Tuesday, May 27, 2014

Traditsiooniline postitus

Aeg on küps maikuiseks füüsikapostituseks. 

Lihtsalt ma-sen-dav. 

Kui ma ei oleks oma kolleegidest rääkides nii delikaatne, küll ma siis alles ütleks. Ühte ja teist. Aga ma olen delikaatne. Nii et ma lihtsalt unistan:


Huvitav, kas see olukord leiab kunagi lahenduse ka või jäämegi aegade lõpuni peaga vastu seina jooksma. 

Miks küll, armas universumi direktor (kellegi teise poole pole enam pöörduda, sest ülejäänud instantsid on juba läbitud)? 

18 comments:

  1. Ma kordan end miljondendat korda, aga ma olen ikkagi veendunud, et kui Eesti riik tahab ( vähemalt on nii öeldud) teadmispõhiseks, siis on viimane aeg hakata reaalaineid õpetama väikestes rühmades ( nagu keeli).
    Ja matemaatikat juba lasteaiast süvendatult.
    Füüsika ja minu isiklik murelaps keemia ( millest teadmised on inimestel rohkem kui masendavad) tulevad siis juba lauluga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult on üldse vähe aineid, mida annab mõnudega 36 õpilasega klassis õpetada.

      Midagi on viltu igatahes, sest minu meelest on seis praegu selline, et kogu selle hirmu ja vastikuse taustal "keskmine õpilane" ei saagi teadmisi.

      Delete
    2. Ma olen noorte (s.t. kolmekümne kanti :)))) inimestega suhelnud teemal "kuidas saab olla, et te ei oska vene keelt". Kui te seda koolis ometi aastaid õppinud olete. Et miks?

      Vastused: nõme aine; nõme õps; mitte keegi ei üritanudki seda päriselt õppida. Milleks meil seda puškinit või lermontovi elus vaja peaks minema?

      Näen sarnasust sinu füüsikaga. Võib-olla ei kukuta vene keeles massiliselt läbi, aga sisuliselt on seis sama.

      Delete
    3. Ja mu tänane vestlus mu kümneaastase tütrega:
      - Sul tuleb loodusõpetus neli, miks?
      - No ma ei saa seal kõigest aru. Issi, mis mis asi see meessuguhormoon tegelikult on?

      Loodusõpetus võiks tekitada inimeses huvi looduse vastu. Küllap annab ka isaste-emaste erinevuse põnevalt lahti rääkida. Küllap saab seda isegi näidata - miks on & käitub klassivend teistmoodi kui klassiõde? Aga nüüd on looduse-huvi maetud keerukate mõistete õppimise alla ära.

      Delete
    4. :D :D :D ma loodan, et Sul tuli pähe, kuidas meessuguhormooni iseloomustada, ma pole kindel, kas mul tuleks.

      Vene keel on muidugi omaette ooper, minagi õppisin seda aastaid, kõik õppisin ära, nii imenitelnõid kui Puškinid, mulle vene keel isegi meeldib, aga peost kommi ikka ei oska osta. Sest reaalselt ostan ma vene keeles komme kord viie aasta kohta, kui mitte harvem. Füüsika peaks ju kogu aeg meie ümber olema?

      Delete
    5. Nõmme keskuse juures on vene kommipood.

      Miks vene keel omaette ooper on? Ma saan aru, et sa ei ela Tallinnas? Siin kuulen me vene keelt kogu aeg, kas räägib kolleegi telefonis lapsega või tuleb naabermaja remondi-meestega juttu puhuda. Ehkki mu viimase aja kõige ootamatum vene keele kogemus tuleb Central Park-ist, see on siis New Yorkis, eks.

      Delete
    6. Meil siin tõesti pole vene kommipoodi. Ja isegi Tallinna ei satu ma tihedamini kui paar korda aastas ja siis ka kas lennujaama või muuseumisse. Nii et ma ei kuule vene keelt üldse, mis tähendab, et ma üldse ei taju selle keele loogikat.

      Delete
  2. Keemia programm, niipalju kui mina mäletan, oligi jaburalt keeruline. Füüsika oma vist kah.

    See on muidugi lõpmata kurb. Reaalainete kesk-astmes võiks minu õpikud Perelmani "Huvitava füüsika" / "Huvitava astronoomiaga" asendada. Lapsed "õpiks" vähem, aga ehk tekiks neis huvi??? No ja algastmes siis Hajameelne Magister.

    ReplyDelete
  3. Mina ei saanud kõige tavalisemast keemilisest asendusvõrrandist kuni keskkooli lõpuni aru. Ega saa ka praegult. Pealegi ei saa ma aru -keegi pole suutnud adekvaatselt selgitada -miks mõned ained on söödavad, aga teised ei ole? Miks näiteks jahu on võimalik seediada, aga tsement ei seedu? Mis värk on? Ja miks surnud inimese rakud kohe paugupealt lagunema hakkavad? Surm ei ole ju mingi keemiline nähtus, et rakud kohe sussid püsti viskavad? Inimene võib täiesti ilma kõrvaliste teguriteta ära surra. Ja väliselt pole mingit vahet oled sa surnud või elus. Näiteks nagu ka mingil suvalisel telliskivil pole keemilises olekus mingit erinevust. Aga ometigi telliskivi ära ei sure -isegi, kui ta sodiks taguda. Miks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. proovin mõned selgitused välja pakkuda, ajaviiteks (ei ole keemik, füüsik vaid nö lihtinimene, ammu omandatud keskharidusega)
      1) nö "mõned ained" sisaldavad teatud elemente suuremas koguses kui teised.
      2) kõik oleneb kogusest. Mingist kogusest on ka jahu söömine inimese jaoks surmav, paar tsemendi kübet alla neelatuna ei tee Sulle jälle midagi.
      3) Kogu maa pealne elu on keemiline nähtus/protsess, nii on seda ka surm. Peale surma muutuvad su rakud millekski muuks, aega mööda.
      4) tähelepanelikul vaatlemisel on siiski vahet võimalik tuvastada, kui vaadates kohe aru ei saa, katsu käega. Surnu kangestub päris kiiresti.
      5)sellest suvalise telliskivi oleku keemilise oleku mitte erinevuse väitest ei saanud aru, millest pole erinevust?
      6) Telliskivi ei sure, sest ta pole kunagi elus olnudki.

      Delete
    2. Head küsimused jah ja just nii võikski koolides õpetada keemiat ja füüsikat.

      Need konkreetsed on tegelikult lastele liiga keerulised, sest eeldavad juba väga põhjalikke biokeemilisi teadmisi, a la meditsiiniharidust.
      Tellise ja inimese vahe on ilmselgelt elektrokeemilistes protsessides
      kui veri ei voola, jäävad rakud hapnikuta- kui seda pole, siis ei vabane ka energiat jne. Selle kõige väga lihtsalt seletamiseks peab tõesti geenius olema. Ja mina pole. Ja mul pole ka meditsiiniteadmisi.

      Tsemendi ja jahu osas. Ma väidaks, et tsementi võib vabalt nahka pista, kuna ta koosneb räni- ,alumiinium ja raudoksiidist. Aga pooled neist on keemiliselt mitteaktiivsed ained- st hape (kõhus) neid ei mõjuta ja nad ei sisalda inimese organismile mitte midagi vajalikku ka. Samuti ei maitse ei lubi ega liiv väga hästi. Seevastu on jahus nt väga palju valku ( jm asju) mis on üks organismi nö ehitusmaterjalidest.

      Ma tean, et organism omastab toidu siis kui see on piisavalt lagundatud ja pääseb verre. Ja sealt korjavad erinevad keha osad endale vajaliku- kes aminohapped, kes glükoosi jne. Ning see, mida keegi nö ei taha, see jääb üle. See oleks üks vastus söödava/ mittesöödava osas. Kui asjal pole valgulist/süsivesikulist/ rasvhappelist/mineraalset/vee koostist, siis pole mõtet teda ka suhu pista, sest ta tuleb sama targalt jälle välja.

      Mürkide teema on ka väga lai- sõltub mürgist, nad toimivad erinevalt, mõni seob taas rakus hapniku, mõni tekitab vabu radikaale (paardumata elektroniga hapnik "varastab" elektrone teistelt molekulidelt, seega ta lõhub teise molekuli struktuuri.) jne.

      Delete
  4. Minul koolis keemia ja füüsikaga probleeme polnud, v.a üks teema orgaanilises keemias, millest ma ei saanudki aru. Mitte et ma ka väga üritanud oleks. Ja ma ei mäleta, et nende ainetega oleks mingit üleüldist jama olnud. Võibolla ma lihtsalt ei märganud.
    Aga sellest ei saa ma ikkagi aru, kuidas on võimalik, et pool klassist kukub stabiilselt füüsikas kolinaga läbi, samas keemias ja matemaatikas on üksikud probleemsed tegelased.

    ReplyDelete
  5. Merione. Ma sõnastan täpsemalt -miks teatud ained on süües ohutud, aga teised mitte? Kas küsimus on seedimisprotsessis? Et kui magu suudaks lagundada betoooni, siis oleks betoon meie igapäevane toit?
    Telliskivist. Telliskivi on pidevalt sama surnud või sama elus. Ta keemiline oleks on täpselt ühesugune. Ka inimese keemiline olek ja koostis on elusalt ja surnult täpselt sama (surnu puhul lühiajaliselt). Probleem ongi selles, et pruugib juhtuda "see miski" ja kehas käivitub kohe mingi hull keemiline lagunemisprotsess. Aga miks käivitub? Keemiline koostis on ju JÄTKUVALT sama -hoolimata haamrilöögist pähe! St haamrilöök ei lisanud inimkehale mittemingeid keemilis ühendeid mille tagajärjel võiks tekkida tugevat keemilist reaktsiooni. Ometi see reaktsioon tekib ja kogu kupatus hakkab lagunema -erinevalt tellisest, mida võib lõputult taguda ja midagi erilist ei sünni.

    ReplyDelete
    Replies
    1. hmm, jah, mõnele loomale näiteks on mõni taim süües mürgine, teisele ei tee jälle midagi. Aga toitutakse siiski põhiliselt orgaanilisest ainest, ainult paljast mineraali, anorgaanilist ainet pannakse ainult maitseks peale orgaanilisest ainest valmistatud toidule (supile, pudrule - mis on siis kokku keedetud taimedest ja loomadest, see on - teistest elusolenditest) tsement ja betoon on anorgaanilised ained, neil puudub toiteväärtus, isegi kui magu nendega toime tuleks, oleks nad nö ballastaine kõigest, sest neis ju pole kaloreid.
      Kui te telliskivi pulbriks hõõrute, siis ta enam telliskivi nime ka ei kanna, vaid on tellise puru, kuigi ta keemiline koostis pole muutunud.
      Inimese kehas toimuvad ka elusast peast pidevad keemilised protsessid, rakud surevad kindla aja/plaani järgi, juuksed kasvavad, toit seedub, hormoonid möllavad, no mida kõike veel. . Peale surma toimuv lagunemisprotsess pole tegelikult intevsiivsem, kui need protsessid, mis elu ajal toimusid vaid teise eesmärgiga, enam ei toimu pidev ülesehitamine ja käigus hoidmine vaid kõlbmatuks muutunud keha ümbritsevale elule toiduks ja aineringluseks lagundamine.

      Delete
  6. kuna ma olen elu jooksul õppinud nii bioloogiat kui ka humanitaaralasid, siis peaksin ma (vähemalt teoreetiliselt) olema suuteline lisaks arusaamisele seda ka üldarusaadavas keeles selgitama. kuigi ega see lihtne ole. eriti nii väikses mahus. aga ma proovin.

    selle betooniga on jah nii, et kui magu suudaks lahustada betooni ja seda organismi mingite vajaduste katteks kasutada (näiteks kaltsiumina), siis võiksime süüa küll. paraku inimene mineraalset kaltsiumi ei omasta, kuid näiteks taimed saavad sellega hakkama. paljud lubjalembesed taimed lausa vajavad suures koguses lubjarikkaid mineraale ja võiksid arvatavasti ka betooni peal kasvada ja sellest toituda, kui vaid leiduks piisavalt pragusid, kuhu seemned kinni jääksid (ja kui inimesed neile aega annaksid). nii et see arvamus, et vaid orgaanilised ühendid toiduks kõlbavad, on heterotroofide (= organismide, kes kasutavad oma keha lähtematerjalina organismivälist orgaanilist ainet) väärarusaam.

    ühtlasi paistab siit välja ka vastus telliskivi-küsimusele. esiteks võib ka telliskivi olla kellegi toiduks. teiseks muutub telliskivi ka ilma selleta, kuigi aeglasemalt. kuna me ise oleme kiired, siis arvame, et kõik peaks käima sama kiiresti nagu meie eluprotsessid, mis ok koorete liikuvate organismide (= loomade) väärarusaam.

    põhjuseks, miks telliskivi nii aeglaselt muutub, võiks pidada seda, et korrastatus telliskivi sees on madalama taseme korrastatus, sest temas pole sellist mittetasakaalulise süsteemi keerukat ja habrast mitmetasandilist korrastatust, nagu on elusolendites. ja kuna elusolendid on mittetasakaalulised süsteemid, siis peavad nad pidevalt tasakaalu hoidmisega tegelema. (mõelgem näiteks köieltantsija peale -- ka tema peab pidevalt liikumises olema, et köiel püsida.) kui sellist süsteemi haamrilöögiga rünnata, siis päris iga löök ei pruugi tervikut hävitada, samas mõnikord võib tasakaalu hävitamiseks piisata ühest väga hästi sihitud hoobist.

    ehk sai midagi selgemaks. või ajas hoopis segasemaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pean veel mõnda aega mõtlema vist, kas sai selgemaks või mitte :)

      Et põhimõtteliselt telliskivi ikkagi sureb ka, aga kauem kui inimene?

      Delete
    2. ei, telliskivi ei sure, sest ta pole sellisel keerukuse tasemel, mida saaks nimetada eluks. aga ta muutub. puruks, liivaks, liivakiviks, ränivetikateks jne.

      Delete