Ongi siis käes see päev. Hommikul tervitas mind voodi ääres meesrühm lillede ja üllatustega, pakuti kohvi ja kringlit, musitati ära ja lasti jalga :)
Kunagi tundus 30 hiigelsuur vanus. Noh enam-vähem sama vana kui mäed. Tuleb tunnistada, et tegelikult pole asi üldsegi nii hull, tagantjärgi mõeldes tundsin vist nt 23. sünnipäeval end palju vanemana. Targema ja küpsemana igatahes. Siiski on mõningad head asjad aja jooksul kujunenud.
1. Mulle on lõpuks kasvanud rinnad. See, millega ei saanud hakkama ei puberteet ega rasedus, sai hakkama aeg. Loomulikult ei käi see nii, et ärkasin täna hommikul üles koos silmatorkava büstiga. Olen lihtsalt jõudnud vanusesse, kus reie ümbermõõt 45 cm on asendunud partiiga, mis võimaldab kanda erineva lõikega kleite, ilma et ma peaks strateegilistesse kohtadesse sokke toppima. Mitte et ma ka seda kunagi teinud oleks. Aga tõepoolest, naiselikum figuur on saavutatud ja ma olen sellega väga rahul.
2. Armukadedus on minevik. Ma olin nooremana väga armukade inimene, loomulikult varjasin seda, aga sisimas põdesin. Nüüd ma tean, mis on minu väärtus. Mis iganes ka juhtuma peaks, ma tean, et mina (oma rindadega) olen ikkagi püss.
3. Kadunud on vajadus teha mõttetuid asju. Näiteks viibida peol, mis mulle ei meeldi lihtsalt sellepärast, et äkki toimub mindagi ägedat. Been there, done that ja saan üldistada, et peod on ikka ühesugused. Püsisuhtes olles ei toimu seal nagunii midagi uut. Eriti kui oled jõudnud vanusesse, kus alkoholitarbimine on muutunud mõttetuks energia raiskamiseks.
4. On tekkinud teadmine, et maailma muutmiseks ei pea olema kuulus kirjanik või Eesti president. Maailma saab paremaks paigaks muuta ka oma igapäevatööd armastusega tehes. Ja oma perega koos olles. Mis ei välista, et ma ühel päeval presidendiks ei saaks.
5. Pole enam tahtmist olla keegi teine. Kui ma pole see inimene, kes armastab gurmeelõunaid vaaritada, siis nii ongi. Minu tugevused on teises kohas ja nende asjadega ma tegelengi. Mis siis, kui see tähendab lihtsalt raamatute lugemist ja blogimist.
6. Mul on mees, laps, kodu ja töö. Ja ma armastan neid kõiki. Kahekümnendate alguses ei kujuta ette ka, kui rahuldustpakkuv selline pakett on. Aga on. Ja see on paganama hea tunne :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Palju palju õnne!
ReplyDeleteMinu poolt ka!
ReplyDeleteMina ka soovin õnne!
ReplyDeleteKuigi ma olen alles 20ndates (ikkagi 29, höhö), on iga päevaga üha sarnasemad mõtted peas tiirutamas. Väga tabavalt kokku võetud :)
Palju õnne sünnipäevaks! Ja oota-oota veel, see läheb kõik ainult paremaks ja neid põhjusi tuleb juurde....ohtralt kusjuures :)
ReplyDeletePalju õnne!
ReplyDeleteVäga küps arutelu. Kuigi ka mul oli kolmekümneselt samasugune rahuldustpakkuv pakett olemas, masendusin number 3 saabumisest. Tundus, et midagi uut ja huvitavat polegi enam tulemas, kõik on juba käes
Rahulolu saabus alles hiljem. Ja akadeemikul on õigus, 4 ja 5 saabumine vanuse algusesse ainult parendas kõike. Tähtis on just rahulolu iseendaga. Ei pea meeldima kõigile ega tegema midagi vastu tahtmist.
Õnne! Minu sünnipäev täpselt kuu ja ühe päeva pärast :P Mina olen just imestanud kui palju ma tegelikult ikka veel sarnanen oma 16-aastase minaga, kuigi eeldasin, et ülekolmekümnene on kindlasti keskealine tädi. Rohkem ükskõik on küll ümbritsevate arvamusest, aga ma pole kindel, et see alati just hea asi on.
ReplyDeleteMarca, järjest selgemaks saab, et sind ei võta ei püssi- ega ussirohi. Sündisid juba sellisena :D Kuigi kui nüüd väline pool (need rinnad ja alkoholilembus) välja jätta, siis mingis mõttes on muutus tõesti olnud väiksem, kui ma ehk 16-17aastaselt arvasin. Lihtsalt siis ei näidanud ma nii palju välja, kes ma olen. Ei tea muidugi, mida mu 16-aastane mina sellest arvaks :)
ReplyDeleteJa tänud, naised, õnne eest, jään 40. sünnipäeva ootama!
ReplyDelete