Imeliselt nurjatu beebi teine poolaasta

Enne veel kui kell kukub ja mul polegi enam pärisbeebit, vaid on juba 1-aastane suur tüdruk, püüan siis visandada selle imenunnu viimaste kuude tähtsündmused ka. 

Ma jäin oma kokkuvõtetega pidama augustisse. Iseenesest on see loogiline, sest septmebrist kolisime ja sealt edasi on siiani olnud mu elu motodeks "On, nagu on" ja "Üks päev korraga". Ehk meie oma kodu alles valmib, meie oleme asenduspinnal, aga kuna keegi ei osanud aimata, et see asenduspinna aeg nii pikalt kestab, üürisime selle ühe vähestest korteritest, mida väga lühikeseks ajaks üürida sai. Ja tehniliselt on see liiga väike meile. Ma tean, et on inimesi, kes elavadki sõbralikult koos ja puha, aga ma olen pmts terve elu elanud kohtades, kus on eraldusvõimalused. Ja samamoodi on elanud Suur Vend. Nii et see elu kahetoalises on olnud mõneti väljakutseid pakkuv. Või noh, mis kahetoaline. Elutuba on koos köögiga, mis tähendab, et tegelikult on siis tegemist ühetoalise korteriga. Aga elus me oleme. 

Beebivälistest asjadest on lisaks korteri ehitamisele teemaks muidugi Suure Venna õpingud, mis kulgevad äärmiselt kenasti. Kui ta esimese kuu oli võibolla natuke ärevil ja üksi nig tundis, et kõik teised on temast targemad ja osavamad, on ta nüüdseks kooli täielikult sisse elanud, võtnud omaks, et ta tõepoolest ei lõpeta medaliga, ning tal on usk, et see on kui mitte terve Eesti, siis vähemalt Lõuna-Eesti parim kool koos parimate õpetajatega. 

Mingitel mõnevõrra segastel asjaoludel alustasin novembris ka mina selles kooli töötamisega. Poole koormusega ja täie teadmisega, et see on suht hull otsus, aga ... on, nagu on. Ja üks päev korraga.

Nüüd siis aga peategelane ise. 

Oi, bljääd, milliseks nurjatuks beebiks Matilda on kasvanud :D Tal on mõnus muie sünnist saati suunurgas olnud, nüüd näeme seda lihtsalt tihedamalt. Ta teab täiega hästi, mida ta teha ei tohiks, vaatab sulle otsa, raputab pead, muigab, ja teeb. Lisaks juhtus see, mida ma ka algusest peale kartsin, ehk magamine ... ei ole kuigi roosiline. Selle nelja kuuga, mis me nüüd ülikoolilinnas elanud oleme, on ta välja kasvanud oma hällist, maganud vahepeal madratsi peal, seejärel komandeeritud beebivoodisse, kus ta siis vahelduva eduga magab. Me mingil hetkel kolisime oma madratsiga tema voodi ette maha. Öösel ärkab ta siiski korduvalt ja tahab uuesti uinumiseks rinda. Ja mul pole südant seda talle keelata, sest mu süümekad seoses sellega, et 10-kuuse beebsi kõrvalt tööle läksin, on nagunii suured. Samas pole see vist siiski nii hull, sest ma ei tunne tapvat füüsilist väismust. Jepp, ma tunnen vaimset väsimust, aga see on hoopis üks teine lugu. Ja üks sõbranna, kel on kuu aega vanem tegelane, tegi vahepeal väikese tööotsa ja ütles nüüd, et ei-ei, ta ei jaksa rohkem, sest ta on nii magamata. Ütleme nii, et magamatuse pärast ma pole mõelnud, et ei tahaks tööd teha. 

Sööb ta jätkuvalt hea meelega kõike, lusikas on selline so-so, kahvel tuleb välja, kui on sobiv söök. Ja no põhiliselt on lihtsalt näputoit. Püreed annan talle ise lusikaga, sest ma lihtsalt ei kannata plädistamist, kui ta seepärast hakkab hiljem iseeseisvalt sööma, siis hakkab. Lemmiksöökidest on ikka klassikalised beebide asjad - banaan, leib, aga ka (frii)kartulid, verivorst ja mida iganes pakutakse. Hambaid on 4 - kaks üleval ja kaks all. Tulid need hambad normilt, põhimõtteliselt sain aru, et hambad on tulemas, aga ei midagi kohutavat.

Arengute poole pealt võib märkida, et aastane Matilda ei käi veel. Seisab ilma toeta ja teeb ka üksikuid samme, aga muidu tahab ikka tuge. Kükitada ja kükist üles tulla oskab ilma toeta. Armastab ronida igale poole - trepist üles, laua peale, aknalauale... Vabal ajal armastabki ronida kõikjale ja siis ringi vaadata, loomulikut sahtleid avada ja tühjendada, viimasel ajal ka täita. Enam-vähem on selge, kuidas mängida nii, et näpud ei jääks sahtli vahele. Oma mänguasjadega mängib ka hea meelega - paneb torni otsa mänguasju, paneb oma kopsikutesse asju ja võtab välja, vaatab raamatuid. Mõnikord joonistab pikalt, kusjuures üsna hästi paberi peale. No siis muidugi peegliga suhtlemine ja pesumasina häkkimine. Muusika üldiselt meeldib ka, plaksutab, ümiseb ja kõigub kaasa, kui head lugu kuuleb.  

Sõnu nagu pole. Lobiseb küll, meist aru saab ja väljendab oma soove üsna selgelt, näiteks kui rohkem süüa ei soovi, tahab, et keegi kanalit vahetaks, või kui mõni inimene talle ei meeldi. Sõnadest on olemas mingi aitähi-laadne asi ja mingi da-daa-laadne ka. Ja siis on mingi ömmm, mis näib tähendavat kõiki usaldusväärseid inimesi ehk mind, issit ja suurt venda. 

Võõraste inimeste osas on see, et ta loomulikult ei ole kohe valmis nendega füüsilisse kontakti astuma, aga minu või abikaasa sülest vaatab hea meelega. Ja kogu see häbelikkus läheb üldiselt nii 10 minutiga üle. Ja siis läheb mölluks üldiselt. Kui ma tööle läksin, siis direktor ütles, et võtad beebi tundi kaasa, meil palju beebisid käinud. Ja kui mul siis ükskord olude sunnil see saatana sigidik kaasas oli, küsis seesama direktor murega "Kuidas te ta ära händlite?!?!". Aus vastus on, et ei händligi :D Mina olen tegelikult suhteliselt harjunud, et kõiki tema tegevusi saadab vali sisekõne, aga isegi herr Keemikul on kohati küsimusi, miks nii häälekas kõik on. Ühesõnaga teda on palju, ta on intensiivne. Samas on juba praeguses vanuses võimeline pikalt keskenduma oma asjadele, ise endale tegevust leidma, proovima-proovima-proovima mõnd rasket (ja keelatud) asja. 

Kokkuvõttes - terve aasta imelist beebit, mis siis et nurjatut. 

Ülevaade veekeskustest ehk Matilda 7. elukuu

Üks sündmusi täis suvine kuu on taas mööda saanud ja lõpuks ometi ei pea ma häbelikult endale tunnistama, et tegelikult on Matilda ainult kuskil tagataustal tiksunud ja põhifookus on millelgi muul. Sel kuul on Matilda olnud täitsa samaväärne kõigi teistega :D Aga asjast siis.

Kõige põhilisem siis kohe alguses - 6 kuud ja 2 nädalat vana Matilda sai lõpuks liikuma. Ma saan aru, et iga ema vaatab uhkusega oma last ja arvab, et just tema laps teeb asju imehästi, aga ausalt, Matilda roomamistehnika on tõesti üks ilusamaid, mida ma näinud olen. Väga jõuline, puhas, efektiivne. Praeguseks teeb ta küll juba väga palju ettevalmistusi käputamiseks, nii et seda imeilusat roomamist on vähem, kuid siiski. Ettevalmistused toimuvad ka istumiseks, mida ootan juba väga. Kui palju lihtsam oleks tal oma asjadega mängida, kui ei peaks seda ainult kõhuli tegema! Mitte et ta otseselt mänguasjadega mängiks, sest nagu iga normaalne pooleaastane püüab ta igal võimalikul ja võimatul juhul kaasata oma mängudesse pärisasju (pult, telefon, juhtmed, prügi), aga mõnikord ikka juhtub. Näiteks meeldib talle oma torni küljest võtta asju, veeretada purki, vaadata raamatut. Tegelikult tema lemmikmänguasjade osas iseloomustab olukorda kõige paremini pealtkuuldud vestlus Matilda ja issi vahel.

Matilda: agyjsedlksj

Issi: Matilda, ma saan aru, et sa oled kuri, aga mina ei pannud sinu närimisasju endale jalga, vaid sina närid minu aluspükse. 

(Ta võtab neid puhta pesu korvist loomulikult. Sokke ka. )

Igatahes ootan, et ta hakkaks istuma, et me saaks mängida palli ja klotsitorni ja kindlasti midagi veel. Praegu on minu õpetatud mängudest parim "Asjade kastist välja võtmine". Tõele au andes - see ongi hea mäng. 

Ja talle hullult meeldib, kui ma mängin, et Ikea leopard räägib ja üldse liigutab. Peeglid ka jätkuvalt.

Söömise osas on seis ses mõttes sama, et ikka meeldib talle kõik, mida pakkunud oleme. Ja pakkunud oleme palju... Selliseid kahtlaseid asju küll lihtsalt keele vastu maitseks, aga näiteks toorest sibulat ta sõi ja tükk aega mõtles järele, et mis just juhtus. Praeguseks oleme jõudnud kolme toidukorrani päevas, üks lihaga püree, üks puuviljapüree/piimapuder ja mingi puuvili. Olen ka päris palju tükke talle andnud ja ainult kaks korda jalgupidi üles tõstnud, et tükk kurgust välja tuleks.  Söögitooli veel ei kasuta, sest ta ikkagi ei istu veel ja teiseks ei näe ma mõtet siia koju midagi osta, sest nagunii tuleks see suht kohe ümber kolida. Nii et sööb ta oma BB toolis.

Kui söömisest juba räägitud, siis teine baastegevus ehk magamine... ei ole nii mõnus ja paigas. Jällegi. ma saan aru, et võiks olla palju hullem. Ta viimastel aegadel ärkab hommikul kell 7 ja õhtul läheb magama kaheksa ja poole üheksa vahel. Muutunud ei ole see, et panen ta õhtul voodisse ja seal pusserdab ta end ise magama. Tüütu osa on see, et kui esimese une teeb ta veel enam-vähem viisaka 4-tunnise, siis edaspidi virgub iga kahe, vahel korra ka tunni tagant (see hommikune kella 5 paiku ärkamine), mõnikord on ka 3tunnised uned. No ma ei tea, see laps magas väiksemana 7+ tundi järjest, siis sõi ja magas 3 tundi otsa :S Aga ma olen tänulik, et pole mingit uinutamise jante, ka öösel magab ta kohe edasi ja tegelikult ma üldiselt tean ärkamisi eelkõige seetõttu, et ma märgin need äppi üles, mitte seepärast, et ma ise väga üles ärkaks, kuigi ma jätkuvalt imetan istudes, mitte lamades. Mul ikka veel pole kaisubeebit. Aga jah, selline järjest 10 tundi magada tundub erilise luksusena. Ja ma nüüd ei tea, kumb kumba mõjutab, et päeval magab ta ikka veidralt. Ärkveloleku aken on veninud nüüd 3,5 tunni pikkuseks. Ja vabalt võib olla nii, et ta teebki päevas 3*20 minutit uinakud. Kui ta teeb pikemad (praegu näiteks hakkab juba kaks tundi täis saama), magabki üldse kaks korda (kuigi tema vanuses peaks nagu veel kolm korda magama). Üldiselt lasen tal teha seda, mida ta tahab, välja arvatud see, et õhtul pärast kuut ei maga, siis tuleb juba poole kaheksani vastu pidada ja ööunne minna. Ja ka see toimib kenasti. 

Igasugusteseid sotsiaalseid ettevõtmisi jagus sellesse kuusse mitmeid. Juba koju kätte tuli tervelt kaks sünnipäevapidu ja kodust väljapoole viis meie tee korduvalt ja korduvalt veekeskustesse. Ütleme nii, et sellest lapsest on saanud täitsa korralik veeloom. Me oleme nüüdseks käinud sellistest kohtades:

1. Suure-Jaani tervisekeskus - suht okei, aga jätkuvalt näib mulle, et Suure-Jaanis on õhk jahe. Muidu kohti, kus beebiga ujuda, on (beebide bassein, madalama veega bassein möllamiseks), aga ma ei tea, kas jaheda õhu pärast või ongi seal ka vesi jahedam, meeldib mulle vist käidud kohtadest kõige vähem, sest mul lihtsalt hakkab seal külm. Samas on seal paraja temperatuuriga saunaruum olemas, sealgi käisime Matildaga korduvalt. Aga jah, üks sooja veega mullivann, palun. Duširuumis on Ikea Antiloop, aga mähkimislauda vist pole (vähemalt ma ei märganud ja seega ei kasutanud).

2. Tõrva veemõnula - ka suht okei beebiga. Mullivann on soe, põhimõtteliselt on madala veega koht, kus beebiga olla, minu meelest olid duširuumis ka Ikea antiloobid (Matilda hakkab nutma juba siis, kui ta neid eemalt näeb, nii et ma väga ei saa neid kasutada abivahendina), mähmikislauda ma ei mäleta. 

3. Tartu V-spa - noh, see on see veider koht, mille suhtes mul on nagunii vastakad tunded. Ma lihtsalt ei saa aru, kes on selle koha sihtrühmaks. Päris alguses oli see vist n-ö täiskasvanutele mõeldud lõõgastuspaik, natuke kallim ja natuke peenem kui Tartu teine veekeskus Aura. Aga üsna kähku hakkasid seal käima pered ja praeguseks on see täiega perespaa. Lihtsalt see ebamugavus, et kuna seal pole mõeldud sellele, et tegelikult võiks mõnus olla nii lastel kui ka täiskasvanutel, siis ... minu meelest pole täiskasvanutel seal eriti mõnus olla :( Ja ma viibisin V-spaas kahe lapsega, üks küll beebi, aga teine väga aktiivne 7-aastane, mis võiks mu südant mõnevõrra leebutada, aga ei :D Ok, saunaosakond on sealgi ju eraldi, aga ausalt öeldes ei meeldi mulle nende saunaosakond ülemäära palju. Aga jah, mul on raske andeks anda seda, et mu lemmikatraktsioon (Jaapani vann) on vaatega lastebasseinile. Ei, see ei ole lõõgastav. Ja no see, et suplusbasseinis pole ruumi supelda, sest seal on lapsed, on jamps. Mis seal siiski hästi on - ühine riietusruum kindlasti. Mugav mähkimisnurk ja duširuumi tool. Soe õhk ning soe vesi ja piisavalt palju lebotoole. Ehk et kokkuvõttes on seal beebiga üsna mugav. Kui kõik need vanemad lapsed kõrvale jätta. Kevadise V-Spaas pikemalt elades saime spaas käia sellisel kellaajal, kui seal polnud teisi inimesi, ja siis oli täitsa ok. 

4. Tartu Aura - mu kogemus on nüüd küll ainult sellega, kui võtta koos saunaosakonnaga pilet. Ja kui seda teha, siis soovitan küll. Riietusruumis on mähkmislaud, beebipesu abivahendid on duširuumis olemas, õhk on soe. Saunaosakonna mullivann ja Jaapani vann on mõnusalt soojad, sealsamas on ka mõnusad lebotoolid, kus Matilda minu süles oma kolmveerand tundi magas, nii mugav ja lõõgastav koht. Hullamise ala on noh... hullamiseks, sõitsin ka ise torudest alla (üks on ikka täiega kiire). Lastebassein on ka toreda atraktsiooniga, lisaks on kohe lastebasseini kõrval kaks sauna, mis on ülimugav, kui sul on kaasas natuke vanemad lapsed kui beebid :D Seal osakonnas on ka see vahva ruum, kus saad kogeda erinevaid vihmasid (troopika jne), see on päris jahmatav kogemus. Proovige :P Üks kummaline asi on see, et baaris tuleb maksata kas kaardiga või sularahas, n-ö käepaelga maksta ei saa. See on pisut ebamugav lahendus. Siiski on Aura vägagi mõnus perespaa, vb mitte nii ilus (saunaosakond siiski meenutab natuke spordikooli duširuumi), aga täitsa vahva.  

5. Ja mu lemmik oli ja on Pärnu Terviseparadiis. Mulle meeldib nii hullamise ala (mägijõgi on kõige lahedam veeatraktsioon Eestis) kui saunaparadiis (juba sisekujundus on seal kena, pluss Jaapani vann on eriti kena ja eriti kuum.) Igatepidi soe ja mõnna koht, riietusruumis on olemas söögitoolid, veekeskusesse saab beebi kaasa võtta kohaliku turvahälliga, mis on väga nunnu lahendus. Me muidu oleme kasutanud enda oma, kui pikemaks viibimiseks läheb, aga noh vesi ja piss ikka panevad mõtlema. Nendesse laenu omadesse rätik alla ja väga hea on. 

Sellised kogemused on siis meil olnud. Vahenditest nii palju, et Matildal on Little Lambi ujumismähe, mis töötab kenasti, Speedo beebide ujumisrõngas, mis talle ka väga hästi meeldib, ja kõige tavalisem beebide kapuutsiga saunarätik. Rätikute osas on V-Spaa lahe, sest neil on beebidele minipontšod, mis on ülinunnud. Olen mõelnud Matildale ka sellist osta, aga muudkui läheb meelest. 

Igatahes oleme jõudnud beebiga sinnamaani, et vett ta enam ei karda. Ta siiski ei uju vee all, aga ta saab hakkama sukeldumisega, nii et temaga saab täitsa mõnusalt spaatada. 

Selle kõrvalt väga palju muud ei jõudnudki teha peale jalutamise ja koduse lebotamise. Tore juuli oli :) 

Ja seitsmekuune Matilda on 69 cm pikk ja kaalub 7330 grammi.

Vastsündinuea lõpp

Kõigepealt aitäh Kaamosele heade soovide eest (tundus veider kommentaarile nüüd vastata)! 

Aga muidu siis kolm kuud beebit ongi täis ja aeg on kokkuvõteteks. Kolm imelist kuud :D Ma saan aru, et kordan ennast, aga see lihtsalt on nii. Väike Matilda areneb jõudsalt, sööb ja kosub kenasti, magab suhteliselt kulda ja on väga suure osa ajast väga heas tujus. Aga lähemalt siis ka.

Kui 2 kuud täis said (see oli esmaspäev), siis kohe järgmisel päeval osalesime esimest korda beebide võimlemisringis, mis oli väga tore. Matilda oli selgelt kõige noorem (teised olid pigem 4-kuused) ja seepärast ka kõige rohkem nunnutatud. Juhendaja kasutas teda mannekeen-nukukesena, kelle peal harjutusi ette näidata. Tänu sellele märkas ta, et Matilda on natukene kerest kange ja eelistab paremat poolt (loomulikult hakkas mul nüüd peas kummitama Dagö "Vaadake vaid paremat poolt"). Seda mõlemat olin ka ise märganud ja kui järgmisel päeval teise elukuu arstikontrolli läksime, saime suunamise füsioteraapiasse, kuhu me saime küll aja alles kuu lõpuks, kui see kangus tegelikult hakkas juba üle minema. Võimlemisringis saime märtsis käia veel ühe korra, sest tegemist on popi kohaga, kuhu me lihtsalt ei saanud igal nädalal kohta. 

Igasugustest käimistest veel nii palju, et kahel korral käsin koos beebiga tööl. See oli väga lõbus, sest kuigi ma olin palunud oma ema igaks juhuks appi, oli reaalsus selline, et noored seisis järjekorras ja palusid: "Kas mina võin ka beebit süles hoida?" Esimesel korral jätkas Matilda kommet magada kõik sündmused maha, kuid teisel korral, kus mul tegelikult oli plaanis tavalist tundi teha, ta seda enam ei teinud. Nii et olin sunnitud seisma klassi ees ja samal ajal last hüpitama. Kuniks üks neiu hüpitamise osa üle võttis :D Ühel korral käisime ka hr Isa tööl, aga see oli ses mõttes igavam ettevõtmine, et olime kahekesi (mina ja Matilda) hr Keemiku kabinetis ja pärast tegime lihtsalt tiiru puhketoast läbi, et näidata, milline ilus laps meil on. Veel käisime prl Matemaatiku sünnipäeval (mille M. oleks meeleldi täielikult maha maganud, aga pärast 3 tundi magamist ajasin ta siiski üles) ja õepoja 18. sünnipäeval, mis läks magamise mõttes hästi, sest nad elavad meist nii 2 tunni autosõidu kaugusel ehk Matilda magas mõlemad sõidud maha ja oli sünnipäeval popp beebi. Kahel korral külastasime ka Tartu sõbrakesi Hertat ja Hermanit (ja muidugi nende vanemaid), esimesel korral sel päeval, kui Matilda sai oma rotavaktsiini (mille mõju oli täpselt selles, et Matilda magas väga palju tol päeval) ja teine kord sel märgilisel päeval, mil käisime notaris (sündmus, mille Matilda algusest lõpuni maha magas). 

Eelmisele lõigule jätkuks sobiks öelda, et Matilda oli ka oma kolmandal elukuul väha vahva magaja. Päeval muidugi järjest vähem, kuigi üks selline 2,5-3tunnine uni on, aga ülejäänud on pigem tund või isegi pool. Hommikul ärkab ta nii kaheksa paiku, natuke annab venitada, aga üldiselt pigem mitte. Õhtul läheb magama poole kümne ja kümne vahel (seda kusjuures ei muutnud ka kellakeeramine). Enne seda on vann, siis pudel issiga (120 ml) ja siis voodisse, kus ta joriseb end 5-20 minutiga magama. Et ei mingit jama uinutamisega pole tekkinud. Päeval üldsiselt samamoodi sööb kõhu täis ja magab, siis lihtsalt vankris või diivaninurgas. Öösel sööb esimesel korral suurusjärgus kella kolmest ja teisel korral umbes kuuest. Ja üldjuhul sööb ja magab. Kusjuures nüüd seoses sellega, et päike tõuseb varem, näen ma, et ta tõepoolest öösel magab, kui ta sööb. Üks kord juhtus nii, et mul tuli tema söömise ajal köha (kell 3.10), mis ehmatas last nii kõvasti, et järgmine kord magasime kell 5.10. Aga muidu pole öiseid üleval olemisi tema pärast olnud. 

Arengu osas on tekkinud veel rohkem lobisemist ja veel rohkem suhtlust mänguasjadega. Rõõm erinevate inimeste üle on suurem, nt tekib hea tuju juba eemalt isa või venda nähes. Ja no see vannitoas elav beebi on ka hullult tore semu Matilda arvastes (täiega huvitav oleks teada saada, mida ta mõtleb, nähes titat sellesama inimese süles, kelle süles temagi on). BB tool meeldib nüüd lapsele päriselt, ta on aru saanud, mida peale hakata nende lilledega tooli küljes, ja naudib kiikumist. Mänukaare all lobiseb koaalaga ja virutab talle teadlikult, aga üldjuhul üritab end kõhuli keerata. Seda viimast suudab teha selle piirini, et kõht on pmts maas, aga pea on vales kohas ja see ajab ta nii vihale. Tegelt on hullult äge vaadata, kuidas ta pingutab, kehas on iga lihas töös, aga no see pea, eksole. Lisaks pn huvitav see, et inimeste iseloom tundub olevat siiski kaasa sündinud. Matilda üritab täiesti vihaga, on näha, kuidas see, et ta ei saa hakkama, paneb teda püüdma ja pingutama. Samal ajal Suur Vend isegi mitte ei üritanud ennast keerata enne, kui ühel päeval selle lihtsalt ära tegi. Ütleme nii, et poeg on minusse ja tütar isasse. 

Mina ise ... olen vaimses mõttes mingis veidras kohas. Sünnitusjärgsest depressioonist räägitakse päris palju ja jagatakse ka soovitusi, mida teha oma vaimse tervise heaks. Kehv osa on see, et need soovitused meenutavad mulle natuke seda, kui eelmise MASU ajal, mil mul oli majanduslikult väga raske, anti soovitusi, kuidas oma olukorda parandada. Stiilis "ära osta kohvi kaasa" või "lõpeta ajakirjade tellimused, kui sa neid ajakirju nagunii ei loe". Ehk siis soovitusi, mis aidanud mind edasi, sest nagunii ma kohvi ei ostnud ja ajakirju ei lugenud. Praegu on siis põhiliseks soovituseks "puhka!". Ja see, et jäta need majapidamistööd, sest tähtsam on ... noh puhata :D Mul ei ole mingit vajadust puhata, sest ma olen puhanud. Füüsiliselt. Ja kui ma majapidamistöid ka ei teeks, siis ma ei tea, mida ma veel teha võiks :D 3-kuune beebi on imearmas ja puha, aga sellise pikema seltsilisena siiski intellektuaalselt pisut vähestimuleeriv. Samas selle vastu on mul esiteks see 16-aastane, kellega täiega ägedad asju arutada. Ja sõbrannad, kellega jalutamas käin. Ma käin iga päev pikal jalutustiirul, vahet pole mis ilm on. Kuulan inspireerivaid ja toetavaid podcaste. Teen abikaasale draamat ja nutan (peaaegu) ilma häbitundeta. Mul on käepärast vanemad ja õde, kelle juurde alati külla minna või kellele helistada. Mul on majanduslikult kõik hästi, erinevalt paljudest teistest tõusis nt abikaasa palk uuest aastast märkmisväärselt, mis tasakaalustab suure varuga ära selle, mille mina VH-l olles kaotan oma viimase aasta palgast. Mul on tööalased väljakutsed, märtsis oli taas uurimistööde kaitsmine, tegelen riigieksamiga, UWC koolides on mul kokku 7 õpilast, kellele anda tunde, kelle töid lugeda, kelle tegemisi tagasisidestada. Ja seda saan teha siis, kui mul endal on tunne, et jaksan (no tunnid on suurusjärgus kokku lepitud, aga ka neid saan liigutada, kui tahan). Lisaks on Matilda väga lebo beebi, kes tõesti tegutseb väga kenasti omaette, nii et ma osalen tema mängudes pigem seepärast, et imelik on jätta 3-kuune matile ja minna ise telefoni skrollima. Ehk siis ... paberil tundub, et kõik peaks olema hästi. Aga no kurja need hormoonid :S Ma kardan, et need hormoonid toovad praegu üles kõik mu lahendamata porobleemid alates vähemalt esimesest koroonaisolatsioonist, mis pani kõva põntsu mu vaimule. Võibolla isegi kuskilt kaugemalt, aga neid pole ma veel avastanud. Igatahes lähen uuel nädalal kliinilise psühholoogi juurde. Vaatame, kas ta aitab mind kuskile otsa peale, sest mul endalgi on vaimselt kurnav olla nii ebastabiilne, täiega bipolaarne tunne on :S Loodame igatahes parimat!

Lõpetuseks aga siis see, et 2 kuu vanuse Matilda parameetrid olid 58 cm ja 4610 g, kolmanda kuu (ebaametlikud) andmed ja 60 cm ja 5300 g. 

Mõnusa Beebi 2. kuu

Teine kuu (mis oli küll lühem kui esimene) on nüüdseks möödunud ja minu rõõm beebist pole kustunud. 

Beebi on ikka veel paras magaja-beebi, lihtsalt enam mitte niiii kuldmagaja kui esimene kuu. Siiski on tal harjumus magada pikki unesid nii päeval kui öösel (kuigi päeval võib vajada abi sellest 45 minuti piirist üle saada). Päeval on pikk uni 3 tundi (kauem ma lihtsalt ei lase, sest ööpäevas on siiski mingi sünnis arv tunde, mida võiks kasutada magamiseks ja ma ise eelistan öid), tavaliselt nii umbes 2 tundi, öösel on viimasel nädalal olnud esimene uni enam-vähem 5 tundi ja siis teine nõks lühem. Uuesti magama jäämine on kohati probleemne, see on miski, mida Ruudi ajal polnud. Tema ärkas, sõi ja magas edasi. Matilda ärkab, sööb ja nii mõnigi kord jääb ägisema. Üldiselt lepib lutiga ja lõpuks magab, aga täna (vägagi heal ööl) panin vahemikus 3-4 talle 3 korda lutti suhu. Ehk siis juba suigatasin, et uuesti ärgata, et see lutt üles leida, suu üles leida ja need siis ühendada. Õhtune magamajäämine on nii ja naa. Rutiin on paigas - vann, pudel koos issiga (isa-tütre sideme tugevdamiseks ja ka selleks, et mina ei peaks olema asjasse segatud õhtuti), siis oma voodisse. See töötas päris hästi mingi aeg (pmts panin voodisse ja magas), aga nüüd viimase nädala jooksul on läinud uinumiseks nii mõnigi pisar (Matildalt) ja nii umbes pool tundi. Esialgu midagi muutma ei hakka, aga eks paistab. 

Magab ta ikka diivaninurgas (päeval) või oma korvis meie voodi kõrval (öösel). Hommikuti ka meie kaisus, aga see ei ole päris magamine (minu poolt vaadatuna). Ja üks uni päevas on vankris, sest käime absoluutselt iga päev väljas jalutamas. Jalutuskäigud on veninud 7-8 kilomeetri pikkuseks ja pakuvad mulle palju rõõmu. Ikka kuulan oma podcaste (kuigi vaikselt hakkab tekkima probleem, et ma ei tea, mida ma kuulata tahaks. Siiani olen olnud beebide ja vaimse tervise teemade lainel, aga natuke hakkab tüütama, või noh, ei leia enam selliseid saateid, mis kuidagi huvitavalt teemale läheneks). 

Arengu mõttes... noh, ta on palju suurem ja vanem :D Vaatab teadlikuma pilguga, laliseb (või ma ei tea, kuidas ametlikult seda beebide rääkimisviisi nimetatakse), enam ei ürita leopardi ninast piima imeda (mis on kohutavalt kurb, sest see tegi mulle iga kord siiralt nalja), oma mänguasju vaatab pikalt ja huviga, vestleb nendega ja suudab käega neile virutada. Aaa, ja lõpuks on leppinud ka BB tooliga, ma juba hakkasin muretsema, et seda ei juhtu. Viimastel päevadel on toimunud märgatav muutus ka peahoidmises - kui kõhuli panna, siis uudistab päris tükk aega ringi.

Matilda teisel elukuul käisime ka esimest korda Tallinnas, prl Lumivalgekese sünnipäeval ühes pealinna restoranis. Ma natuke mõtlesin, et kuidas see avantüür beebiga välja peaks kukkuma, sest mingid mähkmevahetused ja mugavad imetamised. Ja siis see ka, et beebidel võib mõnikord olla paha tuju. Noh, tol konkreetsel sünnipäeval ei tekkinud pmts millegagi küsimust, sest ta lihtsalt magas kõik need kolm tundi maha. Ja mitte et lihtsalt magas, ei, me siiralt üritasime teda äratada, aga tulemusteta. Kusjuures enne pidu oli ta ju autos 2 tundi juba maganud. Pärast sünnipäeva osales Matilda ka oma esimesel Ikea-rodeol, kahjuks taas kord suurema osa ajast magades :D Aga vähemalt Ikea imetamistoas saime ära käia ja see täiega vaimustas mind. Väga mugav koht! Sellesse kuusse mahtus ka külaskäik Sandri juurde, kes on kuu aega vanem kui Matilda (külaskäik möödus Matilda jaoks magades), omaette olemine koos vanaema ja vanaisaga sel ajal, kui mina käisin arsti juures (Matilda magas kogu külaskäigu) ja vabariigi sünnipäeva vastuvõtt õekese juures, kus Matilda EI maganud, oli suht kehvas tujus ja kust me seetõttu üsna varakult ära tulime. 

Nüüd, kui preili on kaks kuud täis, on võimalik temaga hakata igasugustes ringides käima. Või noh, meil siis mu meelest ainult üks võimlemisring on :D Ja lähimas ujulas on beebide ujumise grupp, aga sinna me veel minna ei saa, sest ma pole leidnud nii väikseid ujumismähkmeid. Ametlikud andmed tulevad uuel nädalal, aga ma panustaks sellele, et 2-kuune Matilda kaalub 4,5 kilo. 

Mis puudutab muud elu - vanem vend valmistub gümnaasiumikatseteks. Kuna meie elukorralduses on pontentsiaali muutusteks, tuleb katseid võtta tõsiselt, kohalikku kooli peaks ta ka praeguste oskustega saama, aga suuremates linnades ei pruugi sellest mõneti keskpärasest tulemusest piisata. 

Mina tegelen jätkuvalt kodukaunistamisega. Praeguseks olen jõdnud asjade äravisakmiseni :D Mingi osa panin Yagasse müüki ja minu suureks üllatuseks läks mõne asjaga väga kiirelt kaubaks. Olin väga erutunud sellest. Nüüd on jälle vaikus ja mina vaatan kodus ringi, mida veel müüki panna. 

Kokkuvõttes võib öelda, et ma täiega naudin bebiga kodust olemist. Palju rohkem, kui ma enne üldse ette oskasin kujutada. 

Mõnusa Beebi 1. kuu

Täiesti hullumeelne lugu, aga juba terve kuu on meil olnud üks Mõnus Beebi. Ma pole siiani otsustanud, kuidas teda blogis nimetada, sest miskipärast ei tahaks pärisnime siia kirjutada. Sildina on ta Matilda, mis on nimi, mida mõtlesime panna, aga jäi kasutamata, sest mõned siin ei suutnud üle saada Matilda kõlalisest sarnasusest sõnaga dildo. Sellised probleemid siis. 

Igatahes. Esimene kuu. I-me-li-ne. Mul on täiega kahju, et see möödas on. Juba praegu igatsen esimeste nädalate beebimullis olemise õnnetunnet. Praegu on ka õnn. Ja nii-nii suur armastus, kui ma teda süles hoian või vaatan magamas või imetan või vannitan või ... mida iganes teen. Aga see täielik immuunsus välismaailma suhtes pluss kõigutamatu õnnetunne on vähenenud. Asemele on natuke tulnud seda hormoonide osa, kus kõik ajab nutma. Näiteks imetasin üks päev siin Matildat ja nutsin samal ajal, sest ma lihtsalt ei suutnud lõpetada mõtlemist sellest, et äkki juhtub temaga midagi ja ma jään temast ilma. See ehk ilmestab mu meeleseisundit kõige paremini.

Sellest, et sünnitus oli tore, ma juba kirjutasin. Sealt edasi läks ka vahvasti. Saime peretoa, kuigi alguses öeldi, et pole ühtegi vaba. Õnneks siiski oli ja järgmised kolm päeva nautisime TÜKi võlusid. Mulle ausalt öeldes väga meeldis haiglas olla. Kolm korda päevas toodi süüa ja pärast viidi nõud ära, koristama ei pidanud, lapsega tegelesid profesionaalid (hommikune silmapesu ja nabapuhastus näiteks), mõnna oli. Kolmapäeval (see on siis teisel elupäeval? Sünd oli esmaspäeva hilisõhtul) hakkas küll kaalumine pihta, sest kuigi mingi maani on kaalukaotus ju beebidel loomulik, siis Matilda oma läks paljuks ja muudkui langes. Esimeste kaalumistega selgus, et ta oli pärast söömist kergem kui enne söömist :D Ehk siis tuli pudel. Minu jaoks polnud see probleem. Esiteks ma usun sellesse, et beebidele tegelt meeldib üldjuhul nagunii tiss rohkem kui pudel, et ma ei pelga, et pudeli maitse suhu saanud laps põlgab rinnast imemise ära. Ja teiseks oli minu jaoks täiesti ok võimalus, et mul ongi pudelibeebi. Jepp, ma eelistan rinnapiima, sest see on a) mugavam, b) odavam. Aga emotsionaalselt pole see minu jaoks nii hirmutav. Igatahes võttis Matilda rõõmuga nii rinda kui ka pudelit ja kui mul veel piim ka rindadesse tuli, läks eriti lõbusaks. Neljapäeval saime koju koos tutika beebiga, kel küll oli silmas kerge põletik, aga ei miskit hullu. Ja pärast herr Keemiku töölt läbikäimist saimegi koju suure venna juurde :P

Kui ma haiglas olles natuke muretsesin, kuidas kodune elu, kus kõige eest ise peab hoolitsema, kulgema hakkab, siis kodus olles selgus, et samasugune chill elu jätkus. Sünnitusest taastusin hästi kiiresti, mul polnud ühtki hetke, kus ma poleks saanud kahel kannil istuda või oleks mingi nõrkus peale tulnud või mis iganes olla võiks pärast sünnitust. Lippasin ringi nagu nõtke gasell, herr Keemik tassis toitu mulle ette ja beebi pmts magas (ja suure palumise peale sõi). Mul oli füüsiliselt nii hea olla (mitte mingisugust iiveldust! Mitte mingisugust raskust pissimisel! Mitte mingisugust seljavalu!), öösel sai magada 3+ tunni rütmis, päeaval lisaks, kui soovi oli, aga mul üldsielt polnud. Ma olin nii mõnusas seisus, et tegin terve esimese kuu täiega palju tööd. Näiteks läheb mul nüüd järgmisel nädalal 5 minu juhendatud uurimistööd kaitsmisele, sest mul oli aega lõpuks ometi kogu aeg kaikaga taga ajada õpilasi pluss väga põhjalikku ja kiiret tagasisidet anda. Veel detsembris oli esimesele kaitsmisele jõudmas 1 töö. Lisaks olid mul veebitunnid mu IB õpilastega ja Harno tööde lõpetamine. Et iga päev sai tööd tehtud, aga see on olnud nii mõnus, sest mul on olnud aega ja vaimset võimekust, et seda kõike rahulikult teha. Matilda üldiselt on maganud sel ajal.

Magamisest rääkides. Kui ma oleks eile selle postituse kirjutanud, siis ma oleks öelnud, et see laps on imemagaja. Aga juhtumisi just täna öösel oli ta üleval kella kolmeni ja sõna otseses mõttes röökis. Aga mitte valust, vaid pigem kokkuvõttes väsimusest. Ja no lõpuks kella kolmest edasi magas kokkuvõttes 7 tundi hambad laiali, vahepeal oli 5 minutit söögipausi ja lõpuks ma ikka äratasin ta üles, sest muidu oleks päevakava väga kummaliseks läinud. Ise olen suht väss, aga minu mure, sest ma ärkasin kaheksaks üles, et Ruudiga olla hommikul (see on minu lähenemine vanema lapsega kvaliteetaja veetmise osas) ja praegu nt kirjutan blogi, mitte ei maga. See vanema lapse teema on kusjuures suht keeruline minu jaoks ikkagi. Ja mul on 16-aastane vägagi mõistlik tüüp kodus. Aga ikkagi tunnen ma, et ma pean teadlikult panustama sellesse, et ta ei tunneks, et tema on nüüd vähem tähtis. Ma ei saagi aru, kuidas saavutada seda nooremate lastega, ausalt. Sest üsna alguses oli meie juures herr Keemiku tütreke ja see oli minu jaoks tõesti keerukas, mul oli võrdselt kahju nii endast kui temast. Mina vajasin oma rutiini ja puhkust, tema vajas minu tähelepanu. Ma saan aru, et igapäevaselt perena koos elades loksub asi kiiremini paika, aga väga palju kurnavam tundub küll kahe lapsega. 

Aga magamisest. Üldiselt magab beebi kenasti. Isegi mingi teatav rütm on hetkel olemas. Ööuni kui selline on kuskil keskööst poole üheksani hommikul, selle sisse jääb kaks söögipausi. Ja päeval magab 2,5-3 tundi, on tunnikese üleval ja magab jälle, õhtuti on natuke pikemalt ka üleval. Mulle tundub, et ta magab väga palju, aga samas tegin kahel päeval unede jälgimist ja selgus, et ta magab ööpäevas umbes 16 tundi. Mis on n-ö miinimumprogramm, sest 0-2kuused titad magavad keskmiselt 16-20 tundi ööpäevas. Ma ei suuda aru saada, kuidas on võimalik veel rohkem magada :D Ma jõuan praegu kohati hädavaevu mähkmed ära vahetada ja sööta. 

Magab ta omaette kas diivaninurgas või oma korvis meie voodi ees. Selle diivaninurgas magamisega on mitu korda natuke nalja saanud, sest inimesed ei märka, et ta seal magab tunde. Kahel ööl on ta ka meie voodis maganud, aga vähemalt praegu ei sobi see mulle üldse, ma magasin mõlemal korral nii kehvasti. Lisaks ei ole seekord lamades imetamine eriti mugav, ma kahtlustan, et mu rinnad on liiga suured nii väikese inimese jaoks. Ja kuna ta tegelikult magab kenasti enda asemel, hoiame seda joont. 

Kehvemat hetke on tal olnud esimese kuu jooksul 3 korda, siis on olnud sellist arusaamatut ja pikka röökimist (ma ei ütle nutmist, sest sest seda oskab ta nüüdseks ka teha, aga ma mõtlengi sellist hingetuks tegevat karjumist, mis kestab tunde). Kõigil kolmel korral on see olnud nii, et istun, pambuke süles, ja endal ka pisarad voolavad. Aga lõpuks on need möödunud ja õnneks siiski on neid harva ette tulnud. 

Arengu osas ei oska ma midagi väga kirjutada. Ta naeratab nüüd ka ärkvel olles ja tundub, et teadlikult. Näiteks naeratab mind nähes. Või jänest. Või tigu. Sensoorne tundlikkus (teadlikkus?) on kõvasti kasvanud. Eile pärastlõunal pikutas ta 30 minutit tegeluskaare all ja vestles jänesega. Ma pidin vahepeal käima jänest õigetpidi tõstmas, samal ajal sain söögi pannile valmima. Mustvalget raamatut, kus on tigu ja liblikas ja koaala ja veel mingid tegelased, meeldib talle ka vaadata. Siis võibolla mitte nii mugava arenguna on paremaks läinud ka kuulmine, mis tähendab, et mingitel hetkedel (suikumise faasis, unetsükli vahetumise ajal 45 minuti paiku) on võimlaik koduste helidega tema magamist segada. Me elame ju elutoas, ainult öösel oleme magamistoas. Igatahes ei maksa tema uinumise ajal asju maha pillata, ootamatult karjatada, uksega prõmmida. Magamise ajal need helid õnneks teda ei sega veel. Selle esimese kuu jooksul on ta õppinud eelistama mind, mida ma tahaks paremaks saada, sest no lapsel on ikkagi isa ka ja ma eelistaks, et nad ikkagi koos kahekesi hängivad vahetevahel. Praegu on see hängimine natukene nutune pahatihti. Lutti on ta ka õppinud imema, aga see on pigem harva kasutusel, üldiselt sülitab välja ja jääb solvunult magama. 

Igasuguste ettevalmistuste osas võib nüüd tõdeda, et murtsesin täiesti asjatult. Ma ju mõtlesin, et oleks pidanud tegema üht või teist, aga kokkuvõttes - toimis ka nii. Näiteks seesama haiglakott, mille ma panin kokku hommikul, kui hakkasime haiglasse sõitma. Ma polnud ju isegi alustanud pakkimisega, aga ma küll ei arva, et midagi puudu jäi. Tegelikult kasutasingi kaasavõetud asjadest hambaharja ja -pastat, juuksekumme ja siis kojuminekuriideid nii endale kui ka beebile. Kusjuures enda riiete osas tegelikult piisas puhtast t-särgist. Asjad, mida mul kaasas polnud, aga mis oleks võinud olla, sest neid läks vaja. "Hügieenisidemed" mulle, sest TÜKis neid juurde ei taheta anda. Õnneks meie beebigrupis oli üks naine juba sünnitanud ja soovitas, et kõige paremad on täiskasvanute mähkmed. Ja tõsi ta on, absoluutselt ebaseksikad, aga ikkagi inimlikumad kui need hirmsad sidemed + võrkaluskad. Kaitsevad ka paremini. Ja smuutisid läks ka päris palju. Aga neid mõlemaid sai herr Keemik tuua, nii et mul otseselt probleemi polnud. 

Kokkuvõttes oligi nii, nagu ütles mu kriisinõustaja - kõikidest asjadest on tõeliselt vaja ainult turvahälli, sest muidu ei saa haiglast koju. Ja arvestades, kui näljane ma esimesed päevad olin, siis võibolla on müslibatoonid ka üsna vajalikud. 

Aga kogu selle esimese kuu üldistuseks tahaksin kogu aeg kõigi ees uhkustada oma imelise beebiga, käin temaga kogu aeg igal pool, kus vähegi võimalik. Et kõik ikka näeks, kui tore väike tita mul on :D Et kui siit edasi läheb ka deemon-beebiks ja ma järgmised kolm aastat magada ei saa ega julge avalikes kohtades viibida, siis esimene kuu on olnud väga-väga tore. 

Kasvamise osa lisan uuel nädalal, kui oleme arsti juures ülevaatusel ära käinud. 

Edited Ametlikud mõõdud olid 3850 grammi ja 53 cm. Et selline keskmine vastsündinu 😏

Kuidas ma pretsedendi lõin ehk lugu rahanõutamisest

Enne veel, kui Imelise Beebi esimene elukuu täitub (jah, võib kahtlustada, et see blogi muutub nüüd puhtalt beebiblogiks), püüan visandada ka raseduse teise poole. 

Viimati kirjutasin oma rasedusest juuli keskel. See oli aeg, kus mulle tundus, et iiveldus hakkab järele andma ja tunneli lõpus hakkas vaikselt valgust paistma. 

Noh, tegemist oli läheneva rongiga :S

Tegelikult juulis ja augustis ma ikka elasin, mul ju pikk puhkus. Lebotasin ja käisime hästi palju spaades. Vees oli hea olla. Iiveldus oli foonina kogu aeg olemas, kuid talutav. Mingil hetkel tekkis küsimus, millal ma töölt koju jään. Ja see oli mõttekoht, sest tähtaja järgi oleksin saanud olla tööl detsembri keskpaigani, aga ma hakkasin mõtlema, et ma siiski tahan enne sünnitust ja enne jõule natuke puhata, nii et andsin teada, et ma olen olemas detsembri alguseni. Kooli seisukohalt mitte kõige mugavam variant, sest niiviisi jäi paar nädalat ripakile, aga tegime kokkuleppe, et mängime natuke tundide jaotusega ja saab hakkama. 

Septembris läksin tööle ja selgus, et see paganama iiveldus üksnes tegi näo, et ta on möödumas. Koos vaimse koormusega tuli ta vägagi jõuliselt tagasi. See oli aeg, kus ma kohati täiesti alla andsin oksendamise osas. Ses mõttes, et ma ei hoolinud enam sellest, kus ja kuidas, lihtsalt tegin ära ja elasin edasi. Selleks ajaks oli mu vaimne pool nagunii üsna räbal, mul olid süümekad kogu maailma ees, aga eelkõige pere ees, sest ma ei jõudnud mitte midagi teha. Ja see ajas mind kogu aeg nutma. Mis omakorda tekitas süümekaid. Lisame siia fakti, et mul on nagunii kehatunnetusega lood sellised nibin-nabin ja rasedus ei ole miski, mis aitaks väga palju kaasa, sest muutused on suured ja üsna kiiresti toimuvad. Ja lisame ka selle, et tööl käimine andis võimaluse tunda süüd ka õpilaste ees, sest jepp, seda süüd tundsin ma pidevalt, sest ma ei jaksanud olla selline õpetaja, kes ma olen harjunud olema. Et kokkuvõttes olin räbal paljudes aspektides.

Septembri lõpuks muutus olukord juba väga painavaks. Rääksin küll ämmakale, et raske on, aga ta pigem lohutas, et iiveldus peaks ikka üle minema ja on normaalne, kui olen väsinud. Õnneks kurtsin seda ka sõbrannale, kes ütles, et mingu ma raseduskriisi nõustaja juurde, tal on kontakt. Ja nii ma oktoobri alguses Liisa juurde jõudsin. Ja läks kolm kohtumist, et ma mõistaks, et niiviisi ei saa see asi enam jätkuda ja nii sündiski otsus minna kergemale tööle. 

Eesti vabariik on loonud nimelt väga toetava võimaluse rasedale. Kui olemasolev töö on rasedale liiga raske (kurnav, ohtlik), siis võib ta jääda pmts haiguslehele. Ehk tööl ei käi ja raha saab nagu haiguse eestki 70% eelmise kalendriaasta palgast. Teine varaint on see, et ohtlikke või liigkurnavaid tegevusi ei pea tegema, sel juhul on rasedal vähendatud töökoormus (nt 50%) ja sellega seoses vähendatud palk ning sotsiaalkindlustusamet maksab juurde selle osa, mis puudu jäi eelmise aasta sama perioodi 100%-st. 

Mina valisin teise varaindi, sest päris lõplikult koju ei olnud ma nõus veel jääma. Ja siit edasi hakkas nalja saama.

Ma olen jätkuvalt õpetaja, nii et kui tavaliselt on kergemale tööle üleminek seotud sellega, et inimene ei tõsta enam raskeid asju või ei puutu kokku ohtlike ainetega või ei tööta öösel, siis minu puhul tekkis küsimus, mida see üldse tähendaks. Et ei valmista tunde ette enam? Või ei hinda töid? Kokkuvõttes taandus asi loomulikult sellele, et vähendasime mu koormust. 

Viltu hakkas aga vedama selle asjaga kohe, sest käisin ämmaka juures vaheajal ja ütlesin talle, et mul nüüd vaja sellist paberit. Tal polnud selle vastu midagi ja kirjutas paberi kohe valmis. Mis tähendab, et järgmisel hommikul leidisn oma postkastist teate, et olen edaspidi töövõimetu. See kiri jahmatas mind kahel põhjusel - esiteks ma ei olnud ju täielikult töövõimetu ja teiseks ei pidanud see asi üldsegi mitte kohe nii ametlik olema, sest ma polnud oma tööandjaga sõnagi rääkinud ega mingeid kokkuleppeid teinud. Ütleme nii, et direktor ja õppelaja juhataja olid vägagi ähmi täis sel hommikul. Ka nemad olid saanud samasuguse lakoonilise teate. Ja leida kolme päevaga rohkem kui täiskoormuse jagu õpetajat meie provintsilinna gümnaasiumisse pole kindlasti võimatu, kuid siiski üsna keeruline missioon. 

Pärast telefonivestlusi, ümarlaua vestlust ja kirjavahetust, millesse oli haaratud ka mu ämmakas, sai siiski selgeks, et täielikult ma töölt ära ei jää ja  saime paika plaani  - jätkan 60% ga, minu kõrvale tuleb üks pensonile läinud õpetaja. See osa ei olnudki keeruline. Asi läks käest, kui ma kuu lõpus raha hakkasin tahtma. 

Nimelt olin ma ametlikult ikkagi töövõimetu ehk ei teinud tööd ehk ei saanud palka selle eest, et ma vähem tööd teen. Ja ilmselgelt ei hüvita sotsiaalkindlustusamet inimesele 100% palka, kui ta ametlikult on lihtsalt haige. Ja noh, lisame siia selle nüansi, et ma kaotan kõvasti rahas iga kord, kui mulle maksab mõni terviseamet, mitte ministeerium, sest ... õpetejate palk tõusis päris mitu protsenti 2023. aasta jaanuaris, mul jääb iga toetuse maksmise arvutamise perioodi vähem või rohkme 2022., mis tõmbab summat kõvasti alla. 

Igatahes. Kool mulle ei maksnud kolmandiku oktoobri eest, sotsiaalkindlustusamet ka ei maksnud, sest neil käib arvutus 30 päeva kaupa, mitte kuuarvestuses (lisaks sellele, et neil polnu nagunii põhjust mulle maksta). Ehk siis jäin ma rahatuks. Mul ei olnud VAJA seda raha kohe, sest ma olen ju kõrgepalgaline ega pea enam elama palgapäevast palgapäevani, aga nagu natuke veider oli. Ja lisaks - igasugune statistika väidab, et Eestis on päris palju leibkondi, kus puudub rahapuhver. Et see oleks võinud olla täitsa paha lugu. Mina vidutasin silmi, hingasin sügavalt sisse, ületasin oma hirme telefeoniga rääkimise osas ja muudkui ajasin oma raha jälgi. Suht absurd - ma läksin lihtsamale tööle üle, et vähendada stressi, ja sain kõvasti rohkem stressi :D Ja tööandja vabandus oli - sellist asja pole meie personali- ja palgaarvestaja varem näinud. 

Jepp, arusaadav. Aga see nägematus ei takista tal pidevalt tegemast mingeid otsuseid, mis osutuvad minu jaoks üsna ebamugavaks. Äkki siis küsiks kellegi käest. Sest kui ikka mõnda aega sulle juba räägitakse, et see ei ole lihtsalt töövõimetusleht, mis on mulle avataud, siis äkki ongi see nii, mis sellest et sa pole varem midagi sellist näinud. Ma olin väga lähedal sellele, et esitada kaebus. Sest ühel hetkel tekkis jõuetus, et miks mina pean nii palju tegema, sest keegi teine ei saa oma tööülesannetega hakkama. Aga siis tundus asi jonksu minevat ja ma ei teinud kaebust, sest tegelikult inimlikult oli mul natuke kahju meie arvestajast. 

Kokkuvõttes sain ma mingil hetkel novembris siiski hüvitatud summa ja oktoobris saamata jäänud palga sain detsembris ikkagi kätte. Sellesse aega jäi ka mitu kõnet teemal "kuidas sel perioodil lisatasusid saada", sest ma tegin suvel-sügisel Harnole erinevaid ampse ja nad tahtsid detsembris summad välja maksta. Seda võib, aga nagu tädi telefonis soovitas, siis ülekande selgitus peabki olema "tasu varem tehtud töö eest". No ja siis jäi siia perioodi ka minu preemiatrauma. 

Ma läksin 4. detsmbril emapuhkusele. Mingi nt 10. detsembril maksti töötajatele preemiat, mida mina ei saanud. Ja vana tuss kuidas ma solvusin. Jälle - mul ei ole vaja-vaja seda raha, aga küsimus oli austuses. Ma olin pea terve aasta tööl (pmts oli detsembrisse jäänud 1 nädal õppetööd), nagunii tegin detsmbris tööd, sest kahjuks ei saa õpilastega laksust joont alla tõmmata, nagunii tegelesin sellega, et toetasin veel oma järeltulijat, sest selgus, et tegelikult polnudki keegi temaga kokku leppinud, mis kursuseid ta andma hakkab, ja kõige krooniks oled sa tööandajana sõlminud minuga kokkuleppe, et ma täidangi mõningaid ülesandeid detsembris-jaanuaris, lihtsalt palka saan selle eest märtsis. Ja kõike seda teades tundub aus mulle preemiat mitte maksta! Preemiat kusjuures võib maksta ka emapuhkuse ajal, sest see on taas kord "tasu varem tehtud töö eest". Emapuhkuse ajal ei tohi tööd teha!

Aga ma ka küsisin, miks ma ei saanud, mille peale direktor helistas mulle, vabandas ja ütles, et tal polnud kavas mind preemiast välja jätta, vaid maksta seda märtsis, sest praegu ju ei tohi. Noh, näis. Märts pole kaugel. Samas. Mul armas kolleeg sai detsembris lapse, preemiat ei saanud ja talle pole keegi maininud, et kunagi hiljem saaks. 

Aga see kõik oli niisama taustaks. Muidu käisin tööl ja sain aru, et paganas - poole kohaga on ikka päris okei õpetaja olla. Siis tulid jõulud ja uusaasta ja sünnitus ja ... Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, ma vist ei ole saanud novembri kolmandiku eest sotsiaalkindlustusametilt hüvitist. Ja kontrollisin, tõepoolest pole. Mis veel hullem, amet oli teinud ka otsuse "seda summat ei hüvitata". Vidutasin jälle silmi, vandusin end maa põhja, et asju telefoni teel ajasin, sest kahtlustasin, et hüvitamist ei toimu Harno tasude pärast ja mul oli vaid telefoni teel saadud kinnitus, et seda võis. Aga lõpuks ikkagi palusin selgitust, seekord kirja teel :P Vastuseks sain telefonikõne :D

Ja üllatus-üllatus! Probleem tekkis jälle meie arvestaja poolelt, sest nende andmete põhjal, mis sotsiaalkindlustusse jõudsid, sain ma jõhkralt palju palka. Esialgu kirjutasin meie sekretärile, siis täpsemalt arvestajale, siis rääkisin telefoni teel mõlemaga :D Ja kui ma ei oleks olnud oma õndsas beebimullis parajasti, oleksin ma ikka päris pahane olnud, et täiskasvanud inimesed ei oska isegi küsimust välja mõelda, vaid ma pean ette ütlema, mida peab paluma selgitada. Aga ma olin oma mulles, nii et kogu asi tegi mulle vaid nalja. Ja oma raha sain ka suht kiiresti kätte. 

Ehk siis pikk lugu lühidalt kokku - Eesti riik annab suurepärase võimaluse rasedatele vähem tööd teha. Igal juhul soovitan seda varianti kaaluda, sest minu vaimne tervis sai kordi parem (mitte hea, aga parem). Ja edaspidi peaks vähemalt riigikoolides kogu see dokumentatsiooni pool ka ladusamalt minema, sest ei saa öelda "aga kunagi varem pole mitte keegi midagi sellist teinud". 

Ennustus aastaks 2024

Olukord on taas kokkuvõetav tõdemusega "inimne plaanib, Jumal naerab". Mul nimelt oli kena plaan kirjutada postitus oma ülejäänud rasedusest, sellest, kuidas ma ikkagi olin see inimene, kes oksendas täiesti lõpuni välja, ja sellest, kuidas ma lõin pretsedendi kergemale tööle üleviimisega (ja kui krd palju janti sellega siiani on), ja aasta kokkuvõtte mõtlesin ka ära kirjutada. 

Ma ikka loodan need postitused ka ära kirjutada, aga mitte täna, sest täna tahan ma siiski anda aimdust, milline mu uus aasta potentsiaalselt tuleb, arvestades vana tarkust, et see, millega tegeled aasta esimesel päeval, määrab kogu uue aasta.

Mina nimelt tegelesin 1. jaanuaril hommikul kaheksast õhtul poole üheteistkümneni sünnitamisega :D 

(Järgneb ülevaade sellest, kuidas kulges mu sünnitus, eelkõige endale mälestuse talletamiseks, aga kõik teised võivad ka lugeda)

Ei saa öelda, et see oleks päris pauk luuavarrest olnud, sest 31.12 sai täis 38 nädalat, mis tähendab, et aeg sünnituseks oli igati küps. Lihtsalt see, et mingeid muid hoiatusi varem absoluutselt ei olnud, tähendas, et ma ei võtnud asja väga tõsiselt ka siis, kui 1. jaanuari hommikul korralikku terviklikku limakorki kohtasin. Eelmisel korral läks pärast tema kohtamist päris jupp aega veel sünnituseni. Sel korral oli nõks teisiti, sest voodisse tagasi minnes sain ma aru, et toonused, mida olin tundnud viimased 20 nädalat, käisid nüüd koos valuga. Vahed olid küll nii 15 minutit ja valud muidugi poisikesed, aga regulaarsed. Mingil hetkel kolisin teleka ette magama. See õnnestus nii 10 minuti kaupa. Ma oleksin sedasi mõnda aega jätkanud, kui poleks ühel hetkel avastanud, et iga kokkutõmbega eraldub ka verd. See oli miski, mille kohta ma ei teadnud, kas see on normaalne ja hr Keemik helistas TÜKi, et nõu saada. Sealt öeldi, et arvatavasti on kõik hästi, aga tegelikult võiks keegi teadjam inimene üle vaadata. Nii hakkasin ma 1. jaanuaril kell 12 oma haiglakotti pakkima (no ei olnud siiani tunnet tulnud). Mitte et ma tegelikult oleks tahtnud nii vara kohale minna, aga sõit ju ka ja nagu hr Keemik ütles, võime Tartus hotelli ka võtta, kui midagi ei toimu, aga pärast hea lühike maa haiglasse minna. 

(Vahearutlusena. Kas see on mingi üldine meeste värk, et nad eelistavad, et sünnitus toimuks kõrgema etapi haiglas, või lihtsalt mina olen selliste otsa sattunud? Mul on nüüd mõlema sünnitusega olnud lapsel isa, kes läheb pingesse puhtalt selle peale, kui öelda "ma vist ei viitsi Tartusse sünnitama sõita". Ja need tõesti on kaks väga erinevat meest :D)

Igatahes kell kaks TÜKis tuvastas KTG regulaarse emakatöö 5-6 minuti tagant ja ämmaemand mõõtis 4 cm avatust. Nagu päriselt - 4 sentimeetrit ehk pmts kogu sünnituse esimene faas oli mul läbitud nii, et ma ei saanud arugi, et väga ebamugav oleks, ainult puhisema võttis. Ma jõudsin üsna vähe sünnituseks valmistuda, aga nii palju teooriat tean, et I faasis ongi valude välja hingamine. Ja sellele järgneb II faas (5-8 cm avanemine), kus tuleb juba hääle peale üle minna. 

Muhelesin sünnitustuppa minnes omaette, et vot milline ürgnaine ma olen, sünnitan lihtsalt mööda minnes lapse. 

Noh, ütleme nii, et Jumal naeris siinkohal. 

Sünnitustuba oli haigla kohta suht õdus, keset tuba olev voodi tekitas kergelt natside eksperimendi vaibi, aga sealsamas olev vann kuidagi mahendas olukorda. Panin kleidi (mitte ei saa aru, miks seda hamet, mis äärmisel juhul öösärgi mõõdu välja annab, järjekindlalt kleidiks kutsuti :D) selga ja jätkasin sünnitamisega.

Nüüd oli mõnda aega selline igav aeg. Hr Keemik pani koledat 90ndate muusikat ja tegi hunniku kompromiteerivaid pilte, tassis sööki ette ja tegi lolle nalju, mina valutasin (kohusetundlikult aaaa-tades), võtsin vanni, sõin, lobisesin valude vahel. Ämmakas käis iga poole tunni tagant vaatamas, mis teeme, pakkus valuvaigisteid ja mingitel aegadel pani KTG masina külge. Mingi nelja paiku tehtud KTG puhul oli ta natuke segaduses, et kas tõesti ei saa ta andureid õigesti külge. Kella kuuest tehtu aga muutis ta juba murelikumaks. Ses mõttes et minu ja lapsega oli kõik korras, lihtsalt masin näitas, et kuigi emakas teeb regulaarset tööd, on kokkutõmbed nõrgad ja lühikesed. Ma olin tegelikult juba pärast eelmist KTG-d mõtlema hakanud, et mul on ikka liiga hea olla, jepp valud on, aga pmts olin ma läbi häda võimeline nende ajal ka liikuma ja rääkima. Igatahes vannist hoidsin nüüd eemale, sest kuum vesi tegi olukorra veel mõnusamaks, aga seda polnud nüüd küll enam vaja. 

Kell seitse (ehk viis tundi pärast eelmist korda) mõõtis ämmakas uuesti avatust. Ja tulemuseks oli 4 cm. 

Nagu päriselt. Ma olin enda meelest 5 tundi tublisti tööd teinud ja tulemus oli null. Ma läksin nii kurvaks. Ämmakas ka. Ütles, et ta läheb räägib valvearstiga, aga arvatavasti annab mulle paracetamoli kätte ja saadab ööseks koju puhkama. Meie hakkasime arutlema, mida me siis teeme, võtamegi hotelli või läheme kellegi juurde külla (eks see näitab, kui väga ma tegelikult ei sünnitanud, sest ma täitsa olin võimeline kaasa arutlema). 

Õnneks valvearst oli pigem selline mõeldud-tehtud aktiivse meelelaadiga naine. Astus meie tuppa, küsis, kas ta võib veed avada, võttis puust grillvarda ja kell pool kaheksa läks mul voodis soojaks ja märjaks. Mina ... hakkasin selle peale sünnitama :D Ehk siis nüüd tõesti tulid korralikud valud, sellised, mis tõid kaasa aaaa-tamise, mille kohta hr Keemik enma ei kommenteerinud, et kõla järgi pole võimalik aru saada, kas siin toimub lapse eostamine või sünnitamine. Valude vahed olid üsna kohe alla kolme minuti, nii et julgesin uuesti vanni minna, sest tundus, et nüüd võib lubada endale mõnusamat olemist. 

Tunni pärast tuli ämmakas mind vaatama, kiitis, et ta kuuleb, et asi toimib, ja uuris, kas soovin midagi. Mina soovisin epiduraali. See soov oli kusjuures peamine põhjus, miks ma üldse olin valmis Tartusse sõitma. Meil siin kohalikus haiglas on mittetäielik epiduraalivõimekus ehk oleneb, kas anesteesiabrigaad on kohal või mitte. Pluss suhtumine kaldub sinnapoole, et tegelikult võiks ikka ilma sünnitada. Ma korra olen juba naturaalselt sünnitanud ja ma tõesti unistasin sellest, et tehakse süst, ma tunnen, kuidas valud vaibuvad, ning ma saan paar tundi puhata ja naltsi visata (jepp, Jumal juba muheleb habemesse).

Ühesõnaga soovisin epiduraali. Selles mõttes on praegu natuke naljakas seda meenutada, et ma nagu vabandasin ämmaka ees, et ma seda tahan. Et jaa, ma saan aru küll, et ma pole eriti pikalt valutanud ja ma olen täie mõistuse juures, aga esimesel korral ma jäin epikast ilma, sest olin saavutanud täisavatuse ja ei taha seekord riskida ilmajäämisega. Ämmakas sai täiega aru, mõõtis avatus, mis oli nüüdseks 6 (ehk siis pärast viit tundi seisakut oli tunniga 2 cm juurde tulnud avatust) ja läks brigaadi kohale kutsuma. Mina pidin edasi voodis olema. Pikutasin, pigistasin hr Keemiku kätt, kuniks ta täis oksendasin. Ta õnneks on kiire reageerimisega poiss, haaras kuskilt mugava neerukujulise kausi, kuhu ma siis jätkasin oksendamist. Ja kui see täis sai, siis andis ka järgmise. Ma olin ju nende esimese viie tunni ajal söönud...

Pealt üheksat jõudis epiduraalibrigaad kohale ja nemad olid ülinunnud tädid. Aga kogu protseduur oli ses mõttes vaevaline, et nad igaks juhuks pidasid iga kord pausi, kui mul tuhu oli (ja tuhud käisid mul tihedalt ja pikalt). Ja kui tundus, et kõik on valmis, selgus, et vist ikka sattus vale koht, nii et kõik algas otsast peale. Ma isegi ei tea, millal omadega lõpuks valmis saime, igatahes ühel hetkel võisin keerata enda selili ja jääda ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab. Ämmakas vaatas samal ajal avatust. Ega ole vist üllatus, et vahepeal oli asi jõudsalt edasi arenenud, avatuseks oli 8 cm ja ämmakas ütles, et üks väike nukk on veel ees. Mille peale mina tundsin kohe pressi. 

Holy shit, nüüd läks raskeks. Ämmakas ei lubanud ju kaasa pressida, ütles, et hinga üle. Ma tegelikult ei saa aru, mida sellega mõeldakse. Pressi ära hoida ei võimalik, seda teeb keha täiesti autonoomselt. Aga ma siiralt proovisin. Ehk siis lamasin seal voodis, külili (sest mulle tundus, et niiviisi hoian natuke kinni, noh, nagu jalad ristis või nii) ja hoidsin elu eest presse tagasi. Samal ajal iga pressiga tuli umbes ämbri jagu lootevett voodisse. Lisaks sain aru, et tõepoolest käivad lisaks pressidele edasi ka tuhud, aga need ei ole nii valusad kui enne ehk aaaa-tasin vaiksemalt. Üllatus oli see minu jaoks ses mõttes, et esimesest sünnitusest ma mäletan, et pressid olid väga-väga intensiivsed, aga mingit valu nendega ei kaasnenud, seekord olid valud olemas isegi epiduraalile vaatamata. Mitte väga pika aja pärast ütlesin hr Keemikule, et kutsu ämmakas, ma enam ei suuda presse tagasi hoida. Ämmakas tuli, vaatas emakakaela, vabandas, et teeb mulle haiget, aga nii saab üks nurk tuleb ikkagi eest ära saada, pani seejärel endale põlle ette ja ütles, et nüüd kujuta ette, et sul kange kakahäda ja pressid samamoodi, häält ei tee samal ajal, kui õhk saab otsa, siis kiiresti hingad sisse ja surud edasi. 

Tegin seda kolm korda ühe pressi jooksul. Siis oli korraks vaikus. Aga suht valus oli, ämmakas kommenteeris, et jaa, laps on praegu kitsa koha peal, las ta natuke venitab. Ja siis ma sain aru, et nüüd ma päriselt sünnitan. Tuli teine press, jälle jõudsin kolm korda panustada. "Veerand pead on väljas," kommenteeris ämmakas. Ja alles siis sain ma aru, et ma sünnitan päriselt nüüd kohe, mitte tunni või kahe pärast, nagu ma siiani arvasin. See veerand pead oli ka päris valus, aga ootasime kolmekesi kannatlikult. Ja siis see kolmas press tuli ning täpselt nagu kahe esimesega jõudsin kolm korda panustada ja käes ta oligi, meie pisike tütreke. Ja kohe tegi kenasti häält ja oli roosa, Apgar oli 9/10, nii et suurepärane. Ja ma olin hetkega temast vaimustuses :D

Ma ei teagi, kas asi oli epiduraalis või lihtsalt terves kogemuses, aga ma olin kohe pärast sünnitust täiesti ergas. Vaatasin huviga platsentat (ma ei tea, miks, aga mind üllatas, et platsenta on niii suur ja näeb välja nagu mõnus mahlane praetükk) ja nabanööri (mille olemus mind ka üllatas, sest ta on palju paksem, kui ma arvasin, mõnevõrra hallim ja noh, väga limane tundus see ka. Hr Keemik üllatus nabanööri sitkusest). 

Nii umbes pool tundi pärast lapse sündi jõudsin sellesse faasi, kus ütlesin, et ma tean, et see kõlab kummaliselt arvestades seda, milliseid roppe sõnu ma vahepeal kasutasin, aga tegelikult oli täiega äge kogemus see sünnitus. Ja tõepoolest oli. Ma ei tea, kas seekord oligi lihtsam, ma olin vanem ja teadlikum või aitas hr Keemiku kohalolek, aga kui ma pärast suure venna sündi olin kindel, et mitte kunagi enam ei ole ma valmis seda valu üle elama, siis seekord pole mul üldse mälestust valust. Seekord on ahela nõrgim lüli rasedus, sest see õudus on mul ka praegu liiga eredalt meeles. Ja mu keha on nii-nii tänulik, et ta enam rase ei pea olema. 

Ametlikult läks sünnituse pikkuseks kirja 10 tundi ja 48 minutit, mis kõlab nagu pikk ja hirmus sünnitus, aga tegelikult oleks ka ilma epiduraalita olnud oluliselt leebem kui Ruudi-aegne 4 tundi ja 30 minutit. 

Tulemuseks 3136 grammi ja 50 cm puhast armastust. Ja sellist aastat 2024 ma täitsa ootan :)