Riigieksamist ikka ka

Iseenesest oleks pidanud juba eelmine postitus olema riigieksamist, sest see oli järjekorras. Aga Ristsiku teema oli põnevam.

Siiski oleks vaja ära märkida ka seekordse eksami muljed.

Üldjoontes - ii-gaav. Jah, ma olen nüüd saanud natuke piiluda eksami koostamise telgitagustesse ja saan aru, et see ongi keeruline. Aga ikkagi. Alustekste oli nagu ikka neli - katkend Muti "Eesti ümberlõikajast" (eurooplaseks saamise teema), siis W. Drechsleri tekst innovatsioonist ja leiutamisest ("Mis on innovatsioon?"), kolmandaks Rein Aahse tekst sellest, kuidas maailm on nii väikseks muutunud ("Rännata maailmas, kus kõik jääb hiirekliki kaugusele"), ja siis eesti teaduskeele teema (kolm teksti - Niitsoo, Lõhmus ja Nemvalts eesti teaduskeelest. Novaatoris olemas).  Lugemisosa ülesanded ei tundunud üheski variandis ülemäära keerulised, aga ma ütlen ausalt, et ega ma väga ei süvenenud, sest ma lugesin kirjutamisteemasid ja hakkasin kohe kurvastama.
Teemad olid siis umbes nii:
1. Kuidas jääda iseendaks tänapäevases kiirelt muutuvas maailmas.
2. Kultuuri ja majanduse seosed.
3. Miks inimesed lahkuvad kodumaalt (näidete valdkond ühsikond, ajalugu ja reisikirjad)
4. Mis saab eesti keelest.

Mul ei oleks olnud mitte ühelgi neist teemadest mitte midagi öelda. Minu meelest on meie eesti keele eksam niivõrd kaldus tugevate teaduste poole, et mul tekib küsimus, miks on meil eesti keele ja kirjanduse ainevaldkond, mille eksam eesti keele eksam nagu olema peaks. Klassikaliste kirjandusteostega pole neis igatahes midagi suurt peale hakata. Ma mõtlen, et "Meister ja Margarita". Või "Franny ja Zooey". Või "Toomas Niprnaadi". Või "Keisri hull". Ehk siis teosed, mis mind ennast gümnasiumis tugevalt puudutasid ja millest ma oleks tahtnud kirjutada.

Okei, praegu ma suudaks juba seoseid tekitada, aga ikkagi.

Mu tundeid võib loomulikult mõjutada ka see, et sel aastal on mu oma klass lõpetav, nii teemadega on isiklikum suhe. Lisaks on ka prl Vaprake lõpetaja. Temalgi polnud ühtki valikut peale esimese teema, sest ta tahtis "Keisri hullust" kirjutada :D Eks 19. sajandil toimusid ka kiired muutused.

Nojah. See selleks.

Tegelik probleem eksamiga on aga hoopis selles, et meil on seekord lihtsalt ... uskumatult tuutud lõpetajad. Eestis üldiselt siis :D

Ma hindan viimast ülesannet, mis tähendab, et ma olen korduvalt pidanud lugema, kuidas Alo Lõhmuse arvates oleks mõistlik Eesti ülikoolid kinni panna ja saata meie lõpetajad Oxfordi. Punkt.

Nagu miks. Alustekst on SIIN, viimased viis lõiku olid eksamil.

Ühel hetkel andsin teksti ka hr H-le lugeda, testimiseks. Et äkki ongi mingi ülikeeruline asi, millest ainult üliinimesed aru saavad (nagu mina). Selgus, et on küll võimalik mõista.

Ma ei liialda, kui ma ütlen, et otsesõnu mõistab seda teksti 75% minu kätte sattunud eksaminandidest. Mul ei ole varem mitte ühegi küsimusega sellist tulemust olnud. Jah, mul selgelt nõrgemad koolid seekord ka, väiksed, ühe paralleeliga (hinnanguline väide, lähtub sellest, kui palju töid mul ühe kooli ümbrikus on, vähe on, sellepärast eeldangi, et ka lõpetajaid kokku on vähe). Aga ikkagi.

Hindan ja enam isegi ei nuta. Erit.

Hala ja rebased

Lugesin Indigoaalase postitust, mis tegelikult rääkis (vist) sellest, kuidas töötada nullist üles (toidu)blogi, mis lõpuks hakkaks ka kasumist tootma.

Mind aga tabasid kõige rohkem sõnad "Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks."

Nii veidralt kui see ka ei kõlaks - mul olid pisarad kurgus seda lugedes. Mu blogi sai selle aasta augustis 6 aastat vanaks. Kuus aastat mälestusi, mõtteid, kommentaare, isegi pilte :D Ma nii väga armastan seda kõike.

Ja siis on see tunne "kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud".

Kuigi mul on olemas kogemus selle kohta, et kõige väärtuslikumad postitused on hiljem need kõikse tavapärasemad "käisin seal, sõin toda" postitused, tundub nii väärika blogiajaloo taustal narr neid kirjutada. Sest ma olen ju juba endale üles märkinud, et "käisin seal ja sõin seda".

Päris mitu aastat oli blogi väga olulisel kohal minu identiteedis, nüüd ei tule mul enam mõnikord nädal aega meelde, et võiks kirjutada. Kusjuures teiste blogisid loen jätkuvalt kangesti hea meelega.

Ma kahtlustan, et see, mis mul takistab blogiga päris lõplikku lõppu tegemast, ongi see kerge ühtekuuluvustunne teatud blogijate (ja loomulikult kommentaatoritega). Et ma ei tahaks jääda neist (teist) ilma.

***

Kui ma juba kirjutamas olen, siis tegelikult võiks universumisse saata ka mu ahastava karje "Kuradi rebased ja abituriendid!"

Probleem on iga-aastane ristimine, mille juures ma LIHTSALT EI SAA ARU, miks on vaja solki inimestele sisse sööta. Jah, hommikul kell 8 sidrun sinepiga on solk, kell 10 heeringas moosiga on solk, kell 12 piim küüslauguga on solk.

Okei, meil on sel aastal IGASUGUNE rebaste toitmine keelatud (ka täitsa süütu šokolaadikook), aga et see nii palju meeleheidet, viha ja nördimust tekitab, on absurdne. Kogu rebaste ristimise mõte on selles, et saad esimese aasta õpilasele haakristi otsette joonistada ja naerda, kuidas ta püüab toorest maksa ilma öökimata alla neelata? Halloo, sa oled nii vana, et võid ilma vanemate loata abielluda, kandideerida KOVi ja poest õlut osta, ja su elu kaotab mõtte, kui sul palutakse teiste inimeste suhtes austus säilitada?

Veel üks kivinäitus

Kirjutasin enne pika-pika postituse Ruudist. Kuidas me käisime arenguvestlusesl ja sellest, millised iseloomuomadused mulle tema juures kõige rohkem meeldivad.

Kirjutasin enam-vähem valmis ja siis kustutasin ära. Ma kogu kirjutamise aja tegelikult mõtlesin sellele, et Ruudile ei meeldiks see postitus. Tegemist on jätkuvalt inimesega, kes keeldub igasugustest võistlustest, sest "äkki ma võidan ja siis pannakse pilt ajalehte". Nii et...las jääb. Ütlen lihtsalt lühidalt, et Ruudi on üks ägedamaid inimesi, keda ma üldse tean.

Muist asjust.

Reedel oli eksam, mis tähendas, et ülejäänud kodanikud komandeeriti koolist välja. Iga eksami ajal on nii ja traditsiooniliselt on matemaatikaeksam teistele loodusõppepäev. Eelmisel aastal käisime Soomaal ühes õppekeskuses, kus oli väike loodusretk koos looduslike ülesannetega, pärast oli lõke, mille kohal sai tokisaia küpsetada, ja vastavalt valikule kunsti- või detektiiviülesannet lahendada.

Eelmise aasta kogemusele toetudes panin reede hommikul spordiriided selga ja rõõmustasin ilusa ilma üle. Sõit viis sedapuhku Pärnumaale ühte õppekeskusesse, mis on keskendunud kividele.

Jättes üleüldse käsitlemata organisatoorses probleemid, mis kätkesid endas eelkõige küsimust, millal see päev läbi peaks saama ja kas bussidest sõltuvad õpilased jõuavad õigeks ajaks õigesse kohta, pean tunnistama, et ma olen jätkuvalt hämmingus, et me sõitsime pea poolteist tundi, et alustuseks kuulata tund aega powerpointi loengut fossiilidest.

Pärast poolt tundi viisakat püüdmist andsin alla ja lihtsalt kurvastasin. Väljas paistis päike, jõgi sillerdas sealsamas... Ja meie kuulasime loengut, millest meile mitte midagi meelde ei jäänud. Loengule järgnes kivinäituse külastamine, mida juhtis tudeng, kes tõesti püüdis asja apetiitsemaks muuta, aga fakt jäi faktiks, me olime kivinäitusel.

Jättes taaskord vahele organisatoorsed probleemid, mis sedapuhku kätkesid endas küsimust, kas tõesti pole võimalik asju niiviisi korraldada, et me ei peaks alles õhtul koju tagasi jõudma, leidsime end lõpuks kivilihvimise töötoast. Mis oli väga tore töötuba - kivid said väga ilusad ja siledad, lisaks oli tegevus ise erakordselt rahustav. Aga. Kas ma sellest midagi uut ka teada sain? Nope :D

Et siis - me sõitsime kokku peaaegu kolm tundi, et kuulata loengut, mis ei haakunud mitte millegagi, vaadata näitust kividest, mis ei kõnetanud kuidagi, ja lihvida kive, mis oli tore, aga ... millel kasutegurit nagu ka polnud. Teine rühm sai kivilihvimise asemel vaadata kive mikroskoobi all, mis tundub mulle kõige mõistlikum osa kogu selle päeva juures.

Tegelikult on õudselt kahju, et see niiviisi läks. Muidugi võib öelda, et me ise olime pirtsud ega tahtnud midagi saada, aga ausõna, me saabusime väga entusiastlikena. Valmis matkama looduses, õppima tundma Eestis leiduvaid kivimeid, saama teada, kuidas tekkis elu. Kahjuks me seda ei saanud.

Tööd käes

Ma olen riigieksameid hinnanud nüüd vist viis kevadest. Sel aastal siis kuuendat korda? Ma ei tea :D Esiteks on aastad kõik vennad ja liiguvad aasta tasandil väga kiiresti. Ja teiseks on mul eluaegne segadus aastaarvude ja ajavahemike arvutamise osas. Noh et kui ma abiellusin aastal 2010, kui kaua ma siis abielus olen olnud. Kellaga on veel keerulisem, siin kasutan ma alati vaikselt näppe ja saan õige vastuse, nii et põhimõtteliselt probleemi pole.

Igatahes olen ma riigieksameid päris tükk aega hinnanud. Vahel ma ikka mõtlen, miks ma seda teen. Üks asi on muidugi see, et töö eest saab palka. Umbes kolm nädalat, mis mul aega on, toob sisse umbes poolteist Eesti miinimumpalka. Arvestades töö intensiivsust ja vastutust, ei oleks see kindlasti piisav, et mind motiveerida. Teine asi on see, et 300 töö läbilugemine annab mulle meeletu kogemuse, mida ma saan igapäevatöös ära kasutada. Ühelt poolt on mul rohkem ülevaadet, mis probleemid inimestel lugemisülesannetes tekivad. Teisalt suudan ma ka oma õpilaste töid oluliselt kiiremini hinnata. Kolmas (ja mõnikord ma kahtlustan et pea)põhjus on ikkagi prestiiž :D

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Hoopis kahest teisest asjast. Esiteks see, et kuigi ma olin väga ettevaatlik ega öelnud kordagi välja, millist varianti ma hindamiseks ei taha, vaatasid reedel mulle turvakotist vastu just needsamad neljanda variandi tuumajaama vastused. Ütlen ausalt, et ma olin siiralt pettunud. Esimene tutvumine töödega kinnitas mu hirmu - vastused on täpselt sellised jauramised, nagu ma kahtlustanud olin.

Ja mis kõige nummim - kuigi vastused olid tuumajaama kohta, oli võti hoopistükkis olekunihke kohta :D Ehk siis eelmise aasta riigieksami neljanda variandi võti. Igatahes parem olukord kui see, kui aastal 2013 saadeti mu tööd Tartusse. Või aastal 2014, kui mu tööd saadeti mu eelmisesse elukohta. Vähemalt tööd jõudsid minuni ja võtme kättesaaamine oli palju kergem, sest see pole enam nii konfidentsiaalne.

Egas muud kui tuleb tööd teha.

Ja mulle meenus veel üks fakt, mis väärib ülesmärkimist - viimasel muusikaviktoriinil mängiti Cigarettes After Sexi ja ma sain kohe aru, et see on tema, kuigi ma lugu ennast ei teadnud. Selles mängus, mis kujunes väga punktinapiks, oli mul oluline panus :D

emakeel

Ka mina tegin emakeelenädala raames kõiki pakutud teste, et kinnitada endale, et ma siiski oskan eesti keelt. Selgus, et peaaegu oskan.

Selles kuulsas learningappsi killertestis eksisin loomulikult sõnaga privilegeerima, kirjutada võin seda edaspidi õigesti, rääkides ütlen rahumeeli priviligeerima, sest see on suupärasem :D Ma millegagi eksisin seal veel, aga ma ei mäleta millega, sest kui ma nüüd uuesti tegin, sain kõik õiged.

Etteütlust vihtusin ka kirjutada. Sel aastal oli üsna normaalne tekst, laused olid arusaadavad (ka see, et kotis oli tušipott, mitte dušikott :D), aga see, et eesti keeles on sõna plüüs, mitte plüüš, oli paras šokk. Aru ma ei saa, kuidas kõik teised seda teavad. Nii palju kui ma lugenud-kuulnud olen, sai inimestele saatuslikuks reka või 8.b või "olgugi et", aga keegi ei imesta plüüsi üle. Ma jätkuvat imestan.

Kõige rohkem hämmastas mind lõppenud nädalal aga hoopis see, kui lugesin oma kümnendike lugemisülesande vastuseid. See oli üks keeleteemaline tekst (vastavalt nädalale, eksole), kus üks ülesanne oli umbes nii, et "leia teksist kaks argumenti selle poolt, et inglise keel on parem kui eesti keel, ja kaks vastuargumenti ka. Ja anna oma hinnang, kuidas sellega on". Argumentide leidmisega oli nagu ikka, mõni leidis ja mõni ei leidnud, see osa mind ei hämmastanud. Küll aga kerkisid mu kulmud pealaele, kui järjest hakkas tulema laste siiraid mõtteavaldusi, kumb nende meelest siis parem on. Ja on kuidagi kummastav lugeda lauseid "inglise keel on parem, sest selles leian rohkem sõnu." "Kui ma inglise keeles kirjandit kirjutan, pole mul kunagi sünonüümide leidmisega raskusi." Või siis "ka mina mõtlen tihti inglise keeles". Erinevas sõnastuses erinevatelt inimestelt, aga mõte ikka seesama - inglise keel on nende jaoks loomulikum kui eesti keel.

Huvitav on see, inglise keele õpetajad ei tundu seda nägu olevat, nagu läheks õppimine väga ladusalt. Pigem kurvastavad nemadki, et õpilased ei suuda selgeks saada aegade kasutamise põhimõtteid või tajuda stiililiselt sobivat/ebasobivat. Aga vähemalt tunnevad noored ise end inglise keeles väljendades mugavamalt. Seda, et eesti (kirja)keel neile raske on, näen isegi nende pikemaid tekste lugedes. Ja ma ei mõtle niivõrd komasid või kokku-lahkukirjutamist (mis on ka häiriv), aga sellist üldist lauseseadmisoskust. Noh see pisiasi, et kuskil võiks tegusõna olla (mingi kummaline trend on moodustada umbes selliseid lauseid: "Olles kooli lõpetanud." Ja ma ei saa kunagi teada, mis siis juhtub, kui keegi on kooli lõpetanud). Või siis see, et tegelikult saaks rahulikult öelda näiteks Mart elab Tallinnas (selle asemel, et jaurata midagi stiilis "Poiss nimega Mart elab linnas, mida kutsutakse Tallinnaks." Komadest ei tasu selliste lausete puhul muidugi unistadagi.)

Et siis ... RIP eesti keel?

Mis film inspireeriks abiturienti

Mul on püstatud väike tööalane eesmärk - järgmise pooleteise kuu jooksul peavad minu abiturientidest saada väga laia silmaringiga väga head eesti keelt valdavad noored inimesed. Selline väike armas eesmärk :D

Eks me vaatame-kuulame-loeme (ja nemad kirjutavad) nagunii, aga ma tahan neile soovitada ägedaid filme, mida vaadata. Mis oleksid ilusad vaadata, pakuksid põnevust (kaasaelamist) ja inspireeriks, tekitaks mõtteid (, mida kirjandit kirjutades ära kasutada).

Kui ma ise omal ajal kirjandit kirjutama läksin, teadsin täpselt üht asja - valin teema, kus annab sisse kirjutada "Toomas Nipernaadi". See teema oli kenasti olemas. Vaatasin praegu üle, mis teemad tol aastal olid. Sellised olid:

1. "Otsige iseendas ja te leiate kõik." (Johann Wolfgang von Goethe)
2. Keel kui ühendaja ja eraldaja
3. Ajakirjaniku roll ja vastutus ühiskonnas
4. Kergem on lammutada kui luua
5. Väikerahvas tuleviku Euroopas
6. Tänapäeva inimese jumalad
7. Kunsti kestvuse saladus
8. "Ilus ja hirmus on inime ..." (Friedebert Tuglas)
9. Rahvusliku ühtekuuluvuse vajalikkus
10. Eesti maailmakaardil

Julgelt pooltel annaks "Toomas Nipernaadist" kirjutada :D Ma kirjutasin esimesel (mida ma mäletan tänu sellele, et tean, et Goethe oli teemaga kuidagi seotud. Mida kirjutasin, kahjuks enam ei mäleta.)

Ilmselgelt inspireeris mind abituriendina Toomas Nipernaadi tegelaskuju. Lisaks veel terve hulk raamatuid, aga las need jäävad, neist on juba juttu ka olnud. Aga oli ka mingi number filme, mis mulle tohutult meeldisid. Neist mõnda ma isegi mäletan.

Esimene tõsine elamus oli "La vita e bella", mille soundtrack on samuti meeletult ilus.
See oli film, mis mind tõsiselt raputas. Ja oli samal ajal kohutavalt naljakas, eriti kui esimest korda vaatasin ja lõppu veel ei teadnud. Näiteks see stseen on hullult naljakas

Ja jumal kui palju erinevaid kirjandeid saaks selle põhjal kirjutada :D Riikidevahelistest suhetest fantaasiamaailmani välja, vahepeal inimväärikuse, aususe, peresuhete ja eneseteostuse teemadest rääkimata.

Järgmine film, mis mind raputas, oli "Surnud poeetide ühing". Pärast seda on Robin Williams mulle kangesti meeldinud, sest loomulikult on just tema tegelaskuju ja see, mida ta õpetajana tegi, see osa, mis mind paelus. Raamatust lehekülgede väljarebimine on üks ilusamaid filmistseene üldse :D See siis:

Jällegi võimaldab kirjutada tuhandeid kirjandeid, mis käsitlevad inimestevahelisi suhteid, ausust, haridussüsteemi, eneseotsinguid, iidoleid ja mida iganes veel.


Siis meenub mulle "Beautiful Mind". Sealt on mu lemmikstseen suhteliselt lõpus, kus Nash küsib tudengilt (?), kas too on päris, sest ta on uute inimeste (reaalsuse) osas kahtlustav. Ma usun, et kõik saavad niigi aru, et ka sellest filmist annaks kirjutada miljoneid kirjandeid :D

"Trainspotting" oli ka hullult khuul, kuigi praegu suudan meenutada vaid imeilusat Ewan McGregoryt.

Kindlasti oli neid filme veel, praegu lihtsalt ei meenu.

Huvitav on see, kas sellised filmid võiksid ka tänapäevseid abituriente mõtlema panna. Või mis filmid võiksid neid puudutada? On kellelgi mõtteid? Just mängufilmid, mitte dokid (mis on ka väga head mõnikord, aga ma praegu otsin just seda n-ö ilukirjandust).

Kriiside aeg

Minu elus ja selle ümber on praegu terve hulk kriise. Näiteks oli meil eelmisel nädalal üks väga dramaatiline töösuhte lõpetamine, millest detailselt pole viisakas kirjutada, aga mis näitab, et kuigi ma olen palju kordi oma blogis rõhutanud, et meil on koolis väga palju vabadust ja meie kooli töötajad on professionaalid, kelle otsuseid usaldatakse... et see kõik kehtib, aga mitte lõputult. Riiklikust õppekavast päris mööda ikka ka ei saa minna. Kummaline seis on see, et inimest ei saa päeva pealt vallandada (või on mingeid võimalusi selleks? Meil seda igatahes ei toimunud), nii et inimene peab kaks nädalat tööl käima, mis muudab õhkkonna puhkeruumis mõnevõrra ängistavaks, sest noh, kuidas sa ikka lobised mõttetutel teemadel, kui su kõrval istub nutust paistes näoga (eks)kolleeg. 

Selle olukorra tasandamiseks otsustasime kahe teise kolleegiga homme katsetada, kas me suudame igaüks ära süüa korraga terve Härmatise tordi. Asi sa alguse sellest, et üks kolleegidest jagas meiega oma unistust - süüa ära üksi terve tort. Mõnda aega mõtisklesime teise kolleegiga, kuidas see välja peaks nägema, kuniks otsustasime - laseme tal siis näidata :D Solidaarsuse mõttes ühineme ka oma tortidega :D

Ruudil oli vahepeal kriis sellega, et ta sai eesti keeles nelja miinusega. Alguses oli õpetaja öelnud, et lausa kolme sai. Ruudi tunnistas, et tal olid pisarad voolama hakanud selle peale. Eesti keeles!!! Oleks siis matemaatikas, millesse ta teatava ükskõiksusega suhtub, aga tema lemmikaine... Tegelikult ma ei teagi, mis sellest hindest sai, sest Stuudiumisse seda pandud pole ja kriis on vist ka möödas. Nüüd on kriis seoses sellega, et sõber ei ole enam sõber, sest sõbra pinginaaber ei luba sõbral Ruudiga sõbrustada. Pole tegelikult viimased aasta aega lubanud, aga nüüd on teema jälle aktuaalsem. 

Härra H-l on vist keskeakriis. Või kui tal seda pole, siis meil abielukriis. Eks meil algas ju seitsmes abieluaasta ka :D Lahutada pole plaanis, pigem vaagin vaikselt siin, kas tegemist pole depressiooninähtudega. Mitte minul. 

Minu kriis on väga praktilist laadi - lugesin enne just Ruudile ette, kui palju töid mul oleks vaja ära hinnata, ja ta reageeris väga adekvaatselt, nimelt teeskles minestamist. Töid on nii palju, et ma isegi ei kavatse nendega alustada, sest ma ei saaks nagunii valmis. Eks ma kunagi ikka jõuan. 

Kriise leevendab natuke see, et mul õnnestus osta-st lõpuks ometi skoorida PS3 Lego Harry Potter 1-4, mis on uskumatult väheliikuv kaup. Mängisime täna Ruudiga mõnust müügides :D

Miks ma kommentaarid kirjutamata jätsin

Natuke aega tagasi kirjutas Indigoaalane ühel väga põneval teemal. Ta kirjutab muidugi tihtipeale põnevatel teemadel :D, aga seekordne oli haridusest ja haridusteemad erutavad mind väga. Ma pole ainus, nii et kommentaarium oli sama erutav kui postitus ise.

Mul on praegu ajajärk, kus ma ei saa täpselt aru, kuidas ma ennast blogimaastikul positsioneerin, mu enda postituste pikkade vahede järgi on see vist ilmselge :D Aga ka teiste blogide lugemisega on asi kuidagi hootine, nii et vahepeal ei loe ma üldse ja siis kõik korraga järele. Ja see ei tulene ajapuudusest, vaid lihtsalt on nii. No ja seekord sattus nii, et enne Indigo haridusteemat oli just lugenud Ritsiku blogi viimast külalispostitust, mida lugedes ma lihtsalt niiviisi pillisin, et ma ei suutnud isegi kommentaari kirjutada, et ma pillin, sest see tundus nii vähe ja mõttetu ja kõik muu selline. Kogu see hirm ja kurbus ja jõuetus, mis selles loos olemas oli, tuletas meelde kolme aasta tagust olukorda. Lisaks süümepiinu tekitav tänu, et meie perel läks kõik palju lihtsamalt - ei olnud alkoholi, ei olnud narkot, ei olnud tablette ega kiirabiga haiglasse sõitmisi. Samas ka ärritus meditsiini suhtes - kuidas on võimalik, et sellises olukorras laps jäi ilma radikaalsest ravist? Jepp, see põhimõtteliselt sundhospidaliseerimine, mille prl Vaprake üle pidi elama, oli kohutav, aga kokkuvõttes tõi see kasu. Või oli see juhus? Äkki aitas miski muu? Okei, seda ei tea ja ausalt öeldes ei ole vaja vist teadagi.

Igatahes pärast selle postituse lugemist jõudsin siis Indigo juurde, kus vanad sõbrad olid juba kohal ja mõnusalt arutlev vestlus juba käis. Jõudsin minagi oma emotsiooni edasi anda (arvatavasti emotsionaalsemalt, kui ma seda oleksin teinud ilma eelneva löristamiseta) ja siinkohal väike täpsustus - Kaur, ma ei mõelnud otseselt seda, et sina arvad, et õpetajad on ajudeta trollid. See on selline põhimõtteline probleem, mis mind kõige rohkem häirib õptejate endi, aga ka koolijutide juures. Jepp, Eestis on olemas riiklik õppekava, mida üldjoontes peaks järgima. Samas pole riikliku õppekava kõige olulisem osa mitte õpisisu, vaid väljund. Ehk siis just see, mida õpilane kogutud teadmistega peale hakkab. See, kuidas klass õpetaja juhtimisel kooliastme (mitte klassi!) lõpuks selleni jõuab, on iga õpetaja otsus. Kui õpetaja ütleb, et ta peab mingit asja tegema, sest ministeerium nõuab seda, siis see ei ole tõsi. Meil ei ole ühtki õpikut, mis tuleb kaanest kaaneni läbi võtta, pole ühtki töövihikut, milles tuleb kõik ülesanded ära lahendada. Riiklikult kinnitatud õppeavara lihtsalt pole enam olemas, on turumajandus, kus kirjastused müüvad koolidele oma komplekte. Ja neid paganama töövihikuid ei pea igal aastal igale õpilasele tellima.

Kunagi ütles Notsu siinsamas mu enda blogis umbes midagi, et tundub, et meil on kool, kus õpetajat väga toetatakse, igalpool see niiviisi pole. Eks ma sõnastamata kujul teadsin seda ise ka. Lihtsalt ei mõelnud nii sügavalt, et minu jaoks ongi igapäevane normaalsus see, kui mu direktor ja õppealajuhataja kinnitavad, et nad usaldavad minu otsuseid õppeprotsessi juures, sest ma olen professionaal, kes teab, mida ta teeb, kuhu tahab jõuda ja olen võimeline ise oma tee valima. Ja selle nelja aastaga olen ma sellise suhtumisega nii ära harjunud, et vahetevahel läheb mul meelest ära, et kõikjal see nii polegi. Et kõikides koolides ei olegi direktoreid, kes usuvad siiralt, et nende meeskonnas on kõige paremad õpetajad. Meie direktor usub. Ja kui ta kaotab usu, siis tähendab see töölepingu lõppemist. Ka seda on kaks korda juhtunud. Aga neist pole vist viisakas avalikus blogis rääkida :D

Nojah, miks ma seda kõike kommentaariumisse ei kirjutanud? Esiteks tundus see miski, mida ma olen öelnud ja mis ei anna mingit lisandväärtust. Teiseks (palju olulisemaks) põhjuseks oli see, et ma süvenesin ka teistesse kommentaaridesse, k.a sellesse kommentaari, mis viitas SELLELE loole. Ja siis alles pillimine algas. Ja pärast sellist lugu tundus täiesti kohatu rääkida õpetajate hindamisest ja sellest, et nad on professionaalid ja nad suudavad iseseisvalt mõelda ja ... üldse kõigest. Waldorfkool ütleb, et nad ei saa hakkama käitumusliku eripäraga? Süsteem, mis enam-vähem sunni korras saadab 8-aastase lapse, kes ei kohandu, eriinternaatkooli? Selle kõrval on kõik probleemid väikesed.

Ja nii need kommenataarid kirjutamata jäidki.

Ka sel aastal lõpetati

Täna oli meil lõpetamine. Sel aastal oli kuidagi vähe lilli. Ja seda ei pannud tähele ainult mina, vaid ka teised. Mitte et keegi otseselt arvet peaks, kes toob lõpetamisel õpetajatele lilli, aga mõni jääb lihtsalt silma. Ja administraatorilauas jäi see eriti hästi silma, sest tavaliselt tuuakse sinna kokku päris kena kimp, aga seekord said nad täpselt ühe gerbera :D

Mis mind tegelikult siiani peaaegu et nutma ajab, pole üldsegi seotud lilledega. Meil oli päris palju medaliste. Eks meil oli palju lõpetajaid ka. Ja medalistidega on see lugu, et ette kutsutakse ka nende vanemad. Sel aastal oli meil suisa minister kohal, kes medalid ja tänukirjad üle andis. Enne seda, kui me üldse pidulikku saali kohale jõudsime, kohtus meie rongkäik ühe suhteliselt agressiivse isaga, kellele miskipärast ei meeldinud ei korraldus ega miski muu. Natuke aega hiljem (medalite kätteandmisel) selgus, et tegemist oli ühe kuldmedalisti isaga. Kogu see kätlemise ja tänamise situatsioon oli hästi kummaline kõrvalt vaadata, eriti hilisem lavalt lahkumine, kus isa lihtsalt tormas oma pisikese naise juurest minema.

Veel mõnda aega hiljem selgus, et sellest isast õhkus korralik alkoholivine ning ta oli ka kooli helistanud ja administraatorit suisa sõimanud, suutmata tegelikult väljendada, mis mure tal on.

Ma läksin selle kõige peale hästi kurvaks. Mõtleks vaid, su laps lõpetab gümnaasiumi kuldmedaliga, see on nii ilus ja uhke päev. Ja sina võtad oma nina niiviisi viltu. Mul oli lapsest nii kahju, tema jaoks võis see situatsioon olla õudselt vastikult piinlik.

Liiga palju informatsiooni

Mul tuleb töös ikka teinekord ette, et ma tunnen, et see oli nüüd info, mida ma ei tahtnud teada. Või et ma ei oska selle infoga midagi peale hakata. Kõige tavalisemad on igasugused joomiste ja suitsetamistega seotud asjad, mida ikka siit ja sealt mõnikord kuuleb. Kuna ma olen ka ise gümnaasiumis kunagi käinud, läheb sedasorti info ühest kõrvast sisse, teisest välja. Või nagu Ruudi just täna avastas, et tegelikult võiks öelda, et ühest kõrvast sisse, ninast välja.

Ühesõnaga, joobes olekuga mind väga ei ehmata. Aga mõned asjad mõjuvad kuidagi tugevamalt.

Ma ei mäleta, kas ma olen seda varem ka kirjutanud, aga üks esimesi selliseid "liiga palju informatsiooni" hetki oli juba tükk aega tagasi, kui üks abituuriumi noormees täiesti möödaminnes küsis mu käest: "Kas sa ikka tead, et suurem osa gümnaasiumipoistest ei kanna aluspesu?" Fakk, ma ei saanud mitu nädalat ühtki poissi normaalselt vaadata :D Mitte et see oleks minus mingeid seksuaalseid mõtteid tekitanud, aga kummaline oli :D

Teine selline tugevam lugu oli eelmisel aastal, kui ma ühe uue klassi (11.) esimesi kirjandeid lugesin. Täiesti rahulikult lugesin ja märkisin puudvaid ja üleliigseid komasid, kui järsku jõudsin ridadeni: "Mul on endal pooleteistaastane poeg /.../" Raputasin pead ja lugesin uuesti. Tõesti oli niiviisi kirjas :D Ja sel tüdrukul ongi tore väike poeg, olen neid nüüd mõnikord tänaval kohanud, väga armas noor perekond on :)

Kirjanditest saab üldse õudselt palju asju õpilaste perede kohta teada. Ja nende suhete kohta. Ja loomulikult nende alkotarbimisharjumuste kohta.

Ja nüüd siis sellenädalane huvitava teabe olukord. Oli kirjanduse arvestus. Kümnendas klassis. Viimane ülesanne seisnes selles, et tuli nimetada üks kursusel käistletud (kirjanduslik) tegelane, kellega õpilane tunneb kõige suuremat sarnasust, ning põhjendada oma valikut. Palju erinevaid variante oli - kes tundis end Dorian Grayna, kes Toomas Nipernaadina, kes Punamütsikesena. Ja siis oli üks tüüp, kes kirjutas, et tema on kõige rohkem Gilgameši moodi. Samamoodi natuke taltsutamatu, kohati agressiivne, otsib ennast alles. Ja biseksuaalne.

Ma ei tea nüüd :D Kindlasti mitte ei ole mul midagi selle vastu, et keegi on bi. Aga kas ma seda fakti oma õpilaste kohta tahan teada? Pigem mitte :D

Jälle esimesed korrad

Mõningad asjad vajavad kirjapanemist, et ma hiljem ikka teaksin, et just nüüd, 2016. aastal veebruaris need juhtusid.

Esiteks sain ma täna esimest korda elus päriselt koera käest hammustada. Okei, see ei ole võib-olla päris täpne, ma nimelt pole siiani veendunud, et see konkreetne koer tahtis mind hammustada, minu hammustunud olek võis tuleneda ka sellest, et ma panin oma käe tema hammaste vahele, kui ta parajasti oma suud liigutas, et haukuda. Igatahes jäi koer lolli näoga vaatama, mina veritsesin. Uskumatu, kui palju verd võib tulla ühest sõrmest. Kuna Ruudil oli kohe muusikakoolitund algamas, sõitsin kangelaslikult autoga, pärast vaatasin, et käigukang on verd täis tilkunud. Praegu pole tegelikult viga enam midagi, aga hr H-le pidin lubama, et lähen homme teetanusesüsti tegema.

Teine lugu on veel põnevam. Ma nimelt kuulsin esimest korda elus enda kohta räägitavat kuulujuttu. Kusjuures jutt ise räägib sellest, et ma tahtvat õppealajuhatajaks saada. Mina?!?! Oleks siis tõesti jutt sellest, et ma petan oma meest või kavatsen sugu muuta, need oleks vähemalt natukenegi loogilised :D

Muidu hindan siis proovieksameid. 46 kirjandit on juba hinnatud, ainult 20 on veel. Ja siis 66 lugemistesti. Hea, et viimase poole aasta jooksul on kaks meie kooli õpilast linnast lahkunud. Õnneks just minu keelerühmadest, muidu oleks asjatu minek olnud.

Tegelikult on närvid kergelt läbi küll, eriti kui ma lugesin ühel konkreetsel teemal kirjutatud kirjandeid. Teema oli muidu umbes selline: kirjuta 400sõnaline arutlev kirjand, kus analüüsid Eesti rahvastiku vähenemisest ja ümberpaiknemisest tulenevaid probleeme.

Mida teie arvates peaks sel teemal kirjutama? Nii üldjoontes. Minu ja õpilaste arusaam igatahes erines päris olulisel määral.