Minu uus hobi

Mul on uus äge hobi ja ma olen enda üle väga rõõmus. Ei, ma ei ole liitunud mägironijate rühmaga, nagu mitu mu blogrolli elanikku, keda ma kadestan, sest sisimas meeldiks mulle mägironimistrennis käia küll. Minu hobi on akadeemilisem. Nimelt vaatan ma dokfilme. Ma tean, see kõlab natuke igavalt, aga tegelikult on väga-väga lahe. Meil on koolis nimelt dokfilmiklubi, kus igas kuus on vaatamiseks film, millele järgneb diskussioon, mida juhib keegi, kes on teemaga hästi kursis. Ja need koosviibimised on niiiii ägedad. Isegi mitte filmide ja teemade pärast, sest mu vanus on selline, et olen juba palju näinud ja palju teinud. Tänane teema näiteks oli riiete tootmisest, oleme vaadanud ka filmi Hiina demokraatiast ja sellest, kuidas šokolaadi tehakse. Aga lihtsalt lahe on olla koos inimestega, kes tunnevad huvi maailma vastu ja tahavad, et midagi muutuks paremaks.

Ja no paadunud pedagoogi süda lihtsalt sulab, kui ta näeb tervet hulka õpilasi mõtlemas, see pole midagi nii levinud nähtus.

Lisaks jõudsin täna oma abituuriumiga sellele tasandile, et lasin neil kirjutamise taustaks muusikat. Ma ei uskunudki, et meie suhe võib sinnamaani jõuda.

Ehk siis igati kordaläinud päev.