Ma olen Ruudilt alati nõudnud, et lasteaeda tulles peab esimese asjana minema rühmauksele ja ütlema tere. Ja ära minnes peab alati minema rühmauksele ja ütlema head aega. Kuna me oleme seda juba päris mitu head aastat harjutanud, toimub see automaatselt, üldjuhul ilma mingisuguse meeldetuletuseta.
Nii oli ka reedel, R. pani riidesse, astus uksele ja hüüdis: "Head aega!" Aga selle asemel, et keegi oleks talle vastanud samaga, käratas üks lastest: "Pane uks kinni!"
Ma tundsin hoobilt, et mind tabas see haigus, millest Nodsu kirjutab, kus emakast kerkivad pähe aurud ja tekitavad hüsteeriat. Kuigi reedel ma veel ei teadnud, et see on selline haigus. Ma arvasin, et ma lihtsalt vihastasin ebaõigluse ja matslikkuse peale. Minuga samal ajal riietusruumis viibinud isa jäi ka lolli näoga vaatama, teda ei saanud emakahaigus tabada, aga küllap on meestel oma organ, mis vihalaineid pähe saadab. Igatahes reageerisin muidugi kohe, pidasin lühikese, ent mõjusa kõne teemal viisakus, pärast mida ütlesid lapsed meile kooris head aega.
Põhjus, miks uks pidi kinni olema, tulenes sellest, et õpetaja oli pidanud korraks ära minema ja lapsed võisid seni vaadata multikat. Ju nad ei kuulnud teksti muidu. AGA IKKAGI. Kuna õpetajat polnud, et saanud ma asja kohe suuremaks puhuda ka. Ja ausalt öeldes ei viitsinud ootama ka jääda, esmane reageering oli tehtud, see oli minu jaoks kõige olulisem.
Aga uuel nädalal palun õpetajatel kindlasti käitumisnormide teema uuesti õppekavva võtta. Minu pärast jätku nad laadivahetuslike sõnade õppimine vahele, eriti kui laadivahetuslike sõnade näideteks olid seinal peal rippuvas õppekavas sõnad kass, koer ja lehm. Mis on vältevahetuslikud sõnad.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Laadivahelduslikud sõnad? WTF? Minu ajal tuli astmevaheldus õpetamisele umbes 6. klassis. Mitte lasteaias. Homme lähen uurin, ehk on meie lasteaia seina peal ka mingit grammatika-asjandust...
ReplyDeleteVaata kindlasti, need plaanid on tihtipeale lõbus lugemine :)
DeleteJa ma kujutan ette, et laste "laadivahetuslikkuse" tabamine seisnes selles, et nad saaksid aru, et sõna `koera` võib olla nii kelle oma kui ka keda, aga muigama pani ikka.
Mis mõttes peab lastele õpetama, et "koera" võib olla nii kelle kui keda? See on ju lihtsalt eesti keel?
ReplyDeleteMa üldiselt olen oma laste aia-eluga üsna kursis, a homme ikkagi lähen ja proovin laadivaheldusel sabast kinni saada.
See koera erinev välde võib asjakohane olla lugemise juures. Aga põhimõtteliselt saab kenasti läbi ka sellele sügavuti mõtlemata.
DeleteKäisin. Küsisin. Mitte muffigi ei teatud ei laadi-, ei vältevaheldusest. Igatahes ei õpetata neid seal kellelegi.
ReplyDeleteÄkki peaksid neid harima? :D Ei, tegelikult tulevad need küsimused esile kindlasti, lugemise juures see "koera"-küsimus (ehk vältevaheldus) ja rääkimise juures see, et meil tigu-teo, mitte tigu-tigu (ehk laadivaheldus), aga teoreetiline pool seal taga pole kindlasti kuigi oluline, saati veel siis, kui mõisted endal tiba sassis on :) Ma ei kujuta ette, miks see nõndamoodi nende kavasse oli sisse kirjutatud, ehk lihtsalt selleks, et vanematel oleks põnevam lugeda?
DeleteMeil oli kodust just vaidlus teemal, et kui palju või mismoodi peaks emakeelt üldse õpetama. Ma ise olen Kaplinski artikliga kahel käel nõus. Samas ei vasta see küsimusele, et miks nii paljud inimesed nii halvasti kirjutavad ja mida selle häda parandamiseks teha.
DeleteIgatahes kurdab mul kooli-laps, et emakeele tunnis käib hull möllamine, kuna kõik õpitav on "nii titekas" ja igav.
Ma lähen sirvin ta emakeele materjalid läbi, aga kahtlustan, et tal võibki õigus olla.
Samas ei ole korrektne keel ja kirjutamis-oskus päris üks ja seesama.
Inimesed kirjutavad nii kehvasti, sest nad ei loe korralikus keeles olevaid tekste :rolling:
DeleteReaalne kirjaoskus areneb ikka kirjutades, lauseid tehes ja pikemat seostatud teksti "tootes". Seda ei ole koolis väga palju, õigekirja õpitakse harjutuste kaudu, samas see, kui ma tean, kuidas käänata sõna teemant, ei aita mul luua normaalset lauset. Kuigi nende harjutuste kaudu VÕIKS ometi meelde jääda, et küsimus "Kuhu minna kuue kuusega ujuma?", on tegelikult naljakas.
Samas kui Sul istub klassis 36 toredat inimest, siis oluliselt lihtsam on anda tagasisidet lünktestile kui pikemale arutlusele.
Ja tõesti korrektne keel ei võrdu kirjutamisoskus, see viimane areneb eelkõige ise kirjutades, isegi tagasisideta. Ses mõttes mulle meeldib, et noored peavad blogisid, sest mõtete väljakirjutamise oskus paraneb niiviisi üldjuhul ikka.
fanfic on kah selles mõttes jõle kasulik.
Deleteseda, et rohkepäise klassi puhul oleks lihtsam lünkteste teha, kirjutas kunagi õige põhjalikult Aidi Vallik:
"Ma olen mõelnud, et tegelikult saaks ka eesti keele õpetaja oma tööd organiseerida nii, et kõik käiks kaheksast viieni ja kogu lugu. Ütleme, pikemaid kirjalikke töid ei teeks, vaid kogu kirjaharjutus viia lünkade täitmise peale (kui juhtkond lubab muidugi sellisel hulgal töölehti paljundada, sagedasti ei luba kahjuks. Mis tähendab, et kontrollitavaid kirjaharjutusi ei saagi teha.). Kirjanduse kontrolltööd koostada nii, et saaks vastata ei ja jah või ühesõnaliselt. Tegelikult, siis peaks keegi teine need kontrolltööd ja lünktekstid koostama, sest see enam tööaja sisse ei mahuks ju. Kaheksast kolmeni tunnid, siis ütleme kolmest neljani tund täiendtegevusteks õpilastega (järeleaitamine, järeltööd, juhendamised, arenguvestlus lõdva randmega ühel nädalapäeval kella neljast viieni – pere ise teab, kui kohale ei tule -, ja teistel päevadel siis kella neljast viieni järgmise päeva tundide ettevalmistus, materjalid kokku panna ja kavad läbi mõelda. Ja parandada paar tööd, mis selle ajaga jõuab. Pikalt saata ideed klassiõhtutest, õpilastega teatriskäigud, ringitöö, kooliürituste valvamine – võtku aga turvamehed, kui väga tahavad. Eksursioonide orgunn ja läbiviimine on delegeeritav ka mõnele lapsevanemale, kes viitsib. Kui ei viitsi, siis ei eksurseerigi… kui see just ei toimu tööpäeval kella kaheksast viieni või mõnel koolivaheajal, mis jääb õpetajate puhkuseajast välja. Koolivaheajad on mõistagi sisustatud koolitustega ja sellest ülejäävad paar päeva kaheksast viieni võib ju eelmise veerandi kirjandeid parandada. Kaheksa tunniga jõuab parandada tervelt 24 kirjandit, kolmveerand klassitäit. Kolme tööpäevaga on kahe klassi kirjandid parandatud nagu niuhti. Mis teiste klasside kirjanditega saab (sest õpetajal on õpetada ikka viis klassi vähemalt), tühja tost, sest ega nende eest palka ju ei saa.
Ja muidugi ei tohi õpetaja olla lapsiarmastav inimene, sest ta peab ju vastu panema provokatsioonidele, mis õhutaksid teda ületunnitööd tegema. Tal peab olema savi, ta peab külma kõhuga saama õpilastele veebruaris öelda: aa, need kirjandid, mis te oktoobris kirjutasite, on mul juba peaaegu parandatud. Olge kannatlikud."