Aasta 2013 - suurim pettumus

Seda postitust on mul jälle natuke raske kirjutada, sest esiteks tundub see ka mulle endale väga lapsik ja teiseks on toimunud asju, mis on mind olulisel määral lepitanud. Aga ma mäletan väga hästi, et kui see olukord alles värske oli, siis olin ma väga kurb.

Ühesõnaga, sel aastal olin ma väga pettunud, kui ma lõplikult aru sain, et üks kursus, mida tõeliselt armastan, anti mu kolleegile. Tõesti kõlab lapsikult, aga haiget tegi. Ja ma arvan, et meelehärm oligi seotud just faktiga, et see on niiii väike asi, 5% asi. Ja sellest lasti lihtsalt üle. Ma olin oma soovist rääkinud nii oma otsesele ülemusele kui ka kõrgematele. Ma olin öelnud, et mul on täiesti ükskõik, mis saab ülejäänud kursustega, aga palun jätke see konkreetne mulle. Ja siis selgus, et ma sain kõik ülejäänud, aga see üks, see, mida ongi kogu kooli peale täpselt üks kursus, läks teisele. Ja ma tean, et mu kolleeg ei ole sellega kuidagi seotud, nii et tegemist ei ole pahatahtliku ärategemise või kellegi teise palvele vastu tulemisega. See oli lihtsalt asi, mis ei olnud tähtis mitte kellelegi peale minu.

Ma olen tõsiselt mõelnud, miks see mind nii palju riivas, ja arvatavasti peitub põhjus selles, et minu eelmises töökohas selliseid asju ei juhtunud. Meid oli muidugi vähem ja kergem oli inimeste soovide ja eelistustega arvestada. Aga ikkagi. See oli esimene kord, kui ma tõesti tundsin, et mina isikuna ei ole oluline, tähtis on süsteem ja mina olen osa sellest. Ja kui mingis teises olukorras võiks süsteemi kuulumine tekitada hea ja turvalise tunde, siis sedapuhku tundsin, et minu lojaalsus vähenes oluliselt. Ja ka selle pärast olin ma kurb. Mulle meeldib töötada asutuses, kust ma ei oleks väga kergesti nõus lahkuma. Aga sügisel mõtlesin ma tõsiselt, et kui elu mängiks pisut teised kaardid kätte, siis ma ei kõhkleks, vaid läheks. Nii kaugele mu ebalojaalus küll ei läinud, et oleksin ise astunud samme millegi uue leidmiseks. Aga mõtted said universumisse lastud.

Nüüd on juba parem, kõik läheb ju mööda lõpuks. Aga kaasa aitas näiteks ka see, kui ma eile keset päev sain sõnumi, et mulle on palka makstud. Mis palk, miks keset kuud, miks vähem kui tavaliselt??? Ja siis selgus, et tegemist pole mitte palga, vaid jõulupreemiaga. Jäi tunne, nagu ma töötaksin kuskil suures erafirmas, kus jõuludeks makstakse märkimisväärseid lisatasusid. Ja siis oli mul hea meel, eriti selle peale, kui ma nägin, kui õnnelik mu direktor oli, et ta sai seda meile teha :)