Ma olen viimastel kuudel olnud üsna kehv üles märkima, mida ma lugenud olen. Aasta esimesest poolest on mul selgelt meeles Pratchetti-vaimustus, mis pani mind oluliselt tihedamini raamatukogus käima kui muidu. Ootamatult sai aga mõõt täis ja nüüd ei ole minu kätte sattunud enam ühtki Prachettit. Isegi ei oska öelda, miks, ka viimane raamat, mida tolle tuhina raames lugesin, meeldis, aga ju siis sai see minu jaoks "tehtud asjaks".
Vanadest klassikutest lugesin uue tundega läbi "Isa Goriot´", mis oli vahepeal palju paremaks muutunud. Kahju, et õpilased seda jätkuvalt väga ei armasta, kuigi sügisel tegin tõesti kõvasti eeltööd, et nad ei usuks kuulujutte, mille järgi on Balzac täiesti loetamatu.
Uuematest raamatutest oli väga meeldiv üllatus Rein Raua "Rekonstruktsioon", mille probleemiasetus on mulle juba aastaid huvi pakkunud. Joodikust tädi liini oleks ma isiklikult küll raamatust välja jätnud, aga muus osas ... väga nauditav lugemine. See on raamat, mis on meeldinud ka noortele.
Tegelikult tahtsin aga kirjutada, et viimasel ajal on mind üle pika aja tabanud taas luulehuvi. Mõnusa sisemise surinaga lugesin nii Maarja Kangro, Kaur Riismaa ja Eda Ahi loomingut. Hea oli. Luulet, kui seda mõnudega ja rahulikus meeleolus kätte võtta, on ikka hiiglama hea lugeda.
Ja üks ootamatu elamus oli Jim Ashilevi "Portselansuits", mille kohta ma ei oska siiani öelda, kas see meeldis mulle tohutult või ei meeldinud üldse. Igatahes pakkus huvi ja elamust.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment