Annan alla

Ma olen siiani suutnud end tagasi hoida ja mitte kirjutada sellest, kuidas ma külma vihkan. Ja uskuge mind, see on nõudnud teatavat eneseületust, sest ma siiralt jälestan seda, kui temperatuur langeb alla kuue miinuskraadi. Aga ma mõtlesin, et püüan sellest üle olla, sest mingil põhjusel olen ma siiski sündinud sellisesse ebaõnnestunud kliimavöötmesse ja ükskõik kui palju ma ka ei unistaks elust ilma külma talveta - ära ikka ei läheks. Sest mitte kuskil mujal ei saaks ma elada nii, et mind ümbritsevad eesti keelt kõnelevad inimesed. Ja noh, kuna ma midagi drastilist selle külma osas ette võtta ei kavatse, tundus teatud määral nõme selle üle ka viriseda. Ma ikka püüan seda joont ajada, et kui miski ei meeldi, astu samme selle muutmiseks. Ja kui ei viitsi astuda, siis hoia keel hammaste taga.

Aga täna hommikul poole kaheksa paiku elutuppa jõudes (jah, täna on see õnnis päev, mil esimest tundi pole ja ma saan kodust lahkuda pärast kaheksat) nägin, et meie elutoas, mis idee poolest peaks olema enam-vähem kõige soojem ruum majas (pärast WC-d), näitas kraadiklaas 12 kraadi. Saate aru - 12!!!!! Korraks tundus eesti keel täiesti ebaoluline nähtus ning soe päike koos vahuste lainetega ainsad asjad, mida elus väärtustada.

Ja oleks siis nii, et me hoiaksime kütte peale kokku. On täiesti müstiline, millistes kogustes raha me oleme korstnasse saatnud selle õnnetu jaanuari jooksul. Ja vastutasuks siis 12 kraadi.

Siiani olen hämmingus, kuidas elasid need inimesed siin enne meid. See oli ju nende päris oma maja. Nad ise tegid siin remonti. Miks ometi ei tegelenud nad maja soojustamisega? Hr H tegi ka neid soojuspilte. Mitte et meid oleks kuidagi üllatanud, et sõna otseses mõttes kogu maja lekib. Aga pildilt vaadata on seda siiski natuke ehmatav.

Ehk siis ametlikult öeldes - lihtsalt vihkan seda paganama külma talve.