Täna siis eilsele vastukaaluks selline teema.
Ja ma tean TÄPSELT, mis oli selleaastane nõmedaim kogemus. See oli siis, kui üks hull naine otsustas minu peale keset tänavat karjuda. Minu jaoks väga uudne kogemus, ma ei suuda meenutada, et minu elus üldse oleks rohkem sellist asja juhtunud. Ja ma olen siiani häiritud ja vahetevahel mõtlen, kui halvasti oleksin ma pidanud talle vastu ütlema, niiviisi õelalt ja torkavalt. Näiteks, et mul on kahju tema lastest, sest need peavad elama koos märatseva hulluga. Õnnetuseks lõi selles olukorras välja minu korralik lastetuba, nii et ma ütlesin talle lihtsalt korduvalt, et ma ei luba, et minu peale karjutakse ja et ta käituks normaalse inimesena. See muidugi lisas õli tulle.
Karjumine on tõeliselt vastik. Ma mõtlen vahel, kas need õpetajad, kes laste pihta karjuvad, pole kunagi ise sellist kogemust saanud. Või vastupidi, on neil äkki sügavad haavad tekkinud ja püüavad niiviisi ennast ravida?
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Karjuv inimene tänaval on kasvatamatus või diagnoos. Karjuv õpetaja? Arvatavasti kutsesobimatus või professionaalne läbipõlemine.
ReplyDeleteKarjuv inimene tänaval on väga ehmatav nähtus. Ja ma arvan ka, et tegemist on inimesega, kel on probleeme. Karjuv õpetaja on inimene, kes ei suuda end teisiti maksma panna. Minu kogemuse järgi karjuvad tõesti läbipõlenud õpetajad või noored, kes ei oska veel end teisiti kehtestada. Sellest võib välja kasvada, aga ei pruugi.
Delete