Ei ole eriti ilus pealkiri, aga võtab asja olemuse kenasti kokku.
See juhtus mitte väga kaua aega tagasi. Astusin tööl puhkeruumi ja seal oli juba keegi ees. Keegi mees. Keegi keskmisest ilusam mees. Tavaliselt ei ole seal kedagi, sest konkreetses majaosas pole palju töötajaid. Ütlesin tere. Vastuseks sain midagi kõnetuselaadset. Tere see ei olnud.
Hakkasin oma paberitega asjatama, aga kuidagi kohatu oli olla. Ikkagi mingi võõras mees istus meie puhkeruumis. Vaagisin seda ühete- ja teistpidi, kuni jõudsin järelduseni, et see saab olla ainult uus kolleeg.
"Eeee, kas sa oled meie uus ***õpetaja?"
Vaikus.
Vaikus.
Pöördusin oma paberite poole tagasi. Järsku sain peaaegu rabanduse, sest keegi ütles jah. See oli sama ootamatu, kui meie tühi riiul oleks jah öelnud. Naeratasin sõbralikult ja lugesin pabereid edasi õigetesse hunnikutesse.
Töine vaikus.
"Kes sina oled?"
Kui ma enne rabandust ei saanud, siis nüüd küll.
Hiljem kuulsin, et meie esimene vestlus oli ikka turbokiirusel kulgev, sest mu kolleeg sai oma vahetunnis küsitud küsimusele vastuse alles järgmisel vahetunnil.
Vägagi kosutav kogemus meie kiirustavas maailmas.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment