Aasta 2013 - kõige halvem osa

Ma olen algusest peale kartnud seda teemat. Samas ma TAHAN sellest kirjutada, sest mulle tundub, et kõige selle kõrvalt, et see on sugukondlikult olnud raske, on see teema, millest peab võimalikult palju ja ilustamata rääkima. Probleem on selles, et halb ei ole olnud ainult minul, olgem ausad, mina olen alles halbuse kolmas ring, sestap on keeruline, kui palju ja mida üldse kirjutada võiksin või peaksin.

Tegelikult on tõeliselt masendavaid asju sellest aastast isegi kaks. Esiteks on mu poja parimate sõprade isa väga haige. Väga-väga haige. Ja märgid on siinkohal juba sellised, et ... päriselus ja pärisinimestega imesid ei juhtu. Selles peres on kolm alaealist last. Ja ma ei oska mitte kuidagi neile niiviisi toeks olla, et ma ise tunneksin, et sellest oleks abi. Nooremad lapsed minu meelest ei taju veel olukorra paratamatut lõppu. Mäletan, et kui olin kümnene, diagnoositi mu tädil vähk. Ma ei mõelnud hetkekski sellele, et ta ei parane - kasvaja lõigati ju välja, ravi tehti. Isegi see, et ta lõpus ei suutnud ennast nii palju ka enam liigutada, et süüa, oli minu jaoks lihtsalt hetkeline olukord, mis läheb mööda. Läkski, kui matsime mu 40-aastase tädi, kes oli eluaeg olnud aktiivne.

Aga nüüd teema, mis puudutab mind veelgi lähemalt. Esimest korda ütlen selle avalikult välja, et meie armsal prl K-l on anoreksia. Ma ei ole anoreksiaasjatundja, aga ma usun, et ma ei eksi palju, kui ütlen, et tema haigus oli nii kaugele arenenud, kui üldse võimalik on. Kui inimese KMI on 13 ja natuke peale, siis sealt vist allapoole enam minna ei saa. Jumal küll, ma arvasin, et alla 15 ei suuda inimene enam ennast liigutada. Prl K kunagi kommenteeris asjalikult, et tõesti, sellise kehamassiindeksiga on inimesi surnud.

Prl K haigus on loomulikult raputanud kogu meie suguvõsa. See on miski, millest sa ei usu, et see võiks juhtuda sinu perega. Jah, see haigus on olemas, kuskil, kellelgi teisel. See sai ju alguse juba peaaegu kaks aastat tagasi ja mäletan hästi, kuidas ma mõtlesin, et issand, ta on nii peenike, teeb nii palju sporti, toitub nii teadlikult - see ei ole normaalne. Aga ma ei mõelnud seda TÕSISELT, nii tõsiselt, et oleksin midagi päriselt, ennast kuulama panevalt öelnud. Ja tõsi ta on - mina olin teismelisena üsna peenike, mitte oluliselt raskem kui prl K, kui ta esimest korda haiglasse sattus ja kõnelustesse ilmus uus sõna "anoreksia".

Teine pool asjast oli see, et anoreksia ei tundnud nii hirmsa haigusena. Meie maailmas on muutunud normaalseks, et inimesed tahavad olla peenikesed, et see on eesmärk omaette, et selline välimus on kohati eesmärk omaette. Et eesmärk pole mitte ennast hästi ja ilusana tunda, vaid peenike olla on väärtus iseeneses. Ja mulle oli jäänud mulje, et anoreksia on lihtsalt seisund, kus inimene suhtub sellesse natuke maniakaalsemalt. Et ta sööb veel vähem, teeb veel vähem trenni, tahab olla veel peenikesem.

See, millest ei räägita, on see, kuidas haigus inimest hävitab. Kuidas ta võtab kogu elurõõmu, sest alati saab olla veel peenikesem. Kuidas inimene saab ise aru, et ta teeb haiget end ümbritsevatele inimestele, aga ta ei suuda vastu panna. Senini aus ja usaldusväärne inimene hakkab petma, sest hirm lisanduvate grammide (isegi mitte kilogrammide, vaid just grammide) ees on nii piinavalt suur, sest haigus, kes on tema peas, räägib nii veenvalt.

Ja lisaks elurõõmule võtab haigus ju kogu inimese elu. Kui olukord läheb nii kaugele, nagu ta vist üldjuhul läheb, tuleb haigla, lamamisrežiim, isolatsioon, sest haiglas olles pole sõpru, pole internetti, isegi telefon on korra päevas pooleks tunniks. Ja nii sa lamad oma haigusega seal voodis ja vihkad kõike. Prl K-l keelati ju ühel hetkel isegi raamatut lugeda, sest see kulutavat liiga palju energiat. Rääkimata sellest, et ta ei saanud terve kuu üldse värsket õhku. Mis värsket õhku - ta ei saanud isegi osakonna uksest välja.

Selle ravimeetodi üle võib ju diskuteerida, põhimõtteliselt on see vangla. Ainult et inimest ei isoleerita teiste inimeste pärast, vaid tema enda pärast. Ja kokkuvõttes füüsilise poole pealt on see ju tulemusrikas. Vähemalt sellisel juhul, kui sul on vähemalt mingisugune motivatsioon, nt haiglast koju pääseda. Aga prl K rääkis ka oma kaaslasest, kes veel haiglaski pettis - tegi salaja trenni.

Anoreksia on sõltuvushaigus. Nagu mängurid ei suuda jätta mängimata ja alkohoolikud joomata. Nad võivad kõige selle juures ennast vihata, aga teisiti ei saa. See ongi kõrvaltvaatajana nii raske, tahaks öelda: "Kammoon, mis mõttes? Hakka sööma!" Aga see ei aita ju. Ei aita pahandamine, ei aita mõistuslik kõnelus, mitte miski ei aita. Ja nii jääbki ainult jõuetus ja meeletu kurbus, sest tahaks ju kuidagi abiks olla, aga mõtteid ei ole, kuidas.

Meie pere jaoks on rõõmus uudis see, et preili sai siiski haiglast koju, mis tähendab, et tema KMI pole enam eluohtlik. Ja nagu ta ise arutas, siis viiekümnest kilomeetrist on tal 25 käidud. See tähendab pool. See tähendab, et iga päevaga saab jälle meeter läbitud. Ja see on tore :)

Tekst on läbinud eeltsensuuri.