Jõulujutt on väga põnev žanr. Ma polnud enne üldse teadnudki, et selline asi olemas on. Või noh, ma polnud mõelnud, et see on olemas. Aga sel aastal olen teadlikult kuulanud erinevate inimeste jõulujutte. Kahjuks ei mõista ma siiani sügavuti, millega on tegemist, sest jutud on väga eripalgelised. Näiteks olen kuulnud lugu Emast, kes läks hirmsa külma ja vööni lumega metsa, et tuua lastele jõuluks kuusk koju. Kuusk oli kaunis, aga ema külmus üks varvas ära. Või siis armsama poole pealt lugu sellest, kuidas Väike Tüdruk teadis täpselt, et päkapikud on olemas, aga kuna tal oli oma emast kahju, sest tollele ei toonud päkapikk midagi, mängis ise oma emale päkapikku. See oli selline klassikaline teismelisega pere olukord - kõik teavad, et asjad pole nii, nagu me üritame näidata, aga kõik teevad siiski nägu, et on.
Aga minu jõulujutt on eilsest jõululaupäevast.
Istusime jõululaua ümber, liha, verivorstid, hapukapsad - jõulud täies ilus. Küünal ka.
Järksu pöördud minu poole minu poeg Ruudi (6 a): "Emme, kui ma ära suren, siis matke mind maha."
Mina: "???!?!?!?"
Ruudi: "Mhmhm, kirstuga."
Mina: "Öööööö?!?!?!??!!!"
Ruudi: "Et oleks hauaplats."
Mina (kõnevõime lõpuks taastanuna): "Miks, kullake??!!?"
Ruudi (asjalikult): "Siis on teil natuke rõõmu ka sellest, saate hauaplatsi korras hoida."
Ma olen siiani häiritud.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ükskord, kui ma oma tütrega (kes saab kevadel 5-aastaseks) autoga sõitsin, siis ta nõudis tungivalt Urmas Alenderi laulu "Kui mind enam ei ole". Talle meeldib see juba ammusest ajast, ma isegi ei tea, miks talle selline veidi depressiivne laul meeldib. Igatahes, kui see läbi sai, siis ta teatas mulle: "Emme, kui ma ära suren, siis sa võid mu asjad endale võtta!"
ReplyDeleteJa ma tundsin ka end väga häirituna. Miks peaks nii väike laps mõtlema oma surmast, see on kuidagi vale. Muidugi, ma ei ole teinud probleemi temaga surmast rääkimisest, aga seda üleüldises plaanis. Näiteks, kui kass murdis linnu maha, siis ma näitasingi talle seda väikest lindu ja rääkisin, mis juhtus. Seda selleks, et ta võtaks surma elu loomuliku osana ja ei teeks sellest suuremat draamat, sest surm on tahes-tahtmata paratamatu. Aga ma ei osanud oodata, et ta hakkab enda surmale mõtlema, ta on ju alles nii noor ja kõigi eelduste kohaselt peaks tal veel pikk ja põnev elu ees olema...
Kui (oma) laps räägib surmast, siis on tõesti hästi kõhe tunne. Ühelt poolt jah, elu loomulik osa, aga teisalt ...
Delete