Ja nii ma Salingeri juurde sattusin jälle.
Salinger meeldib mulle tohutult, minu elu kõige rohkem mõjutanud teoste nimekirjas oleks ta kindlasti top kolmes. Aga miskipärast on need ka raamatud, mida niisama, lõõgastuseks, kätte ei võta. Mis on minu endagi jaoks natuke arusaamatu, kuigi jah, ka piiblit ei võeta (vähemalt minu põhimõtete kohaselt) niisama, lõõgatuseks, kätte. Küll aga on seda meeldivam, kui lõpuks raamatu avad ja näed, et ikka veel kõnetab ta sind, mis sellest, et vahepeal on aasta, viis või kümme möödunud.
Oma esimese Salingeri sain põhikooli lõpus koolilt kingituseks. Natuke isegi uskumatu, sest pahatihti jagatakse koolides tunnustuseks kraami, millega ei oska midagi peale hakata. Õpilaste tunnustamine on minu jaoks väga segadust tekitav teema. Ma saan aru, et ma olen ära rikutud sellega, et olen seda saanud väga palju. Võib-olla inimene, kes kord kahe aasta jooksul saab direktori käest kiituskirja väga hea õppimise eest, tõesti rõõmustab selle üle. Mina sain neid iga kord kui jagati, seega ei saa ma päris siiralt väita, et see oleks mulle midagi tähendanud. Ka põhikooli lõpus saadud "Kuristik rukkis" tekitas esialgu umbusku - esiteks polnud ma sellest raamatust mitte midagi kuulnud (täiesti uskumatu, sest ma elasin kindlas usus, et ma olin kõikide heade raamatute nimesid vähemalt kuulnud. Armas lihtsameelsus, eksole) ja teiseks ... kooli kingitud ikkagi. Küll aga vaimustusin kohe, kui lugema hakkasin.
Selle konkreetse eksemplari kinkisin ära.
Minu praegune Salingeri kogutud teoste eksemplar on juba oma saamisloolt eriline. Ma nimelt leidsin selle. Jah, maailmas on inimesi, kes lihtsalt süüdimatult kaotavad Salingeri kogutud teoseid. Leidsin selle paigast, mis on mängib mu eluloos umbes sama suurt rolli kui Salinger ise. Kohast, kus ma vist esimest korda sain teadlikuks asjaolust, et tegelikult eksisteerib minu maailma - raamatute, hariduse, majandusliku kindlustatuse, perekondliku toe ja kõige muu sellise maailma - kõrval üks teine maailm. See, kus elatakse ilma vannitoata ja elektrit virutatakse lähima posti küljelt, sest nagunii keegi ei tule mitte kunagi kontrollima. Kus koos elavad paarkümmend inimest, kes on mingis mõttes omavahel sugulased, aga mitte ka alati. Kus ema ja poeg teevad koos köögilaua taga suitsu ja raamatuid ei loeta.
Ja sellisest kohast leidsin ma oma Salingeri, valgete, pisut määrdunud kaantega.
Mul on kombeks oma raamatute sisekaanele kirjutada tsitaat raamatust. Üldjuhul tsitaat, mis esimesel lugemisel oluline on. Mõnikord satub mu raamaturiiulisse ka raamatuid, millel pole tsitaati. Sellele raamatule olen kirjutanud nii ette kui ka taha:
"Võistlust ma ei karda. Pigem vastupidi. Ma kardan, et ma TAHAN võistelda - ja see teeb mulle hirmu... See, et ma teiste inimeste hinnanguid nii kergesti omaks võtan, ja see, et ma armastan aplausi ja inimesi, kes minust vaimustusse satuvad. Mul on sellepärast häbi. Mul on sellest kõrini, et mul puudub julgus absoluutselt tühine olla. Mul on kõrini iseendast ja kõigist teistest, kes tahavad kuidagi kõmu tekitada."
"See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini - kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanud."
Mingis mõttes saan ma Mark David Chapmanist isegi aru.
No comments:
Post a Comment