Lein

Nüüd on siis juhtunud see, mis oli juba mõnda aega teada, aga mis oma lõplikkuses ikkagi hingest kinni lööb. Üks hea ja tark naine peab matma oma abikaasa, kolm last peavad üles kasvama ilma isata. Raske on uskuda, et inimene, kes veel kaks kuud tagasi oli kodus, rääkis juttu, võttis napsi ja tegi nalja, ongi läinud.

Selles olukorras tunnen ma, et meie ühiskonnas on tõepoolest vajaka surma-alasest haridusest või haritusest. Meil on välja kujunenud tavad, mida teha, kui keegi tuttavatest on surnud - paneme lehte kuulutuse, viime või saadame lilled või pärja, ütleme, et meil on kurb ja tahame aidata, aga kuidas tegelikult aitamine peaks välja nägema, kui kõige suurem soov selle kõige juures on võimalikult kaugele hoida... Jäädagi kuulutuse ja lillede juurde. Sest isiklikum kontakt on ebamugav.

Imetlen praegu oma ema, kes suudab tõesti olla toeks, rääkida ja lasta rääkida, võtta see aeg õigel hetkel ja öelda sõnu, mis ei kõla õõnsalt. Mina ei oska. Ei julge. Ei suuda. Ei taha.

Ja mul on endal selle pärast väga-väga kurb meel.