle pärast olengi ma suurema osa ajast rõõmus ja rõõsa ning ei saa aru, mis stressist räägitakse.

Hoopis teine teema on see, et sattusin lugema seda uskumatut artiklit, kus lapsevanem oli šokeeritud, kui kuueaastased pidid lasteaias endale ise putru tõstma. Mul läksid silmad lugedes muudkui suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks jõudsin teiste lastevanemate arvamuseni ja silmad läksid normaalsuurusesse tagasi. On ikka inimestel probleemid :D Lasteaias on sada üks olukorda, mis on potentsiaalselt ohtlikumad kui järelvalve all tehtud toidutõstmine. Ja koolis peavad nad ju igatahes hakkama oma toidutaldrikutega laudade vahel laveerima, kuidas lapsed seda siis niiviisi paugust peaksid selgeks saama?

***
Lasteaias oli viimane arenguvestlus. Akadeemilise poole pealt on kõik väga hästi - loeb, arvutab, arutleb, tunneb maailma üle keskmise hästi. Joonistab muuseas ka väga hästi. Sotsiaalne... on kõvasti arenenud. Selles osas mõtlesin jälle, kuidas oma soove tuleb väga täpselt sõnastada. Beebi-Ruudit vaadates mõtlesin ju kenasti sellele, et ma ei tohi olla pettunud, kui ta ei ole akadeemiliselt nii andekas nagu mina,  peaasi et oleks hea inimene... Aga õpetaja ütles, et teised lapsed tegelikult tahavad Ruudiga mängida, sest tema mängud on põnevad. Ta lihtsalt ise on väga valiv, kellega ta oma ideid tahab jagada. Igasuguseid õppeasju eelistab teha teistest eraldi (siin on ka teatav roll õpetajatel, sest tihti pannakse ta asju eraldi tegema, sest esiteks segab teda lärm ja teiseks kippuvat teised piiluma, mis on jällegi õpetajatest tulenev, sest minu meelest on Ruudile liiga palju liiga selgesõnaliselt öeldud, et tema on see, kes oskab), rühmatöödes on otsustaja. Kokkuvõttes võib kooli minna küll, sest nüüd on ta suuteline ennast taltsutama ka nendes situatsioonides, kus tal on igav. Eks näis, kuidas koolis minema hakkab. Kerge see arvatavasti pole, olen neid tagasilööke liiga palju näinud, et optimistlik olla. Aga vähemalt olen saanud kindluse, et koostöös õpetajatega saab palju ära teha.

Miks mulle meeldib "puhas gümnaasium"

Oma postitusi läbi sirvides avastasin, et ma ei olegi kirjutanud sel tähtsal teemal, miks mina pooldan põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist. Selle postituse puudumine on minu enda jaoks veider, sest olen selle idee poolt olnud nii kaua, kui ma ennast mäletan (ehk siis nii kaua, kui ma mingitki arvamust selles küsimuses oman), ehk et minu tunded selles teemas pole seotud pelgalt sellega, et ma ühe puhta gümnaasiumi koosseisu kuulun.

Esiteks olen ma veendunud, et põhikool ja gümnaasium oma eesmärkidelt erinevad institutsioonid. See saab alguse juba sellest, et üks neist on kõigile kohustuslik, teine vabatahtlik. Jepp, Eesti on oma "vaimult suureks saamise" unistusega jõudnud ühiskondliku arvamuse järgi situatsiooni, kus ka kõrgharidus tundub olevat inimeseks olemise alus, aga seaduse tasandil on asi siiski nii, et põhikoolis peab käima, gümnaasiumis ei pea. Seega minu jaoks on lihtsalt loogiline, et kaks nii erinevat asutust on ka vormiliselt eraldi. Me ei taha ju, et ka ülikool oleks gümnaasiumiga samas jorus?

Teiseks annab gümnaasiumi äravõtmine ka põhikooli õpilastele võimaluse midagi korda saata. Täistsüklikoolides on pumba juures ikka gümnasistid - õpilasesinduses, kooli ajalehes, ürituste korraldamise juures. Mis iganes siis erinevates koolides on. Paratamatult on gümnasistid vanemad, targemad, julgemad. Loomulikult leidub ka põhikooli omasid, kes suudavad "võimu" juurde saada, aga neid on mõned üksikud. Puhtas põhikoolis saavadki just nemad ise kõike teha, neil on teatav kohustus seda teha.

Siia kõrvale annab puhas gümnaasium võimalusi, mida põhikooliga koos eksisteerides ei saaks olla. Näiteks tundide "voolavuse", mis toimib meie koolis. Pausid ei toimu rangelt kella järgi, sest koolikella ei ole. Põhikoolis oleks seda raske korraldada, sest pisikeste ja ka teismeliste elus on nii palju segadust nagunii, et olgu siis vähemalt koolgi täpselt paigas. Kuigi sisuliselt on selline kokkulepete peal töötav süsteem toimivam. Üldjuhul on ühele ainele antud poolteist tundi, aga kuidas seda kasutada, kus seda kasutada ja milliste pausidega seda kasutada on osalejate otsustada.

 Mulle meeldib see, et pärast põhikooli lõppu saavad kõik võrdse võimaluse uuesti alustada. Kui sa olid põhikoolis pätt, siis ei tule see kuulsus sinuga ilmtingimata kaasa. Samamoodi pole oma kooli õpilastel eelist teisest põhikoolist tulnute ees. Üks torukoolide suuremaid probleeme on minu meelest see, et üleminek põhikoolist gümnaasiumisse on nii formaalne - suurem osa klassikaaslasi on samad, õpetajad on samad, nii et seda kuvandit, mille sa oled endale põhikoolis loonud, on raske murda. Pole nagu motivatsioonigi.

Linna või maakonna haridusvõrgu ümberkorraldamise puhul tuleb ikka jutuks see, et inetu on lõhkuda toimivat süsteemi ning selliste ümberkorralduste käigus kaovad koolid, mis on vanad ja väärikad, oma näo ja traditsioonidega. Selle vastu on mul raske midagi öelda, sest mul on sellistest asjadest alati sügavalt ükskõik olnud. Nii et ma ei mõista seda probleemi, päriselt. Mis on need asjad, mis päriselt on nii väärtuslikud, et neid ei tohi mitte mingil juhul kaotada? Seda enam, et uude kooli võetakse ju ometigi kõik kaasavõtmist vääriv kaasa. Minu kodulinnas läksid kokku väga tugeva reaalsuunitlusega kool ja väga selge humanitaarkallakuga kool, lisaks ka traditsiooniliselt tugeva keelekallakuga kool. Kui varem pidi tegema valiku nendes piirides, siis nüüd saab reaalainetes tugev õpilane valida humanitaarsuuna ning ta saab nii tugeva reaali kui ka humanitaari poole. Sest valikuid on rohkem.

Millest ma aru saan, on see, et ümberkorralduste käigus kipub töökohti kaduma. Seda hirmu ma mõistan. Kuigi mina tean kodulinnast üht õpetajat, kes töökoha kaotas. Ja tema puhul mängisid muud asjad rohkem rolli. Samas tunnistan, et ma võin ka eksida. Mõni võib veel olla. Nii et isikliku heaolu pärast muretsemine on arusaadav, aga kas selle pärast peab kogu süsteemi ründama, on minu jaoks küsitav.

Hiigelgümnaasiumidele heidetakse ette ka anonüümsust. Sellest ma jälle aru ei saa, miks peaks 400-500 õpilasega gümnaasiumis olema rohkem anonüümsust kui 400-500 õpilasega täistsükli omas. Kõiki meie kooli 450 õpilast ma tõesti ei tunne, aga kindlasti ei saa öelda, et ma ei tunneks neid, keda ma õpetan.

Puhtalt emotsiooni pealt võin öelda, et gümnaasiumis on juba sellepärast hea olla, et õhkkond on palju soliidsem. Ja vaiksem. Ja seda hindavad õpilased ise väga.

Erinevaid aspekte on selles loos muidugi veel. Aga kõik nagunii ühte postitusse ei mahu :)

?

Kuna ma depressioon leidis iseenesliku lõpu, olen taas hakanud huvi tundma maailmas toimuva vastu. Ja mis ma avastasin - sel ajal, kui mina iseendaga tegelesin, on toimunud üks skandaal. Okei, skandaal on tugev sõna, seda ei ole toimunud. Aga midagi kulmu kergitama panevat ehk küll. Või vähemalt mõtlema panevat.

Asi on siis selles. Lugu saab alguse mõnevõrra eemalt, aga selles tekstis on alguspunktid viidatud ning lõpptulemus on kohe alustuseks ära öeldud.

Inimestele, kel lingile klikata ei viitsi või siis klikkavad, aga lugeda ei viitsi - Mikk Pärnits oli kutsutud ühte viimasel ajal pildil olnud väikelinna lugejatega kohtuma, aga kohtumine öeldi ära pärast seda, kui selgus, et hr Pärnits on kirjutanud väga emotsionaalse arvamuse koolitulistamise kohta.

Esimese lugemise järel mõtlesin, et ma ei saanud äkki õigesti aru. Igasuguseid nussimisi oli ses tekstis minu maitse jaoks selgelt liiga palju. Aga kui ma ka pärast teist lugemist ei saanud aru, miks peab sellise asja peale inimese politseisse viima või takistama tal inimestega kohtumast, olin segaduses. Okei, sellest saan ka aru, et siinkohal mängib teatud rolli ka see, kes kirjutas, mitte ainult see, mida ja kuidas oli kirjutatud. Aga ikkagi.

Igatahes koolis, kuhu ta esialgu kutsutud oli, härra käis. Ja tulistamisest ei rääkinud.

Mure Eesti riigi pärast

Mul on mure. Vahepeal läks meelest ära, aga Hundi postitus tuletas jälle meelde. Nimelt - kes läheb meie riiki kaitsma, kui PÄRISELT ka peaks vaja minema inimesi, kes võtaks püssi kätte ja jookseks vaenlase tankidele vastu. Või ma ei tea, kuidas tänapäeval sõda peetakse. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et meiesugused tsiviliseeritud inimesed üldse sõda peavad. Sellist püsside ja pommide ja tankidega sõda. Kübersõjast saan ma aru. Või sellisest, kus vaenlase pihta kirjutatakse halbu asju. Näiteks, et eestlased on fašistid. Mitte et see mulle meeldiks, aga see on sõda, mida ma suudan ette kujutada. Terve hulk täiskasvanuid pole suhtlemises narrimis- ja manipuleerimisstaadiumist välja saanud, nii et kindlasti on selliseid ka riigijuhtide hulgas ja nii see läheb. Aga et kedagi tapma hakatakse... see on kuidagi nii... 17. sajand.

Aga kui nüüd ikkagi peaks eriti kehvasti minema ja meie põlvkond ikkagi näeb sõda (mulle on lapsepõlvest väga eredalt meelde jäänud isa ütlus, et tema põlvkond on esimene põlvkond, kes pole sõda näinud), siis oleks ju vaja inimesi, kes reaalselt sõtta lähevad. Aga mina ei tea ühtki meessoost isendit, kes ütleks praegu, et nad on valmis seda tegema. Noored ja tugevad poisid, suuremalt jaolt kaitseväe läbi teinud, aga Eesti eest sõtta ei läheks. Otseselt emigreerumise mõtteid ka pole, kõigil tundub olevat plaan varju minna. Metsa, jõe lähedale. Ja sealt vaikselt sissisõda pidada, kui väga vaja on. Mina ise ka, mitte pole plaanis Gulja kombel last suudelda ja koos pannkookidega rindele vastu sõita. Ja mina pole Hundi Ulu viidatud võltspatriotismist rikutud inimene, vaid kogu oma teadliku elu Eesti Vabariigis elanud inimene, kelle rind iga kord hümni lauldes suurest kodumaa-armastusest lõhkeda tahab. Ma mõtlen, et kui juba minusugused pole valmis kodumaad kaitsma, kes siis üldse on.

Loomulikult mõtlen ma samal ajal, et tegelikult pole seda vajagi, sest sõda nagunii ei tule. Ainult mõnikord nõrkushetkel tuleb kõhedus peale, et mis siis, kui ikkagi...

Muidu muul ajal elan rahumeelset elu. Täna näiteks käisime linna uusimas kohvikus. Ma arvan, et mõnes teises seltskonnas polekski see nii naljakas tundnud, aga kuna prl Vaprake ei suutnud lõpuni üle saada sellest, et me oleks nagu kellegi 60. sünnipäevale sattunud, ei saanud mina ka seda kohta tõsiselt võtta. Muidu kikerhernesupp oli päris hea.

Lasteaiast. Avameelselt minu vaatepunktist.

Täna koitis siis see kaunis päev, mil Ruudi lasteaeda taas lasteaeda läks. Loomulikult minu entusiastlike sõnade saatel (nii lahe! näed jälle sõpru; saad lasteaia mänguasjadega mängida). Ja sama loomulikult tema vaikse ohkamise saatel (nojah, eks ma siis lähen). Kokkuvõttes oli muidugi kõik väga okei, ta on täpselt nii suur, et mingit nuttu või nurgasistumist või muud jama temaga enam ei kaasne.

Praegu on lasteaias alles suverühmad, sest paljud veel puhkavad. Aga kes on kohal - lapsed vanuses umbes 2-4. Mõtlesin sellele täna päris pikalt. Iseenesest on arusaadav, et on lapsi, kelle vanemad peavad suvel tööl olema. Ei ole ju kõigil sellist puhkust nagu minul. Aga miks on suvel siiski nii vähe suuri lapsi aias? Ka need vanemad tüübid  ei ole ju ometi üksi kodus. Britt püstitas oma blogis ka just teema lasteaias käimise kohta (täpsemalt küll selle kohta, kas beebiga kodus olev ema peaks viima oma lapse lasteaeda või mitte). Ja siis mu armas lasteaiaõpetajast sõbranna, kes viimati kirjeldas, kuidas lapsevanemad tulevadki rõõmsalt lasteaia sulgemise ajaks kohale, kuigi väike mudilane on juba mitu tundi oodanud ja oodanud.

See kõik on mind viimastel päevadel pannud mõtlema, mis värk selle lasteaiaga on. Iseenesest on lasteaed haridusasutus, kus on õpetajad ja õppekavad ja mingisugused pädevused, mille saavutamist eeldatakse. Samas pean ma tunnistama, et ma pole kunagi lasteaed päris niimoodi suutnud võtta. Mitte et ma kuidagi alavääristaksin lasteaias töötavate õpetajate tööd, aga ma tõtt öelda ei saa täpselt aru, miks neilt nõutakse nii palju. Mulle sobiks väga hästi, kui Ruudi käiks lihtsalt hoius, nii et ta oleks turvaliselt hoitud sel ajal, kui mina tööl olen. Kahjuks jääb selline variant lihtlabaselt raha taha - riiklik lasteaed on kõige odavam variant oma lapse "hoiustamiseks".

Ma ei ole näinud oma lapse suurt arenguhüpet seoses lasteaiaga. Kogu see rääkimise ja potil käimise ja söömise asi. Minu jaoks oli normaalne, et enne lasteaeda minemist teeb laps seda. Rääkimise osas ma muidugi ei tea, kuidas oleks edasi kulgenud, sest Ruudi oli lasteaeda minnes 2 aastat ja 5 kuud vana, nii et loomulikult ei rääkinud ta nagu täiskasvanu. Aga mingit ootamatut arengut ma selles vallas ei täheldanud, ta üritas juba enne meid surnuks rääkida. Lugemise ja arvutamise sai Ruudi kodus selgeks, see, millega nad näiteks eelmisel kevadel lasteaias tegelesid, oli tal selge juba üle-eelmisel aastal. Ja selle kõigega ei taha ma öelda, et Ruudi on niiiiiii andekas, sest enda ümber ma just selliseid lapsi näengi.

Teine põhjus, miks lapsed peaksid lasteaias käima, on sotsiaalne areng. Selles vallas nägin ma tõesti muutust. Eriti pärast elukohavahetust. Ainult et muutus oli selgelt halvemuse poole. Loomulikult ei olnud selles süüdi lasteaed oma õppekavaga, aga ma arvan siiski, et lasteaed oma olemusega süvendas probleemi. Ruudil pole kunagi olnud probleemi mänguväljakul või rannas või kuskil üritustel endale sõbra leidmisega. Tal on selline lahke nägu peas, et lapsed lihtsalt tulevad temaga mängima. Oma esimeses lasteaias oli tal palju sõpru, tal oli isegi esimene armastus. Ka siis linnas lasteaeda minnes leidis ta endale kohe mängukaaslased, õpetajad kiitsid, et nii mõnus, rahulik ja põnevate mängudega poiss, et ka vanemad lapsed tahavad just temaga mängida.

Ja siis läks lasteaed täie hooga käima, rühmas oli korraga üle kahekümne lapse ja järsku hakkas Ruudi üksi mängima. Või kapi taga olema. Hommikuti tuli nutt, et tema ei taha lasteaeda minna, seal on nii palju lärmi ja tema ei oska neid asju teha, mida peab. Ta keeldus minemast muusikatundi või kui läks, siis lihtsalt istus. Poiss, kes kolmeaastasena laulis solistina ja osales lauluvõistlustel. Tal polnud lasteaias ühtki last, kelle kohta ta oleks öelnud, et see on tema sõber. Ja siis tuli see, kui kuulsin linna pealt, et mul on kasvatamatu laps, kellega õpetajad hakkama ei saa. See muuseas oli juba siis, kui meie esimene nõustaja oli käinud Ruudit rühmas vaatlemas ja leidnud, et tegemist ei ole probleemse lapsega, vaid sellisega, kes vajabki rohkem oma ruumi.

Ma arvan, et nüüd võin ma öelda, et me oleme sellest probleemist üle saanud. Ja ilmselgelt õppis ka Ruudi sellest kõigest väga palju ja arenes sotsiaalse poole pealt kõvasti edasi. Aga minu arvates oli see natuke karmivõitu õppetund, sest enne seda kogemust polnud tal ju vaja nõnda palju areneda.

Kolmandaks peaks lasteaed valmistama last ette koolisituatsiooniks. Et kuidas käituda õppetunnis, kuidas olla kollektiivi osa. Ja ka siin on minu meelest päris mitu probleemkohta. Esiteks see meeletu võistlemine. Kes saab kõige kiiremini riidesse. Kes saab kõige kiiremini söödud. Kes jookseb kõige kiiremini. Kes jääb kõige kiiremini magama. Minu jaoks on arusaamatu, miks peab lasteaia võimlemistunnis mängima võistlusmänge. Eriti selliseid, kus nõrgemad järjest välja langevad (nt rahvaste pall) - nõrgemad saavad ju sellisel juhul vähem mängida, see tähendab vähem harjutada, mis tähendab, et nad jäävadki oma ebaedu kogemusega. Maailmas on olemas sportlikud mängud, mis ei ole üles ehitatud parima väljaselgitamiseks. Samamoodi häirib mind üheks õigeks vastuseks treenimine. Näiteks nagu see huvitav küsimus, mis on kell. Mille õigeks vastuseks oli midagi, mida ka mina ei mõistnud. Ja mille eest Ruudi, kes oskab kella vaadata ja arvutada, kui palju minuteid on mingi asjani aega, sai kohalikus koolivalmidustestis miinuse. Kahjuks on tõepoolest ka koolis samasuguseid situatsioone, aga kas selleks just harjutama peab...

Pika heietuse kokkuvõtteks nõnda palju, et ma tõepoolest ei arva, et lasteaias töötavad tropid (tsau, Getter!), vaid eelkõige seda, et laste kollektiviseerimine pole mingi hullult äge asi. Et minu meelest pole põhjust uskuda, nagu ilma lasteaiata oleks laps harimatu mats, kes oma eluga hakkama ei saa. Minu meelest on lasteaiad meie ühiskonna paratamatus, sest naised ja mehed tahavad tööl käia.

Kas asjad siis teevad mind õnnelikuks?

Kui me suve alguses Hiiumaal käisime, mängisime "Tõde või tegu". Mina läksin mängu pärast seda, kui ülejäänud pühalikult lubasid, et mängime viisakalt. Korra varem olen seda mängu õpilastega mänginud, tookord oli põhikooliealiste seltskond ja esimene küsimus mulle oli: "Õpetaja, kas te olete oma meest petnud?" Pärast seda olen ma ettevaatlik olnud.

Aga seekordne mäng oli hästi tore, küsimused olid äärmiselt huvitavad. Üks, mis mind siiani mõtlema paneb, oli küsimus selle kohta, milline raha eest saadud ASI (enda ostetud või kingitud) on mind kõige õnnelikumaks teinud. Ma pidin tükk aega mõtlema ja ega ma kohe õiget otsa kätte ei saanudki. Suve jooksul on siit-sealt inimestelt sedasama küsimust küsinud. Ja mulle näib, et kõik on korraks tundnud seda tunnet, et mitte midagi ei oska välja tuua. Mis on tegelikult ju hästi veider. Me ju ostame väga palju asju.

Ühelt poolt äkki tõesti on suurem osa sellest, mida me ostame, suvaline träni. Miski, mis ainult tundub oluline sel hetkel, aga pärast kodus ongi ... suvaline träni. Teiselt poolt olen hakanud mõtlema, kas meile äkki pole liiga palju sisendatud mõtteviisi, et ainult elamused on need, mis tõeliselt loevad. Et asjad on mõeldud neile, kes on stressis ega oska muudmoodi oma tuju tõsta, kui mõttetult koju vedada asju, mida tegelikult vaja pole. Et lahedad inimesed vastavad küsimusele, mis on parim, mida oled raha eest saanud, midagi stiilis langevarjuhüpe või palverännak või annetus koerte varjupaigale.

Pärast paari kuud olen ma meelde tuletanud päris palju ASJU, mille omamise üle ma olen (olnud) väga õnnelik. Esimene selge mälestus on sellest, kui mu õde tõi mulle Saksamaalt mu esimese barbi-laadse toote. Tavaline takkusjuukseline ainult trikood kandev pikajalgne pehmest plastmassist übernaine, aga ma olin täiesti sillas. Ma olin siis seitse aastat vana ja barbie oli midagi, millest ma isegi unistada ei julgenud. Neid müüdi valuutapoodides, kuhu meil asja ei olnud. Ja siis selline õnn.

Siis mäletan oma esimesi altlaienevaid velveteid, punast värvi. Ostsin need oma esimese palga eest, kui olin kolmteist. Kandsin neid truult järgmised neli aastat, kuni need kummalisel kombel mulle lühikeseks jäid ja ma need edasi kinkisin. Need olid superilusad püksid ja ma olin väga ilus, kui neid kandsin.

Siis vahepeal on mingi auk, millest mul ei meenu midagi, mis oleks mind erakordselt õnnelikuks teinud. Teismeliste värk vist. Igatahes olin ma väga-väga õnnelik, kui õppelaenu eest oma korterisse laminaatparketi ostsin. Oranži värvi. Sellega oli mingi hullem jama, sest seda värvi parketti pidi kuskilt tellima ja see tuli niiiii kaua aega. Aga kui põrand lõpuks laminaadi all oli, vaatasin ja katsusin seda heldimusega.

Hr H on teinud mulle mitu äärmiselt toredat kingitust. Minu esimene mälupulk (ajal, mil flopid olid veel aktuaalsed), mp3-mängija, millele oli peale pandud hästi palju mulle meeldivat muusikat (kujutan ette, kuidas härra öökis seda jõledat indie´t otsides ja leides), fotokas (mis muuseas oligi esimene asi, mille välja ütlesin toda mängu mängides).

Hästi õnnelik oli ka siis, kui Ruudile tema esimese talvekostüümi ostsin. See oli lihtsalt nii tore, panin komplekti kodus diivanile ja vaatasin ja silitasin imetlusega. Võibolla sellepärast ma praegugi suhtun Ruudi õueriiete valimisse teatava fanaatilisusega.

Aga kõige ilusam asi, mille olen raha eest saanud, on ikkagi mu abielusõrmus. Esiteks on see tõesti ilus sõrmus, kuidagi mulle nii sobilik. Ja teiseks meeldib mulle, et selle tegi Mihkel just minu jaoks. Et see pole poest ostetud või võõra ehtekunstniku tehtud. Vaid ikkagi keegi, kes teab mind ja tegi just mulle minu sõrmuse. Nojah, Mihkli tehtud surma vägiste kaelakee üle olen ma ka jätkuvalt väga õnnelik.

Tegelikult on õnnelikuks tegevaid asju mul veel ja veel. Kas või mu uued varbavahed, mida olen terve suve igapäevaselt kandnud. Iga kord on tore neid jälle jalga panna. Või mu imeilusad läätsed, mis muudavad mind prl Vaprakese sõnul Legolase-sarnaseks :D Kõik mu Harry Potterid. Mõistliku hinnaga head sandaalid Ruudile. Mu rohelised viisakad kottpüksid. Uus seljakott hr H-le. Klaasist salatikauss. Jne jne.

Huvitav, kas minu õnn ongi selline pisike ja piiratud, kui ma tõepoolest armastan neid asju, mida olen ostnud või mis mulle on kingitud. Ma ise kaldun arvama, et asi on ikka õiges tundes, nagu SG ütles.

Kodusünnitusel õiguslik alus olemas

Suure puhkamisega olin tähelepanuta jätnud selle, et alates 1. augustist on meie koduriigis kuidagiviisi reguleeritud kodusünnitusetemaatika. Mitte et  ma oleks tervishoiuteenuse osutamise seadusest suutnud välja lugeda, mida siis täpselt reguleeritakse - mida lubatakse, mida keelatakse. Ja mis põhiline - kas seadus reguleerib ka sedasorti kodusünnitusi, kuhu pole oodatud ämmaemand koos põiekateetriga? Või selles osas seis ikka seesama? Praegu jääb mulje, et seadus on mõeldud pigem ämmakatele, kes saavad ametlikult kodusünnituseteenust osutada (ja selle eest palka saada?), mitte naistele, kes tahavad kodus sünnitada ja hiljem ilma suurema kärata sünni ära registreerida.

Igatahes on tore, et kodusünnitus kui selline on Eesti vabariigis nüüdsest olemas. Mitte ainult metsapoole juttudes, vaid ka päriselt. Seadust otsides jäi silma terve hulk kirjatükke koos paljude kommentaaridega. Eks ootuspäraselt oli inimeste arvamus kodusünnituse osas tauniv. Taas üks teema, kus kõigil on vist oma arvamus kenasti välja kujunenud. Mitte et ma jätkuvalt aru saaksin, miks peab oma arvamust nii inetult edasi andma. Aga see pole enam kodusünnitusega seotud probleem, vaid üldine kommentaaride jagamise kultuur. Õnneks ka lihtsate vahenditega välditav maailm, sest tõepoolest ei sunni keegi mind kommentaariume lugema.

Mulle igatahes seadusemuudatus meeldib.

Teejuht Viljandi kohvikutes

Selle postituse kirjutamisest on möödas juba peaaegu kaks aastat. Nii mõndagi on vahepeal muutunud. Ja kuna postitus on jätkuvalt üsna populaarne, lisan mõned kaasaegsemad (juuni 2016) kommentaarid. Kursiivis siis. 

Ma ei ole küll teab mis fanaatiline kohvikuskäija, aga teades mu vastumeelsust koduse kokkamise suhtes, pole ehk üllatus, et vahetevahel satun ma siiski väljas sööma. Lisades siia fakti, et ma armastan väga kohvi ja kooke ning aja surnusklöömine on üks mu lemmikajaviiteid, saab selgeks, et kohvikud pole mulle just võõrad kohad.

Viljandiga on selline kummaline lugu, et minu meelest peab seal üsna hästi teadma, mida sa täpselt tahad, siis saab valida sobiva söögikoha ning tõeliselt nautida olukorda. Muidu ei pruugi nii hästi minna.Loomulikult kirjutan lähtuvalt oma üsna vähearenenud maitsmismeelest, mis tähendab, et toidukriitikutel on kindlasti teine arvamus.

Aga siit siis toidukohad, mida ma erinevate vajadustega inimestele erinevatel hetkedel julgeksin soovitada.

1. Kui sa oled väikese seltskonnaga, sulle meeldib kodune hubasus, sinu jaoks on oluline vahetu suhtlus teenindajaga, sa tahad linna parimat kohvi ja lisaboonusena eelistad mahetooteid - Rohelise Maja kohvik Tartu ja Koidu tänava nurgal.

Facebookist täiesti leitav, aga ma ei hakanud linkima, sest mulle tundus, et link viib möödaminnes minu isikliku FB kontoni :D Igatahes on see vist mu lemmikkoht Viljandis, sest seal on lihtsalt nii hea olla. Muudkui istuks ja istuks. Ma olen ikka mõelnud, kuidas on seal alati niiiii toredad inimesed teenindajaiks. Miinuseks on suhteliselt väike pind, nii et paljude inimestega ei maksa sinna minna. Suvel on küll ka aiakohvikuvariant olemas. Saiakesed on seal täiesti võrratud - suured, muredad, täisterajahust. Minu lemmikud on kaneelikad ja rohelised saiad. Lisaks meeldib mulle sealt osta kaaluga kikerherneid ja pruuni suhkrut. Ja kohv Rohelises Majas on midagi enneolematut :D

Jätkuvalt tegutseb. jätkuvalt ülimalt mõnus koht!

2. Kui sa tahad ilusat ümbrust ja mõnusat istumist, supermõnusat teenindust ja parimaid kooke, hindad kultuuri ja selle toetamist - kohvik Fellin Vabaduse platsi ääres

Taas Facebookis olemas. Viljandi hinnatuim kohvik. Ja tõesti - astud sinna sisse ja kohe on tõeline kohvikutunne olemas. Võrreldes Rohelise Majaga on õhkkond küll hoopis teine, kuid jällegi tekib küsimus, kuidas nad leiavad nii armsaid inimesi klientidega suhtlema. Koogid on seal superhead, aga mina olen nüüd läinud üle praktikale, kus tellime kaaslasega ühe koogilõigu ja kaks kahvlit, sest tavalisele koogisõbrale on seda jumalikkust natuke liiga palju. Kahjuks ei ole ma siiani mõistnud Fellini pearoogade fenomeni, sest mina ei ole seal midagi jalustrabavat saanud, lisaks on hinnad parajalt krõbedad. Fellinis toimuvad tihtipeale ka mõnusad üritused muusika ja kirjandusega.

Jätkuvalt täpselt sama kommentaar :D Tahtsin eile Ruudiga sinna magustoite sööma minna, aga Ruudi polnud nõus, sest "seal on see imelik jäätis". On jah, isetehtud, ma ei mäleta enam, mille baasil. Isegi minu jaoks oli natuke liiga veider, kuigi ma muidu ökojäätiseid täitsa naudin. 

3. Kui sa tahad häid Itaalia magustoite, vaadet linnale ja hindad seda, kui inimesed julgevad oma unistused ellu viia - Itaalia restoran Cassata Centrumi keskuse III korrusel

Facebookis olemas. Vaieldamatult parima magustoiudvalikuga koht. Suhteliselt algusjärgus, nii et läheb kindlasti järjest paremaks. Sellel pinnal on Viljandis natuke halb aura olnud, loodan, et Cassata suudab seda murda, sest potentsiaali on. Alustades näiteks sellega, et köögis on Sitsiiliast pärit kokk ja lõpetades sellega, et lastemenüü on mõnusalt nii lapse- kui vanemasõbralik ehk ei pea leppima üksnes tavapäraste valikutega. Boonusena töötab seal suvekuudel ettekandjana pikk ja tõmmu noormees! Pean taas tunnistama, et pearoogadega pole mul väga hästi läinud, aga järjest rohkem kuulen kommentaare, et inimesed on väga rahul olnud. Tegelikult meeldib mulle seal käia ka seepärast, et koht kuulub endisele õpetajale, kes on alati unistanud Itaalia restorani omamisest. Ja inimeste unistuste täitumisele kaasaaitamine on minu meelest tore. Menüü igatehes on pikk ja täis huvitavaid valikuid.

Siia pean ma kirjutama kurva kommentaari, et praeguseks seda kohta enam pole. Arvatavasti polnud siiski piisavalt palju kliente (sellel ruumil on mingi imelik auru, toidukohad ei püsi seal). Itaalia restorani asemel on nüüd retroresto, kus saab seljanakat ja šnitslit ja kindlasti veel mingeid "vana aja restoranisööke", mida ma küll tööl olles iga päev süüa saan, nii et väga ei eruta. Aga Ruudile miskipärast meeldib. Üks asi on see, et seal müüakse coca-colat klaaspudelis. 

4. Kui sa tahad pitsat ja piparmündiga kakaod, lisaks hindad interjööris puitu - oranžide aknaraamidega kohvik Centrumi vastus, mille nimi on minu meelest Amartia, aga ma pole kindel

Kuna ma pole nimes kindel, siis ei saa ma väita, et neid Facebookis pole. Selle koha valmimisele olen kaudselt kaasa elanud, sest mõned mulle lähedased inimesed valmistasid sinna paar detaili. Seepärast võib öelda, et omanikud on sellesse kohta tõeliselt panustanud ja viimseidki detaile lihvinud. Menüü on lühikesevõitu, koosnedes eelkõige pitsadest. Aga nende Folgi eri nimeline pitsa, milles on kruubid, sibul ja peekon koos sinepiga, on tõeline hõrgutis. Ma kahtlustan, et parim pitsa, mida söönud olen. Lisaks meeldib mulle seal fakt, et nad toovad lauale kannu tavalise vee sidruni ja mõne muu maitsega, ilma et peaks seda paluma või selle eest maksma. Minu kui koogisõbra kurvastuseks on see pool üsna nadi, vaid üks kook on valikus.

Viimati käisin seal jaanuaris, kui ema ühes privaatses ruumis oma sünnipäeva pidas. Söögid olid jätkuvalt head. Seega koht töötab, ju on siis okei :)

5. Kui sul on kõht tühi - Aasa kohvik järve ääres

Facebook olemas. See on koht, kuhu minna, kui lihtsalt süüa tahad. Klassikalised kohvikuroad - šnitsel, seljanka. Ruudile meeldib see, et seal pakutakse pannkooke kõikvõimalike lisanditega. Mulle endale meeldivad seal salatid. Varem olid need hiigelsuured, ma reaalselt pidin alati paluma penipauna. Täna aga käisin just oma lemmikut mereannisalatit söömas ja minu üllatuseks oli see nii kokku tõmbunud, et pidin lõpetuseks veel kooki ja kohvi tellima. Maitseelamust otseselt ei saa, aga vähemalt saab kõhu täis. Tänane päevapraad oli näiteks makskaste, see ehk iseloomustab, mis kohaga on  tegu.

Tühja kõhu korral tuleb mingi alternatiiv leida, sest seda kohvikut enam ei eksisteeri. Väidetavalt ei leidnud nad endale teenindajaid. Ma tegelikult ei tea, mis võiks olla alternatiiv. 

6. Kui sa tahad istuda lõunamaisel terrassil - kohvik Harmoonia Roosa Majas (kultuurimajas) Tallinna tänaval

Sammastega terrass on neil superlahe, tõesti kuidagi lõunamaine. Eelmisel aastal oli seal linna parim jäätisekokteil, sel aastal nad seda millegipärast mulle ei müünud ja rohkem pole tagasi läinud. Tol korral võtsin frappe, mis oli ka päris mõnus. Mitte küll nii hea, nagu ta mu mälestustes Kreekas oli, aga selline mõnus. Selle koha siseruumidega on mul see probleem, et minu jaoks natuke liiga fäänsi, mul on tunne, et sinna sobiks minna fäänsile deidile, aga kuna ma hr H-d pole suutnud midagi taolist tegema sundida, olen söönud seal mõned loetud korrad. Need on olnud head kogemused, aga hinnad olid minu mäletamist mööda jällegi krõbedad.

Seal käisin just eile. Ja mõtlesin ka sellele, et kuidas Harmoonias nii külm teenindus on. Mitte mingil juhul ei saa öelda, et teenindajad oleks kuidagi ebaviisakad, aga lihtsalt ... külmad. Söök oli meie lauas suht suvaline ja magustoiduvalik meid ka ei kõnetanud. Meie probleem muidugi. 

Rohkem minu välja ei tooks. Ma tean küll, et on üks koht, mis kuulub üldiselt Viljandit tutvustavate söögikohtade juurde, aga kahjuks saan mina öelda vaid seda, et see koht on selleks, kui sa tahad kaunist vaadet lossimägedele, sest kõige muuga pole ma seal kahjuks kordagi rahule jäänud :( Kauni vaate osas soovitan ma aga hoopis esimest Kirsimäge.

Ja selles kohas, mille nime ma ei ole nimetanud, käisime ka eile. Küll seal oli uimane teenindaja leti taga :D Jätkuvalt soovitan esimest Kirsimäge :D

Huvitav oleks, kui keegi oskaks midagi lisada :)