Aasta 2013 - töövõit

Alaku mu väljakutse - esimeseks teemaks tõmbasin loosiga endale aasta töövõidu.

Sellele väga austusväärsele auhinnale kandideerib mitu olukorda. Näiteks see, kui Ruudi õpetaja ütles mulle lohutavalt: "Ah, Ruudi ei paista rühmas enam üldse silma." Siit võib kahjuks küll välja lugeda ka selle, et neil on rühmas seis päris karm. Aga ma võtan seda siiski pigem positiivselt ning usun, et tegelikult käitub Ruudi oluliselt normaalsemalt kui varem ning kuulab kõigi oma õpetajate juhiseid. Olgem ausad, me tegime selle nimel ikka kõvasti tööd ka.

Teiseks väljapaistvaks sündmuseks oli see, et me leidsime endale uue kodu. Arvestades kodulinna üüriturgu, oli see tõepoolest ime. Aga kuna pigem oli see leid tänu kulgemisele ja asjade vabaks laskmisele, siis aasta töövõiduks seda pidada ei saa.

Kolmandaks oli väga suur võit see, et prl Sirkka sooritas oma sõidueksami. Ma elasin talle nii kõvasti kaasa, et ei saanud ise ka öösel magada. See, et me mõlemad saime selgeks ümber nurga tagurdamise, on puhas näide higist ja verest läbiimbunud tööst. Aga kuna minu sõidueksam sai juba üle kümne aasta tagasi sooritatud, pole ka see päris SEE.

Aasta töövõiduks valisin hoopis fakti, et ma jäin ellu eelmisel kevadel, kui pidin andma kaht kursust 44 suhteliselt hullule tüübile. See oli karm, aga tõesti, mis ei tapa, teeb tugevaks. Illustratsiooniks selle klassi kohta nii palju, et sel aastal (nüüd on nad juba aasta vanemad ja võiks eeldada, et ka normaalsemad) andis ühele osale neist tunde meie eelmise aasta parimaks pedagoogiks valitud õpetaja ning ta LOOBUS nende õpetamisest, sest nad käitusid nagu hoorapojad. Jah, ma töötan gümnaasiumis.

Meil on nüüd ka mingisugune lumelaadne toode maas. Täna maalt taadi sünnipäevalt koju sõites oli seda toodet õhus päris palju, aga linnas on maas ikka selline hädine kiht. Aga asi seegi. Detsembris mulle lumi meeldib. Kurb oli küll, kui mõtlesin täna, et nüüd on siis järgmised neli kuud nõme klimaatiline olukord, aga esimese kuu kavatsen rõõmuga võtta. Lisaks kavatsen homme maja ära kaunistada, sest algab ikkagi jõuluootus ja mul on sel aastal tõsine tahtmine riputada üles jõulutulukesi, lumehelbekesi ja muud kraami, mida ma eelmiste nädalata jooksul kogunud olen.

Ja ma otsustasin detsembris teha kirjutamisväljakutset - iga päev postitus. Vaatab, kuidas läheb, ma loodan, et see on mul ka homme veel meeles :)

Utoopia rannik III ehk Tuulelohemäng

Oma gümnaasiumiaegsetest kirjandustundidest mäletan ma ausalt öeldes väga vähe. Mitte et need mulle meeldinud ei oleks, ikka meeldisid, aga meelde jäi neist suhteliselt pisike osa, nii nagu kõikidest teistest ainetest. Kui järele mõelda, siis otseselt faktiteadmisi saab koolist ikkagi vähe, kuigi õpitakse neid ju päris palju. Ma saan aru küll, et oleks narr langeda teise äärmusesse ja faktidele (nt mis aastal toimus Ümera lahing) üldse mitte tähelepanu pöörata, aga vahel võtan ikka momendi ja mõtlen selle peale. Faktideta ei saa tekkida tervikpilti ja arusaamist maailmast, aga ... pelgalt faktidest need ka ei teki.

Ühesõnaga, tegelikult tahtsin ma öelda, et midagi ma ikka mäletan kirjandusest ka :D Näiteks seda, et korralikus (klassikalises) teoses on alguse ja lõpu ühtsus. Ja kui mingi (kummaline) asi, mõte, nähtus kerkib teoses esile rohkem kui korra, siis on tegemist sümboliga. Ja neid kaht (alus)teadmist sain eile õhtul rõõmuga rakendada. Käisime nimelt sugukondlikult vaatamas suurprojekti "Utoopia rannik", mille kolmas osa on valminud Ugala ja Vanemuise koostööna. Teist osa käisime vaatamas eelmisel aastal Draamateatris, esimene osa on plaanis umbes kümne aasta pärast, sest arvestades meie rahulikku meelelaadi me enne lihtsalt ei saa Linnateatrisse pileteid. Arvatavasti on tegemist piisavalt populaarse etendusega, mida mängitakse ka kümne aasta pärast. Igatahes, kel pole veel jõulukingiideed mulle, siis see pilet oleks päris hea. Rõõmus Kaak ja prl Kastekann rendivad ehk oma põrandapinda ka, nii et ma ei peaks pärast teatriõhtut Balti jaamas magama.

Sümbolite ning alguse ja lõpu ühtsusega on see lugu, et selles etenduses on tuulelohe. Kohe esimeses stseenis, siis poole pealt lastakse tuulelohet jahilinnu pähe ja lõpus on nad jälle, suured ja võimsad. Nii et sümbol on ta kindlasti, vaataja asi on juurde mõelda, MILLE sümbol. Arvestades asjaolu, et lugu ise on revolutsioonist, revolutsionääridest, unistustest ja nende muutumisest, täitumisest ja luhtumisest, siis tuulelohe sobib hästi. Miski mis meie oma käest lendu läheb ja kõrgele-kõrgele tõuseb, aga vahetevahel potsti alla kukub ja lihtsalt enam tuult alla ei võta. Nii nagu ideed vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, mis pidid taganema inimeste soovi ees kartuleid süüa. Sest olla tühja kõhuga vaba on hullem kui täis kõhuga ori. Seda, et vaba olla oleks parem, mõtleme praegu meie, kes me oleme esiteks vabad ja teiseks suhteliselt täis kõhuga. Ja nii mõtles ka Herzen, kelle isa pärandas talle suure varanduse, nii et ta sai soovi korral toetada kõikide maade vabadusvõitlust.

Ja kuigi mingi osa minust mõistab, et tegelikult töötab elus kõik Maslow´püramiidi järgi, on mul kangesti hea meel, et olid sellised aristokraat-revoltsionäärid, kes kulutasid oma jõudeaja inimestele, kes ise olid liiga harimatud ja ellujäämisega hõivatud. See on juba ammu teada fakt, et minu meelest on HArry Potterisse lihtsas keeles sisse kirjutatud kogu maailma olemus, nii et ma pelga ka siinkohal seda tsiteerimast: "On vaja ainult üht inimest, et kurjusele vastu astuda." Kes tahab teada, kuidas see tsitaat täpselt välja näeb, võtab HP I osa lõpu lahti. Ka etenduses kõlas sama mõte, mis oli lohutuseks kõigile, kes olid unistanud ja näinud, et mitte midagi ei muutu - kasu on järgnevatel põlvedel. Kui meie oleme midagi juba ette ära teinud, siis järgmistel on palju lihtsam. Ja vaatamata kõigele usun ma, et inimeste isiklik vabadus on väärtus omaette, kuigi mäletan veel selgelt, kuidas esimest korda elus pärisorjuse kaotamist õppides tabas mind hämming - tegelikult ei muutunud inimeste jaoks ju mitte midagi. Kuigi päris päriselt muutus kõik.

Etendusest ehk ka paari sõnaga - kolm vaatust, üle kolme tunni pikk. Aga minul ei hakanud kordagi igav, mulle muidugi piisab sellest, kui öelda 19. sajand ja venelased ning mul ongi juba huvitav. Indrek Taalma mängib peaosalist Herzenit, täitsa väärikas üleminek Draamateatri Malmstenilt. Tonaalsuselt oluliselt tõsisem kui teine osa, eks vananemine, väsimus, pettumus - kõik annab endast märku. Mulle meeldis, teise ja kolmanda vaatuse keerulised isiklikud suhted olid minu jaoks kohati juba liig, aga mis sa teed, kui nii oli.

Ja sellest, miks Marxi selles näidendis läbivalt naeruväärsena näidatakse, ma aru ei saanudki. Mul pole Marxi vastu midagi isiklikku, küll näib olevat Stoppardil või lavastajatel:)

Kokkuvõttes - minge vaatama ja tellige vaheajaks endale laud, et kohvikus mõnuleda ja oluliste teemade üle arutleda.

Sel nädalal juhtus minuga kaks korda midagi sellist, mida tavaliselt inimestega üldse ei juhtu. Ma sain nimelt kaks paberkirja :) Üht kirja ma tegelikult teadsin enda poole liikumas, aga see ei vähendanud üldsegi rõõmuhetke, mil kiri lõpuks minuni jõudis. Teine oli aga hoopiski ootamatu. Nüüd pole muud kui vastu hakata kribama.

Südamel on ikka mure, mis vist lõplikult ei kaogi kunagi. Tean, et oleksid ja poleksid on mõttetud ning on üksnes enesepiinamisvahendid. aga ikkagi - oleks ometi rohkem mõelnud, rohkem julgenud, rohkem viitsinud, rohkem kuulanud, rohkem tõsiselt võtnud, rohkem püüdnud. Ja vähem iseendaga ametis olnud, vähem minna lasknud. Äkki siis oleks praegu lihtsam, kergem, vähem valus. Valus kogu maailma pärast, kus inimesed peavadki ükski hakkama saama, sest on tekkinud kuvand, et nad saavad ise hakkama. Ja kus teised inimesed usuvad seda kuvandit.

Mu õpilased tegid sel nädalal sotsiaalreklaamiprojekte. Hästi huvitavaid probleeme tõstatati, seinast seina - koerajunnidest (võtsid koera, võta ka junn!) muusika kuulamisena liikluses (muusika jääb, kui ka sind enam pole). Üllatuslik oli aga arutlus, mis tekkis pärast noorte emade kaitseks tehtud projekti. Selgus, et uskumatult paljudel mu tüdrukutest on olnud kogemus, kus nad oma väikese venna või õega või sugulasega ringi jalutades on tulnud kuulda halvustavaid kommentaare oma elukommete kohta. Minu jaoks võõras maailm, ma pole kunagi olnud noor ema ning ma pole ka koos teiste lastega, keda nooremana ikka hoidma sattusin, midagi negatiivsest kuulnud. See muidugi võib tulla ka asjaolust, et mul on tugevalt valikuline kuulmine ning ma lihtsalt ei pannud tähele, et keegi sosistas või vahtis ebasündsalt. Pigem mõtlesin, et inimesed vaatavad, kui ilus ja eriline ma ikka olen. Või ongi see kommenteerime uuema aja trend?

Üldiselt on kõik hästi, mõtleme jätkuvalt, mis saab sõber Ruudist järgmisel aastal. Varem olin ma täiesti veendunud juba, et läheb kooli, arvutab kahekümne piires, loeb suhteliselt hästi ka kirjatähti, loogika on paigas, teadmised maailma kohta on olemas, elementaarne käitumiskoodeks on omandatud, oskab ka üksi tänaval tuttavasse kohta minna. Aga nüüd selgus, et võistlusmängud on tema jaoks väga keerulised, ta nimelt ei talu seda, kui tal läheb kehvasti. Näiteks rahvastepallis kaotab elu. Nii et järjekordne teema, millega tööd teha.

Minu uus hobi

Mul on uus äge hobi ja ma olen enda üle väga rõõmus. Ei, ma ei ole liitunud mägironijate rühmaga, nagu mitu mu blogrolli elanikku, keda ma kadestan, sest sisimas meeldiks mulle mägironimistrennis käia küll. Minu hobi on akadeemilisem. Nimelt vaatan ma dokfilme. Ma tean, see kõlab natuke igavalt, aga tegelikult on väga-väga lahe. Meil on koolis nimelt dokfilmiklubi, kus igas kuus on vaatamiseks film, millele järgneb diskussioon, mida juhib keegi, kes on teemaga hästi kursis. Ja need koosviibimised on niiiii ägedad. Isegi mitte filmide ja teemade pärast, sest mu vanus on selline, et olen juba palju näinud ja palju teinud. Tänane teema näiteks oli riiete tootmisest, oleme vaadanud ka filmi Hiina demokraatiast ja sellest, kuidas šokolaadi tehakse. Aga lihtsalt lahe on olla koos inimestega, kes tunnevad huvi maailma vastu ja tahavad, et midagi muutuks paremaks.

Ja no paadunud pedagoogi süda lihtsalt sulab, kui ta näeb tervet hulka õpilasi mõtlemas, see pole midagi nii levinud nähtus.

Lisaks jõudsin täna oma abituuriumiga sellele tasandile, et lasin neil kirjutamise taustaks muusikat. Ma ei uskunudki, et meie suhe võib sinnamaani jõuda.

Ehk siis igati kordaläinud päev.

Mulle tundub, et mu blogroll narrib mind, postitused ilmuvad sinna täiesti ootamatutel hetkedel. Ja siis ikka kümnete kaupa. Segadus. Üldiselt sobib see hästi mu praeguse meeleseisundiga, mida võiks ka kirjeldada sõnaga segadus, sest ma suudan vabalt kaks kolmandikku vajalikust infost kõrvust mööda lasta või ära unustada või mõlemat.

Aga selle segaduse keskel saan erilise uhkusega teatada, et ma olen nüüdseks juba kaks korda hoidnud oma käes Jürgen Rooste kaabut.

Väikese linna väikese inimese väikesed rõõmud.

Lilleorus

Et mu aju üksnes arvutimängu mängides lõplikult kängu ei jääks, käin vahetevahel ennast ka harimas-arendamas. Vahel läheb sellega küll kehvasti ja siis ma kahetsen, et ma päev otsa kodus hommikumantlis kohvi ei joonud ning...  nojah... arvutimängu ei mänginud. 

Seekordne reis, mis viis mind Lilleorgu, läks küll asja ette. Esiteks oli sügiseselt ilus ilm, mis tähendab, et puhus vinge tuul, taevas oli pilvine, aga kõige selle kõrvalt oli soe, mis tegi paigaga tutvumise hästi mõnusaks. Teiseks oli lihtsalt huvitav :D Mulle meeldib puutuda kokku inimestega, kes on minust erinevad. Välja arvatud sellisel juhul, kui nad tahavad, et ma oleksin hoobilt nende moodi, aga see viimane ei meeldi ju tegelikult kellelegi, nii et poleks pidanud võtma vaevaks üldse kirja pannagi. Ühesõnaga, Lilleoru perenaine oli väga tore ega üritanud meile selgitada, et me elame valesti. Küll rääkis ta väga armsalt sellest, mille järgi tema ise elab ja kuidas see on tema maailma muutnud. Peaaegu oleksin viimasesse lausesse kirjutanud "mida tema usub", aga seda rõhutati korduvalt - Lilleorus pole usku, seal ei usuta mingisugust õpetust, kõik, mida tehakse, on läbi kogetud ning sellisena praktiline. Või veel selgemalt öelduna: erinevatest traditsioonidest pärit rituaalide algne tähendus pole oluline, tähtis on see, et asi töötab.

Kuulus Elulille park oli üllatuslikult väike, kuigi jah - ega suurus alati ei loe, vaata või Ginnyt :D Lihtsalt kirjeldused ja pildid selle pargi kohta tekitasid mulje, et tegemist on suuuuure maa-alaga. Samamoodi nagu Stonehenge tundub piltidel suurem kui tegelikkuses ning on ikkagi võimas. Objekte oli pargis siiski palju, kuigi meie külalistena pidime leppima parajalt distantsilt vaatamisega, sest meil polnud õiget ettevalmistust, nii et me poleks äkki suutnud ohjeldada oma emotsioone, mida meeletu energia meis oleks tekitanud. 

Mulle kangesti meeldis, et meie võõrusataja suutis hästi lihtsalt ja loomulikult kõigest rääkida, kaasa arvatud näiteks lause "Õpetaja suudab jumalaga suhelda." Lihtne ja selge. Ja kellelgi ei tekkinud küsimust, kas kivid on ikka õigesti paika pandud. Või kas loodusjõud tulevad meile appi või mitte. Ikka tulevad, kui me ilusasti palume.  

Ilusale hommikupoolikule pani suurepärase punkti lõunasöök, mis koosnes kartulist, ubadest ja munakastmest, millele järgnes soe tee ja meeleib. Ja seal soojas ja valges köögis oma meeleiva kõrvale indiaanlaste tarkuste kohta lugedes tundsin küll, et elu on ilus. Kogukonnas elamine oma ideelt meeldib mulle, lahe on see, et inimesed panustavad oma aega ja oskusi üldise hüvangu heaks. Mina ise peaksin selle jaoks veel väga palju arenema, sest kogukonna asemel on minul ego. Ja see ego ei taha kuskile ära minna.

Päeva nali

Päeva nali pärineb taas mine lemmikFB-grupist (huvitav konstruktsioon, eksole):
Piu Pau kirjutab:

Loen hetkel "Absoluutne sõda: tänapäevane käsitlus nõukogude Venemaast teises maalimasõjas" (Chris Bellamy, kirjastus Varrak 2012, tõlkija M. Laane). See on minu jaoks väga huvitav raamat. Kuid trükivigade hulk selles raamatus on... enneolematu. Kuna raamat on siiski huvitav, olen juba leppinud ca igal neljandal leheküljel esinevate trükivigade jms-ga. Jah, nende hulk on kolossaalne, kuid ma pean vastu. Kuid järgnev ületas juba taluvuse piirid: 

"Mõlemal poolel pingutati füüsiliselt ja moraalselt äärmuseni ning võeti kasutusele hämmastavad püpüp." (lk 461)

Oi, ma naersin. See on nali samast kategooriast, kui Nirti raamatu tegelased kirjutavad raamatukogu raamatutesse mõtlema ärgitavaid tsitaate. Või tegelikult sealtsamast pärit lugu, kuidas üks tegelastest värvis oma juuksed kogemata roosaks, sest keegi oli tehases juuksevärvituube vahetanud. Pean küll tunnistama, et viimane lugu on tekitanud minus kerge foobia kodus juuste värvimise suhtes, sest ma kardan, et keegi on pannud minu värvikarpi süsimusta tooni ja ma ei saa seda enam mitte kunagi oma juustest välja. 

Ja kõige ilmsem paralleel on muidugi sellise ajaloolise sündmusega nagu meie kooli esimene ajaleht, mille ühte artiklisse ma end sisse kirjutasin sõnadega:

"Ma ei suuda seda lauset normaalseks muuta, äkki keegi suudab."

Siia lõpetuseks ka aususe mõttes tõlkija kommentaar

Ma olen alati suhtunud valimistesse täie tõsidusega. See tähendab, ma olen kasutanud oma õigust öelda, mida ma tahan, isegi siis, kui mul pole olnud mingisugustki seisukohta. Näiteks europarlamendi valimiste aegu. Ka sel aastal on mul olnud raskusi valikuga - erakond, mis maailmavaateliselt mulle kõige sobilikum on, ei tundu enam töötavat. On ehk aeg oma maailmavaadet muuta? Sellest oleks kahju, aga pärast valimisplatvormidega tutvumist (jah, ma lugesin läbi kõikide parteide valmislubadused) on mul siiski tunne, et pean lõpetama oma pikaajalise suhte senise lemmikerakonnaga ja astuma sammukese lähemale stabiilsusele ja konservatiivsusele. Hmmm, viimasest lausest jääb mulje, nagu pooldaksin reformi, sest nende valimisega näitaks ma üle tõelist tahet säilitada kõike täpset nii, nagu on olnud. Kas keegi on mõelnud sellele, et Andrus on olnud meie peaminister viimased kaheksa aastat? Kaheksa!!! (kui ma nüüd õigesti arvutasin muidugi). Mina igatahes ei olnud ja selle teadvustamine muutis mind korraks sama vanaks kui mäed, sest ma mäletan veel aegu, mil Ansip ei olnud peaminister. Ühesõnaga - ma olen muutuste lävel :D

Ma avastasin, et mulle meeldib sügis. Meeletult meeldib. Ma olen siiani alati arvanud, et sügis on vastik-vastik-vastik. Tegelikult pole asi olnud kunagi sügises, vaid minus. Või pigem selles, et viimased jumalteabmitu aastat on septembri algus toonud kaasa hoogsa õppe- või tööelu. Ehk siis äkitselt on otsa saanud igasugune võimalus olla lõõgastunud. Vahetevahel ainult pisut lõõgastuda. Aga sel aastal oli mul väga leebe esimene periood, mis on muuseas kombineeritud väga osava tunniplaaniga, mis jättis mu päevadesse mitmeid pooleteistunniseid hingetõmbepause söömiseks ja jalutamiseks. Ja ma ma tõesti kasutasin neid ka jalutamiseks, sest SÜGIS ON NII ILUS. Ma sain hoida silma peal sellel, kuidas suvest sai sügis, kuidas lehed läksid värviliseks ja kuidas õhk läks kargeks. Sama mõnusalt kargeks nagu kevadhommikul. Ja siis ma saingi aru, et tegelikult on sügis just nii sama ilus aeg kui kevad.

Ja nii ma ei saagi Eestist ära kolida, kuigi Eesti talvele mõeldes tahaksin seda kohe praegu teha. Samas jõulude ajal peaks ikka põhjas olema. Ma suudaksin talved palju paremini üle elada, kui me keeraksime kella niiviisi, et hommikul kell seitse oleks vähemalt hämar, kui päris valge oleks liigne luksus. See hommikune toimetamine, kui loodus ütleb otsesõnu - praegu on aeg magamiseks, on niiiii kurnav. Pealegi olen ma juba ette pinges, kuidas ma talvel suure lumega oma kodust hakkan autoga välja pääsema.

Ma olen mängukunn :D Pärast nädalast kurvastamist, et ma ei saa ka LegoHarryPotteri teist osa lõpuni mängida, sest see paganama Dumbeldore läheb muudkui pooleks, lahendasin olukorra. Ei olnud midagi keerulist, Dumbeldore pidi lihtsalt kogu aeg hüsteeriliselt üles-alla hüppama :)

Viimasel ajal on mul olnud õnne sattuda täiesti kohatutesse olukordadesse, näiteks olin sunnitud pealt kuulama oma direktori ja tema tütre vaheliset telefonivestlust, mille käigus tütar süüdistas meie direktorit muu hulgas ka selles, et too ei ostvat lapsele asju hea meelega. Lause rõhk on kahel viimasel sõnal ehk probleem pole selles, et ei osteta, vaid selles, et ostetakse mitte väga entusiastlikult. Minu jaoks äärmiselt ebamugav olukord.

Väga ilus sügis on. Vahel ma mõtlen, kas mitte sügis pole mu lemmikaastaaeg.