Friday, December 19, 2014

Miks mulle meeldib "puhas gümnaasium"

Oma postitusi läbi sirvides avastasin, et ma ei olegi kirjutanud sel tähtsal teemal, miks mina pooldan põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist. Selle postituse puudumine on minu enda jaoks veider, sest olen selle idee poolt olnud nii kaua, kui ma ennast mäletan (ehk siis nii kaua, kui ma mingitki arvamust selles küsimuses oman), ehk et minu tunded selles teemas pole seotud pelgalt sellega, et ma ühe puhta gümnaasiumi koosseisu kuulun.

Esiteks olen ma veendunud, et põhikool ja gümnaasium oma eesmärkidelt erinevad institutsioonid. See saab alguse juba sellest, et üks neist on kõigile kohustuslik, teine vabatahtlik. Jepp, Eesti on oma "vaimult suureks saamise" unistusega jõudnud ühiskondliku arvamuse järgi situatsiooni, kus ka kõrgharidus tundub olevat inimeseks olemise alus, aga seaduse tasandil on asi siiski nii, et põhikoolis peab käima, gümnaasiumis ei pea. Seega minu jaoks on lihtsalt loogiline, et kaks nii erinevat asutust on ka vormiliselt eraldi. Me ei taha ju, et ka ülikool oleks gümnaasiumiga samas jorus?

Teiseks annab gümnaasiumi äravõtmine ka põhikooli õpilastele võimaluse midagi korda saata. Täistsüklikoolides on pumba juures ikka gümnasistid - õpilasesinduses, kooli ajalehes, ürituste korraldamise juures. Mis iganes siis erinevates koolides on. Paratamatult on gümnasistid vanemad, targemad, julgemad. Loomulikult leidub ka põhikooli omasid, kes suudavad "võimu" juurde saada, aga neid on mõned üksikud. Puhtas põhikoolis saavadki just nemad ise kõike teha, neil on teatav kohustus seda teha.

Siia kõrvale annab puhas gümnaasium võimalusi, mida põhikooliga koos eksisteerides ei saaks olla. Näiteks tundide "voolavuse", mis toimib meie koolis. Pausid ei toimu rangelt kella järgi, sest koolikella ei ole. Põhikoolis oleks seda raske korraldada, sest pisikeste ja ka teismeliste elus on nii palju segadust nagunii, et olgu siis vähemalt koolgi täpselt paigas. Kuigi sisuliselt on selline kokkulepete peal töötav süsteem toimivam. Üldjuhul on ühele ainele antud poolteist tundi, aga kuidas seda kasutada, kus seda kasutada ja milliste pausidega seda kasutada on osalejate otsustada.

 Mulle meeldib see, et pärast põhikooli lõppu saavad kõik võrdse võimaluse uuesti alustada. Kui sa olid põhikoolis pätt, siis ei tule see kuulsus sinuga ilmtingimata kaasa. Samamoodi pole oma kooli õpilastel eelist teisest põhikoolist tulnute ees. Üks torukoolide suuremaid probleeme on minu meelest see, et üleminek põhikoolist gümnaasiumisse on nii formaalne - suurem osa klassikaaslasi on samad, õpetajad on samad, nii et seda kuvandit, mille sa oled endale põhikoolis loonud, on raske murda. Pole nagu motivatsioonigi.

Linna või maakonna haridusvõrgu ümberkorraldamise puhul tuleb ikka jutuks see, et inetu on lõhkuda toimivat süsteemi ning selliste ümberkorralduste käigus kaovad koolid, mis on vanad ja väärikad, oma näo ja traditsioonidega. Selle vastu on mul raske midagi öelda, sest mul on sellistest asjadest alati sügavalt ükskõik olnud. Nii et ma ei mõista seda probleemi, päriselt. Mis on need asjad, mis päriselt on nii väärtuslikud, et neid ei tohi mitte mingil juhul kaotada? Seda enam, et uude kooli võetakse ju ometigi kõik kaasavõtmist vääriv kaasa. Minu kodulinnas läksid kokku väga tugeva reaalsuunitlusega kool ja väga selge humanitaarkallakuga kool, lisaks ka traditsiooniliselt tugeva keelekallakuga kool. Kui varem pidi tegema valiku nendes piirides, siis nüüd saab reaalainetes tugev õpilane valida humanitaarsuuna ning ta saab nii tugeva reaali kui ka humanitaari poole. Sest valikuid on rohkem.

Millest ma aru saan, on see, et ümberkorralduste käigus kipub töökohti kaduma. Seda hirmu ma mõistan. Kuigi mina tean kodulinnast üht õpetajat, kes töökoha kaotas. Ja tema puhul mängisid muud asjad rohkem rolli. Samas tunnistan, et ma võin ka eksida. Mõni võib veel olla. Nii et isikliku heaolu pärast muretsemine on arusaadav, aga kas selle pärast peab kogu süsteemi ründama, on minu jaoks küsitav.

Hiigelgümnaasiumidele heidetakse ette ka anonüümsust. Sellest ma jälle aru ei saa, miks peaks 400-500 õpilasega gümnaasiumis olema rohkem anonüümsust kui 400-500 õpilasega täistsükli omas. Kõiki meie kooli 450 õpilast ma tõesti ei tunne, aga kindlasti ei saa öelda, et ma ei tunneks neid, keda ma õpetan.

Puhtalt emotsiooni pealt võin öelda, et gümnaasiumis on juba sellepärast hea olla, et õhkkond on palju soliidsem. Ja vaiksem. Ja seda hindavad õpilased ise väga.

Erinevaid aspekte on selles loos muidugi veel. Aga kõik nagunii ühte postitusse ei mahu :)

10 comments:

  1. Lisaksingi veel ühe aspekti, mis puudutab maagümnaasiume.

    Ma kahtlen, et kõik lapsed oleksid põhikooli lõpetamisel saanud kodunt sellise ettevalmistuse ja pagasi, et alustada sisuliselt iseseisvat elu. Minu valla lastel on lähim gümnaasium pärast siinse sulgemist näiteks 50 kilomeetri kaugusel. Muidugi on nädalalõpud ja koolivaheajad, kuid siiski elab laps suurema osa ajast nüüd juba väljaspool kodu. Annaks looja kõigile lapsevanematele tarkust ja oskust oma kuueteist aastane laps kodunt ära saata kindlustundega, et nii on parem. ning muidugi lapsele mõistust ja valmidust vastutada nüüd oma tuleviku eest.

    Lisaks muidugi majanduslik pool. Paratamatult on vahe, kas laps tuleb iga päev koju või peab ennast ise ära majandama. Sellise lapse sissetulekuteks on mõistetavalt vanemate sissetulekud.

    Ma arvan, et enamus maaperesid saavad kirjeldatud raskustega hakkama. kuid on ka neid, kes ei saa. Nendest lastest on kahju.

    ReplyDelete
  2. See on teema, mis on minu postitusega otseselt ei seostu, sest puhas (riigi)gümnaasium ei võta eluõigust maagümnaasiumidelt. Eelkõige teevad seda õpilased ise, kes ei taha oma kodukoha gümnaasiumisse jääda. Ja see muudab olukorra, kus maapiirkondades elanike arv nagunii väheneb, veelgi keerulisemaks.

    Muuseas, riigigümnaasiumid maksavad õpilastele, kelle isakodu jääb igapäevaseks sõitmiseks kaugele, elukohatoetust. Bussisõit on neile ka tasuta.

    ReplyDelete
  3. Väga hea postitus! Mina ise torukooli kasvandikuna olen ikka pigem kooliastmete eraldamise vastu olnud. Miks? Ma ei tea..Ongi vist lihtsalt emotsionaalne teema - "aga meil ju oli nii ja miks peab lõhkuma!" Keegi pole mõistlikult seletanud ka, miks peaks. Sina seda suutsid :) Mind pani mõtlema just see uuesti alustamise võimalus. Mina ei olnud pätt, vaid vastupidi. Üks tubli ja tark tüdruk, kes seda algklassides tekitatud arvamust alati kilbina kasutada sai. Keskkoolis ma enam tubli ei olnud ja tarkus teatud ainetes aitas mul viilida teistes (et noh, ärme temalt matat nõua, ta on kirjanduses tubli). Mul oli ikka väga kerge elu keskkoolis. Ega ma tagantjärele igatse, et oleks raske olnud, aga samas kui ma ise selle läbi teinud olen, siis teistele mõeldes oleks ehk parem kui neid puhta lehena vaadataks ja ei lastaks end niimoodi läbi vedada. Äkki, kui mind oleks rohkem sunnitud, oleks ma ka reaalained selgeks saanud ja seeläbi oma edasiõppimisvõimalusi avardanud? Õppinud geenitehnoloogiks, mis mind huvitas, aga mille ma kohe välistasin, sest ei osanud matti.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See teema kokkuvõttes taandubki "mulle meeldib-mulle ei meeldi" argumentidele. Ükskõik kuidas me ka ei püüaks "teaduslikke" väiteid arutellu tuua :) Aga Sinu vastus pani mind mõtlema, et tõesti, minu enda kogemus on pärast põhikooli kooli vahetada ehk alustada puhtalt lehelt (nii palju kui see väikelinnas senises n-ö eliitkoolis koolis suurepäraselt õppinuna võimalik oli), pluss see, et gümnaasium, kuhu läksin, oli juba tollal kahes majas laiali, mis tähendab, et minu koolimajas olid ainult suured ja see tõesti oli mõnus. Kuigi kokkuvõttes õppida kannatab ju mõlemas variandis.

      Delete
  4. Oi, Eliisabet, provotseerija...
    Ma olen teada- tuntud põhi- ja keskkooli eraldamise vastane. Kuna ma olen sellest nii palju kirjutanud, siis olen jõudnud selleni, et mu vastumeelsus põhineb tegelikult hoopis sekundaarsetel asjadel. Küsimus pole tegelikult vormis, vaid sisus

    Eraldamise üks (põhi)eesmärke on see, et vähem lapsi läheks keskkooli, mis minu meelest on Eesti tuleviku seisukohast väga vale eesmärk. Erandi võiks teha neile, kes mingil tingimusel keskharidust ei taha/ või ei saa sellega hakkama. Aga üldiselt ma pooldan üldist keskharidust ning nähes mida täna Eesti ülikoolides baka- tasemel õpetatakse, siis võiks vähemalt pooled ka ülikooli esimese astme jooksvalt kätte saada. Sest muidu ei saa hakkama. Erialasid, kus põhiharidusega on võimalik surmani töötada jääb järjest- järjest vähemaks.
    Tuletan meelde, et meie lapsed enam pensionile ei saa. Nad peavad olema valmis elu aeg (juurde) õppima, kohanema, muutuma.

    Teine põhjus on praktiline: peale põhiharidust lihtsalt pole erialasid, mida lapsuke saaks õppida. See probleem on tegelikult riigi poolt lahendatav, iseaasi, kas selliste lõpetajate järele erilist nõudlust on.

    Sisulise poole pealt ei meeldi mulle ka õppesuunad ehk siis minu meelest liiga varajane spetsialiseerumine. (Kuuldavasti on see jama nüüd ära lõpetatud, aga kitsas- lai matemaatika on endiselt jõus) Mul on südamest kahju oma tutvusringkonna neist noortest, kes selle etapi olid sunnitud läbima ja seetõttu endi jaoks nii mõnegi ukse sulgesid.
    Kui ma vaatan oma kunagise kodulinna riigigümnaasiumi programmi, siis mina, 15 aastasena oleksin täielikult hädas:
    1. matemaatika- füüsika. Programmeerimine on äge. Aga füüsikat ma vihkan
    2.loodus ei tuleks samal põhjusel kõne alla. Kuigi bioloogia mulle väga meeldib
    3.võõrkeel. Kui ma oleks minu ema, siis kutsuksin end mõistusele- keeled on õpitav oskus ja sa omandad need nii ehk naa
    4.Humanitaarsuund poleks sobinud ajaloo ja religiooni pärast. Ja mida sellega hiljem peale hakata. Toona oleks ma ilmselt selle valinud: hea lihtne õppida, ei pea pingutama.
    5. Sotsiaal ja majandus. Toona ma seda poleks ilmselt teadnud, aga täna ma tean, et see oleks samuti olnud ajaraiskamine.
    6. Kunst oleks olnud mugav ja lihtne valik. Aga ma arvan, et mu ema oleks saanud šoki. Ja ma ise oleksin hiljem kahetsenud.

    Ehk mu point on, et 15 aastaselt teevad enamik inimesi oma valiku mugavusest lähtudes. On väga vähe neid, kes selles vanuses kujutavad ette mida tähendavad "sotsiaalteadused", " politoloogia", "majandus". Neid kõike võib ja peab õppima, aga inimese elu on kordades lihtsam, kui tal on tugev põhi nii muusikas kui ka matemaatikas.

    Koolide suurus on täiesti eraldi teema. Ma käisin koolis, kui seal oli 1200 õpilast. Ja ma olin rohkem kui vaja kaasatud. Kõik sõltub inimesest.

    Ehk siis minu ideaalmaailm oleks see, et on nii puhtaid keskkoole, kui kutse(õppega)keskkoole, kui koole, kus õpitakse 1. klassist kuni lõpuni. On suuri koole ja väikeseid koole. Klassikalisi, akadeemilisi ning perioodi- õue- eksperimentaal- waldorf jne Iga ühe jaoks midagi.
    Eks turg paneb lõpuks paika.
    Kui vaadata gümnaasiumite konkursse, siis tänased noored (või nende vanemad?) eelistavad pigem klassikalisemat ja karmimat haridust.
    Aga eks see kõik muutub. Ilmselgelt jääb faktiõpet vähemaks- ühiskonna surve on selleks lihtsalt nii suur. Ja samuti liigub post- materiaalne ühiskond selle poole, et oleks fun ja noorus . Ja ega ma selle vastu väga polegi.

    2005 aastal ütlesid 15- aastased Makedoonia, Sloveenia ,Türgi, Ungari, Islandi, Austria, Norra, Rumeenia õpilased, et neile meeldib koolis käia.

    2013 aastal, kui tollased koolilapsed on 23 aastased, elavad kõige õnnelikumad inimesed Norras, Šveitsis, Kanadas, Rootsis, Uus- Meremaal, Taanis, Austraalias...

    Mida me sellest järeldame?
    Et lastest, kel on koolis huvitav, tulevad õnnelikud inimesed.
    Ja lastest, kellel ei ole koolis huvitav, tulevad samuti õnnelikud inimesed.



    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina ei provotseeri, seda tegi Ritsik ja üks tema lugejatest, kes tuletasid mulle meelde, et ma polegi sellest päris otse kirjutanud :D

      Aga nüüd paari asja kommenteeriks.
      1. Eraldamise üks (põhi)eesmärke on see, et vähem lapsi läheks keskkooli - selle väitega ma ei ole nõus. See võib isegi olla haridusmuutjate seisukoht, aga see ei saa olla reaalsus, sest laste arv väheneb. Aga selleks, et kool töötaks on vaja, et oleks õpilasi, sest nemad tähendavad raha. Ja see omakorda tähendab, et vastu võetakse praktiliseks kõik, kes tahavad. Minu isikliku arvamuse järgi võetakse praegu gümnaasiumisse õppima liiga palju õpilasi.

      2. peale põhiharidust lihtsalt pole erialasid, mida lapsuke saaks õppida - sellega olen ma tuhat korda nõus! Ma ütleks lausa, et see on kogu haridusreformi kõige olulisem küsimus. Praegune valik on täiesti masendav. Eriti kehv seis on erialadega, mis annavadki ainult ameti, keskharidust juurde ei saa. Meil on arvestatav hulk noori, kes võtaksid selle variandi, kui oleks võimalik. Jah, näib, et sellise valikuga paned endal tulevikuks tee kinni, aga praegune reaalsus on selline, et kutsekoolist kukub just põhiainete pärast väga palju noori välja. See tähendab, et neil pole mitte midagi.

      3. Sisulise poole pealt ei meeldi mulle ka õppesuunad ehk siis minu meelest liiga varajane spetsialiseerumine - tegelikult pole asi üldse nii dramaatiline, päriselt ka :) Kuigi sinu hüüatused suundade asjad olid toredad :) Põhipakett on kõigil ikka sama, riigieksamite taandamine kolmele tähendab aga seda, et need kolm õppeainet saavad olenemata suunast rohkem tunde. Nii et ka kunstisuuna valinud ei kaota võimalust ülikooli minna. Lisaks see, et kui oled 15-aastaselt teinud valiku "pehmema" poole, saad järgmisel aastal võtta aineid, mis toetavad su "kõvemat" poolt. See on miski, mida ühe klassikomplektiga gümnaasium kahjuks pakkuda ei saa.

      Ja sellega olen ma jätkuvalt nõus, et õppida saab igasuguses koolis. Õnnelik saab olla igasuguses koolis. Ja rahulolevad inimesed võivad olla erineva koolikogemusega.

      Delete
  5. Mul on hea meel lugeda Indigoaalase kommentaari. Sedavõrd palju kokkupuute punkte minu mõtetega.

    Iseenesest ei tähenda see seda, et eitaksin ka "puhta gümnaasiumi" olemasolu ühe alternatiivina. Paraku on mul sügav veendumus, et hariduselu korraldamisega tegelevate inimeste eesmärgiks pole parem haridus, kuigi kõik muudatused on garneeritud sellesisuliste põhjendustega. Tegelikult tegeletakse hoopis haridusökonoomikaga, et muuta see võimalikult odavaks. Kokkuhoitud raha eest saab näiteks osta 100 miljoni euro eest poistele 40 sõjamasinat :). See on aga teine teema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult saab kokkuhoitud raha eest tõsta õpetajate palku. Võibolla saab mõne sõjamasina muuhulgas ka :)

      Delete
  6. Indigoaalane: õppesuundasid pole mu meelest küll ära kaotatud. See on kahe otsaga asi - spetsialiseerumine toimub vist igal pool. Olen kuulnud, et USA-s saab keskkooli läbida täielikult ilma mingeid aineid õppimata, meil päris nii veel ei saa. Osad inimesed teavad juba väga varakult, mis neid huvitab ja neile on spetsialiseerumine igati abiks. Mina ei suudaks siiamaani valida, poleks eriti vahet, kas spetsialiseeruda juba noorelt või veidi hiljem. Sellega olen küll nõus, et nooremad valivad lihtsama tee. Mina valisin, samas enamus mu põhikooliklassist läks reaalsuunda, aga ehk oli see nende meelest kergem valik. Tegelikult on see spetsialiseerumine keskkoolis ka pigem selline formaalne asi - ma tean paljusid reaale, kes humanitaarasjadest kenasti mõikavad. Pigem on see kitsas mõtlemine kinni inimeses kui koolis.
    Hundi ulg: olen ka nõus, et põhiline, mis selles haridusuuenduses vigane on on põhjendamise puudumine või siis põhjendamine läbi raha, mis on garneeringu tagant kõigile näha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma USA kohta ei julge pead anda, aga mul on hetkel kaks välisõpilast, üks Kanadast, teine Argentinast ja nende koolisüsteem on tõesti uskumatult palju valikuid pakkuv. Kanadas näiteks saad valida kas õpid bioloogiat, keemiat või füüsikat. Samamoodi saavad nad valida, kui palju nad tahavad matemaatikat. Üldse on neil väga vähe kohustuslikke aineid, suurema osa tunniplaanist panevad need 15-aastased ise kokku. Meil pole ülikooliski nii palju valikuid kui neil.

      Delete