Nädalavahetusel käisime poistega kinos. Poistega tähendab siis minu isiklikku kodanikku ja kaht sõbrapoissi veel ehk sain katsetada, kuidas oleks elu kolme mudilasega. Tuleb tunnistada, et see poleks minu esimene valik eluks. Kuigi meil läks tegelikult päris hästi.
Film oli armas, nii nagu multikad ikka on. Kohalikus kinos on tore käia ka seetõttu, et meie neljase seltskonna eest maksin piletiteks 9 euri ning kuna plaksumaisi ja kummikomme ei müüdud, hoidsime ka selle pealt päris mitu raha kokku. Loomulikult ei saanud me selle eest sama suurt ja võimast kino nagu Tartus, aga toolid on ausad ja pilt hea, ma nagunii väldin 3D-d, kui vähegi võimalik on, sest Ruudi sai "Vaprakest" vaadates sellise psühhotrauma, et teda sai mõnda aega juba puhtalt sõnaga "kino" ehmatada.
Mulle tundus, et Justini-film oli natuke vanemate laste multikas, naljadki nõudsid kaasa mõtlemist, mis tähendas, et kui kaasa ei mõelnud, siis vist jäi natuke igavaks. Nagu nähtus ka sellest, et kinos oli päris mitu last, kes kippusid püsti tõusma ja näiteks kardinaid liigutama. Üks perekond läks aga poole filmi pealt üldse ära. See võis tuleneda muidugi ka asjaolust, et saal oli külm, nii et ma pidin isegi vahepeal garderoobist joped ära tooma. Jope all kerra tõmbununa oli päris mõnus filmi vaadata.
Ruudile jällegi meeldis (ta muidugi räägib nüüd seda, et talle meeldis "Suur maalritöö" ka, aga MINA mäletan, kuidas ma teda kinni pidin hoidma), arutasime pärast täitsa hoolega, kuidas tuleb pingutada, et oma unistusi ellu viia.
Nii et oli kena vaheldus sellesse jõledasse külma.
No comments:
Post a Comment