Aastalõpu kokkuvõte - juuli

Ma vaatan, et mul käivad need kuud üle ühe - üks kuu madalseis, teine kuu puhtaid pärle täis :D Juuli on siis jälle pärlikuu.

Esiteks kirjutasin juulis läbi aegade kõige populaarsema postituse - kohvikute teejuhi. See on see veider hetk, kui sa näed facebookis oma postitust ringlemas. Ja mitte ühe korra. Teiseks on juulist kõige rohkem kommentaare saanud postitus - õigekeele teemal. Soovitan kindlasti kommentaare lugeda, nodsu on fantastiline nagu ikka!

Kolmandaks, neljandaks ja nii edasi ongi raske eraldi midagi välja tuua, sest minu enda jaoks olulise tähendusega postitusi oli tänu sünnipäevasele väljakutsele väga palju. Esiteks on mul hea meel, et suutsin end kokku võtta ja raiuda mälestustekivisse oma abiellumise- ja sünnitusloo, aga ka parima sõbra, eeskuju ja Ida-Viru tripi. Ennastki ajas naerma lugu veini ja fetajuustuga, aga kõige tähendusrikkam on siiski postitus teemal "Miks on hea olla kolmkümmen". Sest see on lihtsalt nii toredasti mulle endale meeldetuletuseks, kui hea on minu praegune elu.

Aastalõpu kokkuvõte - juuni

Juuni oli emotsioonidega kuu. Ühelt poolt tohutu rõõm, teisalt jõuetus ja kolmandaks pettumus (iseendas). Ime siis, et mul pärast kõike seda tervis käest ei läinud, ikkagi vanem inimene.

Ja selleks, et maailmas valitseks helgus, panen lugemissoovituseks oma ekskursioonijärgse emotsiooni :)

Aastalõpu kokkuvõte - mai

Erakordselt tore kuu! Nii palju postitusi, mida isegi huviga üle lugesin, rääkimata kommentaariumist, kus on samuti mõnusaks aruteluks läinud. Taas saab tõdeda, et väiksem töökoormus tagab meeldiva elu. Ainult et terve aasta väikest koormust ei taga kahjuks meeldivat palka.

Mais jõudsin käia talgutel, ekskursioonil nii Eestis kui välismaal, vaadata dokke, lahendada füüsikalisi probleeme (nii sisulisi kui ka vormilisi), arutleda iseenda üle, teha lisatööd riigieksamitega - olgem ausad, tavaline palgatöö polekski siia kõrvale väga mahtunud :) Lisaks oli maikuu erakordselt soe, ega ma muidu poleks juba ujumas käinud. Kogu blogiajaloo populaarsuselt teine postitus sai ka just mais kirjutatud (homode ja habemega naiste ja cake smashide teema).

Strasbourgi-postitused tekitasid nostalgilist nukrust, tahaks veel :) Ilusal ajal muidugi sattusime ka sinna, aga ma olen seal ju ka sügisel käinud ja ikka oli mõnus õhkkond. Brüsselis olles arutasime kolleegiga, miks mõni linn rohkem meeldib. Ja meile hakkas tunduma, et asi on veekogu olemasolus. Et kui on, siis on mõnus linn, ja kui ei ole, siis tundub linna ise ka igavam. Teooria vajab veel lisauuringuid, kuid hüpoteesina päris hea.

Kõige toredam postitus oli aga romantiliselt vihmavarju all olemisest. Ma kahjuks pole üldse kuulnud, millega Abivalmis Õpilane praegu tegeleb, aga loodan, et tal läheb kõik väga hästi ja et ta on jätkuvalt sama tore ja abivalmis.

Aastalõpu kokkuvõte - aprill. Ja Voldemar Kuslap ka.

Aprillis põdes Ruudi tuulerõugeid. Õnneks suhteliselt kergelt. Ma varusin muidugi kõiksugu kraami ka, sest korraliku netiemana tean hästi, kui ebameedlivalt võivad tuulerõuged lapse jaoks kulgeda. Kas varutud kraami või lihtsalt loodusliku eripära tõttu, seda ma ei tea, kuid haigus oli suhteliselt valutu, kuigi punne oli palju. Õnneks ikka nahal, mitte näiteks suus.

Laias laastus võib vist öelda, et aprill oli mõnus kuu. Lugesin raamatuid, käisin teatris, vaatasin dokfilme. Postitustest õhkub mõnusat rahulolu elu ja iseendaga, tore oli lugeda :)

Kahjuks ei teinud ma ühtki sellist postitust, mida praegu lugeda soovitada. Aga nii positiivse laengu mõttes tasub ikka meeles pidada, et noored ei ole hukas.

Tänase päeva tipphetk oli see, kui ma sattusin Voldemar Kuslapi kontserdile. Ma üldse ei teadnud, et selline oht on olemas. Aga jah, seal ta seisis, keset kaubanduskeskust ja laulis. Üsna arusaamatu nähtus. Ja suusabaasi lugu ma ka ei kuulnud.

Jõulukinkidega hakkab varsti joone peale saama, mõni asi tuleb veel poest ära tuua, mõni asi tuleb ära otsustada, mõni asi tuleb valmis teha, aga üldjoontes on selle asjaga korras. Kodu on ka imekaunilt jõuluvormi saanud, ostsime Ruudiga veel jõulutulesid, nii et nüüd on meil ööpäevaringsel valge. Aga mulle nii meeldib ja üldse ei taha mõelda, et pärast jõule peaks tuled jälle maha võtma. Õnneks on sinna terve kuu veel aega.

Aastalõpu kokkuvõte - märts 2014

Tundub, et 2014. aasta märts oli mõnusalt soe kuu. Tegelikult oli vist alates jaanuarist soe, sest Ruudi sa jõuludeks rooliga kelgu, aga sõita sellega ei saanud, sest lund polnud. Muus osas suhteliselt tühi kuu, eks siin oli seos suurenenud töökoormusega. Ma ütlen ikka, et ma ei mõista õpetajaid, kes tahavad koormust 25+ tundi nädalas. Koolid vist maksavad lisatundide eest (kuigi ministeerium on astunud samme, et seda ei oleks), nii et palk kindlasti motiveerib. Aga no mingit elu pole ju selle juures. Või vähemalt minul polnud :D Ma olen ka suhteliselt laisk inimene muidugi.

Märtsi kõige olulisem postitus oli koolihirmu teemal. Täna kristallkuuli postitus suurendab seda hirmu veelgi, kuigi muidu olin ma juba natuke rahulikumaks muutunud. Kusjuures kristallkuuli postituse kommentaarides tuleb jutuks lauamängudes võistlemine, mis tundub mulle nüüd nii veider. Lapsena eelistasin ma ikka võita, aga praegu ei saa ma üldse aru, kuidas saavad suured inimesed mängu üldse tõsiselt võtta, see on ju meelelahutus :D Mis vahet seal on, kes võidab :D Ükskord mängisime mingit strateegiamängu ja mul ei läinud eriti hästi. Ja teate, sõpradel oli minust kahju, nad lohutasid mind ja jagasid nippe. Ma ei saanud üldse aru, miks ma peaks pingutama, selle asemel et rahulikult lõõgastudes mängida nii, nagu parajasti tuleb. Ruudi on aga väga selgelt seda tüüpi, et ta peab võitma. Seepärast ma temaga mängides pingutan, et ta ikka õpiks kaotama, sest ta on täpselt nii nutikas, et lasteaias mängib ta esiteks ainult neid mänge, milles ta on tugev. Ja kuna ta on oma tugevates asjades tõepoolest ka tugev, siis võidabki.

Aastalõpu kokkuvõte - veebruar 2014

Veebruar oli see kuu, kus mul käis pea ringi :D Oi, see oli õudne aeg. Kõik need hirmsad lood inimestest, kes AASTAID sama probleemi käes vaevlesid, hirmutasid mind väga. Lisaks muidugi depressiooni diagnoosimine. Õnneks läks mul siiski nii hästi, et kuu ajaga sain tänu harjutustele murest lahti. Kõigile labiilse tasakaaluelundi rõõmsatele omanikele soovitan kohe oma perearstilt küsida saatekirja füsioterapeudi juurde. Mõnda aega hiljem tekkis muuseas mu isal samasugune häda ja temagi tegi hoolega harjutusi.

Üks veider tõbi. Huvitav, et see on nii levinud, aga üldse pole kuulda olnud. See on natuke sarnane fenomeniga, et peaaegu igal minu tuttaval on seos Jõgevamaal asuva Torma vallaga. Täiesti arusaamatu, sest seal ei ole ju mitte midagi :D

Veebruari lemmikteema oli koolivalmidustestist, mis tekitab minus ikka vastakaid tundeid. Nii kella kui ka margi osa. Kas tõesti see, kui laps on pärit perest, kus ei saadeta postkaarte ja jõulutervitusi, saab kuidagi viidata sellele, et ta pole veel valmis kooli minema. Sellega seoses meenub mulle, kuidas ma hiljuti seletasin Ruudile, mis asi on CD-pleier, ta ei suutnud uskuda, et midagi sellist olems on. Ja kui ma rääkisin veel kassettpleierist, mõtles ta vist tõesti, et ma olen oma lapsepõlves koos dinosaurustega ringi jooksnud. Muuseas kassett kui selline on tüübile tuttav, kuigi kasseti ja pliiatsi vahelist seost ta kindlasti ei oskaks luua.

Seoses pearinglusega oli veebruar blogis üsna vaikne kuu, ju siis ka muidu elus.

Kui mul vari käis

Ma pean tunnistama, et ka mina olen äärmiselt hämmeldunud, et Varro Vooglaiule määrati missioonipreemia. Ma olen hämmeldusest ausalt öeldes sõnatu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Mul oli täna tööl vari :) Prl Vaprake nimelt tuli tutvuma õpetajatööhüvedega. Oli huvitav kogemus :D
Esiteks käitus 11. klass mõnevõrra veidralt. Üks tüüp, kes muidu ei ütle tunnis mitte ühtegi sõna, LOBISES täna, nii et ma pidin teda keelama. Teine tüüp, kes tavaliselt lobiseb, oli nii täielikult vait, et prl Vaprake ei pannud teda isegi tähele :D Tüdrukud olid ka... natuke veidrad. Esialgu arvasin, et asi oli selles, et tunnis oli võõras inimene, aga pärast hakkasin mõtlema, et äkki oli asi hoopis minus. Ok, see üks vaikiv noormees ei olnud minuga seotud, aga äkki oli tal hoopis algav kõhuviirus?

Esialgu ei saanud ma arugi, et ma prl Vaprakese tuleku pärast närvis olin, aga kui ma pärast tunde kohutavalt väsinud olin, hakkasin mõtlema, et asi võis olla selles. Eks ma tahtsin ju prl Vaprakesele näidata, kui lahe on õppida gümnaasiumis ja kui lahedad tunnid seal on. Ja kui kõik ei klappinud minutipealt, ärritusin asjade peale, mis mind tavaliselt üldse ei loksuta. Ja sellepärast tundus mulle, et õpilased on ... kummalised.

Mulle pole tegelikult kunagi meeldinud, kui mu lähedased vaatavad, kuidas ma mingeid asju teen. Võõramad inimesed võivad rahumeeli mul tunnis olla, vähemalt pole ma siiani sellist esinemispinget tundnud. Jälle midagi uut enda kohta õpitud.

Minu oma näitlejapoiss oli loomulikult oma parimas sõiduvees, pildudes prl Vaprakesele komplimente, küsides aadressi ja pakkudes oma telefoninumbrit. Kui järele mõelda, siis seda viimast oleks võinud ta jagada küll, sest mul endalgi pole tema kontakti.

Aastalõpu kokkuvõte - jaanuar 2014

Jaanuar tundus olevat väga töö- ja Ruudi-keskne kuu :D Millestki muust väga kirjutatud polegi.

Siin kuus kirjutasin postituse, mis on siiani üks kõige rohkem arutelu tekitanud teema, kohustusliku kirjanduse oma. Tuleb tunnistada, et midagi väga palju sellel rindel muutunud pole, raamatute lugemine on ikka probleem ja lahendust ei paista  kuskilt.

Blogisse ilmus esimest korda Kaur :D Üldse on huvitav vaadata, kes on olnud vahepeal päris tihedad kommenteerijad, aga nüüd kahjuks ära kadunud, nt homemoma.

Elulise poole pealt oli kindlasti kõige olulisem otsus Ruudi kooliminemist edasi lükata. Või siis tegelikult teda mitte enne kohustuslikku aega kooli saata. Selle otsuse üle olen jätkuvalt õnnelik, kuigi viimane uudis, et lasteaia kohamaks tõuseb jälle üle 10%, on suhteliselt ebameeldiv. Alates meie siia kolimisest on lasteaiamaks tõusnud 39,5%. Ja kuigi ka minu palk on vahepeal tõusnud, ei saa me rääkida päris sama suurest tulude kasvamisest. Ruudi seisukohast oli teda veel aastake lasteaias pidada kindlasti õige, sest kuigi ka see aasta ei ole läinud ilma probleemideta, on areng ilmne.

Mu enda lemmikpositus jaanuarist on aga minu ülestunnistus interneti ja lastekasvatuse teemal. Jätkuvalt aktuaalne, kuigi olen natuke tugevam :)

Aastalõpu kokkuvõte - detsember 2013

Sel aastal otsustasin teha blogipõhise kokkuvõtte - mida ma olen aasta jooksul nii oluliseks pidanud, et kirja panna, kes on siin kaasa rääkimas käinud, mis on minu meelest kõige paremad postitused ja muu selline värk. Eks paistab, kuidas õnnestub. Täna on siis igatahes detsembri päev.

2013. aasta detsember oli minu blogiajaloos väga oluline, sest sinnamaani olin ma suhteliselt omaette, oma perele ja tuttavatele kirjutav isend, kes isegi ei mõelnud, et tema tekste võiks väga keegi võõras lugeda. Kuigi ma ise elasin kaasa paljudele kirjutajatele ja paar püsivat võõrkommentaaroit oli. Detsembris aga leidsin endas julguse liituda leheküljega blog.tr.ee, mis suurendas vaatajanumbreid.

Kõik kulges rahulikus tempos, kui detsembri esimeses pooles tegi Indigoaalne postituse headest blogidest, mis ei ole otsa saanud. Üllatuslikult oli seal pehkindpriimula (praegu vaatasin, et issand küll, ma olen seal ühes grupis ikka tõsiste tegijatega, kellega ma ise ei oleks ennast iialgi julgenud ühte seltskonda paigutada). See suurendas omakorda vaatajanumbreid.

Aga asi ei piirdunud sellega. Ühel hetkel avastasin oma blogi malluka blogrollist ja see oli päris juba päris jahmatav :D Vaatjanumbrid tõusid lakke ja ma olin väga segaduses. Ma ei kirjutanud ei siis ega ka praegu väga palju laiatarbekaupa, rohkem selline omaette nokitsemise värk.

Pärast seda ei ole mu blogi enam kunagi päris sama olnud :D Kuigi malluka blogrollis pole mind enam ammu, jättis see pooleaastane episood oma jälje.

Sisulise poole pealt oli terve hulk toredaid postitusi, mida ma üldse ei mäletanud. Väga meeldis mulle uus mõte või arusaam, mis on aastaga ainult süvenenud, naerma ajas Hitler-nunnu postitus, aga kõige olulisem postitus eelmise aasta detsembris oli kindlasti prl Vaprakese haiguslugu. Ka täna, aasta hiljem seda lugedes meenus kogu see kurbus, masendus, jõuetus. Meenus hirm, et see ei lõppegi kunagi, sest kõike oli juba nii palju olnud, nii pikalt - oli olnud lootus, et kõik on möödas, ja siis jälle tagasilangus. Aasta 2014 lõpuks võin vist küll öelda, et see haigus on seljatatav, prl Vaprake käib koolis, toitub normaalselt, käib normaalselt trennis, on üks tavaline teismeline oma suurte probleemidega, mis pärast kõike läbielatut on meeldiv. Vähemalt kõrvaltvaataja jaoks, tema enda jaoks need probleemid kindlasti nii meeldivad pole :D

Ja et lõpetada postitus veelgi positiivsemates toonides - uue aasta lubadus õppida ära sokikanna kudumine on peaaegu täidetud, sest just eile käis mul külas mu ema, kelle valvsa pilgu all ma oma elu teise (või kolmanda? koolis pidi ju ikka kaks sokki kuduma) sokikanna valmis nikerdasin.

Aastalõpu väljakutse

Ja ongi käes aeg alustada aastat kokku võtva väljakutsega. Mul on plaanid juba kenasti tehtud, aga täna ei jaksa alustada, sest üks kodanik ärkas täna öösel kell üks kõhuvalu ja iiveldusega üles. Ja siis me lamasime terve öö kord ühtepidi, siis teistpidi, kuni lõpuks hommikul poole kaheksast hakkas tüüp oksendama ja läks väheke kergemaks. Sest kui oled ära oksendanud, siis korraks on ju parem.

Igatahes on terve päev möödunud kerges vines, nii et täna ei jaksa pärispostitust teha. Ehk alates homsest siis saab end proovile panema hakata.

Vähemalt said jõulutuled eile üles ja esimesed piparkoogid ka tehtud. Ruudi küll palus täna, et ma peidaks need tema eest ära, kuna need ajavat tal südame nii pahaks. Sel aastal võibolla siis rohkem ei teegi piparkooke. Kuna mulle endale ka eriti ei maitse, siis pole väga kahju ka :)

Loodan, et ma endale sedasama tõbe külge ei saa.