Monday, December 16, 2013

Aasta 2013 - kõige halvem osa

Ma olen algusest peale kartnud seda teemat. Samas ma TAHAN sellest kirjutada, sest mulle tundub, et kõige selle kõrvalt, et see on sugukondlikult olnud raske, on see teema, millest peab võimalikult palju ja ilustamata rääkima. Probleem on selles, et halb ei ole olnud ainult minul, olgem ausad, mina olen alles halbuse kolmas ring, sestap on keeruline, kui palju ja mida üldse kirjutada võiksin või peaksin.

Tegelikult on tõeliselt masendavaid asju sellest aastast isegi kaks. Esiteks on mu poja parimate sõprade isa väga haige. Väga-väga haige. Ja märgid on siinkohal juba sellised, et ... päriselus ja pärisinimestega imesid ei juhtu. Selles peres on kolm alaealist last. Ja ma ei oska mitte kuidagi neile niiviisi toeks olla, et ma ise tunneksin, et sellest oleks abi. Nooremad lapsed minu meelest ei taju veel olukorra paratamatut lõppu. Mäletan, et kui olin kümnene, diagnoositi mu tädil vähk. Ma ei mõelnud hetkekski sellele, et ta ei parane - kasvaja lõigati ju välja, ravi tehti. Isegi see, et ta lõpus ei suutnud ennast nii palju ka enam liigutada, et süüa, oli minu jaoks lihtsalt hetkeline olukord, mis läheb mööda. Läkski, kui matsime mu 40-aastase tädi, kes oli eluaeg olnud aktiivne.

Aga nüüd teema, mis puudutab mind veelgi lähemalt. Esimest korda ütlen selle avalikult välja, et meie armsal prl K-l on anoreksia. Ma ei ole anoreksiaasjatundja, aga ma usun, et ma ei eksi palju, kui ütlen, et tema haigus oli nii kaugele arenenud, kui üldse võimalik on. Kui inimese KMI on 13 ja natuke peale, siis sealt vist allapoole enam minna ei saa. Jumal küll, ma arvasin, et alla 15 ei suuda inimene enam ennast liigutada. Prl K kunagi kommenteeris asjalikult, et tõesti, sellise kehamassiindeksiga on inimesi surnud.

Prl K haigus on loomulikult raputanud kogu meie suguvõsa. See on miski, millest sa ei usu, et see võiks juhtuda sinu perega. Jah, see haigus on olemas, kuskil, kellelgi teisel. See sai ju alguse juba peaaegu kaks aastat tagasi ja mäletan hästi, kuidas ma mõtlesin, et issand, ta on nii peenike, teeb nii palju sporti, toitub nii teadlikult - see ei ole normaalne. Aga ma ei mõelnud seda TÕSISELT, nii tõsiselt, et oleksin midagi päriselt, ennast kuulama panevalt öelnud. Ja tõsi ta on - mina olin teismelisena üsna peenike, mitte oluliselt raskem kui prl K, kui ta esimest korda haiglasse sattus ja kõnelustesse ilmus uus sõna "anoreksia".

Teine pool asjast oli see, et anoreksia ei tundnud nii hirmsa haigusena. Meie maailmas on muutunud normaalseks, et inimesed tahavad olla peenikesed, et see on eesmärk omaette, et selline välimus on kohati eesmärk omaette. Et eesmärk pole mitte ennast hästi ja ilusana tunda, vaid peenike olla on väärtus iseeneses. Ja mulle oli jäänud mulje, et anoreksia on lihtsalt seisund, kus inimene suhtub sellesse natuke maniakaalsemalt. Et ta sööb veel vähem, teeb veel vähem trenni, tahab olla veel peenikesem.

See, millest ei räägita, on see, kuidas haigus inimest hävitab. Kuidas ta võtab kogu elurõõmu, sest alati saab olla veel peenikesem. Kuidas inimene saab ise aru, et ta teeb haiget end ümbritsevatele inimestele, aga ta ei suuda vastu panna. Senini aus ja usaldusväärne inimene hakkab petma, sest hirm lisanduvate grammide (isegi mitte kilogrammide, vaid just grammide) ees on nii piinavalt suur, sest haigus, kes on tema peas, räägib nii veenvalt.

Ja lisaks elurõõmule võtab haigus ju kogu inimese elu. Kui olukord läheb nii kaugele, nagu ta vist üldjuhul läheb, tuleb haigla, lamamisrežiim, isolatsioon, sest haiglas olles pole sõpru, pole internetti, isegi telefon on korra päevas pooleks tunniks. Ja nii sa lamad oma haigusega seal voodis ja vihkad kõike. Prl K-l keelati ju ühel hetkel isegi raamatut lugeda, sest see kulutavat liiga palju energiat. Rääkimata sellest, et ta ei saanud terve kuu üldse värsket õhku. Mis värsket õhku - ta ei saanud isegi osakonna uksest välja.

Selle ravimeetodi üle võib ju diskuteerida, põhimõtteliselt on see vangla. Ainult et inimest ei isoleerita teiste inimeste pärast, vaid tema enda pärast. Ja kokkuvõttes füüsilise poole pealt on see ju tulemusrikas. Vähemalt sellisel juhul, kui sul on vähemalt mingisugune motivatsioon, nt haiglast koju pääseda. Aga prl K rääkis ka oma kaaslasest, kes veel haiglaski pettis - tegi salaja trenni.

Anoreksia on sõltuvushaigus. Nagu mängurid ei suuda jätta mängimata ja alkohoolikud joomata. Nad võivad kõige selle juures ennast vihata, aga teisiti ei saa. See ongi kõrvaltvaatajana nii raske, tahaks öelda: "Kammoon, mis mõttes? Hakka sööma!" Aga see ei aita ju. Ei aita pahandamine, ei aita mõistuslik kõnelus, mitte miski ei aita. Ja nii jääbki ainult jõuetus ja meeletu kurbus, sest tahaks ju kuidagi abiks olla, aga mõtteid ei ole, kuidas.

Meie pere jaoks on rõõmus uudis see, et preili sai siiski haiglast koju, mis tähendab, et tema KMI pole enam eluohtlik. Ja nagu ta ise arutas, siis viiekümnest kilomeetrist on tal 25 käidud. See tähendab pool. See tähendab, et iga päevaga saab jälle meeter läbitud. Ja see on tore :)

Tekst on läbinud eeltsensuuri.

7 comments:

  1. Ma soovin teile uueks aastaks kõike-kõike head. See maailm, millest Sa kirjutad, on minu jaoks täiesti uus, võõras ja arusaamatu- ja selle võrra liigutavam.
    Ma saan aru, et teise inimese elu ei saa/tohi olla "põnevusjutt", aga ma elan väga väga kaasa ja loodan, et kasvõi osagi neist headest soovidest ning mõtetest teieni jõuab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh :) Heade soovide jõud on suur. Ja teadmine, et inimesed toetavad ja elavad kaasa, on väga oluline.

      Delete
  2. Väga kurb oli lugeda seda. Anoreksia kuulub tõepoolest selliste haiguste hulka, mida ei peeta nii hulluks, kui ta tegelikult olla võib.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, lugesin alles hiljuti ühest naisteajakirjast toitmishäireteteemalist artiklit. Seal kujutatu oli umbes nii: hakkasin dieeti pidama, läksin vähe kaugele sellega, siis ühel hetkel hakkasin mõtlema, et nii ikka ei saa, ja otsustasin normaalselt sööma hakata. Ei ütleks, et sellised lood, mis kindlasti ka päriselt toimunud on, aitaks kaasa mõistmisele, et toitumishäire on potentsiaalselt surmaga lõppev haigus, millest välja tulla on tõsine piin.

      Delete
    2. Viimasel ajal on rääkima hakatud ka uuest toitumishäirest, mille nime ma ei mäleta, aga selle all kannatavad inimesed loobuvad järjest veidrate dieedipõhimõtete pärast erinevatest toitudest. Umbes nagu ekstreem-veganlus ühesõnaga, mis rikub pikas perspektiivis väga tervist. Kahjuks elame me ühiskonnas, kus ajakirjad ja televisioon haamerdavad väsimatult, et tüdruk peab olema piitspeenike ja samal ajal veel ilmub lugematuid artikleid järjekordsetest kahjulikest ainetest, mida lihtsalt peab vältima tervise nimel...

      Delete
  3. Minu lähedasel sugulasel oli 15 aastaselt anoreksia. Ta oli sõna otseses mõttes suremas. Tema väljanägemine oli kõige hullemal hetkel nagu 90 aastasel vanal vähihaigel naisel - kortsus ja ainult luu ja nahk. Aga ravi Tartu kinnises haiglas tegi imet. Reziim oli seal karm ja olla tuli väga pikalt, lausa kuude viisi. Loomulikult tuli ka klassikursuse kordamine. Aga see kõik tasus end ära. Tüdruk mitte ainult ei jäänud ellu, vaid on täna, 4 aastat hiljem, täiesti tavalise söögiisuga ja täiesti tavalise väljanägemisega. Väga oluline on, et sõbrad ja sugulased moraalselt toetaksid, kuid sellest liigselt palju ei räägiks. Anoreksik ei tohi tohi sattuda selle surve alla, et kõik inimesed tema ümber muust ei oskagi rääkida kui tema sõltuvushaigusest.
    Igal juhul jõudu ja loodan siiralt, et kõik lõppeb hästi!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea on kuulda, et on lugu, mis oli nii ekstreemne, aga hästi lõppes. Sugulasena on üsna raske kõrvalt toetada, mõnikord ei oska aimata ka, kuidas oleks õigem käituda.

      Delete