Aasta 2013 - asi, mis läks hinge

Tegelikult ei olnud mul sellist teemat plaanis, aga tunne on selline, et pean sellest lihtsalt kirjutama.

Meil oli eile jõulupidu. Mulle ei meeldi jõulupeod. Eriti kolleegidega, sõprade ja perega üldjuhul meeldivad. Ja eilne polnud mingi erand, esiteks läks mu päev juba enne selle algust metsa, sest mul ei tulnud öösel und peale, nii et ma lugesin kella neljani. Ja hommikul magasin sellega seoses sisse. Sellisel hommikul, kus ma pidin esimeseks tunniks kohal olema ja hr H ei olnud kodus, nii et ma pidin jõudma enne tööd veel ka lasteaeda. Ning kogu see ülejäänud päev möödus ühelt poolt kerges vines, teiselt poolt vastikus kiirustamises, sest arvestasin, et tööpäev on lühike ja seega planeerisin palju muid asju. Nii et peole jõudsin väsinuna, tüdinuna ja pool tundi pärast algust. Minu erialal ei jõua inimesed üldjuhul pool tundi pärast algust kohale. Ühesõnaga, see pidu oleks olnud täielik katastroof, kui esiteks ei oleks üsna alguses minu juurde tulnud mu kolleeg, kes sosistas mulle kõrva: "Ma tahtsin Sulle enne seda, kui ma purju jään ja lollusi suust välja ajama hakkan, öelda kui väga lapsed Sind armastavad."

Teiseks oli meie juhtkond kokku pannud pildišõu meie institutsiooni kõige esimesest aastast. Sellest, kui me alles kandideerisime ja meeskonnakoolitusi tegime ja oma asenduspindu üritasime töökõlblikuks muuta. Ja teate, see oli täiesti fantastiline. Ise selle sees olles ei tunneta, kui olulise asjaga me seotud olime. Et mina ka, oma pisikeste ja nõrkade kätega, tirisin vana ja kõikidest hüljatud mööblit aknast välja, et seda järgmises kvartalis kolmandale korrusele vedada. Et me olemegi mingi metsikult laheda asja alguses olnud, sellele esmase suuna andnud, et me tegimegi ajalugu.

Ma muidugi ei välista, et teatud osa minu eufooriast põhines ka asjaolul, et enne neid pilte oli esinenud minu õudusunenäo jõulupeobänd, mis lõpetas hoobilt minu plaani kaine ja viksina koju sõita ning pani selle asemel haarama veinipudeli ja koos sellega peoruumist põgenema. Khuul oli see, et sedasama tegi ka mu veinisõbrast direktor :D

Aga jah, võimas tunne oli. Ma pilte jagama ei hakka, neil on peal liiga palju inimesi, kes kindlasti ei taha olla minu blogis, aga vähemalt lingi loole, mis piltidele taustaks mängis, panen küll.
Mari Kalkun "Loomine"