Friday, July 14, 2023

Me peame rääkima "hommikusest iiveldusest"

Ilma igasuguse pikema sissejuhatuseta (kui mitte lugeda mu kaht eelmist postitust eellooks, mille loogiline järg on nüüd siin) - jepp, me peame rääkima sellestsamast klišeelikust "hommikusest öökimisest vetsupoti kohal", mis nii nunnusti annab kõigile märku, et kellegagi on nüüd asjad sedapsi. 

Hommikuti ja nunnu, my ass. 

Iseenesest võiks ju alustada ka algusest või vähemalt sellest hetkest, kus dr Ehrenberg sisestas mu anamneesi "Patsient rasestus spontaanselt" (mis siiamaani kõlab mu kõrvus väikese pahandusena), aga võibolla kunagi tulevikus, sest see hommikuse iivelduse asi tuleb enne ära klaarida.

Mul on hea meel kõigi teie pärast, kel pole aimugi, millest ma räägin. Ja peaaegu sama suur hea meel teie pärast, kes te küll teate, aga suudate sellest teatava huumorisädemega rääkida. Ma ei näe võimalust, et ma ise seda kunagi natukenegi naljakana näeksin. Või asjade normaalse kuluna. Või talutavana. Ma tegelikult olen ju teist korda elus rase. Ja kui mu kõrval poleks inimesi, kes mäletavad ka 16 aastat tagasi toimunut ja kes väidavad, et mul oli ka esimesel korral kehv olla, siis ma ei usuks seda. Jah, mäletan, et iiveldus oli. Aga see oli minu mälestustes allutatav. Ma lutsusin komme ja sõin kirsijogurtit. Võtsin esimestel kuudel kaalust alla, aga jumala eest, see ei olnud nii halvav kogemus kui seekord. 

Mul on kaks vanemat õde, mõlemal kolm last. Ühel oli kolme raseduse jooksul iiveldust ühe korra - siis kui ta sõi heeringat ja jõi limonaadi peale (või oli see mingi teine söök? Limonaad igatahes oli asjasse segatud). Teine õde iiveldas ja oksendas kõigi kolmega lõpuni välja. Tema noorim on 10 aastat vana ja mitte miski pole tal ununenud. Samamoodi ei suuda ma ette kujutada, kuidas ma seda kogemust võiksin unustada. 

Alles hiljuti tegi üks instagrammer avalduse, et ta on üle elanud oma elu kõige hullemad 11 nädalat. Ma täiega samastun. Lahkuminek oli selle kõrval ausalt öeldes köki-möki, kuigi elasin seda üle ja välja ikka väga dramaatiliselt. 

Rasedusaegse iivelduse tuleks vist rohkem rääkida sellest, et see südamlik hommikune öäkk vetsupotti on midagi, mis absoluutselt elu ei sega. Üldiselt me ärkame hommikuti oma kodus, oma vannitoa ja vetsu lähistel, lähed teed selle rituaali ära ja elad oma elu edasi. Ma ka alustasin sellega, kuigi noh, ma ei piirdunud algusest saadik hommikuga, vaid lisasin vürtsi ka oma lõunatesse ja õhtutesse. Aga point oli sama, ootamatult kerkiv öäkk, mis vajas KOHE väljutamist. Ja pärast seda oli rahu majas. Niiviisi elasin vähem kui nädala ja pidasin seda tüütuks, aga samas andis see mingil määral kinnitust, et rasedusega on kõik hästi, hcg tõuseb kenasti ja nii. 

Ja siis sisenesin faasi 2, mis tähendab, et ärkasin hommikul iiveldusega, mis juhtis mind oksendama, aga sellega ei olnud kiiret, võisin rahumeeli kohale loivata, positsiooni sisse võtta ja siis vabalt valitud ajal väljutada endast, mis siis parajasti teemaks oli. Aga mis oli masendav - pärast öökimist ei olnud rahu majas. Iiveldus oli täpselt samas kraadis kui enne, lihtsalt suus oli kehvem mekk... Ja see oli alles faas 2, millele järgnes kõige pikem ja kõige õudsem aeg ehk faas 3.

Selles faasis olnud nädalaid pole mu elus olnud. Mälestus on ainult kõikehaaravast iiveldusest ja pidevast oksendamisest. Põhimõtteliselt on mul tunne, et kogu selle aja ma kas nutsin, oksendasin või magasin. Nutsin jõuetusest, sest ma sain aru, et mitte miski ei saa mind aidata. Kogu mu elu oli mult ära võetud ja asemele antud see iiveldav reaalsus. Ja mul oli nii-nii-nii kahju, et ma ei suutnud kuidagi olla õnnelik oma imebeebi üle. Mul olid süümekad suurema lapse ees, kes pmts kaks kuud pidi ise endaga hakkama saama (nagu see laps poleks juba piisavalt väntsutada saanud). Kodu ja aed olid metsistunud, (sest kuigi mr Keemik on väga osav tolmuimemise alal, puudub tal ajuehituslikel põhjustel võime hoida ja luua korda enda ümber, tema teine nimi võiks olla Kaos :D) Ja selle kõige kõrvalt käisin ma tööl. 

Ehk siis. On inimesi, kellel on olukord veel hullem, sest nad ei suudagi püsti tõusta. Ja ma ausalt ei tea, kuidas see võimalik on, et on veel halvem. Mu koormus oli mais ja juunis üsna väike, keskmiselt 2 akadeemilist tundi päevas. Lisaks oli päris mitu päeva, kui erinevatel põhjustel tunnid ära jäid. Ja tegelikult ma võtsin siiski ka n-ö tervisepäevi, sest oli päevi, kus ma oksendasin iga veerand tunni tagant ja vahepealse aja ainult magasin. Aga üldiselt  oli vapralt kohal, andsin õpilastele ülesande kätte, ütlesin: "Ma lähen käin korra ära.", läksin diskreetsemasse WCsse ja tulin tundi tagasi, et ülesannet kontrollida. Pärast tunde lasin jalga, et kodus mitte nii diskreetselt öökida. Ma iseenesest õppisin suht vaikselt oksendama, sest polnud tahtmist tööl kuigi suurelt jagada oma uudist. 

Selle oksendamisega on imelik asi, minu jaoks iseenesest ei ole see midagi väga rõvedat. Välja arvatud see, et kui tegemist on pikema hooga või kui vahepeal ei jõua isegi vett juua, siis see sapi oksendamine on ... mõru kogemus. Siis on see tegelikult füüsiliselt karm, sest keha läheb ikkagi võitlusseisundisse ja see on väsitav. Lisaks on oksendamine siiski pigem intiimne tegevus. Ma saan aru küll, et pmts oleks võinud vabalt oksendada prügikastidesse või kaasa võetud kilekotti, aga ma ei tahtnud! Ja see pidev jälgimine, kus on lähim võimalik koht, on psüühiliselt raske. Ja mõnikord neid kohti ju ka polnud, mitte et ma oleks kuskil peale töö ja kodu olnud, aga näiteks oli mul äge vajadus oksendada ka autoroolis olles. Nii palju siis sellest, et roolis olles ei lähe süda pahaks. 

Ühesõnaga, ma tahtsin vist öelda, et oksendamine on ebameeldiv. Seda enam, et sellele tegevusele ei järgne mingit leevendust. Aga samas on siin üks konks - oksendamine on kõrvalseisjate jaoks arusaadav. Niisama iiveldus (mis oma intensiivsuses on halvav kogemus) jääb kaugeks, aga kui teine vaarub WCst pärlendava otsaesisega, siis on see kuidagi hoomatavam, ma ütleks. Mu sõbranna elas jõhkrat iiveludust läbi ilma oksendamiseta ja ta ütles, et ta nuttis vahepeal, et tõsiseltvõetavam välja näha :D Ma löristasin nagunii, sest oksendamine paneb nii silmist kui ninast kõik voolama. 

Praegu on mul rasedus 14+ nädalat ja ma vaikselt hakkan ellu tagasi tulema. Iiveldus ei ole kadunud, aga see on vaiksem. Oksendanud olen viimase nädala jooksul 2 korda. Nii et päris kindlasti on mul parem kui natuke aega tagasi. 

Mida ma tegin, et mul parem oleks? Mul olid ingveritabletid, randmepaelad ja cerucal. Viimane neist on ka ainus, mis tegelikult mingi mõjuga oli, kuigi kahjuks iiveldusevastast mõju tal minu jaoks polnud, aga oksendamisele pani punkti. Kasutasin, kui oli karmimad päevad ja oksendamisest hakkas veepuudus tekkima (paras jant on muidugi sellises olekus jõuda selleni, et tablett sisse jääks), ja kui oli vaja kuskil viibida, kus ma ei tahtnud oksendada. Probleem on selles, et cerucal mõjub (vähemalt mulle) väga uimastavalt, nii et kui ühel korral seda enne tööd võtsin, jäin PÄRISELT tunnis magama. Jepp, ma olen jätkuvalt õpetaja. 

Praktilise poole pealt veel - kui on oht oksendamisele, ärge kummikomme sööge, see on rõve kogemus. Ja ma olin ka väga kurb, kui ma hingehinda maksnud maasikad välja oksendasin, sest see tundus nii suure raiskamisena. 

Kokkuvõttes siis - mul on tunne, et rasedusaegset iiveldust ei võeta tõsiselt. Või noh, suhtumine on selline, et see normaalsus, ise tahtsid rasedaks jääda, kõik on sellega hakkama saanud, 12. nädalaga saab see mööda... Muidugi on inimesed, kes on iiveldaja lähedal ja näevad, et see on raske, aga isegi ühes majas elades on vist lõpuni keeruline aru saada olukorra õudusest. Ja see "12. nädalaga saab mööda" - see tähendab kaht kuud iga päev kõhugrippi või alkoholimürgistust (mida keegi kogenud on :P), tegelikult ei ole see lohutus, kuskil 8+ nädalal (kus üldiselt vist asi koledaks keerab) tähendab see veel nelja nädalat põrgut. Ehk mulle näib, et rohkem oleks vaja ühiskondlikku aktsepteerimist - see on väga räme konditsioon, see ei ole miski, mida "iga normaalne naine suudab läbi teha" (nagu naturaalne sünnitus, sest epiduraal on pussudele), õudustunde valideerimist vist. 

Ja ma ei saa aru, kuidas tänapäeva meditsiin pole olukorrale mingit päriselt töötavat lahendust leidnud. 


Sunday, January 8, 2023

UusElu2022*

Pärast eelmise aasta kokkuvõtte kirjutamist ja eriti pärast kommentaare tundsin, et kirjutamine on ikka nii tuus värk ja ma tahan seda stabiilsemalt teha. Mustandites on isegi poolik tekst pealkirjaga "Tollel ööl", mis üldjoontes visandab, kuidas ma Tollel Ööl kodust lahkusin (jupp, täpselt nii dramaatiliselt, nagu pealkirja järgi arvata võiks :D), aga elu kuidagi tõmbas teises suunas. Ühelt poolt see, et eelmise aasta jaanuaris ma veel ei teadnud, et kõige negatiivsemad emotsioonid on alles ees. Ja samamoodi ei teadnud ma, et aprillis algavad sündmused, mis päädivad sellega, et 2022 juulis mu sünnipäeval naerab sõbranna "Mitte midagi pole muutunud, ainult mees on teine". Mis mingil veidral moel on vist tõsi :D Ehk kui ma 2021 augustis kolis oma kodust ära, jätsin dramaatiliselt maja ja lapse abikaasale, siis 2022 juulis oli mul nii laps kui ka maja. 

Mida sa tegid aastal 2022, mida sa varem teinud pole?
Nii palju uusi asju kui eelmisel aastal ette ei tulnud, küll aga lahutasin esimest korda elus abielu ja sõitsin mäesuuskadega mäest alla. Käisin ka väga korrapäraselt jõusaalis trennis. Mingeid asju tegin arvatavasti veel, aga need ehk põhilisemad. 

Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Eelmisel aastal kirjutasin nii:" Uueks aastaks lubasin ära teha inglise keele tasemeeksami ja juua vähem alkoholi. Selle lubasin ka välja mõelda, kes ma olen ja kelleks tahan saada. Lisaks luban ka oma tätoveeringu ära teha. Hetkel tundub juba, et tuleb teha kaks."

Noh, ma päris kindlasti jõin vähem alkoholi. Teiste asjadega ... läks vähe nihu või nii. Aga inglise keele kursusele ma läksin, lihtsalt tunnid jäid kogu aeg ära. Tätoveeringu mõtet veeretan jätkuvalt, ma ei tea lihtsalt, mida ma ikkagi tahan. Ja no see, et ma mõtlen välja, kes ma olen ja kelleks tahan saada, läks puhta pekki, sest mul pole ikkagi õrna aimugi. Nii et jah, ülemäära hästi ei läinud.

Seekord andsin ühe lubaduse - aastal 2023 saab minust mu kodu ainuomanik ehk saame EksAbikaasaga majanduslikud teemad ka lahendatud. Ja need õnnetud Aafrika riigid tahaks ka tegelt ära õppida :D

Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Mõtlen, mis ma mõtlen, aga ei. Aga vähemalt tuli üks rasedus, nii et järgmisel aastal jälle. 

Kas keegi su lähedastest suri?
Õnneks mitte

Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2023, mida sul 2022. aastal ei olnud?
Eelmisel aastal tahtsin ma lahutust ja tõepoolest selle ma ka sain. Noh, sel aastal tahan siis maja :D Ülemäära keeruline see ehk pole, sest kokkuvõttes taandub kõik rahale. 

Milliseid riike sa külastasid?
Belgia (või noh, Brüssel tegelikult, ülejäänud riigis ma ei käinud) ja Poola (mis oli tegelikult Varssav), Lätist ja Leedust sõitsin ka läbi. 

Milline 2022. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
Kaks kuupäeva võistlevad. Üks on see, mida saab siis nimeta UusElu2022 alguseks, ja teine minu lahutuse kuupäev. Eks mõlemad on tähtsad. 

Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Ma arvan, et oma koju tagasi kolimine. See oli raske, ma ei tahtnud seda, aga see oli hetk, kus Ruudi heaolu oli olulisem. Ja kokkuvõttes (nii kahe kuu pärast) polnudki nii kummastav enam. Üldisemas plaanis on päris äge see, et Eesti Filmi Klubi jõudis lõpuni ehk 26.12 vaatasime üheskoos 100. filmi ("Tõde ja õigus"). 2,5 aastat kestnud teekond sai läbi. 100% osales prl Lumivalgeke, mina ja Õde olime 95%-ga ka väga tublid. 
Ja no suusatasin mäest alla. 

Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Nu 25. veebruaril alustasin suurejoonelist meestepaastu. Et isegi ei suhtle enam kellegagi. Ülemäära pikalt see ei kestnud, napp kuu :D

Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Selgus, et ma põen. See sai nüüd ravitud, aga tüsistused on kahjuks jäävad. Vigastamises osas. Kevadel sõitsime mr Keemikuga päris palju tõuksiga ringi. Ühe tõuksi peal kahekesi. Kord öösel taas läbi linna kihutades tekkis tal enne tõusu imeliselt džentelmenlik idee - tema hüppab maha, et ratas jaksaks mind mäest üles vedada. Võite vaid arvata, mida füüsikaseadused sellest džentelmenlikkusest arvasid :D Õnneks kukkusin ninuli muru peale, ülemised esihambad kenasti alumises huules, aga vähemalt jäid suhu. 

Mis oli parim asi, mille ostsid?
Mina ei ole väga palju ostnud asju, aga selle eest on nii mõndagi ostnud mr Keemik. Ma arvan, et parim on pelletikamin elutoas, sest nüüd on nii mõnusasti soe. 

Kelle teod väärisid tunnustust?
Ma ei tea. Inimesed on üldiselt tublid olnud :D Vb prl Lumivalgeke, kes vapralt koolis käib, kuigi süsteem annab endast parima, et ta seda ei teeks. 

Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Ma ei teagi, kas tülgastus ja kurvastus on õiged sõnad, pigem ärevus ja viha. Aga jah, mu üürikorteri omanik keeras lõpuks ikka täiega ära. Karjus mu peale, nimetas räpaseks ja litsiks, nõudis rahasid, väitis, et ma olengi loll. Kogu selline värk. Ausalt, mul pole mitte kunagi olnud kogemust sellist tüüpi inimesega. Esiteks see suhtlusviis, et ta lihtsalt röögib su peale, nii et sa ei saa mitte midagi vastu öelda. Ja siis täiesti ebareaalsed süüdistused. Nagu näiteks rahaga oli - kõigepealt saatsin mina talle ülevaate makstud ja maksmata arvetest, see talle ei sobinud, siis tegi hr Keemik talle tabeli koos väljavõtetega, mille põhjal oli selge, et summa summarum on tema mulle võlgu. Sellele ta enam vastu ei vaielnud, aga lihtsalt selleks, et kuu aja pärast uuesti hakata mind pommitama kirjade ja sõnumitega, et mina olen talle võlgu. Ja mitte väikse summa, vaid terve kuu eest (ma ei mäleta enam, kas olid need kommunaalid või üür). Ma ei saa niigi telefoniga kuigi hästi hakkama, ütleme nii, et see kogemus ei teinud asja kuidagi paremaks. Blokeerisin ta muidugi kõikides kanalites, aga hirm jäi ikka. Siiani võõrasetelt numbritelt kõnesid vastu ei võta. 

Millele kulus enamik su rahast?
Ma arvan, et söögile. Just väljas söömisele ja boltimisele. 

Mis sind väga-väga-väga elevile ajas?
Sigur Rosi kontsert Varssavis. 

Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?
Sellist asja tglt ei ole. 

Mis oli su lemmiktelesaade?
Ma elan taas televiisoriga. Või noh, televiisor on selle kohta vist vähe öelda :D Väga Suur Televiisor on. Mitte et ma jätkuvalt seda vaataksin, aga My Kitchen Rules New Zealand on üks asi, mis mulle meeldis. Ja Netflixi Russian Dolli I hooaeg, II vaatasime ka lõpuks ära, aga see enam ei meeldinud. 

Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Ma nii umbes poole aasta pealt hakkasin jälle raamatuid lugema (mis teeb mulle endale väga palju rõõmu). Kokku jõudsin läbi lugeda 26 raamatut, neist ägedaimad olid "Piranesi" (kuigi mulle lõpp nii väga ei meeldinud), "Liiga paks, et olla liblikas" (täiega soome raamat), "Linnade põletamine" (Kai Aareleid lihtsalt kirjutab nii ilusasti), "Elu edetabalid" (ma ei tea, ma kuidagi nii sain aru sellest peategelasest) ja "Ma armastasin teda" (kui on veel keegi, kes pole Anna Gavaldat lugenud, siis parandage see viga). 

Mis oli sellel aastal su lemmikfilm?
Ma käsin üsna vähe kinos ja suuremalt jaolt olid filmid nii igavad, et reaalselt magasin seansi ajal. Selles valguses võib öelda, et mõlemad Melchiori filmid olid suurepärased, sest ma ei maganud. Okei, "Kanad ja mehed" oli ka ülituus film. Ja see teine taani film, kus lapsepõlvetraumaga kuritegelikud tüübid restorani teevad. 

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Suhelnud sõpradega.  Suhtes olemise juures on tasakaalu leidmine kohati suht keeruline. 

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Krt, tundub, et ma pean jälle vastama, et oleks tahtnud vähem nutta :D Kohati tundus mulle, et olid mingid eriti valusad emotsioonid, mida ma julgesin tundma hakata alles siis, kui tundsin end taas turvaliselt hoituna. Ja see turvalisus ei teinud neid üldsegi vähem valusaks. 

Kas sa armusid kellessegi 2022. aastal?
Oi, ma põkkisin vastu. Ma kord vaatasin vanasid vestlusi ja mõtlesin, et pidi ikka kodanikul huvi olema, sest ma päriselt püüdsin teha kõik endast, et sügavamat kontakti ei tekiks. 

Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Mulle tundub ikkagi, et see korteriomanik tekitab minus viha. Just see ebaõiglus tema poolt. 

Mida sa tahtsid ja said?
Mul on praegu selline elu, et ma pean olema vägagi ettevaatlik, mida ma ütlen, et ma tahan. Need soovid kipuvad kohe täide minema ja niiviisi suurejooneliselt. Eriti materiaalsed soovid. Näiteks on mul nüüd mingi 15 paari Victoria´s Secretsi aluskaid. Aga ka palju muud. Kaasa arvatud mittemateriaalsed asjad. 

Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sain 38 ja olin kodus. Peod toimusid nõks hiljem.  

Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Tsiteerides iseennast: "Ma tõesti ei tea mitte kedagi." Zelenski siis välja arvatud muidugi. 

Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Kui korterisaaga oleks normaalsemalt lõppenud. See häiris kuid mu und. 

Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
:P 
Keemik ikka. 

Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ma ei tea. Esiteks ma ei tea, kas ma alati ka püsisin mõistuse juures. Teiseks saan järjest enam aru, et see pean ikka mina ise olema, kes hoiab end mõistuse juures. Kohati on raske, aga järjest libedamalt läheb. Aitabki ehk see, et ma tean, et ma suudan. 

Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i) õnnelikum või kurvem? aasta teisest poolest alates õnnelikum

ii) kõhnem või paksem? ma võibolla ei taha sellest rääkida :D Okei-okei, ma ei olnud just tervislikus vormis eelmisel aastal samal ajal. Müstilisel kombel hakkas kaal tõusma, kui ma jälle sööma hakkasin :P Tegelikult on kõik väga hästi, detsembris lihtsalt ei käinud trennis ja see annab natuke tunda. 

iii) rikkam või vaesem? ma ei oska öelda. Mingis mõttes kindlasti rikkam, sest ma ei maksa enam üüri, samas... raha kulub ikka kõik ära. Nii et sama siis? 


Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2022. aastal said?

Meie otsustel on mõju. Nii meile kui meid ümbritsevatele inimestele. Ja otsustel on tagajärjed. 

* kui 2021. augustis tööle läksin, pidin arvutiparooli vahetama. See oli nimelt mu pulmakuupäev ja ma ei suutnud seda iga kord tööd alustades tippida. Parooliks sai Lahutus2021 :D Märtsis sain aru, et esiteks ma ei jõudnud 2021. aastal lahutuseni ja teiseks pole mõtet niiviisi negatiivselt manifesteerida. Ja järjekordne uus parool oligi UusElu2022. Nõnda ka läks.